KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Määruse tegemise aeg ja koht 27. märts 2023. a, Tallinn Kohtuasja number 2-23-918 Kohtuasi

§ 11lg 1 p 3).

Määruskaebused

1. Puudutatud isik esitas
2. veebruaril
3. a maakohtu
4. jaanuari
5. a määrusele määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse ning vabastada puudutatud isik viivitamatult kinnisest asutusest.
6. Puudutatud isiku hinnangul puudub tal raske psüühikahäire. Talle haiglasse paigutamisel määratud diagnoos (F20.09) on esialgne ja pole kinnitust leidnud. Lisaks ei ole puudutatud isik ohtlik ei endale ega teistele. Puudutatud isik tõdes, et tal on võib olla rauavaegus, kuid ta on nõus võtma vajalikke preparaate, juhul kui need ei ole väga kanged. Puudutatud isik eitab, et oleks olnud luululine. Seega puuduvad puudutatud isikule

§-s 11 sätestatud alused tema tahtest olenematuks raviks.

1. Puudutatud isik esitas
2. märtsil
3. a maakohtu
4. veebruari
5. a määrusele määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse ning vabastada puudutatud isik viivitamatult kinnisest asutusest.
6. Puudutatud isik kordas enda eelmises määruskaebuses väljendatud seisukohti. Puudutatud isik leidis, et rauavaegus ei saa olla aluseks tema psühhiaatriliseks ravimiseks kinniseks asutuses. Puudutatud isik märkis, et raviarst on avaldanud, et ravi tulemusena loodetakse puudutatud isik „teistmoodi mõtlema“ panna – see on isiku- ja mõttevabaduse oluline rikkumine. Puudutatud isiku pöördumisi riigiasutuste poole ei saa käsitleda tema kinnises asutuses pidamise aluseks. Raviasutus tähtsustab üle puudutatud isiku ja tema ema suhet. 4 Psühhiaatriakliiniku seisukoht
7. Psühhiaatriakliinik leidis, et mõlemad maakohtu määrused on vajalikud ja põhjendatud. Antud haigusjuhu puhul on maakohtule
8. jaanuaril
9. a ja
10. veebruaril
11. esitatud arstide arvamuses täidetud kõik tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise haiglaravi rakendamise tingimused vastavalt

§ 11lg-le 1.

Puudutatud isiku ema

1. Puudutatud isiku ema arvates on maakohtu määrus põhjendatud ning nii tema kui ka puudutatud isiku vennad on üksmeelel, et puudutatud isiku tahtest olenematu ravi pikendamine kolme kuuni on vajalik. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb
3. jaanuari
4. a ja
5. veebruari
6. a maakohtu määrused jätta muutmata ja määruskaebused rahuldamata. Maakohtu määrused on seaduslikud ja põhjendatud ning määruskaebuste väited ei anna alust nende tühistamiseks. Määruskaebused jäävad rahuldamata.
7. Puudutatud isik vaidlustas kaks maakohtu määrust: maakohtu
8. jaanuari
9. a määruse, millega maakohus pikendas puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani ning maakohtu
10. veebruari
11. a määruse, millega maakohus paigutas puudutatud isik tema tahte vastaselt SA PERH psühhiaatriakliinikusse talle haiglaravi kohaldamiseks kolmeks kuuks. Ringkonnakohus nõustub mõlema maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks määruskaebustele märgib ringkonnakohus järgmist.
12. Maakohus asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud

§ 11lg 1 tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks.

Maakohus on õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (

§ 11

lg 1 p 1), haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu eelkõige iseenda tervist, aga ka teisi (

§ 11

lg 1 p 2) ning muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane (

§ 11lg 1 p 3).

Sealjuures tugines maakohus psühhiaatrite arvamustele (

1. jaanuari
2. a ja
3. veebruari
4. a arvamused), milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus, ning
5. veebruari
6. a kohtupsühhiaatriaekspertiisile.
7. Maakohus kuulas ära raviarsti, puudutatud isiku enda ja talle määratud esindaja. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire (paranoidne skisofreenia jälgimisperioodiga alla 1 a F20.09) ning ravita jäämisel võib ta olla ohtlik eelkõige iseendale tulenevalt tugevalt välja arenenud aneemiast. Puudutatud isiku aneemia on tingitud tema mürgistusluulust tulenevast puudulikust toitumisest ja enda hooletusse jätmisest. Ringkonnakohus selgitab, et puudutatud isiku tema tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise aluseks ei ole ainuüksi aneemia, vaid raske psüühikahäire ning eelkõige oht iseendale. Arvestades puudutatud isiku puudulikku haiguskriitikat esineb kõrge risk, et haiglaravi lõpetamisel lõpetab puudutatud isik talle määratud ravimite tarvitamise, mis võib nii psühhiaatrite arvamuste kui ka
8. veebruari
9. a kohtupsühhiaatria ekspertiisi kohaselt päädida püsikululise raske haiguse kujunemise ja invaliidistumisega. Lisaks nähtub nii psühhiaatrite arvamustest kui ka kohtupsühhiaatriaekspertiisist, et puudutatud isik on olnud vaenulik oma ema suhtes, saatnud talle nt ähvarduskirju ning on muuhulgas kaalunud enda 5 kodus väidetava jälitustegevuse lõpetamiseks seina maha lõhkumist, mis annab kolleegiumile aluse arvata, et puudutatud isik võib kujutada ohtu ka ümbritsevale.
10. Psühhiaatrite arvamuste ja kohtupsühhiaatriaekspertiisi järgi ei ole puudutatud isiku seisundit ja häire iseloomu arvestades tõenäoline tema paranemine haiglavälises keskkonnas, sest puudutatud isikul puuduvad tugiisikud ja ravisättumus, mistõttu esines vajadus pikendada puudutatud isiku paigutamist tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse 40 päevani ning seejärel kolme kuuni. Kuigi tsiviilasja materjalidest nähtub, et puudutatud isikul on lähedastest ema ja vend, siis nende osas valdavad puudutatud isikut paranoilised ja süüdistavad mõtted, mis annavad alust arvata, et puudutatud isik neilt abi vastu ei võta ja koostööd ei tee. Erinevalt puudutatud isikust leiab kolleegium, et psühhiaatrid on kajastanud enda arvamustes puudutatud isiku suhteid enda lähedastega põhjendatult, muuhulgas ka selleks, et anda prognoos puudutatud isiku hakkamasaamise kohta haiglavälises keskkonnas.
11. Asjaolu, et puudutatud isiku enda hinnangul puudub tal raske psüühikahäire ega esine luulusid, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut puudutatud isiku tervislikule seisundile ning ei saa olla määravaks

§ 11lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel.

Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades. Asjaolu, et puudutatud isiku diagnoosiks on paranoidne skisofreenia jälgimisperioodiga alla 1 a F20.09 ei anna alust järeldada, et tegemist on esialgse diagnoosiga, vaid viitab sellele, et antud terviseprobleemi osas ei ole puudutatud isiku kohta varasema perioodi kohta dokumenteeritud meditsiinilisi andmeid. Seejuures kinnitab

1. veebruari
2. a kohtupsühhiaatria ekspertiis, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire paranoidne skisofreenia (F20.09 Rahvusvahelise Haiguste Klassifikatsiooni – 10 järgi), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Arvestades muuhulgas kohtupsühhiaatria ekspertiisis välja toodut, mille kohaselt ei mõista puudutatud isik enda ravimise vajadust ning püsib kõrge risk, et haiglaravi lõpetamisel lõpetab ta kohe talle määratud psühhiaatriliste ja aneemiavastaste ravimite tarvitamise puuduliku haiguskriitika tõttu oma kehalise ja psüühilise seisundi kohta, ohustades sellega oma elu ja tervist, ei teki ringkonnakohtul erinevalt puudutatud isikust tõsikindlat veendumust, et kõiki toiminguid, mida puudutatud isikuga tehakse haiglas, oleks võimalik läbi viia ambulatoorselt. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite ja kohtupsühhiaatriaekspertiisi selgituses, et puudutatud isik vajas ning vajab ka edaspidi psühhiaatrilist ravi ja järelevalvet, mis on võimalik ainult statsionaarse haiglaravi tingimustes. Seega on maakohus järeldanud õigesti, et muu psühhiaatriline ravi

§ 11lg 1 p 3 mõttes ei ole praegusel juhul küllaldane.

Nagu märkis ka maakohus, kohaldatakse

§ 11

lg 7 järgi tahtest olenematu ravi puhul vähim piiravaid meetodeid, mis tagavad ravile toodud isiku ja teiste isikute turvalisuse; meditsiiniline personal austab patsiendi õigusi ja seaduslikke huve. Eelnevast tulenevalt ei leia ringkonnakohus, et puudutatud isiku kahtlus, et ravi tulemusena loodetakse ta „teistmoodi mõtlema“ panna viisil, mis piiraks tema isiku- ja mõttevabadusi, oleks käesoleval juhul põhjendatud.

1. Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul olid praegusel juhul täidetud tingimused nii esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamiseks 40 päevani kui ka puudutatud isiku paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriakliinikusse talle haiglaravi kohaldamiseks kolmeks kuuks kuni
2. maini
3. a. Seega jätab ringkonnakohus maakohtu määrused muutmata ja määruskaebused rahuldamata.
4. Määruskaebuste menetlemisega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 6