Obsah (5)

§ 152§ 155§ 109§ 108§ 104

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-22-1756 Määruse kuupäev 20. märts 2023 Kohtunik Maria Lõbus Kohtuasi Ivan Normani kaebus Politsei- ja Piirvalveameti Ida prefektuuri 29

) § 152 lõike 1 punktist

1. Taotluse kohaselt lõpetati PPA
2. märtsi
3. a otsusega nr 4.2-1/2940-1 kaebaja relvaloa DL50013821 kehtivuse peatamine.
4. Kohus küsis
5. märtsi
6. a kohtunõudega kaebajalt, kas ta soovib tühistamis- ja kohustamisnõudelt üle minna tuvastamisnõudele tulenevalt asjaolust, et vaidlusalune otsus on kehtetuks tunnistatud ning taotletud tulirelv ja laskemoon tagastatakse PPA
7. märtsi
8. a otsuse nr 4.2-1/2940-1 alusel. Kohus osutas, et kui kaebaja ei taotle tuvastamisnõudele üleminekut või ei ole see kohtu hinnangul kaebaja õiguste kaitseks vajalik, lõpetab kohus asja menetluse.
9. Kaebaja esitas
10. märtsil 2023 seisukoha menetluse lõpetamise kohta ning menetluskulude nimekirja. Kaebaja leidis, et kuna PPA tegi
11. märtsi
12. a otsuse nr 4.2-1/2940-1, on menetluse jätkamine mõttetu. Kaebaja on saavutanud kaebuse eesmärgi. KOHTU SEISUKOHT 7.

§ 152

lõike 1 punkti 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud.

§ 152

lõike 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust

§ 152

lõike 1 punkti 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb.

1. Kaebaja on esitanud kohtule kaebuse tühistada PPA
2. juuli
3. a otsuse nr 4.2-1/8055-1 punkt 2 ja kohustada PPA-d tagastama ära võetud relv. PPA
4. märtsi
5. a otsusega nr 4.2-1/2940-1 lõpetati kaebaja relvaloa DL50013821 kehtivuse peatamine ning otsustati tulirelv ja laskemoon kaebajale tagastada. Seega on praeguseks ajaks asjaolud kujunenud selliseks, et PPA
6. märtsi
7. a otsuse nr 4.2-1/2940-1 tõttu on käesolev vaidlus muutunud ainetuks. Kaebuse eesmärk tuleb lugeda

§ 152

lõike 1 punkti 4 mõttes saavutatuks (kaebaja relvaloa kehtivus on taastatud).

§ 152

lõike 2 alusel tuvastamisnõudele üleminekut ei ole kaebaja taotlenud ja kohus ei pea seda kaebaja õiguste kaitseks ka vajalikuks. 9. Eeltoodut arvestades esineb kohtu hinnangul käesolevas asjas alus menetluse lõpetamiseks ning kohus lõpetab haldusasja menetluse

§ 152lõike 1 punkti 4 alusel.

Vastavalt

§ 155

lõikele 6 ja § 43 lõike 1 punktile 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas halduskohtule kaebuse esitamine lubatud. 10. Haldusasja menetluse lõpetamise korral tuleb kohtul tulenevalt

§ 109

lõikest 2 otsustada menetlust lõpetavas määruses ka menetluskulude jaotus.

§ 108

lõike 6 kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse

§ 152

lõike 1 punkti 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Seega saaks vastustajale panna kaebaja menetluskulude kandmise kohustuse vaid juhul, kui vastustaja tingituna halduskohtule kaebuse esitamisest lõpetas kaebuses vaidlustatud otsusega kehtestatud piirangu. PPA

1. märtsi
2. a otsusest nr 4.2-1/2940-1 nähtub, et kaebaja relvaloa DL50013821 kehtivuse peatamise lõpetamise 2 3-22-1756 tingisid järgmised asjaolud: kaebaja täitis kohustuse läbida hiljemalt
3. detsembril 2022 Sotsiaalkindlustusametis nõustamisteenus, ta ei ole alates
4. märtsist 2022 rikkunud T. Normaniga suhtlemise keeldu, ta ei ole peale
5. oktoobri
6. a juhtumit toime pannud muid õigusrikkumisi, ei esine relvaloa kehtetuks tunnistamise aluseid. Seega on vastustaja
7. märtsi
8. a otsuse nr 4.2-1/2940-1 tegemisel määravaks pidanud seda, et kaebaja läbis nõustamisteenuse ja oli selleks hetkeks täitnud umbes aasta jooksul suhtlemiskeeldu ega olnud toime pannud uusi õigusrikkumisi. Kohtule kaebuse esitamise hetkeks ei olnud kaebaja nõustamisteenust läbinud ega ka veel piisavalt pika ajavahemiku jooksul tõestanud, et täidab suhtlemiskeeldu ega pane toime uusi õigusrikkumisi. Seda arvestades ei ole alust väita, et vastustaja oleks
9. märtsi
10. a otsuse nr 4.2-1/2940-1 teinud kohtule kaebuse esitamisest tingituna. Vastupidi, asja materjalid kinnitavad, et vastustaja poolt relvaloa kehtivuse peatamise lõpetamine oli põhjustatud sellest, et vastustajal oli
11. märtsiks 2023 kaebaja käitumisest tulenevalt kujunenud veendumus, et kaebaja oma eluviisi või käitumisega ei ohusta enda või teise isiku turvalisust. Eeltoodust tulenevalt jäävad kaebaja menetluskulud, v.a kaebuse esitamise eest tasutud riigilõiv (vt riigilõivu kohta määruse punkti 12), tema enda kanda. Vastustaja ei ole kohtule esitatud
12. märtsi
13. a pöördumises võimalikele menetluskuludele osutanud. Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda.
14. Täiendavalt osutab kohus sellele, et kaebaja menetluskulud ei oleks vastustajalt väljamõistetavad ka seetõttu, et kaebaja ei ole kohtule esitanud ühtegi kuludokumenti (arvet) ning on kohtule esitatud avaldused ise allkirjastanud ja koostanud. Asjaolu, et kaebaja võis õigusteenuse osutajaga konsulteerida ja saada temalt juhiseid kohtule esitatavate avalduste koostamiseks, ei tähenda, et sellise teenuse kulud oleksid vastustajalt väljamõistetavad (vrd Riigikohtu
15. oktoobri
16. a otsus asjas nr 3-3-1-46-12, punkt 33 ja
17. märtsi
18. a otsus asjas nr 3-3-1-79-16, punkt 24). 12.

§ 104

lõike 5 punkti 4 kohaselt tagastab kohus tasutud riigilõivu, kui menetlus lõpetatakse

§ 152lõike 1 punkti 4 alusel.

Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot. See riigilõiv tuleb käesoleva kohtumääruse jõustumisel

§ 104

lõike 5 punkti 4 alusel tagastada kaebaja arvelduskontole nr EE232200221079372797 Swedbank AS-s. (allkirjastatud digitaalselt) 3