KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Merit Helm Otsuse tegemise aeg ja koht 29.06.2022 Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-18-19162 X hagi Y vastu andmete ümberl

mõttes. Tunnistaja K andis ütlusi, mille kohaselt hageja andis noorliikmetele Pärli keskuses juhiseid ja korraldusi lendlehtede, jagamiseks. Ta nägi lendlehti X kätes, kuid põhiliselt jaotasid neid materjale noorliikmed (kd III, tlk 103). See ei tõenda aga, et hageja oleks lendlehti jaganud – ta ainult nägi lehti tema käes. 48. Kuivõrd kohus leiab, et kostjat ei saa lendlehtede osas pidada avaldajaks, tuleb hagi jätta lendlehtede ja nendes sisalduvate väidetega seonduvalt kõigis nõuetes rahuldamata. 21.11.2018 telekanalile TVN antud intervjuu 49. Kohus tuvastas hageja omaksvõtu alusel, et hageja andis 21.11.2018 intervjuu telekanalile TVN (stenogramm – kd II, tlk 127-133) ja selles on avaldatud järgmised väited: (

1. i)„2017. a valimisi, kus Keskerakond saavutas Maardus ülekaaluka võidu, tumestas räpane valimiskampaania, mida korraldas C valijate liidu esindaja Y“, (
2. ii)Isegi C on teda omal ajal Tallinna nimekirjast välja visanud, minu kolleegid ei ole teda kunagi ühtegi nimekirja võtnud, enne neid valimisi, seda enam enne Riigikogu valimisi“, (iii); Seepärast pole tal kuhugi minna ning ta lihtsalt täidab puhast tellimust /…/ See, et Y on hüpiknukk, oli selge juba nendel valimistel, kus ta täitis nii Tallinna kui kohalike rahajõmmide tellimusi“, (
3. iv)„Sellest, mis siin kirjas on, sellest paistab läbi isiklik vihkamine ja vaen, mis ei tee au ühelegi poliitikule“. 50. Väide: „2017. a valimisi, kus Keskerakond saavutas Maardus ülekaaluka võidu, tumestas räpane valimiskampaania, mida korraldas C valijate liidu esindaja Y“. Kohus leiab, et tegu on väärtushinnangu, mitte faktiväitega. See, kas hageja poolt korraldatud valimiskampaania oli „räpane“ või „aus“ ja nö „puhas“ on hinnangu ja mitte fakti küsimus. Nimetatud hinnangut (valimikampaania „räpasust“) on üksnes võimalik põhjendada, mitte aga tõendada selle tõesust või väärust (tõendada „räpasust“). Väärtushinnangute ümberlükkamist ei ole võimalik nõuda ja seega tuleb ebaõigete 13 andmete ümber lükkamise nõue jätta selle väite osas rahuldamata. Kohus saab võtta avaldatut arvesse mittevaralise kahju hüvitamise nõude lahendamisel. 51. Riigikohtu praktika kohaselt võib au teotava väärtushinnangu õigusvastasus tuleneda eelkõige selle ebakohasusest. Väärtushinnangu ebakohasus võib olla tingitud selle põhjendamatusest, st sellest, et avaldaja on oma negatiivse hinnangu kujundanud kas ebaõigete faktide (asjaolude) alusel, asjaolusid selgitamata või ilmselgelt meelevaldselt, arvestamata faktilisi asjaolusid või nende puudumist. Hageja on väärtushinnangu põhjendatuse tõendamiseks esitanud lendlehed, mis hagejat kritiseerivad ja mustavad. Kuivõrd kostja aga vaidles vastu, et nende lehtede avaldamise taga oleks tema, on väide tõendamata. Samas leiab kohus, et mistahes kriitika konkurendi suhtes (mida hageja ja kostja kahtlemata on – mõlemad on ambitsioonikad ja tunnustatud poliitikud) võib olla nimetatav „räpaseks“ kampaaniaks. Kostja ei ole eitanud, et ta on hageja ja tema tegevuse osas kriitiline. Seega on väide kohtu hinnangul põhjendatud. Ühtlasi on see väljendatud viisakal moel, mis on poliitilist võitlust ja debatti arvestades lubatav. Kohus leiab, et avaldatud väärtushinnang ei olnud õigusvastane ega ebakohane. 52. Väide: Isegi C on teda omal ajal Tallinna nimekirjast välja visanud, minu kolleegid ei ole teda kunagi ühtegi nimekirja võtnud, enne neid valimisi, seda enam enne Riigikogu valimisi. Kohtu hinnangul on tegu faktiväitega, kuivõrd see on kontrollitav. Hageja selgituste kohaselt pidas ta silmas 2013.a. kohalike omavalitsuste valimistele eelnevalt tekkinud olukorda, kus C Eesti Keskerakonna juhina ei soovinud Mustamäe linnaosas tegutsenud Keskerakonna liikmest kostjat enda Tallinna valimisnimekirja võtta (nii pöördus Keskerakonna tollane peasekretär P. T. enne valimisi kostja poole ning palus, et hageja võtaks hageja valimistel enda Maardu Keskerakonna nimekirja). Hageja on esitanud enda väidete tõendamiseks P. T. kinnituse (kd III, tlk 13). See aga ei tõenda kohtu hinnangul kostja välja viskamist Tallinna nimekirjast C poolt ega seda, et kolleegid ei ole teda kunagi ühtegi nimekirja võtnud. Väide on seega väär ja tuleb ümber lükata. 53. Väide: Seepärast pole tal kuhugi minna ning ta lihtsalt täidab puhast tellimust /…/ See, et / Y on hüpiknukk, oli selge juba nendel valimistel, kus ta täitis nii Tallinna kui kohalike rahajõmmide tellimusi. Kostja leiab, et tegu on faktiväidetega, hageja leiab, et tegu on väärtushinnangutega. Kohus märgib, et kui avaldaja on väljendatud arvamust isiku kohta andmeid sisaldavate lausetega, tuleb seda lugeda faktiväiteks

§ 1047mõttes (vt RKTKo 3-2-1-11-04, p 10).

Ümberlükatavad on ka kaudsed faktiväited, st selliste väidete ning väärtushinnangute kogum, millest järeldub (mõistlikult võttes) teatav faktiväide (RKTKo 3-2-1-161-05, p 12). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et tegu on faktiväidetega. Nendest nähtub selgelt nagu keegi annaks kostale juhiseid (ta täidab kellegi tellimust) ja ei langeta enda otsuseid ise. Samuti, et ta ei lähtu enda tegevuses mitte enda vaadetest, vaid on kinni makstud. Need väited on kontrollitavad. Hageja ei ole selliste väidete tõele vastavust tõendanud, mistõttu väited on ebaõiged ja hagi tuleb selles osas rahuldada.

1. Väide: Sellest, mis siin kirjas on, sellest paistab läbi isiklik vihkamine ja vaen, mis ei tee au ühelegi poliitikule. Kohus leiab, et tegu on väärtushinnanguga – ei ole kontrollitav, kas kostja tegevusest võib jääda mulje isikliku vihkamise ja vaenu olemasolu osas. Kostja ei ole eitanud, et ta on hageja ja tema tegevuse osas kriitiline. Seega on väide kohtu hinnangul põhjendatud. Ühtlasi on see väljendatud viisakal moel, mis on poliitilist võitlust ja debatti arvestades lubatav. Kohus leiab, et avaldatud väärtushinnang ei olnud õigusvastane ega ebakohane Andmete ümber lükkamise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude lahendamine 14
2. Kohus tuvastas eelnevalt, et TNS intervjuus hageja poolt avaldatud väited „Isegi C on teda omal ajal Tallinna nimekirjast välja visanud, minu kolleegid ei ole teda kunagi ühtegi nimekirja võtnud, enne neid valimisi, seda enam enne Riigikogu valimisi.“ ja „Seepärast pole tal kuhugi minna ning ta lihtsalt täidab puhast tellimust /…/ See, et / Y on hüpiknukk, oli selge juba nendel valimistel, kus ta täitis nii Tallinna kui kohalike rahajõmmide tellimusi“ on ebaõiged. Mõlemad väited on halvustava alatooniga ja kostjat diskrediteerivad, st negatiivsed faktiväited. Alljärgnevalt käsitleb kohus hagi rahuldamist neile väidetele tuginedes.
3. Õigusvastasus. Õigusvastasuse tuvastamisel arvestab kohus seadusega kaitstud hüvedena lisaks väljenduse adressaadi õigusele heale nimele ka avaldaja väljendusvabadust. Euroopa Inimõiguste Konventsiooni ja Eesti Vabariigi põhiseaduses sätestatu kohaselt on igaühel õigus sõnavabadusele. See õigus on aga piiratud teiste isikute õigustega, sh iga isiku õigusega tema reputatsiooni säilitamisele. Kohtul tuleb hinnata, kas hageja avaldatu oli nii intensiivne kostja õiguste rikkumine, et sõnavabadusse tuleb sekkuda. Kohtu hinnangul oli vaidlusaluste ebaõigete au teotavate faktiväidete ja ebakohase väärtushinnangu avaldamine kostja õiguste rikkumine ning sõnavabadusse tuleb sekkuda. Hageja väljendatu solvas ja diskrediteeris kostjat avalikkuse silmis. Seetõttu leiab kohus, et kostja õigused au kaitsele kaaluvad üles hageja õiguse sõnavabadusele väidete avaldamisel. 57.

§ 1047

lg 1 järgi eeldatakse, et avaldaja oli teadlik avaldatud faktiväite ebaõigsusest ja seepärast saab ta vastutusest vabaneda, kui ta: a) tõendab

§ 1047

lg 2 järgi, et avaldatud faktiväide vastab tegelikkusele; b) tõendab, et oli

§ 1047

lg 1 järgi heauskne, st ei teadnud ega pidanud teadma faktiväite tõele mittevastavusest; c) tõendab

§ 1047

lg 3 järgi et avaldajal või isikul, kellele faktiväide avaldati, oli avaldamise suhtes õigustatud huvi ning avaldaja kontrollis faktiväidet põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. Tõendamiskohustus hõlmab ka vastavate asjaolude kohtu ette toomise kohustust. Kui ei õnnestu tõendada tõele vastavust ega heausksust, võib siiski vabaneda avaldaja vastutusest, kui ta tõendab, et täitis enne andmete avaldamist nende õigsuse kontrollimisel

§ 1047

lg 3 sätestatud välise hoolsuse kohustust, st et ta kontrollis andmeid põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele.

§ 1047

lg 3 ei kohaldata ebaõigete andmete tahtliku avaldamise korral ning sellisel juhul ei saa avaldaja tegu üldjuhul lugeda õiguspäraseks teoks ka

§ 1046järgi.

58. Hageja väljendatud faktiväited ja kujundatud väärtushinnang ei tugine ühelgi faktilisel asjaolul ega tõendil. Sellest ilmneb ühtlasi, et hageja ei ole kontrollinud andmeid piisava põhjalikkusega. Seega saab lugeda, et hageja on ebaõigete andmete avaldamisega kostja au teotanud, mis on

§ 1046

lg 1 kohaselt õigusvastane ning seetõttu on hageja kahju hüvitamise nõude eeldused

§ 1043järgi täidetud.

1. Teo õigusvastasus on seda suurem, et hagejale oli teada kostja kui poliitiku renomee olulisus ja soov näida sõltumatuna. Hageja jättis aga temast mulje kui kinni makstud ja kellegi rahast sõltuvast isikust, kellega teised poliitikud/kolleegid koostööd teha ei soovi.
2. Süü. Süü tasandil eristatakse subjektiivset süüvõimelisust ehk deliktivõimet ning süü vorme (tahtlus, raske hooletus ja hooletus,

§ 104). Hageja kui teovõimelise isiku deliktivõime osas ei saa vaidlust olla.

Ebaõige, sh au teotava, faktiväite avaldamise korral on tulenevalt

§ 1047lg 1 sõnastusest eelduslikult tegemist tahtliku teoga.

Kui kahju tekitaja tahtlust ümber ei lükka, siis on käitumine süüline

§ 104

lg 5 ja õigusvastane alternatiivselt ka

§ 1045lg 1 p 8 järgi.

Välise hoolsuse hindamisel ei lähtuta

§ 1050

lg 1 regulatsioonist, vaid objektiivne käitumisstandard tuleneb

§ 1047lg-st 3.

See tähendab hinnata tuleb, kas avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. Sisemise hoolsuse tasandil ehk süü subjektiivsel tasandil saab kahju tekitaja tugineda

§ 1050

lg-le 2 ja 15 tõendada, et ta ei olnud subjektiivselt võimeline § 1047 lg-st 3 tulenevat käitumisstandardit järgima. 61. Ebakohase väärtushinnangu avaldamise puhul on eelduslikult samuti tegemist tahtliku teoga. Kui kahjutekitaja seda ümber ei lükka, on käitumine süüline

§ 1050

lg 1,

§ 104

lg 5 järgi ning õigusvastane alternatiivselt ka

§ 1045lg 1 p 8 järgi.

Välise hoolsuse hindamisel lähtutakse

§ 1050

lg 1 regulatsioonist st et tuleb hinnata, kuidas oleks käitunud mõistlik isik samas olukorras. 62. Sisemise hoolsuse tasandil ehk süü subjektiivsel tasandil saab kahju tekitaja tugineda

§ 1050

lg-le 2 ja tõendada, et ta ei olnud subjektiivselt võimeline välist hoolsust järgima. Tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel (

§ 104

lg 5).

§ 1043mõttes võib olla süü vorm ka kaudne tahtlus.

Erinevalt otsesest tahtlusest, mis seisneb teo õigusvastasusest arusaamises, kahjulike tagajärgede ettenägemises ja soovimises, asendub kaudse tahtluse korral tagajärje ettenägemine tagajärje ettekujutamise ja tagajärje soovimine tagajärje möönmisega (RKTKo 3-2-1-6-06, p 12; 3-2-1-150-15, p 13).

1. Käesoleval juhul ei kontrollinud hageja enne intervjuu andmist andmeid piisava põhjalikkuse ja hoolsusega, mille tulemusel avaldati kostja suhtes ebaõigeid andmeid. Kohus leiab, et süü selles asjas on tuvastatud – süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohtu ette toodud ega tõendatud.
2. Põhjuslik seos. Isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (

§ 127lg 4).

Samuti on vajalik hagi rahuldamiseks tuvastada, kas kaitstava õigushüve riive on toonud kaasa deliktiõiguslikult hüvitatavat kahju (

§ 134lg 2).

Kohus leiab, et kostjal tekkinud kahju on hageja teo tagajärg ehk esineb põhjuslik seos. Kui hageja ei oleks avaldanud kostja au teotavaid faktiväiteid ja hinnanguid, ei oleks kostjal kahju tekkinud. 65. Kahju. Kahju tuvastamiseks kontrollitakse, kas esineb kahju, mille hüvitamist kannatanu nõuab. Kahju tekkimine tuleb kindlaks määrata üldiste kahju hüvitamist reguleerivate sätete alusel. Mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (

§ 128lg 5).

Isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma (

§ 134lg 2).

Mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist (

§ 134lg 5).

Isiku au teotamise, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga või ebaõigete andmete avaldamisega, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamise, eraelu puutumatuse või muu sarnase isikuõiguse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitise määramisel võib kohus lisaks lõikes 5 sätestatule arvestada vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, võttes seejuures arvesse kahju tekitaja varalist seisundit (

§ 134

lg 6) 66.

§ 134

lg-st 2 järeldub, et selles sättes loetletud õiguste rikkumise korral tuleb lähtuda sellest, et kannatanule on mittevaraline kahju tekkinud (RKKKo 3-1-1-116-12, p –d 16 ja 17). Seega ei pea kannatanu tõendama muud peale isikliku õiguse rikkumise ja teo õigusvastasuse (RKTKo 3-2-1-127-16, p 19; 3-2-1-153-16, p 17.5). Küll aga sõltub konkreetsel juhul tuvastatud rikkumisest see, kui suur mittevaralise kahju hüvitis on põhjendatud (RKTKo 3-2-1-153-16, p 17.5). Kannatanu võib tõendada

§ 134

lg 2 järgi suurema hüvitise saamiseks täiendavaid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid seoses isiklike õiguste rikkumisega. Riigikohus on selgitanud, et võrreldes 16 varasema sätte sõnastusega ei näe

§ 134

lg 2 kehtiv sõnastus ette võimalust jätta kahju hüvitamise kohustuse olemasolul mittevaralise kahju eest mõistlik summa üldse välja mõistmata (RKTKo 2-15-16007, p 18). Kohtul on diskretsiooniõigus mittevaralise kahju hüvitise suuruse määratlemisel (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-18-13, p 21) ning kohus otsustab hüvitise suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus (

§ 127lg 6 esimene lause).

Kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades (TsMS § 233 lg 1). Riigikohus on selgitanud, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (RKTKo 3-2-1-15914, p 16 ja seal viidatud lahendid). Arvesse tuleb võtta kõike, mis võib mõjutada hüvitise määra õiglast kujunemist kohtuasjas (RKTKo 3-2-1-18-13, p 28). Kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitised peavad aga vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt RKTKo 3-2-1-80-13, p 20). Mittevaraline kahju mõistetakse välja ühtse summana, st kohus ei erista, kas ja kui palju ühe või teise mittevaralise kahjuliku tagajärje eest rahalist hüvitist arvestatakse. Kohaldades

§ 134

lg-d 5 ja 6 peab kohus mõistma hüvitise välja ühtse summana, mitte eraldi lg 5 ja lg 6 osas. Seega ei pea kohus ei otsuse resolutsioonis ega ka põhjendavas osas kajastama, millises osas on hüvitis välja mõistetud

§ 134lg 5 ja millises osas sama paragrahvi 6.

lõike alusel (RKTKo 3-2-1-18-13, p 27). Samuti saab kohus hüvitise määramisel arvestada kannatanu osa (RKTKo 3-2-1-34-05, p 22). Kahju suuruse hindamisel saab hinnata, kus ja missugusel viisil andmed avaldati.

1. Riigikohus on leidnud, et otsustades moraalse kahju olemasolu tuleb kohtul arvestada ka seda, kas tegemist on avaliku elu tegelaseaga, kes on end ise seadnud üldsuse erilise tähelepanu alla. Eeltoodust tulenevalt võib avaliku elu tegelase au riivamine seoses tema avaliku eluga kaasa tuua moraalse kahju üksnes siis, kui kohus loeb tema kohta levitatud tegelikkusele mittevastavatel andmetel põhineva negatiivse sisuga informatsiooni tema au ja head nime eriti teotavaks (vt RKTKo 3-2-1-123-97). Kohus leiab, et kostja on avaliku elu tegelane. Sellele vaatamata on hageja avaldatud au teotavad ebaõiged faktiväited ja hinnang sedavõrd au teotavad, et ka avaliku elu tegelane ei pea selliseid väiteid ega hinnanguid taluma.
2. Kohus leiab, et hageja põhjustas kostjale läbi ebaõigete faktiväidete ja väärtushinnangu avaldamise moraalse kahju. Kohtu hinnangul on ilmne, et kostja kui poliitiku (kes on end esitlenud sõltumatuna) avalik negatiivne kuvand (kui kinni makstud poliitik) tähendab kostja jaoks olulist mainekahju ning võimalik, et ka valijate kaotust. Keskmisele mõistlikule vaatajale jäi hageja avaldatu tõttu kostjast ekslik ja halvustav mulje kui hälbivalt ja ebaeetiliselt käituvast inimesest, kellega ei soovita koostööd teha. Kohtu hinnangul on kahjuhüvitise suuruse kindlaks määramisel oluline ka see, et hageja suhtumine enda teosse on olnud ükskõikne, ta ei ole enda rikkumist mõistnud. Ta ei ole kohtule teadaolevalt kostja ees vabandanud. See aga suurendab nii tema teo õigusvastasust kui süüd.
3. Kohus märgib, et kohtute väljamõistetavate hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel 17 asjaoludel võrreldavad (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-19-08, p 13 ja 3-2-1-18-13, p 26). Kohus lähtub hüvitise lähtepunktina sarnastes asjades väljamõistetud hüvitiste suurusest (vt Riigikohtu koostatud kohtupraktika analüüs „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades 2018.–
4. aastal“ 1). Hüvitiste suurused sarnaste rikkumiste korral on jäänud keskmiselt 600 - 1 500 euro vahele. Kohus leiab, et ülaltoodud asjaolusid arvestades ning lähtuvalt asjaolust, et hageja kui linnapea palk on Eesti keskmisest sissetulekust ilmselt mõnevõrra kõrgem, on mõistliku hüvitise suuruseks, arvestades teo raskust, õigusvastasuse ulatust ja süü suurust (sh hageja hilisemat käitumist ja teosse suhtumist) 1 000 eurot.
5. Andmete ümberlükkamise viis. Ebaõiged andmed tuleb ümber lükata samas kohas ja samal viisil nagu need avaldati. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud kohustada hagejat hiljemalt viie