Obsah (9)

§ 651§ 654§ 652§ 232§ 436§ 173§ 171§ 174§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Ulvi Loonurm ja Maris Kuurberg Otsuse tegemise aeg ja koht 23. jaanuar 2023, Tallinn Kohtuasja numbe

) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. 21. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse, millega jäeti hageja nõuded rahuldamata, täielikult, millest tulenevalt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust täies ulatuses (

§ 651lg 1).

22. Kolleegiumi arvates ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, ei pea kolleegium

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata.

23. Ringkonnakohus võtab

§ 652

lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud ja ringkonnakohus ei tuvasta neid uuesti. Hageja on apellatsioonkaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Neid väiteid on maakohus nõuetekohaselt hinnanud ja piisava põhjalikkusega käsitlenud. Maakohus on kõiki tõendeid

§ 232lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud.

Maakohus on tuginenud järelduste tegemisel asjas esitatud tõenditele ja on oma seisukohti piisavalt põhjendanud

§ 436

lg 1 ja § 442 lg 8 tähenduses, maakohtu põhjendused on loogilised ja arusaadavad. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Asjaolu, et hageja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei tähenda, et maakohus on teinud järeldused menetlusõiguse norme oluliselt rikkudes. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Maakohus on põhjendatult järeldanud, et kostja e-kirjas lapsevanematele avaldatu, mille kohaselt on hageja andnud tüdrukutele ülesande teha kätekõverdusi, on tõene. Maakohus 6 2-20-8376 tuvastas õigesti, et kostja ei ole väitnud, et treener kohustas tüdrukuid tegema kätekõverdusi. Maakohus on õigesti leidnud, et treeneri poolt antud väljakutse kui vabatahtliku ülesande puhul on treener eeldanud sellise ülesande järgimist. Kolleegiumi arvates on ka mõistlik arvata, et tüdrukud, kes on sellise ülesande saanud, soovivad treeneri poolt antud ülesande sooritada vastavalt etteantud eesmärkidele. Vabatahtliku väljakutse andmist, mille täitmist eeldatakse, võib kolleegiumi arvates nimetada ka ülesandeks. Seega asjaolu, et hageja nimetab kätekõverduste tegemist vabatahtlikuks väljakutseks, ei muuda kostja poolt avaldatut, et kätekõverduste tegemine on treeneri poolt tüdrukutele antud ülesanne, ebaõigeks.
2. Maakohus on põhjendatult järeldanud, et kostja poolt avaldatud väljendit, et „hageja valas C üle totaalse verbaalse sopaga“, ei ole kohane sisustada sõimamisena. Kostja selgitas e-kirjas koheselt otsesõnu missugust hageja tegevust ta on silmas pidanud totaalse verbaalse sopaga üle valamise all. Selleks on kostja pidanud hageja järgmiseid väljaütlemisi C-le: kaitses mängida ei oska, laseb kõik läbi, tema pealt lüüakse palju väravaid ja seetõttu teised tüdrukud kaebavad, et temaga ei saa koos mängida; suhtumist pole; ehk kokkuvõttes saab hooajal väga vähe mänguaega. Seetõttu ei saa nõustuda hagejaga, et kostja oleks justkui avaldanud, et hageja on sõimanud kõva häälega, parastavalt, valimatult, räigelt, kohatute sõnadega alandanud ja halvustanud C. Mõistlik kolmas isik saab aru kostja enda antud kohesest selgitusest, mida on peetud silmas väljendiga „totaalse verbaalse sopaga üle valamise“ all. Maakohus on õigesti tuvastanud tunnistaja C ütlustele tuginedes, et hageja oli C kritiseerinud ja teinud talle hulga etteheiteid, millele kostja oma e-kirjas lapsevanematele ka viitas. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et maakohus poleks tohtinud arvestada C ütlustega, sest need on ebausaldusväärsed. Asjaolust, et C silmad ütluste ajal liikusid selliselt, mida hageja ei pea objektiivselt põhjendatuks või et tunnistaja on soovinud täiendada oma ütlusi, ei ole võimalik järeldada tunnistaja ütluste ebausaldusväärsust. Tunnistaja ütlustel väidetava hageja hääle tõstmise või sõimamise kohta ei ole asja lahendamisel tähtsust, sest kostja avaldatust ei ole võimalik järeldada, et hageja C kritiseerimisel ja temale etteheidete tegemisel oleks tõstnud häält või teda sõimanud. Seega ei pidanud maakohus nende ütluste suhtes seisukohta võtma. Kolleegium ei nõustu hagejaga ka selles, et kui vestlus
3. märtsil toimus peamiselt hageja ja kostja vahel, siis poleks kostja võinudki midagi väita hageja kriitika ja etteheidete kohta, mis tehti C suhtes. Kuna maakohus tuvastas, et hageja kritiseeris C ja tegi tema suhtes hulga etteheiteid, siis on maakohus õigesti järeldanud, et kostja ei ole avaldanud ebaõigeid faktiväiteid selgitades samas e-kirjas sulgudes, et seda kostja pidaski silmas kasutades väljendit „totaalse sopaga ülevalamiseks“. Väljendi „totaalse sopaga üle valamine“ kontekstis, kus kostja lapsevanemana on kirjeldanud konkreetselt hageja kui treeneri tegevust, kui hageja on kritiseerinud ja teinud etteheiteid oma õpilasele, mida õpilane (kostja tütar) elas väga valusalt läbi, ei saa kahjustada hageja au. Maakohus on põhjendatult järeldanud, et lapsevanemal on õigus avaldada arvamusi ja teiste lapsevanematega omavahel arutada treeneri väljaütlemisi, millega lapsevanem ei nõustu, samuti kritiseerida treeneri tegevust. Selliselt hageja kui treeneri tegevuse kohta arvamuse avaldamist ja kritiseerimist ei saa pidada halvustavaks ega solvavaks.
4. Kolleegiumi arvates on maakohus õigesti tuvastanud, et kostja kui lapsevanema e-kirja tüdrukute omavaheliste juttude treenerile ettekandmisest teisele lapsevanemale F-le ei saa pidada andmete avaldamiseks võlaõigusseaduse mõttes. Faktiväidete või väärtushinnangute avaldamise all mõeldakse kohtupraktika kohaselt nende kolmandatele isikutele teatavakstegemist (vt Riigikohtu
5. detsembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-05, p 25 ja Riigikohtu
6. juuni 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-09, p 14). E-kirja saatmisega teisele lapsevanemale ei ole kostja avaldanud andmeid hageja kohta kõrvalistele kolmandatele isikutele, vaid sellega on üks lapsevanem jaganud oma muret teise lapsevanemaga, kelle lapsed käivad ühe ja sama treeneri juures ühes treeninggrupis. Seega faktiväite avaldamist hageja kohta eraviisiliselt teisele lapsevanemale saadetud e-kirjas ei saa käsitleda selle avaldamisena 7 2-20-8376 avalikkusele, s.o piiramatu arvuga kolmandatele kõrvalistele isikutele VÕS § 1047 tähenduses. Hagejal ei ole õigus nõuda esitatud väidetavalt ebaõigete väidete ümberlükkamist VÕS § 1047 alusel teiste lapsevanemate ees, sest neid ei ole avaldatud kõrvalistele kolmandatele isikutele. Samas, on maakohus õigesti tuvastanud, et faktiväide tüdrukute omavaheliste juttude treenerile ettekandmine on tõendatud kostja esitatud helisalvestisega. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja ei ole ka väitnud nagu hageja oleks soosinud olukorda tüdrukute poolt omavaheliste juttude ettekandmise kohta. Seega on õige maakohtu järeldus, et hageja ei saa nõuda selliste andmete ümberlükkamist, mida avaldatud polegi.
7. Eeltoodud põhjustel on maakohus õigesti tuvastanud, et kostja e-kirjas sisaldavate andmete esitamine jalgpalliklubi juhtkonnale ei ole samuti käsitletav andmete avaldamisena kolmandatele isikutele VÕS § 1047 tähenduses. Asjaolu, et jalgpalliklubi juhtkonnale mõeldud kiri on saadetud kahele adressaadile, ei muuda lapsevanema erakirjavahetust jalgpalliklubiga avalikuks kõrvalistele isikutele. Seetõttu on maakohus õigesti leidnud, et kostja e-kirjas jalgpalliklubi juhtkonnale ei ole kostja avaldanud ebaõigeid ega hageja au teotavaid andmeid kolmandatele isikutele.
8. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja ei ole tõendanud, et kostja on hagejat otsesõnu pedofiiliks või lasteahistajaks nimetanud. Maakohus leidis, et tunnistaja Ü ütlused: „Kuulsin teda (Y) karjumas sõnu pedofiil ja laste ahistaja“ ei tõenda, et kostja on hagejat otsesõnu nimetanud pedofiiliks ja lasteahistajaks. Kolleegiumi arvates on põhjendatud järeldada, et kui tunnistaja Ü kuulis ja märkas mingist hetkest parklas toimuvat vaidlust ja kuulis kostjat karjumas sõnu pedofiil ja laste ahistaja ning alles peale seda pööras tunnistaja vestlusele tähelepanu, et mis seal lahti on, siis ei saa tunnistaja ütlustega lugeda tõsikindlalt tõendatuks missuguses kontekstis neid sõnu kasutati. Kuna kostja oli tõstatanud küsimused, miks hagejaga töösuhe ZZZs lõpetati ja kas mitte laste seksuaalse ahistamise kahtluse (pedofiilia) tõttu, siis on maakohus õigesti leidnud, et selliselt kostja väljaütlemised küsimuse vormis võisidki toimuda, sest hageja võimalikku pedofiilset käitumist oli käsitletud ka ajakirjanduses. Seega on maakohus õigesti järeldanud, et tunnistaja ütlused ei tõenda hageja väiteid, et kostja oleks hagejat otsesõnu nimetanud pedofiiliks ja laste ahistajaks. Kuna hageja soovis oma väiteid tõendada tunnistajate ütlustega ja tunnistaja andis vahetult ütlusi selle kohta, mida tunnistaja kuulis kostjat
9. juulil 2019 ütlemas, siis ei ole põhjendatud hageja etteheited maakohtule, et maakohus oleks pidanud hindama ka e-kirja, kus on kirjeldatud sama olukorda või teisi e-kirju.
10. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kuna hageja õiguseid ei ole rikutud ebaõigete ja hageja au teotavate väidete avaldamisega, siis ei ole vajalik hinnata poolte väiteid selle kohta, kas ebaõigeid väiteid on avaldatud õigusvastaselt, millega on hagejal tekkinud mittevaraline ja varaline kahju ja kahju tasumise viivitamisega viivise nõue. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 30.

§ 173

lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. 31. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad ringkonnakohtu menetluses kantud kulud

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

32. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda

§ 174

lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. 8 2-20-8376 33. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt) 9