KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja Kaire Pikamäe Määruse tegemise aeg ja koht 17. märts 2023, Tallinn Haldusasjade numbrid 3-23

) § 23 lg 1 p 1 alusel luba paigutada X KPK-sse kuni kaheks kuuks. Isik võttis 06.01.2023 avaldusega rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi ja PPA lõpetas 09.01.2023 otsusega nr 12211030126-1 selle menetlemise. Isik seda otsust ei vaidlustanud. Rahvusvahelise kaitse taotleja staatuse lõppemise tõttu esineb alus isiku kinnipidamiseks väljasaatmise täideviimise eesmärgil. Väljasaatmist ei ole võimalik 48 tunni jooksul lõpule viia, sest esimene võimalik lend Armeeniasse toimub 30.01.2023. Isiku puhul esineb

§ 68

p-de 6 ja 9 kohane põgenemisoht, mille põhjenduste osas kordab PPA haldusasjas nr 3-22-2367 esitatud 27.12.2022 taotluse põhjendusi. PPA märkis 25.01.2023 täiendustes, et KPK-s toimus 18.01.2023 intsident, kus isik ja tema abikaasa eirasid korduvalt ametnike korraldusi ning rikkusid KPK kodukorda. Intsidendid, kus isik ja tema abikaasa ei täida korraldusi ja käituvad ametnikega verbaalselt agressiivselt, on igapäevased. KPK-s toimus ka 25.01.2023 intsident, kus isik ei allunud korraldustele, muutus agressiivseks ja kasutas KPK ametniku suhtes füüsilist vägivalda, mille tõttu paigutati isik eralduskambrisse. Põgenemisohu tõttu puudub isiku kinnipidamisele tõhus alternatiiv. Isik on viibinud KPK-s ligi 2,5 kuud ja tema kinnipidamine ei ole ebaproportsionaalne. Isiku KPK-s kinnipidamine ei ole teadaolevalt vastuolus tema turvalisuse või tervisekaitse kaalutlustega. 4. X selgitas 25.01.2023 kohtuistungil KPK-s samal päeval toimunud intsidendi kohta, et tema käitumine oli ajendatud soovist saada teada abikaasa asukoht. 5. Tallinna Halduskohus andis 25.01.2023 määrusega

§ 23

lg 1 p 1 ja lg 11 alusel PPA-le loa paigutada X KPK-sse mitte kauemaks kui 25.03.2023. PPA taotlus on põhjendatud, sest isiku puhul esineb

§ 68p-de 6 ja 9 kohane põgenemisoht.

Põgenemisohu tuvastamisel

§ 68

p 9 alusel nõustus kohus Tallinna Halduskohtu 04.01.2023 määruses nr 3-22-2376 väljendatud seisukohtadega. Kuna rahvusvahelise kaitse menetlus on lõppenud, siis on põhjendatud ka PPA kahtlus, et isik võib asuda vältima enda võimalikku väljasaatmist (

§ 68p 6).

Sellele viitab mh isiku varasem käitumine (st 2016. a-l kindlaksmääratud elukohast ja ravilt lahkumine, eri riikides korduvalt rahvusvahelise kaitse taotluste esitamine, kohaldatud sisenemiskeelud). Neil asjaoludel on jätkuvalt põhjendatud alus arvata, et ilma kinnipidamiseta võib isik asuda end varjama ja üritab liikuda mõnda teise Euroopa Liidu liikmesriiki, kasutades ära Schengeni riikide vahel sisuliselt puuduvat piirikontrolli. Tallinna Halduskohtu 04.01.2023 määrusega nr 3-22-2376 tuleb nõustuda mh selles, mis puudutab isiku koostöötahte puudumist, menetlustoimingute takistamist ja käitumist kohtuistungil. Vene keele valdamisele vaatamata keeldus isik ka 25.01.2023 kohtuistungil osalemast ilma armeenia keele tõlgi osavõtuta. Samas väljendas isik istungil soovi saada kohtumääruse tõlge vene keelde, mitte aga armeenia keelde, kuigi kohus seda pakkus. Selline käitumine näitab selgelt, et isik ei soovi teha ametivõimudega konstruktiivset koostööd ning ei tekita usaldust, et isiku poolt menetluses väljendatu on siiras ja vastab tegelikule tahtele. Isik ei ole Eestis viibimise ajal olnud õiguskuulekas, sest temaga toimusid 18.01.2023 ja 25.01.2023 KPK-s intsidendid. PPA 23.01.2023 distsiplinaarmenetluse protokolli kohaselt lärmas isik KPK-s 17.01.2023–18.01.2023 kella 23.40–02.08 vahel koos abikaasaga, mis segas teisi kinnipeetavaid. Isiku eluruumi läbiotsimisel avastas PPA ametnik, et uksesilm on kinni kleebitud, mis takistas eluruumi kontrollimist. Ka teistkordsel kontrollil oli uksesilm uuesti kinni kaetud, vaatamata isikule antud selgitusele selle lubamatusest. Isik karjus ja solvas PPA ametnikke, mis näitab üheselt tema suhtumist kehtivasse õiguskorda. Isiku allumatust ilmestab ka 25.01.2023 intsident, kus isik püüdis tungida läbi koridoriuste, et otsida üles oma abikaasa, kes viibis videokonverentsi ruumis kohtuistungil. Kuigi intsidendi uurimine on algusjärgus, on konflikti toimumine siiski vaieldamatu. Leebemate järelevalvemeetmete (

§ 10) kohaldamine eeldaks usaldust isiku suhtes, kuid põgenemisohu tõttu selline usaldus puudub. Isiku kinnipidamine on vajalik ja proportsionaalne abinõu. 2

§ 7

lg 1 ja § 72 lg 2 p 1 alusel X lahkuma Eestist koheselt, kuid mitte hiljem kui 24.01.2023 (sundtäidetav alates 24.01.2023), määrates sihtriigiks Armeenia, ning kohaldas tema suhtes

§ 74lg 2 alusel sissesõidukeeldu Schengeni alale 5 aastaks.

Isik ei ole ettekirjutust vaidlustanud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

1. X palub 27.01.2023 määruskaebuses tühistada halduskohtu 25.01.2023 määrus ning uue määrusega jätta PPA 24.01.2023 taotlus rahuldamata ja vabastada ta KPK-st. Halduskohus ei ole nõuetekohaselt tuvastanud, et isiku põgenemise oht on piisavalt suur tema kinnipidamiseks. Mitte igasugune põgenemisoht ei tingi automaatselt kinnipidamise vajadust. Ebaeetiline on heita ette, et isik on teistes riikides korduvalt edutult taotlenud rahvusvahelist kaitset. Alusetu ja paljasõnaline on kahtlus, et isik võib pärast rahvusvahelise kaitse taotlusest loobumist asuda vältima enda väljasaatmist. Põgenemisohtu ei saa tuletada pelgalt Schengeni alal piirikontrolli puudumisest. Kohus ei ole toonud välja ühtegi riiki, kuhu isik võiks põgeneda. Isiku pahatahtlikkust (st vene keele oskuse varjamist) või kaasaaitamiskohustuse rikkumist ei saa järeldada asjaolust, et ta soovis kohtumääruse tõlget vene keelde. Määruskaebuse esitaja ei vaja tõlget mitte enda jaoks, vaid juhuks, kui ta peaks Venemaale tagasi pöörduma ja tal esineb vajadus kasutada määrust Venemaa ametivõimudega suheldes. Halduskohtu põhjendused PPA valitud abinõu kohasusest ja proportsionaalsusest on puudulikud ning rikutud on kohtulahendi põhjendamise kohustust. Isik palub lahendada määruskaebus kohtuistungil armeenia keele tõlgi osavõtul.
2. Politsei- ja Piirivalveamet palub 15.02.2023 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Isik ei ole toonud välja mingeid konkreetseid asjaolusid, mida halduskohus ei oleks arvestanud. Isiku käitumine KPK-s ja kohtuistungitel ei ole olnud õiguskuulekas ega koostööaldis. Isik loobus rahvusvahelise kaitse taotlusest, kuna arvas ilmselt, et ta vabastatakse sel juhul KPK-st ja tal avaneb võimalus lahkuda iseseisvalt Venemaale. Seda kinnitab ka isiku põhjendus seoses kohtumääruse vene keelde tõlkimise sooviga. Isikule tehti sundtäidetav lahkumisettekirjutus väljasaatmiseks Armeeniasse ning see täideti 30.01.2023, kuigi määruskaebuse esitaja ja tema abikaasa püüdsid enda väljasaatmist igal võimalikul viisil takistada (nt simuleerisid terviseriket, karjusid lennujaamas ja lennukis, ründasid saatemeeskonda verbaalselt ja füüsiliselt). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. HKMS § 210 lg 4 kohaselt lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Olenemata sellest, et HKMS § 264 lg 5 kohaselt tuli halduskohtul korraldada PPA 24.01.2023 taotluse lahendamiseks kohtuistung, ei ole HKMS § 265 lg 5 teisest lausest tulenevalt siiski nõutav kohtuistungi korraldamine samas asjas esitatud määruskaebuse läbivaatamiseks. Määruskaebus ei sisalda ainsatki põhjendust, miks tuleks selle läbivaatamiseks korraldada kohtuistung. Puudutatud isik sai osaleda Tallinna Halduskohtu 25.01.2023 istungil, millest võttis osa ka vene keele tõlk. Puudutatud isiku vene keele oskus on usutavalt põhistatud. Isikut esindab advokaat, kes on saanud määruskaebuses tuua välja kõik asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ja põhjendused. Määruskaebuse väiteid on piisava põhjalikkusega võimalik hinnata ka kirjalikus menetluses. Seetõttu jääb taotlus kohtuistungi korraldamiseks rahuldamata.
4. Kuigi X on 30.01.2023 saadetud Eestist välja Armeeniasse, ei takista see määruskaebuse lahendamist ega tingi selle läbi vaatamata jätmist, sest ringkonnakohus hindab, kas puudutatud 3

§ 23

lg 1 p-le 1 ning põgenemise ohu osas

§ 68

p-dele 6 ja 9.

§ 23

lg 1 p-st 1 tulenevalt võib PPA paigutada Eestis viibimisaluseta viibiva välismaalase halduskohtu loal kuni kaheks kuuks KPK-sse siis, kui

§ 10

lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige esineb välismaalase põgenemise oht.

§ 23

lg 11 kohaselt annab halduskohus loa välismaalase kinnipidamiseks

§ 23

lg 1 alusel, kui

§ 10

lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada ja kinnipidamine ei ole välismaalasega seotud olulisi asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne.

§ 68

kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht mh juhul, kui tema hoiakutest ja käitumisest saab järeldada, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita (

§ 68

p 6) või välismaalane on loata lahkunud määratud elukohast (

§ 68p 9).

12. PPA on põgenemisohtu järeldanud puudutatud isiku käitumisest KPK-s ja rahvusvahelise kaitse menetluses (

§ 68p 6) ning 2016.

a-l omavoliliselt majutuskeskusest ja sundravilt lahkumisest (

§ 68p 9).

Samuti on PPA viidanud puudutatud isiku korduvatele katsetele taotleda rahvusvahelist kaitset ja siseneda erinevatesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse. Tuleb nõustuda, et eelkõige 2016. a-l toimunud rahvusvahelise kaitse menetlusega seotud asjaolude põhjal oli alust järeldada puudutatud isiku põgenemise ohtu

§ 68p 9 järgi.

Vaidlust ei ole selles, et 2016. a-l paigutati isik koos abikaasa ja alaealiste lastega elama rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskusesse. Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 34 lg 1 kohaselt on taotleja kohustatud menetluse ajal elama majutuskeskuses, kui PPA ei ole andnud isikule VRKS § 34 lg 2 alusel luba elada väljaspool majutuskeskust.

§ 68

p-st 9 ei tulene piirangut, et isik peab olema määratud elukohast loata lahkunud käimasoleva menetluse ajal, vaid põgenemise ohu hindamisel saab arvestada ka varasemates menetlustes toimunud sündmusi. Kuigi

1. a-l omavolilisest lahkumisest VRKS § 29 lg 1 p 1 alusel määratud elukohast on praeguseks möödunud küllaltki pikk aeg, ei järeldu isiku hilisemast tegevusest (sh korduvad püüded seadusliku aluseta siseneda erinevatesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse) ega
2. a-l rahvusvahelise kaitse vajaduse kohta esitatud üldsõnalistest põhjendustest, et varem toimunu ei saa enam olla asjakohane. Põgenemist ei välistaks ka asjaolu, et isik saabus Eestisse koos abikaasaga, sest abikaasa väidetavalt halb tervislik seisund ei ole leidnud kinnitust ning
3. a-l lahkus isik Eestist koos abikaasa ja kahe alaealise lapsega.
4. Määruskaebuses ei ole toodud välja ühtegi asjaolu, mille põhjal saaks isiku kinnipidamist kuni kaheks kuuks hinnata ebaproportsionaalseks (nt tervise kaitse või turvalisuse kaalutlustel). Isiku KPK-sse paigutamist kuni kaheks kuuks ei saa pidada ebaproportsionaalseks ainuüksi kinnipidamise kestusest tulenevalt.

§ 25

lg-s 1 sätestatud 6-kuulist tähtaega ei ole ületatud isegi juhul, kui arvestada täiendavalt isiku kinnipidamise aega rahvusvahelise kaitse menetluses (s.o isik peeti kinni 03.11.2022 ja vaidlustatud määruse alusel sai teda KPK-s kinni pidada mitte kauem kui 25.03.2023). Seejuures tuleneb

§ 25

lg-st 3, et rahvusvahelise kaitse menetluse tagamiseks toimunud kinnipidamist ei arvata väljasaatmise tagamiseks toimuva kinnipidamise tähtaja hulka.

§ 10

lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab usaldust, et isik järgib PPA seatavaid reegleid, kuid tuvastatud asjaolud (sh VRKS § 29 lg 1 p-s 1 ettenähtud järelevalvemeetme eiramine

1. a-l) ei anna sellise usalduse tekkimiseks alust. Seetõttu esineb põhjendatud kahtlus, et muud (leebemad) järelevalvemeetmed ei tagaks tõhusalt isiku kättesaadavust väljasaatmise täideviimiseks.
2. Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 25.01.2023 määrus muutmata. 4