1-22-6846 KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. märts 2023, Tallinn Kriminaalasja number 1-22-6846 (21913000014) Kohtunik Merit Bobrõšev Kohtuistungi sekretär Christelle Dia

§ 209

lg 2 p 2 järgi, üldmenetluses Prokurör Riigiprokuratuuri riigiprokurör Laura Aiaots Süüdistatav CK isikukood: xxx; elukoht: xxx; xxx kodakondsus; xxx; emakeel xxx keel; töökoht: xxx varem kriminaalkorras karistamata tõkendit kohaldatud ei ole Kaitsja(d) Vandeadvokaadid Aivar Pilv ja Marko Pilv RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 274 lg-st 5, §-st 202 ning § 385 p-st 10 kohus määras: Rahuldada prokuratuuri, C Ki ja tema kaitsja taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 274 lg 5 ja § 202 alusel. Lõpetada kriminaalmenetlus C Ki süüdistuses KarS §

§ 209lg 2 p 2 järgi Kr

MS § 202 lg 1 alusel. C K peab KrMS § 202 lg-te 1 ja 2 alusel: • hüvitama kohtumääruse tegemisest 15 päeva jooksul kuriteoga tekitatud kahju summas 7 541 (seitse tuhat viissada nelikümmend üks) eurot ja 57 senti; • tasuma kohtumääruse tegemisest 15 päeva jooksul riigituludesse 25 000 (kakskümmend viis tuhat) eurot. 1 1-22-6846 Jätta kriminaalmenetluse kulud, mis moodustuvad kaitsjatasust, C Ki kanda. Kuriteoga tekitatud kahju, mille osas on esitatud avalik-õiguslik nõudeavaldus summas 7 541,57 eurot tuleb täita Rahandusministeeriumi arvele EE932200221023778606 ASis Swedbank. Makse teostamisel tuleb kasutada viitenumbrit: 2800047423 ning selgitust „C K, 122-6846, kahju hüvitamine“. Rahaline kohustus summas 25 000 eurot tuleb täita Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE571010220229377229 SEB pangas, arveldusarvele nr EE062200221059223099 SWEDBANK pangas, arveldusarvele nr EE221700017003510302 LUMINOR BANK pangas või arveldusarvele nr EE567700771003819792 LHV Pank ASis. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99923900000188 ning selgitus „C K, 1-22-6846, rahaline kohustus“. Kui isik, kelle suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud, ei täida talle pandud kohustusi, uuendab kohus prokuratuuri taotlusel kriminaalmenetluse oma määrusega. Asitõendid: • Kaitsepolitseiameti andmehoidlas asuvad salvestised, s.o vaatlusprotokollide lisad, järelepärimise vastused ning mobiiltelefonide ja sim-kaartide sisu koopiad; kõvaketas, USB mälupulk, aastate 2016, 2017, 2018, 2019, 2020 ja 2021 aasta kalendermärkmikud, CD-R plaadid, originaal kuludokumendid, Kaitsepolitseiameti mälupulk SanDisk ja C Ki poolt väljastatud mobiiltelefonide, tahvelarvuti, e-kirjade ning internetis kasutatava ühismeedia kasutajatunnused ja salasõnad jätta ja säilitada KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel Kaitsepolitseiameti andmehoidlas. Edasikaebamise kord Määrus ei ole vaidlustatav (KrMS § 385 p 10). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Riigiprokuratuur edastas 09.11.2022 Harju Maakohtule süüdistusakti C. Ki süüdistuses KarS §

§ 209lg 2 p 2 järgi.

Lühidalt kokku võetuna süüdistatakse C. Ki selles, et ta ajavahemikul 2016 kuni 2021 erinevatel diplomaatilistel ametikohtadel kasutas Välisministeeriumi varalisi vahendeid isiklikuks otstarbeks. Süüdistusakti kohaselt on C. Kile alust ette heita kelmuse toimepanemist, sest ta viis ametnikud eksimusse ja esitas esinduskuludena Välisministeeriumile tasumiseks tema endaga seotud ürituste arveid, mille tõttu tegi ministeerium ülekandeid kokku vähemalt 5 652,50 euro suuruses summas. Samuti süüdistatakse C. Ki omastamises, mis seisnes selles, et ta esitas arveid ja maksekviitungeid sündmuste eest, mida tegelikult aset ei leidnud. Samuti kasutas ta süüdistusakti kohaselt välisesinduse krediitkaarti isiklike kulutuste eest tasumiseks. Nii pööras C. K enda kasuks ministeeriumi vara kokku vähemalt 1 889,07 euro suuruses summas.

1. C. Ki kaitsjad esitasid 09.12.2022 kohtule kaitseakti, milles taotlesid muu hulgas C. Ki suhtes menetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel. Kaitsjate hinnangul on avalik menetlushuvi antud ajahetkeks juba raugenud ja nii üld- kui eripreventiivseid kaalutlusi arvesse võttes puudub vajadus C. Ki karistamiseks. Süüdistatav on varasema laitmatu renomee ja elukäiguga, kes on töötanud Eesti Vabariigi heaks ja huvides. Tal pole kunagi olnud probleeme õiguskuuleka käitumisega. Lisaks on süüdistatav xxx aastane ja puudub mõistlik põhjus arvata, et tema edaspidise õiguskuuleka tegevuse tagamiseks on vajalik tema kriminaalkorras karistamine. Üldmenetlus on ulatuslikult riigi ressurssi kasutav menetluses. Taoline riigi raha kasutamine ja kohtu koormamine ei ole proportsioonis riigi jaoks menetlusest saadava võimaliku kasuga. Seetõttu on paljud teised riigid valinud tee, et vaidlusaluseid tegusid kriminaalkorras ei 2 1-22-6846 menetleta. Selline valik on tehtud otstarbekuse kaalutlusel, sest rahaline nõue ca 7 500 ulatuses ja väidetavate kuritegude raskus ei ole väärt pikka kohtumenetlust. Ka Eesti kriminaalmenetluse praktika võiks lähtuda samadest põhimõtetest ja panna oluliselt suuremat rõhku küsimusele, kas menetlus on üldse otstarbekas. Lisaks toovad kaitsjad välja, et mitmete etteheidetavate tegude toimepanemisest on möödunud 6 aastat.
2. 06.02.2023 määrusega andis kohus C. Ki süüdistuses KarS §

§ 209

lg 2 p 2 järgi kohtu alla ja võttis menetlusse Välisministeeriumi kaudu Eesti Vabariigi esitatud avalik-õigusliku nõudeavalduse.

1. 01.03.2023 aset leidnud avalikul kohtuistungil kuulas kohus kohtumenetluse poolte taotlusel üle süüdistatav C. Ki. Pärast süüdistatava ülekuulamist taotles riigiprokurör vaheaega, et kujundada seisukoht kriminaalmenetluse lõpetamise võimalikkuse kohta KrMS § 202 alusel.
2. Vaheaja järgselt esitas prokuratuur kooskõlastatult süüdistatava ja tema kaitsjaga taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 202 lg 1 alusel. Taotlusest nähtub alljärgnev.
3. C. K kuulati 01.03.2023 aset leidnud avalikul kohtuistungil süüdistatavana üle. Selle käigus ta kinnitas, et süüdistuses talle ette heidetud teod on just sellisena aset leidnud. C. K on kohtuistungil antud ütlustes seoses kelmuse episoodiga selgitanud, et märkis kuludokumentidesse valeandmeid ja näitas, justkui oleks aset leidnud üritused, millega tekkinud kulu oleks põhjendatud käsitleda esinduskuludega. Tegelikkuses oli tegemist isiklike kulutustega, millede tekkimine oli seotud C. Ki ja tema pereliikmetega. Kuluaruandeid sel viisil esitades lõi ta Välisministeeriumi ametnikele väära ettekujutuse. Selle tõttu tehti varakäsutus C. Ki kasuks. C. K on oma ütlustes välja toonud, et kõik kelmuse episoodid leidsid aset just sel viisil nagu neid on süüdistusaktis kirjeldatud. Samuti on C. K avalikul kohtuistungil ütlus andes kinnitanud, et kõik perioodil 2016-2020 toimepandud teod on toime pandud ühel ning samal viisil ja kuna tema kolleegidel ei tekkinud kahtlusi tema poolt valeandmete esitamise kohta, siis oli tal võimalik jätkata nende tegudega kogu süüdistuse perioodi vältel. Samuti ei tekkinud C. Kil enne kriminaalmenetluse alustamist mõtet mitte enam ebaõigeid andmeid esitada ja asuda kahjusid hüvitama. Küll väljendas C. K 01.03.2023 aset leidnud istungil valmisolekut hüvitada tema poolt tekitatud kahjud ja kahetses toimepandut.
4. C. K andis ütlusi ka omastamise kohta, kinnitades, et kõik süüdistuses nimetatud episoodid on aset leidnud. C. K on ütlustes väljatoonud, et sügisest 2019 oli tal õigus kasutada esinduskulude eest tasumiseks krediitkaarti. C. K on ütlustes välja toonud, et pangakaardi aruannete jaoks esitatud kuludokumentidele olid kantud ebaõiged andmed ja tegelikult oli tegemist isiklike kulutuste eest tasumisega, milleks ei oleks tohtinud kasutada Välisministeeriumi rahalisi vahendeid. C. K oli kuluaruannete koostamise ajal teadlik, et need üritused ei olnud toimunud nimetatud isikute osavõtul, kuid ta tegi seda selleks, et kasutada Välisministeeriumi vara isiklikul otstarbel. Kõik üksikud osateod on toime pandud ühel ja samal viisil ning nende tegude toimepanemine sai võimalikuks seetõttu, et kuluaruandeid kontrollinud ametnikel ei tekkinud kahtlusi kulude ebaõiguses. Sel põhjusel oli C. Kil võimalik jätkata ebaõigete andmete esitamist ja seeläbi saada Välisministeeriumi varaliste vahendite arvelt isiklikku kasu. C. Ki avalikul kohtuistungil antud ütlustest saab järeldada, et enne kriminaalmenetluse alustamist tal ei tekkinud mõtet mitte enam kasutada asutuse krediitkaarti isiklike kulutuste katteks ja kahjude hüvitamise valmisolekut on ta väljendanud avalikul kohtuistungil 01.03.
6. Lähtuvalt eeltoodust saab väita, et C. K on kinnitanud, et kõik süüdistuses märgitud episoodid on just selliselt aset leidnud nagu neid on süüdistuses kirjeldatud. Samuti on C. K kahetsenud toimepandut ja väljendanud soovi hüvitada tekitatud kahju. Seega esinevad tema 3 1-22-6846 puhul vastustust kergendavad asjaolud, mis väljenduvad kuriteo toimepanemise tunnistamises, kahetsuses ja kahju hüvitamise soovis/valmisolekus. Lisaks on oluline välja tuua, et 01.03.2023 toimunud istungil küsis kohtunik C. Kilt, kas ta lisaks süü tunnistamisele ja kahetsusele soovib ka vabandada, et kasutas ebaseaduslikult maksumaksja vara. C. K vabandas kohtuistungil maksumaksja rahade ebaseadusliku kasutamise eest. Lähtuvalt eeltoodust esinevad C. Ki puhul karistust kergendavad asjaolud KarS § 57 lg 1 p-de 2 ja 3 tähenduses. Järelikult saab asuda seisukohale, et täidetud on KrMS § 202 lg 1 kohaldamise esimene eeldus, sest saab väita, et tema süü ei ole suur.
7. Lisaks tuleb hinnata avaliku menetlushuvi kriteeriumi, sest KrMS § 202 kohaldamise teiseks eelduseks on avaliku menetlushuvi puudumine. Avaliku menetlushuvi määramisel tuleb arvestada üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi. Käesoleval juhul on süüdistatavaks C. K, kes on olnud Eesti Vabariigi xxx, xxx ja xxx. Seega on C. Ki suhtes olnud kõrgendatud usaldus. C. K on seda usaldust rikkunud, sest on kuritarvitanud talle usaldatud rahalisi vahendeid ja seda pikema perioodi, s.o 2016-2021, vältel. Samas tuleb arvestada ka tekitatud kahju suurust, mis on kokku 7 541,57 eurot. Lisaks omab tähtsust asjaolu, et C. K ei ole toime pannud ametialast kuritegu KarS
8. peatüki tähenduses, mille kohaselt on kahtluse alla seatud, et isik on teinud ebaõigeid ametialaseid otsuseid kolmandate isikute suhtes võib on ametialased otsused tehtud selle tõttu, et ta on saanud lubamatut vara ning tegemist on äraostetud otsustega. Samuti on oluline märkida, et nii enne esitatud süüdistuse perioodi kui peale süüdistuses toodud perioodi pole C. K karistusseadustiku järgi kuriteona etteheidetavaid tegusid toime pannud. C. K on kohtuistungil kahetsenud toimepandut, väljendanud valmisolekut hüvitada kahju ning samuti on ta vabandanud. Tähtsust omab ka asjaolu, et lisaks tekitatud kahju hüvitamisele on C. K nõustunud tasuma riigituludesse 25 000 eurot. Sellega on saavutatud eesmärk, mille kohaselt ei tohi kuritegu ennast ära tasuda, sest lisaks tekitatud kahjule lasub inimesel kohustus tasuda riigituludesse enam kui kolmekordne kahju summa. Omakasuliste kuritegude puhul, mille motivaatoriks on ebaseadusliku raha saamine, on väga oluline, et inimene tajuks reaalseid varalisi tagajärgi ja seda, et üksnes kahju hüvitamisest ei piisa. Lähtuvalt eeltoodust saab väita, et eripreventiivsed kaalutlused C. Ki suhtes on täidetud ka karistust mõistmata, sest ta on tajunud, et lisaks süü tunnistamisele, kahju heastamisele ja vabandamisele kaasnevad ka reaalsed tagajärjed läbi kohustuse tasuda riigituludesse 25 000 eurot. Samuti on täidetud ilma karistust kohaldamata ka üldpreventiivsed kaalutlused, sest saavutatud on kindlus, et õigusnormid kehtivad kõigi suhtes, sest praegusel juhul on rakendatud endisele riigi välisesindajale rahalist kohustust rohkem kui kolmekordse kahju summa suuruses. Eeltoodu kinnitab, et riik reageerib varavastastele kuritegudele ja eesmärk on kannatanule kahjud hüvitada ning täiendavalt mõjutada süüdistatava varalist positsiooni, mille kaudu näidata, et kuriteo toimepanemine ei tasu ennast ära.
9. Kokkuvõtvalt taotleb riigiprokurör kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 202 lg 1 alusel. Kriminaalmenetluse lõpetamisel taotleb prokuratuur C. Kile järgmiste kohustuste määramist: • C. K peab hüvitama kuriteoga tekitatud kahju, mille osas on esitatud avalik-õiguslik nõudeavaldus kogusummas 7 541,57 eurot; • C. K peab maksma riigituludesse 25 000 eurot; • C. K peab eelnimetatud kohustused täitma kohtumääruse tegemisest 15 päeva jooksul. • Kriminaalmenetluse kulud, milleks on tasud kaitsjale, jäävad C. Ki kanda.
10. C. K toetas kriminaalmenetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel. Ta kinnitas, et talle määratavad kohustused ja nende täitmise tähtaeg on arusaadavad ning ta nõustub nendega. Samuti kinnitas ta, et kriminaalmenetluse lõpetamisega nõustumisel on talle arusaadav, et sellega 4 1-22-6846 ta loobub kriminaalasjas õigeksmõistva kohtuotsuse taotlemisest. C. Ki kaitsja jäi kriminaalmenetluse lõpetamise taotluse juurde, toetas seda ja taotles kohtult selle kinnitamist. MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
11. Kohus, kuulanud ära menetluse poolte seisukohad, sh analüüsinud C. Ki kohtuistungil antud ütlusi ja tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, leiab, et kohtumenetluse poolte taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 274 lg 5 ja § 202 lg 1 alusel on põhjendatud ja see kuulub rahuldamisele.
12. KrMS § 274 lg 5 kohaselt võib kohus prokuröri ja süüdistatava taotlusel lõpetada kriminaalmenetluse KrMS §-des 202–2031 sätestatud alustel. KrMS § 202 lg 1 kohaselt võib prokuratuur kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul taotleda, et kohus kriminaalmenetluse lõpetaks, kui kriminaalmenetluse ese on teise astme kuritegu ja selles kahtlustatava või süüdistatava isiku süü ei ole suur ning ta on heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju ja tasunud kriminaalmenetluse kulud või võtnud endale kohustuse tasuda kulud ning kui kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi.
13. Kuritegude raskusastmeid reguleerib KarS §
14. Selle kolmanda lõike kohaselt on teise astme kuritegu süütegu, mille eest KarSis on karistusena ette nähtud tähtajaline vangistus kuni viis aastat või rahaline karistus. Prokuratuur süüdistab C. Ki KarS §

§ 209lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises. Kar

S § 201 lg 2 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. KarS § 209 lg 2 sanktsioonimäär on ühe- kuni viieaastane vangistus. Osutatust nähtub, et C. Kile etteheidetavad teod on lähtuvalt nende sanktsiooniliikidest ja -määradest hinnatavad II astme kuritegudena, millede puhul on seadusandja pidanud võimalikuks kaaluda kriminaalmenetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel.

1. Veel enne seda, kui asuda analüüsima ja kaaluma kriminaalmenetluse lõpetamise taotlust sisuliselt, tuleb tuvastada C. Kile etteheidetavate tegude karistatavuse üldiste eelduste, so süüteokoosseis, õigusvastasus ja süü, olemasolu. Siinkohal tuleb märkida, et kriminaalasja lõpetamise määrus ei rajane samasugusel tõenduslikul baasil ja õiguslikul analüüsil kui süüdimõistev kohtuotsus ega ole sellega samastatav (RKKKo 1-17-3615 p 21). Seetõttu on õiguslikult võimalik, et erinevates menetlusliikides tehtavate lahendite lõpptulemid erinevad teineteisest diametraalselt.
2. Kujundades seisukohta C. Kile etteheidetavate tegude karistatavuse üldiste eelduste täidetuse kohta, siis 01.03.2023 aset leidnud avalikul kohtuistungil andis C. K sisulisi ütlusi. Neis ütlustes kinnitas ta, et süüdistuses toodu vastab kõikide osategude osas, sh nii omastamise kui kelmuse süüdistuses, tegelikkusele. Ta kinnitas, et süüdistuses nimetatud aegadel tekitas ta tema poolt näidatud kuludokumentidesse kantud ebaõigete andmete kaudu eksimuse ja tekkinud eksimuse tõttu tehti C. Ki näidatud arvelduskontole alusetu rahakäsutus. Sellega tekkis kannatanul kahju ja C. K sai sellest varalist kasu. Taolisi kuritarvitamisi oli
3. korral ja seda perioodil 16.02.2016-16.03.
4. Samuti kinnitas C. K, et talle etteheidetavad omastamisteod leidsid aset süüdistuses märgitud ajal ja selles kajastatud viisil. Omastamistegusid on kokku 8 ja need jäävad perioodi 01.10.2019-21.01.
5. C. Ki ütlusi kinnitavad menetluses koostatud vaatlusprotokollid, järelpäringute vastused, läbiotsimisprotokoll ja ka tunnistajate ütlused. Viimased on selgitanud nii seda, milliseid kulutusi on võimalik hinnata esinduskuludena, milline on olnud kuludokumentide esitamise kord ja protsess, ent nende poolt toodi välja seegi, et kuigi neil tekkis nii mõnigi kord kahtlusi C. Ki kuludokumentide osas, puudus neil võimalus välja selgitada, kas tegelikkuses on kulu põhjendatud või mitte. Toimikusse kogutud tõendid kinnitavad, et C. K tegutses talle etteheidetavate tegude toimepanemise ajal asjassepuutuvate 5 1-22-6846 õigusnormide tähenduses ametiisikuna. Järgnevalt peatub kohus sellel, et prokuröri küsimustele vastates avaldas C. K, et ühelgi talle etteheidetaval juhul ei tegutsenud ta eksimuses olles: ta teadis, millise sisuga kuludokumente ta esitab; ta teadis, et tekkinud kulu ei olnud seotud tema teenistus- ega ametiülesannetega ja ta teadis, et neist koosviibimistest ei võtnud osa isikud, kellede osavõttu ta kuludokumentides oli märkinud. Seega tuleb karistusõiguslikus mõttes rääkida tahtlikult toime pandud tegudest. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et C. Kile etteheidetavad teod vastavad KarS §

§ 209lg 2 p 2 koosseisudele, need on õigusvastased ja C.

Kile on põhjust nende toimepanemist ette heita.

1. Otstarbekuse kaalutlusel menetluse lõpetamise esmase eeldusena on vajalik tuvastada, et süüdistatava isiku süü ei ole suur. Kujundades seisukohta C. Ki süü suuruse kohta süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 3 järgi, on kohus veendumusel, et nii etteheidetava teo toimepanemise asjaolud kui ka sellega tekitatud kahju on sellised, mis välistavad võimaluse rääkida suurest süüst. Tuvastatu kohaselt on C. Kile etteheidetava teo toimepanemise viis lihtne: kõigi kaheksa omastamisteo puhul viibis C. K oma lähikondsetega toitlustuskohtades, kus tema ise ja tema lähikondsed tarbisid erinevaid sööke-jooke, mille eest tuli tasuda. C. K tasus tarbitud söökidejookide eest kas välisesinduse pangakaardiga või alternatiivselt, ta tasus arve algselt isiklikest rahalistest vahenditest, hiljem esitas kuludokumendid, milles näitas, et tegemist oli hüvitatavate esinduskuludega ning taotles nende hüvitamist, sh kinnitas ta ise kontrollimisfunktsiooni täitva ja kulude hüvitamise otsustamiseks pädeva ametnikuna kuludokumendid, ja saavutas nende kulude hüvitamise. Kuna tegemist ei olnud esinduskuludega, vaid C. Ki isiklike, hüvitamisele mittekuuluvate, kulutustega, siis eelkirjeldatud viisil toimides pööras ta talle usaldatud võõra vara ebaseaduslikult enda kasuks. Nagu toodud, oli taolisi olukordi kokku kaheksa: aastal 2019 kaks korda, summades 262 eurot ja 256 eurot; aastal 2020 viis korda; summades 276,70 eurot ja 38 eurot; 290 eurot; 298,90 eurot; 53,97 eurot ja 321,50 eurot ning aastal 2021 üks kord summas 92 eurot. Kuigi tekitatud kahju kogusumma 1 889,07 eurot ei ole KarS §-s 121 toodut silmas pidades märkimisväärne, hindab kohus süüd suurendavaks asjaoluks fakti, et C. Ki tegevus kestis pikka aega, s.o ca 1 aasta ja 3 kuud ning selles oli välja kujunenud teatav käitumismuster. Kohtuistungil, ristküsitluse käigus väljendas C. K sedagi, et tegude toimepanemise järgselt tal ei tekkinud mõtet või tahet oma eksimuse tunnistamiseks, mis oleks viinud õigusvastaselt kulutatud või saadud rahaliste vahendite kohesele vabatahtlikule tagastamisele ning tema ebaseadusliku tegevuse lõpetamiseni. Mis puudutab aspekti, et C. K tegutses ametisikuna ja küsimust kas ametiisikuna teo toimepanemine võiks või peaks kaasa tooma tema süü suuremaks hindamise, siis sellele tuleb vastata eitavalt. Taoliselt toimine tugineb asjaolule, et ametiisiku poolt süüteo toimepanemine on kvalifitseeriv tunnus ja just seetõttu kvalifitseeritakse süüdistatava tegu raskemat karistust ette nägeva KarS § 201 lg 2 p 3, mitte aga KarS § 201 lg 1 järgi.
2. Varavastaste süütegude puhul on üheks süü suuruse hindamise kriteeriumiks tekitatud kahju suurus. Omastamistegu on kriminaalkorras karistatav, kui sellega kaasneb kahju, mille rahaline väärtus ületab kahtekümmend miinimumpäevamäära, s.o 200 eurot (KarS § 218 lg 4). Karistusseadustiku mõttes on oluliseks kahjuks kahju, mis ületab 4 000 eurot. Suureks kahjuks on kahju, mis ületab 40 000 eurot ja eriti suur on kahju, mis ületab 400 000 eurot (KarS § 121). C. Ki tekitatud kogukahju on omastamiskoosseisu puhul 1 889,07 eurot. Hinnates viimati nimetatud numbrilist näitajat, siis on see number väiksem kui pool olulisest kahjust, jäädes kaugele sellest, mida seadusandja on pidanud suureks ja eriti suureks kahjuks. Seega ka kahjustatud õigushüve ulatusest lähtuvalt on põhjust hinnata C. Ki süüd väikseks. 6 1-22-6846
3. Kujundades seisukohta C. Ki süü suuruse kohta süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 2 järgi, siis kohus leiab siingi, et nii etteheidetava teo toimepanemise asjaolud kui ka sellega tekitatud kahju on sellised, mis välistavad võimaluse rääkida suurest süüst. Tuvastatu kohaselt esitas C. K kuludokumente, milledes kajastus selgitus, et tegemist on hüvitamisele kuluvate kuludokumentidega. Kõikide süüdistuses 21 juhtumi korral viibis C. K toitlustuskohtades, kus tema ise ja tema lähikondsed tarbisid erinevaid sööke-jooke, mille eest tuli tasuda. Pärast toitlustuskohades viibimist esitas C. K ebaõigete andmetega kuludokumendid, seostas need hüvitatavate esinduskuludega, taotles nende hüvitamist ja saavutas nende kulude hüvitamise. Kuna tegemist ei olnud esinduskuludega, vaid C. Ki isiklike, hüvitamisele mittekuuluvate, kulutustega, siis selliselt tekitas ta eksimuse, mille tagajärjel sai kannatanu kahju, C. K aga varalist kasu. Nagu toodud, esines taolist väärkäitumist kokku
4. korral: aastal 2016 kaks korda, summades 114 eurot ja 292,60 eurot; aastal 2017 viis korda, summades 122,90 eurot, 130 eurot; 81,50 eurot ja 305 eurot, 176 eurot ja 144,30 eurot; aastal 2018 seitse korda, summades 544 eurot, 223,50 eurot, 333,50 eurot ja 244 eurot; 160,60 eurot; 146,80 eurot ja 449 eurot; 221,50 eurot ja 265 eurot; aastal 2019 kuus korda, summades 162,30 eurot, 262,30 eurot, 160,60 eurot ja 299,90 eurot; 255,50 eurot; 177 eurot ja 313 eurot ning aastal 2020 üks kord summas 67,70 eurot. Kuigi tekitatud kahju kogusummas 5 652,50 eurot ei ole karistusõiguslikus mõttes väga suur, siis kohus hindab süüd suurendavaks asjaoluks fakti, et C. Ki tegevus kestis pika aja vältel, s.o perioodil 16.02.2016 kuni 16.03.2020 ja selles oli välja kujunenud teatav käitumismuster. Kohus kordab, et kohtuistungil, ristküsitluse käigus väljendus C. K, et tegude toimepanemise järgselt tal ei tekkinud mõtet või tahet oma eksimuse tunnistamiseks, mis oleks viinud õigusvastaselt kulutatud või saadud rahaliste vahendite kohesele vabatahtlikule tagastamisele ning tema ebaseadusliku tegevuse lõpetamiseni. Samuti tuleb kohtul korrata, et C. Ki tegutsemine ametisikuna süüteo toimepanemise ajal ei ole süüd suurendav asjaolu, sest ametisiku poolt süüteo toimepanemine on kvalifitseeriv tunnus ja just sel põhjusel kvalifitseeritakse süüdistatava tegu raskemat karistust ette nägeva KarS § 209 lg 2 p 2 järgi, mitte aga KarS § 209 lg 1 järgi.
5. Kohus tõi juba eelnevalt välja, et varavastaste süütegude puhul on üheks süü suuruse hindamise kriteeriumiks tekitatud kahju suurus. Võrreldes omastamisteoga tekitatud kahjuga on kelmusega tekitatud kogukahju suurem, väljendudes 5 652,60 euros. See ületab mõnevõrra olulise kahju määra, ent see ei ole võrreldav suure kahju ja KarS § 209 lg 2 p-s 3 nimetatud suure kahju määraga (40 000 eurot). Arvuliste väärtuste kõrvutamisel asub kohus seisukohale, et kelmusega kahjustatud õigushüve ulatusest lähtuvalt on C. Ki süü hinnatav suuremana, kui see on omastamiskoosseisu puhul, ent see süü ei ole selline, mis annaks aluse kõneleda suurest süüst. Kahjustatud õigushüvest lähtuvalt suurest süüst oleks alust rääkida mh siis, C. Ki tekitatud kahju ületaks karistusõiguses tunnustatud suure kahju määra vähemalt poole ulatuses, ületaks seda või tekitatud kahju jääks vaid mõnevõrra alla 40 000 eurot.
6. Järgnevalt märgib kohus, et jagab prokuratuuri seisukohta arusaama, et C. Ki puhul on sedastavad karistust kergendavad asjaolud. Avalikul kohtuistungil C. K tunnistas oma süüd talle etteheidetavate kuritegude toimepanemisel ja ta andis ammendavaid ütlusi talle etteheidetavate tegude toimepanemise kohta. Samuti avaldas ta kohtuistungil kahetsust ja valmisolekut hüvitada tekitatud kahju. Siinkohal arvestab kohus asjassepuutuvana, et otstarbekuse kaalutlusel menetluse lõpetamisel ei jääks kahjunõude tasumine kusagile määramatusse tulevikku, vaid kahjunõue tasumise kohustus oleks konkreetne ja tuleks täita viivitamatult ehk kohtumääruse tegemisest 15 päeva jooksul. C. K avaldas kohtuistungil ka kahetsust. Kohus ei tuvastanud toimiku materjalidega tutvumise ega C. Ki ärakuulamise järgselt asjaolusid, mis tõstataks kahtlusi kahetsuse siiruse kohta. Kahetsuse siirust kinnitab ka fakt, et kohtuistungil oli C. K valmis vabandama ja ta vabandas avalikult maksumaksja vara väärkasutuse eest. 7 1-22-6846 Osutatud asjaolude näol on tegemist karistust kergendavate asjaoludega KarS § 57 lg 1 p-de 2 ja 3 ning lg 2 tähenduses.
7. Analüüsides avaliku menetlushuvi kriteeriumi täidetust, siis avaliku menetlushuvi näol on tegemist määratlemata õigusmõistega, mida sisustakse eri- ja üldpreventiivsete kaalutluste kaudu. See on seotud karistusõiguses kehtiva ultima ratio põhimõttega, mis näeb ette, et karistust tuleb kohaldada siis, kui muud vahendid osutuvad ebapiisavaks ja karistamise järele eksisteerib tungiv vajadus. Avalik menetlushuvi ei ole seotud süüdistatava staatuse või meediatähelepanu suurusega.
8. Analüüsides karistamise vajadust tuginedes eripreventiivsele kaalutlusele, siis C. K on eelnevalt kriminaalkorras karistamata. Kuigi C. Kile etteheidetavad teod on aset leidnud pikka aega, siis ei tuvasta kohus asjaolusid, mis tõstataks kahtluse, et kriminaalmenetluse lõpetamine ja C. Ki karistamisest loobumine võiks viia selleni, et ta jätkaks uute süütegude toimepanemist. Taolise järelduse tegemisel tugineb kohus mh asjaolule, et kriminaalmenetluse lõpetamise korral tuleb C. Kil hüvitada täies ulatuses tekitatud kahju ja lisaks kahju hüvitamise kohustusele tuleb ta täita riigile kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tegemisest 15 päeva jooksul kriminaalmenetluse lõpetamisega kaasnev rahaline kohustus summas 25 000 eurot. Kuna C. Kile heidetakse ette omakasuliste süütegude toimepanemist, siis arutataval juhul varalise kasu saamise moment lõpp-astmes puudub, sest kõrvuti kahju hüvitamise kohustusega tuleb C. Kil tasuda 25 000 euro suurune rahaline kohustus. Taoline asjade käik kõneleb selgelt, et süütegude toimepanemine ja ootus isikliku kasu saamiseks osutuvad miraažiks. Eesti õiguskaitseasutud toimetavad tõhusalt ja iga isik, kes paneb toime süüteo, peab juba eos arvestama sellega, et menetluse esemeks olevad teod, ükskõik kui hästi neid varjatakse, ei jää avastamata, süütegudega tekitatud kahju tuleb varem või hiljem hüvitada, ent lisaks kahju hüvitamise kohustusele tuleb taluda ka teisi, ebameeldivaid karistusõiguslikke tagajärgi. Olles kohtusaalis ära kuulanud C. Ki, on kohus veendumusel, et C. Ki jaoks on ainuüksi kriminaalmenetluse alustamine osutunud äärmiselt ebameeldivaks ajas kulgenud sündmuseks; see on evinud kahjustavat mõju tema karjäärile ja kohtul ei ole kahtlust, et taoline isiklik ja vahetu ebameeldiv mõju koostoimes täitmisele kuuluvate rahaliste kohustustega on sellised, mis välistavad tema poolt uute võimalike süütegude toimepanemise. Asetades eelöeldu konteksti sekundaarsena ka fakti, et C. Kil puudub tänasel päeval kehtiv töösuhe, mistõttu tal ei ole juurdepääsu sellistele rahalistele vahenditele, mida ta võiks või saaks väärkasutada, siis on süüdistuste aluseks olevate süütegude toimepanemine ka objektiivselt välistatud. Kokkuvõtvalt jagab kohus prokuratuuri seisukohta, et kriminaalmenetluse lõpetamisega kohaldataks C. Kile piisavalt mõjusaid ja hoiatavaid karistusõiguslikke järelmeid, mis viivad koostoimes pikka aega kestnud kriminaalmenetlusega tõdemuseni, et C. Ki suhtes on karistusõiguslikud eesmärgid saavutavad ilma karistust kohaldamata.
9. Analüüsides avalikku menetlushuvi üldpreventiivsest kaalutlusest lähtuvalt, siis kohus on seisukohal, et kriminaalmenetluse lõpetamisel ning süüdistatavale tema süüga proportsionaalse kohustuse panemisel ja tekitatud kahju hüvitamisel ei saa kahjustada ega kannatada ühiskonna usk õiguse kehtivusse. C. K tegutses talle etteheidetavate tegude toimepanemise ajal Eesti Vabariigi xxx, xxx ja xxx. Tegemist on kõrgete ametikohtadega, mille käigus esindatakse mh Eesti Vabariiki. Ühiskonnal on taolistel ametikohtadel töötavate isikute suhtes kõrgendatud usaldus. Seda usaldust C. K kuritarvitas. Kaotatud usaldust on keeruline taastada, kuid süü tunnistamine, kahetsus, kahju hüvitamine, riigituludesse makstav rahasumma ja C. Kilt kohtusaalis kõlanud avalik vabandus maksumaksja raha väärkasutamise eest kompenseerivad osaliselt usalduse kuritarvituse ebaõiglust. 8 1-22-6846 Vaatama C. Kile etteheidetavate tegude nii üldinimlikule kui ka karistusõiguslikule hukkamõistule, ei saa jätta kõrvale, et C. Kile ei heideta ette karistusseadustiku
10. peatükis nimetatud ametialaste kuritegude toimepanemist: tema teod ei ole seotud ebaõigete ametialaste otsustega kolmandate isikute suhtes, tema ametialased otsused ei ole olnud kantud lubamatu vara saamisest ja niisamuti ei ole tegemist äraostetud otsustega. Seega karistusõiguslikus tähenduses ei saa kõneleda erakordsest teo toimepanemise viisist või tagajärjest, mis võiks välistada kriminaalmenetluse lõpetamise võimalikkuse üldpreventiivsest kaalutlusest lähtuvalt.
11. Arutataval juhul ei välista kriminaalmenetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel ka kannatanu õigustatud huvid. C. Ki tekitatud kogukahju on 7 541,57 eurot. C. K väljendas kohtuistungil valmisolekut hüvitada tekitatud kahju. Kohtule esitatud kriminaalmenetluse lõpetamise taotluses leppisid prokuratuur ja süüdistatav kokku, et kriminaalmenetluse lõpetamisel kuulub kannatanu kahju kogusummas 7 541,57 eurot hüvitamisele kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tegemisest 15 päeva jooksul. St, et kriminaalmenetluse lõpetamisel saaks kannatanu kahjunõue heastatud sisuliselt koheselt. Ehk teisisõnu – kriminaalmenetluse lõpetamine ühes tingimusega, et kannatanu kahjunõue tuleb hüvitada määruse tegemisest 15 päeva jooksul, on kannatanu huvides ja teenib kannatanu huve parimal viisil.
12. Otsustamaks kriminaalmenetluse lõpetamise põhjendatuse üle, hindab kohus sedagi, kas C. Kile kriminaalmenetluse lõpetamisega kaasnev kohustus tasuda riigituludesse 25 000 eurot, on kohane ja proportsionaalne talle etteheidetavate rikkumistega. Kohasuse ja proportsionaalsuse üle hindamisel võtab kohus esmalt arvesse, et kui tekitatud kogukahju on 7 541,57 eurot, siis riigituludesse kohustusena makstav rahasumma ületab tekitatud kogukahju ca kolmekordselt. Taolises suhtes/proportsioonis väljendub selge arusaam nii eri- kui üldpreventiivsel tasandil, et süütegude toimepanemine ei tasu end ära: isikul, kes paneb toime süüteo, tuleb ühelt poolt arvestada sellega, et tal tuleb hüvitada tekitatud kahju, ja teiselt poolt – karistusõiguslik mõju ei piirdu üksnes kahju hüvitamisega. Kahju hüvitamise kohustuse kõrval tuleb sellisel isikul taluda ka teisi ebamugavaid, seda isikut vahetult ning reaalselt mõjutavaid karistusõiguslikke tagajärgi ja seda sõltumata asjaolust, kas karistusõiguslik tagajärg väljendub kriminaalmenetluse lõpetamisel kaasnevas kohustuses või päädib see karistusotsuses. Kohtu veendumusel on kohustusena määratav kahju kogusummat ca kolmekordselt ületav kohustuse määr selline, et hinnata kõnesolevat rahasummat kohaseks ja proportsionaalseks karistusõiguslikuks tagajärjeks. Tuues siia juurde sellegi, et rahaline kohustus tuleb kriminaalmenetlust lõpetava lahendi tegemisest täita 15 päeva jooksul ja see tuleb täita tähtaegselt kriminaalmenetluse uuendamise ähvardusel, siis täidab see koostoimes eelnevalt käsitletud asjaoludega avaliku menetlushuvi kriteeriumid: süüdistatav tunneb määratava kohustuse kaudu vahetut, arvestatavat ja ebamugavat materiaalset mõju ning ühiskonnale saadetakse selge sõnum: õigusnormid kehtivad kõigi suhtes ja erandeid ei eksisteeri. Samuti, kriminaalmenetluse lõpetamine, millega süüdistatav kohustub hüvitama kannatanu kahju ja tasuma riigituludesse märkimisväärse rahasumma, on vaieldamatult kooskõlas ka kannatanu huvidega, sest kannatanu nõue saab viivitusteta täidetud.
13. Eelneva kokkuvõtteks tõdeb kohus prokuratuuriga ühetaoliselt, et arutaval juhul on kriminaalmenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel põhjendatud ja kohus lõpetab kriminaalasja, milles C. Ki süüdistatakse KarS §

§ 209lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises Kr

MS § 202 lg 1 alusel. C. Ki süüd talle etteheidetavate tegude toimepanemisel pole põhjust hinnata suureks, talle ette heidetavad teod on hinnatavad teise astme süütegudena, ta võtab endale kahju hüvitamise ja riigituludesse raha tasumise kohustuse ning kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Nimetatud tingimuste täidetus kõneleb sellest, et põhiseaduslikkuse proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt puudub vajadus C. Ki karistamiseks ja tema suhtes on karistusõiguslikud 9 1-22-6846 eesmärgid saavutatavad ka kriminaalmenetluse lõpetamisel pandavate kohustuste kaudu. Kohtu hinnangul on siinkohal asjakohane ka kaitsjate argument, mille kohaselt C. Kile etteheidetavate tegude raskus ja nendega kahjustatud õigushüve oleks kriminaalasja arutamise korral üldmenetluses ebaproportsionaalses suhtes ja kõneleks piiratud ressursi ebamõistlikust kasutusest. Seega peab C. K käesoleva määruse tegemisest 15 päeva jooksul: 1) hüvitama kuriteoga tekitatud kahju, mille osas on esitatud avalik-õiguslik nõudeavaldus kogusummas 7 541,57 eurot ja 2) maksma riigituludesse 25 000 eurot. Kriminaalmenetluse kulud, mis moodustuvad kaitsjatasust, jäävad C. Ki kanda. Kohus märgib ka, et kohustuste täitmata jätmine või ebakohane täitmine ei too kaasa määratud kohustuste sundtäitmist, vaid selle õiguslikuks tagajärjeks on kriminaalmenetluse uuendamine KrMS § 202 lg 6 alusel. (allkirjastatud digitaalselt) 10