1-10-12867/15

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2012 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-10-12867 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Paavo Randma, Mati Kartau Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)
2. jaanuari 2012 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdimõistetu N.A (N.A) kaitsja Monica Meristo määruskaebus RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord Juhindudes KrMS § 390 ringkonnakohus määras: jätta Tartu Maakohtu
3. jaanuari 2012 määrus muutmata ning süüdimõistetu N.A kaitsja Monica Meristo määruskaebus rahuldamata. KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud N.A mõisteti süüdi Viljandi Maakohtu 16.12.1999 otsusega KrK § 101 p 7, 8, § 139 lg 2 p 1,2,3, § 197 lg 2 p 2, § 144 lg 1 järgi. KrK § 40 lg 1 ja § 43 lg 31 alusel mõisteti N.A-le 17 aastat vabadusekaotust, millele KrK § 41 lg 1 alusel liideti osaliselt Viljandi Maakohtu 28.02.1995 otsusega mõistetud karistus, mõistes N.A-le lõplikuks karistuseks 18 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Karistuse kandmise aja algus 08.10.1998 ja lõpp 07.10.
4. Tartu Maakohtu 30.01.2012 määrusega jäeti N.A vangistusest vabastamata. tingimisi ennetähtaegselt Esimese astme kohtu määruse sisu Kohus leidis, et N.A tuleb jätta tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamata. V. Dimitrijev on varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud. Praegu kannab ta karistust muuhulgas raskete isikuvastaste kuritegude toimepanemise eest (kahe inimese julmal viisil tapmine) katseajal, mille eest on tal jäänud karistust kanda veel 4 aastat 8 kuud. Toimepandud kuritegude asjaolud viitavad sellele, et N.A saab iseloomustada kui impulsiivset ja julma isiksust. Kohus osundas ka asjaolule, et R.T. tapmise asjaoludele ei oska N.A siiani mõistliku põhjendust anda. Kohus ei nõustunud prokurör Ene Timmi seisukohaga N.A vabastamiseks ning leidis, et N.A poolt kantud karistus ei ole piisav. Kohus nõustus prokuröri Margus Lellepi avaldatud seisukohaga, ning leidis, et asjaolu, mille kohaselt saabus prokurör M. Lellepi seisukoht kohtule pärast istungit, ei ole määrav. Kohtu hinnangul on N.A poolt toime pandud kuritegude asjaolud ülimalt rasked – kahe inimese mõrv katseajal, kannatanule suurel hulgal noahoopide löömine, laiba peitmine. N.A poolt toime pandud kuritegude raskus ja tema poolt ärakantud karistus ei ole vastavuses. Tema praegune ennetähtaegne vanglast vabastamine ei ole kooskõlas karistuspoliitika eesmärkidega ja ka üldpreventiivsete eesmärkidega ning riivaks avalikkuse õiglustunnet. Kohtu hinnangul ei saa süüdimõistetul, kes on toime pannud nii rasked kuriteod, olla õiguslikku ootust, et teda vabastatakse 4 aastat 8 kuud ennetähtaegselt vangistusest. N.A peab arvestama asjaoluga, et tal tuleb ära kanda vähemalt suurem enamus temale mõistetud karistusest. Kohtu arvates ei püüdnud N.A leida oma käitumise põhjusi ja sellest tulenevalt on suurem ka risk, et vabaduses võib ta konfliktsituatsioonides käituda sarnaselt varasemaga. Määruskaebuses esitatud taotluste sisu N.A kaitsja taotleb maakohtu määruse tühistamist ja N.A tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Kaitsja leiab, et kohus on määruse tegemisel rikkunud menetlusnorme. Nimelt ei olnud istungi alguseks saabunud M. Lellepi arvamust ja samuti teda ennast mitte. Kohale tuli prokurör E. Timmi, kes küsitles N.A, tutvus materjalidega ja kokkuvõttes leidis, et N.A võib ennetähtaegselt vabastada. Kohus on arvesse võtnud määruse tegemisel aga prokuröri seisukohta, kes pole antud asjas menetlusosaline. Seega on kohus määruses olnud meelevaldne ja pole järginud seadust. Kaitsja leiab, et tapmiste eest mõisteti N.A-le 15 aastat vangistust, mis on sisuliselt kantud. Kaitsja viitab Tartu Ringkonnakohtu lahendile kriminaalasjas nr 1-11-10673, milles on leitud, et üksnes toimepandud kuriteo raskus ei välista isiku ennetähtaegset vabastamist. Kaitsja märgib, et N.A kannab vangistust esimest korda, ta on vangistuses olnud väga pikka aega ning on käitunud selle aja jooksul seaduskuulekalt ja iga kauem vangistuses oldud aeg teeb tema ühiskonda tagasituleku aina raskemaks. Lisaks märgib kaitsja, et kohus teatas, et määrus antud asjas tehakse teatavaks 27.01.2012 kell 15.
5. Kaitsja järelpärimise peale, kui määrust ei olnud, teatas sekretär meili teel, et määrus tuleb 30.01.2012 kell 15.00, ilma, et selle kohta oleks määrust tehtud. Ühtlasi juhib kaitsja tähelepanu, et kohtumäärus on praktiliselt identne eelmise kohtumäärusega antud asjas, kuid kaitsja leiab, et iga kord tuleks asjaolusid siiski objektiivselt kohtul hinnata, mitte kopeerida automaatselt eelmist määrust. Kaitsja peab vajalikuks märkida, et kohtuotsuse kohaselt on tapmised toime pandud tugeva hingelise erutuse mõjul, mille olid kannatanud esile kutsunud oma mitte õiguspärase teoga. Seega ei ole kohtul alust meelevaldselt hinnata N.A isiksust kui impulsiivset ja julma. Vabaduses on N.A tugev ja toetav sotsiaalvõrgustik, puuduvad võlgnevused ning tal on võimalik asuda tööle. Kohus ei ole sisuliselt arvestanud sellega, et vangistatu on õiguspäraselt käitunud. Üle 13 aasta vangistuses oldud aeg on pikk ja kuna rikkumised puuduvad, siis juba see fakt näitab -2- seda, et vangistatu on oma karistusest õiged järeldused teinud. N.A on nüüdseks läbinud ka programmi XXXX ja vangla, kes otseselt on kinnipeetavaga tegelenud, leiab, et teda võib enne tähtaega vabastada. N.A on oma elust järeldused teinud. Tal on olemas perekond, kes teda igati toetab. Samuti on ta jõudnud juba piisavasse vanusesse, kus on viimane aeg ka endale perekond luua. Vangistuses on see aga võimatu. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
6. Ringkonnakohus nõustub lõppjäreldustes maakohtu otsustusega ja leiab samuti, et N.A vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei ole põhjendatud ning on seisukohal, et maakohus on N.A puhul õigesti käsitlenud ja hinnanud KarS § 76 lg-s 3 sätestatud asjaolusid. Küll nõustub ringkonnakohus osaliselt kaitsja määruskaebuses tooduga, et maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusnorme, kuid leiab, et sellesisuliste rikkumistega ei ole kaasnenud ebaseaduslikku või põhjendamatut kohtulahendit, mistõttu ei tegemist kriminaalmenetlusõiguse oluliste rikkumistega KrMS § 339 lg 2 mõttes, millega kaasneks kohtulahendi tühistamine. Samas peab eelmärgitust tulenevalt ringkonnakohus vajalikuks muuta maakohtu määruse põhjendusi. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus esmalt määruskaebuses tõstatatud menetluslikke küsimusi ning seejärel analüüsib N.A tingimisi ennetähtaegse vabastamisega seonduvat sisuliselt.
7. Esmalt on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud kaitsja väide selle kohta, et maakohus ei saanud tugineda prokurör M. Lellepi kirjalikule seisukohale. Seega ei nõustu ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et asjaolu, mille kohaselt saabus prokurör M. Lellepi seisukoht kohtule pärast istungit, ei ole määrav. Märgitut põhjendab ringkonnakohus järgnevalt. Vastavalt KrMS § 15 lg-le 1 võib maakohtu lahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Eelviidatud kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtte tegelikku realiseerumist kajastab kohtuistungi protokoll. Maakohtu istungi protokollist nähtuvalt on kohus kohtuistungil avaldanud Tartu Vangla ja kriminaalhooldaja poolt koostatud kinnipeetavat iseloomustava materjali (tl 3). Ühtlasi ei ole vaidlusaluseks asjaolu, et prokurör M. Lellepi kirjalikku seisukohta ei olnud kohtuistungi ajaks kohtule saabunud, kuna maakohtu määruse kohaselt saabuski prokurör M. Lellepi kirjalik seisukoht kohtule pärast kohtuistungit. Seega oli üleüldse välistatud, et kohus saanuks kohtulikul arutamisel prokurör M. Lellepi seisukoha avaldada ning vahetult uurida, mistõttu ei saanuks maakohus kuidagi prokuröri kirjalikule seisukohale kohtulahendis tugineda. Sellest tulenevalt on täielikult väär maakohtu arusaam sellest, justkui ei ole määravaks asjaolu, et prokurör M. Lellepi seisukoht saabus maakohtule pärast kohtuistungit. Lisaks osundab ringkonnakohus, et kuivõrd prokuröri kirjalikku seisukohta kohtule, milles ka teatatakse, et prokurör ei soovi kohtuistungist osa võtta, ei olnud kohtule enne kohtuistungit saabunud, oli vastavalt KrMS § 432 lg-le 33 prokuröri osavõtt kohtuistungist kohustuslik. Kohtuistungile ilmus prokurör E. Timmi (tl 3). Samas peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et KrMS § 432 lg-s 33 sätestatud vastavasisulise kirjaliku seisukoha kohtule edastamine ei võta prokurörilt võimalust ja õigust sellegipoolest kohtuistungil osaleda. Küll ei ole sellisel juhul istungist osavõtt kohustuslik. Puutuvalt kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõttesse, peab ringkonnakohus oluliseks rõhutada, et nimetatud põhimõttega tagatakse ka kaitseõigust. Käesoleval juhul on -3- maakohus jätnud nii süüdimõistetu kui ka tema kaitsja ilma võimalusest esitada prokurör M. Lellepi seisukohale vastuväiteid, sh kummutada asjaolusid, millele prokuröri seisukoht tugineb. Selline kohtu käitumine ei ole mingil juhul aktsepteeritav ega kooskõlas kehtiva õigusega. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus, tuginedes määruses prokurör M. Lellepi kirjalikule seisukohale, on rikkunud kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtet. Samas on ringkonnakohus seisukohal, et nimetatud rikkumisega ei ole kaasnenud ebaseaduslikku või põhjendamatut kohtulahendit, mistõttu ei ole rikkumine käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes ning ei too kaasa kohtulahendi tühistamist KrMS § 338 p 3 järgi. Küll tuleb maakohtu lahendist jätta välja põhjendused ja viited prokurör M. Lellepi kirjalikule seisukohale.
8. Kaitsja on määruskaebuses osundanud, et kohtuistungil teatas kohus, et määrus tehakse teatavaks 27.01.2012 kell 15.00 ning kaitsja järelpärimisele teatas sekretär meili teel, et määrus tuleb 30.01.2012 kell 15.00, ilma, et selle kohta oleks kohus eraldi määruse teinud. Vastavalt KrMS § 155 lg 2 p-le 12,13 kantakse kohtuistungi protokolli kohtumääruse tegemine nõupidamistoas ning kohtumääruse kuulutamine ja edasikaebamise korra ja tähtaja selgitamine. Maakohtu istungi protokolli kohaselt teatas kohus, et määrus on kättesaadav alates 27.01.2012 alates kell 15.00 (tl 3 pöördel). Kuigi ringkonnakohtu käsutuses olevast kriminaaltoimikust ei nähtu kaitsja poolt viidatud elektroonset kirjavahetust sekretäriga, kinnitab asjaolu, et kohtumäärus tehti 30.01.2012 määrusel viidatud kuupäev. Ringkonnakohus leiab, et maakohtul tulnuks kohtumääruse teatavaks tegemise edasilükkamisest ning uuest teatavakstegemise ajast kohtumenetluse pooltele teatada, kuna ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud kohtumääruste puhul kõrvale kalduda KrMS § 3151 lg-s 2 sätestatust, mille kohaselt tuleb kohtul kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamise ja kohtuotsuse pooltele kättesaadavaks tegemise aja muutmine vormistada määrusega, milles on märgitud uus aeg. Sellesisulise muudatuse sisseviimise eesmärk oli KrMS seletuskirja nr 599 SE kohaselt vältida olukorra tekkimist, kus kohtupoolse tähtaja möödalaskmise korral peavad kohtumenetluse pooled sisuliselt iga päev võtma kohtuga ühendust ja kontrollima, kas kohtuotsus on juba kättesaadav, kuna vastasel korral riskivad pooled apellatsioonitähtaja lühenemise või isegi selle möödumisega. Käesoleval juhul on realiseerinud ka kohtuga kontakteerumise aspekt, mis eelviidatud muudatuse tingis, kuna kaitsja määruskaebuse kohaselt võttis ta kohtuistungi sekretäriga ühendust. Samas on kohtulahendi teatavaks tegemise tähtaeg oluline mõjutegur eelkõige kaebetähtajale, mida käesoleval juhul rikutud ei ole. Samuti teatati kaitsjale määruskaebuse kohaselt uus kohtulahendi teatavaks tegemise aeg elektronposti vahendusel. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on rikkunud menetlusnorme sellega, et jättis kohtumenetluse pooltele teatamata kohtumääruse teatavaks tegemise uue aja. Samas ei kaasnenud sellega ringkonnakohtu hinnangul ebaseaduslikku või põhjendamatut kohtulahendit, mistõttu ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes.
9. KarS § 76 lg 3 kohaselt arvestab kohus isiku vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. -4- Puutuvalt N.A tingimisi ennetähtaegsesse vabastamisse sisuliselt, on kaitsja määruskaebuses leidnud, et tapmiste eest mõisteti N.A-le 15 aastat vangistust, mis on sisuliselt kantud. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et N.A-le mõisteti küll pikaajaline vangistus, kuid tema 17-aastase vanglakaristuse kandmise aeg lõpeb siiski 07.10.
10. Sellest järeldub aga omakorda, et N.A on talle mõistetud karistusest kandmata veel 4 aastat 8 kuud vangistust. Nimetatud asjaolu ei välista kahtlemata süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegset vabastamist, kuna süüdimõistetut ongi võimalik ennetähtaegselt karistuse kandmisest vabastada enne karistusaja täielikku ärakandmist, kuid tähele tuleb panna asjaolu, et tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel tuleb kohtul hinnata, kas süüdimõistetu suhtes on ärakantud karistusaega arvestades karistuseesmärk täidetud, pidades sealjuures silmas nii karistuse eri– kui ka üldpreventiivset eesmärki. Ringkonnakohus leiab, et arvestades N.A toimepandud kuritegude asjaolusid (mitme isiku jõhker tapmine lühikese ajavahemiku, so vähem kui 8 kuud, järel), tema varasemat elukäiku (korduvalt kriminaalkorras karistatud) ning ärakandmata karistuse pikkust, ei pea võimalikuks käesoleval ajal N.A tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Sealjuures ei ole ringkonnakohtu hinnangul vastupidist veendumust tekitavateks asjaoludeks N.A esmakordne vangistuses viibimine ning pikaajalise karistuse kandmisel tema suurepärane käitumine, sh distsiplinaarkaristuste puudumine, sotsiaalprogrammis osalemine, vangistuses töötamine. Ringkonnakohus peab kahtlemata positiivseteks ka kaitsja poolt määruskaebuses toodud asjaolusid, sh N.A on teinud järeldusi ning tal on vabaduses kindel elukoht ja toetav perekond. Samas leiab ringkonnakohus, et eelmärgitud positiivsed asjaolud ei kaalu üles N.A poolt toimepandud kuritegude asjaolusid. Ringkonnakohtu hinnangul on oluline rõhutada, et N.A kannab karistust kõige raskemate isikuvastaste kuritegude toimepanemise eest. Nii on N.A tapnud oma lähedase, tekitades hulgaliselt lõikeriistaga vigastusi – ligikaudu
11. Vähem kui 8 kuud hiljem on N.A pannud koos oma lähedasega toime uue tapmise – omakasu ajendil. Ringkonnakohtu arvates on N.A poolt toimepandud kuritegude asjaolud sedavõrd rasked, et ei võimalda süüdimõistetud vabanemist veidi vähem kui 5 aastat enne karistuse ärakandmist. Lisaks peab ringkonnakohus oluliseks viidata, et võimalik riskifaktor vabaduses võib olla asjaolu, et elukohas, kus N.A vabanedes elama hakkab, elab ka tema vend, keda N.A kihutas ühes tapmissündmuses osalema ning koos ärandati kannatanu auto ja võeti ebaseaduslikult ära kannatanu asju. Samas ei takista kindlasti ainuüksi nimetatud asjaolu N.A tingimisi ennetähtaegset vabastamist karistuse kandmisest, kuna kohtul tuleb süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel hinnata KarS § 76 lg-s 3 sätestatud asjaolusid kogumis. Ühtlasi tuleb N.A puhul pidada riskifaktoriks tema majanduslikku seisundit. Kuriteod, mille eest N.A käesoleval ajal muuhulgas karistust kannab, on lisaks rasketele isikuvastastele kuritegudele, varavastased kuriteod. Kuigi kinnipeetava iseloomustuse kohaselt on N.A majanduslik seisund hea, puudub tal vabaduses kindel töökoht ning seega ka püsiv igakuine sissetulek, mis võib tema toimetulekut raskendada. Samas peab ringkonnakohus positiivseks, et N.A puuduvad tasumata nõuded ning ta töötab vangistuses, mis soodustab tema tööharjumust. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtuga ning leiab, et N.A käitumine vangistuses ja tema võimalused vabaduses ei kaalu üle tema suhtes esinevaid negatiivseid asjaolusid, mida kohus juba eelnevalt käsitles.
12. Kaitsja on määruskaebuses viidanud asjaolule, et vangla ja prokurör on olnud nõus N.A tingimisi ennetähtaegse vabastamisega karistuse kandmisest. Ringkonnakohus peab aga vajalikuks märkida, et olenemata erinevate ametiasutuste või menetlusosaliste -5- arvamustest on tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamine on KarS § 76 lg 3 kohaselt üksnes kohtu pädevuses, mistõttu ei ole kohus seotud vangla ega prokuröri seisukohtadega.
13. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et N.A tuleb jätta vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastamata. Maarika Kuusk Mati Kartau -6- Paavo Randma