1-23-2214/6

(22210000086)Kohtunik Orvi Koik Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. veebruari
2. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X esindaja vandeadvokaat Mihkel Gaver, kaebus RESOLUTSIOON
3. Riigiprokuratuuri määrus, millega jäeti rahuldamata X esindaja Mihkel Gaveri kaebus kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale, jätta muutmata.
4. Esindaja kaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Määrus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. detsembril 2022 registreeriti Politsei-ja Piirivaleameti (PPA) dokumendiregistris X (X) lepingulise esindaja Mihkel Gaveri (Gaver) kuriteokaebus kriminaalmenetluse alustamiseks KarS § 291 lg 1 tunnustel avaldaja suhtes 7.detsembril 2022 kella 22 paiku Tallinnas XXX ebaseaduslikult füüsilist jõudu kasutanud politseiametnike sh C ja Q suhtes.
7. 23.detsembri 2022 teatega jättis PPA Sisekontrollibüroo kriminaalmenetluse alustamata KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumisel.
8. X lepinguline esindaja Mihkel Gaver vaidlustas kriminaalmenetluse alustamata jätmise
9. jaanuaril 2023 Põhja Ringkonnaprokuratuuris. Kaebuses korrati kuriteokaebuses märgitut, leiti, et kriminaalmenetluse alustamata jätmisega on rikutud KrMS § 6 nõudeid.
11. jaanuari 2023 määrusega jättis ringkonnaprokuratuur kaebuse rahuldamata, asudes seisukohale, et kriminaalmenetluse alustamata jätmise otsus on olnud seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks ja kriminaalmenetluse alustamiseks puudub alus.
12. X ei nõustunud ringkonnaprokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmise määruses märgituga ning esitas esindaja vahendusel Riigiprokuratuurile kaebuse, milles korratakse varasemates kaebustes märgitut ning taotletakse jätkuvalt kriminaalmenetluse alustamis 1

(5)Riigiprokuratuuri määrus

1. Riigiprokuratuur jättis
2. veebruari 2023 määrusega X esindaja kaebuse rahuldamata, nõustudes uurimisasutuse ja ringkonnaprokuratuuri seisukohaga kriminaalmenetluse aluse puudumisest. Ka kaebus Riigiprokuratuurile ei sisalda mingeid uusi asjaolusid ja sisulisi vastuväiteid kaevatava määruse argumentidele, mis tooksid kaasa menetlusotsuse tühistamise. 6.1 Täiendavalt märkis riigiprokurör, et X takistas väljakutset teenindanud politseiametnikel vaatamata korduvatele palvetele turvakontrolliks oma korterisse siseneda, lisaks põhjustas politseiametnikule tervisekahjustuse. Riigiprokurör märkis, et vaidlust pole selles, et füüsiline konflikt politseiametnike ja X vahel oli ning selle käigus võis X saada temal
3. detsembril 2022 fikseeritud hematoomi, kuid kogutud materjalidest ei nähtu, et hematoom tekitati politsei poolt teadlikult ja tahtlikult, mis on KaRS § 291 subjektiivse koosseisu täitmise eelduseks. Politseiametnike tegevuse eesmärk ei olnud tekitada X-le valu ega kahjustada tema tervist, vaid täita oma otseseid tööülesandeid. Kaebaja tervise võimalik kahjustamine tingitud tema enda õigusvastasest käitumisest, mistõttu kõnealuse sündmusega puutumust omanud politseiametnike tegevuses ei esine KarS § 291 ega ühegi teise KarS eriosas sätestatud kuriteo tunnuseid. 6.2 Seonduvalt kaebuse esitaja etteheitega tõendite tutvustamata jätmise osas märkis riigiprokurör, et sellega on Riigiprokuratuuri eksitatud. Nimelt tõenditega tutvumise soovi kaebaja ringkonnaprokuratuurile ei avaldanud. Seega on alusetu etteheide olematu taotluse osas seisukoha võtmata jätmises. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele
4. Ringkonnakohtule esitas kaebuse Riigiprokuratuuri
5. veebruari 2023 määrusele X esindaja Mihkel Gaver, kes palub Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ja kohustamist alustada kriminaalmenetlust politseiametnike, sh C ja Q, tegevuse osas kriminaalmenetlus KarS § 291 lg 1 tunnustel selle kohta, et politseiametnikud kasutasid X suhtes ebaseaduslikult erivahendit ja füüsilist jõudu. Kaebuse põhjendustes märgib esitaja, et jääb varasemates kaebustes esitatud seisukohtade juurde ning palub ringkonnakohtul nende seisukohtade ja põhjendustega arvestada. 7.1 Kaebaja esindaja leiab, et roideid ja kaenlaalust piirkonda saab sisuliselt lugeda samaks keha piirkonnaks. Kaebajal tuvastati ka samas piirkonnas hematoom. Olukorras, kus kaebaja väidab, et teda on politseiametnike poolt löödud, mille tagajärjel tundis ta valu ning kaebajal on tuvastatud ka samas kehapiirkonnas kehavigastus, siis on arusaamatu Riigiprokuratuuri seisukoht ja väide, et kaebaja väidetud vägivalda ei saanud toimuda. Märkimisväärne, et riigiprokuröri väitel on kaebajal hematoom roietel, mis kaebaja ja esindaja hinnangul on just kaenlaalune või kaenlaalune piirkond, kuhu löömist ongi kaebaja väitnud. Seejuures on kaebaja esindaja hinnangul tegemist suure hematoomiga, mis mh on sellises asukohas, et see pole saanud tekkida kogemata. Samuti langeb hematoomi olemasolu ja selle asukoht kokku kaebaja poolt esitatud väidetele ning seega on kaebaja esindaja hinnangul piisav alus eeldada, et politseiametnikud on kasutanud kaebaja suhtes ebaseaduslikult füüsilist jõudu. 7.
6. Kaebaja esindaja leiab, et riigiprokurör jaatab kaebaja tervise kahjustamist, mis peaks käesoleval juhul andma juba iseseisvalt piisava aluse kriminaalmenetluse toimetamiseks. Politseiametnikud on kasutanud kaebaja suhtes füüsilist jõudu, sh kaebajat löönud, mis kaebaja hinnangul oli õigusliku aluseta ja mille tagajärjel on kaebajale tekitatud valu ja kehavigastus, siis tuleb käesoleval juhul kriminaalmenetlust politseinike poolt toimepandud võimuliialduse suhtes ka toimetada. 7.
7. Lisaks on kaebaja esindaja hinnangul asjakohatu riigiprokuröri väide, et fikseeritud hematoomi puhul jääb ka võimalus, et see pole üldse seotud tema kinnipidamisega
8. detsembril
9. 2

(5)Kriminaalmenetluse alustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest ning seega lähtuda sellest, et kaebajale on hematoom tekitatud politseinike poolt tema

1. detsembril 2022 kinnipidamisega. Alles kriminaalmenetluse jooksul on võimalik kohaldada in dubio pro reo põhimõtet ning kahtluse tõendamatuse korral asuda riigiprokuröri esitatud seisukohale. 7.4 Käesolevas asjas ei saa olla kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks see, et politseiametnikud ei ole kinnitanud, et nad on kuriteo toimepannud. Asjaolu, et võimalikud võimuliialduse toimepanijad ei tunnista võimuliialduse toimepanemist, ei tähenda, et võimuliialdust poleks toimepandud. Ka leiab kaebuse esitaja, et politseiametnike puhul esines tahtlus kaebaja suhtes ebaseadusliku jõu kasutamise osas, kuivõrd nad võisid olla ärritunud tekkinud konfliktist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus, läbi vaadanud esitatud kaebuse ja edastatud materjalid (sh politseiametnike vormikaamerate salvestised), leiab, et kaebuse väited ei anna alust Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks ja kriminaalmenetluse alustamiseks.
3. Ringkonnakohtu hinnangul on kriminaalmenetluse alustamata jätmisel menetlejate poolt kaalutud tähtsust omavaid asjaolusid ning selle käigus on jõutud põhjendatult järeldusele, et puudub kriminaalmenetluse alus KrMS § 199 lg 1 p 1 tähenduses. Uusi asjaolusid, mida menetleja ja prokurörid ei oleks kriminaalmenetluse alustamata jätmisel ja kaebuste rahuldamata jätmisel analüüsinud, ringkonnakohtule kaebuses ei ole esitatud. Ringkonnakohus nõustub menetleja ja prokuröride põhjendustega kuriteokaebuses kirjeldatud sündmuste pinnalt KarS § 291 aluse puudumisega ning ei pea vajalikuks võimuliialdamise koosseisu täiendavalt analüüsida, märkides ringkonnakohtule esitatud kaebuse argumentidele vastuseks järgmist.
4. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates ja ringkonnaprokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmises on väga põhjalikult analüüsitud KarS § 291 võimuliialduse koosseisu tuginevalt nii korrakaitseseaduse (KorS) sätetele, mis annavad politseiametnikele õiguse vahetu sunni kohaldamiseks (§ 76 lg 1) kui ka seadusliku valdaja nõusolekuta eluruumi sisenemiseks (§ 50 lg 1 p 1,2). Ringkonnakohus, tutvunud nende selgitustega ning sündmusega seonduvate asjaoludega, nõustub, et X nii verbaalne kui füüsiline agressiivne käitumine politseiametnike suhtes andis piisava aluse politseiametnikele rakendada ohu tõrjumiseks ja väljaselgitamiseks vahetut sundi ning kasutada selleks nii erivahendit kui füüsilist jõudu. Antud juhul oli politseiametnike poolt kasutatud meede kohane ja ka vajalik ning seetõttu puudub alus ette heita võimuliialdust. Seda, et jõu kasutamisel võis X-l tekkida hematoom ei ole menetlejad eitanud, kuid üksnes hematoomi olemasolu ei anna alust kriminaalmenetluse alustamiseks.
5. Ringkonnakohus nõustub, et KrMS § 6 sätestatu nõuab kriminaalmenetluse alustamise vaagimisel lähtuda põhimõttest, et iga kuriteokahtlus tuleb tõlgendada kriminaalmenetluse alustamise kasuks, kuid tähele tuleb panna seda, et juba ainuüksi kriminaalmenetluse alustamisega võidakse põhjendamatult stigmatiseerida isikuid. Seetõttu tuleb taunida kriminaalmenetlust olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline (RKKKo nr 3-1-1-60-10). Samuti tuleb arvestada, et liiga kergekäeline menetluse alustamine koormab liigselt õigussüsteemi ja võib kujutada endast kuriteos väidetavalt kahtlustatava isiku mitmete põhiõiguste intensiivset riivet. Riigiprokuratuuriga tuleb nõustuda, et kaebaja subjektiivse hinnangu põhjal kriminaalmenetlust ei alustata. Käesoleval juhul leiabki ringkonnakohus, et kuigi kuriteoteatest võib sedastada selliseid väiteid, mis viitavad kuriteotunnustega teo toimepanemisele, ei ole ringkonnakohtule edastatud muu teabe pinnalt sedastatav, et X ja tema esindaja versioon toimunust tegelikult sellisel kujul nagu väidetakse aset leidis. Tõele ei vasta väited, et X ei andnud oma käitumisega põhjust tema suhtes ohu väljaselgitamiseks.
6. detsembril 2022 said politseiametnikud väljakutse aadressile XXX Tallinn, kus 3

(5)alkoholijoobes isa väidetavalt ei lase kahte alaealist last korterist välja ema juurde. Laps oli emaga telefoni teel kontaktis, oli laua all ja hirmul. X enda verbaalne käitumine politseiametnikega oli agressiivne, ähvardas sisenejaid vastu hambaid löömisega ning keeldus ust avamast. Seega on eksitav kaebaja poolt mulje jätmine rahumeelsest käitumisest politseiametnikega vaidlusaluse sündmuse toimumise ajal. Kuriteokaebuses väidetu kohaselt löödi samal ajal pärast nn maha väänamist kannatanut kolm korda jalaga või rusikaga kaenla alla, mille tagajärjel tundis avaldaja valu. Ringkonnakohus, tutvunud ka politseiametnike vormikaamerate salvestistega sündmuskohal, märgib, et salvestised ei kinnita X versiooni kolmel korral rusikaga ja jalaga löömisest ei kaenla alla ega kõhtu. Isiku läbivaatuse protokollis nähtuvalt fikseeriti tal vasaku kaenla all üks hematoom, mis aga ei kinnita X versiooni 3 korral rusikaga või jalaga löömist, st võimuliialdamist. Vormikaameratega salvestatult ei nähtu vähimalgi määral sellist momenti, et politseiametnik oleks X pärast nn maha väänamist mitmel korral löönud. Isikule paigaldati koheselt pärast tema maha surumist käerauad ning pikali olles kattis tema vasakut külge tema enda seljataha käeraudadesse pandud käsi. Mingeid löögi tagajärjel tuntavaid valuaistinguid (häälitsust või märkust) salvestiselt samuti ei nähtu/kuuldu. Seega võis olla tegu rüseluse käigus saadud vigastusega. Tuleb nõustuda, et kaebaja versioon on vastuoluline ega ole kooskõlas tuvastatud asjaoludega ning salvestistelt nähtuv ei kinnita kahtlusi, et X suhtes oleks politseiametnikud üleliigset jõudu tarvitanud või teda pärast maha väänamist veel rusika või jalaga löönud.

1. Kaebuse esitaja etteheited riigiprokurörile kõhu/kaenlaaluse piirkonna analüüsi osas on ainetud. Riigiprokurör juhtis sellega üksnes tähelepanu sellele, et kaebaja väited enda löömise kohta on olnud vastuolulised, mis seavad kahtluse alla kannatanu löömise politseiametnike poolt. Riigiprokurör ei eita X-l hematoomi esinemist kaenla all ega füüsilise konflikti olemasolu X ja politseiametnike vahel, kuid see on toimunud vahetu sunni kohaldamiseks.
2. Riigiprokurör ega eelnevad menetlejad ei ole kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks pidanud seda, et politseiametnikud ei tunnista füüsilise jõu ebaseaduslikku kasutamist. Kaebaja jätab tähelepanuta, et kriminaalmenetlus on jäetud alustamata selleks aluse puudumisel, eeskätt seetõttu, et politseiametnikud olid õigustatud kaebaja suhtes füüsilist jõudu vahetu sunni kohaldamiseks kasutama. Seega jäävad kaebuse esitaja etteheited selles osas tagajärjetuks.
3. Ka nõustub ringkonnakohus, et politseiametnike käitumises ei esine KarS § 291 subjektiivset koosseisu. Riigiprokurör on selgitanud, et tahtlus seisneb otsuses panna toime süüteokoosseisule vastav tegu. Antud juhul eeldanuks tahtlus seda, et politseiametnik(-ud) oleksid teadlikult ja tahtlikult tekitanud X-le kehavigastusi ja/või valu ilma seadusliku aluseta intensiivsuse piiri ületades. Politseiametnike tegevuse eesmärk ei olnud tekitada X-le valu ega kahjustada tema tervist, vaid täita oma otseseid tööülesandeid. Politsei tegutses eesmärgiga ohu väljaselgitamiseks ja vajadusel tõrjumiseks. Kaebuse esitaja väide, et politsei pidi pidama võimalikuks, et kasutab ebaseaduslikult vahetut sundi, on ainetu. Sellisel juhul ei saaks politsei oma tööülesandeid täita. Samuti on ainetud kaebaja selgitused, et politsei tegutses tahtlusega seetõttu, et oli juba ärritunud, kuna kaebaja ust ei avanud ja eelnevalt olid politseiametniku sõrmed ukse vahele jäänud. Sisuliselt möönab kaebaja ise, et oli eelnevalt politseiametnikke oma käitumisega ärritanud ja mitte allunud korraldustele. Samas ei nähtu materjalidest, et politseiametnikud oleksid kaebajaga suheldes ärritunud ning oma tegevuses kantud kättemaksust kaebaja suhtes. Kaebaja eelmärgitud käitumine viitab aga üheselt, et politseiametnikud olid kohustatud ohu välja selgitama ja vajadusel seda tõrjuma, mistõttu oli sunni kasutamine politseiametnike poolt õigustatud ja seaduslik ning selleks oli kohane füüsilise jõu kasutamine. Seejuures ei kasutanud politseiametnikud jõudu rohkem kui see oli vajalik käeraudade paigaldamiseks ja olukorra lahendamiseks. 4