1-17-11874/39

1-17-11874 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuli 2019, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-11874 Kohtukoosseis Eesistuja Andres Parmas, liikmed Julia Katškovskaja ja Ivi Kesküla Kriminaalasi L.S süüdistus KarS § 121 lg 1 ja § 119 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
2. oktoobri
3. a otsus, üldmenetluses Apellandid Süüdistatav ja tema kaitsja Süüdistatav L.S (isikukood XXX); elukoht: XXX; varem kriminaalkorras karistamata Prokurör Ringkonnaprokurör Natalja Vester Kaitsja Vandeadvokaat Aivar Ennok RESOLUTSIOON
4. Muuta Harju Maakohtu
5. oktoobri
6. a kohtuotsuse põhiosa, jättes sellest välja tunnistaja RR ütlused selle kohta, kas ja kuidas toimus kuriteosündmus, samuti maakohtu hinnangu nendele ütlustele. Muudatus ei halvenda kohtualuse olukorda.
7. Jätta Harju Maakohtu
8. oktoobri
9. a kohtuotsus muus osas muutmata.
10. Jätta apellatsioonid rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1 1-17-11874
11. L.S-ile on esitatud süüdistus KarS § 121 lg 1 järgi selles, et
12. detsembril 2016 haaras ta XXX kortermaja trepikojas tugevalt XX käe randmest ja põhjustas sellega XX-le kehavigastusena parema käe randme piirkonda hematoomi.Süüdistus KarS § 119 lg 1 järgi on L.S-ile esitatud aga selles, et samal ajal ja samas kohas tõmbas ta XX randmest nii, et kannatanu kukkus trepist alla põrandale maha. Sellega põhjustas ta kannatanule ettevaatamatusest vasakut põlveliigest haarava sääreluu ülaotsa killulise nihkumisega murru, mis on isiku ekspertiisiakti nr 17E-PÕI0121 kohaselt pikaajaline tervisehäire, kestusega rohkem kui 4 kuud.
13. Harju Maakohtu
14. oktoobri
15. a otsusega tunnistati L.S KarS § 121 lg 1 ja § 119 lg 1 järgi süüdi ja teda karistati KarS § 63 lg 1 alusel kuue kuu vangistusega, mis jäeti KarS § 73 sätteid kohaldades tingimisi täitmisele pööramata. L.S-ile tõkendina kohaldatud elukohast lahkumise keeld jäeti muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Maakohus rahuldas osaliselt kannatanu XX tsiviilhagi ja mõistis L.S-ilt tema kasuks välja 1991,64 eurot. Samuti mõistis maakohus L.S-ilt välja menetluskulud (kokku 906 eurot), mida kohus võimaldas L.S tasuda ositi kaheteist kuu jooksul. Määratud kaitsjale makstud tasu kohtuistungil osalemise eest kokku kuussada eurot jättis maakohus riigi kanda.
16. Maakohus leidis, et L.S-ile süüdistusaktis inkrimineeritud teod on tõendamist leidnud. Esmalt märkis kohus, et XX-le tekitatud vigastuse, selle raskusastme ja vigastuse tekkimise aja üle vaidlus puudub. Et kannatanu vigastused põhjustas oma tegudega just süüdistatav, luges kohus tõendatuks eeskätt kannatanu ja tunnistajate VV, II, OO ja KK ütluste põhjal. Maakohus arvestas ka tunnistaja RR ütlusi, kes kuulis sündmustest kannatanu käest haiglas, pärast seda kui kannatanu oli operatsiooni järgsest narkoosist ärganud. Tunnistaja LL ja süüdistatava ütlusi ei pidanud maakohus usutavaks ja jättis need tõendite kogumist kõrvale. Süüdistatava ütlused ei haaku maakohtu hinnangul ühegi teise, eelkäsitletud tunnistajate ütlustega ja need on ka omavahel täielikult vastuolus. Süüdistatava väidet, nagu oleks kannatanu tema suhtes hoopis ise vägivalda tarvitanud, ei kinnita mitte ükski muu tõend. L.S ei ole osanud ka veenvalt selgitada, miks ta nn sellise agressiivse vägivalla eest hoidumiseks korterisse ei jäänud, vaid vaatamata sellele, otsustas huvist ja uudishimust vaadata, mida kannatanu veel tahab. Süüdistatava väidet, nagu püüaks kannatanu temalt antud kriminaalasjaga raha välja pressida, ei ole samuti usutav. Tunnistaja LL ütlustest jäi pigem kõlama naljatlemine vaadeldava kriminaalasja temaatika üle, kui tõepäraste ja faktipõhiste ütluste andmise motiiv. Tunnistaja väitel hoopis S. kasutas L.S suhtes vägivalda ja mis eriliselt tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seab, on tema väljendatu, nagu oleks pärast tervist alla kukkumist kannatanu püsti tõusnud ja hakanud taas L.S ründama. See on võimatu, kuna kannatanu murdis kukkudes jalaluu ja tema püsti tõusmine oli seetõttu välistatud, veel enam süüdistatava väidetav ründamine.
17. L.S-ile karistust mõistes märkis maakohus, et tema süüd saab pidada keskmiseks. Karistuse eesmärkide saavutamist pidas maakohus võimalikuks aga üksnes vangistusega. Rahalise karistuse täitmist ei pidanud maakohus realistlikuks, arvestades süüdistatava 2 1-17-11874 sissetuleku suurust ja asjaolu, et tal tuleb hüvitada menetluskulud ning tsiviilhagi. Rahalise karistuse võimaluse välistab ka eripreventiivne kaalutlus, mis lähtub sellest, et veel kohtuistungilgi püüdis kannatanu süüd toimunu eest kannatanule veeretada. Süüdistataval oli võimalik kuriteoni viinud konflikti eskaleerumist vältida, kuid ta ei teinud seda. Kohus osutas, et L.S on varem karistamata isik. Karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Arvestades asjaolu, et L.S on varem karistamata, ei pidanud maakohus otstarbekaks, et ta mõistetud karistuse reaalselt ära kannaks, vaid pidas võimalikuks jätta see tingimis täitmisele pööramata.
18. Maakohus rahuldas osaliselt kannatanu tsiviilhagi. Nimelt esitas XX tsiviilhagi, nõudes varalise kahju katteks 1200 eurot ja mittevaralise kahju katteks 800 eurot. Maakohus leidis, et varalise kahju nõue on põhjendatud 1191,64 euro ulatuses, mille moodustab trauma tagajärjel haiguslehel viibimisest tingitud saamata jäänud tulu. Mittevaralise kahju nõuet 800 euro ulatuses pidas maakohus põhjendatuks, leides, et sellises suuruses hüvitis vastab kogetud tervisekahjustuse raskusele, kannatanu läbi elatud kannatustele ja valule, arvestab rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist toimepandu järgselt. Arvestades XX õiguste rikkumise raskust ja ulatust ning rikkumise tagajärgi ja üleelamisi, aga ka saadud vigastusi, mis ei toonud endaga kaasa mitte ainult suurt füüsilist valu, vaid kindlasti ka hingelisi kannatusi ja elukvaliteedi olulist langust poole aasta jooksul, ei ole temale välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis summas 800 eurot ebamõistlikult väike, ega süüdistavata vaatenurgast ebamõistlikult suur, vaid see on kõiki kuriteo asjaolusid arvesse võttes proportsionaalne ja vastab ühiskonna üldisele heaolu tasemele. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
19. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid L.S ja tema kaitsja vandeadvokaat Aivar Ennok. 6.
20. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja L.S õigeksmõistmist. Ta leiab, et kannatanu provotseeris tüli ning et tema väidetavat süüd tõendavad vaid kannatanu poolsed tunnistajad, kellega ta enamuses on sugulussuhetes. Kohtuistungitel jäi tuvastamata asjaolu, millistel põhjustel kannatanu trepist alla kukkus – kas teda tõmmati, tõugati, või ta hoopis komistas ja kukkus. Märkimata ei saa jätta asjaolu, et politseis on sündmus registreeritud tõukamisena, süüdistusaktis aga heidetakse süüdistatavale ette kannatanu tõmbamist. Tõendite analüüsil pole pööratud vajalikku tähelepanu tunnistaja LL ütlustele, kes on asjaolude kohta andnud muude tunnistajatega võrreldes hoopis teise pildi. Väljendit lendas ei ole alust käesoleval juhul käsitleda kui naljatlemist vaid kui lihtsat kõnekeelset väljendit, kui inimene kukub, ilma et põhjus oleks teada. Veel osutab kaitsja sellele, et süüdistatav ei ole võimeline süüdistuses kirjeldatud tegusid toime panema tulenevalt enda viletsast kehalisest olukorrast. Neil asjaoludel esineb kaitsja arvates kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüs ja see tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Jätnud selle tegemata, rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõistes. 3 1-17-11874 6.
21. L.S taotleb maakohtu otsuse tühistamist. Ta märgib, et
22. a põetud XXX tõttu ei ole ta füüsiliselt võimeline süüdistuses kirjeldatud tegusid toime panema. Süüdistatav märgib, et tunnistaja LL oli ütlusi andes väga närvis, mitte ei püüdnud naljatleda. Kannatanupoolsed tunnistajad on kõik kannatanuga isiklikult seotud, olles tema sugulased, ja juba seetõttu ei ole nende räägitu usaldusväärne. Süüdistatava arvates kannatanu lihtsalt komistas ja kukkus trepil. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
23. Kriminaalkolleegium, tutvunud apellatsioonide, maakohtu vaidlustatud otsuse ja kriminaalasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse põhiosa tuleb osaliselt muuta, kuid apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.
24. KrMS § 66 lg 21 kohaselt tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend. KrMS § 66 lg 21 p 2 kohaselt saab tõendina siiski arvesse võtta tunnistaja ütlusi, mille sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. RR on mh andnud ütlusi selle kohta, kuidas ta kuulis kannatanult järgmisel päeval pärast kuriteo sündmust sellest, mismoodi rünne aset leidis. Kannatanu, kes ärkas operatsiooni järgselt narkoosist, ei ole käsitletav isikuna, kes annab infot vahetult pärast tajutud sündmusi ja selle mõju all olles. Nii vahepeale jäänud ajavahemik, muud sündmused kui ka isiku teadvuse mõjutamine (narkoos) – on asjaolud, mis sellise võimaluse välistavad. Seetõttu tuleb RR ütlused kannatanu ründamise kirjeldamise kohta lubamatu tõendina tõendite kogumist kõrvale jätta. Nimetatud asjaolu tuleb KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel maakohtu otsuse põhjendustest välja jätta. RR ütluste kõrvale jätmine ei muuda siiski ebaõigeks maakohtu järeldusi tervikuna ega mõjuta koguhinnangut toimunud sündmustele ja iseäranis L.S poolt toimepandule.
25. Seoses apellantide väidetega tuleb esmalt tähelepanu juhtida sellele, et samade tõendite põhjal maakohtuga võrreldes erinevale lõppjäreldusele jõudmine eeldaks kolleegiumilt nende vigade väljatoomist, mille põhjal maakohus on teinud tõenditest ebaõiged järeldused. Selleks ei piisa niisiis pelgalt ringkonnakohtu teistsugusest seisukohast mingite tõendite või ka nende kogumi osas. Mingeid selliseid vigu, mis viiksid maakohtu järelduste kummutamiseni, maakohus tõendeid hinnates aga teinud ole, vaid vaidlustatud otsusest nähtub tõendite igakülgsest analüüsist tulenev ja põhjendatud lõppjäreldus. See, et kaitsja ja süüdistatav soovivad osasid tõendeid teisiti tõlgendada, ei anna alust maakohtu järeldusi kummutada. Konkreetselt tuleb apellantide etteheidete kohta märkida alljärgnevat.
26. Kaitsja arvates on jäänud maakohtus tuvastamata, miks kannatanu trepil kukkus – kas teda tõmmati, tõugati või ta hoopis komistas. Sellega ringkonnakohus ei nõustu ja osutab, et maakohus on asunud üheselt mõistetavale seisukohale, et süüdistatav haaras kannatanu käest ja tõmbas teda, misjärel kannatanu kukkus trepist alla trepimademele. Maakohus on seejuures käsitlenud ka ebakõlasid kannatanu ja erinevate tunnistajate ütluste vahel, märkides, et kõik 4 1-17-11874 tunnistajad ei saagi sündmuse teopilti kirjeldada täpselt samamoodi, vaid oluline on vaadelda tõenditest tulenevat teavet kogumis ja neis haakuvaid asjaolusid (vt mko lk 9). Just hinnates erinevate isikute ütlusi kogumis, on maakohus jõudnud järeldusele toimunu osas.
27. Kolleegium ei nõustu kaitsjaga, nagu oleks arutataval juhul maakohus jätnud kõrvaldamata kahtlused L.S süü kohta tema kasuks tõlgendamata. Süüdistatava kasuks tuleb KrMS § 7 lg 3 alusel tõlgendada üksnes sellised kahtlused, mis jäävad üles ka pärast tõendite igakülgset analüüsimist. Selliseks ei ole mitte igasugused asjaolud, millele menetlusosaline soovib endale meeldiva hinnangu andmist. Arutatavas kriminaalasjas ei ole maakohtus vahetult uuritud tõendite põhjal jäänud aga mingeid kahtlusi, mida tuleks süüdistatava kasuks tõlgendada, vaid maakohus on kõikide kaitsja ja süüdistatava tõstatatud väidetavate vastuolude ja interpretatsioonide kohta põhjendatud, tõenditele rajaneva seisukoha võtnud.
28. Maakohus on veenvalt selgitanud sedagi, miks tuleb LL ja L.S ütlused tõendite kogumist ebausaldusväärsetena kõrvale jätta. Kolleegium nõustub nende seisukohtadega. Tõepoolest on seletamatu, miks jäi L.S huvist ja uudishimust kortermaja trepikotta vaatama, mida kannatanu veel tahab, kui väidetavalt käitud kannatanu temaga agressiivselt ja L.S ainus soov oli kinni püüda enda kass. L.S ja LL ütluste usaldusväärsuse seab aga eriti selgelt kahtluse alla nende väidetu, nagu oleks kannatanu ka pärast kukkumist jätkanud L.S ründamist, mis oli aga ometi võimatu, arvestades kukkumisega saadud vigastuse iseloomu.
29. Süüdistatav ja kaitsja on apellatsioonides püüdnud kuriteo toimepanemise fakti kahtluse alla seada ka viitega L.S viletsale tervislikule seisundile. Sellega seoses märgib kolleegium, et asjas uuritud tõendite valguses ei ole välja selgitatud midagi, mis objektiivselt välistaks selle, et L.S sai talle süüks arvatud teo toime panna. Samuti on nii kannatanu kui ka tunnistaja A. Suvorovi ütluste põhjal tuvastatud see, et hoolimata enda väidetavatest tervislikest probleemidest L.S siiski haaras kannatanust ja põhjustas tema kukkumise ning sellest johtuva vigastuse.
30. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 3 jätab kolleegium maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid teeb otsuse põhiosas muudatuse, mis ei halvenda kohtualuse olukorda, jättes maakohtu põhjenduste hulgast välja tunnistaja RR ütlused ja neile antud hinnangud osas, milles RR on rääkinud kuriteosündmuse toimumisest. 5