← Eesti

1-07-8640/533

Obsah (7)§ 122§ 64§ 65§ 75§ 76§ 86§ 77

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev 20. veebruar 2023 Kohtuasja number 1-07-8640 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Maarika Kuusk ja Aarne Sarjas Kohtuasi Romeo Kalda (isikukood 374021542

) § 114 p-de 1 ja 4 – § 22 lg 2 ning

§ 122

järgi.

§ 64lg 1 alusel mõisteti R.

Kaldale liitkaristuseks 8 aastat vangistust.

§ 65lg 2 alusel liideti see karistus R.

Kaldale Tallinna Linnakohtu

  1. novembri 2000 otsusega mõistetud karistusega ja liitkaristuseks mõisteti R. Kaldale eluaegne vangistus. Karistusaja algust arvati
  2. aprillist
  3. Harju Maakohtu
  4. augusti 2016 määrusega täpsustati seda kohtuotsust ja R. Kalda karistusaja hulka arvati tema eelvangistus
  5. aprillist 1994 kuni
  6. jaanuarini
  8. Viru Vangla esitas
  9. juulil 2022 Viru Maakohtule materjalid R. Kalda katseajaga tingimisi vangistusest vabastamise otsustamiseks.
  10. Viru Vangla ega prokuratuur R. Kalda vabastamist ei toeta. Vaidlustatud kohtumäärus
  11. Viru Maakohus vabastas
  12. septembri 2022 määrusega R. Kalda temale mõistetud vangistuse kandmisest tingimisi 10-aastase katseajaga, millest 7 aasta jooksul tuleb tal alluda ka käitumiskontrollile ja 12 kuu jooksul elektroonilisele valvele. Käitumiskontrolli ajal peab R. Kalda järgima

§ 75

lg 1 p-des 1–6 sätestatud kontrollnõudeid, ei tohi suhelda talle teadaolevalt kriminaalkorras karistatud isikutega ilma kriminaalhooldusametniku eelneva loata (v.a lähisugulased), peab osalema sotsiaalprogrammis, kui kriminaalhooldusametnik peab seda vajalikuks ning peab asuma tööle või võtma end Töötukassas arvele 2 nädala jooksul pärast vangistusest vabanemist. Kohus rahuldas osaliselt ka R. Kalda kaitsja vandeadvokaat Janek Valdma tasutaotluse ning määras tema poolt R. Kaldale kohtulikus menetluses osutatud õigusabi tasu suuruseks 197,64 eurot, jättes selle tasu menetluskuluna riigi kanda. Kohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

  1. Formaalsed eeldused R. Kalda vabastamiseks on täidetud. Ta kannab eluaegset vangistust alates
  2. aprillist 1996, millele lisaks tuleb arvestada ka tema vahi all viibitud aega
  3. aprillist 1994 kuni
  4. jaanuarini
  5. Praeguseks on R. Kalda seega reaalselt ära kandnud 28 aastat 1 kuu ja 26 päeva vangistust. Ta on nõus alluma elektroonilisele valvele ja selleks vajalikud tingimused on tema vabastamisjärgses elukohas täidetud.
  6. Kohus ei arvesta prokuratuuri seisukohta R. Kalda vabastamise osas, kuna see on põhistamata. Põhistamata ja kontrollimatu on ka vangla poolt R. Kalda suhtes koostatud riskihinnang, mistõttu ei arvesta kohus sellegagi.
  7. R. Kaldal on viis kehtivat kriminaalkaristust ja vangistust kannab ta kolmandat korda. Viimase kuriteo pani ta toime vangistuses oma positsiooni säilitamiseks. Kuigi kohus möönab, et korduv kriminaalkorras karistatus suurendab R. Kalda retsidiivsusriski, ei saa arvestamata jätta ka Riigikohtu
  8. juuni 2020 lahendis kohtuasjas nr 1-14-5339 märgitut, et süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegset vabastamata jätmist ei saa põhjendada toimepandud kuriteo raskuse ja selle eest mõistetud karistuse kestusega, kuna see irduks

§ 76

lg-tes 1 ja 2 väljendatud seadusandja tahtest ning tähendaks sisuliselt, et raske kuriteo toime pannud isikute ennetähtaegne vabastamine on välistatud. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on

  1. juuli 2013 otsuses Vinter jt vs Ühendkuningriik (kaebused nr 66069/09, nr 130/10 ja nr 3896/10) toonitanud, et eluaegset vangistust kandvatel vangidel peab olema võimalus taotleda, et neile mõistetud karistust hinnatakse uuesti. Kui eluaegsel vangil vabanemislootus üldse puuduks, oleks tegemist alandava ja konventsiooniga vastuolus oleva situatsiooniga. Samas märkis Riigikohus
  2. novembri 2020 lahendis kohtuasjas nr 1-15-400, et eluaegsete kinnipeetavate puhul tuleb kuriteo asjaolusid siiski mõnevõrra rohkem tähtsustada, hindamaks, missuguseid potentsiaalseid riske kinnipeetava varasem käitumine endas kätkeb.
  3. Harju Maakohtu
  4. mai 2010 otsusest nähtub, et R. Kalda kannab karistust vanglas mõrvale kihutamise ja piinamise eest. Enne seda otsust oli R. Kalda väga pikalt kuritegelikult aktiivne, kuid pärast seda otsust ei ole ta rohkem kuritegusid toime pannud. Kohus möönab, et tegemist on väga raskete kuritegudega, kuid arvestab ka asjaoluga, et praeguseks on viimase kuriteo toimepanemisest möödunud üle 10 aasta, mis kindlasti vähendab uute kuritegude toimepanemise ohtu. Positiivsena tuleb ära märkida ka R. Kalda selgitused maakohtu istungil, mille kohaselt on ta tõsiselt end muutnud ja plaanib jätkata seaduskuulekat, jumalakartlikku ning perekeskset elu. Kohtule näisid need selgitused siirad. Kohus leidiski, et R. Kaldale on pikaaegne vangistus piisaval määral head mõju avaldanud. Tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et viimase kuriteo toimepanemise ajal oli R. Kalda oluliselt noorem. Ka kinnipidamisasutus oli siis teistsugust tüüpi – selles valitsenud subkultuur soodustas uute kuritegude toimepanemist. Niisiis ei anna R. Kalda kuriteo 2

(12)asjaolud kohtu hinnangul eraldivõetuna pärast nii pikaajalist vangistust alust arvata, et temast lähtuv retsidiivsusrisk on tema vabastamiseks liialt suur või tema hoiakud jätkuvalt kuritegelikud.
  1. Kuigi R. Kaldal on kolm kehtivat distsiplinaarkaristust, on kaitsja sõnul distsiplinaarkaristuste määramise käskkirjad halduskohtus vaidlustatud ja seetõttu ei saa kohus neid arvestada. Vanglas on R. Kalda lõpetanud nahkmööbli õmbleja kursused, läbinud sotsiaalprogrammi „Viha juhtimine“, töötanud õmblejana, omandanud keskhariduse, osalenud koristusteenuse koolitusel, olnud kaaskinnipeetava abistaja, vestleb regulaarselt vangla kaplaniga, on vestelnud psühholoogi/sotsiaaltöötajaga täitmiskavas määratud teemadel seoses mõtlemise, käitumise, hoiakute ning suhete ja elustiiliga, on läbinud sotsiaalprogrammi Õige hetk ning osaleb alates
  2. aastast kuni praeguseni majandustöödel koristajana. Hea käitumise ja taasühiskonnastavates tegevustes osalemise eest väärib R. Kalda kiitust. Samuti on oluline, et R. Kalda on end vangistuses kõikvõimalikul moel täiendanud ja on huvitatud ka edasisest õppimisest. Kõik see kinnitab tema soovi jätkata oma elu seaduskuulekalt.
  3. Positiivne on seegi, et vabanemisel on R. Kaldal olemas kindel elu- ja töökoht ning teiste inimeste toetus. Ta soovib elama asuda Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduse Liidule kuuluvasse korterisse ning kogudus võimaldab talle ka töö majahoidjana. Lähedastest on R. Kaldal viis õde ja kolm venda, kellega tal on head ning toetavad suhted ja samuti lubab teda resotsialiseerumisel toetada Viru Vangla kaplan. Kuigi tähelepanuta ei saa jätta ka seda, et R. Kalda suhtlus- ja tutvusringkonnas on kriminaalse taustaga isikuid, on sellest tulenevat riski võimalik katseajaks lisakohustuste panemisega maandada.
  4. Vangla iseloomustuse kohaselt on R. Kaldal 6860 euro ulatuses võlgu ja tema vabanemisfondis on 2000 eurot, kuid kaitsja esitatud materjalidest nähtub, et tegelikult on R. Kaldal võlgu 5170 eurot ja vabanemisfondis on tal 1690,13 eurot. Kuigi R. Kalda võlanõuded on suured, viitab vabanemisfondis märkimisväärse summa olemasolu siiski sellele, et tal on olemas esmased võimalused toimetulekuks. Lisaks nähtub kaitsja esitatud materjalidest, et R. Kalda on suutnud pankrotimenetluses tasuda suurema osa oma võlgadest ning käimas on tema võlgadest vabastamise menetlus.
  5. Kokkuvõttes leiab kohus, et R. Kalda retsidiivsusrisk on piisaval määral taandunud ja on olemas küllaldased alused tema vangistusest tingimisi vabastamiseks. On tõenäoline, et edaspidi hoidub R. Kalda kuritegude toimepanemisest, karistuse eesmärgid on saavutatud ning ta ei kujuta enam ühiskonnale sellist ohtu, mis tema vabastamise välistaksid. R. Kalda vangistusest tingimisi vabastamine ühes käitumiskontrollile allutamise ja elektroonilise valve kohaldamisega on tulemuslikum kui tema edasine vangistuses hoidmine. Seda enam, et individuaalse täitmiskava kohaselt ei ole R. Kaldale peale vabanemiseelse nõustamise vanglas enam midagi muud ette nähtud. Käitumiskontrollile allutamine koos lisakohustuste panemisega on R. Kaldale vabaduses oluliseks toeks ning tagab kontrolli tema edasise elu ja tegevuse üle. Ühtlasi annab see ka võimaluse R. Kaldale näidata, et ta suudab jätkata oma elu seaduskuulekalt. Vangistusest tingimisi vabastamisega kaasneva katseaja, käitumiskontrolli ja elektroonilise valve osas nõustub kohus kriminaalhooldusametniku ettepanekutega.
  6. Maakohtu istungil osales R. Kalda kaitsja vandeadvokaat J. Valdma. Kohus leidis, et kaitsja tasutaotlused kuuluvad rahuldamisele 197,64 euro ulatuses, sealhulgas käibemaks 32,94 eurot. Kuna kohus vabastab R. Kalda vangistusest, jääb see tasu menetluskuluna riigi kanda. Määruskaebus
  7. Maakohtu määruse peale esitas prokuratuur määruskaebuse, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist, R. Kalda suhtes tema retsidiivsusriski hindamiseks kohtupsühhiaatria-psühholoogia 3
(12)kompleksekspertiisi läbiviimist ning kogumis eksperdiarvamusega R. Kalda vabastamise osas uue otsustuse tegemist. Prokuratuuri hinnangul jättis maakohus R. Kalda vabastamisel olulised aspektid arvestamata ning omistas vabastamise formaalsetele eeldustele suurema tähenduse kui vabastamise sisulistele eeldustele.
  1. Esmalt ei saa tähelepanuta jätta, et sisuliselt ei ole R. Kalda veel katseajaga tingimisi vangistusest vabastamiseks vajalikku karistusosa ehk 25 aastat ära kandnud. Nimelt tunnistati ta viimati süüdi Harju Maakohtu
  2. mai 2010 otsusega kuriteos ja just sellest ajast tuleks arvestada viidatud 25 aasta kulgemist. Tegelikult peaks R. Kalda vangistusest tingimisi katseajaga vabastamiseks vajalik karistusaeg täituma alles
  3. aastal.
  4. Kui ringkonnakohus siiski leiab, et R. Kalda puhul on katseajaga tingimisi vangistusest vabastamise ajaline eeldus täidetud, palub prokuratuur arvestada järgmist. Prokuratuuril puuduvad andmed, mille pinnalt oleks võimalik kujundada arvamust isiku tingimisi vabastamise sisuliste eelduste olemasolu kohta. Sellised andmed on olemas vanglal ja nende pinnalt on vangla oma seisukoha kujundanud. Prokuratuuril ei ole põhjust vangla vastavas hinnangus kahelda. Seega nõustus prokuratuur vangla iseloomustuses väljendatud seisukohaga ega toetanud R. Kalda vabastamist. Sealhulgas võttis prokuratuur arvesse vangla poolt väljendatud seisukohta, et R. Kalda on kõrgohtlik ametnikele, vangidele ja avalikkusele. Maakohus aga jättis vangla poolt koostatud riskihinnangu täiesti kõrvale, märkides, et see ei ole kontrollitav. Sellisel juhul tulnuks kohtul R. Kalda retsidiivsusriski hindamiseks määrata ekspertiis – retsidiivsusriski hindamiseks on psühholoogid/psühhiaatrid kõige pädevamad. Ekspertiisi määramine on vajalik, et otsustada, kas R. Kaldast lähtuv kuritegude võimalik toimepanemise oht on tema vabastamise kaalumiseks piisavalt maandatud – nagu Tartu Ringkonnakohus tegi asjas nr 1-15-
  5. Menetlus ringkonnakohtus
  6. Tartu Ringkonnakohus võttis
  7. oktoobri 2022 määrusega prokuratuuri määruskaebuse menetlusse ning andis määruskaebemenetluse pooltele aega kuni
  8. novembrini 2022 esitada oma kirjalikke seisukohti, taandusi ja muid taotlusi. Seisukohad esitasid R. Kalda ja tema kaitsja vandeadvokaat Janek Valdma.
  9. Kaitsja palub jätta maakohtu määruse läbi vaatamata; kui ringkonnakohus selle siiski läbi vaatab, tuleks see jätta rahuldamata. Esmalt juhib kaitsja tähelepanu sellele, et määruskaebuses toodud väited esitas prokuratuur esmakordselt alles kaebemenetluses, mistõttu ei saanud maakohus nende väidetega arvestada ega neid arutada. Et seetõttu ei saanud ka R. Kalda viibida nende väidete kohtuliku arutamise juures ega kasutada oma kaebeõigust, rikuks nende väidete esmakordne arutamine ringkonnakohtus R. Kalda põhiõigusi põhiseaduse (PS) § 24 lg-te 2 ja 5 mõttes. Seetõttu on õige jätta prokuratuuri ilmselt põhjendamatu kaebus KrMS § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata. Kui ringkonnakohus siiski leiab, et määruskaebuse väiteid saab käsitleda, on oluline järgmine. Prokuratuuri seisukoht, et sisuliselt ei ole R. Kalda ära kandnud tingimisi vabastamiseks vajalikku karistusosa, ei ole kooskõlas kohtupraktikaga ning on vastuolus teiste analoogsete kohtulahenditega. Kaitsja arvates on vangla riskihinnangu kõrvalejätmine maakohtu poolt õige ja vastavuses kohtupraktikaga, pealegi ei ole prokuratuur isegi väitnud, et see oleks põhjendamatu. Kaitsja ei nõustu, et sellises olukorras oleks maakohus pidanud määrama ekspertiisi: see oleks põhjendatud olukorras, kus tõusetunud on mitteõiguslike eriteadmisi nõudvad küsimused, kuid praegu see nii ei ole. Asjas nr 1-15-401 tõusetus kohtul ilmselt küsimus, kas eluaegset vangistust kandev inimene on psüühiliselt piisavalt terve. Kuigi maakohus hindas retsidiivsusriski põhjalikult ja tegi põhjendatud lahendi, jättis kohus siiski arvestamata mitmed tõendid, mis kaitsja arvates on praeguses asjas retsidiivsusriski hindamisel olulised. Seetõttu palub kaebaja määruskaebuse sisulisel läbivaatamisel võtta asja materjalide juurde ka määruskaebuses nimetatud dokumendid. 4
(12)
  1. R. Kalda palub jätta maakohtu määruse muutmata ja prokuratuuri määruskaebuse rahuldamata. Prokuratuuri taotlused arvestada karistusaja algust uuesti, määrata tingimisi vabastamise taotluse esitamise õigus
  2. aastasse ja korraldada retsidiivsusriski hindamiseks ekspertiis, on hilinenud ning lubamatud, sest need taotlused oleks prokuratuur pidanud esitama juba maakohtus. R. Kalda vabastamist otsustades ei rikkunud maakohus materiaal- ega menetlusõigust ning maakohtu määrus on kooskõlas kohtupraktikaga. Ringkonnakohtult palub R. Kalda arvestada tema
  3. jaanuari 2020 avaldust ning motivatsioonikirja, mille kohta maakohus ütles küll istungil, et on tutvunud sellega, kuid mille vastuvõtmine maakohtu määrusest ei nähtu. Lisaks esitab R. Kalda oma vanglakonto väljavõtte ja oma nõuete konto väljavõtte.
  5. novembri 2022 määrusega lasi ringkonnakohus R. Kalda suhtes tema retsidiivsusriski hindamiseks viia psühholoog Margus Veemil läbi retsidiivsusekspertiisi. Seda otsustust põhjendas ringkonnakohus nii. Kaitsja seisukohad ekspertiisi määramist ei väära. Asjas nr 1-15-401 lasi ringkonnakohus teha psühholoogil retsidiivsusekspertiisi. Kui kohtul oleks tekkinud toona kahtlus, et kinnipeetav on psüühikahäirega, oleks olnud kohane pöörduda (lisaks psühholoogile) ka psühhiaatri poole – psüühikahäireid saab diagnoosida just psühhiaater, mitte psühholoog. Tõsi on see, et lõppastmes peab kinnipeetavast lähtuva uute kuritegude ohu üle otsustama kohus. See aga ei tähenda seda, et selle otsustuse jaoks ei ole võimalik küsida nõu erialaeksperdilt. Samamoodi on näiteks puutuvalt

§-s 34 sätestatud mõistesse raske (raske psüühikahäire), sellessamas paragrahvis nimetatud arusaamis- või juhtimisvõimesse või

§ 86

lg-s 1 reguleeritavasse ohtlikkusse: ehkki need on lõppastmes juriidilised otsustused (vt vastavalt Riigikohtu lahend nr 120-6745/88, p 35; lahend asjas nr 3-1-1-105-16, p 20 ja lahend samas asjas, p-d 23–24), tugineb kohus niisugust otsustust tehes tihtipeale ekspertiisiaktis märgitule (otsesõnu seoses arusaamis- ja juhtimisvõimega: Riigikohtu lahend asjas nr 3-1-1-105-16, p-d 20 ja 39). Kohtul tuleb restsidiivsusprognoosi püstitada väga tihti: peale vangistust kandva inimese vabastamise menetluse võib seda olla vaja teha nt karistuse mõistmisel (kas vangistuse saab jätta tingimisi täitmisele pööramata või on uute kuritegude oht sedavõrd suur, et vangisuts peab olema reaalne?) või vahistamisel (seoses jätkuva kuritegude toimepaneku ohuga). Ehkki kohtud on senises praktikas teinud neid otsustusi n-ö oma mõistusega, ei saa siiski eirata tõsiasja, et retsidiivsusega seonduvat on juba aastakümneid uuritud (psühholoogia)teaduslike meetoditega, erinevates riikides on tehtud statistilisi analüüse ja pikaajalisi uuringuid ning teadlased on välja sõelunud terve hulga tegureid, mis kõnelevad tulevaste kuritegude ohu poolt või vastu. Nt on üks tuntumaid Oxfordi Ülikoolis välja töötatud OxRec’i (Oxfords Risk of Recidivism Tool) meetod (https://oxrisk.com/oxrec-9/). Ringkonnakohus on seisukohal, et õigusemõistmise enam teaduspõhiseks muutmise suund on õige. Ehkki lõppude lõpuks jäävad paljud kohtu tehtavad otsustused normatiivseteks (juriidilisteks), on siiski soovitatav see, et normatiivseid otsuseid tegev jurist tugineks võimaluse korral teadlaste abile. Loomulikult ei saa sellist abi küsida alati – selleks ei ole riigil juba piisavalt ressursse. Samas aga võiks spetsialisti poole pöördumine olla õigustatud juhul, kui esineb tõsiseid argumente nii mingi otsustuse kasuks kui kahjuks ja kui otsustus on suure tähendusega. Praegu nii ongi. Maakohus tõi välja, miks peaks R. Kalda vabastama. Samas aga on ka R. Kalda vabastamise vastu kõnelevaid tegureid: nt suur hulk raskeid kuritegusid, sh vanglas, R. Kalda suhteline noorus, tema positsioon n-ö vanglahierarhias ja tema võimalik manipulatiivsus. Lisaks on palju kaalul nii R. Kalda kui ka riigi jaoks (R. Kalda võib tulenevalt tema varasematest kuritegudest sooritada väga rasket laadi kuritegusid). Seetõttu peab ringkonnakohus retsidiivsusekspertiisi määramist tarvilikuks. 21. Ekspertiis valmis 23. jaanuaril 2023 ja kokkuvõtvalt on selle sisu niisugune. 22. Ekspert tugines eelkõige R. Kalda isiklikule toimikule, vangistuse jooksul kogunenud meditsiinilistele andmetele, karistusregistri väljavõttele ja kliinilisele intervjuule R. Kaldaga. Peamise kasutatud meetodina kasutas ekspert struktureeritud vägivalla riski hindamisvahendit 5

(12)HCR 20v3 (Historical-Clinical-Risk Management-20, Version 3, Douglas, Hart, Webster, Belfrage, Guy, & Wilson, 2013) ja lisaks sellele statistilist riskihindamise vahendit OxRec (Fazel jt., 2016).
  1. Kõigepealt andis ekspert ülevaate R. Kalda elukäigust. R. Kalda lapsepõlv oli problemaatiline: pere oli vaene, isal olid alkoholiprobleemid ja ta oli vägivaldne, 4-aastasena lahutati R. Kalda oma vanematest ja ta kasvas üles lastekodudes. Juba noorena hakkas R. Kalda suhtlema kuritegelike hoiakutega noortega ja hakkas peagi ka ise varastama. R. Kalda muutus teistele noortele n-ö autoriteediks. Juba 14-aastasena sattus R. Kalda vanglasse ja oma täiskasvanueast on ta vabaduses olnud vaid ca pool aastat. Tööl pole R. Kalda väljaspool kontrollitud keskkonda käinud. Vanglas olles abiellus R. Kalda kaks korda, kuid nüüdseks on mõlemad abikaasad surnud. Alkohol ega narkootikumid R. Kalda õigusrikkumiste puhul rolli mänginud pole.
  2. Järgnevalt tõi ekspert välja täpsema info R. Kalda õigusrikkumiste kohta. Varguste eest saadeti R. Kalda juba teismeeas, st
  3. aastal vanglasse – muu hulgas viibis R. Kalda Patarei vanglas. Vanglas hakkas ta järgima subkultuurilisi reegleid, mis keelavad pealekaebamise ja võimudega koostöö ning reguleerivad kuritegeliku maailma korraldust. Pärast vanglast vabanemist jätkas R. Kalda kuritegude toime panemist: ta varastas ja röövis.
  4. aasta märtsis tappis ta subkultuurilistest väärtustest lähtuvalt kättemaksu ajendil ühe oma kaasosalise, tulistades viimast mitu korda püstolist, sh kaks korda kuklasse. Paar nädalat pärast seda R. Kalda vahistati. Juba mõni nädal peale vahi alla sattumist üritas ta vanglast põgeneda – ebaõnnestunult. Põgenemine õnnestus aga
  5. aasta jaanuaris, mil ta tema konvoeerimisel juba pikalt planeeritud pagemisplaani ellu viis. R. Kalda hankis omale püstoli ja hakkas jälle varastama ning röövima.
  6. aasta aprillis jäi R. Kalda ühel korterivargusel politseile vahele. R. Kalda alustas politseiga tulevahetust ja tappis selle käigus ühe politseiniku. Siiski õnnestus politseil R. Kalda kinni võtta.
  7. Hinnangus HCR-20 järgi märgitakse seda. Alates
  8. eluaastast on R. Kalda käitumine olnud püsivalt düssotsiaalne: ta on varastanud ja ka vägivallatsenud. Teismeeast alustas R. Kalda füüsilise ja vaimse vägivalla kasutamist instrumentaalsetel eesmärkidel teiste inimeste mõjutamiseks ja oma subkultuurilistel väärtustel baseeruva staatuse tõstmiseks. Täiskasvanueaski on R. Kalda kasutanud vägivalda eesmärgipäraselt: hirmutamiseks varalise kasu saamiseks või ekstreemsemal juhul kättemaksu ja staatuse säilitamise eesmärgil (kaasosalise tapmine). R. Kalda vägivaldne käitumine on läbivalt olnud kalkuleeritud ja eesmärgipärane, tal ei esine impulsikontrolliraskusi. Ka väga pingelises olukorras on R. Kalda suutnud säilitada enesekontrolli ja tegutsenud kaalutletult ning sihipäraselt. Lisaks düssotsiaalsele käitumisele on R. Kalda puhul juba alates varasest lapsepõlvest täheldatavad machiavellianistlikud (teistega manipuleerimine omakasu eesmärgil, moraalitunde vähesus) ja psühhopaatilised (tavapärasest oluliselt väiksem afektiivne empaatia: ei hooli teistele tekitatud kahjust, ei väljenda kahetsust moraalselt vale ja taunitava käitumise suhtes; parasiitlik elustiil ja vastutustundetus) isiksusejooned. Psühhopaatiliste isiksusejoontega inimestel on teaduskirjanduse kohaselt kõrgem risk korrata vägivaldseid kuritegusid.
  9. Käitumise kohta vanglas viidatakse järgnevale. 1990-te keskel enne vanglast põgenemist oli R. Kalda vanglas problemaatiline: nt ei allunud ta ametnike korraldustele.
  10. kuni
  11. aastani oli R. Kalda Keskvanglas. Seal tegeles ta oma sõnul budismiga. Esialgu rikkus R. Kalda Keskvanglas distsipliini: karjus, ignoreeris korraldusi, keeldus jalutamast käeraudades jms. Samas lubati R. Kaldat korduvalt ka pikaajalistele kokkusaamistele oma abikaasaga. R. Kalda hakkas kirjutama avaldusi ja kaebusi erinevatele instantsidele. Alates
  12. aastast viibis R. Kalda erinevates vanglates.
  13. aasta augustis pani R. Kalda Murru vanglas toime uue kuriteo: ta kihutas mobiiltelefoniga rääkides teisi kinnipeetavat peksma surnuks üht kaaskinnipeetavat, olles eelnevalt organiseerinud ohvri peksjate juurde. Pärast läbi pekstu surma koordineeris R. Kalda asjasse segatud inimeste ütlusi, et vähendada enda vastutust. R. Kalda selgitas intervjuul, et lasi 6
(12)inimese surnuks peksta seetõttu, et ta oli n-ö vangla juht ja see positsioon nõudis subkultuursete nõuete vastu eksinud vangide karistamist. Alates
  1. aastast on R. Kalda Viru Vanglas, tugevdatud järelevalvega üksuses. R. Kalda on vanglas olles korduvalt distsipliini rikkunud, aga mitmed distsiplinaarkaristused on tema kaebuste alusel ka tühistatud. Kui aastaid keeldus R. Kalda tööst vanglas, siis alates
  2. aastast pole ta seda teinud – ta on pidevalt töötanud.
  3. aastal lõpetas ta gümnaasiumi. Viimasel paaril aastal on R. Kalda suhelnud psühholoogi/sotsiaaltöötajaga.
  4. aastal läbis R. Kalda sotsiaalprogrammi Õige hetk. Budismi asemel on R. Kalda viimastel aastatel olnud kristliku elutunnetusega.
  5. Antakse ka ülevaade R. Kalda meditsiinilisest anamneesist alates
  6. aastast. Eeskätt on viiteid aeg-ajalt esinenud somaatilistele probleemidele (külmetushaigused, hemorroidid jms), ent puhuti on R. Kalda saanud ka psüühikaga seotud ravimeid, eelkõige magamise soodustamiseks.
  7. R. Kalda käitumist vanglas HCR-20 järgi hinnates märgib ekspert järgmist. Ajapikku on R. Kalda korrarikkumiste arv vähenenud. R. Kalda on võimeline lühikese ajaga (nt ühe ööga) produtseerima lehekülgede kaupa sisutihedat teksti enda õiguste kaitsmiseks, mis ilmestab hinnatava head enesekontrolli ja võimet tähelepanu suunata ning hoida. Reeglina on R. Kalda püüdnud saavutada enda jaoks vanglas võimalikult häid tingimusi: on olnud üksi kambris, saanud kasutada arvutit, printerit vms). Oma vajaduste rahuldamiseks on R. Kalda osanud käituda viisakalt ja sotsiaalseid norme järgides. Samal perioodil aga oli R. Kalda ka ülimalt vägivaldne – kui olukord seda võimaldas ja kui see oli talle kasulik. Koristama hakkas R. Kalda vanglas siis, kui nägi, et sellele ei järgne negatiivseid tagajärgi. Käitumise kujundamisel on R. Kalda motivaatoriks olnud tema subkultuurilistest hoiakutest lähtuva staatuse hoidmine, kontrollitunne enda ja teiste suhtes, teiste imetlus ning enda heaolu tagamine. R. Kalda on end küll pidanud aastaid religioosseks, kuid see ei seganud tal panemast toime rasket kuritegu
  8. aastal ja järgimast kuni
  9. aastani subkultuurseid hoiakuid. R. Kalda on pidevalt suhelnud oma õdedevendadega ja ka kriminaalkorras karistatud inimestega; viimastele annab ta mh õigusabi.
  10. R. Kalda tulevasse ellu puutuvalt tõstis ekspert HCR-20 seoses esile niisugused faktorid. R. Kalda saaks minna elama Mustveesse Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduse Liidule kuuluvasse hoonesse. R. Kaldal on võimalik asuda tööle Mustvee Betaania koguduse majahoidjana. Teda on lubanud toetada kaks õde ja vend. R. Kalda on viimasel ajal suhelnud ühe naisega, kellega ta planeerib kooselu. R. Kalda tahaks töötada õigusmaastikul ja soovib minna õppima õigusteadust. R. Kalda on nõus vältima suhtlust kriminaalkorras karistatud isikutega. R. Kaldat oleksid nõus toetama vangla kaplan ja pastor.
  11. Ekspert leiab, et HCR-20 kontekstis saab viidatud tegurite põhjal öelda järgmist. Töötamine majahoidjana ei vastaks aga R. Kalda varasemalt väljendatud soovile elada keskmisest parema standardi järgi. On keeruline kontrollida, kas R. Kalda tõesti kriminaalkorras karistatutega suhtluse katkestaks – eriti pidades silmas seda, et ta tahab tegeleda juuraga. Religioossus võib tõesti R. Kaldat prosotsiaalsemaks muuta, ent kristlike väärtuste järgimine on aset leidnud vaid rangelt kontrollitud tingimustel väga piiratud keskkonnas. Suure tõenäosusega ei teki R. Kaldal keskmisele inimesele iseloomulikke tugevaid emotsionaalseid reaktsioone stressi tekitavatele olukordadele. Tema enesekontroll hirmu, viha jm negatiivsete emotsioonide esinemisel on keskmisest parem, mistõttu suudab ta ka äkiliselt tekkinud ja stressirikastes olukordades oma plaane ellu viia, käitudes sihipäraselt ja kalkuleerivalt. Tulenevalt tema isiksuslikest eripäradest (psühhopaatilised isiksusejooned: vähenenud afektiivne empaatia, egotsentrism, manipuleeriv käitumine, moraalitunde vähenemine) on R. Kalda kasutanud vägivalda edukalt oma eesmärkide saavutamiseks. Isiksus on inimesel läbi elukaare suhteliselt püsiv või muutub küllaltki aeglaselt. Seetõttu on R. Kaldal keskmisest kõrgem risk ebasoodsate tingimuste kokkulangemisel – nt tajub enda suhtes ebaõiglust, keskkond ja olukord soosib varjatud tegevust ja seeläbi tekib võimalus vältida negatiivseid tagajärgi, ning sooritatava teoga on võimalik saavutada suurt materiaalset või 7
(12)mainelist kasu – vägivalda kasutada ka edaspidi. Sellised isiksuseomadused tõstavad osade uuringute kohaselt statistilist tõenäosust, et inimene otsustab käituda amoraalselt, antisotsiaalselt ja/või vägivaldselt. Samas on R. Kaldal ka oskused lahendada konflikte ka prosotsiaalselt ja vägivallatult. Et R. Kalda käitumine on muutunud prosotsiaalsemaks just Viru Vangla range režiimiga osakonnas, kus privileegide saavutamine on väga raske, võib öelda, et R. Kalda käitumine on oluliselt mõjutatud temale seatavatest piirangutest. Hetkel ei ole aga võimalik anda hinnangut sellele, kas R. Kalda käitumine jääks praegusega sarnaseks ka siis, kui muutuksid keskkonnategurid.
  1. OxRec on statistiline meetod, mille abil saab hinnata vangistusest vabanenute korduva vägivallakuriteo sooritamise tõenäosust 1 ja 2 aasta jooksul pärast vabanemist. Riski mõjutavad sugu, vanus, sisserändaja-staatus, karistusaja pikkus, senised vägivallakuriteod, perekonnaseis, haridustase, töötamine, sissetuleku suurus, elamine sotsiaalmajanduslikult kehvas piirkonnas, alkoholi kuritarvitamine, narkootikumide kuritarvitamine, psüühikahäirete olemasolu. OxRec’i aluseks on väga mahukas väga pikaajaline uuring Rootsis. Selle kohaselt muutuvad vanglas vabanenud keskmiselt uuesti vägivaldseks 11% juhtudest aasta jooksul ja 18% juhtudest 2 aasta jooksul. Kui uue kuriteo tõenäosus on alla 10%, on risk väike, kui tõenäosus on 10–50%, on tegemist keskmise riskiga ja üle 50% tõenäosus kujutab endast kõrget riski. Mõõdik muudab uue kuriteo aset leidmise ennustamise (positiivne ennustusväärtus) ca 2 korda täpsemaks kui me ennustaksime uut kuritegu huupi – juhuslikult valides prognoosiksime uut kuritegu 11% (1 aasta) või 18% (2 aastat) täpsusega, aga mõõdikuga 22% (1 aasta) või 39% (2 aastat) täpsusega. OxRec’i negatiivne ennustusväärtus on märksa suurem: kui mõõdiku järgi saab prognoosida, et inimene niipea uut kuritegu ei soorita, läheb see enamasti täppi (95% juhtudest 1 aasta jooksul ja 89% juhtudest 2 aasta jooksul). Statistilised mõõtevahendid võimaldavadki paremini hinnata madalat riski – mõõduka ning kõrge riski puhul on nende ennustusjõud väiksem. R. Kalda puhul on OxRec’i kohaselt uue kuriteo sooritamise tõenäosus 1 aasta jooksul 3–5% ja 2 aasta jooksul 5– 9%. Tegemist on madala riskitasemega.
  2. Siiski ei saa statistilise hindamisega piirduda. Mõne inimese puhul ilmnevad sellised ohutegurid, mida statistilised meetodid ei kata. Nii ongi teaduskirjanduses leitud, et statistilised vahendid ei pruugi olla piisava ennustusjõuga psühhopaatlike joontega inimeste puhul. See on oluline ka R. Kaldaga seoses. Nt ei mänginud R. Kalda kuritegude puhul rolli alkohol või impulsiivsus ehk tegurid, mis on statistilistes mudelites olulisel kohal. Tuleb järeldada, et R. Kalda vägivaldsusriski osas on tavapärasest suurem roll isikulistel ja hoiakulistel teguritel. Et R. Kalda õigusvastane käitumine algas juba lapseeas, see on olnud väga intensiivne ja mitmekülgne, R. Kaldal esinevad antisotsiaalset käitumist alalhoidvad isiksusejooned ning tema prosotsiaalne käitumine viimastel aastatel on aset leidnud üksnes tugevalt kontrollitud vangistuse tingimustes, tuleb hinnata tema riski HCR-20 järgi mõõdukaks.
  3. Eelnevat kokku võttes hindas ekspert ka R. Kalda uue vägivaldse kuriteo koguriski mõõdukaks.
  4. Ekspert tõi välja terve rida uue kuriteo ohule viitavaid R. Kaldast endast lähtuvaid tegureid, nagu näiteks vanus, sugu, varasem vägivaldsus, problemaatiline lapsepõlv, kooselusuhte puudumine, antisotsiaalne tutvusringkond, vägivalda pooldavad hoiakud, tööharjumuse puudumine, põgenemised, vallalisus, psühhopaatsed ja düssotsiaalsed isiksusjooned, manipuleerimine, moraalitunde vähesus, vähene afektiivne empaatia, parasiitlik elustiil ja vastutustundetus. R. Kalda retsidiivseks muutumise vastu kõnelevad prosotsiaalne lähivõrgustik (religiooniga seotud isikud ja perekond), mõtestatud tegevuse (töö) olemasolu, head probleemilahenduse oskused ja prosotsiaalsed tulevikuplaanid. 8
(12)
  1. Välised tegurid, mis viitavad uute kuritegude ohule, on eksperdi meelest antisotsiaalse taustaga isikutega suhtlemine ja sattumine olukordadesse, kus on kasulik käituda agressiivselt kas olulise materiaalse või mainelise kasu saamise eesmärgil ning kus on väike võimalus R. Kaldale ebasoodsate tagajärgede tekkeks. Riski vähendavad mõtestatud tegevus ja prosotsiaalsed suhted. Kasuks tuleks usalduslik kontakt mõne ametniku, kaplani või psühholoogiga, kes motiveeriks ja nõustaks R. Kaldat.
  2. Kõige tõenäolisemalt võib R. Kalda sooritada uue vägivaldse teo, kui tema suhtlusringkonnas saavutavad olulise mõju antisotsiaalse mõtteviisiga isikud, R. Kaldal pole sotsiaalselt aktsepteeritavat viisi eneseteostuseks ning tal on võimalik saavutada võimu vägivalla kasutamisega.
  3. Kui R. Kalda muutub vägivaldseks, võib ta põhjustada mõne teise inimese surma. R. Kalda prosotsiaalne käitumine on seni avaldunud väga tugevasti kontrollitud oludes, mistõttu ei ole olnud võimalik hinnata tema käitumist nõrgema kontrolliga keskkonnas. Samas aga oleks otstarbekas jälgida R. Kaldat kontrolli järk-järgulise leevenemise kontekstis ja hinnata seejärel muutuse püsivust. Sellisel juhul on oluline teha kindlaks, kas R. Kalda prosotsiaalne käitumine väljendub vaid õigusvastase käitumise puudumises või just prosotsiaalsete käitumiste lisandumises.
  4. Ringkonnakohus võimaldas pooltel esitada oma seisukohti ka peale ekspertiisiakti valmimist (eeskätt ekspertiisi kohta).
  5. Prokuratuur jäi kaebuses esitatud seisukohtade juurde ja leidis, et ka ekspertiisis tuuakse välja mitmeid ohutegureid, mis peaks tingima R. Kalda vabastamata jätmise.
  6. R. Kalda kaitsja vandeadvokaat Janek Valdma märkis järgmist. Ekspertiisiaktis on mõned vead: R. Kalda töötamine ca 10 aastat tagasi ei katkenud ka õpingute ajaks, R. Kalda õppis kunagi mitte individuaal-, vaid või klassiõppes ja märkimata jäi ühe sotsiaalprogrammi läbimine. Ka kommenteeritakse paari väidet: R. Kalda jäi tema vastu suunatud rünnakutele reageerides rahulikuks ja ta käitus intervjuu ajal tavaliselt. Ka öeldakse, et paar väidet jäävad arusaamatuks. Ringkonnakohtu seisukoht
  7. Kaitsja kaebuses palutakse vastu võtta terve hulk tõendeid. Enamik neid tõenditest ei ole asjasse puutuvad ja jäävad seetõttu KrMS § 390 lg 1 ja § 2861 lg 1 kohaselt kui tähtsusetud vastu võtmata. Tähtsust ei ole neil tõenditel eeskätt seetõttu, et neis tõendites kajastuv info on niikuinii R. Kalda kriminaalasja materjalide hulgas. Nt puudutab see info R. Kalda käitumist vanglas – töötamist, osalemist programmides, õpingutes jne. Ka on muudestki dokumentidest näha, et R. Kaldat on vanglas rünnatud. Niisamuti on teada see, et R. Kalda on mitmeid tema suhtes tehtud haldusakte vaidlustanud ja saavutanud sealjuures edu. Ka on kohtutele kättesaadavad R. Kalda distsiplinaarrikkumisi puudutavad dokumendid. Osa infot ei pruugi küll seni kogutud materjalides olemas olla, aga see info on R. Kalda retsidiivsusriski puutuvalt (vt käesoleva määruse p 45) ebaoluline: nt R. Kalda hindelehed, akadeemilised tööd (uurimistööd), õpingutunnistused jms. Asjakohaseks ei saa pidada ka erinevatel aegadel koostatud n-ö kahetsusavaldusi – oma seisukohta (sh kahetsust) oma kuritegude kohta sai R. Kalda avaldada käesolevas menetluses ja seda ta ongi teinud. Arvesse saab siiski võtta seda, et R. Kalda on jätkanud oma võlgnevuste tasumist.
  8. Kaitsja (mõningane) kriitika ekspertiisiakti osas ei muude ekspertiisiakti kõlbmatuks tõendiks. Ringkonnakohtu hinnangul on ekspertiisiakt väga kvaliteetne ja hõlbustab oluliselt R. Kaldast lähtuva uute kuritegude riski hindamist. Seda tõdemust ei muuda kuidagi see, kui ekspertiisis isegi on paar viga/ebatäpsust – need on väheolulised. 9
(12)43. Menetlusseadus ei näe ette keeldu esitada kaebuses selliseid argumente, mida kaebaja varem esitanud pole. Ei ole oluline, kas kõnealuseid argumente oleks saanud varem esitada või mitte – uute argumentide esitamise keeldu pole üleüldse. Niisiis oli prokuratuuril igati võimalik väita oma kaebuses ka seda, et R. Kalda tingimisi vabastamise formaalsed eeldused ei ole täidetud. R. Kaldal ja tema kaitsjal oli võimalik esitada selle väite osas oma seisukohad (mida nad ka tegid). 44.

§ 77

lg 1 näeb eluaegse vangistusega karistatud isiku katseajaga tingimisi vangistusest vabastamise formaalse eeldusena ette selle, et süüdimõistetu peab olema karistusajast tegelikult ära kandnud vähemalt 25 aastat. Maakohus leidis, et R. Kalda puhul on see tingimus täidetud. Iseenesest on prokuratuuril õigus: tegelikult peaks R. Kalda puhul

§ 77lg-s 1 sätestatud 25aastane karistusaeg täituma alles 2035.

aastal. Nimelt tuleb 25-aastast tähtaega hakata arvama alates viimase otsuse tegemisest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus nr 1-20-8746/45) – R. Kalda puhul seega

  1. aastast. Siiski on Riigikohus asjas nr 3-1-1-104-15 tehtud määruses selgitanud, et õiguskord lähtub eeldusest, et kohtu määratud karistuse kandmise algusaeg on seadusega kooskõlas ning isegi kui jõustunud otsuses on karistuse kandmise algusaeg valesti märgitud, ei saa seda süüdimõistetu tingimisi katseajaga vangistusest vabastamise menetluses korrigeerida – sel juhul tuleb lähtuda kohtuotsusega määratletud karistuse kandmise algusajast. R. Kalda kannab eluaegset vangistust Harju Maakohtu
  2. mai 2010 otsuse järgi. Selles otsuses on märgitud, et tema karistuse kandmise algusaeg on
  3. aprill
  4. Harju Maakohtu
  5. augusti 2016 määrusega arvati R. Kalda karistusaja hulka ka tema eelvangistus
  6. aprillist 1994 kuni
  7. jaanuarini
  8. Niisiis tuleb 25-aastase karistusaja hulka arvata seegi aeg. Neid ajavahemikke arvestades tuleb asuda seisukohale, et maakohtu
  9. septembri 2022 määruse tegemise ajaks oli R. Kalda kandnud temale viimati mõistetud eluaegsest vangistusest tegelikult ära juba enam kui 25 aastat ning

§ 77

lg-s 1 sätestatud formaalne eeldus tema katseajaga tingimisi vangistusest vabastamiseks on täidetud. Ka on R. Kaldal vabaduses olemas kindel elukoht, mida ringkonnakohus näeb

§ 77

lg 3 ja sellest viidatud

§ 75koosmõjust tulenevalt samuti vabastamise formaalse eeldusena.

Niisiis on R. Kalda vabastamise formaalsed eeldused täidetud.

  1. Vabastamise peamine materiaalne eeldus on süüdimõistetu edasine õiguskuulekas käitumine: kinnipeetava vabastamine eeldab positiivset retsidiivsusprognoosi, st peab olema piisav alus eeldada, et ta ei pane enam toime kuritegusid. Niisugust prognoosi püstitades on kohtul ulatuslik kaalutlusõigus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16). Eluaegset vanglakaristust kandva süüdimõistetu tingimisi vabastamise üle otsustamisel on iseäranis oluline arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus nr 1-15400/52, p 11).
  2. Maakohtul on õigus, et mitmed asjaolud näitavad R. Kaldat positiivses valguses ja kõnelevad tema vabastamise kasuks: eelkõige R. Kalda käitumine vanglas viimase ca 10 aasta jooksul (õpingud, programmide läbimine, töötamine, vestlused spetsialistidega), aga ka nt mitmed R. Kalda eeldatavad elutingimused vabaduses, sh tema toetamine mitme erineva inimese poolt. Seda kinnitab ka retsidiivsusekspertiis, milles jõutakse järeldusele, et statistilistel näitajatel baseeruva OxRec meetodi kohaselt on R. Kalda retsidiivseks muutumise tõenäosus madal. Eeskätt viitab sellisele madalale uute kuritegude ohule see, et R. Kaldal pole erinevalt väga paljudest teistest vägivallakuritegusid toime pannud inimestest probleeme joovastitega ja lisaks sellele pole R. Kalda impulsiivne. Hoolimata sellest ei saa ringkonnakohtu hinnangul pidada R. Kalda retsidiivsusprognoosi selliseks, mis võimaldaks ta vanglast vabastada.
  3. R. Kalda on sooritanud mitmeid kuritegusid. Sealjuures on osad tema kuriteod äärmiselt rängad. Esiteks hukkas ta kalkuleeritult (kuklalaskudega) ühe kaaskurjategija, sest pidas tolle käitumist kriminaalsetest väärtustest lähtuvalt vääraks. Teiseks laskis ta maha teda kinni võtma tulnud politseiniku ja tulistas teistegi politseinike suunas. Kolmandaks korraldas ta ühe kaasvangi surnuks peksmise vanglas. Neid kuritegusid silmas pidades tuleb R. Kaldalt edaspidigi karta väga 10

(12)raskeid kuritegusid. Niisuguses olukorras saab vangi vabastada vaid siis, kui nende uute kuritegude oht on väga madal. Kriminaalkolleegiumi meelest aga nii ei ole.
  1. Esiteks tuleb juhtida tähelepanu sellele, et need kolm tapmist toimusid küllaltki suure ajavahega (1994.,
  2. ja
  3. aastal) ja nende iseloom oli võrdlemisi erinev: kaaslase n-ö karistamine, oma tööd tegeva politseiniku n-ö kõrvaldamine „oma naha päästmiseks“ ja oma autoriteedi kehtestamine vanglas. Niisiis ei juhtunud tapmised lühikese aja jooksul sarnases situatsioonis – mis võiks anda võimaluse rääkida mitte enam korduda pruukivast halbade asjaolude kokkusattumisest –, vaid R. Kalda ekstreemne vägivaldsus on avaldunud erineval ajal erinevatel motiividel erinevas keskkonnas. Seega on R. Kaldast lähtuvate ohutegurite elimineerimine keeruline.
  4. Oluline on seegi, et retsidiivsusprognoos tuleb püstitada kõiki asjasse puutuvaid tegureid koostoimes analüüsides. On võimalik, et mingi asjaolu on ühe kurjategija puhul ühesuguse, teise puhul aga hoopis teistsuguse kaaluga. Seetõttu ei ole võimalik teha otsustust puhtkvantitaviiselt – nt leides, et kuivõrd positiivseid asjaolusid on arvuliselt rohkem kui negatiivseid, tuleb inimene vabastada. R. Kalda puhul saabki öelda, et maakohus jättis mitmete R. Kalda kasuks rääkivate asjaolude kõrval piisaval määral arvestama R. Kalda iseloomu iseärasused. Need iseärasused ilmnevad selgelt R. Kalda suhtes läbi viidud retsidiivsusekspertiisist: R. Kaldal on tugevad psühhopaatsed ja düssotsiaalsed isiksusjooned, tema empaatiavõime on vähene ning ta kaldub manipuleerimisele. Need omadused on avaldunud ka R. Kalda sooritatud tapmistes: need on toime pandud kalkuleeritult, ette planeeritult (eeskätt esimene ja kolmas tapmine) ja külmavereliselt. Niisiis ei ole kuigivõrd tähtsust R. Kalda enda ja ka kaitsja poolt viidatul, et R. Kalda on vanglas jäänud tema vastu suunatud rünnakute korral (suhteliselt) rahulikuks: R. Kalda ei olegi impulsiivne ja tema ohtlikkus tuleneb mujalt. Ekspertiisiaktist ilmneb seegi, et viidatud isiksusjoonte tõttu on R. Kalda suuteline ka pikaajaliselt käituma nii, nagu talle kasulik on. Tingimisi vabastamisse puutuvalt on R. Kaldale kasulik käituda vanglas võimalikult õiguskuulekalt. Eelnevast tulenevalt aga ei saa teha järeldust, et selline käitumine jätkub ka pärast R. Kalda vabastamist. Kui R. Kalda suudaks vabaduses saavutada mingi eesmärgi vägivalda kasutades, on kõigiti võimalik, et ta seda teekski – eriti olukorras, kus ta eeldab, et sellega ei kaasne mingeid talle negatiivseid tagajärgi (nt ta ei jää n-ö vahele).
  5. Küllaltki palju on juttu olnud R. Kalda religioossusest. Ringkonnakohus jagab arusaama, et religiooni järgimine on üldjuhul uusi kuritegusid prognoosides positiivne: enamik usundeid tugineb ka karistusõiguslikult aktsepteeritavatele väärtustele ja lisaks sellele annab religiooni praktiseerimine inimese elule mõningase struktuuri, mis võiks teda hoida kuritegelikust käitumisest eemal. Samas osutatakse ekspertiisiaktis õigustatult sellelegi, et R. Kalda oli religioosne juba
  6. aastal, mil ta siiski sooritas ränga kuriteo. Niisiis ei saa seda silmas pidades öelda, et usk iseenesest suudaks R. Kaldat õiguskuulekana hoida.
  7. Päris optimaalseks ei saa pidada ka R. Kalda tulevasi elutingimusi. Eeskätt tekitab küsimusi töötamine majahoidjana. Niisugune töökoht ei pruugi ambitsioonikat ja intelligentset R. Kaldat rahuldada – esiteks pole sellise töö prestiiž kuigivõrd kõrge ja teiseks on ka palk majahoidmise eest võrdlemisi madal. Seetõttu on võimalik, et R. Kalda hakkab otsima mingeid muid n-ö väljakutseid. Minevikus sattus R. Kalda niisuguses olukorras kuritegelikule teele ja seetõttu võib niisugune olukord kätkeda endast mõningast sellist ohtu ka nüüd.
  8. Tähelepanu on vaja pöörata sellelegi, et R. Kalda on parandanud oma käitumist ja hoidunud viimastel aastatel kuritegudest just vanglas olles. Seetõttu esineb oht, et tema käitumine muutub siis, kui ta vanglast vabaneb, st kui tema üle ei ole enam väga ranget järelevalvet. Ekspertki leidis, et seda ohtu silmas pidades oleks hea, kui kontrolli R. Kalda üle leevendetaks järk-järgult ja selle käigus hinnataks R. Kalda võimaliku muutumise püsivust. Ka Riigikohus on asunud seisukohale, 11
(12)et eluaegset vangistust kandva inimese suunamine avavanglasse võiks olla mõistlikuks vaheetapiks enne lõpliku vabastamise otsustuse tegemist – see annab ühest küljest süüdimõistetule võimaluse harjuda leebema kinnipidamisrežiimiga, teisalt aga saab vanglateenistus jälgida kinnipeetava käitumist vähem kontrollitud keskkonnas (kriminaalkolleegiumi määrus nr 1-15400/52, p 12). Siiski tuleb märkida, et avavanglas olemist ei saa teha eluaegset vangistust kandva inimese tingimusliku vabastamise möödapääsmatuks eelduseks. Esiteks ei nõua seda seadus. Teiseks piiraks selline seisukoht kohtu rolli ja annaks kinnipeetava vabastamise või mittevabastamise otsuse tegemise õiguse (vähemalt sisuliselt) suuresti täitevvõimule. Nimelt teeb otsuse vangi avavanglasse paigutamise kohta vangla – vt vangistusseaduse §
  1. Tingimisi vabastamise otsustaja on aga praeguses õiguskorras kohus ehk vanglale n-ö tagaukse kaudu sellist õigust loovutada ei tohi. Tartu Ringkonnakohus on vabastanud ka selliseid eluaegset vangistust kandvaid isikuid, kes pole avavanglas olnud: vt määrused nr 1-13-4429/133 ja 1-15-343/
  3. Maakohus eksis, kui leidis, et ta ei saa R. Kalda sooritatud distsipliinirikkumisi arvesse võtta, sest nende eest määratud karistused on kohtus vaidlustatud. Distsiplinaarkaristust ette nägev käskkiri on haldusakt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 mõttes. HMS § 61 kohaselt kehtib haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates kuni akti kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni. Niisiis on kehtiv ka selline haldusakt, mis on vaidlustatud. See tähendab muu hulgas, et karistuskäskkirja esemeks olevat distsiplinaarrikkumist saab retsidiivsusprognoosi püstitades arvesse võtta. Iseenesest ei saa R. Kalda rikkumisi pidada kuigivõrd rasketeks (eriti puutuvalt R. Kalda vägivaldsusse): ta hoidis enda juures ühe kaaskinnipeetava Õhtulehte, mõnda meetrit nööri ja võttis ühelt kaasvangilt vastu mingid tuvastamata jäänud asjad. Samas ei saa siiski jätta märkimata, et vähemalt mõneti kinnitavad need vanglakorra rikkumised seda, et R. Kalda võib käituda talle kasulikul moel ka siis, kui selline käitumine lubatud pole – eriti kui ta eeldab, et tema seesugusest tegevusest ei saada teada.
  4. Eelöeldu tähendab kokkuvõtvalt seda, et esinevad mitmed asjaolud, mis ei võimalda öelda, et R. Kaldast lähtuv uute kuritegude oht on väga madal – ja seetõttu ei saa R. Kaldat ka vabastada. Viru Maakohtu
  5. septembri 2022 määrus on vaja KrMS § 390 lg 1 ja § 337 lg 1 p 4 alusel R. Kalda vabastamisse puutuvalt tühistada. Määruskaebus rahuldatakse.
  6. Viimaks peab ringkonnakohus tarvilikuks märkida järgmist. Tõsiasjad, et suur uute kuritegude oht tuleneb R. Kalda isiksuslikust isepärast ja et inimese isiksus on küllaltki püsiv, ei tähenda seda, et R. Kaldat ei olegi kunagi võimalik vabastada. Esiteks on ka ekspert märkinud, et mõnevõrra võib isiksus siiski ajapikku muutuda. Teiseks tuleb võtta arvesse ka seda, et erinevate kriminoloogiliste uuringute kohaselt sooritavad vanemad inimesed vähem kuritegusid kui nooremad (R. Kalda sai äsja alles 49-aastaseks). Viimaks on võimalik, et R. Kalda paigutatakse avavanglasse ja tema käitumise põhjal seal saab öelda, et temast tulenev uute kuritegude oht on muutunud tema vabastamiseks piisavalt madalaks. (allkirjastatud digitaalselt) 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.