KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13.juuni 2016, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-15-10288 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, M

§ 376

lg 1 järgi üldmenetluse korras Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 20.aprill 2016 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava A.G kaitsja adv. Vahur Krinal, süüdistatava H.S-i kaitsja adv. Martin Traat Süüdistatavad A.G ja H.S (ankeetandmed Pärnu Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Vahur Krinal ja adv. Martin Traat Prokurör Kaido Tuulemäe RESOLUTSIOON Pärnu Maakohtu otsus 20.aprillist 2016 A.G ja H.S-i suhtes tühistada osaliselt ja nimelt, H.S ´ile mõistetud vangistuse reaalselt ärakandmise osas. Teha selles osas uus o t s u s, millega 1.

§ 73

alusel jätta H.S´ile mõistetud 2 aasta ja 3 kuu pikkune vangistus täielikult tingimisi kohaldamata, kui isik ei pane 4 aasta pikkuse katseaja vältel toime uut, tahtlikku kuritegu. 2.

§ 68

lg 1 alusel lugeda karistusaja hulka eelvangistusaeg 02.12.2014 - 03.02.2015, s.o 2 kuud ja 1 päev. Ärakandmata karistus on 2 (kaks) aastat ja 29 päeva vangistust. 3.

§ 78

p 1 alusel hakkab H.S-ile määratud 4 aasta pikkune katseaeg kulgema Pärnu Maakohtu otsuse kuulutamisest, so alates 20.04.

1. 1
2. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
3. Mõista Eesti Vabariigilt välja H.S´i kasuks 600 eurot.
4. Süüdistatava A.G kaitsja adv. Vahur Krinali esitatud apellatsiooni jätta rahuldamata.
5. Süüdistatava H.S-i kaitsja adv. Martin Traat´i apellatsioon rahuldada- Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikul 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Pärnu Maakohus otsustas 20.aprilli 2016 otsusega süüdi tunnistada A.G

§ 376

lg 1 järgi ja karistuseks mõista 1 (üks) aasta ja 5 (viis) kuud vangistust

§ 68

lg 1 alusel lugeda karistusaja hulka eelvangistusaeg 02.12.2014 - 03.02.2015, s.o 2 kuud ja 1 päev. Ärakandmata karistus on 1 (üks) aasta, 2 (kaks) kuud ja 29 (kakskümmend üheksa) päeva vangistust.

§ 73

lg 1 ja 3 alusel karistust mitte täitmisele pöörata tingimisi, juhul kui A.G ei pane 3 (kolme) aastase katseaja jooksul uut tahtlikku kuritegu. Süüdi tunnistada H.S

§ 376

lg 1 järgi ja karistuseks mõista 2 (kaks) aastat ja 3 (kolm) kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel lugeda karistusaja hulka eelvangistusaeg 02.12.2014 - 03.02.2015, s.o 2 kuud ja 1 päev. Ärakandmata karistus on 2 (kaks) aastat ja 29 päeva vangistust. Karistus pöörata täitmisele kohtuotsuse jõustumisel ja H.S ilmuda karistust kandma vanglasse kutse peale. A.G ja H.S mõisteti süüdi selles, et nemad toimetasid koos 01.12.2014 kella 21:25 ajal Läti Vabariigist Ikla piiripunkti kaudu Eesti Vabariiki veoauto XXX järelhaagises XXX maksumärgistamata sigarette – kahekümne kuuel

§ 376lg.1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanekus.

A.G ei ole pannud tubakatoodete käitlemise korras rikkumist toime teadlikult, seega ei ole toime pannud antud kuritegu. Seetõttu leiabki kaitsja, et A.G tuleks täies ulatuses õigeks mõista. Süüdistatava H.S-i kaitsja adv. Martin Traat taotleb KrMS § 337 lg 1 p 4; § 340 lg 2 p 4 alusel esimese astme kohtu otsuse osalist tühistamist H.S’ile mõistetud karistuse osas. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Palub kohtuotsus tühistada H.S’ile määratud karistuse osas ja teha uus otsus, millega temale määratud karistust mitte täitmisele pöörata tingimisi. Katseaja pikkus määrata kohtu äranägemisel. Apellatsioonis ei analüüsita isiku süüditunnistamisega seotud asjaolusid ja muid tõendeid kuna selles osas vaidlust ei ole. H.S-i süüdistatakse

§ 376lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.

Teo väidetava toimepanemise hetkel kehtinud

-i redaktsiooni kohaselt on sanktsioon selle kuriteo eest rahaline karistus või vangistus kuni kolm aastat. Tegemist on kahtlustusega II astme kuriteos. H.S on varem kriminaalkorras karistamata isik.

§ 56

lg 2 näeb ette, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Käesoleval juhul seda maakohtu otsuses sisuliselt tehtud ei ole, märkides vaid üldsõnaliselt, et antud juhul kaalub süü raskus rõhuvalt üle pelgalt teatud positiivsed tendentsid eripreventsioonist (varasemalt mittekaristatud isik) ning tegemist on sedavõrd suure salakauba kogusega, et tingimisi vangistus ei täidaks kohtu hinnangul oma eesmärki. Kohus ei ole karistamisel üldse arvestanud asjaolu, et kuriteo tagajärjel riigile kahju ei tekkinud. Salakaubaveo eesmärk ehk salasigarettide turustamine riigile makse tasumata jäi saavutamata. Samuti ei läinud H.S pakku ega hoidnud kriminaalmenetlusest kõrvale ning ei ole vähimalgi määral takistanud uurimist. Siinjuures on oluline ka rõhutada, et vangistuses on H.S selle kuriteo eest juba viibinud 2 kuud, millisest asjaolust tulenevalt on ta oma teo tagajärgede eest nn šokivangistuse juba reaalselt ära kandnud. H.S’i kui isikut iseloomustavatest andmetest nähtub, et ta on vabatahtlik doonor. Tema elukaaslane ootab last, kes peaks sündima umbes ajal, mil H.S’ilt tuleks maakohtu otsuse kohaselt asuda vanglas karistust kandma. H.S’il on olemas töökoht OÜ-s E. Arvestades asjaolu, et salakaubaveo tulemina jäi riigil kahju tekkimata, tuleks tõsiselt kaaluda olukorda, kus seesama riik peab enam kui 2 aastat H.S ’i maksumaksja rahalistest vahenditest üleval pidama. Kaitsja hinnangul ei ole H.S ’i puhul tegemist isikuga, kes tuleks oma ohtlikkuse või võimetuse tõttu oma tegude tagajärgedest aru saada, vältimatult ühiskonnast isoleerida. 4 Kaitsja leiab, et käesoleval juhul on kohane ja sobiv viidata Riigikohtu otsusele kriminaalasjas nr 3-4-1-13-

1. Riigikohus on viidatud lahendi p-s 39 leidnud, et meelevaldse vabadusevõtmisega on hõlmatud ka ilmselgelt ülemäärase kestusega vangistuse mõistmine. PS § 20 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel süüdimõistva kohtuotsuse alusel vabaduse võtmine on põhiseaduspärane siis, kui see on ühest küljest toimunud seaduses ettenähtud menetluskorras, kuid teiselt poolt on endaga kaasa toonud isikule sellise vabadusekaotusliku karistuse kohaldamise, mis on proportsionaalne tema teo ebaõiguse määraga ehk toimepandud süüteo raskusega ja sellest tuleneva isiku süü suurusega. Kriminaalkaristusena vabaduse võtmine pikemaks ajaks, kui seda nõuab süüdlase teo raskus, ei ole kooskõlas PS §-s 20 sätestatud meelevaldse vabaduse võtmise keeluga. PS §-s 10 sätestatud inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetest tuleneb, et isikut tohib karistada konkreetse teo eest ja mitte enam, kui seda nõuab toimepandud süüteo raskus (individuaalse süü printsiip). Seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele ja on kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega juhul, kui sanktsiooni ettenägev säte, sh sanktsiooni alammäär võimaldavad kohtul mõista karistuse, mis ei ole teo ebaõiguse määra ning uute kuritegude toimepanemise ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise eesmärki silmas pidades ilmselgelt ülemäärane. Eeltoodust tulenevalt leiab kaitsja, et karistuse määramisel H.S’ile on tegemist ülemäärase kestusega vangistusega, see ei ole proportsionaalne teo ebaõiguse määraga ja on ülemäärane uute kuritegude toimepanemise ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise eesmärki silmas pidades. Tulenevalt eelöeldust on karistamise eesmärkide saavutamiseks piisav on antud juhul karistusena tingimisi vangistus. Tallinna Ringkonnakohtu 31.mai 2016 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 7.juunini
2. Määratud tähtajaks menetlusosalistelt seisukohti ei esitatud. Süüdistatava H.S ´i kaitsja esitas taotluse õigusabi kulude hüvitamiseks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsioonidega ja kirjalike seisukohtadega, tuli alljärgnevatele järeldustele.
3. Süüdistatava A.G süüküsimus. Kohtukolleegium märgib esmalt, et võtmeküsimuseks ja ka apellatsioonimenetluses vaidlusesemeks on süüdistatava A.G süüküsimuse otsustamisel teo subjektiivne koosseis. Kaitsja väidab apellatsioonis, et A.G oli vaid autojuht, kes sõitis ettenäidatud kohta ja vedas seejärel peale laaditud kauba temale etteantud sihtpunkti. Ta ei teadnud, mida ta veab ja ei pidanudki seda teadma. Täpselt sama kaitseväite esitas kaitsja ka maakohtus kohtuvaidlustes. Kohtuvaidluste ja apellatsiooni koostamise vahele jääb aga maakohtu otsus, millega süüdistatav A.G süüdi mõisteti. Kohtuotsuses on maakohus pühendanud piisavalt palju tähelepanu ka adv. V. Krinali poolt kohtuvaidlustes esitatud kaitseargumendile 5 ning äärmiselt pikalt ja põhjalikult ja kohtukolleegiumi seisukohast ka ammendavalt kirjutanud lahti ja põhjendanud oma seisukohta, miks leiab, et A.G tegutses tahtlikult ja seda kaudse tahtluse vormis. Vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii, nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Esitatud apellatsioonis on maakohtu otsuses esitatud põhjendused kõrvale jäetud, nagu neid ei olekski olemas, korratakse vaid sama seisukohta, mis kohtuvaidlustes ja ühtegi sellist väidet, mis lükkaks ümber või kasvõi seaks kahtluse alla maakohtu otsuse vaidlusküsimuses esitatud seisukohti ja põhjendusi, apellatsioon ei sisalda. Seega jääb kohtukolleegiumil üle vaid nentida, et nõustub täielikult maakohtu otsuses esitaud põhjendustega, leiab, et nendega on juba ümber lükatud kaitsja poolt apellatsioonis esitatud väide ja vajadust maakohtu põhjenduste üle kordamiseks kohtukolleegium ei näe. Seejuures märgib kohtukolleegium, et üks tõendite hindamise põhinõue on järgmine: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsus 3-1-1-77-05). Kohtukolleegium aga ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud. Maakohus on otsuse tegemisel järginud kõiki otsusele esitatavaid nõudeid ning andmaks hinnangut maakohtu otsuse põhjendatusele, tunnistab kohtukolleegium selle põhjalikult motiveerituks.
4. Süüdistatava H.S-i karistus. Vaidlust ei ole selles, et toimepandud kuriteo tehiolude, süüdistatava konkreetse käitumise e. tema rolli hindamise alusel on alust väita, et H.S-i süü suurus on keskmisest oluliselt suurem. Selles osas nõustub kohtukolleegium maakohtuga. Maakohus on märkinud seejuures põhjendatult, et H.S süü suuruse puhul tuleb hinnata asjaolusid, et tema oli veo korraldamisel eestvedaja ning tegu oli toime pandud kavatsetusega. Ta organiseeris sigarettide veoks veoki, haagise ning juhi ning seeläbi tõmbas sündmustesse ka A.G. Olulisim on süü suuruse juures arvestada tubakatoodete kogust ning võimalikku maksmata maksusumma suurust, mis oli märkimisväärne. Veel arvestas maakohus H.S-i süü puhul ka tema tegevust teo järgselt, s.o tema taunitavat hoiakut ja meelestatust – ta ei ilmunud tolli parklasse asjaolude selgitamiseks ning püüdis kõnede kustutamise ja kunstlikult valede asjaolude loomise teel vastutusest vabaneda. Arvestades sellist organiseeritust ja ka teise isiku kuriteosse kaasamist, iseloomustab see H.S-i kui isikut, kelle karistamatuse tunnet tuleb riigil juba viimase abinõuna nö murda reaalse vangistusega. Lähtudes eeltoodust loeb kohus H.S-i süüd keskmisest oluliselt suuremaks ning lähtudes sellest ei pea kohus võimalikuks ka H.S-ile rahalise karistuse mõistmist. Arvestades süüdistatava isikut iseloomustavaid andmeid ja süü suurust, on kohtu hinnangul võimalik ja piisav karistuse eesmärke saavutada sanktsiooni keskmisest määrast teatud määral kõrgema 6 karistusega. H.S puhul karistust kergendavad asjaolud puuduvad ning esineb üks karistust raskendav asjaolu - süüteo toimepanemine grupis, mis omakorda peab karistust suurendama. Seega on maakohtu poolt nimetatud asjaolusid – süü suurust ja H.S-i teojärgset käitumist – arvestatud nii karistusliigi kui ka karistusmäära valikul. Maakohus nimelt välistas eelnimetatud asjaolude pinnalt H.S-ile rahalise karistuse, kui sanktsioonis ettenähtud kergema karistusliigi ning leidis ka, et süüdistatavale tuleb süü suurusest lähtuvalt mõista vangistusmäär, mis oluliselt ületab sanktsiooni keskmäära ning isegi kahe kolmandiku sanktioonimäära piiri. Ehkki Riigikohtu praktika valguses ei olnud maakohus kohustatud põhistama, miks ta H.S-ile mõistetud vangistusest vabastamata jätab, on kohus seda siiski teinud J ällegi süü suurusest lähtuvalt on maakohus leidnud, et mõistetud vangistus tuleb H.S reaalselt ära kanda. Nii leidis maakohus, et varem karistamata H.S-i puhul tuleb eripreventsiooni lugeda pigem positiivseks, kuid see ei anna siiski piisavalt argumente tingimisi karistuse kohaldamiseks, arvestades õiglaselt süü suurust – eeskätt, et tegemist on väga suures koguses sigarettide edasitoimetamise organiseerimisega ning lisaks kaasas ta kuriteost osa võtma ka teise isiku. Seega süü raskus ikkagi kaalub rõhuvalt üles pelgalt teatud positiivsed tendentsid eripreventsioonist. Seega on sisuliselt süü suurust H.S-ile karistust mõistes arvestatud sisuliselt kolmel korral – karistusliigi ja karistusmäära valikul ning karistuse reaalselt ärakandmise vajaduse otsustamisel. Erinevalt maakohtust leiab kohtukolleegium, et süüdistatava H.S-i suhtes on võimalik jätta karistus tingimuslikult kohaldamata. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-116-12 korranud oma varasemat seisukohta, et kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt tuleb karistuse kohaldamist ja karistusest tingimisi vabastamist teineteisest selgepiiriliselt eristada. Isiku karistusest tingimisi vabastamine

§ 73

või § 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid üks võimalikest kuriteo eest mõistetud põhikaristuse individualiseerimise viisidest. Kui karistuse mõistmise aluseks on peamiselt isiku süü, siis

§-de 73 ja 74 alusel isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolud ning s üüdlase isik, mis iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seejuures on Riigikohus leidnud sedagi, et süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari
2. a otsus asjas nr 3-1-1-99-06, p 16 jj, samuti
3. mai
4. a otsus asjas nr 3-1-1-40-04, p 8,
5. märtsi
6. a otsus asjas nr 3-1-1-11-10, p 6.1 ja
7. aprilli
8. a otsus asjas nr 3-1-118-11, p-d 8.1-8.2). Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga selles, et varem karistamata H.S-i puhul tuleb eripreventsiooni lugeda pigem positiivseks. Kohtukolleegiumi arvates ei ole küll asjaolu, et isik on varem karistamata alati piisav, et jätta mõistetud vangistus tingimisi kohaldamata, kuid käesoleval juhul tuleb arvestada ka seda, et H.S viibis kohe peale kuriteo toimepanemist (2014 aasta detsembris) kaks kuud 1 ühe päeva vahi all. Sellega on realiseeritud n.ö šokivangistuse efekt, mis seisneb just selles, et reaalne vabaduse piiramine toimuks ajaliselt võimalikult lähedal toimepandule ja on ka eripreventiivses tähenduses tõsiseks hoiatuseks tema edasise käitumise suhtes. H.S-i vahistamise aluseks oli tema poolt uute kuritegude 7 toimepanemise oht. Peale vahi alt vabastamist on ta suutnud 1 aasta ja 4 kuu vältel tõestada, et vähemalt teatud tingimustes – võimaliku reaalse vangistuse hirmus – on ta võimeline elama õiguskuulekat elu. Kohtukolleegium on seisukohal, et sama tulemus e. isiku mõjutamine ka edaspidiselt õiguskuuleka elu suunas on võimalik vangistuse tingimuslikult täitmisele pööramata jätmisega e. määrates suhteliselt pika katseaja, mille kestel isik elab tingimustes, kus ta teab, et uuesti tahtlikult kuriteo toimepanemine võib väga suure tõenäosusega võtta temalt vabaduse ja juba palju pikemaks ajaks. Mida pikem on katseaeg, seda kindlam on, et isiku mõttemallid e. hoiakud muutuvad ja et õiguskuulekas elu jätkub pärast katseaja möödumist. Katseaeg peaks olema kohtukolleegiumi arvates pikem, kui seda võimaldab

prg 74 e. käitumiskontrolli tingimustes katseaja läbimine ja kuna H.S on kindel elukoht, töökoht, tal on pere ja ei ole ka andmeid, et ta kuritarvitaks mõnuaineid, mis tihti võivad soodustada uute kuritegude toimepanemist, siis peab kohtukolleegium piisavaks kohaldada tema suhtes

prg 73 sätteid. Kuna isikul on õigus eeldada, et tema suhtes tehakse seaduslik ja õiglane otsus juba esimese astme kohtus, siis on ka õige, et katseaaeg hakkab kulgema maakohtu otsuse kuulutamise päevast. Ka üldpreventiivses mõttes on nii kuriteo avalikuks tulekuga kui ka karistuse vältimatusega signaal antud. Konkreetsele isikule mõistetud karistuse rangusega teistele isikutele hirmutava toime avaldamine ei ole karistuse eesmärk.

1. Apellatsioonimenetluse kulud. Süüdistatava H.S-i lepinguline kaitsja on esitanud taotluse hüvitada õigusabi kulud. Taotluse kohaselt on käesolevas kriminaalasjas apellatsioonimenetluses kaitseks kulunud õigusabi advokaadi töö eest alljärgnevalt:
4. 10.05.2016 otsusega tutvumine 20.05.2016 nõupidamine kliendiga apellatsiooni koostamine 1,0 h; 0,5 h; 2,5 h; Kokku on süüdistatavale kulunud õigusabi maht 4 h. Advokaadibüroo tunnihind ilma käibemaksuta on 125 eurot. Kokkuleppel süüdistatavaga on menetluskulud kriminaalasjas osutatud õigusabi eest tasunud E. OÜ, mis on käibemaksukohuslane. Arve on esitatud OÜ-le E. summas 600 eurot 4 h eest (sisaldab käibemaksu). Seega on õigusabi kulu apellatsioonimenetluses 500 eurot. Riigikohus on otsuses 3-1-1-79-14 p 48 selgitanud, et KrMS § 185 lg 1 kohaldamisel ei ole tähtsust sellel, kas valitud kaitsjale maksis tasu süüdistatav ise või mõni menetlusväline isik süüdistatava huvides. KrMS § 185 lg-st 1 tuleneva hüvitisnõude õigustatud subjektiks on süüdistatav, kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik, kelle huvides menetluskulu kanti ja seda sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti tema või mõne muu isiku arvel. See tähendab, et süüdistatava valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu tuleb KrMS § 185 lg 1 alusel välja mõista riigilt süüdistatava, mitte õigusabi-arve tasunud menetlusvälise isiku kasuks. Menetlusvälise isiku võimalik lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest tulenev õigus nõuda süüdistatavalt tema huvides makstud kaitsjatasu hüvitamist, on võimalik maksma panna tsiviilkohtumenetluse korras. Eelmärgitu ei välista teatud juhtudel siiski seda, et riik täidab süüdistatava menetluskulude hüvitamise nõude mõne muu isiku pangakontole. Selleks tuleb kohtule esitada konkreetne taotlus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. novembri
6. a otsus asjas nr 3-1-1-75-14, p 51). Kuna sellist konkreetset taotlust apellatsioonikohtule ei ole esitatud, siis mõistab kohtukolleegium käesoleva otsusega Eesti Vabariigilt välja H.S-i õigusabi kuludeks makstud 600 eurot välja H.S-i kasuks. 8 Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p 4; 338 p 4; 340 lg 2 p 2 ja 4; 342; 343 tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse osaliselt ja nimelt H.S-ile mõistetud karistuse osas, teeb selles osas uue otsuse. / 9