← Eesti

2-21-12811/27

Obsah (14)§ 68§ 100§ 108§ 5§ 91§ 95§ 105§ 84§ 71§ 88§ 107§ 98§ 29§ 28

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Agle Elmik Otsuse tegemise aeg ja koht 12. oktoober 2022, Rapla kohtumaja Tsiviilasja number 2-21-12811 Tsiviilasi A O hagi OÜ Rusti Tran

) § 84 lg 1 alusel.

§ 68lg 1 alusel oli 10.

septembri 2020 seisuga töötajal õigus põhipuhkusele 16,26 kalendripäeva. Avaldaja ühe keskmise kalendripäeva tasu on 30,48 eurot.

§ 100

lg 4 kohaselt pidanuks kostja hagejale tasuma töölepingu erakorralise üles ütlemisel tööandja töölepingu olulise rikkumise tõttu hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o 2529,45 eurot. Töölepingu lõppemisel oli hagejal õigus töötatud aja eest töötasule (kahju hüvitisele) 5902,05 eurot (bruto,

§ 108alusel) perioodil 10.

september 2020 kuni

  1. aprill
  2. Ülesütlemisavalduses esitatud nõudeid kostja tasunud ei ole. Hageja palub mõista välja seadusjärgse viivise hüvitiselt ja puhkusehüvitiselt.
  3. TVK rahuldas
  4. juuli 2021 otsusega (teatavaks tehtud
  5. juulil 2021, TVK otsus) töövaidlusasjas nr 4-1/987/21 töötaja avalduse osaliselt. TVK mõistis kostjalt hageja kasuks välja kasutamata puhkusehüvitise 464,86 eurot, ülesütlemise hüvitise 2400 eurot ning nimetatud nõuetelt sissenõutavaks muutunud viivise ajavahemiku
  6. aprill kuni
  7. juuli 2021 2

(9)eest 51,49 eurot, samuti edasiulatuva viivise alates 2. juulist 2021 kuni kohase täitmiseni 0,63 eurot päevas. Hageja

§ 108järgi esitatud nõue jäi rahuldamata.

TVK otsuse kohaselt tuvastati töövaidlusasjas nr 4-1/2722/20 TVK 16. veebruari 2021 otsuse p-s 58, et pooltevaheline tööleping on kehtiv. Teisisõnu tuvastati see, et kostja ei ole töölepingut erakorraliselt üles öelnud. Seda arvestades on põhjendamatu hageja

§ 108

alusel esitatud kahju hüvitamise nõue.

§ 5

kohaselt lepivad pooled töölepingu tingimustes kokku lepingu sõlmimisel ning need tingimused on mõlemale poolele täitmiseks kohustuslikud. Kui tööandja ei täida kokkulepitud tingimusi, sh ei kindlusta töötajat kokkulepitud tööga või ei täida töölepingu tingimusi kokkulepitud viisil, võib töötaja nõuda töölepingu ülesütlemist

§ 91lg 2 alusel.

Tööandja on töötaja 9. aprilli 2021 erakorralise ülesütlemisavalduse kättesaanud (

§ 95ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 195)).

Tööandja ei ole

§ 105

lg 1 sätestatud tähtaja jooksul töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamist vaidlustanud. Seega tuleb avaldaja tööleping lugeda lõppenuks

§ 91lg 2 alusel 10.

aprillil 2021. TVK pidas

§ 100lg 4 järgi määratavaks mõistlikuks hüvitiseks 2400 eurot.

TVK lähtus hüvitise määramisel töösuhte pikkusest, rikkumise ulatusest ja kestvusest ning poolte käitumisest töösuhte ajal ja selle lõpetamisel, leides et tööandjal oli töötajaga sõlmitud tööleping võimalik ülesse öelda tööandja algatusel, kuid ka nõustudes töötaja poolt pakutud lepingu lõppemisega poolte kokkuleppel. Tööandjale oli teada töölepingu jätkumine. Tööandjal tuleb töölepingu lõppemise päeval maksta töötajale väljateenitud, kuid veel maksmata summad (

§ 84

lg 1).

§ 71

kohaselt on tööandja kohustatud hüvitama rahas töölepingu lõppemisel töötajale tema kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse. Tööleping on lõppenud, tööandja avaldajale kasutamata põhipuhkuse hüvitist tasunud ei ole. Puhkuse hüvitise suurusele kostja vastuväiteid esitanud ei ole. Hageja taotlus ülesütlemise hüvitiselt ja puhkusehüvitiselt seadusjärgse viivise väljamõistmiseks alates töölepingu lõppemisele järgnevast päevast (

  1. aprill 2021) kuulus rahuldamisele. Taotlus töövaidlusasja nr 4-1/987/21 läbivaatamiseks hagimenetluses
  2. Tööandja esitas
  3. augustil 2021 Pärnu Maakohtule taotluse TVK
  4. juuli 2022 otsuse töövaidlusasja nr 4-1/987/21 läbivaatamiseks hagimenetluse korras osas, milles TVK töötaja avalduse rahuldas. Tööandja taotluse kohaselt töövaidlusasjas nr 4-1/2722/20 ei tuvastatud
  5. veebruari 2021 otsusega, et tööandja poolne töötaja suhtes töölepingu erakorraline ülesütlemine
  6. septembril 2020 tööandja kütusekaardi kuritarvitamise tõttu (usalduse kaotus) oleks olnud tühine. Hageja ei vaidlustanud nimetatud otsust. Järelikult puudub poolte vahel alates nimetatud kuupäevast töösuhe. Seejuures taotles ka hageja eelviidatud töövaidlusasjas töölepingu lõpetamist alates
  7. oktoobrist
  8. Seega kumbki pool ei nõudnud ega soovinud töövaidlusasjas nr 4-1/2722/20 töölepingu jätkamist. Asjaolu, et töövaidlusasjas nr 4-1/2722/20 TVK tuvastas
  9. veebruari 2021 otsuse põhjendavas osas, et töösuhe on poolte vahel kehtiv ei oma tähtsust. Määrav on otsuse resolutsioonis tuvastatu. TVK
  10. veebruaril 2021 otsuse resolutsiooni p-s 3 jäeti hageja taotlus töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks rahuldamata. Seetõttu lõppes pooltevaheline töösuhe
  11. septembril 2020 tööandja poolse töölepingu erakorralise ülesütlemisega. Uut töölepingut pooled ei sõlminud. Eeltoodut arvestades ei tohtinud TVK töövaidlusasjas nr 4-1/987/21 hageja avaldust menetleda ja rahuldas avalduse osaliselt valesti. TVK otsus on põhjendamata ja vastuoluline. Hageja nõuded on alusetud. 3

(9)
  1. Pärnu Maakohus luges
  2. oktoobri 2021 määrusega töövaidluskomisjonile esitatud töötaja avalduse hagiavalduseks ning võttis töövaidlusasja menetlusse. Ühtlasi määras kohus pooltele määruse kättesaamisest 14 päevase tähtaja soovi korral seisukohtade ja tõendite esitamiseks. Poolte täiendavad seisukohad maakohtus
  3. Pooled jäid maakohus töövaidlusasjas nr 4-1/987/21 esitatud seisukohtade juurde ja palusid jätta menetluskulud teineteise kanda. Kostja vaidles vastu hageja TVK-s kantud menetluskulude suurusele. Menetluse edasine käik maakohtus
  4. Maakohus määras asjas eelistungi
  5. veebruarile 2022, mis lükati edasi
  6. märtsile
  7. Eelistungile kostja seaduslik esindaja Märt Mõtte ei ilmunud. Kostja juhatuse liikme J L volitused olid istungi toimumise ajaks viimase kinnitusel lõppenud ning kohtumenetlusega seonduvad dokumendid M. Mõttele edasi antud (dtl 204). Hageja taotles asjas tagaseljaotsuse tegemist. Hageja märkis, et kostja on pahatahtlikult pooltevahelisi menetlusi venitanud ja süüdistanud hagejat kütusevarguses alusetult. Kohus küsis kostja juhatuse liikme M. Mõtte seisukohti asjas
  8. märtsi 2022 e-kirjaga, millele viimane ei reageerinud (dtl 205 ja 207).
  9. augusti 2022 määrusega määras kohus asja menetluse jätkamise poolte nõusolekul kirjalikus menetluses ja pooltele tähtajad ning eelmenetluse lõppenuks
  10. septembril 2022 (dtl-d 225-227). Hageja esitas
  11. septembril 2022 lõplikud seisukohad ja menetluskulude nimekirja (dtl-d 229-234). Kostja täiendavaid seisukohti ega tõendeid ei esitanud. OTSUSE PÕHJENDUSED
  12. Maakohus tutvunud tsiviilasja toimikus olevate tõendite ning menetlusdokumentidega, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Poolte menetluskulud jäävad kostja kanda.
  13. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
  14. Töövaidluse lahendamise seaduse (TvLS) § 58 lg 4 kohaselt, kui töövaidluskomisjon avalduse täielikult või osaliselt rahuldab, võib teine pool esitada kohtule taotluse, et kohus vaataks töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina. TvLS § 58 lg 5 kohaselt ei kontrolli kohus töövaidluskomisjoni otsust, vaid lahendab töövaidluskomisjonile esitatud avalduse hagimenetluses algusest peale. Seega menetleb kohus hageja nõudeid osas, milles töövaidluskomisjon need töövaidlusasjas nr 4-1/987/21 rahuldas (dtl 12-16). Eeltoodut arvestades menetleb kohus hageja nõudeid poolte vahel sõlmitud suulise töölepingu alusel kasutumata puhkusehüvitise 464,86 eurot, ülesütlemise hüvitise 2529,45 eurot ja sissenõutavaks muutunud seadusjärgse viivise 51,19 eurot, samuti edasiulatuva seadusjärgse viivise 0,63 eurot päevas kuni nõuete kohase täitmiseni väljamõistmiseks (dtl-d 34-37 ja 92-96).
  15. Pooled tõid esile järgmised asjaolud, mis vastaspool võttis omaks või mille vaidlustamise tahe ei ilmnenud tema avaldustest, mistõttu kohus saab need lugeda TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 alusel tuvastatuks: 4
(9) poolte vahel sõlmiti suuline tööleping, mille kohaselt töötas hageja kostja juures veoautojuhina alates
  1. oktoobrist 2019 (tööleping) (dtl-d 12, 13, 18, 21 ja 36);  ajavahemikul
  2. september 2020 kuni
  3. aprill 2021 hagejale töölepingu alusel tööd ei pakutud ja töötasu ei makstud (dtl-d 4, 8, 9, 14, 59-61 ja 68);  eelviidatud perioodil oli kostja juhatuse ainuke liige J L (dtl 203);  hageja esitas kostjale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse
  4. aprillil 2021, mille alusel luges töölepingu lõppenuks
  5. aprillil 2021 (dtl-d 62 ja 59-61);  kostja kinnitas töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse kättesaamist
  6. aprillil 2021 (dtl 62);  kostja hageja erakorralise töölepingu ülesütlemise avaldust TVK-s ega kohtus ei vaidlustanud (dtl-d 3-10, 12-16, 18-26 ja 34-37);  kostja mistahes rahasummasid hagejale pärast ülesütlemise avalduse saamist tasunud ei ole (dtl 3-10, 12-16, 18-26 ja 34-37).
  7. Vaidlus on eelkõige selle üle, kes töölepingu erakorraliselt üles ütles. Esmalt käsitleb kohus seega töölepingu erakorralise ülesütlemisega seonduvat ning tuvastab, millise sätte alusel ja millisel kuupäeval pooltevaheline töösuhe lõppes. Kostja kaitseb end hageja nõuete vastu järgmiste väidetega. Kostja ütles töölepingu erakorraliselt kehtivalt üles

§ 88lg 1 p 5 alusel 10.

septembril

  1. TVK jättis töövaidlusasjas nr 4-1/2722/20
  2. veebruari 2021 (jõustunud
  3. märtsil 2021) otsuse resolutsiooni p-s 3 hageja nõude töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks rahuldamata. Järelikult on tööleping tööandaja poolse töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldusega lõppenud ja poolte vahel puudub töösuhe, mida lõpetada. Uut töölepingut ei ole poolte vahel sõlmitud. Hageja nõuded on alusetud (dtl-d 3-10). Kohus kostja sellise arusaamaga ei nõustu.
  4. TsMS § 457 lg 1 näeb ette, et jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Öeldu kehtib ka TVK jõustunud otsuse osas, mistõttu ei saa kohus teha lahendit, mis oleks sellega vastuolus (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  5. novembri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-1-1-47-11, p 12). Õiguskirjanduse kohaselt on kohtuotsus siiski siduv vaid konkreetse hagi piirides (vt Tsiviilkohtumenetluse seadustik I, kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2017, § 272 komm 3.3.2.). Muus osas on kõik kohtulahendid käsitatavad dokumentaalsete tõenditena (TsMS § 272 lg 2). Seejuures ei ole ühelgi tõendil tsiviilkohtumenetluses ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti (TsMS § 232).
  6. Eeltoodut arvestades ei ole maakohus seotud TVK
  7. veebruari 2021 (jõustunud
  8. märtsil 2021) otsuse resolutsiooni punktidega töövaidlusasjas nr 4-1/2722/20, nagu arvab ekslikult kostja. Kohus hindab TVK
  9. veebruari 2021 otsust töövaidlusasjas nr 4-1/2722/20 praeguses asjas tõendina (dtl-d 18-26).
  10. Töövaidlusasjas nr 4-1/2722/20 jättis TVK kohtu hinnangul ekslikult
  11. veebruari 2021 otsuse resolutsioonis tuvastamata töölepingu ülesütlemise tühisuse ja jättis

§ 107lg 2 alusel töölepingu töötaja taotlusel lõpetamata.

Nimetatud otsuse p-des 50 jj on TVK tuvastanud, et TVL mõttes ei ole kostja hagejaga sõlmitud suulist töölepingut erakorraliselt üles öelnud, sest nõuetekohast ülesütlemisavaldust ei ole tehtud. Kohtu arvates tulnuks TVK-l tuvastada, et kostja poolne töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine ja lahendada hageja 5

(9)nõue

§ 107

lg 2 alusel, mitte jätta ülesütlemise tühisuse tuvastamisega seonduvad hageja nõuded rahuldamata (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

  1. detsembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, p 17). Eelviidatud TVK lahendit hinnates ei nähtu sellest, et kostja oleks
  2. septembril 2020 töölepingu erakorraliselt kehtivalt üles öelnud

§ 95jj mõttes.

Hageja nõue töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks jäi rahuldamata põhjusel, et kostja ei olnud teinud töölepingu ülesütlemise avaldust töölepingu seaduse mõttes, st TVK ei tuvastanud töölepingu ülesütlemist (vt töövaidlusasjas nr 4-1/2722/20 TVK

  1. veebruari 2021 otsuse p-d 55 ja 58, dtl 25). TVK ei jätnud seega hageja avaldust rahuldamata põhjusel, et kostja oli töölepingu erakorraliselt üles öelnud nagu võiks ekslikult resolutsioonist järeldada. Sellele viitab mh see, et TVK tuvastas
  2. veebruari 2021 otsuse töövaidlusasjas nr 4-1/2722/20 p-s 58, et tööleping on kehtiv (dtl 25).
  3. Kokkuvõttes ei ole TVK
  4. veebruari 2021 otsuse töövaidlusasjas nr 4-1/2722/20 p-s 3 märgitu praeguses asjas kohtule siduv ja nimetatud lahend tervikuna ei tõenda, et kostja ütles
  5. septembril 2020 pooltevahelise töölepingu kehtivalt erakorraliselt üles. Muid tõendid selle kohta, et tööleping oleks
  6. septembril 2020 või mõnel muul kuupäeval kostja poolt erakorraliselt ülesöeldud kohtule esitatud ei ole. TsMS § 230 lg 1 kohaselt pidi kostja tõendama oma väiteid, s.o esile tooma sündmused või tahteavaldused, millest nähtuks töösuhte varasem või hilisem lõpetamine. Kohus määras
  7. oktoobril 2021 põhjenduste ja tõendite esitamiseks pooltele tähtaja. Kostja põhjendusi ja tõendeid ei esitanud. Kohus märgib, et MTA töötamise registrisse töölepingu lõppemise kohta
  8. septembril 2020

§ 88

lg 1 p 7 alusel kande tegemine ei lõpetanud töölepingut, sest töölepingu seadus ei näe sellist alust töölepingu lõppemise kohta ette. Viidatud register on deklaratiivne ega oma õiguslikku tähendust töösuhte lõppemise aluse tuvastamisel.

  1. Poolte vahel ei ole vaidlust, et ajavahemikul
  2. september 2020 kuni
  3. aprill 2021 kostja hagejale töölepingu alusel tööd ei pakkunud ja töötasu ei maksnud (dtl-d 3-10, 138 ja 34-37) . Samuti puudub vaidlus selles, et hageja esitas
  4. aprillil 2021 kostjale

§ 91

järgi erakorralise töölepingu ülesütlemise avalduse, mille kostja sai enda kinnitusel kätte hiljemalt 12. aprillil 2021 (dtl-d 59-62). Kostja ei ole hageja töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldust sisuliselt vaidlustanud (dtl-d 3-10). Töölepingu lõppemise eelduseks on

§ 95lg 1 järgi ülesütlemisavaldus.

Üles võib öelda erakorraliselt nii tähtajalise kui ka tähtajatu töölepingu. Etteteatamistähtaegu järgimata võib töölepingu üles öelda töötaja üksnes

§ 98lg-s 2 sätestatud juhul. Ülesütlemise avaldus muutub kehtivaks kättesaamisega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) § 69 lg-d 1 ja 2). Ülesütlemise avaldus on kehtiv, kui täidetud on selle materiaalsed ja formaalsed eeldused (VÕS §d 195 ja 196 koosmõjus §-ga 1).

  1. Kohtu arvates on hageja praegusel juhul
  2. aprilli 2021 ülesütlemisavaldusega töölepingu kehtivalt erakorraliselt üles öelnud
  3. aprillil
  4. Ülesütlemisavaldus muutus kehtivaks, kui kostja selle kätte sai. Kostja kinnitas ülesütlemisavalduse kättesaamist
  5. aprillil 2021 (dtl 62). Kohtupraktika kohaselt on majandustegevuses tegutseval isikul saadetud e-kirjaga mõistlik võimalus tutvuda hiljemalt järgmisel päeval pärast e-kirja saabumist saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  6. detsembri 2007 otsus nr 3-2-1-123-07, p 12).
  7. aprill 2021 oli reede. E-kirja saabumisele järgnev päev langes nädalavahetusele, siis saab mõistlikult eeldada, et majandus- ja kutsetegevuses tegutseval isikul tekib mõistlik võimalus sellega tutvuda järgmisel tööpäeval. Seega tuleb lugeda ka 6

(9)kohtupraktika kohaselt töölepingu ülesütlemisavaldus kostja poolt kättesaaduks
  1. aprillile 2021 järgneval tööpäeval ehk
  2. aprillil
  3. Eeltoodut arvestades tuleb hageja tööleping lugeda lõppenuks
  4. aprillil
  5. Hageja
  6. aprilli 2021 ülesütlemisavaldus on kohtu hinnangul formaalselt ja materiaalselt nõuetekohane. Avalduses on põhjendatud erakorralist ülesütlemist sellega, et hageja ei ole saanud alates
  7. septembrist 2020 kostjast tuleneval põhjusel tööd ega töötasu (dtl 60). Tegemist oli kostjast tuleneva tööseisakuga. Kostja ei ole seda eitanud. Kohtu arvates on selline põhjendus piisav

§ 91

lg 1 ja lg 2 p 2 alusel ning § 98 lg 2 alusel töölepingu erakorralise ülesütlemiseks (vt Riigikohtu 9. veebruari 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-19-9129, p-d 26–27).

§ 5

kohaselt lepivad pooled töölepingu tingimustes kokku lepingu sõlmimisel ning need tingimused on mõlemale poolele täitmiseks kohustuslikud. Ülesütlemisavaldus vastab ka

§ 95lg 1 vorminõuetele ja on kostjale kättetoimetatud.

Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et oleks ülesütlemisavalduse

§ 105lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul vaidlustanud.

18. Eeltoodut arvestades tuleb lugeda pooltevaheline tööleping

§ 91lg 1 ja lg 2 p 2 ning § 98 lg 2 alusel 12.

aprillil 2021 lõppenuks.

§ 84

lg 1 sätestab üldpõhimõttena töösuhtest tulenevate kõikide nõuete sissenõutavaks muutumise ajaks töölepingu lõppemise kuupäeva. Teisisõnu tekib töötajal õigus nõuda sellest ajast tööandjalt rahaliste kohustuste täitmist. 19. Hageja on palunud mõista kostjalt enda kasuks välja

§ 100

lg 4 alusel ülesütlemise hüvitise 2529,45 eurot, s.o kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Hageja esitas oma töötasu tõendamiseks MTA TDS lisa 1 väljavõtte ning arvutas vastavalt keskmise töötasu maksmise tingimuste ja korra § 3 lg-tele 1 ja 6 (edaspidi kord, koosmõjus

§ 29

lg-ga 8) ühe kuu keskmise töötasu suuruseks 843,15 eurot) (dtl-d 34-37 ja 39-41). Kostja ei ole hüvitise suurust sisuliselt vaidlustanud. TVK rahuldas 1. juuli 2021 otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/987/21 hageja nõude 2400 eurot ulatuses (3 x 800 eurot). TVK lähtus hüvitise määramisel töösuhte pikkusest, rikkumise ulatusest ja kestvusest ning poolte käitumisest töösuhte ajal ja selle lõpetamisel, leides et tööandjal oli töötajaga sõlmitud tööleping võimalik ülesse öelda tööandja algatusel, kuid ka nõustudes töötaja poolt pakutud lepingu lõppemisega poolte kokkuleppel. Tööandjale oli teada töölepingu jätkumine (dtl-d 12-16). Kohus ei saa rahuldada hageja nõuet suuremas ulatuses, kui seda tegi TVK, sest hageja ei vaidlustanud TVK otsust hagi rahuldamata jäänud osas (vt ka otsuse p 9). Kohus leiab sarnaselt TVK-ga, et hüvitise suuruseks tuleb määrata 2400 eurot (3 x 800 eurot (MTA TDS lisa 1 järgi arvutatud keskmise töötasu suurus koosmõjus korra § 3 lg-ga 4). Kohus on seisukohal, et esine asjaolusid, mis tingiksid

§ 100lg-s 4 sätestatud hüvitise suuruse muutmise.

Tööandja ei ole töösuhtes käitunud töötaja suhtes mõistlikult. Tööandja keeldus töötajale töö andmisest ja palga maksmisest ning töölepingu kokkuleppel lõpetamisest olukorras, kus ta pidi mõistlikult võttes aru saama, et pooltevaheline tööleping on kehtiv (vt ka otsuse p-d 11-15). Hüvitise suuruse määramisel arvestab kohus tööandja vastutust nimetatud olukorra tekkimisel ja võimalikku töötajale tekkinud kahju. 20.

§ 71

kohaselt on tööandja kohustatud töölepingu lõppemisel hüvitama rahas töötajale töötaja poolt kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse. Hageja arvutuse kohaselt oli tema 7

(9)väljateenitud puhkusepäevade arv lepingu ülesütlemise seisuga 16,26 kalendripäeva ja ühe keskmise kalendripäeva tasu korra kohaselt 30,48 eurot, mis teeb rahaliseks hüvitiseks 464,86 eurot (dtl-d 34-38). Kostja ei ole hüvitise suurust sisuliselt vaidlustanud. Puhkusetasu ei ole tuvastatud asjaoludel hagejale välja makstud.

§ 28

lg 2 p-d 3 ja 4 sätestavad, et tööandja on kohustatud tagama kokkulepitud töö- ja puhkeaja ning pidama tööaja arvestust, samuti maksma puhkusetasu. Kuivõrd arvestuse pidamine oli kostja ülesanne ning kostja ei ole hageja arvestust vaidlustanud, võtab kohus aluseks hageja arvestuse. Eeltoodu kohaselt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista puhkusehüvitis 464,86 eurot.

  1. Hageja palub mõista kostjalt välja viivise hüvitiselt ja puhkuse hüvitiselt (dtl-d 34-37). VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivist rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% aastas. TVK mõistis kostjalt hageja kasuks välja alates
  2. aprillist 2021 (töölepingu lõppemisele järgnev päev) kuni töövaidluskomisjoni otsuse tegemiseni, s.o
  3. juulini 2021 viivise 51,49 eurot 2864,86 eurolt ja alates
  4. juulist 2021 kuni kohase täitmiseni viivise 0,63 eurot päevas (dtl 12). Kohus luges töölepingu lõppenuks
  5. aprillil
  6. Töölepingu lõppemisega muutusid sissenõutavaks kõik saadaolevad tasud. Kohus on kostjalt hageja kasuks välja mõistnud töölepingu ülesütlemise hüvitise 2400 eurot ning puhkusehüvitise 464,86 eurot, s.o kokku 2864,86 eurot. Kohus leiab, et hageja seadusjärgne viivisenõue on põhjendatud. Arvestades, et kohus muutis töölepingu lõppemise kuupäeva, on vajalik ümber arvestada ka viivisearvestus. Kohus leiab, et sissenõutavaks muutunud viivist tuleb arvestada alates
  7. aprillist 2021 (töölepingu lõppemisele järgnevast päevast) kuni hagi esitamiseni (kostja poolt taotluse esitamiseni), st kuni
  8. augustini
  9. Seega kujuneb sissenõutavaks muutunud viiviseks 77,23 eurot. Alates
  10. augustist 2021 arvestatakse viivist VÕS § 113 lg 1 teise lause alusel kuni võlasumma tasumiseni.
  11. Kohtu hinnangul on hagejal võimalik jõustunud kohtuotsusega pöörduda Maksu- ja Tolliameti poole muudatuste tegemiseks töötamise registris, kus tehakse otsuse alusel kanded (https://www.ti.ee/et/uudised/kelle-poole-poorduda-kui-tootamise-registri-kanne-ei-ole-oige). Praegusel juhul on kohus tuvastanud kohtuotsuse resolutsioonis töölepingu alguse ja lõpu kuupäeva ning lõppemise aluse. Kohus tegi seda menetlusökonoomiast tulenevatel kaalutlustel. Poolte vahel on töölepingust tulenev vaidlus kestnud pikka aega. Kohtuotsuse resolutsioonis töölepingu lõpu kuupäeva ja lõppemise tuvastamata jätmine põhjustaks tõenäoliselt poolte vahel uue kohtuvaidluse MTA töötaja registri kande muutmiseks.
  12. Hageja taotles asjas tagaseljaotsuse tegemist. Kohus selgitab, et tagaseljaotsuse tegemine on kohtu diskretsiooniotsus (TsMS § 407 lg 1). Kohus ei pidanud praegusel juhul vajalikuks ega võimalikuks asjas tagaseljaotsuse tegemist.
  13. Kõike eeltoodut arvestades tuleb hagiavaldus rahuldada. 8

(9)Menetluskulud
  1. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kohus jätab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda, sest lahend tehakse tema kahjuks.
  2. TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 kohaselt määrab kohus menetlusökonoomiast tulenevalt menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) Agle Elmik kohtunik 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.