Obsah (5)

§ 113§ 35§ 42§ 94§ 415

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 9. märts 2023, Tartu Tsiviilasja number 2-21-

§ 113lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates 16.

novembrist 2021 kuni põhivõla tasumiseni. 5.

1. Jätta menetluskulud Erki Madissoni kanda. 5.
2. Mõista Erki Madissonilt välja OÜ Aktiva Finants kasuks 425 eurot menetluskulude katteks. Menetluskulud saab tasuda arveldusarvele nr EE147700771000526428 viitenumbriga
3. 5.
4. Menetluskuludelt tuleb tasuda ringkonnakohtu otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

5.

1. Tunnistada tagaseljaotsus tagatiseta viivitamata täidetavaks. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. ASJAOLUD
2. OÜ Aktiva Finants (hageja) esitas
3. augustil 2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Erki Madissonilt (kostja) võlgnevuse väljamõistmiseks. Kuna makseettepanekut ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada, anti asi üle Tartu Maakohule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
4. Hageja esitas
5. novembril 2021 Tartu Maakohtule hagi kostja vastu, milles palus mõista kostjalt välja hageja kasuks põhivõlgnevuse 858,55 eurot, intressi 85,03 eurot, võla sissenõudmisega seonduvad kulud 50 eurot,
6. maist 2020 kuni
7. novembrini 2021 sissenõutavaks muutunud viivise 506,95 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise alates
8. novembrist 2021 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni seadusjärgses määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja esialgne võlausaldaja Placet Group OÜ
9. septembril 2017 tarbijakrediidilepingu nr KK3178127, millega anti kostjale laenu 1000 eurot. Kuna kostja oma kohustusi ei täitnud, ütles Placet Group OÜ lepingu üles
10. mail 2020 ning loovutas
11. mail 2020 nõude hagejale. 2 Kostja on põhivõlast tasunud 132,73 eurot, seega on põhiosa võlgnevus 858,55 eurot (991,28132,73=858,55). Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 40,03% aastas. Kostjal on intressivõlgnevus kokku 85,03 eurot. Lepinguline viivis 40,03% aastas, hagi esitamise aja seisuga on muutunud sissenõutavaks viivis 506,95 eurot.
12. Kostja hagile ei vastanud. MAAKOHTU OTSUS
13. Tartu Maakohus rahuldas
14. jaanuari 2022 tagaseljaotsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt välja hageja kasuks võla 1094,89 eurot (põhivõlgnevus 858,55 eurot, intress 85,03 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 101,31 eurot). Maakohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks lisanduva viivise põhivõlgnevuselt (858,55 eurot) alates
15. novembrist 2021 kuni põhinõude täitmiseni

§ 113lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

Rahuldamata jäeti viivisenõue 405,64 euro ulatuses. 74% menetluskuludest jäeti kostja kanda ja 26% hageja kanda. Kostjalt mõisteti hageja kasuks välja menetluskulud 314,50 eurot ning seadusjärgne viivis menetluskuludelt. Maakohus leidis, et hageja põhinõue ja intressinõue on põhjendatud. Samuti on põhjendatud viivisenõue alates hagi esitamisest

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud viivisemääras. Maakohus märkis, et Ts

MS § 444 lg 3 alusel ei põhjenda kohus nende nõuete rahuldamist. Maakohus leidis, et viivise nõue on osaliselt põhjendatud. Hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viivist laenulepingu üldtingimuste punkti 7.1. ja

§ 113lg 1 kolmanda lause alusel viivist intressiga samas määras – 40,03% aastas.

Praegusel juhul ei ole kostja hagile vastanud ega esitanud sellele vastuväiteid, sh vastuväited viivisenõudele ja viivise määrale. Sellele vaatamata tuleb kontrollida hagi aluseks oleva viivisekokkuleppe kehtivust. TsMS § 438 lg 1 järgi otsustab kohus otsust tehes, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas pool ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Kostja ja Placet Group OÜ vaheline laenuleping on sõlmitud tüüptingimustel

§ 35lg 1 mõistes.

Placet Group OÜ tegutseb professionaalse laenuandjana, mis viitab lepingu tüüptingimustel sõlmimisele. Laenulepingule on lisatud „Placet Group OÜ üldtingimused (kediidikonto leping)“. Viivisemäära kokkulepe nähtub nimetatud üldtingimuste punktist 7.1. Seega ei olnud üldtingimustes sisalduv viivisekokkulepe poolte vahel eelnevalt eraldi läbi räägitud, leping sõlmiti tüüptingimustel, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks ning mida kostja lepingupoolena ei saanud mõjutada.

§ 42

lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. 3

§ 42

lg 3 p 5 näeb ette, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Eelduslikult tuleb

42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (RKTKo 3-2-1-118-16, p 17).

§ 113

lg 1 teise lause kohaselt loetakse viivise määraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.

§ 94

lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit. Eesti Panga teatel on nimetatud intressimäär olnud 0,00% alates
3. juulist 2016 kuni otsuse tegemise ajani. Seega oli seadusjärgne viivise määr sellel perioodil 8% aastas (0,00% + 8%). Viivise määr 40,03% aastas ületab seadusjärgset määra veidi rohkem kui viiekordselt. Seega on laenulepingu viivisekokkulepped praegusel juhul tühised. Riigikohus on leidnud, et laenuandjal põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana.

§ 415

lg 1 esimene lause viitab ka

§ 113lg 1 kolmandale lausele.

Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgset viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (RKTKo nr 3-2-1-120-08, p 12). Samas asjaolu, et

§ 415

lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel on lubatud tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud, ei välista Riigikohtu

1. novembri 2016 otsuses nr 3-2-1-118-16 (p 17) toodud seisukoha kohaldamist. Ka olukorras, kus viivisemäär on ette nähtud tarbijakrediidilepingus intressimäärana, tuleb kontrollida sellise viivisekokkuleppe kehtivust. Kuna lepingujärgne viivisemäär on tühine, võib hageja nõuda kostjalt viivist seadusjärgses määras. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja viivist
2. maist 2020 kuni
3. novembrini
4. Viivis seadusjärgses määras on samal perioodil 101,31 eurot. Menetluskulud tuleb jaotada TsMS § 163 lg 1 alusel vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Hagi hind oli 1569,21 eurot, kuid kohus rahuldas hagi ulatuses, mis vastab hagi hinnale 1163,57 eurot. Seega rahuldas kohus hagi ligikaudu 74% ulatuses, järelikult peab menetluskulud jätma 74% ulatuses kostja kanda ja 26% ulatuses hageja kanda. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi jäeti rahuldamata ning jaotati menetluskulud. Hageja palub tühistatud osas teha uue otsuse, millega mõista kostjalt välja hageja kasuks viivis kuni hagiavalduse esitamiseni summas 506,95 eurot ning millega jätta menetluskulud kostja kanda.

§ 113lõike 1 kolmanda lause järgi võib hageja nõuda viivist samas määrast, mis intressi. 4 Maakohus rikkus Ts

MS § 407 lõiget 1, kuna viivist ei saanud vähendada

§ 113lõike 8 alusel ilma kostja taotluseta.

Kuna kostja hagile ei vastanud, ei saanud tagaseljaotsusega viivist vähendada. Viivisekokklepe on lepingu põhiosas, tegu ei olnud tüüptingimusega. Viivise määr räägiti kostjaga eraldi läbi.

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 kolmanda lause koostoimes tuleb lugeda tarbijakrediidilepingule kohalduvaks viivisemääraks lepingus kokku lepitud viivisemäär, kui see on kõrgem

§ 113lg 1 teises lauses viidatud määrast.

Menetluskulud jaotati ebaõigesti, kuna hagi oleks tulnud rahuldada ja menetluskulud tulnuks TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kostja kanda.

1. Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu
3. jaanuari 2022 otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 punkti 2 alusel materiaal- ning menetlusõiguse normide rikkumise tõttu tühistada osas, millega maakohus jättis viivise nõude rahuldamata ja jaotas menetluskulud. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja viivisenõue täielikult ning jätab menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
4. Ekslik on maakohtu seisukoht, et intressiga samas määras olev lepinguline viivis on tühine.

§ 415

lg 1 esimese lause järgi ei või tarbijalt nõuda

§ 113lõikes 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist.

Ringkonnakohus selgitab, et

§ 415

lg 1 esimene lause viitab ka

§ 113lg 1 kolmandale lausele (vt ka Riigikohtu 14.

jaanuari 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Seega juhul, kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär, mis on kõrgem kui seadusjärgne viivisemäär, on pooltel vastavalt

§ 113

lg 1 kolmandale lausele lubatud kokku leppida intressimääraga samas viivisemääras või, kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub, kehtib viivisemäärana kokkulepitud intressimäär. Järelikult, kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kuna seadusandja lubab eelmärgitust tulenevalt tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus ette nähtud intressimäär, ei saa sellist viivisekokkulepet pidada

§ 42

lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja

§ 42lg 1 alusel tühiseks.

9. Ringkonnakohus märgib, et eeltoodu ei välista võimalust kohustatud isiku taotlusel viivist

§ 113

lg 8 ja § 162 alusel vähendada.

§ 113lg 8 järgi võib viivise vähendamist nõuda viivise maksmiseks kohustatud isik.

Juhul, kui kostja ei ole hagile vastanud, ei saa

§ 113lõiget 8 kohaldada ega viivise suurust piirata.

Kui kostja ei ole hagile vastanud, ei ole võimalik kohaldada ka muid materiaalõiguse instituute, mille kohaldamiseks on vältimatult vajalik õigustatud isiku (kostja) taotlus. Seega ei saa kohus omaalgatuslikult vähendada viivist ega seda ka mitte piirata põhinõude suurusega. Kuna kostja ei vastanud hagile, jättis ta enda valikul kasutamata talle seadusest tuleneva õiguse nõuda viivise vähendamist. 10. Ebaõige on hageja seisukoht, et lepingus sätestatud viivisemäär ei ole tüüptingimus. Praegusel juhul on lepinguline viivisemäär

§ 35

lg 1 mõttes tüüptingimus, kuna pooled ei ole seda viivisekokkulepet eraldi läbi rääkinud. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on 5 ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust (

§ 42lg 3 p 5).

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa aga

§ 42

lg 3 p 5 mõttes pidada ebamõistlikuks sellist viivist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda (vt otsuse p 8).

1. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõuded on õiguslikult põhjendatud ning need tuleb rahuldada. Seega tuleb maakohtu otsus viiviste suuruse osas tühistada ja ringkonnakohus rahuldab hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõude 506,95 eurot täielikult.
2. Kuna hagi rahuldati, tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kostja kanda.
3. Hageja selgitas
4. märtsi 2022 menetlusdokumendis, et ta ei vaidlusta menetluskulud kindlaksmääramist maakohtus, seega on tema menetluskulud maakohtus 425 eurot.
5. Ringkonnakohus märgib hageja taotluse alusel otsuses, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda ringkonnakohtu otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/digitaalselt allkirjastatud/ 6