4-20-3372 KOHTUOTSUS Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11.02.2021.a. Tallinna kohtumaja, Tallinn Väärteoasja number 4-20-3372 Kohtukoosseis Kohtunik Piret Liivo Kaebuse sisu T.S’i kaebu

§ 236

lg 1 järgi määratud lisakaristuse osas ja teha tühistatud osas uus otsus, millega määrata T.S ’

§ 236lg 1 toimepanemise eest lisakaristuseks juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks.

Karistus pööratakse täitmisele kohtuotsuse jõustumisel. Muus osas - T.S’

§ 236

lg 1 alusel määratud rahatrahv 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot – jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata. 2. Tühistada osaliselt Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 23.07.2020 koostatud otsus väärteoasjas nr 230220007585 T.S ’

§ 223lg 1 järgi määratud lisakaristuse osas.

T.S ’

§ 223

lg 1 alusel määratud rahatrahv 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot – jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata. 3. Määrata, et kohtuvälise menetleja otsusega T.S’

§ 223

lg 1 alusel mõistetud rahatrahv 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot ja LS § 236 lg 1 alusel mõistetud rahatrahv 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot (seega kokku 800 eurot) tuleb KarS § 66 lg 1-3 alusel tasuda osade kaupa 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, tasudes igakuiselt vähemalt summas 66,67 (viimasel kuul 66,63) eurot Rahandusministeeriumi arvele EE891010220034796011 SEB Pank AS, EE932200221023778606 Swedbank AS, EE701700017001577198 Luminor Bank AS või EE777700771003813400 LHV Pank AS. Kohustuslik on märkida viitenumber

1. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb juhiluba loovutada Maanteeametile viie tööpäeva jooksul pärast otsuse jõustumist. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Väärteo asjaolud ja menetluse käik
2. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 23.07.2020 otsusega väärteoasjas nr 230220007585 karistati T.S’i LS § 223 lg 1 alusel rahatrahviga 100 trahviühikut s.o 400 eurot ja LS § 223 lg 2 alusel määrati lisakaristuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 1 kuuks. Samuti eelnimetatud otsusega karistati T.S ’i LS § 236 lg 1 alusel rahatrahviga 100 trahviühikut, s.o 400 eurot ja LS § 236 lg 2 alusel määrati lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks. Väärteoprotokolli teokirjelduse kohaselt juhtis menetlusalune isik mootorsõidukit 19.05.2020 ning kella 18:46 ajal Tallinnas Punane tn 67, Tallinn ei hoidunud juhina kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimest, vara või keskkonda, sõitis otsa kahele pargitud sõidukile Audi reg.märgiga xX ja Honda reg.märgiga xX põhjustades oma teoga liiklusõnnetuse ja varalise kahju E X'le, X K ja X X'le. Varalise kahju tekitamine on tõendatud sündmuskoha vaatlusprotokolli ja sinna juurde tehtud fotodega. Juht lahkus sündmuskohalt politseid liiklusõnnetusest teavitamata kuigi varalise kahju saaja ei olnud teada ja kirjalikult oli nimetamata kahju tekitamise eest vastutav isik. Tarvitas liiklusõnnetuses osalenud juhina alkoholi vahetult pärast liiklusõnnetust enne asjaolude väljaselgitamist sündmuskohal. Kirjeldatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 1 6 lg 1, § 169 lg 7, lg 4 p 4, 5, lg 5 nõudeid ning pani toime LS § 223 lg 1, 226 lg 1 ja § 236 lg 1 sätestatud väärteod.
3. Menetlusalune isik esitas 07.08.2020 Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale kaebuse, milles palub tühistada kohtuvälise menetleja väärteoasjas 2302,20,007585 T.S ’i 2 suhtes 23.07.2020 tehtud otsuse osas, milles karistati kaebajat LS § 223 lg 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 1 kuuks ja 236 lg 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Alternatiivselt palub tühistada kohtuvälise menetleja väärteoasjas 2302,20,007585 T.S ’i suhtes 23.07.2020 tehtud otsuse LS § 223 lg 2 ja 236 lg 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmise kestuse osas ja kergendada määratud lisakaristust. Kaebaja on seisukohal, et menetleja on põhjendamatult jätnud käesolevas väärteoasjas arvestamata karistust kergendava asjaolu – puhtsüdamliku kahetsuse. Karistuse määra valikul peab menetleja lähtuma eelkõige süü suurusest (KarS § 56). Kaebaja on seisukohal, et kohtuväline menetleja ei ole karistuse määramisel arvestanud kaebaja vastutust kergendava asjaoluga. Menetleja on küll otsuses viidanud „süü tunnistamisele“, kuid otsusest ei nähtu, et süü tunnistamine ja puhtsüdamlik kahetsus oleks karistuse määramisel karistuse kergendava asjaoluna (KarS § 57 lg 1 p 3) ka arvestatud. Kaebaja viitab, et KarS § 57 lg 1 p 3 kohaselt on karistust kergendavaks asjaoluks muu hulgas puhtsüdamlik kahetsus. Kaebaja on seisukohal, et tuvastanud kergendavad asjaolud, on menetleja kohustatud nendega arvestama; menetleja vastavasisuline hinnang peab olema otsuses selgesõnaliselt esitatud. Riigikohtu praktika (RKKKo 3-1-1-14-07) kohaselt tuleb karistuse mõistmisel "[...] süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Karistusseadustiku § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne. Kohtu sellesisuline hinnang peab olema kohtuotsuses selgesõnaliselt ka esitatud“. Kaebaja leiab, et eespool viidatud seisukohad laienevad ka kohtuvälise menetleja otsusele. Lisakaristuse määramisel ei ole kohtuväline menetleja karistust kergendavat asjaolu arvestanud, lisakaristuse kohaldamine ei vasta käesoleval juhul kaebaja süü suurusele (KarS § 56) ja arvestades kohaldatud põhikaristust on ebaproportsionaalselt raske. Kaebaja viitab, et kohtuväline menetleja leidis otsuses, et liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumine ja peale liiklusõnnetust alkoholi tarvitamine on tahtlikult toime pandud teod ilmse eesmärgiga varjata eelnevalt toime pandud süülist tegu. KrMS § 7 lg-s 3 põhimõtte kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus tõlgendada süüdistatava kasuks. VTMS § 2 kohaselt on see põhimõte siduv ka väärteomenetluses. Ehkki menetleja ei täpsusta, millist tegu soovis kaebaja väidetavalt varjata, ei ole otsuse selliste paljasõnaliste oletustega põhjendamine viidatud sätete valguses asjakohane. Kaebaja hinnangul tuleb Riigikohtu praktika kohaselt lisaks seaduses sätestatud kergendavatele ja raskendavatele asjaoludele arvestada ka karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke – võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt RKKKo nr 3-1-1-12-06). Kaebajal puuduvad kehtivad karistused (lisa 2). Kaebaja hinnangul tuleb karistuse määramisel arvestada isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt ja kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid tema hoiakute muutmise kaudu ja seega iga konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peab 3 karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka menetlusaluse isiku isikut (vt RKKKo 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Kaebuse põhjenduste osas on kaebaja viidanud Riigikohtu selgitustele, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See 3 tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse kohaldamine aktualiseerub seega juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga, vt RKKKo 3-1-1-18-17, p 13). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (vt RKKKo 3-1-1-122-13, p 9). Käesoleval juhul, arvestades karistust kergendavaid asjaolusid ja kaebaja isikut (kaebajal puuduvad kehtivad karistused), ei ole kindlasti kergemaliigilise karistuse (rahatrahv ja lisakaristuse kohaldamata jätmine) võimalused ebapiisavad ega end ammendanud. Menetleja ei ole tuvastanud ega olekski saanud – arvestades kaebaja isikut – tuvastada, et kaebaja eluhoiakus peegelduks üldine lugupidamatus õiguskorra vastu, ning et tema suhtes tuleks rakendada rangemat karistust. Käesoleval juhul puuduvad kaebaja käitumises väärtegu raskendavad asjaolud. Kaebaja on seega seisukohal, et käesoleval juhul, arvestades karistust kergendavaid asjaolusid ja kaebaja isikut, tuleb lisakaristus jätta kohaldamata. Kaebaja on seisukohal, et käesoleval juhul, kus LS § 223 lg 1 ja 236 lg 1 sätestavad toimepandud väärteo eest sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise ka põhikaristusena, kuid kaebajale on määratud rahatrahv ja menetleja ei ole tuvastanud kaalukaid eripreventiivseid argumente lisakaristuse kohaldamiseks, ületavad kaebajale määratud põhi- ja lisakaristused kogumis tema süü suurust. Arvestades seda, et kaebajal puuduvad kehtivad karistused, on põhikaristus rahatrahvi näol piisav, et mõjutada kaebajat edaspidi hoiduma väärtegude toimepanemisest ning lisakaristuse kohaldamine ei ole vajalik. Käesoleval juhul puudub alus arvata, et kaebaja võiks olla ühiskonnale jätkuvalt mingilgi määral ohtlik. Kaebaja hinnangul on lisakaristuse kohaldamisest tingitud eksimus käesoleval juhul hinnatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena (vt RKKKo 3-1-1-18-17, p 16). Lisaks esitas kaebaja esindaja 12.08.2020 kaebuse täienduse, mille kohaselt esitas kaebaja tõendi selle kohta, et kaebaja ülalpidamisel on kaks alaealist last, informatsiooni, et kaebaja käesoleval ajal ei tööta ega oma piisavat sissetulekut, millest tulenevalt soovib, et määratud rahatrahvid määrataks tasumisele ositi s.o 12 kuu jooksul.
4. Kohtuväline menetleja, tutvunud esitatud kaebusega ja teiste väärteoasjas kogutud materjalidega, asub seisukohale, et T.S´ile etteheidetavad rikkumised on leidnud täielikku tõendamist, on kvalifitseeritud õigesti, menetluse käigus ei ole rikutud menetlusnorme ja määratud karistus on proportsionaalne toimepandud rikkumistega. Samuti on menetlusalune isik ka ise oma süüd tunnistanud ja on palunud määratud karistust kergendada. Tulenevalt eeltoodust ei pea kohtuväline menetleja vajalikuks pikemalt peatuda süü tõendatusse küsimusel vaid keskendub ainult karistuse suurusele. Kohtuvälise menetleja hinnangul on menetlusalune isik toime pannud 3 väga ühiskonnaohtlikku tegu, millega seadis ohtu mitte ainult teiste isikute vara vaid ka kaasliiklejate elu ja tervise. Tulenevalt eeltoodust peab kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus vastama toimepandud tegude raskusele ega tohigi olla kerge kanda. Karistuse 4 eripreventiivne eesmärk on süüdlase mõjutamine, et ta edaspidi käituks õiguskuulekalt ega paneks toime uusi süütegusid. Üldpreventiivse eesmärgina peab määratav karistus aga andma kõigile liiklejatele signaali, et liikluses kokku lepitud reeglite eiramine on ohtlik ja saab rangelt karistatud. Karistuste määramise praktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuleb tuvastada menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Karistuse määramisel on otsuse tegija arvestanud nii kaebaja isikut, tema poolt toime pandud tegusid, süü suurust, süü tunnistamist ja ka seda, et menetlusalusel isikul puuduvad kehtivad karistused. Kõigest sellest tulenevalt on otsuse tegija määranud põhikaristuseks rahatrahvid sanktsiooni alumises kolmandikus ning on pidanud vajalikuks ka lisakaristuse kohaldamist. Otsuse tegija on õigesti leidnud, et lisakaristuse kohaldamine suudab mõjutada kaebajat edaspidi liikluses hoolsamalt ja tähelepanelikumalt käituma ning sellega seoses ka uute õigusrikkumiste toimepanemisest hoiduma. Samuti kaitseb taoline karistus ka teisi liiklejaid. Kohtuväline menetleja leiab, et karistus peabki olema menetlusalusele isikule tuntav ega saagi olla meeldiv või mugav kanda. Vastasel juhul ei tunne isik, et teda oleks karistatud ning ei tee ka vajalikke järeldusi ja korrektuure oma käitumises selleks, et edaspidi seadusekuulekalt liigelda. Lähtudes kõigest eeltoodust on kohtuväline menetleja seisukohal, et, kaebuses toodud alustel ei ole põhjendatud 23.07.2020 koostatud üldmenetluse otsuse tühistamine ega muutmine ja palub seetõttu jätta kaebus rahuldamata. Kohtuvälise menetleja esindaja nõustub oma kirjalikus vastuses kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud T.S ’i poolt esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja otsuse ja seisukohaga ning kontrollinud väärteoasja materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt VTMS § 120-le lahendada kirjalikus menetluses. Menetlusalune isik ja kohtuväline menetleja teatasid kohtule, et nad on nõus asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses ega taotlenud kohtuistungi korraldamist tõendite uurimiseks. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Seda isegi vaatamata asjaolule, et antud juhul on vaidlusesemeks ainult karistuse liik ja määr, mitte aga menetlusalusele isikule etteheidetavad teod. Menetlusalusele isikule heidetakse väärteoprotokolli kohaselt ette kokku kolme väärteo toimepanemist, millest kohus analüüsib esmalt varalise kahju tekitamist (I) ning seejärel pärast liiklusõnnetust alkoholi tarbimist ja liiklusõnnetusest mitteteatamist (II). I Menetlusalusele isikule heidetakse väärteoprotokolli kohaselt ette, et ta juhtis 19.05.2020 ning kella 18:46 ajal Tallinnas x, Tallinn ei hoidunud juhina kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimest, vara või keskkonda, sõitis otsa kahele pargitud sõidukile Audi reg nr: xX ja Honda reg nr: xX põhjustades oma teoga liiklusõnnetuse ja 5 varalise kahju E X'le, X K ja X X'le. Kirjeldatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 16 lg 1 nõudeid ning pani toime LS § 223 lg 1 sätestatud väärteo. Maakohus leiab, et kohtuväline menetleja ei ole väärteoasja menetlemisel ega otsuse koostamisel rikkunud väärteomenetluse õigust ja väärteotoimikus olevad tõendid on lubatavad. Sündmuskoha ja sõidukite vaatlusprotokollist ja selle juurde lisatud fotodelt nähtub, et Tallinnas, asukohas Varraku tänava kõrval asuvas parklas, Punane 67 maja nurgal on tõmmatud sirge parklasse viiva teeservani (skeemilt näha) ja sinna on märgitud nullpunkt. Nullpunktist on tõmmatud sirge Punane tn suunas 20.4 m ja sealt risti Varraku tn suunas 1.7 m kus asus Audi reg nr xX parempoolne esiuks. Audi vasakpoolne esiuks asus samuti vaatlusprotokolli kohaselt 1.7 m kaugusel ning nähtuvalt protokollist muid jälgi sündmuskohal ei tuvastatud. Sõiduki Audio reg nr x kohta on koostatud liiklusvahendi vaatlusprotokoll koos fototabeliga, ning selles on fikseeritud sõidukil esinenud vigastused – vasakpoolne kahjustunud esinurk, parempoolsel küljel olevad kahjustused. Sõiduki Honda Civic reg nr xX kohta koostatud vaatlusprotokollis on fikseeritud sõiduki kahjustusena vasakpoolne stangenurk. Vaatlusprotokollis kirjeldatut kinnitavad fototabelis toodud pildid sõidukitest ja nende vigastustest. Tunnistaja V X ülekuulamise protokollist nähtub, et ta parkis oma sõiduki reg nr xX 19.05.2020 x juurde kell 18:00 ja 20.05 hommikul kella 7.45 ajal kui ta tööle hakkas minema, märkas ta et tema sõiduk on viltu ja uksed ei ole lukustatud. Sõiduki juurde minnes avastas ta, et vasakul pool pamperil on vigastused ja keegi on sinna sisse sõitnud. Auto oli pargitud tema akende alla ja muid asjaolusid ta ei osanud seletada – ta ei näinud kes tema sõidukile vigastused põhjustas, juht on lahkunud sündmuskohalt. 19.05.2020 on tunnistajana üle kuulatud A X, ning tema ütlustest nähtub, et tunnistaja parkis oma sõiduki reg nr xX 18.05.2020 kella 19:00 ajal Varraku bussipeatuse taha. 19.05.2020 teavitasid tunnistajale naabrid, et tema autoga on midagi juhtunud ja tunnistaja läks õue vaatama umbes kella 19:20 ajal ning avastas sõidukil olevad kahjustused. Tunnistaja sõnade kohaselt olevat tema juurde tulnud isik kes nägi sõidukit kes tema sõidukile otsa sõitis ja ütles tunnistajale sõiduki margi ja nr – Audi A6 ja reg nr x. Tunnistaja helistas politseisse ning kuna ta pidi ise ära minema võttis tunnistaja sündmust pealt näinud isiku telefoni nr-i s.o x. Nähtuvalt tunnistajate sõidukite kahjustuste iseloomust on tõenäoline, et need on tekkinud liiklusõnnetuse tagajärjel väärteoprotokollis kirjeldatud viisil ja ajal. Kuigi asja materjalide juures puudub info selle kohta, kas ja kui palju on tekitatud tunnistajate sõidukitele materiaalset kahju, siis sündmuskoha ning sõidukite vaatlusprotokolli ja fotode järgi saab järeldada, et mõlemale autole on tekkinud liiklusõnnetuse tagajärjel materiaalne kahju. Seega on tekkinud ja tõendatud varalise kahju olemasolu nii E X’ile kui ka X X’ile. Väärteoprotokollis ning ka otsuse teokirjelduse kohaselt on varaline kahju tekitatud ka X K . Nähtuvalt toimikus olevatele materjalidele on X K sõiduki Audi A6 reg nr x omanik. Kuivõrd kohtule esitatud materjalides ega kohtuvälise menetleja seisukohas ega ka kaebaja seisukohas ei ole infot asjaolu kohta, mis sidemeid ta peale ühise perekonnanime omab Kx. Samuti puudub J K tunnistajana ülekuulamise protokoll, kus ta kinnitaks talle sõiduki kahjustamisega tekitatud varalise kahju tekkimist. Seega on kontrollimatu käesoleval juhul fakt, kas T.S tekitas varalise kahju J K nii nagu väärteoprotokollis ette heidetakse ja mis kajastub ka T.S ’ile koostatud otsuse teokirjelduses. Seega on kohus seisukohal, et T.S’ile etteheidetav teokirjeldus ei vasta väärteomaterjalidele ning on eksitav osas mis puudutab kahju tekitamist J K . Kohtu hinnangul ei ole tegemist sellise materiaalõiguse rikkumisega mis tühistaks kohtuvälise menetleja otsuse. 6 Menetlusalune isik ei eita ega välista talle etteheidetava teokirjelduses liiklusõnnetuste põhjustamist. Menetlusaluse isiku 30.06.2020 antud ütlustes T.S selgitab, et ta kellaaega ei mäleta kuid 19.05.2020 juhtis ta sõidukit Audi A6 reg nr x ja ei tulnud juhitavusega toime, mistõttu sõitis ta otsa kahele parklas seisnud autole. Peale juhtunut lahkus ta sündmuskohalt koju ja tarvitas kodus alkoholi. Ütlustes väljendas T.S kahetsust toimunu osas. Kohtu hinnangul puuduvad T.S ’i teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud ning tõendamist on leidnud asjaolu, et menetlusalune isik rikkus LS § 16 lg 1 nõudeid ning pani toime LS § 223 lg-s 1 sätestatud väärteo, s.o mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju. II Lisaks heidetakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli kohaselt ette seda, et ta lahkus sündmuskohalt politseid liiklusõnnetusest teavitamata kuigi varalise kahju saaja ei olnud teada ja kirjalikult oli nimetamata kahju tekitamise eest vastutav isik ja tarvitas liiklusõnnetuses osalenud juhina alkoholi vahetult pärast liiklusõnnetust enne asjaolude väljaselgitamist sündmuskohal. Kirjeldatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 169 lg 4 p 4, 5, lg 5 ja lg 7 nõudeid ning pani toime LS § 236 lg 1 ja § 226 lg 1 kirjeldatud väärteod. LS § 169 lg 4 p 4 ja 5 kohaselt liiklusõnnetusest ei ole vaja politseile teatada, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: nimetatud on varalise kahju tekitamise eest vastutav isik ja liiklusõnnetuses osalenud juht ja varalise kahju saajad on punktides 2–4 loetletud asjaolud kirjalikult vormistanud ja sellele alla kirjutanud. LS § 169 lg 5 kohaselt lahkarvamuse korral, kui varalise kahju saaja ei ole teada, varalise kahju tekitajat ei ole sündmuskohal või varaline kahju tekkis loomale otsasõidu või selle vältimise tagajärjel, tuleb liiklusõnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda vastavalt politsei korraldusele. Väärteomaterjalidest nähtub, et menetlusalune isik oli teadlik, et ta põhjustas varalise kahju sõidukite, millele ta otsa sõitis, omanikele. Varalise kahju saajaid sündmuskohal ei viibinud, seega ei olnud otsesed varalise kahju saajad teada ja puudus ka võimalus koostada kirjalikud kokkulepped sõidukite omanike vahel. Eeltoodust tulenevalt oli T.S’il kohustus juhtunust teavitada politseid ja ka seda asjaolu pidi T.S teadma kuivõrd ta omab kehtivat juhiluba, mille saamiseks peab juhiloa omaja tundma Liiklusseadusest tulenevaid sõiduki juhi õigusi ja kohustusi. Vaatamata sellele teadmisele lahkus ta sündmuskohalt ilma, et oleks politseid teavitanud. Seega on tegu toime pandud otsese tahtlusega, isik sai aru, et ta on avarii põhjustanud ja teadis, et sellisel juhul tuleb politseid sellest teavitada, aga tal oli sellest ükskõik ja lahkus. LS § 169 lg 7 kohaselt liiklusõnnetuses osalenud juht ei tohi tarvitada alkoholi, kuni politsei on selgitanud sündmuskohal välja liiklusõnnetuse asjaolud. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist, millised ütlused on eelpool (I osas) avatud, nähtub, et ta hakkas alkoholi jooma alles pärast seda, kui ta oli koju sõitnud, s.t peale avarii põhjustamist. Väärteoasja materjalide hulgas on indikaatorvahendi kasutamise protokoll, millest nähtub, et 19.05.2020 kella 20:12 ajal on kontrollitud isikut T.S-i ik XXX tema elukohas Vilisuu tn 2, Tallinn ning indikaatorvahendi näit on olnud 1.57 mg/l. D. Kuzmits´il esinesid joobele viitavad välised tunnused, mis on fikseeritud samas protokollis – silmade punetus, häiritud reaktsioonikiirus, segane ja aeglane kõne ja kerged koordinatsioonihäired. Samuti nähtuv protokollist, et käitumine oli normaalne, mälu ja kohataju selge. T.S ’i osas on koostatud ka tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll ning sellest nähtub, et 19.05.2020 7 kella 20:27 ajal esines T.S ’il alkoholijoove 1.20, millest arvestatakse maha laiendmääramatusena 0.10 mg/l kohta ehk lõplikuks mõõtetulemuseks jäi 1.10 mg/l väljahingatavas õhus. Seega on tuvastatud nii menetlusaluse isiku ütlustega kui ka muude kirjalike materjalidega see, et peale sõidukiga avariipaigalt lahkumist, ca pooleteise tunni möödudes, tuvastati isikul alkoholijoove. Kohtu hinnangul on väärteod toime pandud otsese tahtlusega. Menetlusalune isik sai aru, et põhjustas varalise kahju vähemalt kahele isikule kui parklas kahele sõidukile otsa sõitis. Vaatamata sellele teadmisele lahkus ta sündmuskohalt ilma, et oleks teavitanud politseid ning hakkas alkoholi tarbima. Kohus ei saa märkimata jätta, et T.S ’il tuvastati märkimisväärne alkoholijoove, sisuliselt poolteist tundi peale avariide põhjustamist näitas indikaatorvahend 1.57 mg/l väljahingatavas õhus ning tõendusliku alkomeetriga on tuvastatud alkoholijoove 1,10 mg/l kohta. Eelkirjeldatud sündmuskohalt lahkumisega tegi T.S sisuliselt võimatuks kontrollida, mis seisundis ta viibis avarii toimumise hetkel. Kohtu hinnangul puuduvad ka siinkohal T.S ’i tegude õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. Seega rikkus T.S § 169 lg 4 p 4, 5, lg 5 ja lg 7 nõudeid ning pani toime LS § 236 lg 1 ja § 226 lg 1 kirjeldatud väärteod s.o lahkus sündmuskohalt politseid liiklusõnnetusest teavitamata, kuigi varalise kahju saaja ei olnud teada ja kirjalikult oli nimetamata kahju tekitamise eest vastutav isik ja liiklusõnnetuses osalenud juhina alkoholi tarvitamine vahetult pärast liiklusõnnetust enne asjaolude väljaselgitamist sündmuskohal. KARISTUS Karistuse mõistmise alus on KarS § 56 kohaselt isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. LS § 223 lg 1 näeb võimalike põhikaristustena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut (1 trahviühik = 4 eur), aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Sama sätte lõige 2 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. LS § 226 lg 1 näeb võimalike põhikaristustena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheksateistkümne kuuni. Lg 2 kohaselt kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni. LS § 236 lg 1 näeb võimalike põhikaristustena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. Lg 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Menetlusaluse isiku süü suurust hinnates võtab kohus arvesse väärteo toimepanemise asjaolusid, sh tekitatud kahju ulatust, samuti seda, et tegu pandi toime asulasisesel teel. Kohus hindab T.S ’i süü keskmisest määrast suuremaks kuivõrd varaline kahju tekitati mitmele sõidukile, asjaoludest tulenevalt ei oleks saanud süütegude toimepanemist avastada, kui üks tunnistaja ei oleks sündmust juhuslikult pealt näinud. T.S lahkus sündmuskohalt olukorras, kus ta pidi teavitama politseid ning suundus koju alkoholi tarbima, 8 mis tegi võimatuks tuvastada, missuguses seisundis oli T.S teo toimepanemise hetkel. Kohtu hinnangul kohtuvälise menetleja järeldus, et sündmuskohalt lahkumine oli toime pandud ilmse eesmärgiga varjata toime pandud süülist tegu on põhjendatud. Kaebaja esindaja märkus, et kohtuväline menetleja järeldus on paljasõnaline oletus kuna ei ole konkreetselt välja toodud millist tegu soovis kaebaja väidetavalt varjata ning mille tõttu tuleks kõrvaldamata kahtlus tõlgendada süüdistatava kasuks on kohtu hinnangul alusetu. Ka kohtu jaoks on selge, et kaebaja lahkus sündmuskohalt kuivõrd sai aru, et põhjustas liiklusõnnetuse kus kahjustas teisi sõidukeid ning pidi aru saama, et selle eest võetakse ta ühel või teisel moel vastutusele, seda möönab kaebaja ka menetlusaluse isiku ütlustes kui tunnistab, et kaotas kontrolli sõiduki juhtimise üle. Samas ei ole menetlusalune isik selgitanud, mis põhjusel ta sõiduki juhtimise üle kontrolli kaotas. Kohtu hinnangul on üsna tavapäratu parkimisel sõita otsa mitmele autole ning olukorras, kui see siiski juhtub oleks loogiline, et isik ei lahku sündmuskohalt vaid püüab läbi liikluskindlustuse või muul moel oma kahjud siiski heastada. Seega nagu kohus ka eelnevalt järeldusele on jõudnud, sai kaebaja aru, et põhjustas liiklusõnnetuse kuid soovis vastutusest vabaneda ning lahkus sündmuskohalt, mille eluliselt usutav järeldus on, et kaebaja tegi seda lootuses, et tema tegu ei avastatagi. Kahetsusväärne on ka asjaolu, et isik hakkas peale seda kõike alkoholi tarbima. Kohus ei ole küll ekspert kuid tuvastatud alkoholijoobe saavutamiseks nii lühikese ajaperioodi jooksul on tavapärase tervise juures oleval isikul vajalik tarbida rohkelt kanget alkoholi kuna poolteist tundi hiljem politsei poolt tuvastatud alkoholijoove oli märkimisväärne. Ka seda asjaolu, miks isik peale sündmuskohalt lahkumist alkoholi hakkas tarbima ei ole menetlusalune isik kuidagi põhjendanud. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsuses on märgitud kergendavaks asjaoluks kahetsus ning vastupidiselt kaebaja kaitsja hinnangule peab kohus seda põhjendatuks. Kohtu hinnangul võinuks kohtuväline menetleja küll põhjendada detailsemalt millisel määral on kahetsusega arvestatud kuid nähtuvalt kaitsja poolt viidatud riigikohtulahenditele, mida kohus peab asjakohaseks, on vajalik arvestada karistust kergendavate asjaoludega eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr ning kohtu hinnangul on kohtuväline menetleja karistuse määramisel eeltoodut rakendanud ning kohtule jääb selgusetuks kaitsja märkus, et kohtuväline menetleja pole kahetsust arvestanud kui vastavasisuline märge otsuses on olemas, seega on alust arvata, et karistuse määramisel on kohtuväline menetleja seda ka arvestanud. Kohtu hinnangul ilmestab kahetsuse arvestamist ka asjaolu, et põhikaristus on määratud alla sanktsiooni keskmise määra olukorras kus sarnaselt kohtu analüüsile on kohtuväline menetleja hinnanud kaebaja süüd keskmises määras suuremaks olevaks. Riik on pidanud LS § 223 lg 1, § 226 lg 1 ja § 236 lg 1 toimepandud rikkumisi tõsiseks ning vastavalt selle ka reageerinud nähes nende tegude toimepanemise eest ette ranged karistusmäärad, sh nii põhi, kui lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise võimaluse. Kohtuväline menetleja määras LS § 226 lg 1 ja LS § 236 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärtegude toimepanemise eest karistuse LS § 236 lg 1 järgi kohaldades KarS § 63 lg 1 sätteid. Kohtu hinnangul on karistuse kohaldamisel kohtuväline menetleja toiminud õiguspäraselt kuivõrd Dmitri Rimm pani ühe teoga toime mitmele eri süüteokoosseisule vastava teo. Kohtu hinnangul on karistuse määramisel arvestatud nii süü tunnistamist kui ka kahetsust, millele T.S’i esindaja viitab. Menetlusalusele isikule on nii LS § 223 lg 1 kui ka LS § 236 lg 1 alusel määratud põhikaristustena 100 trahviühikut ehk 400 eurot, see on 9 tunduvalt alla sanktsioonimäära keskmist määra, mis oleks 150 trahviühikut ehk 600 eurot. Kohus märgib, et põhikaristusena kohaldatud rahatrahvid on menetlusaluse isiku tegevusvabadust kõige vähem riivav karistuse liik, käesoleval juhul on mõlemal juhul kohaldatud rahatrahv sanktsiooni keskmisest madalamas määras. Kohtuväline menetleja on mõlema väärteo eest pidanud otstarbekaks kohaldada ka lisakaristust ning LS § 223 lg 2 alusel määranud T.S ’ile juhtimisõiguse äravõtmise 1 kuuks ja LS § 236 lg 2 alusel määranud T.S’ile juhtimisõiguse äravõtmise 6 kuuks. Kohtu hinnangul on kohtuväline menetleja püüdnud kompenseerida lisakaristuste kohaldamise näol antud hetkel olukorda, et rahatrahvid määrati alla sanktsiooni keskmist määra. Riigikohtu seisukoha kohaselt on nii õigusteooria ja senise kohtupraktika kõrvalekaldumised keskmistest karistusmääradest põhjendatud üksnes siis, kui isiku süü ei ole kooskõlas vastava sanktsiooni raamest tuleneva keskmise karistusega või karistust vähendavate või raskendavate asjaoludega (RKKKo 3-1-1-77-11). Samas ei tähenda süü suurusest lähtumise kohustus karistuse liigi ja määra valikul siiski seda, et karistusseadustik välistaks süüdistatava isiku arvestamise karistuse kohaldamisel. Vastupidi, Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-99-06 rõhutanud, et samas tuleb siiski vältimatult arvestada ka süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Nimelt saab kellegi tegelik karistuslik mõjutamine toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut. Arvestades asjaolu, et T.S ei ole varasemalt karistatud annab kohtu hinnangul põhjust kõneleda alustest, mis võimaldaks korrigeerida kaebaja isiku süü suurust eripreventsioonist lähtudes soodsamas suunas. Ent karistusmäära üle otsustamisel tuleb eripreventiivsete kaalutluste kõrval arvesse võtta ka üldpreventiivseid aspekte. Eeskätt on kohtu hinnangul käesoleval juhul vajalik riigil rõhutada, et liiklusreeglite rikkumiste korral on ette nähtud kindel viis kuidas tuleb käituda ning kaebaja poolt toime pandud teod soodustavad liiklussüütegude laialdast levikut ning kahjustavad ümbritsevate isikute õiguskindlust. Käesoleval juhul leiab kohus, et arvestades T.S’i süü suurust, lähtudes nii eri- kui ka üldpreventiivsetest võimalustest karistust korrigeerida pidanuks T.S ’ile määratud rahatrahvid põhikaristusena olema määratud vähemalt sanktsiooni keskmises määras ning seda ei ole võimalik kuidagi kompenseerida lisakaristuse kohaldamisega. Põhikaristusena rahatrahv pidanuks olema suurem seetõttu, et käesoleval juhul on nii kohtuväline menetleja kui ka kohus hinnanud süü suuruse kogumis keskmisest suuremaks olevaks, seega arvestades kõiki asjaolusid kogumina pidanuks ka määratava rahatrahvi suurus olema vastavuses süü suurusega. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et isikule mõistetud rahatrahvide suurused on põhjendatud, ei ole ilmnenud ühtegi täiendavat asjaolu, mis tingiksid põhikaristuse kergendamise. Lisakaristus täidab nii süüd heastavat kui ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. detsembri
6. a otsus asjas nr 3-1-1-122-13, p 9). Lisakaristuse kohaldamine aktualiseerub seega juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. LS § 223 lg 2 alusel on T.S’ile kohaldatud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist üheks kuuks. T.S ’i poolt liiklusnõuete rikkumise eest millega tekitati teistele isikutele varaline kahju nende sõidukite kahjustamise näol (LS § 223 lg 1) on kahtlemata ühiskonnaohtlik väärtegu. Samas eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks on 10 kohus seisukohal, et olukorras, kus isikul puudub püsiv sissetulek stabiilse töötasu näol ning ta on varasemalt karistamata isikuks, peaks rahaline mõjutamine sundima kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste vara ohustamist vältivalt käituma. Seega leiab kohus, et on põhjendatud LS § 223 lg 1 väärteo toimepanemise eest kohaldada üksnes põhikaristust rahatrahvi näol ning lisakaristust mitte määrata. LS § 236 lg 2 alusel on T.S ’ile kohaldatud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuueks kuuks. Kohtu hinnangul on seadusandja hinnanud nii LS 226 lg 1 kui ka § 236 lg 1 sätestatud väärtegusid selliselt, et karistusraamid lisakaristuse kohaldamisel on karmimad – juhtimisõiguse äravõtmist lisakaristusena on võimalik kohaldada alates kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Arvestades T.S’i sündmuskohalt lahkumist, teadlikkust seejuures, et on tekitanud teistele isikutele varalise kahju ning tegevusetust oma tekitatud kahju heastamiseks on kohtu hinnangul süüd suurendav asjaolu. Alkoholi tarbimine, vahetult peale toimunut tegi võimatuks tuvastada millises seisundis isik teo toimepanemise hetkel viibis. Taoline käitumisviis vaatamata asjaolule, et isik tunnistas oma süüd ja kohus on arvestanud seda kergendava asjaoluna, annab aluse arvata, et määratud põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav kuivõrd taolise ükskõikse käitumisega võib T.S olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik ning sarnase situatsiooni tagajärjed teises olukorras võivad olla palju traagilisemad. Seega, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, on nõustub kohus kohtuvälise menetleja seisukohaga, et menetlusaluse isiku suhtes tuleb kohaldada lisakaristust, mille tulemusena kõrvaldatakse ohtlik liikleja ajutiselt liiklusest. Küll aga leiab kohus, et arvestades kaebaja isikust tulenevaid asjaolusid tuleb juhtimisõiguse äravõtmist kohaldada selle miinimummääras – s.o kolmeks kuuks. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu. Kaebaja isik väärtegusid toime pannes pidi teadma, et sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena ja sellest võivad olla tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et liiklusturvalisus ja ka kaebuse esitaja enda elu ja tervis kaaluvad üle kaebuse esitaja võimalikud ebamugavused. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes VTMS § 132 p-st 2 muudab maakohus kohtuvälise menetleja otsust lisakaristuste osas, kergendades seda, kuid jätab kaitsja kaebuse osaliselt rahuldamata. Menetlusalune isik on kohtule esitatud kaebuses taotlenud rahatrahvi ajatamist põhjendades seda töö puudumise ning kahe väikese lapse ülalpidamisega. Kohus nõustub, et mõistetud põhikaristust aitab leevendada võimalus tasuda seda osade kaupa. KarS § 66 lg 1 sätestab, et mõistetud rahatrahvi võib kohus süüdlase perekondlikku, tööalast või tervislikku seisundit arvestades määrata ositi ja selle täitmise tähtaeg ei tohi ületada ühte aastat. Kohus leiab, et käesoleval juhul on põhjendatud menetlusaluse isiku majanduslikku seisundit arvestades rahatrahvi tasumine ositi ning seda maksimaalse tähtaja, s.o 1 aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest nii, et ühes kalendrikuus tasutav rahatrahvi osa peab olema vähemalt 66,67 (viimasel kuul 66,63) eurot. Makse tegemisel tuleb lähtuda kohtuvälise menetleja otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvest ja kohustuslikust viitenumbrist
7. Eelnevat kokku võttes leiab kohus, et T.S’ile etteheidetavad teod on tõendatud ja kohtuvälise menetleja määratud põhikaristused on proportsionaalsed süü suurusega ja 11 põhjendatud nii üld- kui eripreventiivsete eesmärkidega. Kohus tühistab VTMS § 132 p -st 2 alusel kohtuvälise menetleja otsuse osaliselt lisakaristuste osas järgnevalt. Kohus tühistab osaliselt väärteootsuse T.S’

§ 236

lg 1 järgi määratud lisakaristuse osas ja teeb tühistatud osas uue otsuse, millega määrab T.S ’

§ 236

lg 1 toimepanemise eest lisakaristuseks juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks, mis pööratakse täitmisele kohtuotsuse jõustumisel. T.S ’

§ 236

lg 1 alusel määratud rahatrahvi 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot jätab kohus muutmata. Samuti tühistab kohus osaliselt väärteootsuse T.S ’

§ 223

lg 1 järgi määratud lisakaristuse osas ja jätab muutmata kohtuvälise menetleja poolt määratud põhikaristuse rahatrahvi 100 trahviühikut s.o 400 eurot. Samuti määrab kohus rahatrahvide tasumised ositi, raskendamata seejuures menetlusaluse isiku olukorda. Kohus juhindub VTMS § 120 lg 1, § 132 p 2, § 133-134. Piret Liivo kohtunik 12