← Eesti

2-19-3390/76

Obsah (6)§ 657§ 171§ 445§ 174§ 177§ 178

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Gea Lepik, Kadri Mälberg Otsuse tegemise aeg ja koht 17.03.2023, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-3390

§ 657lg 1 p 2¹).

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

  1. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud, mille üle ei vaidle pooled apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab seetõttu aluseks asja lahendamisel: - pooled sõlmisid 23.03.2016 deklaratiivse võlatunnistuse; - kostjal on tasumata võlatunnistuses kokkulepitud summadest 2500 eurot; - kostja oli hageja juhatuse liikmena äriregistrisse kantud ajavahemikul 14.01.2015–04.11.2015; - 24.08.2015 koostas kostja avalduse juhatuse liikme kohalt tagasiastumiseks; - 02.09.2015 toimus hageja üldkoosolek nõukogu valimiseks, kuid otsusevõime puudumise tõttu ei võetud otsuseid vastu; - 23.09.2015 toimus korduskoosolek nõukogu valimiseks ning koosolekul valiti viieliikmeline nõukogu; - hageja nõukogu kanti äriregistrisse 23.09.2015; - 29.09.2015 võttis hageja nõukogu vastu otsuse kutsuda kostja juhatuse liikme kohalt tagasi ning hageja esitas vastava otsuse äriregistrile 21.10.
  2. I
  3. Maakohus leidis lõppjärelduses õigesti, et kostja juhatuse liikme volitused lõppesid 24.08.2015, kuid ringkonnakohus muudab nimetatud osas maakohtu otsuse põhjendusi. 11.
  4. Kostja juhatuse liikme kohalt tagasiastumise avaldus on käsitatav tahteavaldusena, mis muutub TsÜS § 69 lg 1 esimese lause kohaselt kehtivaks kättesaamisega. TsÜS § 69 lg 2 esimese lause järgi on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. TsÜS § 69 lg 2 teise lause järgi loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda (vt RKTKo nr 2-20-6269/54 p 14). TÜS § 61 lg 4 esimese lause järgi võib juhatuse liige juhatusest tagasi astuda sõltumata põhjusest, teatades sellest enda määranud organile. Kuna hageja väitis, et kostja teatas talle oma tagasiastumisest, tuleb tuvastada selleks, et kostja avaldusel oleks õiguslik tähendus TÜS § 61 lg 4 esimese lause mõttes, et selle sai TsÜS § 69 lg 1 esimese lause ja lg 2 järgi kätte organ, mis oli kostja määranud hageja juhatuse liikmeks. Avalduse koostamise aja seisuga (24.08.2015) ei olnud ühistul maakohtu tuvastatu kohaselt nõukogu.
  5. a augustis oli hoiu-laenuühistu juhtorganiks üksnes juhatus, mis koosnes kolmest liikmest (kostja, Q ja Y). 11.
  6. Juriidilise isiku juhatuse liikmel ei piisa tagasiastumiseks üldjuhul sellest, kui juhatuse liige saadab avalduse teistele juhatuse liikmetele. Avaldus tuleb saata juhatuse ametisse määranud organile, milleks praegusel juhul oli hageja liikmete üldkoosolek. Riigikohus leidis praegust asja arutades, et vaba eneseteostuse õigusega (põhiseaduse § 19) ei oleks aga kooskõlas see, kui tulundusühistu juhatuse liige saaks tagasi astuda üksnes juhul, kui ta suudab tagasiastumise avalduse kõigile enda määranud organi liikmetele kätte toimetada. See ei pruugi igal juhul (nt 6

(10)organi liikme surma või organi liikmete suure arvu korral) olla mõistlikult võimalik. Seetõttu tuleb TÜS § 61 lg-t 4 tõlgendada Riigikohtu praeguses asjas antud suuniste järgi selliselt, et olukorras, kus juhatuse oli määranud tulundusühistu liikmete üldkoosolek, peab juhatuse liige oma tagasiastumise avalduse tegema teatavaks kõigile tulundusühistu liikmetele, kuid see avaldus jõustub siiski ajast, mil vähemalt üks tulundusühistu liige on avalduse TsÜS § 69 lg 1 esimese lause ja lg 2 kohaselt kätte saanud. Riigikohtu suuniste kohaselt praeguses asjas on tulundusühistu liikmete üldkoosoleku või nõukogu määratud juhatuse liikme tagasiastumine võimalik ka sellekohase avalduse esitamise teel teistele juhatuse liikmetele, kuid ka sellisel juhul muutub tagasiastumisavaldus kehtivaks üksnes juhul, kui vähemalt üks juhatuse liige on oma hoolsuskohustust (vt TÜS § 63¹ lg 1) järgides teinud tagasiastumise avalduse esitanud juhatuse liikme avalduse TsÜS § 69 lg 1 esimese lause ja lg 2 järgi teatavaks vähemalt ühele tulundusühistu liikmele või selle nõukogu liikmele. Ka siis jõustub tagasiastumise avaldus ajast, mil see on teatavaks tehtud vähemalt ühele tulundusühistu liikmele või nõukogu liikmele. Kuivõrd tulundusühistu juhatuse liige võib olla samas ka tulundusühistu liige, ei ole välistatud, et TÜS § 61 lg 4 esimeses lauses sätestatut on järgitud sellega, et kostja tegi oma avalduse teatavaks hageja liikmeks olevale juhatuse liikmele. Seetõttu oleks maakohus pidanud selgitama, kas hageja juhatuse liikmed, kellele kostja avalduse esitas, olid ühtlasi ka hageja liikmed.
  1. Eeltoodust tulenevalt kontrollib ringkonnakohus esmalt, kas ja millal kostja 24.08.2015 avaldus jõudis teda hageja juhatuse liikmeks määranud organini. 12.
  2. Kostja kinnitas ringkonnakohtu 20.02.2023 istungil, et esitas 24.08.2015 avalduse samal päeval hageja juhatuse liikmele Q-le. Hageja 07.12.2015 üldkoosoleku protokollist (I kd, tl 74–80) nähtub, et Q kajastas sellel koosolekul juhatuse liikmete vahelist konflikti, mille ajendiks oli rahulolematus kostja tööga (müügi- ja turundustegevusega), juulis-augustis müügi mittetoimimine ja seetõttu kostja lahkumisavalduse esitamine. Sõnavõtu kohaselt esitas kostja lahkumisavalduse ja juba septembri alguses võeti tööle uus turundusjuht. Ka nimetatud tõendist nähtuv kinnitab, et hageja juhatuse liige Q oli augusti lõpus 2015 teadlik kostja lahkumisavaldusest. 12.
  3. Asjaolu, et Q oli tulundusühistu liige, nähtub kostja 06.04.2015 üldkoosoleku protokollile lisatud osalejate nimekirjast (hageja 11.02.2020 menetlusdokumendi lisa 1) ja kostja 07.12.2015 üldkoosoleku protokollile lisatud osalejate nimekirjast (I kd, tl 81 pöördel). Puudub alus arvata, et Q ei olnud tulundusühistu liige nende koosolekute vahelisel perioodil, mille sisse jääb kostja 24.08.2015 avalduse esitamine. Seega järeldab ringkonnakohus, et kostja esitas tagasiastumisavalduse Q-le 24.08.2015 ja tagasiastumisavaldus jõustus samal päeval. II
  4. Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus, kas kostjal oli õigus saada juhatuse liikme tasu, kas oli olemas tasu määramise otsus ja kuidas see oli kehtestatud. 13.
  5. Kostja kui hageja juhatuse liikme ja hageja vahel oli käsundussuhe (VÕS § 619), mis eeldab tasu maksmist juhul, kui pooled on selles kokku leppinud. VÕS § 627 lg 1 kohaselt, kui käsunduslepinguga ei ole tasus kokku lepitud, kuulub tasu maksmisele, kui käsundi täitmist võib mõistlikult eeldada üksnes tasu eest, eelkõige kui käsundisaaja täitis käsundi oma majandus- või kutsetegevuses. Lõikest 2 tuleneb, et kui tasu suurust ei ole kindlaks määratud, tuleb maksta vastavalt asjaoludele mõistlik tasu. TÜS § 57 lg 1 järgi määratakse juhatuse liikmele makstava tasu suurus ja maksmise kord üldkoosoleku otsusega, nõukogu olemasolu korral aga nõukogu otsusega. 7
(10)Hageja väidab, et kostjale kui hageja juhatuse liikmele tasu maksmiseks puudus nõukogu otsus. Kostja on väitnud tasukokkuleppe olemasolu, kuid kirjalikku kokkulepet ei ole kohtule esitatud. Arvestades eelnevalt tuvastatut, et 24.08.2015 seisuga puudus hagejal nõukogu, pidi tasukokkuleppe kinnitama üldkoosolek. 13.
  1. Nõustuda ei saa kostja seisukohaga, et kostja juhatuse liikme tasu kinnitati tagasiulatuvalt 07.12.2015 üldkoosoleku otsusega, millega kinnitati
  2. aasta kulueelarve (I kd, tl 90), milles olid read juhatuse liikme tasude kohta. Üksnes vahendite ettenägemine juhatuse liikme tasu maksmiseks või vahendite kasutamise fakti tagantjärgi kinnitamine ei tekita juhatuse liikme tasu kindlaksmääramise tahteavaldust TÜS § 59 lg 1 mõttes. Samas on üldkoosolekul arutatud kulueelarve määr üks argument VÕS § 627 lg 2 järgse kohase tasu hindamisel. Seega ei saa praegustel asjaoludel kohane mõistlik tasu olla suurem kui 07.12.2015 üldkoosolekul arutatud 1500 euro suurune tasu kuus (juuli ja augusti kuu osas). Hageja väited, et sellel ajavahemikul olid majandusnäitajad loodetust kesisemad ja ühistu majanduslik seis ei olnud hea, on sedavõrd üldised, et nende alusel ei ole võimalik asuda teistsugusele seisukohale. 13.
  3. Hageja nõukogu liikmed võisid vastava kokkuleppe ka tagantjärele heaks kiita, kuid sellekohast nõukogu otsust ei ole asjas esitatud. 13.04.2016 üldkoosolekul kinnitasid hageja liikmed hagejaga seotud isikutega tehtud tehingud 31.12.2015 seisuga. Üldkoosoleku protokollist (protokoll I kd, tl 56–64, protokolli lehekülg 16– 17) nähtub, et jutt käib koosolekul sellest, et seadustada [tagantjärele] juhatuse liikmetele tasu maksmine, kuna sellisel viisil tasu maksmine ei olnud ilma üldkoosoleku otsuseta lubatav. Kolleegium on seisukohal, et kuna 13.04.2016 oli hagejal olemas nõukogu, ei saanud üldkoosolek tasu maksmist tagantjärele heaks kiita. Sellekohase otsuse tegemine oli sellel hetkel juba nõukogu pädevuses. Samas võis üldkoosolek otsustada, et nende tehingute osas midagi ette ei võeta (st näiteks juba makstud raha tagasi ei nõuta). Kokkuvõttes on tõenditest võimalik järeldada, et juhatuse liikme tasu määramist ei olnud üldkoosoleku ega nõukogu poolt otsustatud.
  4. Õiguskirjanduses on leitud, et kui pooled ei ole tasu suuruses kokku leppinud, on võõrorgani põhimõttel tegutseva osaühingu juhatuse liikmel eelduslikult õigus saada oma ülesannete täitmise eest osaühingult tasu. Kui pooled ei ole tasu suuruses eraldi kokku leppinud, on juhatuse liikmel õigus saada mõistlikku tasu (VÕS 28 lg 2) (Saare, K. jt. Ühinguõigus, Juura 2015, lk 131). Kolleegium leiab, et sama põhimõte on kohaldatav ka praeguse vaidluse lahendamisel. Hageja ei ole välistanud kostjale juhatuse liikme tasu maksmist põhjusel, et kostja oli samaaegselt ise tulundusühingu liige, ning on tuginenud alternatiivselt sellele, et kostjale maksti tegelikult tasu ning ta on selle kätte saanud ajavahemiku juuli kuni august 2015 eest. Seega ei ole hageja eeldanud, et kostja oleks tulundusühistu liikmena pidanud täitma juhatuse liikme ülesandeid tasuta. Kui juhatuse liikmele tasu määratud ei ole ning asjaoludest tulenevalt on tasu saamine mõistlik, võib juhatuse liikmel olla õigus saada tasu kooskõlas VÕS § 627 lg-tega 1 ja
  5. Kui tasu suurust ei ole kindlaks määratud, tuleb maksta vastavalt asjaoludele mõistlikku tasu. Juhatuse liikme mõistlikuks tasuks saab lugeda tasu, mille suurus vastab ametisuhtest tulenevate kohustuste täitmise kohas sarnaste ülesannete täitmise eest tavaliselt makstavale tasule, arvestades seejuures konkreetse ühingu majanduslikku olukorda. 8
(10)
  1. Konkreetset summat, millist tasu kostjale varasema perioodi eest maksti, ei ole pooled välja toonud. Kostja leiab, et mõistlik tasu nõude aluseks oleva ajavahemiku eest oleks olnud 1500 eurot kuus, kuna 2015 toimus kogu ettevõtte asutamise eelne töö, asutamine ning ettevõtte käivitamine. Ringkonnakohus on eelnevalt leidnud, et praeguse vaidluse asjaoludel on kohase mõistliku tasu määramisel põhjendatud lähtuda 07.12.2015 üldkoosolekul arutatud 1500 euro suurusest kuutasust (juuli ja augusti kuu osas) ja jääb selle seisukoha juurde. Hageja ei ole toonud välja asjaolusid, millest nähtuvalt oleks vaidlusaluse ajavahemiku eest makstava mõistliku tasu suurus sellest väiksem.
  2. Maakohtu otsus ei ole vastuoluline ja maakohus ei ole eksinud tõendite hindamisel. Kostja on oma 07.06.2019 menetlusdokumendi p-s 3.4 märkinud, et hageja juhatusse kuulunud kolmest inimesest ei võtnud Y tasu; kostja ja Q võtsid tasu viisil, et see kanti nende äriühingutele (väidetavalt maksude optimeerimise eesmärgil). Maakohus tuvastas, et kostja äriühing Senat Kinnisvara OÜ esitas hagejale juulis ja augustis 2015 arveid 2872 euro ja 20 sendi ulatuses, ning see oli tasu juhatuse liikme kohustuste täitmise eest. Maakohus leidis, et kaudselt kinnitab kostjal tasunõude puudumist ka võlatunnistus, milles kostja kinnitas nõuete puudumist hageja vastu, ja poolte hilisem kirjavahetus (kuni aastani 2019). Maakohtu sedastused elulise usutavuse kohta näitavad maakohtu siseveendumuse kujunemist ega muuda otsust ebaõigeks. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ega korda neid. Kuigi maakohus leidis, et Senat Kinnisvara OÜ kaudu saadud tasu perioodil 01.07.2015– 24.08.2015 kokku 2872 eurot 20 senti ületab matemaatiliselt üldkoosolekul arutatud tasumäära alusel arvutatud tasu sama perioodi eest, ei ole sellest võimalik järeldada, et tegemist ei ole tasuga juhatuse liikme kohustuste täitmise eest. Nimetatust saab järeldada, et kostja on ajavahemiku 01.07.2015–24.08.2015 eest saanud enam juhatuse liikme tasu kui tal oli õigus saada.
  3. Kostja etteheited hagejale vastuolulistele asjaoludele tuginemisel on põhjendamatud. Seadus ei keela poolel menetluses tugineda alternatiivselt ka üksteist välistavatele asjaoludele. Nii ongi hageja tuginenud nii sellele, et kostjale tasu maksmiseks puudus vastava organi otsus ja tasu ei makstud, kui ka alternatiivselt sellele, et kostjale maksti tegelikult tasu tema äriühingu Senat Kinnisvara OÜ kaudu. Maakohus pidi mõlemat väidet hindama. Maakohtu hinnangust tõenditele tuleneb, et kohus pidas tunnistaja Q ja Senat Kinnisvara OÜ arvete kogumis hindamisel dokumentaalseid tõendeid usaldusväärsemaks tunnistaja ütlustest, mille kohaselt maksti kostjale tasu aprillis ja mais, aga ehk ka juunis. Tunnistaja Q ütluste kohaselt (III kd, tl 9) maksti tasu temale ja kostjale kui juhatuse liikmetele nende ettevõtete esitatud arvete alusel. Juunis 2015 maksti ka veel midagi, aga kuidas maksmine edasi läks, seda tunnistaja ei mäleta. Tunnistaja mainib, et kostja esitas liiga suuri arveid ja siis lõpetati tasude maksmine usalduse kadumise tõttu ära. Tunnistaja Y ütluste kohaselt (III kd, tl 13) maksti Q-le ja kostjale palka läbi nende firmade maksude optimeerimiseks, kuid ta ei tea, millal tasu maksmine lõpetati. Sügisel 2015 juhatuse liikmed tasu ei saanud. Tunnistaja Q ei ole täpsemalt selgitanud, millel tema järeldused tasu maksmisest kostjale põhinevad (nt et ta ise andis vastavad korraldused või tegi ülekanded), ja tema väljendusviis viitab sellele, et ta ei mäleta neid asjaolusid täpselt. Sellises olukorras tugines maakohus põhjendatult asjaolude tuvastamisel dokumentaalsetele tõenditele (arvetele raha maksmise kohta juulis ja augustis 2015). 9
(10)
  1. Maakohus rahuldas hageja nõuded kokkuvõttes õigesti. Asja lahendamisel ei oma tähendust kostja poolt juhatuse liikme kohustuste täitmine peale 24.08.2015 kuupäeva, sest kostja ei ole tuginenud asjaoludele, mis võimaldaksid tema tasaarvestatava nõude lahendamisel arvestada käsundita asjaajamise sätetega. Seetõttu ei uuri ringkonnakohus apellatsioonkaebuses viidatud tõendeid, mis käsitavad kostja juhatuse liikme kohustuste täitmist peale 24.08.2015 kuupäeva.
  2. Tulenevalt apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisest jäävad apellatsiooni- ning kassatsiooniastme menetluskulud kostja kanda (

§ 171lg 1 ja § 173 lg 3).

  1. Kostja palub, et nii hageja põhinõude kui ka põhjendatud ja vajalike väljamõistetavate menetluskulude tasumine toimuks igakuiste maksetega summas 400 euro kuus, hiljemalt iga kuu
  2. kuupäevaks. Kostja ei ole oma taotlust täpsemalt põhistanud, kuid asjas toimunud 08.10.2021 ringkonnakohtu istungi protokollist nähtuvalt võib järeldada, et kostja rahaline seis ei ole väga hea.

§ 445lg 1 järgi võib kohus määrata kohtuotsuse täitmise korra ja viisi.

Kohtulahendi täitmise viis ja kord sõltub väljamõistetava rahasumma suurusest, võlasumma ajatamise pikkusest (rahalise nõude korral võiks see olla kuude, mitte aastate pikkune) ja arvestada tuleb ka sissenõudja huvidega. Praegusel juhul ei ole teada, milline on asjas kindlaksmääratavate menetluskulude suurus, aga hageja 02.03.2023 menetlusdokumendi kohaselt on hageja kandnud menetluskulusid kohtumenetluse jooksul suurusjärgus 14 000 eurot. Kohtuotsusega rahuldatakse hageja nõue 5000 eurot. Menetlus on kestnud üle nelja aasta. Kostja pidi arvestama ka võimalusega, et ta kohtuvaidluse kaotab, ja kostjal on olnud võimalus sellise rahasumma kogumiseks. Kostja ei ole väitnud, et tal puudub vara, mille müügi arvelt võlgnevust tasuda. Eeltoodud põhjendustel jääb kostja taotlus rahuldamata. Kohtuväliselt või täitemenetluses on pooltel võimalik kokku leppida maksegraafikus. 21. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda

§ 174

lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kõigis kohtuastmetes määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.

22.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.