Obsah (12)

§ 171§ 1§ 9§ 371§ 368§ 425§ 659§ 654§ 373§ 442§ 174§ 177

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke Määruse tegemise koht ja aeg Tartu, 18. august 2021 Tsiviilasja number 2-19-15949 Tsiviilasi T

§ 171lg 1).

Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. ASJAOLUD

1. Tartu linn (Tartu Linnavalitsuse kaudu) (hageja) esitas
2. oktoobril 2019 hagi A.A.(kostja I) ja B.B. (kostja II) vastu eluruumi vabastamiseks ja eluruumist väljatõstmiseks. Kostja I esitas
3. mail 2021 hageja vastu vastuhagi, milles taotleb tuvastada Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonna juhataja Kunnar Jürgensoni
4. detsembri
5. a avalduse nr 47.1/08418 (Eluruumi üürilepingu korraline ülesütlemine) kui haldusakti tühisus või alternatiivselt, kui kohus keeldub hagiavalduse menetlusse võtmisest põhjendusega, et asi on halduskohtu pädevuses, siis saata taotlus asja lahendamiseks pädeva kohtu määramiseks Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule. MAAKOHTU SEISUKOHT
6. Tartu Maakohus keeldus
7. juuni
8. a määrusega kostja I vastuhagi menetlusse võtmisest ning jättis menetluskulud kostja I kanda. Kostja I palus haldusasjas nr 3-18-2163 esitatud kaebuses tuvastada kostjaga I üürilepingut lõpetava haldusakti teinud haldusorgan; tunnistada kehtetuks ja tühistada haldusakt, millega otsustati lõpetada kostjaga I üürileping ning tuvastada, et eelnimetatud haldusakt on antud pettuse või muul viisil haldusorgani õigusvastase mõjutamise tulemusena. Tartu Halduskohus tagastas
9. novembri
10. a määrusega kostja I kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel. Tartu Ringkonnakohus jättis
11. detsembri
12. a määrusega kostja I määruskaebuse rahuldamata, muutes halduskohtu määruse põhjendusi. Ringkonnakohus selgitas, et linna vara kasutusse andmisel sõlmitakse tsiviilõiguslik leping ja poolte vahel tekib eraõiguslik suhe (Riigikohtu
13. detsembri 2001 määrus asjas nr 3-3-1-8-01, p 17). Lepinguõiguslikud vaidlused jäävad tsiviilõiguslikuks ka siis, kui üheks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik (Riigikohtu
14. detsembri
15. a otsus asjas nr 3-3-1-15-01, pd 13–16). Seega, kuigi kostjaga I sõlmitud munitsipaaleluruumi üürilepingu üheks pooleks on Tartu linn, on selle üürilepingu puhul tegemist tsiviilõigusliku lepinguga, mille suhtes ei ole välistatud võlaõigusseaduse (VÕS) üürilepingut reguleerivate normide kohaldamine (VÕS § 272 lg 4 p 4). Üürilepingu ülesütlemisel ei teki lepingupoolte vahel avalik-õiguslikku suhet ega anta välja haldusakti, mida saaks halduskohtus vaidlustada. Sõltumata sellest, et üürileandjaks on kohalik omavalitsus, on kostja I ja Tartu linna vahel sõlmitud munitsipaaleluruumi 2 üürilepingu ülesütlemisest tekkinud vaidlus eraõiguslik vaidlus, mis kuulub läbivaatamisele tsiviilkohtumenetluses (

§ 1

) ning kohtuasja on pädev

§ 9lg 1 kohaselt esimese astmena menetlema maakohus.

Kostja I esitas haldusasjas nr 3-18-1779 kaebuse Tartu linnavalitsuse eluasemekomisjoni

1. detsembri
2. a protokollilise otsuse tühisuse tuvastamiseks, millega otsustati üles öelda eluruumi üürileping. Tartu Halduskohus tagastas
3. novembri
4. a määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub kaebeõigus. Tartu Ringkonnakohus jättis
5. jaanuari
6. a määrusega kostja I määruskaebuse rahuldamata, muutes halduskohtu määruse põhjendusi ning selgitas, et jääb haldusasjas nr 3-18-2163 väljendatud seisukoha juurde. Tegemist on eraõigusliku vaidlusega, mille lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse ja see tuleb lahendada maakohtus. Linnavalitsuse elamuosakonna protokolliline otsustus üürilepingu ülesütlemiseks on antud eraõigusliku suhte raames ning see on käsitatav tsiviilõigusliku tahteavaldusena. Tartu Ringkonnakohtu määrused haldusasjades nr 3-18-2163 ja nr 3-18-1779 jõustusid
7. märtsil
8. Seega ei ole hageja
9. detsembri
10. a avaldus nr 4-7.1/08418 (Eluruumi üürilepingu korraline ülesütlemine) käsitatav haldusaktina. Hageja
11. detsembri
12. a eluruumi üürilepingu korralise ülesütlemise avalduse puhul on tegemist eraõiguslikus lepingulises suhtes tehtud tahteavaldusega. Kohaliku omavalitsuse poolt tsiviilõigusliku üürilepingu ülesütlemise üle peetav vaidlus kuulub tulenevalt

§ 1

ja § 9 lg 1 põhimõtteliselt lahendamisele tsiviilkohtumenetluses hagimenetluse korras ning on maakohtu pädevuses. Juhul, kui

1. detsembri
2. a eluruumi üürilepingu korralise ülesütlemise avalduse puhul oleks tegemist haldusaktiga, kuuluks selle tühisuse tuvastamine halduskohtu pädevusse. Sellisel juhul tuleks maakohtul keelduda vastuhagi menetlusse võtmisest

§ 371lg 1 alusel.

Tulenevalt

§ 368lg 1 on tuvastushagi esitamine, seda ka vastuhagina, iseenesest võimalik.

Vastuhagiga soovib kostja I saavutada tulemust, kus kohus tuvastaks kohaliku omavalitsuse poolt kostjaga I sõlmitud eluruumi korralise ülesütlemise avalduse tühisuse. Kostja I tegelikuks tahteks on saavutada tema ning hageja vahel sõlmitud eluruumi üürilepingu jätkumine. Selline vaidlus samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel on kohtus juba olnud arutusel ning vaidluses on olemas jõustunud kohtuotsus. Tartu Maakohtu

1. septembri
2. a otsusega tsiviilasjas nr 2-18-582 jättis kohus kostja I hagi hageja vastu üürilepingu korralise ülesütlemise õigusvastaseks tunnistamiseks rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus nõustus
3. veebruari
4. a kohtuotsuses maakohtu järeldustega ning jättis kostja I apellatsioonkaebuse rahuldamata. Riigikohus jättis
5. juuni
6. a määrusega kostja I kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Seega on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud, et kostja I ja hageja vahel sõlmitud eluruumi üürileping on lõppenud korralise ülesütlemisega. Ülesütlemine on kehtiv. Üürileping lõppes
7. märtsil
8. Tulenevalt

§ 371

lg 1 p 4 ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui on olemas jõustunud Eesti kohtu otsus või menetluse lõpetamise määrus, samuti Eestis tunnustamisele kuuluv välisriigi kohtu lahend või jõustunud lahend kohtueelses menetluses, muu hulgas õiguskantsleri kinnitatud kokkulepe, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel ja mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Kuivõrd jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-18-582 on juba tuvastatud vaidlusaluse üürilepingu ülesütlemise kehtivus, jättis maakohus kostja I vastuhagi menetlusse võtmata. 3 Kuivõrd maakohus ei ole keeldunud hagiavalduse menetlusse võtmisest põhjendusega, et asi on halduskohtu pädevuses, pole võimalik rahuldada ka vastuhagi esitaja taotlust saata asja lahendamiseks taotlus pädeva kohtu määramiseks Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule. MÄÄRUSKAEBUS 3. Kostja I esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määrus tervikuna, lugeda vastuhagi menetlusse mittevõtmise õiguslikuks aluseks

§ 425

lg 4, saata taotlus asja lahendamiseks pädeva kohtu määramiseks Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule ning jätta menetluskulud vastuhagi kostjate kanda. Määruskaebuse kohaselt ei ole samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel tehtud ühtegi Eesti kohtu otsust või menetluse lõpetamise määrust. Tsiviilasja nr 2-18-582 menetluse esemeks oli Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonna juhataja Kunnar Jürgensoni

1. detsembri
2. a avalduse kui toimingu haldusmenetluse seaduse (HMS) § 106 lg 1 tähenduses õigusvastasuse tuvastamine. Tegemist ei olnud toiminguga HMS § 106 lg 1 mõttes, vaid haldusaktiga, sest see vastab HMS § 51 lg-s 1 märgitud tunnustele. Kostjal I on seega võimalik nõuda HMS § 63 lg 4 alusel halduskohtult selle haldusakti tühisuse tuvastamist. Selle tühisuse tuvastamist ei ole ükski kohus menetlusse võtnud. HKMS § 5 lg 2 eristab haldusakti ning selles sisalduvat või selle alusel tehtud eraõiguslikku tahteavaldust. Üürilepingu lõpetamise avaldus kui haldusakt sisaldas K. Jürgensoni eraõiguslikku tahteavaldust kostjaga I üürileping lõpetada, kuid see tahteavaldus sai võimalikuks ainult haldusakti andmisega. Seega ei saa väita, et üürilepingu ülesütlemisel haldusakti ei antud. Haldusakti puhul saab nõuda nii selle kehtetuks tunnistamist kui ka selle tühisuse tuvastamist. Kostja I taotleb haldusakti tühisuse tuvastamist. Tartu Maakohtul ei ole pädevust analüüsida, kas vaidlustatava Tartu Linnavalitsuse
3. detsembri
4. a avalduse puhul on tegemist haldusaktiga. Seda saab tuvastada ainult halduskohus. Maakohus on oma pädevust ületanud. Maakohtu määruses analüüsitud haldusasjad nr 3-18-1779 ja nr 3-18-2163 olid algatatud kostja I poolt teise haldusakti, s.o Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni
5. detsembri
6. a protokollilise otsuse vaidlustamiseks. Seega viidatud haldusasjad ei puutu käesoleva tsiviilasja menetlusse. Tartu Halduskohus ei analüüsinud
7. mai
8. a määruses haldusasjas nr 3-21-926, kas Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonna juhataja K. Jürgensoni
9. detsembri
10. a avaldus nr 4-7.1/08418 on haldusakt või mitte. Tartu Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et tegemist on Tartu Linnavalitsuse
11. detsembri
12. a avaldusega. Avalduse tegijaks oli K. Jürgenson, kes on linnavarade osakonna juhataja ja kellel ei ole pädevust eluruumide üürilepingute lõpetamist otsustada. See pädevus on ainult Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjonil, kes ei ole mitte kunagi vastavasisulist otsust teinud. Selle tuvastamine, et K. Jürgensoni avaldus kui haldusakt oli tühine, ongi halduskohtu pädevuses. Tartu Maakohus õigusvastaselt leiab, et haldusakti tühisuse tuvastamine kuulub

§ 1ja § 9 lg 1 lahendamisele tsiviilkohtumenetluses hagimenetluse korras.

Ühegi kohtuotsuse resolutsioonis ei ole tuvastatud, et kostja I ja hageja vahel sõlmitud üürileping oleks lõppenud. Maakohus oli kohustatud

järgi lähtuma ainult vastuhagi 4 taotlustest ning tal ei olnud pädevust arutada selle üle, mis oli vastuhagi esitaja tegelik tahe. Maakohus pidi vaatama tsiviilasjas nr 2-18-582 jõustunud kohtuotsust ja võrdlema, kas selle resolutsioonis otsustati haldusakti tühisuse tuvastamise üle. Tartu Maakohus jättis

1. septembri
2. a otsusega tsiviilasjas nr 2-18-582 kostja I hagi hageja vastu üürilepingu korralise ülesütlemise õigusvastaseks tunnistamiseks rahuldamata, sest kohus lähtus tõendist, mida pooled ei olnud selles menetluses üldsegi esitanud, s.o Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni
3. detsembri
4. a protokolliline otsus, mis kohtuotsuse p 13 järgi olevat haldusakt. Riigikohus ei võtnud kostja I kassatsioonkaebust menetlusse, kuna arvas, et eluasemekomisjoni otsus kui haldusakt on olemas. Tegelikult sellist haldusakti ei ole olemas ja ringkonnakohus oli teinud ebaõige otsuse. Hageja esindaja oli kohut eksitanud valeväitega haldusakti olemasolust ning kohus ei kontrollinud, kas hageja oli haldusakti teinud. Kohus leidis tsiviilasjas nr 2-18-582 muuhulgas, et poolte vahel sõlmitud üürileping muutus alates
5. detsembrist 2003 tähtajatuks. Sellise asja väitmiseks otsuses puudus alus, sest mitte ükski kohus ei ole üürilepingu tähtajatuks muutumist oma otsuse resolutsioonis tuvastanud. Kostjal I on jätkuvalt tähtajaline üürileping, mida ei saa korraliselt üles öelda. Üürilepingu ülesütlemine ei ole kehtiv. Keegi ei ole mitte ühelgi kohtul palunud selle ülesütlemise kehtivuse või mittekehtivuse tuvastamist. Maakohus jättis õigusvastaselt tuvastamata, et vaidlustatud K. Jürgensoni
6. detsembri
7. a avalduse kui haldusakti tühisuse tuvastamine on halduskohtu pädevuses ja jättis rahuldamata kostja I taotluse saata taotlus asja lahendamiseks pädeva kohtu määramiseks Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule.
8. Hageja vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja I kanda. K. Jürgenson oli pädev isik kostjaga I sõlmitud tähtajatut üürilepingut korraliselt üles ütlema. Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonna pädevus eluruumide üürilepingute sõlmimiseks ja lõpetamiseks on sätestatud Tartu Linnavolikogu
9. septembri
10. a määrusega nr 97 „Tartu linna omandis olevate eluruumide kasutusse andmise kord“ ja hageja poolt kinnitatud linnavarade osakonna teenistuste ülesannetes. Hageja ja K. Jürgensoni vahel sõlmitud töölepingu kohaselt on tema ülesandeks osakonna juhtimine, esindamine ja töö korraldamine. Samuti sätestab Tartu linna põhimääruse § 20 lg 7, et linnavalitsuse osakonna juhataja esindab linna oma tegevusvaldkonnaga seotud küsimuste ja ülesannete piires. Linnavarade osakonna ülesannete hulka kuulub muuhulgas osakonna valitsemisel olevate eluruumide üürimise ja tasuta kasutusse andmise korraldamine ning tasuta kasutamise lepingute sõlmimine. Seega on linnavarade osakonna ülesandeks ka üürilepingute sõlmimine ja lõpetamine. Avaldus eluruumi üürilepingu korraliseks ülesütlemiseks on antud eraõigusliku suhte raames ja sellega on tegemist tsiviilõigusliku tahteavaldusega, avaldus ei ole käsitatav haldusaktina. Eluasemekomisjoni koosoleku
11. detsembri
12. a protokollilise otsuse p 14 kohaselt asus eluasemekomisjon seisukohale, et põhjendatud on kostjaga I sõlmitud üürilepingu ülesütlemine ja andis linnavarade osakonnale juhise algatada üürilepingu ülesütlemise menetlus ja öelda korraliselt üles eluruumi XXX kasutamiseks sõlmitud üürileping. Tartu Halduskohus nõudis haldusasjas nr 3-18-1779 linnavalitsuselt nimetatud protokollilise otsuse välja ja edastas koopia sellest kostjale I. Kuigi sellel koopial puudus väljavõtte õigsust kinnitav märge, on see identne kinnitatud väljavõttega protokollilisest otsusest. Kostja I on hilisemates kohtuvaidlustes koopiat protokollilise otsuse väljavõttest korduvalt tõendina kasutanud. Haldus- ja ringkonnakohus on 5 nimetatud haldusasjades põhjalikult kaebajale selgitanud, et eluasemekomisjoni otsus on välismõju mitteomav halduse siseakt ja kostjal I puudub selle suhtes kaebeõigus. Mõlemad kohtulahendid on jõustunud. Üürilepingu sõlmimisega tekkis hageja ja kostja I vahel eraõiguslik lepinguline suhe. Üürilepingu ülesütlemisel ei teki lepingupoolte vahel avalik-õiguslikku suhet ja ei anta välja haldusakti, mida saaks halduskohtus vaidlustada. Maakohus on õigesti jätnud kostja I vastuhagi menetlusse võtmata

§ 371

lg 1 p 4 alusel, kuna jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-18-582 on juba tuvastatud eluruumi üürilepingu ülesütlemise kehtivus. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus leiab, et kostja I määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu
2. juuni
3. a määrus muutmata (

§ 659, § 657 lg 1 p 1).

Ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus jätab rahuldamata kostja I taotluse saata asi asja lahendamiseks pädeva kohtu määramiseks Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning ei korda neid kõiki

§ 654lg 6 alusel.

1. Kostja I palus
2. mail 2021 esitatud vastuhagis tuvastada Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonna juhataja Kunnar Jürgensoni
3. detsembri
4. a avalduse nr 4-7.1/08418 (Eluruumi üürilepingu korraline ülesütlemine) kui haldusakti tühisus; kui Tartu Maakohus keeldub hagiavalduse menetlusse võtmisest põhjendusega, et asi on halduskohtu pädevuses, siis palub hageja saata taotlus asja lahendamiseks pädeva kohtu määramiseks Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule ning mõista kohtukulud välja vastaspoolelt. Maakohus leidis põhjendatult, et
5. detsembri
6. a avaldus nr 4-7.1/08418 (Eluruumi üürilepingu korraline ülesütlemine) on hageja poolt tehtud ning see ei ole haldusakt. Seda, et tegemist on eraõigusliku vaidlusega ning et
7. detsembri
8. a avaldus nr 4-7.1/08418 ei ole haldusakt, on kostjale I korduvalt selgitatud haldusasjades nr 3-18-2163 ja nr 3-18-
9. Ringkonnakohus ei korda neid põhjendusi. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et vaidlusaluse üürilepingu ülesütlemise vaidlustamise pädevus on tuvastatud ka tsiviilasjas nr 2-19-
10. Ekslik on kostja I määruskaebuse väide, et Tartu Halduskohus ei analüüsinud
11. mai
12. a määruses haldusasjas nr 3-21-926, kas Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonna juhataja K. Jürgensoni
13. detsembri
14. a avaldus nr 4-7.1/08418 on haldusakt või mitte. Viidatud halduskohtu määruse p-s 6 on halduskohus selgelt märkinud, et Tartu Linnavalitsuse
15. detsembri
16. a avaldus nr 4-7.1/08418 ei ole haldusakt. Ka Tartu Ringkonnakohus on samas haldusasjas
17. juunil 2021 tehtud määruse p-s 9 rõhutanud, et Tartu Linnavalitsuse
18. detsembri
19. a avalduse nr 4-7.1/08418 vaidlustamine kuulub maakohtu pädevusse. Seega ei oma tähtsust ka kostja I etteheide, et haldusasjades nr 3-18-1779 ja nr 3-18-2163 ei käsitletud
20. detsembri
21. a avaldust nr 4-7.1/
22. Nendes haldusasjades tuvastati üldiselt, et kostja I ja hageja üürilepingust tulenevad suhted on tsiviilõiguslikud ning üürilepingust tulenevad vaidlused kuuluvad maakohtu pädevusse. Asjaolu, et
23. detsembri
24. a avaldus nr 47.1/08418 ei ole haldusakt, on tuvastatud haldusasjas nr 3-21-
26. Vastuhagi avaldusele kohaldatakse hagiavalduse kohta sätestatut (

§ 373lg 3).

6

§ 371

lg 1 p 4 kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui on olemas jõustunud Eesti kohtu otsus või menetluse lõpetamise määrus, samuti Eestis tunnustamisele kuuluv välisriigi kohtu lahend või jõustunud lahend kohtueelses menetluses, muu hulgas õiguskantsleri kinnitatud kokkulepe, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel ja mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Ringkonnakohus leiab, et maakohus keeldus põhjendatult käesolevas asjas vastuhagi menetlusse võtmisest, kuna tsiviilasjas nr 2-18-582 jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et vaidlusalune üürilepingu lõpetamine on kehtiv. Meelevaldne ja ekslik on kostja I tõlgendus selle kohta, mis peab kajastuma kohtulahendi resolutsioonis.

§ 442

lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Sama paragrahvi lg 8 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Seega ei pea kohus resolutsioonis kajastama ja loetlema kõiki tuvastatud asjaolusid. Need sisalduvad otsuse põhjendavas osas. Hageja palus tsiviilasjas nr 2-18-582 esitatud hagiavalduses muuhulgas tunnistada õigusvastaseks kostjaga I sõlmitud üürilepingu ülesütlemine alates

1. märtsist
2. Hageja leidis viidatud tsiviilasjas, et üürilepingu ülesütlemine ei ole kehtiv seetõttu, et korraliselt saab öelda vaid tähtajatut üürilepingut. Seega oli nimetatud tsiviilasjas muuhulgas vaidluse all ka üürilepingu ülesütlemise kehtivus või kehtetus. Maakohus jättis hagi selles osas rahuldamata ja ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis
3. veebruari
4. a otsuse tsiviilasjas nr 2-18-582 p-s 12, et üürileping on kehtivalt üles öeldud. Asjaolu, et käesolevas tsiviilasjas esitatud vastuhagis on hageja kasutanud nõude sisustamisel teistsugust sõnastust, ei tähenda, et tegemist oleks uue nõudega, mida kohtud pole veel lahendanud. Maakohus leidis põhjendatult, et hageja eesmärk on vaidlustada üürilepingu ülesütlemine ning ülesütlemise kehtivus on tuvastatud tsiviilasjas nr 2-18-582 jõustunud kohtulahendiga. Ekslik on kostja I seisukoht, nagu oleks tal jätkuvalt tähtajaline üürileping, mida ei saa korraliselt üles öelda. Asjaolu, et leping oli muutunud tähtajatuks on põhjalikult käsitlenud maaja ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-18-
5. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks neid põhjendusi käesolevas asjas korrata.
6. Kostja I leiab, et ülesütlemise avaldust allkirjastanud isikul polnud selleks pädevust. Hageja vaidles nimetatule vastu ning viitas asjakohastele õigusnormidele ning asutuse sisestele õigusaktidele. Asjaolu, kas ülesütlemise avaldus oli allkirjastatud pädeva isiku poolt või mitte, on käsitletud tsiviilasjas nr 2-18-
7. Tartu Ringkonnakohus selgitas
8. veebruari
9. a otsuse tsiviilasjas nr 2-18-582 p-s 13, et ülesütlemisavalduse on allkirjastanud Tartu Linnavalitsuse Linnavarade osakonna juhataja ning linnavarade osakonna ülesannete hulka kuulub muuhulgas osakonna valitsemisel olevate eluruumide üürimise ja tasuta kasutusse andmise korraldamine, üürilepingute ning tasuta kasutamise lepingute sõlmimine. Seega on linnavarade osakonna ülesandeks ka üürilepingu ülesütlemiseavalduse esitamine. Samuti tuleneb linnavarade osakonna pädevus eluruumide üürilepingute sõlmimiseks ja lõpetamiseks Tartu Linnavolikogu 7 11.09.2008 määrusega nr 97 kinnitatud „Tartu linna omandis olevate eluruumide kasutusse andmise korrast“.
10. Kostja I palub lugeda vastuhagi menetlusse võtmisest keeldumise aluseks

§ 425

lg 4 ning saata taotlus asja lahendamiseks pädeva kohtu määramiseks Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule.

§ 425

lg 4 sätestab, et kui kohus leiab, et hagi tuleb jätta läbi vaatamata seetõttu, et avalduse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse, ja halduskohus on eelnevalt samas asjas leidnud, et see ei kuulu tema pädevusse, esitab kohus viivitamata asja lahendamiseks pädeva kohtu määramiseks taotluse Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule, teavitades sellest menetlusosalisi. Kuivõrd ei maa-, ega ringkonnakohus ei leia, et kostja I vastuhagi tulnuks lahendada halduskohtus, siis ei ole viidatud säte ka kohaldatav. Kohtud on õigesti varasemates menetlustes tuvastanud ning ringkonnakohus jääb selle seisukoha juurde, et vaidlust üürilepingu ülesütlemise üle on pädev lahendama maakohus. 10. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb määruskaebuse lahendamisega seotud menetluskulud jätta kostja I kanda (

§ 171lg 1).

Maakohus ei ole määruses poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud.

§ 174

lg 4 teise lause kohaselt ei määra kõrgema astme kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud. Seega määrab menetluskulud kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (

§ 177lg 1 p 2 ja lg 2).

Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus

§ 174

lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin Indrek Parrest 8 (allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke