lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid Creditstar Estonia AS ja kostja 30.03.2018 lepingu, mille alusel avati kostjale krediidilimiit ja kasutuslimiit, mille ulatuses võttis kostja laenu kahel korral, s.o 30.05.2018 summas 1200 eurot ja 30.05.2018 summas 1500 eurot. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega. Kuna lepingust nähtub, et Creditstar Estonia AS, kes on tegutsenud oma majandus- ja kutsetegevuses, on andnud kostjale kui füüsilisele isikule laenu, siis on kohus seisukohal, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga. Laenusummad kanti kostjale üle, s.o 30.03.2018 summas 1200 eurot ja 30.05.2018 summas 1500 eurot. 7. Hageja on saatnud kostjale laenulepingu ja laenutingimused. 8. Vastavalt
lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Hageja on hagiavalduses esitanud asjaolud, millest nähtub, et Creditstar Estonia AS on teinud kostja maksevõime kindlaks tegemiseks päringus maksehäireregistrile ja tuvastanud, et kostjal ei ole maksehäireid. Samuti tegi Creditstar Estonia AS päringu Ametlikes Teadaannetes ja tuvastas, et kostja kohta ei olnud seal kirjeid. Creditstar Estonia AS kogus kostja krediidivõimelisuse kohta andmeid kostjalt. Kostja avaldas, et tema igakuine netosissetulek on 879 eurot, igakuised püsiväljaminekud on 200 eurot ja tal on kehtiv tarbimislaen kuumaksega 46 eurot. Creditstar Estonia AS veendus kostja pangakonto 6 kuu väljavõtte alusel, et kostja igakuised sissetulekud olid keskmiselt 974 eurot ja kostja ei ole teinud kulutusi, mis võiksid kostja krediidivõimelisust vähendada. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et Creditstar Estonia AS järgis
9.
lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta
sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kostja tegi pärast 4
lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Kostja ei ole põhinõude suurust ega arvestust vaidlustanud. Kohus rahuldab nõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 30.03.2018 sõlmitud lepingust tuleneva põhivõla summas 2492,93 eurot. 13.
Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Creditstar Estonia AS ja kostja on 30.03.2018 lepingu sõlmimisel kokku leppinud intressi maksmises. Poolte kokkuleppe kohaselt oli intressi määraks 45,30 % aastas. Hageja on intressi arvestanud alates teise laenuosa väljamaksmisest (30.05.2018) kuni lepingus kokkulepitud laenutähtajani, s.o 31.05.2021. Vastavalt maksegraafikule pidi kostja tasuma intressi kokku 2135,93 eurot. Kostja on sooritanud ühe makse summas 130 eurot, millest 95,42 eurot on arvestatud intressi katteks. Seega kostja intressivõlgnevus on 2040,51 eurot, mille osas kohus hagi rahuldab. 14.
lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist.
lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
lg 2 esimene lause sätestab, et võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.
lg 1 esimese lause kohaselt tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on viivisenõude esitanud selliselt, et kuni hagi esitamiseni nõuab hageja viivist kindla summana ja alates hagi esitamisest protsendina. Hageja nõuab viivist põhivõla summalt, s.o 2492,93 eurot, laenu kasutamise tähtajale järgnevast päevast, s.o 01.06.2021 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 08.12.2022 vastavalt poolte kokkuleppele 0,06% päevas ja alates hagiavalduse esitamise päevale järgnevast päevast kuni põhivõlgnevuse täieliku täitmiseni. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga oli hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 831,64 eurot. Nimetatud perioodis on 557 päeva (2492,93*556*0,06%=831,64 eurot). Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni alates 09.12.2022 määraga 0,06% päevas. 13.02.2023 seisuga on viivis kokku 931,86 eurot (viivis perioodil 09.12.2022 kuni 13.02.2023 2492,93*67*0,06%=100,22 eurot). Kohus rahuldab viivisenõude. Menetluskulud 15. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1). 5
MS § 177 lg 4 kohase taotluse, et kohus märgiks menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.