← Eesti

1-23-2064/6

1-22-6818 KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse tegemise aeg ja koht Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium 12. aprill 2023, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-23-2064 (23730000033) Kohtunik

§ 137

lg-s 1 sätestatud kuriteo tunnuste sedastamiseks peab olema viiteid teise isiku jälgimisest viisil, mis ründab tema eneseteostusvabadust ja enesemääramisõigust, vaid on leidnud, et et teise isiku kohta andmete kogumine eraviisilise jälitustegevuse teel ründab isiku eneseteostusvabadust ja enesemääramisõigust samavõrd nagu ahistav jälitamine, mitte ei ole öelnud, et. Riigikohtu 20. novembri 2015 otsuse asjas nr 3-1-1-93-15, p-s 90 on Riigikohus kirjeldanud konkreetse kahtlustatava tegevust, kelle tegevus postkasti varjatud läbivaatuse käigus oli erakordselt intensiivne. Riigikohtu öeldu ei tähenda ilmselt seda, et kui IO oleks varjatud läbivaatuse tulemusena salaja välja printinud ainult ühe huvipakkuva e-kirja, leidnuks Riigikohus, et tegemist ei olnud jälitustoiminguga. Otsuse punktis 85 on Riigikohus selgelt väljendanud,

§ 137

lg 1 süüteokoosseisu objektiivne koosseis on blanketne ja seda tuleb sisustada jälitustoimingu tegemisega, st tuleb tuvastada konkreetne jälitustoiming, mille isik toime pani, ja näidata, millisest õigusnormist lähtudes on süüdistuses kirjeldatud tegevus tunnistatud ebaseaduslikuks (vt ka otsus asjas nr 3-1-1-158-05, p 8). Vaidlustatud määruse loogika on Riigikohtu seisukohaga vastupidine: esmalt on vaja kuidagi tuvastada eneseteostusvabaduse ja enesemääramisõiguse riive intensiivsus ning alles pärast seda on justkui võimalik rääkida karistatavast eraviisilisest jälitustoimingust. Ebaõige on võrrelda C tegevust professionaalse jälitustööga, sest eraisiku võimalused, tehnika ja teadmised jälitustegevuse teostamiseks ei saagi olla samal tasemel KrMS §-s 1262 nimetatud asutuste võimalustega. Kriminaalasjas nr3-1-1-158-05 tehtud Riigikohtu otsuse p-dest 8 ja 9 järeldub, et süüdistajal tuleb viidata konkreetselt jälitustoimingute regulatsioonile (kehtivas õiguses KrMS-ile), et sisustada KarS §-i 137. Kui on tuvastatud kellegi suhtes jälitustoimingu lubamatu toimepanemine, on tegemist juba sedavõrd intensiivse eneseteostusvabaduse ja enesemääramisõiguse riivega, et tähendust ei oma süüteokoosseisu realiseerituse seisukohalt, millist laadi olid saadud andmed: „Selle sättega kaitstakse kõiki, s.h elulisi ja tööalaseid andmeid, ning oluline ei ole nende kvaliteet kuriteo toimepanija jaoks. Seejuures tuleb märkida,

§ 137

lg 1 on formaalne delikt, mis ei sea mingeid eritingimusi saadud teabe kvaliteedi või omaduse osas. Oluline on pelgalt toimepanija käitumise motiiv“. C tegelik motiiv jäi üldse piisava tähelepanuta. Asjassepuutumatu on ka vaidlustatud määruse argument, et video on salvestatud avalikus kohas. Selle toimumine avalikus kohas ei õigusta eraviisilist varjatud jälgimist ega muuda seda vähem intensiivsemaks. See,

§ 137koosseis on blanketne, tähendab, et tuleb analüüsida, kas C salaja filmitud video on Kr

MS § 1265 tähenduses isiku ja paikkonna varjatud jälgimine ehk jälitustoiming KrMS § 1261 lg 1 tähenduses: isikuandmete töötlemine eesmärgiga varjata andmete töötlemise fakti ja sisu andmesubjekti eest. Kaebuse esitajat ei veennud vaidlustatud määruse põhjendused, et C ei tegutsenud piisavalt intensiivse ja süsteemse eesmärgiga koguda salaja jälgimise teel lapse kohta teavet. C ei jäädvustanud last avalikus kohas kogemata videopildile, vaid tema tegevus oli läbimõeldud ja konspiratiivne. Ta filmis last pargitud autost piisavast kaugusest, et laps ei saaks aru, et teda filmitakse. C jälgis kindlat paikkonda Paneeli tänaval, mida mööda kulgeb lapse teekond trennist koju. Ta salvestas videole oma kommentaarid, et sõnadega 3 1-22-6818 kirjeldada teostatava jälgimise tulemust, lõikas välja sobiva videolõigu ja esitas selle tõendina tsiviilkohtule. C jälgis varjatult X, et koguda viimase kohta andmeid (s.o pani toime jälitustoimingu KrMS § 1265 lg 1 tähenduses). Sealhulgas talletas ta jälitamise käigu ja tulemuse videosalvestisele (s.o jälitustoimingu talletamine KrMS § 1265 lg 2 tähenduses). C on ka tsiviilasja nr X-XX-XXXX jooksul Y perekonda ja X salaja jälitanud eesmärgiga koguda varjatult teavet lapse kohta siis, kui laps elas veel

  1. aastal Lasnamäel. Y andmetel on C korduvalt varjatult jälginud lapse praegust elukohta ja selle ümbruskonda Pirital. Kaebuses on toodud tõlgitud väljavõte Y ja C vahelisest kirjavahetusest
  2. aasta oktoobris. Y küsib selles C-lt, miks ta elukaaslane jälitab X. C väidab, et keegi ei jälitanud, vaid ta sõitis oma perega Piritale jalutama ning teel möödusid nad X-st ja Y abikaasast.
  3. jaanuaril 2023 tegi C tarbetu väljakutse politseile hädaabi numbril, videosalvestas lapse elukohta Pirital ja saatis Y-le selle kohta sõnumeid. Kaebuses on märgitud, et kodukoha videosalvestamine on lapsele ja ta perekonnale häiriv. Kaebuse esitaja leiab, et riigi sekkumine on hädavajalik, et C enam ei jälitaks last, lapse elukohta ega lapse perekonnaliikmeid. Riigiprokuratuuri määrus
  4. Riigiprokuratuur jättis
  5. veebruari 2023 määrusega kaebuse rahuldamata, leides, et C tegevuses ei esine KarS §-s 137 sätestatud kuriteo tunnuseid. KarS § 137 on kohaldatav juhul, kui jälgitakse kannatanut tema kohta andmete kogumiseks. C tehtud video puhul ei saa väita, et see on tehtud isikuandmete kogumiseks või et selle video põhjal oleks võimalik koguda mingisuguseid isikuandmeid. Videost on ainult näha, et poiss liigub mööda teeäärt, kuid näha ei ole mh seda, kuhu poiss liigub, mis on tema teekonna algus ja lõpp, kellega ta suhtleb. Lisaks eeldab KarS § 137 objektiivne koosseis, et andmete kogumine toimuks salaja või varjatult. Riigiprokuratuurile esitatud kaebuse kohaselt on laps väljendanud, et ta on häiritud ja kahtlustab, et ema jälitab teda salaja. Kui isik teab või eeldab, et teda jälgitakse, siis sellisel juhul ei ole võimalik väita, et esineks KarS §-s 137 sätestatud süüteokoosseis. Vastuseks kaebuse väitele, et C on ka varem Y perekonda ja X jälitanud, vastas prokurör, et materjalide põhjal ei saa järeldada, et C oleks X salaja jälitanud. Asjaolu, et C ja Y saatsid üksteisele sõnumeid, milles väidetakse, et C väidetavalt jälitab, ei anna veel alust veendumuseks, et C tegevuses esineks KarS §-s 137 sätestatud süüteokoosseis. Ka ei saa väita, et C tegevuses esineksid KarS §-s 1573 loetletud teod (teise isikuga korduv või järjepidev kontakti otsimine, teise isiku jälgimine, muul viisil teise isiku tahte vastaselt tema eraellu sekkumine) ning et neid tegusid oleks toime pandud korduvalt või järjepidevalt. Kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale 4 1-22-6818
  6. Kannatanu lepinguline esindaja R. Suir on esitanud Riigiprokuratuuri määruse peale kaebuse, milles taotleb määruse tühistamist ja Riigiprokuratuuri kohustamist KarS § 137 lg 1 tunnustel kriminaalmenetlust alustama. Kaebuses on korratud Riigiprokuratuurile esitatud kaebustes toodud seisukohti ning täiendavalt on märgitud järgmist. Riigiprikuratuur on tõlgendatud KarS §-i 137 ebaõigesti. Video tegemise eesmärk oli koguda varjatult andmeid lapse kohta, et kasutada saadud teavet (laps kõnnib üksinda sõidutee ääres, kus sõidavad sõiduautod, millest C järeldas, et laps on ohus ja hooldusõigusliku vanema poolt hooletusse jäetud) C hooldusõiguse taastamiseks tsiviilkohtumenetluses. Kohtupraktika järgi ei ole saadud andmete laad ja kvaliteet tähtis. Tähtsust omab andmete kogumise salajane ja varjatud laad. Kaebuses rõhutatakse, et laps ei eeldanud, et teda varjatult jälgitakse. Ta lihtsalt teab ema varasemaid käitumismustreid ja kardab igapäevaselt ema ebaadekvaatset käitumist. Samuti toonitatakse kaebuses, et kuriteoteate esitamist ei ole kasutatud C vastu tsiviilvaidluses sobiva lahendi saamiseks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  7. Ehkki ringkonnakohus peab osasid kaebuse etteheiteid põhjendatuks, nõustub ta Riigiprokuratuuri lõppjäreldusega, et kriminaalmenetluse alustamiseks ei ole alust.
  8. Ringkonnakohus nõustub kaebuse esitajaga, et põhjendamatu on Riigikohtu seisukoht, nagu ei oleks C jälginud X temast tsiviilkohtule esitatud videot tehes tema kohta andmete kogumiseks. Andmed isiku kohta ehk isikuandmed on isikuandmete üldmääruse art 4 punkti 1 kohaselt igasugune teave igasugune teave tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku. C jälgis ja videosalvestas oma lapse X teekonda trennist koju ning tõendi tsiviilvaidluses maakohtule esitamine, näitab, et filmimise eesmärk oligi näidata, kuidas ja millistes tingimustes laps trennist koju läheb. Teave selle kohta, kuidas isik midagi teeb, on ilmselgelt tema teave tema kohta ehk andmed KarS § 137 lg 1 tähenduses. Nagu kaebuseski välja toodud, on olemas kohtupraktika, mille kohaselt on lapse ja temaga koos elavate isikute varjatud jälgimine selgimaks välja, millised on lapse elukorraldus ja -tingimused, käsitatav ebaseadusliku jälitustegevusena (Pärnu Maakohtu
  9. veebruari 2016 otsus kriminaalasjas nr 1-15-6801).
  10. Põhjendamatuks peab ringkonnakohus ka Riigiprokuratuuri argumenti, mille kohaselt ei saa pidada teise isiku kohta andmete kogumist salajaseks või varjatuks, kui jälgitav isik teadis või eeldas, et teda jälgitakse. Ebaseaduslik jälitustegevus võib seisneda varjatud jälgimises. Varjatus iseloomustab siin tegevuse iseloomu, st seda, et jälgija võtab meetmeid, et jälgitav ei märkaks, et teda jälgitakse (selliseks meetmeks võib olla ka kellegi jälgimine ja/või filmimine pargitud autost). See, kui jälgitav siiski märkab, et teda jälgitakse, või veelgi enam – kõigest eeldab seda ehk peab seda võimalikuks – ei tähenda, et tegemist ei ole varjatud jälgimisega. 5 1-22-6818
  11. Seega tuleb tõdeda, et C kogus oma poja kohta andmeid ning tegi seda varjatult. Arvestades seda, et isikuandmete mõiste on väga avar, ei saa siiski igasugust teise isiku varjatud jälgimist käsitada ebaseadusliku jälitustegevusena – vastasel juhul liigituks ebaseaduslikuks jälitustegevuseks juba see, kui keegi jälgiks vargsi aknast tänaval paistvate inimeste toimetamist. Sellest tulenevalt on põhjendatud kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates märgitu, et ebaseaduslikuks jälitustegevuseks saab pidada jälitustegevuse tunnustele vastavat tegevust, kui see on piisava intensiivsuse ja ulatusega. Ringkonnakohtu hinnangul on sellest lähtunud oma praktikas ka Riigikohus. Selle hindamisel, kas tegevus vastab eraviisilisele jälitustegevusele, on Riigikohus rõhutanud teo iseloomu (selle intensiivsust), ulatust ja süsteemsust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  12. novembri 2015 otsus, p-d 90 ja 97). Kui hinnang sellele, kas tegu kujutab endast ebaseaduslikku jälitustegevust, ei sõltuks neist parameetritest, poleks olnud Riigikohtul ka alust neid välja tuua. Ka õiguskirjanduses on leitud, et viidatud Riigikohtu seisukohast võib tuletada üldisema reegli, et mistahes eraviisiline jälitustoimingu tunnustele vastav tegevus on vaadeldav eraviisilise jälitustegevusena § 137 mõttes ainult siis, kui see tegevus on piisavalt ulatuslik ja süsteemne ehk võrreldav professionaalse jälitustööga (M. Kurm: § 137 komm. 3.2.
  13. d – J. Sootak, P. Pikamäe (toim.) Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne, 2021). Lapse jälgimine kodutee ühel lõigul ringkonnakohtu hinnangul nii intensiivne ega ulatuslik varjatud jälgimine, et käsitada seda ebaseadusliku jälitustegevusena. Kuriteokaebuse kohaselt ei ole eelkäsitletu siiski ainus kord, kui C last või tema lähedasi varjatult jälgis. Kaebuses on märgitud, et ka tsiviilasja nr X-XX-XXXX raames käitus C enda huvides tõendeid kogudes äärmiselt häirivalt, mistõttu saatis X isa advokaat
  14. märtsil 2021 C-le nõudmise häiriv käitumine lõpetada. Kaebusele lisatud advokaadi e-kirja kohaselt oli C helistanud korduvalt Y-le, nõudes lapsega kohtumist. Saades vastuse, et last ei ole kodus, oli C tunginud Y korterisse, videosalvestades enda sissetungi ja nõudes tõestust, et last ei ole kodus. Pärast seda jäi C hoovi autosse ootama ja jälgima Y elukohta. Ringkonnakohus nõustub, et selline käitumine on häiriv, kuid ei näe ses jälitustegevuse tunnuseid. Riigiprokuratuurile ja ringkonnakohtule esitatud kaebuses on väidetud veel, et C salajane jälitustegevus on olnud süstemaatiline. Kaebuste kohaselt on C jälitanud salaja X ja tema perekonda, kui laps elas veel
  15. aastal Lasnamäel. Paraku jääbki see väide just nii üldiseks ja paljasõnaliseks. Täpsemalt kirjeldatud juhtumitest võib näha varjatud jälgimise tunnuseid lapse elukohta jälgimist ja videosalvestamist
  16. jaanuaril 2023: sõnumivahetus annab alust järelduseks, et C jälgis Y pereliikmeid. Seevastu
  17. a oktoobri episoodi puhul ei ole ringkonnakohtu hinnangul tuvastatav, et C oleks tegelenud varjatud jälgimisega vms. C ja Y vahelise kirjavahetuse väljavõttest nähtub üksnes Y ja C vaheline vaidlus selle üle, kas C abikaasa jälitab X, kuid selliseid asjaolusid, millest ilmneks, et C tegevus oleks vastanud varjatud jälgimise või muu jälitustoimingu tunnustele, sest kirjavahetusest ei nähtu. Seega kokku on esitatud teave kahe korra kohta, kui C on X ja/või tema lähedasi jälginud, kuid ka need kokku ei ole ringkonnakohtu hinnangul nii intensiivne tegevus, et käsitada seda ebaseadusliku jälitustegevusena. Kuivõrd aga põhimõtteliselt vastab selline tegevus varjatud 6 1-22-6818 jälgimise tunnustele ning küsimus on üksnes tegevuse ulatuses ja intensiivsuses, märgib ringkonnakohus, et kui C kaebustes väljatoodud tegevust jätkab, on Y-l põhjust esitada uus kuriteokaebus.
  18. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et alust kohustada Riigiprokuratuuri menetlust alustama ei ole. Juhindudes KrMS § 208 lg-st 5, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri
  19. veebruari 2023 määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. Allkirjastatud digitaalselt 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.