1 ning
1 järgi üldmenetluses Süüdistatav Kaitsja H.J , isikukood: XXX; kodakondsus: EV kodanik; emakeel: eesti keel; haridus: kõrgharidus; töökoht: xxx Eesti; elukoht: xxx; kriminaalkaristused puuduvad. Tõkend: elukohast lahkumise keeld. Aivar Ennok RESOLUTSIOON Süüdi tunnistada H.J 23.12.2016.a toime pandud kuriteos
1 ning
1 järgi, mõistes
1 alusel ning
1 järgi karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust. Kohaldades
1 ja lg. 3 sätteid, määrata, et mõistetud vangistust (s.o 6 kuud) ei pöörata täielikult täitmisele, kui H.J-ii pane 1 (ühe) aasta ja 6 (kuue) – kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust lugeda kohtuotsuse kuulutamise päevast, s.o. 16.10.2018.a. H.J-i suhtes valitud tõkend – elukohast lahkumise keeld – jätta muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tühistada. Asitõend: CD-plaat kõnesalvestusega – jätta kohtuotsuse jõustumisel kriminaalasja materjalide juurde. Tsiviilhagi: VÕS § 1043 ja KrMS § 310 lg. 1 alusel rahuldada tsiviilhagi (summas 2000 eurot) osaliselt, mõistes H.J-ilt kannatanu S S kasuks välja tsiviilhagi summas 1991,64 eurot. Tsiviilhagi tuleb tasuda S S arveldusarvele Swedbank AS-is nr XXX. Menetluskulud: Välja mõista H.J-ilt KrMS §-de 173 lg. 1 p. 1 ja lg. 2; § 175 lg. 1 p. 3, 4, 9; § 179 lg. 1 p. 2; § 180 lg. 1, 3 alusel süüdimõistva kohtuots usega kaasnev sundraha summas 750 (seitsesada viiskümmend) eurot, määratud kaitsjale makstud tasu summas 72 (seitsekümmend kaks) eurot ning keeruka kohtuarstliku ekspertiisikulud summas 84 (kaheksakümmend neli) eurot, s.o menetluskulud kokku summas 906 (üheksasada kuus) eurot. Menetluskulud tuleb tasuda alates kohtuotsuse jõustumisest ositi KrMS § 180 lg. 3 alusel 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul, tasudes igakuiselt vähemalt 75 (seitsekümmend viis) eurot ja 50 (viiskümmend) eurosenti. Menetluskulude tasumiseks vajalikud makserekvisiidid on kajastatud kohtuotsuse lisas olevas eraldi dokumendis (makseinfo lehel). KrMS § 180 lg. 3 alusel määratud kaitsjale makstud tasu kohtuistungil osalemise eest summas 600 (kuussada) eurot – jätta riigi kanda. Kohus selgitab, et kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale 7 (seitsme) päeva jooksul alates kohtuotsuse või resolutsiooni kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 (viieteistkümne) päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Apellatsiooniteate esitamise korral on kohtuotsuse terviktekst kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 11.01.2019.a. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 15 (viieteistkümne) päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale. SÜÜDISTUSE SISU 2 H.J süüdistatakse selles, et tema 23.12.2016.a kella 21.00 ajal Xxx aadressil xxx asuva kortermaja trepikojas kolmandal trepiastmel haaras tugevalt S S parema käe randmest, põhjustades S Sle sellega kehavigastuse – xxx. Seega süüdistuse kohaselt pani H.J toime teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise, s.o
1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti süüdistatakse H.J selles, et tema 23.12.2016.a kella 21.00 ajal Xxx aadressil xxx asuva kortermaja trepikojas haaras tugevalt S S parema käe randmest ning tõmbas sellest nii, et kannatanu kukkus kolmandalt trepiastmelt alla põrandale maha. Sellise tegevusega põhjustas H.J ettevaatamatusest kannatanule xxx, mis on isiku ekspertiisiakti nr 17E-PÕI0121 kohaselt pikaajaline tervisehäire, kestusega rohkem kui 4 kuud, mis oli tekitatud trepist kukkumisel xxx piirkonna löömisest vastu kõva tömpi pinda. Seega pani H.J süüdistuse kohaselt toime raske tervisekahjustuse tekitamise ettevaatamatusest, s.o
1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. KOHTUS TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED H.J end süüdi ei tunnistanud, esitatud tsiviilhagi omaks ei võtnud. Viimase sõna korras märkis H.J , et ta ei tea, miks kannatanu teda ründas. Tegelikult S S lihtsalt komistas ja kukkus. Samuti ei olnud ta tol õhtul purjus nagu väidetakse. H.J palus ta õigeks mõista. Kaitsja märkis, et konflikt H.J-i ja kannatanu vahel võis küll aset leida, kuid see oli kannatanu poolne, kes H.J lõi ja H.J omakorda tõukas kannatanut eemale. Trepist alla ei ole süüdistatav S. St tõuganud. Kaitsja pidas probleemkohta ka selles, et politseis on sündmus registreeritud tõukamisena, ette heidetakse H.J-ile aga kannatanu käest tõmbamist. Kohtulike vaidluste käigus leidis kaitsja, et tunnistaja L. A ja süüdistatava enda ütlusi tuleb eeskätt pidada usaldusväärseteks ning jätta teised isikulised tõendid kõrvale. Kaitsja hinnangul H.J-i süü ei ole kohtulikul uurimisel kinnitust leidnud ning kõik kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks, mistõttu tuleb H.J õigeks mõista. (Kaitsjakõne kajastatud 24.05.2018.a protokollis). Kannatanu jäi esitatud tsiviilhagi juurde summas 2000 eurot. Prokurör jäi esitatud süüdistuse juurde ning kohtulike vaidluste käigus leidis, et kriminaalasjas kogutud tõendid kinnitavad süüdistust, samas ei saa arvestada süüdistatava enda ja tunnistaja L A ütlusi, kuna need on vastuolus teiste, kriminaalasjas kogutud tõenditega. Prokuröri hinnangul tuleb karistuse mõistmisel arvestada sellega, et karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Süüdistatav on isikuks, keda pole varem kriminaalkorras karistatud. Prokurör palus H.J-i süüdi tunnistada ning mõista talle karistuseks
1 ja
1 järgi (kohaldades
1 sätteid) vangistus 1 aasta, mis
Tsiviilhagi osas leidis prokurör, et see on põhjendatud ja kuulub H.J-ilt väljamõistmisele. Kohtuliku uurimise käigus kuulati üle kannatanu S S ja tunnistajad A S, I K, O S, A S, L A ja O A R, samuti süüdistatav H.J. 3 KOHTU SEISUKOHT Kohus kuulanud kohtuistungil ära süüdistatava Tiit Jalakase, samuti prokuröri ja kaitsja seisukohad, kuulanud üle kannatanu ja tunnistajad, uurinud toimiku materjale, analüüsinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et H.J-ile inkrimineeritud kuritegu on tõendamist leidnud, nimelt selles, et tema 23.12.2016.a kella 21.00 ajal Xxx aadressil xxx asuva kortermaja trepikojas kolmandal trepiastmel haaras tugevalt S S parema käe randmest, põhjustades S Sle sellega kehavigastuse – xxx. Samuti on kohtu hinnangul tõendamist leidnud, et H.J , 23.12.2016.a kella 21.00 ajal Xxx aadressil xxx asuva kortermaja trepikojas haaras tugevalt S S parema käe randmest ning tõmbas sellest nii, et kannatanu kukkus kolmandalt trepiastmelt alla põrandale maha. Oma sellise tegevusega põhjustas H.J ettevaatamatusest kannatanule xxx, mis isiku ekspertiisi akti nr 17E-PÕI0121 kohaselt on pikaajaline tervisehäire, kestusega rohkem kui 4 kuud, mis oli tekitatud trepist kukkumisel xxx piirkonna löömisest vastu kõva tömpi pinda. Kohus järgnevalt oma seisukohta ka põhjendab. Käesolevas kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et kannatanul S Sl tuvastati süüdistuses märgitud vigastus ), mis võis olla tekitatud 23.12.2016.a kell 21.00 ajal trepist kukkumisel xxx piirkonna löömisest vastu kõva tömpi pinda. See on üheselt kajastatud isiku ekspertiisiaktis nr 17E-PõI0121 (22.08.2017.a), tl 46-51. Samuti ei ole antud juhul vaidlust selles, et tuvastatud tervisekahjustus põhjustas kannatanule pikaajalise tervisehäire kestusega rohkem kui 4 kuud, mis on kajastatud eelviidatud ekspertiisiakti arvamuses punktis 2 (tl 48). Kannatanu nähtavad tervisekahjustused on fikseeritud ka 29.12.2016.a isiku läbivaatuse protokollis ja selle fototabelis – S. Sl on xxx, hematoom kollakas – punast värvi, xxx piirkonnas haaramise jäljed, hematoom on pikkusega ca 8-10 cm, tumepunast värvi (tl 37 – 40). Asjaolu, et kannatanu saabus 23.12.2016.a haiglasse kiirabiga ja tal on fikseeritud kehaliste vigastustena xxx (põhjuseks rünne kehalise vägivallaga) on kajastatud Ida-Tallinna Keskhaigla epikriisis (tl 41-45). 07.08.2017.a asitõendi vaatlusprotokollis (25.12.2016.a kõne kell 14:14) on fikseeritud kannatanu helistamine Häirekeskusesse, kus kannatanu, viibides haiglas, teavitas Häirekeskust, et tema naaber (nimega Tiit) tõmbas teda jõuga trepist alla (tl 53-55, CD-plaat tl 55). Antud kriminaalasjas lasub põhiline vaidluskese asjaolul, kas süüdistuse aluseks olevad vigastused S. Sle põhjustas H.J oma tegevusega
1 ja
1 mõttes, mis omavahel koosseisudena moodustavad ideaalkogumi. Kohus leiab, et süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid kogumis arvesse võttes tuleb jaatada vaadeldavate kooseisude täitumist. Saamaks ülevaadet toimunud sündmusest tervikuna, tuleb peatuda esmalt isikulistel tõendiallikatel. Kohtuistungil kuulati üle kannatanu S S, kelle versioon toimunud sündmuste ahelast on järgmine: tol õhtul, 23.12.2016.a, tuli ta töölt koju, üheksa paiku. Vahetas ära riided ja kuulis koputust uksele, avas ukse, seal seisis A S, kes on tema lapselapse sõber. A ütles, et N on üleni pisaretes, seisab trepikoja juures ja naaber Tiit ei lase teda trepikotta. Selle peale läks tema (kannatanu) alla esimesele korrusele. Oma korteri avatud ukse juures seisis naaber, kes elab esimesel korrusel – L. L ropendas, nägi kannatanut ja hakkas veel rohkem ropendama. Mingil hetkel sisenes trepikotta tema lapselaps N ja tema järel sisenes naaber Tiit. Tema (kannatanu) seisis põrandalt võttes kolmandal trepiastmel. Tema juurde tuli naaber Tiit, kes hakkas kätega vehkima ja riidlema, mille peale kannatanu ka sõnadega vastas. Tiidu silmad olid klaasistunud, mille peale kannatanu ehmus, hakkas ümber pöörama, et enda juurde koju minna, hoidis käega trepi käsipuust kinni, keeras ümber. Sel hetkel haaras Tiit tal käest nii tugevalt, et ta kukkus näoga allapoole. Käest haaramise tagajärjel sai ta vigastuse käele, kus olid sinikad. Kannatanu kõrval 4 seisis A S ja tema lapselaps N liikus just trepist üles, sest kannatanu saatis ta koju. Tol hetkel kui kannatanu ütluste kohaselt kukkus, seisis kõrval ka L (naabrinaine). Kannatanu selgituste kohaselt haaras süüdistatav kannatanu parema käe randmest, seda tõmmates ja mille peale kannatanu maha kukkus. Kannatanu tundis ägedat valu. Tõmbamise hetkel oli kannatanu 3. trepiastmel, s.o umbes 1,10 meetrit maast. Peale seda väljus oma korterist naabrinaine O S, kes kutsus kiirabi. Seejärel ilmus kohale kannatanu väimees I. Peale tema kukkumist sisenes Tiit korterisse ja trepikojas oli tema naine. Kannatanu selgituste kohaselt on vahemaa süüdistatava korteri ja trepi vahel umbes kolm või neli meetrit. Kannatanu S. S kinnitas, et tol päeval ja konflikti ajal tema süüdistatava suhtes vägivalda ei kasutanud. Konflikt aga ise tekkis seetõttu, et H.J ei lasknud tema lapselast trepikotta ja oli ka solvanguid. Tol päeval kannatanu alkoholi ei tarvitanud, kuna ta oli äsja töölt tulnud, küll aga oli seda tarvitanud süüdistatav ja ta naine. Selgituseks kaitsja küsimustele, lisas kannatanu, et kohe ta politseid antud sündmusest ei informeerinud. Politseid teavitas peale operatsiooni. Lisaks selgitas kannatanu S. S, et tema kukkumise suund oli selline, et külg oli kergelt ees ning hetk, mil süüdistatav teda tõmbas, tuli talle ootamatult. 23.12.2016.a kella 21.00 ajal toimunud sündmuse juures viibis ka tunnistaja A S, kelle ütlustest nähtuvalt enne S. S (tunnistaja vanaema) kukkumist jalutas ta A Siga väljas, kui naabrinaine neid akna juurde kutsus, alguses oli jutuajamine viisakas, seejärel hakkas naabrinaine teda solvama. Tunnistaja jõudis trepikoja juurde ja välja tuli naabrimees (H.J ), kes ei lasknud teda trepikotta sisse, naabrimees oli purjus. Enne jooksis A majja sisse ja hiljem ütles, et läks tema vanaema juurde. Tunnistaja sai lõpuks siiski trepikotta sisse ja sel ajal olid trepikojas naabrinaine ja vanaema, kes oli trepi peal. Kahtlustatava eksabikaasa oli ukse juures. Vanaema hakkas teda koju saatma. Tunnistaja seisis trepi peal, samal ajal naabrinaine, naabrimees ja vanaema tülitsesid. Tüli seisnes selles, et nad olid tunnistajat (A St) solvanud ja see ei olnud esimene kord. Vanaema käskis tal ülesse minna, tunnistaja keeras ümber ja nägi, et vanaema kukkus trepist alla. Kukkumise ajal olid tema vanaema kõrval A ja naabrimees. Vanaema ja süüdistatava vahel oli vahemaa umbes meeter. A oli trepi käsipuu taga. Naabrimees läks kohe peale kukkumist ära, aga naabrinaine tema ümber, tunnistaja täpsustas – mitte ei läinud koju, vaid lihtsalt eemale. Vastates kaitsjale märkis tunnistaja, et tema arusaamist mööda vanaema tõugati trepist alla, sest naabrimees astus kohe eemale. Samas selgitas tunnistaja, et faktiliselt ta seda ei näinud, kuna ta läks samal ajal trepist ülesse. Tunnistaja O S kinnitas kohtuistungil kannatanu S. S poolt ütlustes väljendatud asjaolusid selles, et tema oli isikuks, kes kutsus kannatanule kiirabi. 23.12.2016.a toimunud sündmuse kohta märkis tunnistaja, et kuulis õhtul koridoris karjeid, algul karjusid lapsed, siis rääkisid valjusti S ja Tiit ja sel hetkel ta korterist välja ei tulnud. Väljus alles siis, kui kuulis kannatanu tugevat karjumist. Tiit seisis trepi peal, S lamas maas, lapsed karjusid. S palus kutsuda kiirabi, kuna tal oli väga valus. Ta ütles, et Tiit lükkas teda, konkreetselt ei selgitanud. Tunnistaja palus Tiidul ära minna, et nad edasi ei riidleks. Seejärel läks ülesse, võttis telefoni, tuli uuesti alla, et kutsuda kiirabi. Sel hetkel N helistas oma tädile ja tunnistaja ootas, kuni kiirabi saabus. Sel ajal mitu korda vaatas ukse pealt välja süüdistatava naine L. Kui tunnistaja korterist väljus, seisis trepikojas Tiit, S lamas maas, S taga oli noormees ja lapselaps. Kannatanu oli kaine, aga süüdistatav tundus olevat natuke purjus ja segaduses olev. Tunnistaja A Si ütlused kattuvad tunnistaja A S ütlustega osas, mis puudutab naabrinaise poolset solvamist A. S suunal. Tunnistaja ütlustest nähtub, et peale solvamist läks tunnistaja A. S trepikotta, et seda A S vanaemale öelda, mispeale vanaema palus N trepikotta kutsuda. Koos mindi trepikotta, kus trepi peal seisis S , korterist väljus ka naine, kes At solvas. Seejärel hakkas N vanaema selle naisterahvaga asju klaarima ning siis väljus ka naabrimees korterist, hakkas lähenema trepile, kus S seisis. N vanaema ütles Nle, et ta üles koju läheks. N aga peatus esimese ja teise korruse vahel trepimademel. Seejärel sirutas süüdistatav järsku käe ette ja kõik 5 toimus nii kiiresti ja järsult ja tunnistaja nägi juba hetke, kui S kukkus. Tunnistaja lisas, et hiljem ilmus sündmuskohale ka N onu I ja D. Tunnistajana kuulati üle ka I K, kes teadis, et 23.12.2016.a rünnati tema ämma Helistajaks oli S meesterahvas D. Sündmuskohale jõudes nägi ta maja ees kiirabiautot, s isenes trepikotta, nägi At koos tema sõbra Aga. S oli põrandal pikali, kõrval seisid kiirabiarstid ja D oli samuti kohal. Kohapeal olles hakkasid A koos Aga üksteise võidu rääkima, et juhtus konflikt naabrimehega ja et ta lükkas S trepist alla. Süüdistatavat sel hetkel trepikojas ei olnud. S sündmuskohal ei rääkinud midagi, kuna oli seisundis. Järgmisel päeval haiglasse minnes rääkis, et konflikt oli põhjusel, kuna A ja A seisid trepikoja ukse juures ja vestlesid, naabrinaine aga hakkas nende peale karjuma, seejärel tuli välja naabrimees ja hakkas samuti riidlema. Tunnistaja sai aru, et A kutsus kohale S, kes tuli trepist alla esimesele korrusele, seisis trepi peal ja nende vahel toimus sõnelus naabrimehega, peale mida ta haaras tal käest kinni ja tõmbas teda. Tunnistaja O A R selgitas kohtuistungil, et 23.12.2016.a sündmusest teab ta läbi S sõnade. Nimelt tol päeval, kui nad kannatanu juures haiglas käisid peale operatsiooni, oli kannatanu alguses narkoosi all, pärast aga ütles tunnistajale, et toimus konflikt ja süüdis tas H.J selles, et ta tõmbas teda (St) käest, kui ta seisis trepi peal. Tunnistaja märkis, et H.J helistas talle (tunnistajale) ja tahtis, et S S loobuks oma ütlustest. Küsimusele, kas tunnistaja on märganud, et H.J on käsi xxx, selgitas O A R, et süüdistataval töötavad mõlemad käed, vastasel korral ei saaks ta turvamehena töötada, kuna kohustuslik on läbida arstlik komisjon. Tunnistaja L A andis 23.12.2016.a sündmuse osas järgmisi ütlusi: neil oli Tiiduga metsik kass, kes igal võimalusel üritas jalga lasta. Tunnistaja palus, et Tiit läheks teisele korrusele, sest tema jalad on haiged. Tiit läks teisele korrusele, tunnistaja ütles Tiidule, et kass on seal, siis aga kuulis naisterahva karjeid. Tema ootas oma kassi, karjed jätkusid. Siis nägi, et Tiit tuli trepist alla, tunnistaja hakkas Tiidult kassi ära võtma ja seejärel nägi, et Tiidul on vasak käsi xxx ja paremas käes hoiab kassi. Tunnistaja hakkas Tiidult kassi ära võtma ja nägi, et üks naisterahvas seisis. Kui ta korteri ust avas, nägi, et ja mõtles, et Hiljem kui uuesti vaatas, nägi, pani kassi tuppa kinni ja kuulis jälle karjeid. Tiit oli samal ajal nende korteri ukse juures koos kassiga. Edasi kuulis ta jälle karjeid, karjus seesama naisterahvas. Tunnistaja tuli korterist välja, naisterahvas seisis, hoidis kinni H.J ja vehkis kätega ja karjus ta peale. Siis tõusis kannatanu püsti. Tunnistaja ütluste kohaselt avas ta ukse ja nägi arusaamatut olukorda, võttis H.J õlast kinni ja tiris ta koju, pani ukse kinni, rahunes maha ja peitis võtmed ära. Mida S S tegi, pole tunnistajal ütluste kohaselt õrna aimugi, teda see ei huvitanud. Teda huvitas vaid kass. Ajal, mil väidetavalt S. S ise vägivalda kasutas süüdistatava suhtes, ei näinud tunnistaja trepikojas kedagi, tunnistajal polnud sellest asja. Nägi vaid lendavat naisterahvast. Pärast aga tõusis kannatanu püsti ja hakkas ründama. Süüdistatava H.J-i versioon toimunust on järgnev: 23.12.2016.a õhtul kella üheksa paiku ta õhtustas. Alkoholi ei tarvitanud. Edasi kuulis koputust aknale, koputajateks olid tunnistajad N ja A S. Noormees küsis suitsu, L hakkas Nt noomima: „Sa oled tulevane ema, sul ei sobi suitsetada.“ Tema aga võttis pakist kaks suitsu ja läks korterist välja. Ust avades, hüppas kassipoeg välja ja jooksis teisele korrusele. Ta läks majast välja, andis suitsud Nle ja tuli majja tagasi, läks teisele korrusele kassi järgi. Kui ta oli kummargil teise korruse koridoris kassi s ülle võtmas, läks lahti kaheksanda korteri uks ja sealt väljus S S, kellel olid pea kohal rusikas käed. Ta jooksis süüdistatava juurde ja hakkas teda rusikatega selga taguma, ühe käega kuklasse, teisega selga. Kas pärast teist või kolmandat hoopi õnnestus tal haarata sellest käest, mis tagus kuklasse, ülevalt poolt rannet kinni ja seda natuke väänata ja lükata ta endast eemale, nii et ta taganes vastu oma korteri ust. Sellest ütluste kohaselt piisas, et võtta sülle kass ja minna trepist alla. Silmanurgast nägi, et S S jookseb talle järgi. Süüdistatav läks trepist alla ja andis kassi L kätte, kes oli uksel. Siis sisenesid majja noored, A ja A S . Mõlemal olid telefonid pildistamisvalmilt käes. Nende näol oli suur üllatus kui nad nägid, et keset treppi seisis S ja tema 6 oli all postkastide kõrval Siis otsustas S uuesti talle kallale tulla, kannatanu lasi trepi käsipuust parema käe lahti ja tahtis seda tõs ta vasaku kõrvale ja samal ajal, ilmselt ta soovis astuda, aga kas jäi jalg trepi laua taha kinni või teine variant, selja taga oli tal tunnistaja A, kel oli võimalus teda lükata, aidata. Süüdistatava väitel ta Kannatanu ei karjunud mitte valust, vaid osutades käega tema (H.J-i ) suunas, et tema lükkas mind, et kas kõik kuulsid. Noored, kel mõlemal olid telefonid käes, ei kiirustanud helistama kiirabisse, vaid hakkasid pildistama, küll St, küll teda. Seejärel ilmus korterist välja ka naaber O. Tema ja kannatanu vahe oli 5 meetrit. Ta ei lükanud, ega tõmmanud kannatanut. Süüdistatav leidis, et kogu sündmus on kannatanu poolne väljapressimine, et tungida talle kallale, fikseerida sinikad ja nõuda kahjutasu. Ainus sinikas, mis kannatanu sai, olid muljumisjäljed käsivarrel, mida kannatanu püüdis esitada nagu trepilt tõmbamise jälgedena. Siis aga jooksis ta temale (H.J-ile) järgi ilmselt selleks, et neid vajaminevaid sinikaid veel saada. Süüdistatav märkis sedagi, et isegi, kui tõmmata paremast käest ohvrit, vasaku käega, on tal ainus koht, kuhu kukkuda – sülle. Jääb üle, et süüdistatav sai teda tõmmata ainult parema käega, aga parema käega ta ei ole suuteline seda tegema, kuna parema xxx teeb valu isegi näiteks taara automaati tõstmisel. Vastates prokuröri küsimustele ei osanud süüdistatav selgitada, miks kannatanu 23.12.2016.a sedavõrd ägestus, et talle kallale läks. Süüdistatava hinnangul saadeti noored suitsu küsima ilmselt selleks, et teda välja meelitada. Vastates kohtu küsimusele lisas süüdistatav, et kannatanu ründas teda selja tagant ja tema suutis oma xxx haarata kannatanu käest, millega ta tagus teda kuklasse ja väänas seda. Põhjus, miks ta korterisse ei läinud kui väidetavalt agressiivne inimene teda ründas, süüdistatav konkreetselt põhjendada ei osanud. Selgituste kohaselt teda lihtsalt huvitas, millega see kogu asi lõppeb ja mida kannatanu veel tahab. Seega, analüüsides eelkäsitletud tunnistajate, kannatanu ja süüdistatava ütlusi kogumis, tuleb esmalt märkida, et isikuteks sündmuskohal, kes vahetult kuriteo toimepanemise juures viibisid olid – A S, A S, L A ja loomulikult ka kannatanu ning süüdistatav H.J. Tunnistajad, kes ilmusid sündmuskohale vahetult peale toimepandud süütegu või mõned hetked hiljem, olid O S ja I K. O A R kuulis sündmusest vahetult läbi kannatanu sõnade. Kohus, vaagides kannatanu S S ning tunnistajate A S, A Si, O S, I Ki ja O A R ütlusi kogumis ja tervikuna, ei sea antud ütluste usaldusväärsust kahtluse alla. Kohtul ei ole antud juhul põhjust kahelda eelnimetatud tunnistajate ja kannatanu poolt antud ütluste tõepärasuses, kuivõrd kohus on selgitanud, et kohtus peab rääkima tõtt ning hoiatanud neid
ja
kohaselt ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ning teadvalt valeütluste andmise eest kohaldatavast kriminaalkaristusest. Kohus ei tuvastanud antud kriminaalasjas, et tunnistajad ja ka kannatanu omaksid süüdistatava suhtes vihavaenu, mis oleks takistanud neil tõepäraste ja objektiivsete ütluste andmist. Tõsi, kohtuistungil kerkis esile vaidlus ja seda korduvalt, kas H.J väidetavalt lükkas või tõmbas kannatanu trepist alla, kuid kohus, hinnates kogu eelnimetatud isikulistest tõendiallikatest saadud sündmuse üldpilti tervikuna, saab üheselt asuda seisukohale, et H.J haaras tugevalt kannatanu randmest, seda tõmmates, mille tagajärjel kukkus kannatanu S S trepist alla ning mis tuleneb ka kannatanu enda ütlustest. Hinnates tunnistajate (A S, A Si, O S) ja kannatanu ütlusi kogumis, saab tõdeda, et kogu sündmustik, mis päädis vägivallaga, eskaleerus konfliktist, mis tekkis L A ja A S vahel. Seda kinnitas kohtuistungil ka tunnistaja A S. Tõepoolest, tunnistaja A. S küll otseselt ei näinud faktilist teopilti randmest haaramisest kuid samas ta nägi oma vanaema kukkumas (trepimademel ümber keerates). Et tunnistaja randmest haaramist ei näinud, on ka põhjendatav – A. S liikus samal hetkel trepist ülesse, kuna tema vanaema (kannatanu S S) palus tal seda teha (s.o teisele korrusele minna). Samad väited kajastuvad ka kannatanu enda ütluste sisus. Tunnistaja A S kinnitas, et süüdistatava ja kannatanu vahemaa oli , mis kattub kannatanu ütlustega, kelle väitel oli samuti vahemaaks . Sedapuhku nägi H.J-i tegevust (kannatanu randmest haaramist, tõmbamist) A S (kes 7 jõudis trepikotta enne A St) ning nägi, kuidas trepikotta tuli lisaks naabrinaisele, kes oli just At solvanud, ka H.J, lähenedes trepile, kus seisis S S. Tunnistaja A Si ütlused kattuvad A S ja kannatanu ütlustega osas, mis puudutab kannatanu poolset nn käsklust A Sl ülesse minna, kuid mille peale A S trepimademel siiski peatus ja ümber keeras. Tunnistaja A Si ütlustest on kohtu hinnangul just oluline välja tuua tõik, et tunnistaja nägi järsku sirutust süüdistatava poolt kannatanu suunas, misjärel kannatanu kukkus. Tõsi, KrMS § 66 lg 21 kohaselt tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend, kuid seadus on toonud siinkohal välja mõned erisused. Nimelt KrMS § 66 lg 21 p. 2 kohaselt saab tõendina siiski arvesse võtta tunnistaja ütlusi, mille sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Kohtupraktikas tähendab see, et n.ö teiselt isikult kuuldi vahetult enne rääkimist tajutud asjaolusid ja loomulikult on oluline seejuures arvestada, et ei esineks selliseid asjaolusid, millele tuginedes oleks alus arvata, et selline isik on kuidagi tõde moonutanud. Tunnistajad O S, I K ja O A R ei näinud otseselt hetke, mil H.J kannatanut randmest haaras ja tõmbas, kuid said sellest teadlikuks vahetult peale sündmust. Nii näiteks jõudis sündmuskohta (kus kannatanu kukkus) esimesena tunnistaja O S, kes väljus korterist just seetõttu, et kuulis kannatanu karjeid. Samas tuleneb tunnistaja ütlustest seegi, et ta kuulis karjeid ka enne, mis kinnitab, et sündmusele eelnes konflikt osapoolte vahel. Tunnistaja selgitustest küll tuleneb, et S ütles sündmuskohal, et Tiit olevat teda lükanud, kuid Et tunnistajale sai teadlikuks fakt lükkamisest, ei väära kohtuistungil süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid ja ei sea tunnistaja O. S ütluste usaldusväärsust kahtluse alla, sest tuleb märkida, et tunnistaja ise antud asjaolu otseselt pealt ei näinud. Seejuures fakt, et just tema kutsus kiirabi ja tunnistaja ütlustes märgitud isikute viibimine sündmuspaigal, kattub teiste (samuti sündmuskohal) viibinud isikute ütlustega (A. S, A. S, S. S). Tunnistaja I Ki ütluste sisust küll tuleneb, et sisenedes trepikotta, hakkas A Aga üksteise võidu rääkima, et juhtus konflikt naabrimehega ja et ta lükkas S trepist alla. Samas on tunnistaja kinnitanud kannatanu ütlusi osas , et kogu konflikt oli tekkinud põhjusel, kuna naabrinaine hakkas A ja A peale karjuma, misjärel tuli välja naabrimees ja hakkas samuti riidlema. S ja naabrimehe (s.o H.J-i ) vahel toimus sõnelus, peale mida haaras ta kannatanul käest kinni ja tõmbas teda. Sama kinnitas kohtuistungil ka tunnistaja O A R, kes sai 23.12.2016.a sündmusest teadlikuks läbi S sõnade, seda vahetult peale sündmust ning tema ütlustest tuleneb samuti, et süüdistatava ja kannatanu vahel oli toimunud konflikt ja kannatanu süüdistas H.J selles, et ta tõmbas teda käest, kui ta seisis trepi peal. On täiesti mõistetav, et kõik tunnistajad ei saa sündmuse teopilti kirjeldada üks -ühele täpselt ja haakuvalt, kuid arvestades tõenditest tulenevat teavet kogumis ja neis haakuvaid asjaolusid, saab kohtu hinnangul eelkäsitletud isikulistest tõenditest tulenevat teavet pidada usaldusväärseks ning tõsi, isegi kui tunnistajad I K ja O A R said süüdistatava poolsest kannatanu randmest tõmbamisest teada läbi kannatanu ütluste, ei tähenda see, et kohus ei saaks sellist tõendusteavet arvesse võtta. Vastupidi – tuleb siinkohal märkida, et kannatanu on küllaltki detailselt kogu sündmust kirjeldanud ning mille tunnistajateks olid vahetult kohal viibinud tunnistajad A S ja A S. Seega käsitleb kohus tunnistajate A S, A Si, O S, I Ki ja O A R, aga ka kannatanu S S ütlusi süüdistust kinnitavate tõenditena. Kuigi kohtuistungil uuriti süüdistust kinnitavaid tõendeid põhjalikult ning mis kohtu hinnangul toetavad süüdistust, ei võtnud H.J toimepandud kuritegu omaks. Kokkuvõtvalt selgitas 8 H.J , et 23.12.2016.a õhtul läks ta trepikojast teisele korrusele oma kassi tooma. Olles kummargil kassi võtmas, tuli oma korterist välja S, kellel olid kohe käed rusikas ja hakkas hoopis süüdistatavat selga ja kuklasse taguma. Pärast kolmandat hoopi õnnestus tal kannatanu käsi natuke väänata ja lükata ta endast veidi eemale. Võttis kassi ja S jooksis talle järele ja otsustas uuesti kallale tulla. Siis aga kukkus kannatanu trepist alla ning ilmselt jäi jalg trepi laua taha kinni. Süüdistatava väitel Kohus ei pea süüdistatava selliseid väiteid usutavaks, seda ka elulist kriteeriumit arvesse võttes, just eriti, mis puudutab H.J-i ütlused sündmusest ei haaku ühegi teise, eelkäsitletud tunnistajate ütlustega ja tuleb tõdeda, et need on omavahel täielikult vastuolus, veelgi enam osas, mis puudutab kannatanu poolset vägivalla tarvitamist süüdistatava suunal – mitte ükski muu tõendiallikas seda ei kinnita. H.J ei osanud ka konkreetselt ja kohtule veenvalt selgitada, miks ta nn sellise agressiivse vägivalla eest hoidumiseks korterisse ei jäänud, vaid vaatamata sellele, otsustas huvist ja uudishimust vaadata, mida kannatanu veel tahab. Süüdistatava väited n.ö kannatanu plaanist temalt antud kriminaalasjaga raha välja pressida, ei ole samuti usutavad. Isegi, kui poolte vahel on varasemalt olnud vaidlusi väidetava võla või varguse osas siis antud kriminaalasja see ei puuduta. Eeskätt ei pea kohus sellel vajadust pikemalt peatuda, kuna eeltoodud väide jääbki vaid väiteks ja kohut ei veena selline süüdistatava poolne etteheide arvamuseks, et kannatanu peaks just sellest johtuvalt andma süüdistava suhtes valeütlusi ja püüdma nn temalt raha välja pressida – sellised etteheited ja motiivid jäävad ainetuks. Kohtu hinnangul ei kummuta süüdistust ka tõsiasi, et H.J on pöördunud xxx AS poole (tl 69), mida kinnitab vastavasisuline tõend. Kohus möönab, et selles fikseeritu kohaselt on H.J paremas xxx, tuvastatud on ka xxx 2015.a sügisel, kuid kirurgilist ravi ei olnud võimalik rakendada. Samas on esitatud tõendis fikseeritud ka see, et isik saab igapäevaelus hakkama, raskuste tõstmine on küll raskendatud, samuti on asjade xxx tõstmine/võtmine valu tõttu raske, kuid kohus ei sedasta antud tõendist nagu H.J üldse ei saaks oma kätt liigutada. Tõend ei lükka ümber fakti, et H.J võis ja saigi kannatanut randmest sellegipoolest haarata ja tõmmata, mis ei eeldagi, tuginedes tõendile, raskuste tõstmist, vaid just haaramist ja see on antud kriminaalasjas tõendamist leidud. Kohus peab vajalikuks märkida ka seda, et lisaks eeltoodud vastuoludele, ei kattu eelneva tõendusteabega ka süüdistatava ütlustes väljendatud vahemaa kannatanu ja tema vahel (s.o väidetavalt 5 meetrit), mis justkui peaks välistama randmest haaramise ja tõmbamise. L. A, kelle ütlused on enam-jaolt samad H.J-i ütlustega, ei ole samuti kohtu jaoks usutavad. Tunnistaja ütlustest jäi pigem kõlama naljatlemine vaadeldava kriminaalasja temaatika üle, kui tõepäraste ja faktipõhiste ütluste andmise motiiv. Nii tunnistaja väitel Samuti tunnistaja väitel hoopis S kasutas H.J-i suhtes vägivalda ja mis eriliselt tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seab, on tema poolt väljendatu, et peale nn tõusis kannatanu püsti ja hakkas taas H.J ründama. Kohtu hinnangul on eeltoodud väide võimatu, kuna kannatanu xxx (mis on fikseeritud kriminaalasja kirjalike tõenditega) ja tema püsti tõusmine oli seetõttu välistatud, veel enam süüdistatava väidetav ründamine. Riigikohus on märkinud, et tõendite hindamisel on elulise usutavuse aspekti kaalumine vältimatu, sest vaid nii saab kohus anda tõenditele objektiivse hinnangu, minemata vastuollu üldiste loogikareeglitega (RK 3-1-1-7-11). Kohtu hinnangul ei ole ei süüdistatava ega tunnistaja L. A ütlused usutavad ega veena kohut isiku süütuses, lisaks on need vastuolus teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Seega tuleb nii süüdistatava H.J-i kui tunnistaja L A ütlused tervikuna tõendite kogumist kui ebausaldusväärsed kõrvale jätta. Kokkuvõttes – kohus leiab, et H.J-i süü on tõendamist leidnud ning H.J-i tegevus on õigesti kvalifitseeritud
1 ja
1 järgi. Seda kinnitavad kohtuotsuses avatud ja analüüsitud tõendid: kannatanu S S 9 ütlused ning tunnistajate O S, A S, A Si, O A R ning I Ki ütlused. Kirjalikest tõenditest toetavad süüdistust isiku läbivaatuse protokoll fototabeliga (29.12.2016.a), Ida-Tallinna epikriis (23.12.2016.a), isiku ekspertiisiakt nr 17E-PõI0121 ning asitõendi vaatlusprotokoll (07.08.2017.a). Kohtu hinnangul on H.J süüvõimeline ning kriminaalasjas õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine. Kehalise väärkohtlemisega (
1) seoses märgib kohus et selle rünnatav õigushüve on just inimese tervis, mille objektiivne külg sisaldab kahte alternatiivset tegu: tervise kahjustamist ning valu tekitavat kehalist väärkohtlemist. Tervise kahjustamist on õiguskirjanduses valitseva seisukoha järgi peetud teoks, mis seisneb organismi anatoomilise terviklikkuse või füsioloogilise funktsiooni häires, haiguses või muus patoloogilises seisundis, seega konkreetses tagajärjes avalduvas vigastuses. Veel on avaldatud õiguskirjanduses seisukohta, et tervisekahjustus on mitte tagajärg, vaid iga tegu, mis võib põhjustada kehalise tervisekahjustuse. Seejuures on oluline, et tegu oma iseloomult oleks selline, mis suudab tekitada kehalise terviskahjustuse, s.o inimorganismi koe või elundi terviklikkuse rikutuse või nende toime häire. Valu põhjustanud muu kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav, näited on sellisest kohtlemisest näiteks löömine ja peksmine, aga ka käe väänamine. Subjektiivsest küljest aga eeldab
1 koosseis tahtlust.
1 osas tuleb märkida, et vaadeldava kooseisu objektiine külg seisneb raske tervisekahjustuse tekitamises, kuid mida subjektiivsest küljest iseloomustab ettevaatamatus.
1 kuulub kohaldamisele vaid juhul, kui toimepanija on ettevaatamatu nii teo kui tagajärje suhtes. Eelviidatud Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et siiani kehtinud arusaama kohaselt tuleb tahtliku vägivallateoga ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse põhjustamine subsumeerida §-de 119 ja 121 kogumina (kommenteeritud väljaande lk 379). Nagu kohus märkis, sisaldab
koosseisu objektiivne külg lisaks tervise kahjustamisele ka teist alternatiivset tegu, s.o valu tekitavat kehalist väärkohtlemist, mille osas riigikohus on märkinud, et valu tuleb mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on erinevate inimeste puhul erinev, kuid siiski ei või
koosseisu kontekstis piirsituatsioonides eelviidatud tõdemusega piirduda, vaid tuleb täiendavalt küsida ka selle järgi, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Kriminaalasjas leidis tuvastamist, et H.J tekitas S Sle
1 toimepandud teoga tervisekahjustustena parema xxx haaramise jäljed ja hematoomi pikkusega ca 8-10 cm, tumepunast värvi.
1 koosseisu näol aga vasaku xxx, mis põhjustas kannatanule pikaajalise tervisehäire kestusega rohkem kui 4 kuud. Antud asjaolu on tuvastatud isiku ekspertiisiaktiga nr 17E-PõI0121 (22.08.2017.a), samuti on teo tagajärjena saadud vigastused fikseeritud 29.12.2016.a isiku läbivaatuse protokollis, kust nähtuvad tuvastatud vigastused muuhulgas
1 koosseisu realiseerumiseks. Nii on kannatanul lisaks vasaku xxx piirkonnas olevatele hematoomidele tuvastatud S Sl tervisekahjustustena xxx piirkonnas haaramise jäljed ja hematoom pikkusega ca 8-10 cm, tumepunast värvi. Vigastuste, samuti valuaistingu tundmine on kajastatud kannatanu ütlustes, kes kohtuistungil üle kuulati. Peatudes subjektiivsel küljel, märgib kohus, et Riigikohtu seisukoha põhiselt
osas tahtluse tuvastamiseks tuleb kohtul hinnata, kas süüdistatav teadis (intellektuaalne külg) ja tahtis (voluntatiivne külg) koosseisupäraste asjaolude esinemist (vt RK otsust nr 3-1-1-13-07 p 12, RK otsus nr 3-1-1-44-16). Toimepanija tahtlus avaldub
koosseisu realiseerimisel selles, 10 et ta peab vähemalt võimalikuks ja möönab (
Kohtu hinnangul pani H.J
1 koosseisu toime otsese tahtlusega
3 kohaselt, kuna ta pidi teadma, et tema tegevus (randmest tugevalt haaramine) on käsitletav isiku väärkohtlemisena, ja ta tahtis või vähemalt möönis, et sellised kehavigastused nagu kriminaalasjas fikseeritud võivad ka tekkida.
1 koosseisu osas saab rääkida vaid ettevaatamatusest, kuid siiski eeldab see hoolsuskohustuse rikkumise ehk hoolsusetusse tuvastamist. Hoolsuskohustus tähendab igaühelt nõutava ühiskonnas suhtlemiseks vajaliku hoolsuse, s.o sellise tähelepanelikkuse ja kohusetundlikkuse ülesnäitamist, mida üldises suhtluses eeldatakse. Hoolsuskohustus on seega igaühe nõue käituda vastutustundlikult, järgida elementaarseid ohutusnõudeid. See aga tähendab, et isik peab olema piisavalt hoolikas, et tajuda ohtu mingile õigushüvele ja seda ära tunda, tajudes, milles isik parasjagu viibib. Hoolsusetu teo tagajärg peab olema objektiivselt ettenähtav, ka äratuntav üldiselt. See aga tähendab, et objektiivne vaatleja peab ära tundma tekkida võiva ohu hoolsusvastase teo tagajärjel. Subjektiivset külge seejuures vaagides, saab rääkida kergemeelsusest ja hooletusest. Õigusteoorias on kergemeelsuse ja hooletuse ühine tunnus , et mõlemal juhul oleks toimepanija tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral süüteokoosseisu realiseerumist (tagajärge) ette näinud. Kergemeelsuse puhul Kergemeelsust iseloomustab intellektuaalse elemendi seisukohast see, et isik nägi ette ehk pidas võimalikuks oma teos süüteokoosseisule vastava asjaolu teostumist, voluntatiivse elemendi seisukohast aga lootis, et koosseisupärane asjaolu siiski mingil põhjusel tegelikkuses ei realiseeru ehk lootis selle vältimisele. Kergemeelsuse intellektuaalseks elemendiks ei piisa siiski üldisest ohutunnetusest, vaid nõutav on, et isik peaks süüteokoosseisule vastavate asjaolude saabumist konkreetselt võimalikuks. Kergemeelsusega on tegemist siis, kui toimepanija lootis konkreetsetele faktilistele asjaoludele tuginevalt, et tagajärg jääb saabumata. Seevastu ettevaatamatuse teiseks vormiks oleva hooletuse puhul ei näe isik ette hoolsusetu teoga kaasnevat tagajärge, kuigi ta oleks võinud ja pidanud seda ette nägema. Hooletuse puhul puudub isikul teadmine, et tema käitumine võib vastata seaduses kirjeldatud süüteokoosseisule või kaasa tuua koosseisupärase tagajärje saabumise. Hooletuse puhul isik ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks pidanud seda hoolsa käitumise puhul ette nägema. Kuigi prokurör jõudis kohtulike vaidluse käigus seisukohale, et H.J on tegutsenud
1 osas ettevaatamatusega kergemeelsuse vormis, siis kohus seevastu leiab, et H.J tegutses ettevaatamatusest hooletuse vormis, kuna S. S randmest tugevalt haarates ja tõmmates (olenemata sellest, et ta realiseeris ka
1 koosseisu) ei näinud H.J ette sellise tagajärje saabumist (s.o raske tervisekahjustuse tekitamist), kuid kergemeelsuse puhul ta oleks pidanud nägema. Tuginedes O. S ütlustele, tundus süüdistatav peale sündmust olevat väga segaduses. Seega kohus leiabki, et H.J ei näinud oma hoolsusetu teoga kaasnevat tagajärge ette, kuigi oleks võinud ja pidanud seda ette nägema. Kohtu hinnangul tal puudus teadmine, et tema käitumine võib kaasa tuua sellise raske tervisekahjustuse tekitamise S Sle, mis käesolevas kriminaalasjas tuvastamist leidis. H.J pani küll faktiliselt toime ühe teo, kuid täitis selle sündmuste ahelas kaks süüteokoosseisu –
1 ja
1, mistõttu on tegemist süütegude ideaalkogumiga ning seetõttu tuleb need subsumeerida kogumina. KARISTUS 11 Karistuse mõistmisel võtab kohus arvesse süüdistatava isikut, tema süü suurust, toimepandud kuritegude laadi ja ohtlikkust, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohus on sedastanud, et karistamise alus sisaldub
§-s 56, kuid mõistetavalt tuleb karistuse kohaldamisel järgida karistusseadustiku IV peatüki esimese jao kõigis paragrahvides sätestatut. Karistusseadustiku §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks (RK 3-1-1-99-06). Tulenevalt KrMS §-st 14 on kohtumenetlus võistlev ning mille kohaselt täidavad süüdistus - ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on seejuures erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Samuti ei ole kohus karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt (RK 3-1-1-91-07 p. 6.6.). Tõsi,
1 mõtte kohaselt on karistamise aluseks ja põhiliseks kriteeriumiks isiku süü, kuid sama lõike teisest lausest selgub, et karistuse mõistmisel tuleb peale aluse arvestada ka teisi asjaolusid, sh. võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seega tuleb karistuse mõistmisel silmas pidada ka karistuse kohaldamise eesmärke. Igasugune mõjustamine toimub läbi isiksuse, tema hoiakute muutmise kaudu, mistõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks prognoosimaks, milline karistus on efektiivseim, mõjustamaks süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma, arvestama ka süüdlase isikut. Antud seisukohta toetab ka Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-4004. Karistuse liigi valiku osas märgib kohus, et tulenevalt
-st 2 võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Seega, tulles karistuse mõistmise juurde, märgib kohus, et nii
1 kui ka
1 ettenähtud sanktsioonina on seadusandja määratlenud mõlema koosseisu puhul rahalise Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt RK 3-1-1-77-11, p 11; RK 3-1-1-58-13 p. 7). Nähtuvalt Karistusregistrist (tl 65) ei ole H.J varasemalt kriminaalkorras karistatud, mis näitab, et isik on seni suutnud elada õiguskuulekalt. Peatudes aga käesoleval kriminaalasjal, tuleb kohtul enne karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu andmist, kujundada seisukoht ka süü suurusest. Kohus leiab, et H.J-i süüd saab pidada keskmiseks. Tõsi, kannatanu sai H.J-i tegevuse tagajärjel raske tervisekahjustuse, mille paranemine võttis aega kuid ning tekitatud vigastus andis tunda ka hilisemalt, kuid kohus arvestab sellega, et H.J ei teinud seda kavatsetult . Siiski, konflikti eskaleerudes, oleks H.J saanud võimaliku raske tagajärje ära hoida, enda korterisse tagasi minnes, kuid just tema enda ütlustest jäi kõlama, et ta pelgalt huvi pärast tahtis veel teada, mis antud sündmuste ahel endaga kaasa toob ja mida kannatanu nö soovib. Seega ei teinud H.J endast olenevalt midagi, et konflikti eskaleerumist takistada või sootuks ära 12 hoida. Sellest lähtuvalt saab anda hinnangu ka tema süüle, mida ei saa pidada küll suureks, vaid pigem antud tegudes keskmiseks. Nagu kohus märkis, tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaoludega.
1 p. 3 põhiselt on karistust kergendavaks asjaoluks puhtsüdamlik kahetsus, karistust raskendavad asjaolud on loetletud
§-is 58. Antud kriminaalasjas vastutust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Süüdistatav kohtuistungil eitas kuriteo toimepanemist, seetõttu ka
1 p. 3 kohast kahetsust ei avaldanud. Kohtule teadaolevalt töötab H.J xxx ning nähtuvalt keskmise päevasissetuleku teatisest oli tema 2016.a keskmine päeva sissetulek xxx eurot. Kohtul tuleb aga vaieldamatult arvestada asjaoluga, et süüdistatav peab hüvitama lisaks menetluskuludele ka kannatanu S. S poolt esitatud tsiviilhagi. Eeltoodut arvesse võttes on kohtule üheselt selge, et rahalise karistuse kohaldamine ning selle võimalik täitmine võib saada süüdistatava suhtes raskendatuks. Samas ei pea kohus seda ka eripreventiivse eesmärgi täitmiseks sobivaks karistuseks, arvestades toimepandud tegusid ja tegude tagajärgi, millega lõppvaatuses kaasnes raske tervisekahjustuse tekitamine. Veelgi enam, üritas H.J kohtuistungil süüd panna S Sle, kes hoopis teda väidetavalt peksis, kuid mis ühegi tõendiga kinnitust ei leidnud. Kohus kahtleb, kas H.J ka tegelikkuses oma käitumise keelatust ja tõsidust mõistab. Kohus leiab, et sellest johtuvalt saab kõne alla tulla vangistuse kohaldamine. Arvestades aga H.J-i isikut, eeskätt asjaolu, et ta on varasemalt kriminaalkorras karistamata, ei ole tema suhtes vajalik kohaldada reaalselt vanglakaristust. Siiski tuleb arvestada asjaoluga, et karistusõiguslik hinnang peab olema sanktsiooni keskmäära lähedane, kuna kohus ei tuvastanud ühtegi karistust kergendavat asjaolu, ega veendunud mingilgi määral isiku kahetsuses või et ta mõnetigi mõistaks oma tegude tõsidust. Vaieldamatult tuleb arvestada veel ka karistuse üld – ja eripreventiivsete eesmärkide täitmise vajadust. Karistuse kohaldamise üldiseid eesmärke arvestades ning ühiskonna õiglustunde tagamiseks peab H.J-ile mõistetav karistus ning teole antav hinnang mõjutama teda õiguskuulekalt käituma ning panema ümber hindama oma senise käitumise ja mõtlemise. Nagu eelnevalt märgitud, ei ole kohus karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega, vaid lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Sellest mõttest lähtuvalt ei pea kohus põhjendatuks karistuse kohaldamist selliselt nagu taotles prokurör (s.o 1 aasta, mis on sanktsioonide maksimaalmäär), see ei ole millegagi põhjendatud. Kohus asub seisukohale, et H.J-ile ( tuleb karistuseks mõista ideaalkogumis 23.12.2016.a toime pandud kuriteo eest
1 ning
1 järgi,
1 sätte alusel ning
1 põhiselt karistuseks 6 kuud vangistust. Kohtu hinnangul on selline karistust proportsionaalne toimepandud teoga, samuti Riigikohtus väljendatud seisukohtadega. Kohus leiab, et 6-kuuline vangistus täidab sellekohaste tegude eest täielikult karistuse eesmärgid. Riigikohus on aga väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla tema tingimuslik karistusest vabastamine. Tuleb silmas pidada, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (RK 3-1-1-99-06). Riigikohus on ka sedastanud, et karistusest tingimisi vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RK 3-1-1-40-04). Kohus märgib, et
sätete kohaldamisega allutatakse isik käitumiskontrollile koos
1 toodud kontrollnõuetega. Kohtu hinnangul ei ole H.J isikuks, kes ilmtingimata vajaks 13 kriminaalhooldusametniku järelevalvet ning kontrolli. Kohus leiab, et karistuse eesmärke saab saavutada
Katseaja pikkuseks ei pea kohtu hinnangul olema
3 kohaselt maksimaalne tähtaeg, kuid siinkohal tuleb arvestada Riigikohtus väljendatud seisukohaga, mille pinnalt tuleb karistusest tingimisi vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem ( vt RK 31-1-99-06; 3-1-1-59-07). Kohus asub seisukohale, et katseaja pikkuseks on põhjendatud määrata 1 aasta ja 6 kuud. H.J-i suhtes valitud tõkend – elukohast lahkumise keeld – kuulub tühistamisele kohtuotsuse jõustumisel.
H.J-i näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud teo õigusvastasust. Kohus leiab, et H.J-i suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk, jättes temale mõistetud karistuse tingimuslikult täitmisele pööramata,
MS § 175 lg. 1 p. 3, 4 ja 9 kohaselt on ekspertiisikulud, määratud kaitsjale makstud tasu ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha käsitletavad menetluskuludena. Antud kriminaalasjas on menetluskuludeks ekspertiisi tegemisega seotud kulud summas 84 eurot, määratud kaitsjale makstud tasu kokku summas 672 eurot ning sundraha summas 750 eurot. Kohus märgib, et KrMS § 179 lg. 1 p. 2 järgi on süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha II astme kuriteo korral 1,5 kuupalga alammäära, mis kohtuotsuse tegemise hetkel oli 750 eurot. KrMS § 180 lg. 1 alusel süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg. 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Riigikohus on märkinud, et kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust (RK 3-1-1-39-13; RK 3-1-1-99-11). Võttes arvesse antud kriminaalasja tehiolusid, samuti kaitsja Aivar Ennoki poolt tagatud kaitset, õigusnõustamise mahtu ja ulatust, leiab kohus, et esitatud taotlused kaitsjakulude hüvitamiseks on põhjendatud ja esitatud mõistlikus suuruses. Kohus on seisukohal, et taotlustes esitatud õigusabikulu summa suurus seondub põhjendatud kaitsetoimingutega. Sundraha osas osundab kohus Riigikohtus väljendatud seisukohale, mille põhjal kriminaalmenetluse üldiste kulude sissenõudmine toimub süüdimõistetutelt sundraha instituudi kaudu, mille eesmärk on see, et just menetluse põhjustanud isik kompenseeriks osa kulutustest, mida riik kannab seoses oma üldise avalik-õigusliku ülesandega tagada kriminaalmenetluse toimimine ja kuriteo tagajärgede heastamine. Sundraha instituut kannab oma olemuselt seega mitte karistuslikku, vaid kompensatoorset eesmärki (RK 3-1-1-63-05). Seadusandja on määranud, et reeglina hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Menetluskulusid määrates võtab kohus arvesse nii süüdistatava varalise seisundi kui ka tema taasühiskonnastamise väljavaated. Seejuures isikule mõistetud karistuse liik ja määr ei ole iseenesest otsustava tähendusega, arvesse tuleb võtta süüdistatava sissetulekut ja varalist seisundit tervikuna (RK 3-1-1-105-12). Kohtu hinnangul tuleb H.J-ilt sundraha 750 eurot, määratud kaitsjale makstud tasu summas 72 eurot ning keeruka kohtuarstliku ekspertiisikulu summas 84 eurot, s.o menetluskulud kokku summas 906 eurot seadusele tuginedes välja mõista, kuivõrd antud kulud on tekkinud tema õigusvastase käitumise tulemusena. Kohtu hinnangul puuduvad süüdistatava puhul alused menetluskulude täielikult riigi kanda jätmiseks ning seda ei võimalda ka seadus. Küll aga arvestab kohus sellega, et H.J tuleb tasuda S Sle tsiviilhagi 14 summas 1991,64 eurot, seega peab kohus põhjendatuks kohaldada KrMS § 180 lg. 3 sätteid ning määrata menetluskulud hüvitamisele 12 kuu jooksul. Samuti isiku olukorra kergendamiseks jätab kohus kaitsjatasud kokku summas 600 eurot riigi kanda. Menetluskulude igakuise makse kogusummaks kujuneb seega 75,50 eurot, mis ei ole ülemäära koormav ega ebamõistlikult suur ning mis annab võimaluse süüdistataval hakata ka tsiviilhagi hüvitama. Kohus peab vajalikuks märkida, et H.J on ise oma kuritegeliku käitumisega antud menetluskulud põhjustanud ja seetõttu on kohustatud ka need hüvitama. ASITÕEND Käesolevas kriminaalasjas on asitõendiks CD-plaat. KrMS § 126 lg. 3 p. 1 kohaselt võidakse kuriteojäljega asi, dokument või kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis jätta kriminaalasja juurde, võtta kriminaaltoimikusse või säilitada asitõendite hoidlas või muus menetleja valduses olevas ruumis või ekspertiisiasutuses. Eeltoodud sättest tulenevalt jätab kohus asitõendina kriminaalasjas oleva CD-plaadi kohtuotsuse jõustumisel kriminaalasja materjalide juurde. TSIVIILHAGI Käesolevas kriminaalasjas on esitanud tsiviilhagi S S summas 2000 eurot. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 25 sätestab igaühe õiguse talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. KrMS § 310 lg. 1 kohaselt juhul, kui kohus teeb süüdimõistva otsuse, rahuldab ta tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. VÕS § 127 lg. 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg. 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 lg. 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 130 lg. 1 sätestab, et isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. VÕS § 134 lg. 2 põhiselt isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju 15 hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Lõike 5 kohaselt aga arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. VÕS § 1043 järgi peab teisele isikule (kannatanule) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Seega vastutab isik teisele isikule kahju tekitamise eest juhul, kui kahju on tekkinud tema tegevuse (tegevusetuse) tagajärjel, selline tegevus oli õigusvastane ning isik on kahju tekitamises süüdi. Käesoleval juhul on tõendamist leidnud, et kannatanule S Sle on kahju põhjustanud H.J oma tegevusega. Riigikohtu seisukoha põhiselt kriminaalmenetluses esitatud kannatanu tsiviilnõude üle otsustamine ei ole küll süüdistatava süüküsimuse lahendamise osa, kuid on kriminaalasjaga tihedalt seotud. Kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi alus on puutumuses süüdistusaktiga piiritletava kriminaalmenetluse esemega, sest kriminaalmenetluses on võimalik esitada üksnes selline tsiviilhagi, mille aluseks olevad faktilised asjaolud on olulises osas kattuvad süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaoludega. Riigikohus on sedastanud, et seetõttu on TsMS §-des 338 ja 363 sätestatud põhiliste hagiavaldusele esitatavate nõuete järgimine kriminaalmenetluses kohustuslik vaid niivõrd, kuivõrd see on vajalik, et tagada kannatanu tsiviilnõude õiglane ja kohtumenetluse poolte huve arvestav menetlemine (RK 3-1-1-79-09). Samuti Riigikohtu seisukoha põhiselt (RK 3-1-1-3-10) kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks võib olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele. S S on 17.11.2017.a esitatud hagis välja toonud, et varaline (materiaalne) kahju on kokku summas 1200 eurot, mille moodustab trauma tagajärjel haiguslehel viibimisest tingitud samata jäänud tulu 1191,64 eurot Hagiavaldusele lisatud tõenditena kinnitavad eeltoodud materiaalse kahju aluseid haigusleht, mis kestis 22.06.2017.a-ni, mis tähendab, et kannatanu pidi viibima haiguslehel pool aastat (tl 52). xxx tõend (tl 57) annab ülevaate 2016.a juuni – kuni 2016.a detsember brutotöötasu kohta ning S. S saamata jäänud brutotasu on kajastatud raamatupidaja e-kirjas (tl 58). Konto väljavõttest (tl 59-61) nähtuvad toimunud laekumised Eesti Haigekassalt. Kohus nõustub materiaalse kahju summa suurustega ning hagis toodud arvutuskäiguga. Tuleb aga märkida, et kannatanu on materiaalse kahju ümardanud 1200 euroni, mida kohus siiski ei aktsepteeri, vaid rahuldab tsiviilhagi selles osas osaliselt, mõistes välja 1191,64 eurot, s.o nii nagu arvutuskäik on kajastanud. Tsiviilhagi kohaselt on kannatanule tekitatud ka moraalne kahju summas 800 eurot. Riigikohus on selgitanud, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg. 6 ja TsMS § 233 lg. 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Riigikohus märgib, et kohtute poolt väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt RK 3-2-1-19-08, p. 13). 16 Riigikohus on märkinud sedagi, et VÕS § 130 lg 2 alusel hüvitise saamiseks ei pea hageja iseenesest tõendama midagi muud peale selle, et kostja vastutab talle kehavigastuse tekitamise eest. Küll aga oleneb hüvitise suurus kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Lisaks kehavigastusele või tervisekahjustusele ja nende raskusele võib kahjustatud isik tõendada VÕS § 130 lg 2 järgi suurema rahalise hüvitise saamiseks muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Kohus peab sellisel juhul otsustama, kas need tagajärjed mõjutavad rahalise hüvitise suurust (vt RK 3-2-1-85-08). Vaieldamatult kahjustab isikliku õiguse rikkumine ka isiku psüühilist seisundit ja tegevust ja kohus tõdeb, et mittevaralise kahju olemasolu tuvastamisel isikliku õiguse rikkumise tagajärge ja muudatuste tekkimist, ka nende suurust inimese psüühikas ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Seega tulebki VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestada mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Hüvitise suuruse väljamõistmisel arvestabki kohus esmalt kuriteo tagajärgi ja kannatanule tekitatud tervisekahjustustusi, aga ka S. S läbielatud selles osas. Kriminaalasjas leidis tuvastamist, et H.J põhjustas ettevaatamatusest kannatanule xxx, mis isiku ekspertiisiakti nr 17E-PÕI0121 kohaselt oli pikaajaline tervisehäire, kestusega rohkem kui 4 kuud. Kannatanu viibis selle tagajärjel haiguslehel pool aastat. Tsiviilhagi kohaselt tunneb kannatanu end küll nüüdseks rahuldavalt, kuid siiski on ebamugavustunne xxx ja ta peab kasutama seistes xxx, mis kohtu hinnangul sellist rasket tervisekahjustust arvesse võttes on igati loogiline järelm tekkinud tervisekahjustuse tagajärgedest. Kohtuistungil H.J kahetsust ei avaldanud, pigem leidis õigustusi enda käitumisele ja esitas erinevaid versioone, justkui kannatanu ise oli agressiivne ja „lendas“ trepist alla. Loomulikult ei pidanud kohus sellekohaseid väiteid usustavaks, kuid kahju tekitaja (H.J-i) käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse (kannatanusse) pärast sellist rikkumist näitab see siiski, seda VÕS § 134 lg. 5 mõttes. Kohus möönab, et kuigi mittevaralise kahju hüvitise kindlaksmääramine on kohtu diskretsiooniotsustus, tuleks siiski ka selles osas tagada ühtne kohtupraktika. Samas on iga isiku hingeline kannatus ja seeläbi tekkinud moraalne kahju sõltuvalt kriminaalasjast ja selle eripärast varieeruv ja erinev. Riigikohtus, õigusteabe osakonnas on aprillis 2017.a valminud mittevaralise kahju hüvitamise kohtupraktika kordusanalüüs milles on nenditud, et väiksemate ja lühiajaliste vigastuste tekitamise alusel välja mõistetud hüvitised jäid tsiviilasjades (2016.a) vahemikku 100–1500 eurot. Raskemate kehavigastuste ja tervisekahjustuste tekitamise alusel välja mõistetud hüvitiste suurus tsiviilasjades oli vahemikus 500 – 12 000 eurot. Analüüsis on välja toodud, et mittevaralise kahju hüvitiste suurused erinevad ühelt poolt üldmenetluses ja teiselt poolt kokkuleppe – ning lühimenetluses. Kokkuleppe – ja lühimenetluses välja mõistetud kehalise väärkohtlemisena kvalifitseeritud kuritegude toimepanemisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitis oli keskmiselt ja mediaaniks oli . Hüvitised jäid vahemikku . Üldmenetluses mõisteti selline hüvitis välja kahes menetluses, hüvitiste suurused olid ehk nii keskmine hüvitis kui ka mediaan oli . Nii näiteks oli raske tervisekahjustuse tekitamisena kvalifitseeritud kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju eest väljamõistetud hüvitise suurus lühi – ja kokkuleppemenetluse asjades ja mediaan . Hüvitised jäid vahemikku Üldmenetluses mõisteti hüvitis välja ühes kriminaalasjas ja hüvitise suuruseks oli Arvestades S S õiguste rikkumise raskust ja ulatust ning rikkumise tagajärgi ja üleelamisi, aga ka saadud vigastusi, mis ei toonud endaga kaasa mitte ainult suurt füüsilist valu, vaid kindlasti ka hingelisi kannatusi ja elukvaliteedi olulist langust poole aasta jooksul, ei ole temale välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis summas 800 eurot ebamõistlikult väike, ega süüdistavata 17 vaatenurgast ebamõistlikult suur. Kohtu hinnangul on 800 euro suurune hüvitis kõiki kuriteo asjaolusid arvesse võttes igati proportsionaalne ja vastab ühiskonna üldisele heaolu tasemele. Kohus antud juhul ei tuvastanud aluseid tsiviilhagi läbivaatamata või selle rahuldamata jätmiseks materiaalse kahju nõudes summas 1191,64 eurot ja moraalse kahju nõudes summas 800 eurot. Küll aga märgib kohus, et kannatanu on ekslikult ümardanud materiaalse kahju 1200 euroni, mis kohtu hinnangul siiski põhjendatud pole. Seega rahuldab kohus tsiviilhagi osaliselt ning mõistab H.J-ilt kannatanu S S kasuks välja tsiviilhagi summas 1991,64 eurot (1191,64 € + 800 €). Tsiviilhagi tuleb tasuda S S arveldusarvele Swedbank AS-is nr XXX. Kohus juhindub KrMS §-dest 126; 173 lg. 1 p. 1 ja lg. 2; 175 lg. 1 p. 3, 4, 9; 179 lg. 1 p. 2; 180 lg. 1, 3; 310 lg. 1; 311; 312; 313. Kohtunik: /allkirjastatud digitaalselt/ 18
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.