← Eesti

2-21-9761/46

Obsah (17)§ 657§ 138§ 144§ 162§ 165§ 143§ 176§ 174§ 651§ 2§ 175§ 171§ 178§ 654§ 177§ 445§ 273

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Kaija Kaijanen ja Ulvi Loonurm Otsuse kuupäev 25. november 2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-2

) § 162 lg 1 ja § 165 lg 3 alusel solidaarselt kostjate kanda ning määras need kindlaks rahaliselt summas 15 563,37 eurot. 3.1. Maakohus tuvastas eespool p-s 1.1 loetletud asjaolud, mille üle pooled sisuliselt ei vaidle. 5

(18)3.
  1. Pooled sõlmisid laenulepingud VÕS § 396 lg 2 tähenduses. Need ei ole tarbijakrediidilepingud. Laenusaajad I ja II olid lepingute sõlmimise ajal kostjate II ja III juhatuse liikmed. Tehingute tegelik majanduslik sisu oli kinnisvaraarendus, mille tulemuseks pidi olema kinnisvara müügilt võimalikult suure kasumi teenimine. 3.
  2. Laenulepingute alusel on laenud välja makstud. Lisas II kinnitasid lepingupooled, et
  3. veebruaril 2018 oli tasumata laenusumma 1 000 000 eurot ning laenusaajad kohustusid laenu tagastama
  4. jaanuariks 2019 ja tasuma intressi 13 000 eurot iga kuu
  5. kuupäevaks. Eluliselt pole usutav, et lisaga II anti kostjatele täiendav tähtaeg laenu tagastamiseks, aga nad tasusid laenu aasta varem. Kuna
  6. veebruari 2018 seisuga ei olnud laenu põhiosa vähenenud kostjate väidetud ulatuses, siis on hageja intressiarvestus õige. Kostja II eristas ka ise laenu tagasimakseid ja intressimakseid, märkides makse selgitusse interest (eesti keeles intress). 3.
  7. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab, ja kostjad on seda hinda aktsepteerinud. Seetõttu on hageja õigustatud nõudma intressi laenulepingutes kokkulepitud määras ja ei ole põhjust pidada intressimäära ebamõistlikuks. 3.
  8. Kostja III on laenulepingutega ühinenud VÕS § 178 lg 1 järgi. Laenulepingu III p-st 5.2 nähtub kostja III tahe tagada laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist VÕS § 178 lg-te 3 ja 4 tähenduses ning kohustusega ühineja vastutus on solidaarne põhivõlgniku vastutusega. 3.
  9. Maakohus hindas
  10. aprilli 2020 ja
  11. märtsi 2021 saldokinnitusi deklaratiivsete võlatunnistustena. Tõenditest ei nähtu kostja I otsusevõimetust saldokinnituste andmise ajal. Kostja I väitel allkirjastas ta kinnitused üksnes põhjusel, et hageja saaks vormistada majandusaasta aruanded. Otsusevõimetul isikul puudub arusaamine sellest, et äriühingul on vaja koostada aruandeid. Toimikust ei nähtu, et kostja I oleks kohtuväliselt mõistliku aja jooksul saldokinnituste allkirjastamist vaidlustanud. Kostja I allkirjastas kinnitused juriidilise isiku seadusliku esindajana, olles samal ajal ka füüsiline isik. Kui kostja I ei pidanud saldokinnitusi endale siduvaks, oleks ta pidanud hea usu põhimõttest tulenevalt hagejat sellest teavitama. 3.
  12. Hageja nõue kostjate vastu muutus sissenõutavaks
  13. juulil
  14. Nõude aegumine on katkenud
  15. aprilli 2020 ja
  16. märtsi 2021 kinnitustega, mistõttu ei olnud nõue hagiavalduse esitamisel aegunud. 3.
  17. Pahatahtlik ning vastuolus hea usu põhimõtte ja menetluses esitatud tõenditega on kostjate väide, et lisa II ei ole kehtiv laenusaaja I allkirja ehtsuse tõendamatuse tõttu. Kostja II konto väljavõttest nähtub, et laenusaaja I tegi intressimakseid igakuiselt 18.–
  18. kuupäeval. Makseid ei tehtud samal kuupäeval, st maksejuhis pangale anti iga kord eraldi. Lisaks kandis laenusaaja I vahetult enne hagejale makse tegemist kostja II kontole raha. Eeltoodust nähtub, et laenusaaja I täitis oma eluajal lisa II p 5.2, mistõttu ei ole alust arvata, et ta allkiri ei ole ehtne. 3.
  19. Hageja menetluskulude nimekirjas toodud õigusabikulud on põhjendatud ja esindajate tasutaotlus vastab asja keerukusele. Vandeadvokaadi õigusteenuse tasu 160 eurot (käibemaksuta) ei ületa oluliselt õigusabituru keskmist ja kohtute poolt mõistlikuks peetud turuhinda. Lisaks õigusabikuludele on põhjendatud tõlkekulu 1683,70 eurot, äriregistri väljavõtted 14 eurot, dokumentide saatmise kulu 93,67 eurot ja hagilt tasutud riigilõiv 3400 eurot. Kostjatelt kuulub solidaarselt väljamõistmisele kokku menetluskuluna 15 563,37 eurot ja vastavalt hageja taotlusele sellelt summalt viivis. POOLTE SEISUKOHAD
  20. Kostjad esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud paluvad kostjad panna hageja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. 4.
  21. Esiteks leiab kostja III, et ta ei ole laenusaajate I–III kohustusega ühinenud, mistõttu tema vastu esitatud hagi tulnuks jätta rahuldamata. Maakohus tõlgendas ekslikult laenulepingu III 6
(18)p 5.2 ja kohaldas valesti VÕS § 178 sätteid. Kostjat III ei ole laenulepingu III poolena ega lepingu allkirjastajana nimetatud. Laenulepingu III p-s 5.2 on selgesõnaliselt välja toodud, et vastava kohustuse võtsid endale laenusaajad I ja II. Lisaks ei ole hageja saldokinnitustes käsitlenud kostjat III kui laenusaajat ja laenu tagasimaksmiseks kohustatud isikut. Seetõttu on hageja nõue kostja III vastu vastuolus hageja enda käitumisega ja lepingus väljendatud osapoolte tahteavalduste sisuga. 4.
  1. Teiseks tuvastas maakohus valesti kostja II poolt 635 000 euro tasumise asjaolud. See summa tulnuks lugeda tasutuks lisas II märgitud põhivõla katteks. Kostjatel puudus
  2. aastal võimalus maksta laenusumma tagasi koheselt täies mahus, mistõttu lepiti kokku laenutähtaja pikendamine. Eluliselt on usutav, et kasulikum on vähendada ülimalt suurt laenujääki, mis vähendab omakorda edasist laenu teenindamise kulu (intressi). Perioodiliste 13 000 euro suuruste maksete tegemine võimaldab samaaegselt tasuda proportsionaalselt intressi kui ka vähendada põhivõlgnevuse jääki, mistõttu on eluliselt usutav, et pärast laenusumma fikseerimist
  3. veebruaril 2018 võtsid laenusaajad meetmeid, et võlg võimalikult kiiresti tasuda. Nad olid huvitatud oma kohustuste täitmisest. 4.
  4. Kolmandaks ei nõustu kostjad I ja II saldokinnitustele antud hinnanguga. Kui kostja I allkirjal on siiski õiguslikud tagajärjed, siis kajastavad kinnitused üksnes osavõlgasid ja kostjalt I ega II ei saa nõuda suuremat põhivõlga koos sellelt arvutatud intressiga. Kostja I ei olnud saldokinnituste andmisel otsusevõimeline. Esitatud on arsti kinnitus selle kohta, et pärast oma abikaasa kaotust kannatas kostja I ärevuse, depressiooni ja magamatuse sümptomite all, mille tõttu määrati talle ravi. Samuti nähtub hageja nimel saadetud
  5. märtsi 2021 e-kirjast kinnitus, et saldoteatist on vaja üksnes hageja majandusaasta aruande koostamiseks. Kostja I ei olnud
  6. aprillil 2020 (vahetult pärast abikaasa surma) ja
  7. märtsil 2021 (unetuse ja ärevuse vastaste ravimite mõju all) suuteline adekvaatselt hindama, milline õiguslik tähendus on saldokinnituste allkirjadel ning kas need võivad täiendavalt kaasa tuua õiguslikke tagajärgi talle füüsilise isikuna. Saldoteatised ei saa olla siduvad kostja I kui füüsilise isiku suhtes, sest need adresseeriti üksnes kostjale II ja tegemist oli äriühingute vaheliste raamatupidamissaldode kinnitamisega. Praktikas ei ole tavapärane, et äriühing saadab füüsilisele isikule kinnitamiseks saldoteatise. 4.
  8. Neljandaks tugineb kostja I aegumise vastuväitele. Ta ei allkirjastanud lisa II, st selles kokku lepitud tähtaja pikendamine tema suhtes ei kehti. Teise võimalusena on tema suhtes põhivõlast aegunud 360 000 euro suurune osa ja vastavalt ka intressinõue, sest tema põhivõlana on saldokinnitustes märgitud ainult 640 000 eurot. TsÜS § 158 lg 1 alusel aegus 360 000 euro nõue juba
  9. juulil
  10. 4.
  11. Viiendaks vaidlustavad kostjad menetluskulude rahalise kindlaksmääramise vastavalt nende
  12. aprilli 2022 menetlusdokumendi p-de 4–12 ulatusele. Viidatud punktides esitasid kostjad vastuväiteid hageja menetluskuluna esile toodud tõlkekulu (sh selles sisalduda võiva käibemaksu), registriväljavõtete kulust 8 euro, postikulu ja osaliselt õigusabikulu hüvitamise osas.
  13. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu
  14. augusti 2022 määrust järgides esitas hageja maakohtus kantud tõlkekulu kajastavad dokumendid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  15. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, milles hagi kostja III suhtes rahuldati ja jätab nõude tema vastu rahuldamata. Ühtlasi muutub menetluskulude jaotus, st kostja III ei pea hüvitama hageja menetluskulusid, aga hageja peab kandma kostja III kohtuvälised kulud. Lisaks vähendab ringkonnakohus kostjatelt I ja II välja mõistetud hageja menetluskulu summat. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, arvestades täiendavalt käesoleva otsuse põhjendustega (

§ 657lg 1 p-d 2 ja 2¹). Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt 7

(18)ja ringkonnakohtu menetluskulud jaotuvad põhimõtteliselt sarnaselt esimese astme kohtumenetluse kuludega, v.a menetluskulude rahalise kindlaksmääramise vaidlustamise kulud, mis jäävad iga poole enda kanda.
  1. Maakohus tuvastas õigesti laenulepingute vormistamise, laenu väljamaksmise, osalise tagastamise ja intressi tasumise asjaolud, mida ei ole kaebuses ka kahtluse alla seatud (v.a
  2. veebruari 2018 makse tähendus). Ühtlasi kvalifitseeris maakohus põhimõtteliselt õigesti hageja põhinõude laenulepingust tuleneva nõudena, kohane normiviide on VÕS § 396 lg
  3. Intressi nõue tuleneb samuti lepingutest ja on kooskõlas VÕS § 397 lg-ga
  4. Neilt kostjatelt, kes võtsid hageja ees lepingulise kohustuse, saab hageja nõuda selle täitmist VÕS § 76 lg 1, § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel. Asjakohane ei ole maakohtu viide VÕS § 101 lg 1 p-le 6, sest viivist hageja ei nõua.
  5. Esmalt on põhjendatud käsitleda hageja nõuet kostja III (arendaja) vastu. Ringkonnakohus ei nõustu hageja ja maakohtuga, et kostja III ühines laenusaajate kohustustega. Samuti pole kostja III taganud laenusaajate kohustuse täitmist. Seetõttu tuleb vaidlustatud otsus kostja III osas tühistada ja jätta tema vastu esitatud nõue rahuldamata. Kaebuse esimene väide on edukas. 8.
  6. Hageja väitel ühines kostja III laenusaajate kohustustega
  7. veebruari 2017 laenulepinguga III (I kd tl 36–40). Selle väite kontrollimiseks tuleb viidatud lepingut tõlgendada, mida kohus saab teha järgides VÕS § 29 sätteid. Eelkõige tuleb välja selgitada poolte ühine tahe (lg 1). Kui seda tahet ei õnnestu kindlaks teha, siis tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (lg 4). Tõlgendamisel saab võtta arvesse sama paragrahvi viiendas lõikes loetletud jm asjaolusid. 8.
  8. Laenulepingu III päise järgi on selle pooled hageja (laenuandja) ning laenusaajad I–III (lepingus nimetatud vastavalt laenuvõtjad nr 2, 3 ja 1). Lepingule kirjutasid alla kõik päises nimetatud osapooled, kusjuures hageja nimel allkirjastas lepingu vandeadvokaadist lepinguline esindaja ja laenusaaja I andis eraldi allkirja laenusaaja III (kostja II) nimel. Siiski ei saa otsest tähtsust omistada tõsiasjale, et kostjat III ei nimetatud laenulepingu III päises ega allkirjade osas. Kohtupraktikas on leitud, et poolte nimetamine ja tähistamine pole kohustusega ühinemise aspektist määrava tähtsusega (Tallinna Ringkonnakohtu
  9. mai 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-18130, eelkõige p-d 22–24). Ka üldisemalt on leitud, et kui füüsiline isik on lepingule alla kirjutanud ja lepingus sisaldub punkt tema kohustuste kohta, on ta teinud kehtiva tahteavalduse hoolimata sellest, et lepingus ei ole teda lepingupoolena märgitud, sest tema allkiri lepingul kinnitab tahteavaldust (Riigikohtu
  10. märtsi 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06, p 11 kolmas lõik). 8.
  11. Tõlgendamist vajav lepingu osa 5 on eesti keelde tõlgitud järgmiselt (I kd tl 39 pöördel):
  12. TAGATIS, AVALDUSED JA KINNITUSED 5.
  13. Laenuvõtja kinnitab, et kõiki laenuandjalt laenatud rahalisi vahendeid on kasutatud ja kasutatakse Hispaanias Malaga provintsis omavalitsusüksuses Benahavis 29679 asuva elamu (Dirección: Urbanización La Zagaleta, parcela C2-6, katastritunnus: 8539106UF1483N0001BB), edaspidi nimetatud kui kinnistu, arendamiseks Hispaania osaühingu Ocean Development S.L. poolt. 5.
  14. Lepingupooled on kokku leppinud, et juhul, kui laenuvõtja ei suuda teha mis tahes makseid (tagasimakseid) käesoleva lepingu alusel, võtavad laenuvõtjad kohustuse, et kinnistut käsitatakse tagatisena, et tagada laenuvõtja kohustused käesoleva lepingu alusel. Eeltoodu tähendab, et laenuvõtja nr 2 ja laenuvõtja nr 3, olles isikud, kes omavad kontrolli Hispaania osaühingu Ocean Development S.L. üle, on kohustatud andma endast parima ja võtma viivitamata vajalikke meetmeid, et täita laenuvõtja kohustusi käesoleva lepingu alusel kinnistu müügist saadud tulu arvelt. 8
(18)8.
  1. Kostjale III viidatakse tsiteeritud punktides kahes tähenduses: esiteks kui isikule, kes tegeleb kinnistul asuva elamu arendamisega (p 5.1); teiseks kui isikule, kes on laenusaajate I ja II kontrolli all (p 5.2). Kummalgi juhul ei kajasta lepingutingimus kostjat III kui kohustatud isikut. Samas kuulub kinnistu kostjale III (I kd tl 15–18) ning laenusaajad I ja II olid selle juhatuse liikmed (kostja I ehk laenusaaja II on seda ka menetluse ajal, I kd tl 10–14). 8.4.
  2. Punkti 5.1 sõnastuse järgi andsid laenusaajad I–III kinnituse laenu kasutamise otstarbe kohta. Selline kinnitus on õiguslikult kohustus kasutada laenu üksnes teatud kindlal eesmärgil (VÕS § 399 lg 1 p 3). Puudub alus anda kõnealusele punktile mingit muud tähendust. 8.4.
  3. Punkti 5.2 saab mõista mitmeti. Esimeses lauses võivad sisalduda üksnes lepingupoolte kokkulepped või tagatiskokkulepe, mille pooleks on hageja väitel ka kostja III (järgnevas p 8.5). Teine lause võib kajastada laenusaajate I ja II hea tahte avaldust või hageja väitel kostja III nimel tehtud kohustusega ühinemise avaldust (järgnevas p 8.6). 8.
  4. Tagatise andmisele suunatud tahteavaldus laenulepingu III p 5.2 esimeses lauses on laenusaajate I–III, mitte aga kostja III nimel. Ringkonnakohus põhjendab seda järgmiselt. 8.5.
  5. VÕS § 98 lg 1 esimene lause näeb ette võimaluse, et võlgnik peab andma oma kohustuse täitmiseks tagatise. Viidatud normi sisule vastav kokkulepe võib olla tingimuslik (TsÜS § 102). Punkti 5.2 esimese lause sõnastusest nähtub piisava selgusega ühelt poolt laenusaajate ja teiselt poolt hageja kui laenuandja tahe sõlmida edasikükkava tingimusega tagatise andmise kokkulepe. Tingimusena märgiti asjaolu, et laenusaajad ei suuda täita lepinguga võetud rahalisi kohustusi, ja tagajärjena, et sel juhul peavad nad andma hagejale tagatise. Ühtlasi määratleti, et tagatiseks tuleb anda kinnistu. Õiguslikult tähendab kinnistu tagatiseks andmine selle koormamist hüpoteegiga. Koormatav kinnistu ei pea kuuluma isikule, kelle kohustust hüpoteegiga tagatakse. Neil kaalutlustel ei saa kõnealust esimest lauset tõlgendada hageja soovitud viisil, et sellega võttis endale kohustusi ka kostja III. 8.5.
  6. Kostja III nimel ei ole kinnistu tagatiseks andmise kehtivat avaldust tehtud ka vormipuuduse tõttu. Kinnistu asub Hispaanias ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 18 lg 1 järgi määratakse sellega seotud asjaõiguse tekkimine asukohariigi õiguse, st Hispaania õiguse järgi. Hispaania tsiviilseadustiku (Código Civil, kättesaadav hispaania keeles www.boe.es/buscar/ act.php?id=BOE-A-1889-4763 ja inglise keelde tõlgituna nt www.mjusticia.gob.es/es/ AreaTematica/DocumentacionPublicaciones/Documents/Spanish_Civil_Code_(Codigo_Civil _Espanol).PDF) art 1874 p 1 järgi saab kinnisasja kasutada tagatisena hüpoteegi seadmise teel. Hispaania hüpoteegiseaduse (Ley Hipotecaria, www.boe.es/buscar/act.php?id=BOE-A-19462453) art-te 145 ja 159 kohaselt peab hüpoteegi seadmise kokkulepe olema sõlmitud notariaalselt ja hüpoteek peab olema registreeritud kinnistusraamatus. Need tingimused pole täidetud. Siinjuures pole oluline hageja hinnang, et Hispaania õigusest tulenevate vorminõuete rikkumise eest vastutab kostja I. Vaidlustatud otsuse muutmata jääva osa ja järgnevas p 9 põhjendustel vastutab kostja I niigi laenu tagastamise ja intressi maksmise eest lepingu alusel. 8.
  7. Kohustusega ühinemise kokkuleppele vastavat kostja III tahteavaldust laenulepingu III p 5.2 teises lauses ringkonnakohus ei tuvasta. Põhjendused on järgmised. 8.6.
  8. Kohustuse võib üle võtta ka nii, et kolmas isik astub võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale (kohustusega ühinemine, VÕS § 178 lg 1). Kohustusega ühinemise võib kolmas isik kokku leppida võlausaldajaga või võlgnikuga (VÕS § 178 lg 2) ja mõlemal juhul tekib solidaarkohustus seniste võlgnikega (VÕS § 178 lg 4 esimene lause). Kohustusega võib ühineda võlausaldaja nõude tagamise eesmärgil (VÕS § 178 lg 3, lg 4 teine lause). Igal juhul eeldab kohustusega ühinemine selle isiku (kolmas isik VÕS § 178 lg 1 tähenduses) tahteavaldust, kes soovib edaspidi vastutada võlausaldaja ees solidaarselt seniste võlgnikega. 8.6.
  9. Varem on ringkonnakohus tõlgendanud kohustusega selle tagamise eesmärgil ühinemisena lepingut, milles ühinejate kohustusi kirjeldati mh sõnastusega „kohustuvad tagama, et 9
(18)kokkuleppes nimetatud võlgnikud täidavad kohaselt kokkuleppes nimetatud vastavates lepingutest ja kokkulepetest tulenevad maksekohustused“, aga lisaks olid ühinejad lepingupooltena selgelt nimetatud ja tegid oma nimel ka muid avaldusi võla kohta (
  1. aprilli 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-15-13527, p 22 ja selle alapunktid). Käesolev juhtum on erinev. Kostjat III laenulepingus III rohkem ei nimetata ja tema nimel ei tehta lepingus avaldusi. Ühtlasi tuvastas ringkonnakohus eespool p-s 8.5, et kostja III ei avaldanud tahet tagada laenusaajate kohustuste täitmist. Seetõttu ei ole alust teha viidatud lahendiga sarnast järeldust pelgalt lepingu sõnastuse põhjal. Lepingu tõlgendamiseks hindab ringkonnakohus lepingupoolte käitumist vaidlusaluse kokkuleppe sõlmimise järel ja eel (VÕS § 29 lg 5 p-d 1, 3 ja 6). 8.6.
  2. Osapoolte käitumist pärast laenulepingu III sõlmimist iseloomustab järgnev. Hageja ning laenusaajad I ja III sõlmisid
  3. veebruaril 2018, st pärast laenulepingut III täiendava kokkuleppe (lisa II, I kd tl 93–96). Selles ei nimetatud kostjat III. Lisa II p 4.1 sisaldab sarnaselt varasemate lepingutega kokkulepet, et laenusaajatel tuli tasuda dokumendi koostamise eest hagejat esindavale advokaadibüroole. Pooled ei vaidle hageja ja laenusaajate vahel välja kujunenud praktika üle, et lepinguprojektid koostas hagejat esindav advokaat. Eelnevast saab järeldada, et lepingu tekst kajastas eelkõige hageja arusaama. Kui hageja mõistnuks laenulepingu III sõlmimisel selle p 5.2 nii, et kostja III ühineb laenusaajate kohustusega, siis oleks ajaliselt hilisemas lisas II märgitud kostja III koos teiste laenusaajatega – nii nagu alates laenulepingust II (I kd tl 28–31) tehti kostjaga II, sh nt lisas I (I kd tl 33–35). Hageja koostas
  4. märtsi ja
  5. detsembri 2020 saldoteatised (I kd tl 42–43), milles märkis laenu tagastamiseks kohustatud isikutena üksnes laenusaajad (esimesel juhul kõik kolm, teisel juhul ainult kostjad I ja II, sest ta oli selleks ajaks ilmselt saanud teada laenusaaja I surmast). Kostjat III kummalgi saldoteatisel ei märgitud ja hageja pole toonud esile, et ta oleks saatnud kostjale III eraldi saldokinnitusi või mingeid muid teateid kostja III väidetava kohustuse kohta. Kahe eelmise lõigu põhjal leiab ringkonnakohus, et lepingupoolte käitumisest pärast laenulepingu III sõlmimist nähtub, et keegi neist ei käsitlenud kostjat III kui laenu tagastamise ja intressi maksmise kohustusega ühinenud isikut. Samuti ei teinud kostja III ise toiminguid ega avaldusi, mis viitaks laenusaajate kohustusega ühinemisele. 8.6.
  6. Osapoolte käitumist enne laenulepingu III sõlmimist iseloomustab järgnev. Toimikust ei nähtu väiteid ega tõendeid selle kohta, et ka enne kõnealuse lepingu sõlmimist oleks osapooled, sh hageja ja kostja III käitunud viisil, millest saaks järeldada lepingulisesse suhtesse astumise tahet. Samuti ei tähelda kohus hageja väiteid kinnitavaid tõendeid selle kohta, nagu oleks laenusaajad olnud laenulepingu III sõlmimise ajal raskustes laenu tagasimaksmise või intressi tasumisega. Laenulepingu II p 2.2 järgi oli laenust valdava osa (1 000 000 eurot) tagastamise tähtpäev
  7. juuli 2017 ja laenuleping III sõlmiti enne selle tähtpäeva saabumist. Ühtlasi ei viita laenulepingu III sissejuhatuses (tekstiosa, mis algab sõnadega „Võttes arvesse, et“) miski laenusaajate raskustele, vaid viimased kaks taanet kajastavad üksnes osapoolte ühist tahet pikendada laenulepinguga II täiendavalt laenatud 100 000 euro tagasimakse aega sama tähtpäevani nagu oli juba lepitud varem suurema laenusumma kohta ning anda ja võtta täiendav laen summas 250 000 eurot. Kui hageja oleks tegelikult soovinud enne laenusumma suurendamist tagatist, siis poleks ta kandnud uut laenusummat 250 000 eurot üle juba enne laenulepingu III sõlmimist (ülekanne tehti
  8. jaanuaril 2017, vt I kd tl 41, 80). Neil kaalutlustel ei tuvasta ringkonnakohus, et ka enne laenulepingu III sõlmimist viitaks miski hageja ja kostja III käitumises tahtele nagu peaks kostja III ühinema laenu tagastamise ja intressi maksmise kohustusega. 10
(18)8.6.
  1. Kahe eelmise alapunkti põhjendustel ei saa vaidlusaluste laenulepingute poolte ega kostja III käitumisest laenulepingu III sõlmimise järel ja eel teha hageja soovitud järeldust kohustusega ühinemise kohta. Siinkohal uuritava lepingupunkti sõnastusest ei nähtu piisava selgusega kostja III tahteavaldus, vaid üksnes laenusaajate I ja II kinnitus oma kohustusele anda endast parim ja võtta vajalikke meetmeid. 8.
  2. Lisaks võrdleb ringkonnakohus kostja II ühinemist laenusaajate I ja II varasema kohustusega laenulepingus II. Seal vormistati kohustusega ühinemine väga selgelt p-s 1.3, aga laenulepingus III sarnane tingimus kostja III kohta puudub. Kuigi VÕS § 29 lg 5 p 2 nimetab ühe tõlgendusallikana sama lepingutingimuse varasemat tõlgendust ja ühekordne lepingutingimus ei tarvitse veel olla lepingupoolte praktika VÕS § 29 lg 5 p 6 tähenduses, siis on selle sätte loetelu avatud ja kohus saab tõlgendamisel kasutada ka muid allikaid. Kohtu hinnangul on samade osapoolte (st hageja ja laenusaajate) varasema samasisulise kokkuleppe sõnastus ja selgus kohased võrdlusallikad. Võrdluse tulemus kinnitab eelnevast tulenevat järeldust, et laenulepingut III ei saa tõlgendada hageja soovitud viisil. Seega ei ole kostja III ühinenud laenusaajate kohustustega ega taganud nende kohustuse täitmist. Hageja ei väida, et ta oleks sõlminud kostjaga III eraldi lepinguid, millest tuleneks käesolevas asjas nõutav rahaline kohustus. Neil põhjustel jääb hagi kostja III vastu rahuldamata.
  3. Kostjate I ja II vastu esitatud nõuded rahuldas maakohus õigesti ja selles osas ei anna kaebuse väited alust vaidlustatud otsuse lõppjäreldust muuta. Ringkonnakohus nõustub valdavas osas maakohtu põhjendusega. Vastuseks kaebuse väidetele ja täienduseks maakohutu põhjendustele saab märkida järgmist. 9.
  4. Teise väitega tuginevad kostjad I ja II laenu põhiosa
  5. veebruari 2018 tagasimaksele summas 635 000 eurot (I kd tl 80), mis olevat kajastamata lisas II. 9.1.
  6. Maakohus põhjendas vaidlustatud otsuse p-s 37 piisavalt ja õigesti, et viidatud summa maksti enne lisa II sõlmimist
  7. veebruaril
  8. Sama kinnitab laenusaajate käitumine edasiste intressimaksete tegemisel. Nimelt tulnuks lisa II p 2.3 teise lause järgi igakuist intressi vähendada, kui laenusumma pole enam 1 000 000 eurot, aga kostja II (ega kostja I tema juhatuse liikmena) intressi makstes nii ei toiminud. Igakuised intressimaksed summas 13 000 eurot algasid
  9. veebruaril 2018 ja neid tasuti kuni
  10. oktoobrini 2019 (I kd tl 80–81). Neil kaalutlustel on õige maakohtu seisukoht, et lisa II kajastab laenusaajate kohustuste summasid pärast
  11. veebruari 2018 makset. Ühtlasi tuvastas maakohus otsuse p-s 45 menetlusnorme rikkumata, et lisa II on kehtiv kokkulepe. Kostja II täitis lisas II sisalduvat intressi tasumise kokkulepet, raha selleks laekus algselt laenusaajalt I ja hiljem sai vastavaid maksejuhiseid pangale anda kostja II juhatuse liikmena eelkõige kostja I. 9.1.
  12. Põhjendatud ei ole kostjate I ja II arusaam, et
  13. veebruaril 2018 makstud 635 000 eurot tuleb kõik lugeda põhivõla katteks. Kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma intressi, loetakse VÕS § 88 lg 8 kohaselt, et täitmine on enne toimunud sissenõutavaks muutunud intressi ja alles seejärel põhikohustuse katteks. VÕS § 88 lg 9 keelab võlgnikul võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks sellest erinevat järjekorda. Viidatud normidest tuleneb, et võlausaldaja ei pea vaidlema vastu võlgniku avaldusele kohustuste täitmise järjekorra kohta, kui võlgnik on avaldanud seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva järjekorra. Nii ei pidanud hageja
  14. veebruari 2018 makse saamisel laenusaajatele teatama, et ta loeb makstud summast esmalt tasutuks intressi ja alles seejärel osa põhivõlast. 9.1.
  15. Kostjad I ja II pidid oma väite edukuseks niisiis näitama, et sissenõutavaks muutunud intressi summa oli väiksem või hageja oli nõus soorituse lugemisega põhivõla katteks. Kumbagi asjaolu kostjad I ja II ei tõendanud. Hageja esitas kaebusele vastates intressi arvestuse (II kd tl 16 pöördel), mis on kooskõlas lepingutega ja mille järgi oli enne vaidlusalust makset põhivõlg 1 475 000 eurot ja intressi võlg 174 437,26 eurot – kokku 1 649 437,26 eurot. Kostjad ei seadnud hageja arvutusi kahtluse alla ega põhjendanud, miks ei olnud hagejal
  16. veebruari 2018 11
(18)seisuga nimetatud summas nõuet. Järelikult oli pärast 635 000 euro tasumist koguvõlg endiselt suurem kui 1 000 000 eurot ja hageja luges õigesti esimeses järjekorras makstuks intressi. 9.1.
  1. Neil kaalutlustel pole kaebuse teine väide põhjendatud ega anna alust maakohtu otsust kostjate I ja II osas sisuliselt muuta. 9.
  2. Kolmanda väitega seadvad kostjad I ja II kahtluse alla saldokinnituste tähenduse. 9.2.
  3. Maakohus järeldas vaidlustatud otsuse p-s 41 õigesti, et puuduvad tõendid kostja I otsusevõimetuse kohta saldokinnituste allkirjastamise ajal, st
  4. aprillil 2020 ja
  5. märtsil
  6. Otsusevõimetu on isik, kes teeb vaimutegevuse ajutise häire vm asjaolu tõttu tehingu seisundis, mis välistab tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (TsÜS § 13 lg 1). Saldokinnituse andmine ei ole ilmselt kahjulik tehing TsÜS § 13 lg 3 tähenduses. Kostja I vaimutegevuse seisundit ei saa hinnata hageja
  7. märtsi 2021 e-kirja (I kd tl 126) põhjal. Kostja I arsti kirjast (I kd tl 166) nähtub, et
  8. veebruaril 2021 ilmnesid kostjal I sümptomid, mis viitasid ärevusele, depressioonile ja magamatusele. Arst ei avaldanud arvamust, et need sümptomid viitaks vaimutegevuse häirele või muule seisundile, mis välistab võime hinnata oma tegude ja tehingute tagajärgi. Ühtlasi ei oleks
  9. aasta algul ilmnenud tervismured mõjutanud kostja I otsusevõimet esimese saldokinnituse andmise ajal. Muid tõendeid oma väite kinnituseks kostja I ei esitanud. 9.2.
  10. Teise võimalusena väidavad kostjad sisuliselt, et saldokinnitused kajastavad nende kohustusi osavõlglastena. Laenulepingute ja VÕS § 65 lg 2 järgi vastutasid laenusaajad solidaarselt. Solidaarkohustuse asemel osakohustuste loomine eeldas ühelt poolt hageja ja teiselt poolt laenusaajate kokkulepet. Saldokinnitused ei saa seda kajastada, sest need ei ole hageja jaoks õiguslikult siduvad. Kostjad ei toonud esile ega tõendanud, et saldokinnitused väljastanud raamatupidajal oli volitus hagejat tehinguliselt esindada (TsÜS § 118 lg 1). Samuti ei nähtu kinnituste sisust ega raamatupidaja muudest toimingutest, et ta tegutseks hageja esindajana tehingute sõlmimisel (TsÜS § 118 lg 2). Esindusõigus laenulepingu sisuliseks muutmiseks ei saa tuleneda TsÜS § 121 lg-st 1, sest sarnaselt laenulepingu sõlmimisega eeldab ka selle muutmine eraldi volitust. 9.2.
  11. Kolmanda võimalusena tugineb kostja I väitele, et talle ei olnud arusaadav kinnituse andmine lisaks füüsilise isikuna, mitte aga ainult kostja II nimel. See osaväide pole samuti põhjendatud. Eespool p-s 8.2 viidatud Riigikohtu praktika järgi on piisav füüsilise isiku üks allkiri nii esindatava juriidilise isiku kui ka tema enda nimel, kui dokumendid sisaldub punkt tema kohustuste kohta. Mõlemas saldokinnitustes on kostja I märgitud nimeliselt. Seega pidi kostja I saldokinnitusi allkirjastades saama aru nii enda kui ka kostja II nimel kinnituse andmisest. 9.2.
  12. Ühtlasi on õige vaidlustatud otsuse p-s 41 väljendatud maakohtu seisukoht, et saldokinnitused on õiguslikult deklaratiivsed võlatunnistused. Neis kinnitatakse võla olemasolu ega looda uut kohustust. Samas ei ole saldokinnitustel eraldi olulist tähtsust, sest hageja nõue kostjate I ja II vastu tuleneb laenulepingutest ning intressi summa lepingute järgi on vähemalt sama suur kui hageja nõudes ja saldokinnitustel (vt täiendavalt järgnevas p 9.3.3). 9.2.
  13. Neil kaalutlustel pole kaebuse kolmas väide põhjendatud ega anna alust maakohtu otsust kostjate I ja II osas sisuliselt muuta 9.
  14. Neljanda väite ese on nõude osaline või tervikuna aegumine kostja I suhtes. Ka see väide pole põhjendatud. 9.3.
  15. Vaidlustamata asjaoludel ei ole kostja I allkirjastanud lisa II, aga varasemate kokkulepete järgi tuli laenud tagastada
  16. aasta jooksul. Hagi esitati
  17. juunil 2021, st pärast TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolme aasta pikkuse aegumistähtaja möödumist. Kui kostja I suhtes lisas II kokku lepitud tähtaja pikendamine ei kehti ja aegumine ei katkenud (TsÜS § 158 lg-d 1 ja 2), siis võis tema vastu lepingutest tulenev nõue aeguda enne hagi esitamist. 12
(18)9.3.
  1. Laenusaajad I–III olid solidaarvõlgnikud (vt eespool p 9.2.2), kusjuures laenusaajad I ja II olid abikaasad ning ühtlasi laenusaaja III juhatuse liikmed (I kd tl 22). VÕS § 68 lg 2 kohaselt kehtivad kohustuse täitmise tähtpäeva edasilükkamisest tulenevad tagajärjed kõigi solidaarvõlgnike suhtes. Lisa II sissejuhatuse teise ja kolmanda taande põhjal saab otsustada, et p 1.2 sisu oli laenu tagasimakse tähtaja pikendamine. Seega lükati varem kokku lepitud tähtpäev edasi. Kuivõrd lisaga II lükati kohustuse täitmise tähtpäeva edasi, toob see VÕS § 68 lg 2 järgi kaasa samasuguse tagajärje kostja I kui solidaarvõlgniku suhtes (vrd Riigikohtu
  2. veebruari 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-18-8695, p 15). Seetõttu kehtib tähtaja pikendamine ka kostja I suhtes ja tema vastu suunatud põhinõue pole aegunud. 9.3.
  3. Siiski ei järeldu eelnevast lisas II sisalduva intressikokkuleppe siduvus kostja I suhtes. Kui kostja ka ei avaldanud hiljem oma heakskiitu uuele intressikokkuleppele, siis on tema suhtes VÕS § 397 lg-te 1 ja 2 kohaselt endiselt kehtivad varasemad kokkulepped. Laenulepingu I (I kd tl 23–26) p-de 2.1.1 ja 2.1.2 järgi oli intressimäär pärast
  4. juuli 2017 möödumist 1,85% kuus, st laenusummalt 1 000 000 eurot kujunes igakuise intressi summaks 18 500 eurot. Hageja nõuab mh kostjalt I intressi soodsama määraga 13 000 eurot kuus. Lisaks on õige hageja ja maakohtu seisukoht, et saldokinnituse allkirjastamine on õiguslikult deklaratiivse võlatunnistuse andmine, mis katkestab aegumise (vt selle kohta ka eespool p 9.2.4). Intressinõude osas ei oma tähtsust kostja I viide hageja
  5. veebruari 2022 e-kirjale (I kd tl 127), sest selle ese saab olla intress üksnes
  6. aasta eest, aga käesolevas asjas nõuab hageja intressi kuni
  7. detsembrini
  8. 9.3.
  9. Kostja I väidab teise võimalusena, et aegunud on põhinõue summas, mis ületab saldokinnitustes märgitud laenusaajate I ja II võlga. Eespool p-des 9.2.2, 9.3.1 ja 9.3.2 märgitud põhjendustel pole see väide asjakohane. 9.
  10. Kaebus ei sisalda enam väiteid tarbijasätete kohta. Maakohus siiski eksis VÕS § 34 kohaldamisel, sest viidatud säte on alates
  11. juunist 2014 kehtetu, aga vaidlusalused tehingud tehti pärast nimetatud kuupäeva. VÕS § 1 lg 5 järgi on tarbija (selle seaduse tähenduses) füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Kuivõrd maakohus lähtus samast arusaamast tarbija mõiste osas, siis ei põhjustanud vale normiviide viga asja lahendamisel. 9.
  12. Kokkuvõttes on hagi kostjate I ja II suhtes õigesti rahuldatud nii põhi- kui ka intressinõude osas.
  13. Maakohtu menetluskulude ja ühtlasi kaebuse neljanda väite kohta teeb ringkonnakohus järgmised otsustused. 10.
  14. Vaidluse eripära arvestades on õiglane jaotada kohtukulud (

§ 138

lg 2) ja kohtuvälised kulud (

§ 144) mõneti erinevalt (vt sellise eristuse lubatavuse kohta nt Riigikohtu 21.

septembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-15, p 36 teine lõik). Hageja saavutab mõlemas kohtuastmes kogu nõudesumma kostjatelt I ja II väljamõistmise, mistõttu on põhjendatud jätta kohtukulud solidaarselt nende kahe kostja kanda. Kõnealuses osas kohaldas maakohus õigesti

§ 162

lg 1 ja

§ 165lg 3 ning seda otsustust pole alust muuta.

Samadel kaalutlustel on maakohtu otsus põhjendatud osas, milles hageja kohtuvälised kulud jäid solidaarselt kostjate I ja II kanda. 10.2. Muuta tuleb vaidlustatud otsust kostja III vastu esitatud nõudega seotud kohtuväliste kulude jaotamisel, sest need peavad jääma

§ 162lg 1 alusel hageja kanda.

Hageja enda kulude vastava osaga saab arvestada talle hüvitatavate kulude rahalisel kindlaksmääramisel (vt järgnevas p 10.4), aga kostja III kohtuvälised kulud peab hageja hüvitama. Kuivõrd selles osas muutub maakohtu otsustatud menetluskulude jaotus ja hüvitada tuleb kulusid, mida maakohus pole veel hinnanud, siis määrab kostja III kulud rahaliselt kindlaks maakohus (Riigikohtu 2. novembri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-14924, p 21 esimene lõik ja seal viidatud varasem praktika). 13

(18)10.3. Kohtukulud on riigilõiv ja asja läbivaatamise kulud (

§ 138

lg 2), millest viimaste hulka kuuluvad ka tõlkekulu (

§ 143

p 1) ja dokumentaalse tõendi saamise kulu (

§ 143p 2).

10.3.

  1. Hageja kohtukulud määras maakohus rahaliselt kindlaks summas 5097,70 eurot, sh 3400 eurot hagi esitamisel tasutud riigilõiv, tõlkekulu 1683,70 eurot ja äriregistri väljavõtte kulu 14 eurot. Rahuldamata jäi hageja taotlus hagi tagamise taotlustelt makstud riigilõivu 100 eurot hüvitamiseks. 10.3.
  2. Riigilõivu osas pole alust maakohtu määratud summat muuta. 10.3.
  3. Tõlkekulu kohta esitas hageja ringkonnakohtule dokumendid, mida maakohus enne kulude rahalist kindlaksmääramist ei nõudnud. Kuivõrd kostjad vaidlesid vastu tõlkekulu suurusele ja toimiku põhjal ei olnud võimalik tõlkimiseks kulunud summat hinnata, siis pidanuks juba maakohus rakendama

§ 176lg 6 esimest lauset ja nõudma kulu kohta dokumente.

Selle rikkumise sai ringkonnakohus kõrvaldada. Hageja esitatud dokumentide põhjal otsustab ringkonnakohus, et vajalik ja põhjendatud on hagiavalduse lisade tõlkimine hispaania ja inglise keelest, vastav summa on 460 eurot (= 233 + 227, hageja ei taotle menetluskulu hüvitamist koos käibemaksuga). Ülejäänud osas ei ole tõlkekulu põhjendatud, sest maakohtu menetlusest ei nähtu Hispaanias asuva esindaja toiminguid. 10.3.

  1. Siiski ei saa ringkonnakohus vähendada tõlkekulu osasumma 47,70 eurot osas. Nimelt avaldasid kostjad apellatsioonkaebuses, et nende vastuväidete ja seega kaebuse ulatus on määratud
  2. aprilli 2022 menetlusdokumendi p-des 4–
  3. Viidatud dokumendi p 4 alapunkti b järgi ei vaidlustanud kostjad täiendavat tõlkekulu summas 47,70 eurot. Kuigi menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel pole kohus seotud vastuväidete ulatusega (

§ 174

lg 8 kaudu kohalduvad § 477 lg-d 5 ja 7), siis takistab

§ 651

lg 1 apellatsioonkaebuse alusel maakohtu otsuse muutmist kaebusega taotletust suuremas ulatuses. Eeltoodud kaalutlustel kujuneb hüvitatava tõlkekulu suuruseks 507,70 eurot (= 460 + 47,70). 10.3.

  1. Tõendi saamise kulust vaidlustasid kostjad registriväljavõtete saamise kulu suuremas summas kui 6 eurot. Hageja ei tõendanud, et tal oleks kulunud vajalike väljavõtete saamiseks suurem summa. Seega on vastava kuluna põhjendatud 6 eurot. 10.3.
  2. Esimese vahekokkuvõttena saab märkida, et hageja kohtukulud olid põhjendatud ja vajalikud summas 3913,70 eurot (= 3400 + 507,70 + 6). 10.
  3. Kohtuvälised kulud on käesolevas vaidluses õigusabikulud (

§ 144

p 1) ja postikulud (

§ 144p 2).

10.4.1. Hageja taotles maakohtus dokumentide saatmise kulu 99,67 eurot (= 93,67 + 6) hüvitamist. Vaidlustatud otsuse põhjendustest saab järeldada, et maakohus rahuldas vastava taotluse. Ringkonnakohus nõustub kostjate vastuväitega, et toimikust ega hagejate esitatud dokumentidest ei nähtu dokumentide saatmise kulu. Kohtuasja ajamisel oli hagejatel võimalik esitada dokumendid üldjuhul elektrooniliselt, mis on kooskõlas

§ 2eesmärgiga, lahendada vaidlus võimalikult väikeste kuludega.

Hageja esitas

  1. märtsil 2022 lepingute originaalid, aga toimiku andmetel toodi need käsipostiga kohtumajja (I kd tl 145 jj). Sellega seotud kulu kohta hageja dokumente ei esitanud. 10.4.
  2. Vaidlustatud otsusest saab lisaks järeldada, et maakohus määras hageja kohtuvälise kuluna kindlaks õigusabikulu summas 10 336 eurot (= 15 563,37 – 5097,70 – 99,67). Hageja esitas maakohutus menetluskulu nimekirjad
  3. juulil ja
  4. oktoobril 2021 ning
  5. ja
  6. aprillil
  7. Nendega taotles hageja õigusabikulu hüvitamist kokku samas summas 10 336 eurot (= 4956 + 2440 + 2139 + 831). Maakohus hindas hageja esindajate tunnitasu kohasust, aga ei andnud hinnangut õigusabi osutamiseks kulunud ajale. Kostjad olid esitanud selles osas vastuväiteid, st

§ 175lg 1¹ ei kohaldunud. Lisaks on kaheldav, kas seda sätet üldse saab kohaldada, sest viidatud piirmäärad ei kehti. 14

(18)10.4.3.

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 23. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14, ja selles viidatud varasem praktika). Ringkonnakohus nõustub kaebuse neljanda väitega, et maakohus ei põhjendanud oma diskretsiooniotsustust kooskõlas

§ 175lg-ga 1 piisavalt.

Kuigi kohus ei pea menetluskulusid määrama kindlaks liigse täpsusega, siis käesoleval juhul puuduvad vaidlustatud otsusest igasugused põhjendused, kuidas maakohus leidis hagejale hüvitatava õigusabikulu summa. Ringkonnakohus saab maakohtu rikkumise kõrvaldada ise hinnates hageja esindajate õigustoimingute vajalikkust ja põhjendatust. Eespool p-s 10.3.4 märgitud kaalutlustel on ringkonnakohtu kontroll piiratud kostjate vastuväidete ulatusega. 10.4.

  1. Ringkonnakohtu hinnang hageja esindajate õigusabitoimingutele on järgmine: - - - - - - hagiavalduse koostamise ja esitamise vajalik ja põhjendatud ajakulu on 10 t, mis jaguneb vastavalt sama ajavahemiku kulunimekirjas kasutatud tunnitasude 120 ja 160 eurot vahel võrdselt – seega kokku 1400 eurot (= 5 × 120 + 5 × 160); hagi tagamisega seotud toimingud (sh tegevused tagatise ja toimikuga) pole põhjendatud, sest hagi jäi tagamata; muudest toimingutest kuni
  2. juulini 2021 on põhjendatud korralduslikud tegevused (toimiku koostamine 18 min – 24 eurot; toimiku täiendamine 2 × 12 min – 2 × 16 eurot) ning suhtlus kliendiga ja esimese kulunimekirja koostamine 1 t ulatuses tasumääraga 160 eurot – seega kokku 216 eurot (= 24 + 2 × 16 + 160); tõlkimisega seotud toimingud
  3. aasta juulist septembrini on põhjendatud 2 t ulatuses tasumääraga 120 eurot – seega summas 240 eurot (= 2 × 120); õige on kostjate väide, et lepingulised esindajad ei pidanud ise tegelema tõlkimise, vaid üksnes tõlke korraldamisega ja eespool p-s 10.3.3 märgitud ulatuses on vajalik tõlkekulu otsustatud kohtukuluna hüvitada; ühtlasi ei nähtu hageja esiletoodust põhjuseid, et tõlke korraldamisega pidanuks tegelema mitu või just kallima tasumääraga esindaja; muudest toimingutest kuni
  4. oktoobrini 2021 on põhjendatud kostja vastusega tutvumine, sellest kliendi teavitamine ja seisukoha esitamine 2 t tasumääraga 120 eurot, kohtumäärusega tutvumine ja kliendi teavitamine 18 min tasumääraga 160 eurot ning teise kulunimekirja koostamine 42 min tasumääraga 100 eurot, aga samuti vastavad toimiku haldamise toimingud 2 × 12 min – 2 × 16 eurot – kokku 390 eurot (= 2 × 120 + 0,3 × 160 + 0,7 × 100 + 2 × 16); sisulistest toimingutest kuni
  5. aprillini 2022 on põhjendatud
  6. jaanuari 2022 kostjate seisukoha ja taotluse analüüs 2 t tasumääraga 90 eurot;
  7. jaanuari 2022 kohtumäärusega tutvumine ja vastuväite koostamine kohtu tegevusele 2 t tasumääraga 90 eurot; hageja seisukoha koostamine 2 t tasumääraga 120 eurot;
  8. märtsi 2022 kostjate seisukoha analüüs ja seisukoha koostamine 2 t tasumääraga 120 eurot;
  9. aprilli 2022 kostjate seisukoha analüüs 30 min tasumääraga 120 eurot; istungiks valmistumine 1 t tasumääraga 120 eurot ning kolmanda kulunimekirja koostamine 1 t tasumääraga 60 eurot, aga samuti vastavad 8 toimiku haldamise toimingut, millest 2 on nimekirjas tasuga 16 eurot, 2 tasuga 9 eurot ja 4 tasuga 12 eurot – kokku 1058 eurot (= (2 + 2) × 90 + (2 + 2 + 0,5 + 1) × 120 + 60 + 2 × 16 + 2 × 9 + 4 × 12);
  10. aprilli 2022 kohtuistungiga seotud kuludest on põhjendatud istungil osalemine 1 t, mis vastab istungi kestusele, ja kohtukõne koostamine 1t. Samas ulatuses on põhjendatud istungiks valmistumine, aga see kulu sisaldus juba eelmises nimekirjas. Ühtlasi on vajalik kulu kliendiga suhtlemine enne istungit, milleks mõistlikult kulutatav aeg ei ületa samuti istungi kestust, st käesoleval juhul 1 t. Kahe esindaja paralleelsed toimingud ega istungil osalemine polnud vajalikud. Eelnevas kajastatud 15

(18)3 t osas on hageja kulunimekirjas rakendatud tasumäära 120 eurot. Lisaks on
  1. aprilli 2022 nimekirjas põhjendatud selle koostamise ajakulu 12 min tasumääraga 75 eurot – kokku seega 375 eurot (= 3 × 120 + 0,2 × 75). 10.4.
  2. Kokku on hageja põhjendatud ja vajalik õigusabikulu maakohtus 3679 eurot (= 1400 + 216 + 240 + 390 + 1058 + 375). Kuivõrd hageja esindajate toimingud ei ole kostjate kaupa eristatavad ja hageja väitel vastutavad kõik kostjad solidaarselt, siis on põhjendatud lugeda igale kostjale vastavaks osaks hageja esindajate toimingutest ⅓ suurune osa. Järelikult peavad kostjad I ja II hagejale hüvitama ⅔ suuruse osa hageja põhjendatud ja vajalikest kohtuvälistest kuludest ehk summa 2452,67 eurot (≈ ⅔ × 3679). 10.4.
  3. Teise vahekokkuvõttena saab märkida, et hageja kohtuvälistest kuludest maakohtus tuleb kostjatel I ja II hüvitada 2452,67 eurot. 10.
  4. Punktides 10.3.6 ja 10.4.6 tehtud vahekokkuvõtete põhjal on hagejale hüvitatava maakohtu menetluskulu summa 6366,37 eurot (= 3913,70 + 2452,67). Seda ületavas osas tuleb vaidlustatud otsus menetluskulude kostjatelt I ja II väljamõistmise osas tühistada. Ühtlasi muutub summa, millelt kostjad I ja II peavad tasuma kulude hüvitamisega viivitamise korral viivist.
  5. Eelnevast tuleneb, et kõigi kostjate kaebused on osaliselt edukad. Kostja III saavutab kaebusega taotletud tulemuse tervikuna, sest hagi tema vastu jääb rahuldamata, ta ei pea hüvitama hageja menetluskulusid ja hageja omakorda kannab tema kulud. Kostjad I ja II saavutasid neilt hageja kasuks välja mõistetud menetluskulu summa vähendamise. Seega rahuldatakse kostjate ühine kaebus osaliselt.
  6. Apellatsioonimenetluse kulude kohta teeb ringkonnakohus järgmised otsustused. 12.
  7. Eespool p-s 10.1 märgitud põhjendustel ja lisaks

§ 171

lg 1 alusel jäävad kohtukulud (kaebuselt tasutud riigilõiv) kostjate I ja II kanda, sest nende kaebus pole sisulises osas edukas ja hageja saavutab kogu nõutud summa väljamõistmise. Seda kulu pole vaja rahaliselt kindlaks määrata. Kostjad I ja II kannavad samuti

§ 171

lg 1 alusel ise oma kohtuvälised kulud apellatsioonimenetluses, ka neid kulusid pole vaja rahaliselt kindlaks määrata. 12.2.

§ 178lg 4 tõttu ei saa hüvitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise kulusid.

Kõnealuses osas ei olnud apellatsioonimenetluses kohtukulusid, aga osa poolte õigusabikulust seondus maakohtu otsustatud kulude suuruse vaidlustamisega. Viidatud normi järgi jäävad vastavad kulud iga poole enda kanda ja rahaliselt kindlaks määramata. 12.

  1. Kostja III ülejäänud kohtuvälised kulud tuleb jätta eespool p-s 10.2 märgitud põhjendustel hageja kanda. Sarnaselt määrab vastavad kulud rahaliselt kindlaks maakohus. Ringkonnakohus ei saa anda maakohtule siduvat juhist, aga maakohus saab võtta arvesse eespool p-s 10.4.5 esitatud ja järgnevas p-s 12.5.4 viidatud põhjendusi poolte kulude jaotumise kohta seoses kostjate paljususega. 12.
  2. Hageja ülejäänud kohtuvälised kulud jaotuvad nii, et

§ 171

lg 1 alusel peavad kostjad I ja II kandma nende vastu esitatud nõudega seotud kulud, aga

§ 162lg 1 alusel kannab hageja ise oma kulu seoses kostja III kaebusega.

12.5. Tulenevalt apellatsioonimenetluse kulude jaotusest saab ringkonnakohus

§-de 174 ja 175 sätete järgi rahaliselt kindlaks määrata hagejale hüvitatava summa. 12.5.

  1. Hageja taotles ringkonnakohtus 6176 euro hüvitamist, mis on tasu 40 t 30 min õigusteenuse eest tasumääraga vahemikus 80–160 eurot/t (käibemaksu hüvitamist hageja ei taotle). Hageja kulunimekirja kohaselt jaotusid õigusabitoimingud järgmiselt: - toimingud maakohtus pärast
  2. aprilli 2022 nimekirja – 6 t summas 848 eurot; 16

(18)- - kaebusega tutvumine ja vastuse koostamine – 7 t 12 min summas 1112 eurot; tutvumine kohtumäärusega, läbirääkimised ja seisukoha koostamine – 23 t summas 3592 eurot, millest 1 t ja 6 min ulatuses tehti korralduslikke toiminguid hinnaga 80 eurot ja ülejäänud toimingute tasu oli 160 eurot; vastuse ja kulunimekirja koostamine – 4 t 18 min summas 624 eurot. 12.5.
  1. Kostjad märkisid, et hageja kulunimekirjas esitatud tööde maht on paisutatud (sh toimiku täiendamise igakordne ajakulu 6–18 min, ebamõistlikult suur ajakulu läbirääkimiste pidamisel ja
  2. oktoobri 2022 seisukoha koostamisel). Ebavajalikud olid vaidlustatud otsuse tõlke korraldamine ja otsuse Hispaanias jõustamiseks vajalike sammude analüüs, sest kaebetähtaeg polnud veel möödunud. Osaliselt sisaldab nimekiri käesoleva asjaga mitte seotud kulusid. Kostjad paluvad kohtul määrata hageja kulude põhjendatud suuruse. 12.5.
  3. Hageja esindajate tasumäär on kohane ja esindajad on mõistlikult eristanud tehnilisi toiminguid madalama tasumääraga. Ringkonnakohtu hinnang hageja esindajate vajalikule ja põhjendatud ajakulule on järgmine: - - - - toimingud maakohtus pärast kulunimekirja esitamist ei ole hüvitatavad apellatsioonimenetluse kuluna, sest

§ 176

lg 4 näeb ette menetluskulude nimekirja esitamise igas kohtuastmes selle kohtuastme menetlusega seonduvate kulude kohta; kaebusega tutvumise ja vastuse koostamise kulust on vajalik ja põhjendatud 6 t. Ringkonnakohus vähendab

  1. augusti 2022 toimingu ajakulu 1 t 12 min võrra. Vastav tasumäär on nimekirja järgi 160 eurot, st põhjendatud kulu väheneb 192 euro võrra ja selleks kujuneb 920 eurot (= 1112 – 192). Nii saadav summa sisaldab piisavas ulatuses ajakulu ja tasu maakohtu otsusega tutvumiseks ja vähendamisel võttis ringkonnakohus arvesse, et menetluskulude vaidlustamise osas jäid kulud hageja enda kanda; samuti olid vajalikud ja põhjendatud toimingud kohtumäärusega tutvumiseks, läbirääkimiseks ja seisukoha koostamiseks, aga mitte nii suures ulatuses. Võttes arvesse, et vaidluse ulatus oli varem juba selge ning pooled olid pidanud läbirääkimisi ka varem, on põhjendatud kõik korralduslikud toiminguid hinnaga 80 eurot 1 t 6 min, aga sisuline õigusabi hinnaga 160 eurot osaliselt 12 t ulatuses – kokku on kõnealuse menetlusetapi põhjendatud kulu 2008 eurot (= 1,1 × 80 + 12 × 160); vastuse ja kulunimekirja koostamise kulu 4 t 18 min õigusteenuse eest summas 624 eurot on vajalik ja põhjendatud. 12.5.
  2. Menetluskulude jaotuse järgi kannab hageja ise oma kulud seoses kostja III vastu esitatud nõudega. Eespool p-s 10.4.5 märgitud kaalutlustel peavad kostjad I ja II hagejale hüvitama ⅔ suuruse osa hageja põhjendatud ja vajalikest kuludest. Eelneva põhjal tuleb kostjatelt I ja II hageja kasuks välja mõista apellatsioonimenetluse kulu 2368 eurot (= ⅔ × (920 + 2008 + 624)).
  3. Juhindudes

§ 654

lg-st 2² ja § 173 lg 1 teisest lausest esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse, milles märgib kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Kostjatelt I ja II hageja kasuks välja mõistetud menetluskulu summaks kujuneb 8734,37 eurot (= 6366,37 + 2368). Vastavalt hageja taotlusele ja

§ 177

lg-le 4 märgib kohus resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peavad kostjad I ja II tasuma viivist.

§ 445

lg 1 esimese lause alusel rahuldab kohus hageja taotluse menetluskulude hüvitise maksmise korra kindlaksmääramiseks viisil, millele kostjad ei esitanud vastuväiteid.

  1. Hageja esitas
  2. märtsil 2022 maakohtule laenulepingute I ja III ning lisa II originaalid (I kd tl 157A, 12 lehel).

§ 273

lg 3 sätestab, et esitaja palvel võib toimikus oleva kirjaliku algdokumendi pärast menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumist tagastada. Toimikusse jäetakse kirjaliku algdokumendi tagasi saanud isiku esitatud ja kohtuniku kinnitatud ärakiri. 17

(18)Hagejal on võimalik esitada maakohtule viidatud originaaldokumentide tagastamise taotlus pärast lõpplahendi jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) 18
(18)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.