← Eesti

2-20-1654/142

Obsah (14)§ 200§ 581§ 596§ 69§ 70§ 1042§ 1018§ 115§ 411§ 113§ 9§ 6§ 78§ 1028

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Kaija Kaijanen ja Ulvi Loonurm Otsuse kuupäev 10. märts 2023, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-1

§ 200lg 2 alusel.

Samuti ei ole aegunud seltsingu likvideerimisel rajanevad nõuded. Pangale tasutud laenumaksete puhul välistab aegumise TsÜS § 145¹ lg

  2. Maakohus kaasas hageja taotletud kolmandad isikud. Hageja vend toetas hageja nõudeid, sh taotlust tema kinnisasja koormava hüpoteegi talle üleandmiseks. Pank ei sekkunud poolte vaidlusesse, aga ei nõustunud hüpoteegi üleandmisega hageja vennale. 4

(14)6. Maakohus märkis 11. veebruari 2022 määruses, et käsitleb kostja rahanõudeid menetlusliku tasaarvestusena hageja nõudele. Hageja esitas selle kohta 4. märtsil 2022 vastuväite ja leidis, et kostja nõuet tuleb käsitleda rahalise nõudena. MAAKOHTU OTSUS 7. Maakohus tegi 29. märtsil 2022 otsuse (vaidlustatud otsus), millega rahuldas nii hagi kui ka vastuhagi osaliselt: - maakohus rahuldas hageja nõude ja otsustas lõpetada korteri kaasomandi selle müümisega avalikul enampakkumisel (resolutsiooni p-d 2 ja 3); hageja taotlus otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks rahuldati osaliselt (p 4); kostja vastuhagi kaasomandi teisel viisil lõpetamiseks jäi rahuldamata (p 7) ning kostja rahanõuete (
  1. b)ja (
  2. d)alusel mõistis maakohus hagejalt kostja kasuks välja 10 267,61 eurot (p-d 5 ja 6); ülejäänud osas jäid kostja rahanõuded rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 4 ja § 167 lg 2 alusel iga menetlusosalise enda kanda (resolutsiooni p-d 8 ja 9), mistõttu polnud vaja neid rahaliselt kindlaks määrata (p 10). Sama otsusega rahuldas kohus hageja 4. märtsi 2022 vastuväite (resolutsiooni p 1) ja määras lahendada kostja rahanõudeid vastuhagina, mitte aga menetlusliku tasaarvestusena. 7.1. Maakohus märkis, et vaidlust pole järgnevas: - pooltele kuulub kaasomandina võrdsetes osades korter (kaks korteriomandit); korterit kasutab kostja igapäevase elukohana; pooled soovivad kaasomandi lõpetamist; laenulepingu alusel vastutavad pooled panga ees solidaarselt, aga kõik maksed alates 2011. aastast on teinud kostja; hageja on nõus tasuma kostjale laenu ja intressimaksed ajavahemiku juuli 2017 – aprill 2020 eest summas 4253,35 eurot. 7.2. Maakohus ei tuvastanud poolte vahel seltsingulepingu (võlaõigusseaduse (

) § 580 jj) sõlmimist ega alust kohaldada seltsingulepingu sätteid. 7.2.

  1. Kostja väide seltsingulepingu sõlmimise kohta on tõendamata. Kostja ei toonud esile, et poolte vahel oleks olnud vabaabielu, sellele ei viita ka asjaolude kronoloogiline kirjeldus. Hageja sai korteriomanikuks
  2. aasta augustis, aga kostja enda väitel siirdus ta
  3. aastal kaheks aastaks välisriiki õppima. Nii on tõendamata, et pooltel oli üldse kooselu või korterit soetades ühine tahe majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks. Kostja tugineb ainult enda panustele, aga hageja samaväärne või võrreldav panus on esile toomata. Seltsingu eeldusena peaks mõlemad pooled tegema eseme omandamiseks või parendamiseks olulised ja võrreldavad majanduslikud rahaliselt hinnatavad panused

§ 581tähenduses.

Selliste panuste tegemine on tõendamata. Järelikult ei saa seltsingusätteid kohaldada ka analoogia alusel. 7.2.

  1. Kui poolte vahel olnuks seltsing, siis tuleb võtta arvesse, et kostja väitel kolis hageja korterist välja
  2. aasta suvel. Samal ajal teatas hageja kostjale, et ei kanna enam korteriga seotud kulusid. Väidetav seltsing oleks niisiis lõppenud hiljemalt
  3. aastal

§ 596lg 1 p 1 või 2 ja § 597 lg 1 alusel.

Mingil juhul ei saanud pärast 2013. aastat seltsinguvara moodustuda, mistõttu hilisemate kulutuste hüvitamise nõuete puhul ei saa tugineda seltsingu olemasolule. 5

(14)7.3. Kostja rahanõudeid (a)–(
  1. e)ja hageja menetluslikku tasaarvestust kasutuseelise nõudega hindas maakohus järgmiselt. 7.3.1. Nõue (
  2. a)C-le tasutud 2476,74 euro saamiseks on aegunud. Kostja väitel põhineb nõue pooltevahelisel suulisel lepingul, aga selline kokkulepe on tõendamata. Sellele vaatamata on nõue TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud. Kostja täitis hageja kohustuse C-le hiljemalt 18. augustil 2012 (st tähtpäeval, mis tulenes 18. augusti 2011 lepingust). Tagasinõude aegumistähtaeg hakkas kulgema 19. augustil 2012 ja nõue aegus 19. augustil 2015. 7.3.2. Nõue (
  3. b)KÜ-le tehtud maksetest 2460,75 euro (½ summast 4921,53 eurot) saamiseks on põhjendatud. Korterile tehtud kulutuste nõude õiguslik alus on AÕS § 75 lg 1, mille kohaselt kaasomanik kannab vastavalt temale kuuluva osa suurusele ühisel asjal lasuvaid koormatisi, samuti selle asja alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kahju ja kulutusi. Maakohus tuvastas, et KÜ arvetel ja vastuhagi lisana nr 2 esitatud kostja tabelis kajastatud kulud summas 4921,53 eurot vastavad neile tunnustele. Hageja kui kaasomanik on kohustatud kandma korteriga seotud kulu sõltumata sellest, kas ja millises ulatuses ta korterit kasutas. Ta peab kandma kulud vastavalt oma osale kaasomandis, mis käesoleval juhul on ½. 7.3.3. Nõue (
  4. c)kindlustusmaksete hüvitamiseks summas 338,74 eurot pole põhjendatud. Kindlustusmakse on kulutus, mida kaasomanikul tuleb kanda AÕS § 75 lg 1 alusel. Siiski on kindlustuslepingu sõlmimiseks AÕS § 74 kohaselt vajalik kõigi kaasomanike nõusolek. Kostja ei väitnud ega tõendanud, et korteri kindlustamiseks oli hageja nõusolek, sellist nõusolekut ei saa eeldada laenulepingu põhjal. Kindlustust on kostjale pakutud läbi aja erinevate seltside poolt erinevate poliiside alusel, mille sõlmimiseks olnuks igakordselt vajalik hageja nõusolek. Maakohus nõustus lisaks hagejaga, et kindlustuskulu ja kindlustatud eseme vaheline seos on tõendamata. 7.3.4. Nõue (
  5. d)pangale tasutud laenumaksetest ½ suuruse osa hüvitamiseks on

§ 69lg-te 1 ja 2 alusel põhjendatud maksete osas alates 2017.

aasta algusest, st summas 7806,86 eurot (½ summast 15 613,71 eurot). Maakohus kohaldas

§ 70lg 1 ning Ts

ÜS § 146 lg 1 ja § 154, mille põhjal leidis, et kostja tagasinõue hageja kui teise solidaarvõlgniku vastu aegub kolme aasta möödumisel alates selle kalendriaasta möödumisest, mil kohustus muutus sissenõutavaks. Kostja esitas vastuhagi

  1. juulil 2020, selleks ajaks oli tagasinõue aegunud nende maksete osas, mille pangale tasumise tähtaeg oli varasem kui
  2. aasta. Alates nimetatud aasta algusest on kostja toonud esile maksed pangale summas 15 613,71 eurot, millest hageja peab kostjale hüvitama ½ suuruse osa. Maakohus põhjendas, et kostja ei saa tugineda

§ 200

lg-le 2, sest hageja võimalik nõue kaasomandiosa hüvitamiseks tekiks alles kaasomandi lõpetamisel. 7.3.5. Nõue (e) korterile tehtud parenduste ja kulutuste hüvitamiseks summas 8466,74 eurot pole põhjendatud. Maakohus kontrollis nõuet kolmel õiguslikul alusel: - - - esiteks saab kostja hagejalt kui teiselt kaasomanikult nõuda AÕS § 72 lg 4 alusel korteri säilitamiseks vajalike kulutuste hüvitamist; kostja ei tõendanud, et tema esile toodud kulutused summas 16 993,48 eurot oleks olnud vajalikud TsÜS § 63 lg 1 tähenduses – seetõttu ei saa nõuet rahuldada AÕS § 72 lg 4 alusel; teiseks võimaldaks

§ 1042

lg 1 hüvitada korterile tehtud kulutusi osas, milles hageja on seeläbi rikastunud, aga kostja ei ole esile toonud ega tõendanud hageja rikastumist kaasomandi lõpetamisele võimalikult lähedase aja seisuga; samuti pole kostja esile toonud ega põhjendanud kulutuste tegemist ilma õigusliku aluseta; kolmandaks tugineb kostja käsundita asjaajamisele, aga

§ 1018

lg-s 1 sätestatud eeldused on vähemalt osaliselt täitmata: kostja ei selgitanud, mil viisil väljendus tema tegevuses tahe hagejat soodustada, milles väljendus vastava tegevuse puhul õigusliku aluse puudumine ja milles väljendus õigustus vastavaid kulutusi teha. 6

(14)7.3.6. Hageja tasaarvestus kasutuseelise nõudega pole põhjendatud. Sedagi nõuet kontrollis maakohus kolmel õiguslikul alusel: - - - esiteks alusetust rikastumisest tulenev nõue

§-de 1037–1039 alusel, mille esemeks võib mh olla alusetult saadud kasutuseelised; sel alusel nõude rahuldamise üks eeldus on hageja omandi või valduse rikkumine, aga seda hageja ei tõendanud; teiseks kahju hüvitamise nõue

§ 115

alusel, kus kahjuks on kaotatud kasutuseelised, aga sarnaselt eelmises taandes märgituga eeldaks nimetatud alus hageja õiguste rikkumist, mida kohus ei tuvastanud; kolmandaks kasu hüvitamise nõue AÕS § 71 lg 2 alusel, mis oleks sisuliselt põhjendatud, kuid jääb rahuldamata põhjusel, et kasutuseelise suurus on tõendamata; lisaks tuleks sel alusel jätta nõue rahuldamata ka vastuolu tõttu hea usu põhimõttega, sest hageja ei ole korteri valdust ega kasutuseelist enne kohtusse pöördumist nõudnud. 7.3.7. Eelneva põhjal mõistis maakohus hagejalt nõuete (

  1. b)ja (
  2. d)alusel kostja kasuks kokku välja 10 267,61 eurot (= 2460,75 + 7806,86). 7.4. Kaasomandi lõpetas maakohus hageja soovitud viisi, st määras müüa korter avalikul enampakkumisel. 7.4.1. Maakohus kohaldas AÕS § 76 lg 1 ja § 77 lg 2 ning hindas poolte soovitud kaasomandi lõpetamise viise. Selleks tuvastas maakohus eksperdi arvamuse põhjal, et korteri harilik väärtus on 137 000 eurot, millest kummagi poole omandiosa moodustab poole ehk 68 500 eurot. Laenulepingu tasumata jääk on 77 345,20 eurot, millest kummalgi poolel tuleb veel tasuda samuti pool ehk 38 672,60 eurot. Neil kaalutlustel tuleks kostjal tema soovitud viisil kaasomandi lõpetamisel maksta hagejale õiglane hüvitis summas 29 827,40 eurot (= 68 500 – 38 672,60). 7.4.2. Kostja nõustus tasuma vaid 15 000 eurot, mis on väiksem eespool arvutatud õiglase hüvitise summast. Samuti jääb see väiksemaks vahest, mis kujuneb kostja rahanõuete rahuldatud osa (10 267,61 eurot) mahaarvamisel õiglase hüvitise summast. Maakohus juhindus Riigikohtu seisukohast, et asja ei saa jätta kaasomanikule suurema hüvitise eest, kui ta on nõus maksma. Neil kaalutlusel ei saa kaasomandit lõpetada kostja soovitud viisil. Samas pole alust jätta kaasomand lõpetamata, st hageja nõue tuleb rahuldada. 7.4.3. Kuivõrd kaasomand lõpetatakse viisil, et kostja ei pea tasuma hagejale rahalist hüvitist, siis ei saa kostja rahanõudeid tasaarvestada. 7.4.4. Otsuse täitmise korra määras maakohus TsMS § 445 lg 1 alusel osaliselt vastavalt hageja taotlusele. Enampakkumise tulemi arvelt tuleb täita esmajärjekorras pangaga sõlminud laenulepingust tulenevad kohustused ja üle jääv summa tuleb jagada poolte vahel võrdselt. Kostja viited laenulepingu ennetähtaegse lõpetamise lubamatusele on asjakohatud ega põhine seadusel ega ka tõenditel, mistõttu tuleb need jätta tähelepanuta.

§ 411

näeb ette elamukinnisvaraga seotud krediidilepingust tulenevate nõuete ennetähtaegse rahuldamise õiguse. Hageja palus tema vennale kuuluvale korteriomandile seatud hüpoteegi summas 50 000 eurot loovutamist vennale vastavalt AÕS § 329 lg-le

  1. Seda taotlust ei ole võimalik käesolevas asjas esitatud hagide raames rahuldada, sest pank kui hüpoteegipidaja ei ole kostjana menetlusse kaasatud. Hageja ei ole kõnealuse hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, mistõttu puudub tal ka vastav nõudeõigus. 7.
  2. Menetluskulude poolte vahel jaotamisel juhindus maakohus Riigikohtu seisukohast, et ühe kaasomaniku hagi alusel kaasomandi lõpetamise nõude rahuldamise korral tuleb üldjuhul jätta menetluskulud kummagi poole enda kanda, sest kaasomandi lõpetamine on mõlema poole huvides. Kuna nii hageja kui kostja taotlesid kaasomandi lõpetamist, siis on see ka nende mõlema huvides. Seega on põhjendatud ja õiglane jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Kolmandad isikud kannavad ise oma kulud TsMS § 167 lg 2 alusel. 7

(14)POOLTE SEISUKOHAD 8. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada temalt kostja kasuks raha väljamõistmise osas. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Hageja kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: - - - - esiteks on hagejal maakohtule etteheiteid menetluse korraldamisel ja otsuse koostamisel, eelkõige ei nõustu hageja menetlusliku ebajärjekindlusega kostja rahanõuete käsitlemisel tasaarvestuse või iseseisva nõudena ning kostja taotletud otsuse täitmise korra (tasaarvestada kostja rahaline nõue korteri müügist saaduga) tähelepanuta jätmisega; teiseks vaidlustab hageja nõude (
  1. b)rahuldamise, st temalt KÜ arvete alusel nn üldkulust ½ suuruse osana summa 2460,75 eurot väljamõistmise; hageja järgib oma seniseid vastuväiteid, et summa kujunemine ei ole jälgitav, kostja koostatud tabel ja KÜ arved ei tõenda nõuet ning hagejal ei ole kohustust hävitada vee-, elektri- jm vahetult korteri kasutamisega seotud kulusid; kolmandaks vaidlustab hageja nõudest (
  2. d)osasumma 2642,20 eurot rahuldamise, sest hageja hinnangul suurendas kostja nimetatud nõuet lubamatult; neljandaks ei nõustu hageja maakohtuga kasutuseelise osas ja leiab, et kostja kasuks välja mõistetud summalt oleks tulnud maha arvata igakuiselt 350 eurot alates 1. veebruarist 2020; kostja ei ole pakkunud hagejale võimalust korterit kasutada; viiendaks ei nõustu hageja menetluskulude jaotusega ja palub panna need kostja kanda; kaasomandi lõpetamise osas tuleks võtta arvesse kostja käitumist, aga rahanõuete osas nende rahuldamata jätmist. 9. Kostja esitas samuti apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab kaasomandi lõpetamise viisi ja rahanõuete osalise rahuldamata jätmise. Kostja kaebuse väited on järgmised: - - - - - - esiteks ei nõustu kostja tema rahalise nõude käsitlemisena vastuhagina, vaid see tulnuks lahendada menetlusliku tasaarvestusena, võttes põhjendatud nõudesumma maha hagejale makstavast hüvitisest korteri kaasomandiosa kaotamise eest; kostja hinnangul on vastuhagi hind määratud seetõttu valesti ja ta palub endale tagastada maakohtus enammakstud riigilõivu 1150 eurot; teiseks tugineb kostja jätkuvalt väitele, et hageja oli nõus oma kaasomandiosa tasuta kostjale võõrandama (kinkima), aga see jäi poolte kooselu lõppemisel 2012. aastal vormistamata, sest kostja vähese sissetuleku tõttu ei olnud ta üksi krediidikõlbulik; kolmandaks vaidlustab kostja nõude (
  3. c)rahuldamata jätmise; maakohus tugines ekslikult hageja nõusoleku puudumisele, hageja sellist vastuväidet ei esitanud; korteri kindlustamise kohustus on üldteada ja tulenes pooltele selgelt laenulepingust; neljandaks vaidlustab kostja nõude (
  4. e)rahuldamata jätmise; kostja tehtud kulutustega suurendati korteri väärtust ja paigaldatud esemeid ei ole võimalik ära võtta ilma korterit kahjustamata; maakohus rikkus menetlusõigust, kui jättis esmalt rahuldamata kostja taotluse, esitada eksperdile küsimused korterisse paigaldatud esemete mõju kohta korteri väärtusele, aga hiljem heitis kostjale ette vastava asjaolu tõendamata jätmist; viiendaks ei nõustu kostja maakohtuga, et nõue (
  5. a)on aegunud; maakohus lähtus oletusest, et kostja tasus C-le raha hiljemalt 18. augustil 2012, aga oleks pidanud tuvastama tegeliku tasumise aja; konkreetne makse aeg pole ka oluline, sest sooritus tehti seltsingu raames; kuuendaks soovib kostja kogu nõude (
  6. d)rahuldamist, sest see ei ole mingis osas aegunud; eelkõige välistavad aegumisele tuginemise kostja õigus kasutada vastavat nõuet tasaarvestuseks (

§ 200lg 2) ja pandiga tagatud nõude kostjale üleminek (TsÜS § 145¹ lg 1); 8

(14)- seitsmendaks tugineb kostja jätkuvalt seltsingulepingule ja väidab, et see ei lõppenud poolte kooselu lõppemisel; kaheksandaks käsitleb kostja eraldi aegumise vastuväiteid, heites maakohtule ette, et otsuses jäi käsitlemata kostja väide aegumisele tuginemise vastuolu kohta hea usu põhimõttega; lisaks on hageja kogu aeg kostja rahanõudeid tunnustanud. 10. Pooled vaidlesid teineteise kaebusele vastu. Kolmandad isikud ringkonnakohtule sisulisi seisukohti ei esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 11. Ringkonnakohus muudab hagejalt kostja kasuks välja mõistetud rahasummat, vähendades seda hageja kaebuse alusel ja suurendades samas kostja kaebuse alusel (TsMS § 657 lg 1 p 2). Ülejäänud osas jääb vaidlustatud otsuse resolutsioon muutmata, aga osaliselt vajavad muutmist maakohtu põhjendused (TsMS § 657 lg 2¹). Mõlema poole kaebused rahuldatakse osaliselt ja menetlusosalised kannavad ise oma menetluskulud ringkonnakohtus. 12. Esmalt käsitleb ringkonnakohus vaidluse ulatust ja tsiviilasja hinda mõlemas kohtuastmes ning teeb sellega seonduvad otsustused. 12.1. Poolte vaidluse ja selle senise lahenduse saab kokku võtta järgmiselt. Maakohtus esitasid mõlemad pooled korteri kaasomandi lõpetamise nõuded (hageja soovis selle müümist avalikult enampakkumisel, kostja soovis korterit endale hagejale makstava hüvitise vastu). Kostja esitas lisaks rahanõuded (a)–(e), millele hageja omakorda esitas tasaarvestuse vastuväite kasutuseelise nõudega. Maakohus lõpetas kaasomandi hageja soovitud viisil, rahuldas kostja nõude (
  1. b)tervikuna ja nõude (
  2. d)osaliselt ning ei pidanud hageja tasaarvestust põhjendatuks. Poolte menetluskulud maakohtus jäid nende endi kanda. 12.2. Kostja vaidlustas kaasomandi lõpetamise viisi. Ühtlasi soovib ta täiendava rahasumma väljamõistmist, st kogu rahanõude rahuldamist. Hageja ei nõustunud temalt 2460,75 euro (pool KÜ arvetest ajavahemikul juuli 2013 – juuni 2020) ja 2642,20 euro väljamõistmisega (vastuhagi nõude lubamatu suurendamine), lisaks leiab hageja jätkuvalt, et tal on õigus tasaarvestada kostja rahanõue kasutuseelise nõudega (350 eurot kuus alates veebruarist 2020). Hageja ei nõustunud ka menetluskulude jaotusega. Järelikult on vaidlustatud sisulised otsustused maakohtu otsuse resolutsiooni p-des 2–7 ning osaliselt kuludega seonduv p-des 8 ja 10. Edasi kaebamata on TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud vastuväite rahuldamine (p 1) ja kolmandate isikute kulude nende endi kanda jätmine (p 9). Samuti ei ole vaidlustatud kostja kulude tema enda kanda jätmist. 12.3. Kostja leiab oma kaebuse esimeses väites, et maakohus käsitles ekslikult tema rahalist nõuet vastuhagina ja arvestas sellega asjakohatult tsiviilasja hinna määramisel. Kostja seisukoht ei ole põhjendatud. Vastavalt p-s 12.1 märgitule esitas hageja ainult kaasomandi lõpetamise nõude ja palus panna korteri avalikule enampakkumisele. Seega ei esitanud hageja rahalist nõuet, mille kostja saanuks oma rahanõudega tasaarvestada. Järelikult lähtus maakohus õigesti sellest, et vastuhagi hinna määramiseks tuleb TsMS § 134 lg 1 esimese lause järgi liita kostja kaasomandi lõpetamise nõude ja rahalise nõude hinnad. Siinjuures määras maakohus siiski ekslikult neist esimese. TsMS § 132 lg 1¹ ja lg 4 p 4 järgi on kaasomandi lõpetamise nõudelt hagihind 3500 eurot ja sellega on ühtlasi hõlmatud kinnistusraamatus soovitud omanikukande saavutamiseks vajalike tahteavalduste andmiseks kohustamise nõue. Järelikult on kostja vastuhagilt arvutatud hind maakohtus lisaks eelviidatud normidele veel ka TsMS § 124 lg 1 esimese lause alusel 33 695,97 eurot (= 3500 + 30 195,97). Juhindudes TsMS § 137 lg-st 1¹ muudab ringkonnakohus vastuhagilt määratud tsiviilasja hinda maakohtus. 12.4. Kostja palus kaebuses talle tagastada maakohtus enamtasutud riigilõivu 1150 eurot. Kokku tasus kostja maakohtus lõivu 1450 eurot (= 300 + 1150). Eelmise p 12.3 kohaselt oli vastuhagi hind maakohtus 33 695,97 eurot. Vastuhagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse 9
(14)(RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi tuli kostjal tasuda 1000 eurot. Seega on kostja taotlus põhjendatud osaliselt ja talle tuleks TsMS § 150 p 1 alusel tagastada 450 eurot (= 1450 – 1000). Summa 700 eurot (= 1150 – 450) osas jääb kostja taotlus rahuldamata ja see otsustus on TsMS § 150 lg 8 esimese lause kohaselt vaidlustatav. 12.
  1. Vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-ga 6 mõistis maakohus hagejalt kostja kasuks välja 10 267,61 eurot. Hageja avaldas
  2. jaanuari 2023 seisukoha p-s 10 ringkonnakohtule, et ta soovis selle summa tervikuna vaidlustada. Lisaks vaidlustas hageja menetluskulude jaotuse, mis TsMS § 122 lg 4 järgi ei mõjuta asja hinda. Järelikult on hageja kaebuselt arvutatud tsiviilasja hind ringkonnakohtus TsMS § 124 lg 1 esimese lause ja § 137 lg 1 alusel 10 267,61 eurot. 12.
  3. Kostja vaidlustas kaasomandi lõpetamise viisi ja soovis lisaks tema kasuks välja mõistetud summa suurendamist 19 928,36 euro võrra (= 30 195,97 – 10 267,61). Kostja kaebuselt arvutatud tsiviilasja hind ringkonnakohtus on eespool p-s 12.3 esitatud põhjendustel, st TsMS § 124 lg 1 esimese lause; § 132 lg 1¹ ja lg 4 p 4, § 134 lg 1 esimese lause ja § 137 lg 1 alusel 23 428,36 eurot (= 3500 + 19 928,36). 12.
  4. Mõlemad pooled tasusid kaebuste esitamisel riigilõivu 420 eurot, mis pole piisav. TsMS § 179 lg 1 alusel mõistab kohus puuduvad summad pooltelt riigituludesse välja. Hageja kaebuselt tuli RLS§ 59 lg-te 1 ja 15 ning lisa 1 järgi tasuda 840 eurot, st täiendavalt peab ta maksma 420 eurot (= 840 – 420). Kostja kaebuse hinna järgi oli vajalik summa samadel alustel 1260 eurot ja täiendavalt oleks vaja maksta 840 eurot (= 1260 – 420). Eespool p-s 12.4 märgitu kohaselt on kostjal maakohtus tasutud ettenähtust enam riigilõivu 450 eurot, mistõttu kujuneb temalt välja mõistetavaks summaks 390 eurot (= 840 – 450). 12.
  5. Kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, sest kohus ei pea vajalikuks määrata muud tähtaega (TsMS § 179 lg 5). Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras (Ts

MS § 179 lg 9).

  1. Järgmiseks lahendab ringkonnakohus menetlusosaliste ülejäänud taotlused. 13.
  2. Kostja esitas kaebuses taotluse nõuda pangalt info selle kohta, kas pank on nõus vabastama hageja laenulepingust tulenevatest kohustustest ja lisatagatist hüpoteegist. Ringkonnakohus jätab taotluse TsMS § 236 lg 2 esimese lause alusel rahuldamata, sest kostja ei põhjendanud, miks ei saa ta ise panga seisukohta küsita ja soovi korral kohtule esitada. 13.
  3. Hageja esitas
  4. septembril 2022 kolm täiendavat tõendit, millega soovib seada kahtluse alla eksperdi täiendava arvamuse andmise pädevuse ja selle järeldused. Nimetatud tõendid võtab ringkonnakohus vastu.
  5. Poolte sisulise vaidluse lahendamist alustab ringkonnakohus kostja rahanõuetest (a)–(e). Selles osas tuleb käsitleda mõlema poole väiteid, sest hageja vaidlustas temalt raha väljamõistmise ja kostja omakorda soovib samade nõuete suuremas ulatuses rahuldamist. 14.
  6. Esmalt märgib ringkonnakohus, et nõustub maakohtuga poole vahel seltsingulise õigussuhte puudumise osas (vaidlustatud otsuse p 69). Kostja tugineb kaebuse teises väites ka ise jätkuvalt väitele, et hageja korteri omandamisse ei panustanud. Seetõttu on õige maakohu järeldus, et tuvastatud asjaoludel ei saa kohaldada seltsingu likvideerimise sätteid analoogia korras. Vastavaid põhjendusi pole vaja korrata. Kostja kaebuse seitsmes väide pole põhjendatud ja selles viidatud asjaolud on kõik jäänud tõendamata. Eelkõige on esile toomata ja tõendamata poolte tahteavaldused seltsingulepingu sõlmimisel (

§ 9lg 1).

14.2. Kostja tugines hageja aegumise vastuväite osas väidetavale vastuolule hea usu põhimõttega (

§ 6lg 2, Ts

ÜS § 138 lg 2). Õige on kostja kaebuse väide, et maakohus seda ei käsitlenud. Ringkonnakohus saab nimetatud puuduse kõrvaldada, täiendades vastavalt maakohtu põhjendusi. Hageja käitumine ja sellest tulenevalt ka aegumise vastuväitele 10

(14)tuginemine võiks olla vastuolus hea usu põhimõttega, kui ta on pikema aja jooksul käitunud viisil, millest saaks järeldada valmisolekut nõuete (a)–(
  1. d)summad tasuda. Hea usu põhimõtte üks eesmärke on tõkestada õiguse kuritarvitamist, kusjuures õiguse kuritarvitamine võib mh seisneda vastuolulises käitumises, nt on vastuoluline käitumine see, kui isik teostab õigust, mille alusel saadu peaks ta teisel alusel tagastama. Vastuoluline käitumine on etteheidetav ja vastuolus hea usu põhimõttega nt olukorras, kus isikule luuakse usaldusel põhinev ettekujutus õigusest, mida tal tegelikult ei ole (vrd Riigikohtu 17. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-21-169-15, p 11 esimene lõik). Käesoleval juhul ei ole hagejale niisugune käitumine ette heidetav. Kostja tugineb ise väitele, et hageja teatas juba 2013. aastal, et ta ei kanna korteriga seotud kulusid. Kostja ei toonud esile ega tõendanud hageja hilisemaid toiminguid või avaldusi, millest saaks järeldada valmisolekut kostja nõudeid rahuldada. Neil kaalutlusel pole kostja kaebuse kaheksas väide edukas. 14.3. Nõue (
  2. a)C-le tasutud 2476,74 euro saamiseks jäi maakohtus lõppjärelduses õigesti rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendusega vaidlustatud otsuse p-s 67, et kostja väide poolte suulise kokkuleppe kohta on tõendamata. Maakohtu põhjendused lepingulisel alusel nõude aegumise kohta on seetõttu ebatäpsed, sest lepingulist õigussuhet kohus ei tuvastanud. Kostja väitel tulenes kõnealune kohustus 18. augusti 2011 lepingu p-st 3.2 (dtl 20). Viidatud lepingupunkti järgi tuli hagejal tasuda C-le 2476,74 eurot hiljemalt 18. augustil 2012. Ühtlasi lepiti kokku, et kohustuse täidab kostja. Seega oli kostja kolmas isik

§ 78

lg 1 tähenduses, kes täitis hageja kohustuse.

§ 78

lg 4 sätestab, et kohustuse täitnud kolmas isik võib esitada tagasinõude üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, mh tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Käesoleval juhul ei tulene tagasinõudeõigus poolte lepingust (sest vastav kokkulepe on tõendamata), ega alusetust rikastumisest (kostja ei väida

§ 1028

lg 1 tunnusetele vastava soorituse tegemist) ega ka käsundita asjaajamisest (poolte ja C lepingu p 3.2 järgi oli hageja andnud kostjale vähemalt õiguse sooritus teha, vt

§ 1018lg 1).

Järelikult jääb nõue (

  1. a)põhjendamatuse tõttu rahuldamata ja kostja kaebuse viies väide pole edukas. 14.4. Nõue (
  2. b)KÜ-le tehtud maksetest poole ehk 2460,75 euro saamiseks pole sisuliselt põhjendatud, kostja selle nõude rahuldamise osas ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse hageja kaebuse alusel ja jätab nõude rahuldamata. Põhjendused on järgmised. 14.4.1. Õiged on maakohtu põhjendused vaidlustatud otsuse p-s 63, et nõude (
  3. b)õiguslik alus on AÕS § 75 lg 1 ning et hagejal kui kaasomanikul on korteri alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kulutuste kandmise kohustus. Osa KÜ arvetel märgitud kuludest on eeldatavasti sellised, mis vastavad nimetatud tunnustele. 14.4.2. Samas on õige hageja kaebuse teine väide, et nõude (
  4. b)alus ei ole selge. Eelkõige ei ole võimalik kostja esile toodud asjaoludest aru saada, millised konkreetsed KÜ arvetel kajastatud kulud summeeris kostja nn üldkuluna, nõudes hagejalt sellest ½ suuruse osa tasumist. Kulud ei muutu korteri alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kulutuseks AÕS § 75 lg 1 tähenduses pelgalt seeläbi, et need kajastatakse KÜ arvel või makseteatisel. Kostja pidi oma nõude edukuseks iga hagetava kulu kohta tooma selgelt esile selle sisu ja summa. Kohus ei või tõenditest ise hakata asjaolusid tuletama, vaid pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb (Riigikohtu 5. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-17, p 20 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). 14.4.3. Kostja nõude (
  5. b)alust piisava selgusega esile ei toonud, mh ei nähtu see vastuhagi lisana nr 2 esitatud tabelist (dtl 190–191). Ringkonnakohus andis 20. jaanuari 2023 määrusega kostjale võimaluse eelnevas kirjeldatud puudus kõrvaldada ja asjaolud esile tuua. Kostja pakutud võimalust ei kasutanud. Seetõttu pole võimalik tuvastada, milline osa kostja väidetavatest kuludest liigituvad AÕS § 75 lg 1 alla. Asjaolude ebapiisava esile toomise tõttu jääb nõue (
  6. b)rahuldamata. Hageja kaebuse teine väide on edukas. 11

(14)14.5. Nõue (
  1. c)kindlustusmaksete hüvitamiseks summas 338,74 eurot jäi maakohtus kokkuvõttes õigesti rahuldamata. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu põhjendusega, et kindlustuslepingu sõlmimiseks on AÕS § 74 lg 1 järgi vajalik kõigi kaasomanike nõusolek, aga see ei mõjuta nõude lahendamist. Õige on maakohtu sedastus vaidlustatud otsuse p-s 65, et kostja ei tõendanud väidetava kindlustuskulu seotust korteriga. Kostja pole oma kaebuse kolmandas väites märkinud, milliste tõendite põhjal saanuks teha teistsuguse järelduse. 14.6. Nõude (
  2. d)pangale tasutud laenumaksete hüvitamiseks rahuldas maakohus õigesti maksete osas alates 2017. aasta algusest, st summas 7806,86 eurot. Varasemate maksete kohta leidis maakohus vaidlustatud otsuse p-s 68 põhjendatult, et nõue on aegunud (vt ka eespool p 14.2). Maakohus tõlgendas õigesti

§ 200

lg 2 ja sedastas asjakohaselt, et hageja võimalik vastunõue saaks tekkida alles kaasomandi lõpetamisel. Ekslik on kostja arusaam, et TsÜS § 145¹ lg 1 pikendab pandiga tagatud nõude aegumistähtaega. Viidatud sätte alusel saab pandipidaja nõuda aegunud põhinõude rahuldamist panditud vara arvel. Niisugust nõuet pole käesolevas asjas esitatud. Kostja kaebuse kuues ja vastavas osas kaheksas väide pole põhjendatud. Ringkonnakohus ei nõustu hageja kaebuse kolmanda väitega, sest TsMS § 376 lg 4 p 2 järgi pole perioodilise nõude suurendamine hagi muutmine. Hageja ei põhjendanud, millised sisulised vastuväited tal oleks pangale täidetud laenukohustusest enda osa kostjale hüvitamise suhtes. 14.

  1. Nõude (e) korterile tehtud parenduste ja kulutuste hüvitamiseks summas 8466,74 eurot jättis maakohus rahuldamata, aga osasumma 3375 eurot (½ köögimööbli ja -tehnika mõjust korteri väärtusele) puhul ringkonnakohus sellega ei nõustu, vaid kostja kaebuse alusel tühistab maakohtu otsuse selles osas ja rahuldab nõude nimetatud summas. Põhjendused on järgmised. 14.7.
  2. Maakohus eristas vaidlustatud otsuse p-s 66 õigesti, et korteris tehtud parenduste hüvitamise nõuet tuleb kontrollida kolmel õiguslikul alusel: kaasomandisuhe (AÕS § 72 lg 4), alusetu rikastumine (

§ 1042

lg 1) ja käsundita asjaajamine (

§ 1018lg 1).

Eespool p-s 14.1 märgitud kaalutlusel jättis maakohus põhjendatult kõrvale võimaluse, et ka nende kulutuste hüvitamist saaks nõuda seltsingusätete alusel. 14.7.

  1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei tõendanud siinkohal hinnatavate kulutuste vajalikkust ega hageja soodustamise tahet, st nõuet (e) ei saa rahuldada kaasomandisuhte ega käsundita asjaajamise alusel. 14.7.
  2. Alusetu rikastumise nõude rahuldamise eeldused märkis maakohus vaidlustatud otsuse p-s 66 õigesti. Küll aga on põhjendatud kostja kaebuse neljas väide menetlusõiguse rikkumise kohta osas, et maakohus tegi kostjale ebasoodsa lahendi asjaolu põhjal, mida kostja soovis eksperdiarvamusega tõendada, kuid kohus jättis vastava küsimuse eksperdile esitamata. Ringkonnakohus kõrvaldas selle puuduse. 14.7.
  3. Eksperdi täiendava arvamuse (dtl 959–960) kohaselt on köögimööbli ja -tehnika osakaal korteri turuväärtusest 6750 eurot (nn negatiivne mõju, mille võrra hind oleks väiksem ilma nimetatud esemeteta). Põhjendatud ei ole hageja kriitika eksperdi pädevuse suhtes, sest ekspert vastas kohtu küsimusele, kuidas mõjutasid tema varasemat hinnangut korterisse paigaldatud esemed. Maakohtule esitatud ekspertarvamusest nähtub, et ekspert arvestas nii hinnatavas korteris kui ka võrdluskorterites köögimööbli olemasoluga (dtl 645, 655–656, 658). Kostja tõendas, et ta soetas korterisse köögimööbli ja -tehnika 8377,08 euro eest (dtl 301–302). Nii tegi ta kulutusi ka hageja kui teise kaasomaniku esemele

§ 1042lg 1 tähenduses.

Viidatud normi alusel peab hageja siiski hüvitama üksnes poole asja väärtuse muutumisest, st 3375 eurot (= 6750 : 2).

§ 1042lg 2 välistusi käesoleval juhul ei esine.

Köögimööbli ja -tehnika eemaldamine kahjustaks nii neid endeid kui ka korterit. Maakohtule esitatud ekspertarvamusest nähtub, et köögimööbel on kohtkindlalt ühendatud (dtl 645), seda kinnitab ka avamusele lisatud foto (dtl 661). Kaasomandi esemele kirjeldatud kulutuse tegemisest ei pidanud kostja hagejat eraldi teavitama, hageja ei ole sellele ka selgelt vastu vaielnud ja kõnealuse kulutuse tegemine ei ole keelatud seaduse ega lepinguga. 12

(14)14.7.
  1. Ülejäänud osas jääb nõue (e) tõendamatuse tõttu rahuldamata, selles osas muudab ringkonnakohus maakohtu põhjendusi. Korteri parendusi ei tõenda arved, maksekorraldused ja tšekid, millel puudub viide kostjale ja/või korteri aadressile (dtl 278, 280–283, 285, 286, 290, 304–308). Laelambi (dtl 279), pahtliparanduste ja muude viimistlustööde (dtl 284, 303) puhul on tõendamata nende mõju korteri väärtusele. Sõnumivahetuse väljavõtted (dtl 288, 292, 293) ega ülekanded W-le (dtl 289), OSAÜHINGULE LAVINIITA (dtl 295, 296) ja Osaühingule Everos (dtl 300) ei tõenda mingit korteriga seotud kulu või toimingut. Siseuste kohta esitas kostja hinnapakkumise (dtl 297–299), aga puuduvad tõendid, et uksed oleks tegelikult ostetud ja korterisse paigaldatud. Käesolevas punktis märgitud põhjendustel pole vaja käsitleda hageja ülejäänud kriitikat täiendava ekspertarvamuse kohta. 14.
  2. Hageja tasaarvestuse kohta otsustas maakohus lõppjäreldusena õigesti, et see pole põhjendatud ega anna alust vähendada hagejalt kostja kasuks välja mõistetud summat. Eelkõige pole hageja tõendanud oma õiguste rikkumist. Kostja väitel pole ta teinud hagejale takistusi korteri kasutamisel ja hageja väited luku vahetamisest vm takistustest jäid paljasõnaliseks. Sellises olukorras pole hagejal kui kaasomanikul kasutuseelise hüvitamise nõuet alusetu rikastumise (

§-d 1037–1039), kahju hüvitamise sätete (

§ 115) ega kasu hüvitamise nõudena (AÕS § 71 lg 2).

Riigikohus on samuti läbivalt märkinud, et kasutuseelise nõude eeldus on kaasomaniku õiguste rikkumine (vt nt 4. mai 2022 määrus tsiviilasjas nr 2-19-12055, p 14.4 ja seal viidatud varasem praktika). Hageja kaebuse neljas väide pole niisiis põhjendatud. 14.9. Kokku tuleb ringkonnakohtu põhjendustel mõista hagejalt kostja rahanõuete alusel välja 11 181,86 eurot (= 3375 + 7806,86). Nõuded (a)–(

  1. c)jäävad rahuldamata ning nõuded (
  2. d)ja (
  3. e)rahuldatakse osaliselt. Vastavalt muutub vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-s 6 kajastatud summa. Kuigi summa on kokku veidi suurem kui maakohtus välja mõistetu, siis sisuliste argumentide poolest olid edukad nii hageja kaebuse teine väide kui ka kostja kaebuse neljas väide, st mõlemad kaebused rahuldatakse osaliselt. 15. Korteri kaasomandi lõpetamise viisi valiku ja vastavalt otsuse täitmise korra määramise osas nõustub ringkonnakohus maakohtuga. Kostja kaebuse väited ei anna alust vaidlustatud otsust kõnealuses osas muuta. Maakohus rakendas vaidlustatud otsuse p-s 78 õigesti põhimõtet, et kaasomandi eseme saab jätta kaasomanikule ainult sellise hüvitise maksmise kohustusega, mida ta oli nõus maksma. Kostja järgis ka apellatsioonkaebuses hüvitise ülempiiri 15 000 eurot. Nii maakohtu arvutatud õiglane hüvitis hageja kaasomandiosa kaotamise eest (29 827,40 eurot) kui ka selle vahe p-s 14.9 saadud kostja rahanõuete põhjendatud osaga (11 181,86 eurot) jäävad kostja enda seatud piirist suuremaks. Ühtlasi tõdes maakohus õigesti, et kaasomandi lõpetamine pole välistatud. Kostja ei toonud esile, et tema suhtes oleks korteri avalikul enampakkumisel võõrandamine äärmiselt ebaõiglane. Kui kohtulahendiga otsustatakse kaasomandi lõpetamine müügiga enampakkumisel, võib kohus poole taotlusel kindlaks määrata, et laenujääk makstakse tagasi enampakkumise tulemi arvel (vt nt Riigikohtu 8. märtsi 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-2017125, p 10 esimene lõik). Neil kaalutlustel ei ole kostja kaebus kaasomandi lõpetamise viisi osas edukas ja vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-d 2–4 jäävad muutmata. 16. Osaliselt on õige hageja kaebuse esimene väide maakohtu menetlusliku käitumise ebaselguse kohta seoses kostja rahanõuete ja tasaarvestusega. Siiski kõrvaldas maakohus selle piisavas ulatuses vaidlustatud otsuses hageja vastuväidet ja poolte nõudeid lahendades. Samas otsuses kostja rahanõuete kohati tasaarvestuseks nimetamine ei muuda otsuse lõppjäreldusi veel ebaõigeks. Ringkonnakohus saab aru, et maakohus järgis sama mõtteviisi nagu kajastatud käesoleva otsuse eelmises punktis, mille kohaselt tuli kostja nimetatud maksimaalse hüvitise summat võrrelda lisaks arvutuslikule hüvitisele (29 827,40 eurot) ka selle summa ja kostja põhjendatud rahanõude (maakohtu otsuses 10 267,61 eurot; ringkonnakohtu otsuse järgi 11 181,86 eurot) vahega. Nii saigi maakohus teha lõplikku otsustuse kostja rahanõude tähenduse kohta alles pärast selle sisulist kontrollimist. Õige ei ole hageja arusaam, et kostja soovis oma rahanõuete rahuldamist korteri müügitulemi arvelt. 13

(14)
  1. Põhjendatud ei ole hageja kaebuse viies väide menetluskulude jaotuse kohta. Maakohus rakendas õigesti kaasomandi lõpetamise vaidlusele omast reeglit, et lahend tehakse ühtviisi mõlema poole huvides, mistõttu on õiglane jätta poolte kulud nende endi kanda. Kostja rahanõuete osalise rahuldamise tõttu võis maakohus jätta ka selle vaidluse kulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Arvestades nõuete omavahelist seotust, on selline jaotus põhjendatud. Toimikust ei nähtu, et kostja oleks maakohtu menetluses põhjustanud hagejale pahatahtlikult asjatuid menetluskulusid. Kolmandate isikute kulude jaotust ei vaidlustatud. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1, § 162 lg 4, § 163 lg 1 ja § 167 lg 2 alusel samuti iga menetlusosalise enda kanda. Tulenevalt menetluskulude jaotusest pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.
  2. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² ja § 173 lg 1 teisest lausest esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse, milles märgib kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Tervikresolutsioonis pole vaja kajastada maakohtu otsustust hageja vastuväite kohta (vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 1), sest see on üksnes menetluslik otsustus, mille osas ei ole otsus sundtäidetav. (allkirjastatud digitaalselt) 14
(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.