← Eesti

2-20-4536/89

Obsah (15)§ 328§ 237§ 651§ 456§ 657§ 654§ 652§ 232§ 230§ 229§ 5§ 632§ 173§ 174§ 150

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 08.02.2023, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-4536 Tsi

§ 328lg 1).

Kogutud tõenditest nähtus, et pooled jõudsid 13.01.2018 kokkuleppele, et lepingu tähtaega pikendatakse kuni 28.02.

  1. Eelnevast tulenevalt polnud tegemist hagejapoolse lepingu rikkumisega, kuivõrd tööde valmimise tähtaega pikendati kokkuleppel. Kohtule esitatud tõenditest nähtus, et hageja soovis 01.02.2018 esitada kasutusloa taotluse 28.02.2018, kuid teise alltöövõtja poolt tingitud viivituste tõttu ei osutunud see võimalikuks. Nimelt oli kostja I poolt objektile valitud elektritööde alltöövõtja enda töödega viivituses. Samuti saabusid kostja I poolt tarnitud valgustid hilinemisega. Vaidlusalustel arvetel kajastatud tööde osas tellija hagejale tegelikkuses pretensioone ei esitanud. 14.09.2018 teatas kostja I töövõtjale, et oli probleeme, mis vajasid lahendamist (II kd tl 49). Hageja teatas 29.10.2018, et ta kõrvaldas kostja I poolt loetletud puudused ja esitas ehitustööde üleandmisakti (II kd tl 46). 30.10.2018 teatas kostja I hagejale, et enamus probleeme oli lahendatud, jäänud oli heliisolatsioon ja nö Päästeameti teema. Tellija märkis, et ta loodab, et hageja likvideerib need nädala jooksul ja siis on kostja I valmis allkirjastama töö vastuvõtuakti. Eeltoodust nähtus, et tegelikkuses tellijal oktoobri 2018 seisuga tööde osas enam pretensioone ei olnud, v. a heliisolatsioon ja nö Päästeameti teema. Ilmnenud puudustest pidi tellija teatama VÕS § 644 lg 1 esimese lause järgi mõistliku aja jooksul pärast puuduse avastamist. VÕS § 644 lg 2 kohaselt oma majandus- või kutsetegevuses töövõtulepingu sõlminud tellija peab lepingule mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama. 12.12.2018 esitas hageja kostjale I tööde üleandmise-vastuvõtmise akti. Kostja akti ei allkirjastanud. Kostja I väitel informeeris ta 27.12.2018 hagejat töös esinevatest puudustest. Kohtule esitati kostja I 27.12.2018 e-kiri hagejale, kus kostja I seaduslik esindaja (kostja III) teatas, et osad töödest ei olnud tehtud (I kd tl 30-31). Hageja palus 28.12.2018 täpsustada, mis oli tegemata. Puudusid tõendid selle kohta, et kostja I oleks täpsustanud, millised tööd olid tegemata. 16.05.2019 teatas kostja I hagejale, et ta keeldub arvete tasumisest, kuna kostja I ei saa aru, miks hageja saboteerib kostja I tegevust ning kostja I hinnangul võib hageja kahjustada kostja I äritegevust (II kd tl 46 pöördel). Kohtu hinnangul kaotas kostja I õiguse tugineda puudustele töös. Majandustegevuses tegutsevate isikute puhul ei saanud mõistlikuks pidada, et tellija ei suuda vähemalt kahe kuu jooksul puuduseid kirjeldada ega neid töövõtjale esitada. Pooltevahelise lepingu p 7.
  2. kohaselt esitab tellija töövõtjale oma pretensioonid seoses töö mittevastavusega lepingule kolme tööpäeva jooksul arvates töö üleandmisest töövõtja poolt ning p 7.
  3. kohaselt töö loetakse tellija poolt vastuvõetuks, kui tellija ei ole esitanud vastuväiteid lepingu p-s 7.
  4. nimetatud tähtaja jooksul. Kogutud tõenditest nähtus, et hageja töö oli lepingukohane, hageja esitas kostjale I tööd üleandmiseks 29.10.2018 ja 12.12.2018 (I kd tl 3234, II kd tl 44-45). Kooskõlas lepingu p 7.
  5. sätestatuga kostja I hagejale pretensioone ei esitanud. Kostjal I pretensioonid tööde osas tegelikkuses puudusid. Küll puudus telliajl soov tasuda tehtud töö eest (I kd tl 46 pöördel, lk 115). Kuivõrd 2018 olid
  6. ja
  7. detsember puhkepäevad, võis tellija esitada pretensioone tööde osas kuni 17.12.
  8. Kostja I seda ei teinud. Eeltoodust tulenevalt tuli töövõtja poolt teostatud tööd lugeda kostja I poolt vastuvõetuks hiljemalt 18.12.2018 (VÕS § 638, § 115 lg 1, § 119 lg 2 ja Riigikohtu 02.03.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14 ja 28.10.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08). Kostja I väitel tema hagejalt lisa- ja muudatustöid ei tellinud ja töövõtja poolt teostatud töid tuli lugeda puuduste kõrvaldamiseks, mis sisaldus lepingu maksumuses. Kohus kostja I käsitlusega ei nõustunud. Lepingu p-dest 5.
  9. ja 9.
  10. nähtus, et vaidlusalune leping ei olnud siduva eelarvega leping, pooled pidasid lepingut sõlmides võimalikuks, et tekib vajadus lisa- ja muudatustöödeks (VÕS § 8 lg 1 ja § 9 lg 1). Hageja esitas 03.09.2018 kostjale I arve nr 383 summas 210 377,88 eurot, maksetähtajaga 08.09.2018 (I kd tl 24). Arve koostati vastavalt töövõtulepingus kokkulepitud lisa- ja muudatustööde kalkulatsioonile nr 26.03.2018, mis oli allkirjastatud koos töövõtulepingu lisaga 6 (I kd tl 26-28). Lisa- ja muudatustööde kalkulatsiooni nr 26.03.2018 kohaselt pidi hageja 10 teostama muudatustöid 80 000 euro ulatuses, mis kajastus arvel 383 viimasel real. Kostja I tasudes arve 120 000 euro ulatuses (I kd tl 123) ning soovides ülejäänud osas arvel kajastatud nõuet tasaarvestada oli kostja I väljendanud nõustumust lisa- ja muudatustöödega lepingu p 5.
  11. ja 9.
  12. tähenduses. Hageja esitas 10.05.2019 kostjale I arve nr 192 summas 85 968,96 eurot. Arve koostati vastavalt 06.12.2018 kostjale I esitatud lisa- ja muudatustööde kalkulatsioonile nr 19.10.2018 (I kd tl 18, 19 pöördel). 10.05.2019 esitas hageja kostjale I arve nr 193 summas 11 461,80 eurot, mis oli vastavalt lisa- ja muudatustööde kalkulatsioonile nr 08042019 (I kd tl 22-23). Kostja I vastuväite kohaselt ei olnud ta lisatööde kalkulatsioone aktsepteerinud ning arved esitati ilma õigusliku aluseta (I kd tl 168-169). Kohtu hinnangul oli selline vastuväide vastuolus käesolevas menetluses kogutud tõenditega. 01.02.2018 ja 07.03.2018 nõupidamiste protokollidest (I kd tl 102-103, 117-118) nähtus, et kostja I juhatuse liige (kostja III) palus esitada lisa- ja muudatustööde koondtabeli. Kostja III kinnitas, et ehitustööde lisatööde maht ja maksumus täpsustatakse ehitustööde lõpetamisel. Juhul, kui uskuda tellija väidet, et tegelikkuses mingeid lisatöid ei teostatud ega tellitud, oleks kostja III kinnitus sisutühi. Kohus ei pidanud eluliselt usutavaks, et nõupidamiste protokolli kantakse midagi, mis tegelikkusega ei seostu. Kostja I hinnangul välistas hageja arvest nr 383 tuleneva nõude maksmapaneku asjaolu, et kostja I esitas 20.12.2019 hagejale nõudekirja, tasaarvestusavalduse ja kompromissettepaneku (I kd tl 93-94). Kostja tegi samas ulatuses ka menetlusliku tasaarvestusavalduse. Kostjal I oli kommunaalkulude hüvitamise, kõrvaldatud puuduste ja kahju hüvitamise nõue (III kd tl 89). Kohtu hinnangul polnud täidetud tasaarvestuse õiguse tekkimise eeldused, s.t. kostjal puudus sissenõutavaks muutunud nõue hageja vastu (VÕS § 197 lg 1, § 127 lg 1, § 128 lg 3). Tõendamist ei leidnud hagejapoolne töövõtulepingu rikkumine ja samuti puudus kostjal I kulutuste ning kommunaalkulude hüvitamise nõue. Kostja I võimalik kahju tekkis kostja enda tegevuse tulemusel (II kd tl 22-32) ja VÕS § 101 lg 3 kohaselt võlausaldaja ei või tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Eeltoodust tulenevalt oli hagejal õigus nõuda 187 808,64 eurot (arved nr 192, 193 ja 383). Kostja I tuli tasuda hagejale ka viivist (VÕS § 100, § 101 lg 1, § 113 lg 1 ja § 94 lg 1). Hageja piiras viivisenõude põhinõude ulatusega. Kostja I vaidles viivisenõudele põhjendamatult vastu. Põhinõudega samas ulatuses viivis ei saanud olla ebamõistlik, kostja I oli töövõtulepingus viivisemäära aktsepteerinud. Kohustuse täitmata jätmise korral, pidi võlgnik arvestama sellega, et viivitamisel järgnevad sanktsioonid, st kohustus maksta viivist seaduse või lepinguga ettenähtud määra järgi. Hageja nõudis kostjalt III kahju hüvitamist solidaarselt kostjaga I, kuna kostja I oli 2018 suvel püsivalt maksejõuetu ning kostja III kui kostja I juhatuse liige oleks pidanud esitama pankrotiavalduse (VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p-d 7 ja 8 ja lg 3, § 1050, § 127 lg 2, raamatupidamise seaduse § 21 lg 1 p 4, Riigikohtu 31.05.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 12; 14.10.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-08, p 12; 08.05.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1191-12, p 17; 17.06.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-15, p 19 ja 19.12.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-58411, p 17.1). Kohtu hinnangul ei olnud pankrotiavalduse esitamata jätmine ja hageja võimalik kahju tekkimine omavahel põhjuslikus seoses. Hagejale olid kostja I majandustulemused äriregistri teabesüsteemi kaudu nähtavad lisa- ja muudatustööde kokkulepet sõlmides. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt polnud hagejal kohustust kostjaga I lisa- ja muudatustööde kokkuleppeid sõlmida. 29.01.2018 oli hagejale teada, et töövõtuleping kostjaga I tõi talle kahju 220 000 euro ulatuses (I kd tl 137-139). 08.11.2018 ekirjast nähtus, et poolte kokkuleppel oli kostjal I võimalik arve nr 383 tasuda osade kaupa (I kd tl 121, 122). Hageja oli alles 06.02.2020 ja 02.12.2020 teatanud kostjale I, et kasutab VÕS § 110 sätestatud võimalust peatada omapoolsete kohustuste täitmine (tl 156 pöördel). Kohtu 11 hinnangul oli kahtlemata tahtlik hea usu põhimõtte vastane käitumine tellija poolt hotelli opereerimise rahavoogude suunamine kolmandale isikule (V köide kohtuistungi protokoll ajamärk 03:36:33), kuid selle teo koosseis ei vastanud ÄS § 180 lg 51 sätestatule. Eeltoodust tulenevalt jäi hagi kostja III vastu rahuldamata. 7.
  13. Vastuhagi lahendamine Kostja I soovis kommunaalkulude hüvitamist (II kd tl 117, I kd tl 33-34). Hageja vaidles nõudele vastu. 07.03.2018 toimunud nõupidamise protokollist nähtus, et hageja ja kostja I leppisid kokku, et töövõtja tasub hoone elektri, vee, kanalisatsiooni ja soojuse tarbimise kulud 85% ulatuses alates 01.12.2017 kuni ehitustööde lõpetamiseni (I kd tl 117-118). Kostja I esitas 18.02.2022 kommunaalkulude hüvitamise nõude tõendamiseks kostja II poolt kostjale I esitatud arved (V kd tl 12-14). Kohtu hinnangul esitati tõendid

§ 237lg 1 ja 330 lg 1 rikkudes.

Hilinemisega esitatud arved ei tõendanud kostja I poolt tegelikkuses arvetel märgitud ulatuses kommunaalkulude kandmist. Tegemist oli lähikondsete vahel teostatud arveldustega, mis ei olnud kontrollitavad. Arvete aluseks olevaid kuludokumente ei esitatud hagejale ega kohtule. Juhul kui arveldused kostja I ja kostja II tegelikkuses toimusid, ei olnud need aluseks hageja vastu kommunaalkulude nõude esitamiseks, kuivõrd need ei olnud seostatavad ühegi konkreetse näidu või tarbitud teenusega. Arvestades asjaoluga, et hotell sai 03.09.2018 kasutusloa (I kd tl 25, 29) ning 30.10.2018 kostja I teatas, et tööd olid peaaegu valmis (II kd tl 21), puudus põhjus, miks hageja pidi subsideerima kostja I äritegevust. Kostja I soovis kahju hüvitamist põhjusel, et hageja jättis oma töös puudused kõrvaldamata ja kostja I peaks neid puuduseid ise kõrvaldama hakkama, millest võis kostjale I tekkida kahju tekkida (III kd tl 119-120). Hageja vaidles nõudele vastu (III kd tl 142). Kostja I nõudis mh soojussõlme koolituse läbiviimise eest 144 euro hüvitamist (I kd tl 125). Tegelikkuses polnud koolituse eest kostjale I ega II arvet esitatud (II kd tl 33). Kostja I ei käitunud kooskõlas TsÜS § 138 lg-ga 2 (Riigikohtu 20.12.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13710, 12.11.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-14 ja 05.03.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1186-13). 10.06.2019 pöördus kostja I hageja poole, et viimane parandaks hoone fassaadil oleva lipuhoidja (II kd tl 34 pöördel). Lipuhoidja oli hoonel enne töövõtja poolt tööde teostamist (II kd tl 34). Kohtu hinnangul polnud kostjal I nõuet hageja vastu ka seoses rasvapüüduri, elektritööde ega pumpla defekteerimisega. Kostja I jättis täitma vajalikud hooldusmeetmed ja seega sai võimalik kahju olla tekkinud üksnes kostja I enda tegevuse tulemusel (II kd tl 39). Kostja I nõudis alusetult ka lülitite ja elektrikilbi vahetusega seotud kulusid. E-kirjavahetusest nähtus, et 29.09.2018 teatati kostjale I, et tema poolt tarnitud liftilülitid ei sobinud hotellitubades kasutamiseks (II kd tl 39-40). Hageja teatas 29.10.2018, et kõrvaldas kostja I poolt loetletud puudused ja esitas ehitustööde üleandmisakti (II kd tl 46). 30.10.2018 teatas kostja I hagejale, et enamus probleeme oli lahendatud, jäänud oli heliisolatsioon ja nö Päästeameti teema. Hageja esitas kostjale I tööd üleandmiseks 29.10.2018 ja 12.12.2018 (I kd tl 32-34, II kd tl 44-45). Hageja esitas 24.05.2019 kostjale I veelkordselt üleandmisdokumentatsiooni mälupulgal (II kd tl 35). 30.05.2019 esitas hageja dokumentatsiooni digitaalselt (II kd tl 36). Garantiiaja ülevaatus teostati 08.08.2019 (II kd lk 37). Kohus nõustus hagejaga, et vastuhagis loetletud puudustest kostja I hagejat mõistliku tähtaja jooksul ei teavitanud. Tegemist polnud selliste puudustega, mida tellija poleks märganud juhul kui need tegelikkuses oleks eksisteerinud. Kohtu hinnangul oli nõue konstrueeritud kohtumenetluse jaoks eesmärgiga vältida hagejale teostatud tööde eest tasumist. Lisaks nõudis kostja I hagejalt saamata jäänud tulu hüvitamist (II kd tl 120-121, lk 158, IV kd tl 44-45). Hageja vastuväite kohaselt oli nõue alusetu, kuna 07.03.2018 koosoleku protokollist nähtus poolte kokkulepe, mille kohaselt tähtaja pikendamise seoses trahvisanktsioone ei rakendata (I kd tl 117-118). Kohtu hinnangul oli kokkulepe olemuslikult seotud sama koosoleku 12 protokolli järgmise punktiga, milles kostja I esindaja kinnitas, et ehitustööde lisatööde maht ja maksumus täpsustakse ehitustööde lõpetamisel. Seega mõistsid mõlemad pooled, et tegemist oli olukorraga, kus hageja teostab lisatöid kostja I tellimusel ning seetõttu polnud põhjust tähtaja pikenemisega seoses sanktsioone kohaldada. 01.02.2018 koosoleku protokollist nähtus, et 13.01.2018 jõuti kokkuleppele tähtaja pikendamise osas ning kostja I esindaja palus esitada lisa- ja muudatustööde kalkulatsiooni (I kd tl 103). Eeltoodust nähtus, et 2018 ei teinud hageja objektil omaalgatuslikult lisa- ja muudatustöid, vaid kostja I oli need hagejalt tellinud. Lisaks toimus 2018 hotelli möbleerimine, sisustamine ja personali värbamine, seega tegevused, mis ei olnud töövõtja kontrolli all. Isegi kui tellijal jäi 2018 ja järgnevatel aastatel ettevõtlustulu eksperthinnangus toodud ulatuses (II kd tl 158) saamata, polnud see seotud hageja tegevusega, vaid oli kostja I ettevõtlusrisk, mis realiseerus. Eeltoodust tulenevalt ei kuulunud vastuhagi rahuldamisele. Kuivõrd vastuhagis toodud nõuded ei olnud õiguslikult põhjendatud, siis ei olnud täidetud ka tasaarvestuse õiguse tekkimise materiaalsed eeldused ning kostjal I polnud võimalik hageja nõuet tasaarvestada. Hageja apellatsioonkaebus

  1. Hageja palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis rahuldamata hagi kostja III vastu ning palus teha uue otsuse, millega hagi kostja III osas rahuldada ja jätta hageja poolt esimeses kohtuastmes kantud menetluskulud 15% ulatuses kostja III kanda ning kostja III menetluskulud tema enda kanda. Maakohus rikkus menetlusõiguse norme, sest jättis käsitlemata asjas olulised hageja seisukohad ja tõendid ning hindas ebaõigesti tõendeid. Kohus jättis täielikult hindamata hageja väited ja tõendid kostja III rikkumiste kohta kostja I raamatupidamise korraldamisel. Sellest tulenevalt kohaldas kohus kostja III deliktilise vastutuse hindamisel ebaõigesti materiaalõiguse norme VÕS § 1043 ja 1045 lg 1 p 7 koosmõjus ÄS § 180 lg-ga 51 ning §-ga 183 ning jättis ebaõigesti kohaldamata VÕS § 1043 ja 1045 lg 1 p
  2. Kostja III oli kostjate I ja II ning Operating Reg.Tall. OÜ juhatuse liikmena enda tegevusega täitnud kõik eeldused, mis oli deliktilise nõude esitamisel oluline ning hageja nõue kostja III vastu tuli rahuldada. Kostja III rikkus raamatupidamise korraldamise kohustust ning vastutas hagejale seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju eest. Kohus neid rikkumisi ega tõendeid otsuse tegemisel ei analüüsinud ega hinnanud. Kostja I majandusaasta aruanded esitati alles siis kui valdav osa lisa- ja muudatustöödest oli hageja poolt juba teostatud. Alles kohtumenetluse ajal sai hagejale teatavaks, et aruannetes ja bilansis olid kajastatud valeandmed. Kostja III tegevus oli teadlik ja eesmärgipärane. Kostja III rikkus pankrotiavalduse esitamise kohustust ning ta vastutas hagejale seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju eest. Lisaks oli kostja III erinevate äriühingute kaudu loonud skeemi, mille eesmärk oli kostja I võlausaldajate ees enda kohustuste täitmata jätmine. Kostja III vastutas hagejale ka heade kommete vastase tahtliku käitumisega tekitatud kahju eest. Kohus tuvastas, et tema hinnangul oli kahtlemata tahtlik hea usu põhimõtte vastane käitumine kostja I poolt hotelli opereerimise rahavoogude suunamine kolmandale isikule, kuid selle teo koosseis ei vasta ÄS § 180 lg 51 sätestatule. Seega viitas kohus ühest küljest, et deliktilise nõude esitamise eeldused ei olnud täidetud, samas kostja tegevus oli hea usu põhimõtte vastane käitumine, kuid jättis kostja III õigusvastase käitumise tõttu hagejale kahjuhüvitise välja mõistmata. Seega oli kohus oma seisukohtades vastuoluline. Samas ei ole praktikas hagejal võimalik talle võlgnetavaid summasid täies ulatuses kostjalt I kätte saada, sest kostja I oli kostja III tegevuse tõttu sisuliselt maksejõuetu. Tegutsedes erinevate ühingute kaudu ning jättes enda majandustegevusega seotud kulud ja kohustused ühte ühingusse, vara ja tulud teistesse ühingutesse, oli kostja III arvanud, et ta ei riski ise millegagi, jätab kostja I kohustused täitmata ja teenib samas teiste isikute arvelt maksimaalse võimaliku kasumi. Sellise olukorra tekkimise 13 võimaldamine ja äriühingu piiratud vastutuse põhimõtte kuritarvitamise lubamine polnud kehtiva õiguse eesmärgiks. Sellisel viisil võlausaldaja õiguste rikkumine polnud kooskõlas heade kommetega. Kostja I apellatsioonkaebus
  3. Kostja I palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus rahuldas hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud tuli jätta hageja kanda. Kostja I nõustus maakohtu otsusega osas, milles kohus jättis hagi kostjate II ja III suhtes rahuldamata. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, mis viis ebaõige kohtulahendi tegemiseni. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et pooled pikendasid tööde teostamise tähtaega kuni 28.02.2018 ja sealt alates viibis ehitustööde lõplik üleandmine kostjast I tulenevatel põhjustel. Pooled pikendasid tööde teostamise tähtaega üksnes kuni 31.01.2018 ja hageja tegevus põhjustas tööde lõpliku üleandmise viivituse. Kohus ei hinnanud esitatud tõendeid objektiivselt, igakülgselt ja täielikult, mistõttu jõudis kohus eksliku arusaamani, et hageja poolt olid tööd lõpetatud juba 28.02.
  4. Kohus ei põhjendanud, miks ei olnud kostja I tõenditel seoses tööde mittelõpetamisega 28.02.2018 ja hageja poolse viivitusega mitte mingisugust väärtust. Samuti polnud kohtu seisukoht järgitav – kohus esmalt leidis, et tööd lõpetati hageja poolt 28.02.2018, siis tuvastas, et kostja I tõttu sattus hageja viivitusse tööde üleandmisega ning seejärel leidis, et kostja I poolt saab lugeda tööd vastuvõetuks alles 18.12.
  5. Polnud võimalik asuda seisukohale, et tööd olid lõpetatud juba 28.02.2018, kui tööd sai lugeda vastuvõetuks 18.12.
  6. Kõik tõendid viitasid, et hageja ei olnud töödega 28.02.2018 lõpetanud. Kohus tuvastas ebaõigesti, et hagejal oli arvetest nr 192, 193 ja 383 sissenõutavaks muutunud nõuded. Viidatud arvete aluseks olevad tööd ei olnud kostja I poolt tellitud, kooskõlastatud ega aktsepteeritud lisa- või muudatustööd. Samuti oli tegemist hageja töös esinevate puuduste kõrvaldamisega. Kohus vastupidistele seisukohtadele jõudes rikkus tõendite igakülgse ja objektiivse hindamise kohustust ja põhjendamiskohustust, kuna põhjendamatult eelistas hageja vastuväiteid. Kostja I vastuväiteid kohus ei käsitlenud. Seega jõudis kohus läbi menetlusõigusnormide rikkumise ebaõige järelduseni. Kohus jõudis ka ebaõigele järeldusele, justkui kostja I oli algusest peale aktsepteerinud arvet nr 383 (tasudes 120 000 eurot) ning kostjal I ei olnud alust arve maksmisest keelduda. Kostja I polnud arvet nr 383 sellisel kujul ja ajal aktsepteerinud. Samuti oli kostjal I õigus arve nr 383 maksmisest keelduda, kuna kostjal I oli hageja vastu vastastikused nõuded, mille kostja I tasaarvestas. Maakohus, rikkudes tõendite hindamise nõuet ja põhjendamiskohustust, jõudis ebaõigele järeldusele justkui kostja I polnud puudustest teavitanud või teavitas, et puudused olid kõrvaldatud või teavitas puudustest hilinemisega. Kui kohus oleks hinnanud esitatud tõendeid objektiivselt, igakülgselt ja täielikult, siis ei oleks kohus sellisele järeldusele saanud jõuda. Samuti jättis kohus kohaldamata töövõtugarantii regulatsiooni. Kostjal oli võimalik oma nõudeid hageja vastu esitada ka töövõtugarantii sätete alusel. Kohus tuvastas ebaõigesti, et kostjal I polnud tööde mittevastavusest tulenevat kahju hüvitamise nõuet. Kohus jättis hindamata kostja I esitatud vastuväited ja tõendid puuduste olemasolu, esitatud pretensioonide ja puuduste tekkepõhjuste kohta. Kohus ei kontrollinud võimalikku VÕS § 645 lg 1 rakendamist, mille kohaselt võis kostja I lepingutingimustele mittevastavusele tugineda sõltumata sellest, et ta lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt ei teatanud, kui i) lepingutingimustele mittevastavus on tekkinud töövõtja tahtluse või raske hooletuse tõttu; või ii) töövõtja teadis või pidi teadma lepingutingimustele mittevastavusest või sellega seotud asjaoludest ja ei teatanud sellest tellijale. Samuti on kohus jätnud hindamata töövõtugarantiist tulenevad nõuded. Selliselt materiaalõiguse normide 14 kohaldamata jätmisel ja menetlusõigusnormide rikkumisel jõudis maakohus ebaõige järelduseni, et kostjal I puudus kahju hüvitamise nõue. Lisaks tuvastas maakohus ekslikult, et kostja I nõudis hagejalt soojussõlme koolituse läbiviimise eest 144 euro hüvitamist. Kostja I oli vastava summa kahju hüvitamise nõudest maha arvanud. Kohus jättis hindamata kostja I tõendid kommunaalkulude arvete kohta ning tõlgendas poolte 07.03.2018 protokollist tulenevat kostja I kommunaalkulude hüvitamise nõuet vääralt, muutes vastava kokkuleppe sisutühjaks ja sekkudes sellega lepinguvabadusse. Samuti läks kohus vastuollu kohtu eelnevalt avaldatud seisukohaga selles osas, et kuigi kostja I teavitas 2018 oktoobris, et tööd olid peaaegu lõpetatud ja jäid veel mõned üksikud probleemid ning samas kuigi tööd olid loetud kostja I poolt vastuvõetuks 18.12.2018, siis ei olnud kostjal I sellele vaatamata kommunaalkulude hüvitamise nõuet kuni ehitustööde lõpetamiseni. Kostja I hinnangul oleks kohus tõendeid nõuetele vastavalt hinnates tuvastanud, et hageja polnud töödega lõpetanud enne 2018 detsembrikuud ning seetõttu oli kostjal I ka õigus kommunaalkulude hüvitamisele vastavalt 07.03.2018 protokollis kehtivalt kokkulepitule. Lisaks tuvastas kohus ebaõigesti, et kostjal I ei olnud saamata jäänud tulu hüvitamise nõuet. Kohus tegi ebaõiged järeldused ja rikkus tõendite hindamise nõudeid. Selle tulemusel kohus kostja I nõuet ja selle eeldusi sisuliselt ei kontrollinud. Vastustajate seisukohad
  7. Hageja ja kostja III vaidlesid nende suhtes esitatud apellatsioonkaebusetele vastu, palusid jätta need rahuldamata. Menetluskulud tuli jätta vastaspoole kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
  8. Vastavalt

§ 651

lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, milles jäeti hagi kostja III vastu rahuldamata. Hageja palus hagi selles osas rahuldada ja jätta hageja maakohtus kantud kuludest 15% ja apellatsioonimenetluse kulud täielikult kostja III kanda. Kostja I vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas ja vastuhagi rahuldamata jättis ning palus uue otsusega jätta hagi tema vastu rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Tulenevalt

§ 456

lg 4 teisest lausest on maakohtu otsus jõustunud osas, millega maakohus jättis hagi kostja II vastu rahuldamata ja jättis selles osas menetluskulud hageja kanda. 12. Ringkonnakohus, ära kuulanud menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil, tutvunud apellatsioonkaebuste ja asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuste väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb

§ 657lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja

§ 654

lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

§ 652

lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuste läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. 13. Vastuseks apellatsioonkaebuste väidetele märgib ringkonnakohus esmalt, et kaebustes on enamuses korratud varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Kuivõrd maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud enamikku apellatsioonkaebustes esitatud väiteid, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neile väidetele kõigile veelkord vastata. Enamus hagi ja vastuhagi lahendamise seisukohalt olulisi 15 asjaolusid on maakohus arvestanud ja tõendeid kooskõlas

§ 232lg-tega 1 ja 2 hinnanud.

Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus maakohtu menetluses muid menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse tühistamiseks.

  1. Vaidlust ei ole selles, et hageja ja kostja I sõlmisid 25.11.2016 töövõtulepingu Tallinnas Pikk 69 asuva hotelli ehitustööde teostamiseks (I kd lk 14-17). Vastavalt lepingu p-le 2.2 kohustus hageja teostama lepingus ja lepingu lisades kirjeldatud tööd ja kostja I tellijana kohustus tasuma tehtud tööde eest osamaksete kaupa vastavalt lepingu p-le
  2. Lepingu p-s 5.2 leppisid pooled kokku, et lepingus mittesisalduvate töödele, mida tellija soovib teostada, esitab töövõtja kooskõlastamiseks täiendava kalkulatsiooni, mis saab aluseks tööde teostamisele ja arvete esitamisele.
  3. Hageja väitel teostas ta kõik töövõtulepingus kokkulepitud tööd ja ka kostja I soovil lisatööd, kuid kostja I ei ole kõiki arveid tasunud ja võlgneb hagejale 187 808, 64 eurot lisa- ja muudatustööde eest. Tasumata on arved nr 192, 193 ja osaliselt arve nr
  4. Hageja esitas 23.03.2020 hagi kostja I ja kostja III vastu solidaarselt 187 808,64 euro ja viivise väljamõistmiseks. Juhuks, kui kohus hageja hagi kostjate I ja III vastu ei rahulda, esitas hageja alternatiivse nõude kostja II vastu samuti 187 808,64 euro ja viivise väljamõistmiseks. Kostja I oli tellija, kostja II oli kinnistu omanik ja kostja III oli kostja I ja kostja II juhatuse liige. Maakohus rahuldas hagi kostja I vastu ja jättis hagi kostja II ja kostja III vastu ning kostja I vastuhagi rahuldamata.
  5. Ringkonnakohtus vaieldakse jätkuvalt selle üle, kas kostjal I oli alust keelduda töö vastuvõtmisest või oli kostja I keeldumine alusetu ja hagejal oli õigus nõuda töö eest tasu maksmist, st kas hageja tasunõue oli muutunud sissenõutavaks. Käesoleva vaidluse põhjustanud töövõtuobjekti puhul oli varasemalt teinud ehitustöid ka kolmas isik ja osade töölõikude osas oli kostja I sõlminud otse töövõtulepinguid ning kostja I oli tellinud hagejalt lisaks pärast kokkulepitud ehitustööde tähtaega lisa- ja muudatustöid. Praegune vaidlusküsimus ongi tasu lisa- ja muudatustööde tegemise eest.
  6. Kostja I heidab apellatsioonkaebuses maakohtule ette tõendite ebaõiget hindamist maakohtu poolt. Ringkonnakohus sellega ei nõustu.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

§ 229

lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise.

§ 232

lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Asja materjalidest nähtuvalt toimus menetlus kooskõlas

normidega.

§ 5

lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel ja hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (

§ 5lgd 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1).

  1. Töövõtulepingu p-de 5.2 ja 9.2 kohaselt oli lisa- ja muudatustööde tellimiseks vajalik vastavasisulise kalkulatsiooni esitamine tellijale. Vaidlus puudub, et hageja kalkulatsioonid esitas ja et kostja I neid ei vaidlustanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga. Asjas leidis tõendamist, et objekti valmimine ei viibinud hageja tegevusetuse tõttu, vaid tulenes kostjast I. Ebaõige on kostja I apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt pooled ei lähtunud oma tegevuses mh 01.02.2018 ja 07.03.2018 koosoleku protokollides fikseeritust. 16
  2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et pooled olid 01.02.2018 koosolekul kokkuleppel pikendanud tööde teostamise tähtaega kuni 28.02.2018 (I kd, lk 102-103). Tegemist ei olnud üksnes arutlusega, nagu ebaõigesti väidab kostja I, vaid kostja I nõustus tähtaja pikendamisega kuni 28.02.
  3. Protokolliliste kokkulepetega lepingu tingimuste muutmine või täpsustamine oli poolte vahel asjas esitatud tõenditest nähtuvalt tavaline. 01.02.2018 koosolekul arutati ka kasutusloa taotlemiseks vajaminevat ja hageja palus kostjal täpsustada mh valgustite tarnega ja veeühendusega seonduvat. Nimelt oli kostja I alltöövõtja edastanud hagejale tarnitavate valgustite sertifikaadid seonduvalt mõõdistuste ja päästeameti kontrolliga, kuivõrd valgustus pidi olema hageja poolt linnavalitsusele esitatava kasutusloa taotluse kohaselt eelnevalt olemas. Asjas leidis tõendamist, et kostja I sõlmis osa töövõtulepinguid otse ja see mõjutas hageja poolt töövõtulepingu täitmise tähtaega. Kostja I seaduslik esindaja kinnitas 01.02.2018 koosolekul, et tema poolt kasutusloa taotlemiseks tellitud vajalik uus veeühendus teostatakse Tallinna Vee poolt nädalal 6-7 (I kd, lk 103). Et pooled olid eelnevalt sõlminud lepingu lisa 6, milles lepiti kokku hoone üleandmisdokumentatsiooni ja linnaplaneerimisametisse üleandmise tähtajaks 31.01.2018 (I kd, lk 106), ei olnud see enam asja lahendamise seisukohalt oluline, sest pooled saavutasid 01.02.2018 nõupidamise protokolliga kokkuleppe lepingu pikendamises kuni 28.02.
  5. 07.03.2018 koosoleku protokollis (I kd, lk 117-118) fikseeriti, et ehitustööde lisatööde maht ja maksumus täpsustatakse pärast ehitustööde lõppu. Sellest järeldus, et kostja I ega tema seaduslik esindaja ei soovinud eraldi pakkumisi, kuivõrd lisatööde kalkulatsioonid tuli esitada pärast tööde lõppu. Poolte lähtumine koosolekul sõlmitud kokkulepetest nähtus ka kostja I esindaja selgitusest, et keldrikorruse ühe ruumi osas on hetkel ehitustööd peatatud, ta soovis kaaluda võimalust rajada kaupluse asemele sigarituba. Protokollis fikseeriti samuti, et ühte ruumi ei tule hambaravikabinetti, nagu kostja I oli varem soovinud, vaid ruum ehitatakse hotellitoaks. Pooled pidasid neid kokkuleppeid õiguslikult siduvaks, kuivõrd lähtusid neist. Eeltoodust tulenevalt on ebaõiged kostja I apellatsioonkaebuse väited, et hageja ei teostanud töid tähtaegselt. Pooled olid pikendanud tööde teostamise tähtaega kuni 28.02.2018 ja tõendamist leidis, et kostjast I mittesõltuvad ehitustööd olid selleks ajaks lõpetatud. Seda kinnitas 01.02.2018 koosolekul hageja, pakkudes ehitustööde lõpetamise tähtajaks ja täitedokumentatsiooni esitamise ajaks 28.02.2018, lisades lisa- ja muudatustööde kalkulatsiooni. Samas soovis hageja alustada hoonele kasutusloa taotlemisega. Kostja I väited, et tööd ei saanud olla valmis koosolekul kokkulepitud ajaks, kuivõrd 2018 septembris esinesid töös puudused, pole põhjendatud. Tõendamist leidis hageja ja kostja I kirjavahetusega ajavahemikus 14.09.-30.10.2018 (II kd, lk 50 jj), et puudustena loetletud märkused akende ja lülitite kohta ei olnud hageja töövõtuga seotud. Lisaks oleks olnud tegemist vaegtööga, mis ei oleks takistanud tööde vastuvõtmist. Et ehitustööde lõplik üleandmine venis kostjast I tingituna, tõendas kostja I poolt 07.03.2018 (pärast hageja väidetud lõpptähtaega) tellitud lisatööde (hambaravikabineti asemel tavalise hotellitoa ja kaupluse asemel sigaritoa väljaehitus), valgustite ja lülitite tarnemahus tellimata jätmine selliselt, et ehitustöid oleks saanud lõpetada 28.02.
  6. Kostja I tellitud valamud saabusid 2018 septembris ja oktoobris, mida kinnitavad esitatud arved. Kostja I viivitas hoone veeühenduse rajamisega, mistõttu väljastati kasutusluba alles 19.07.2018 (II kd, lk 31), mistõttu ei saanud hageja enne augustikuud esitada kasutusloa taotlust.
  7. Maakohus tuvastas, et kostja I jättis alusetult tööd vastu võtmata, kuigi hageja proovis mitmel korral töid üle anda, kuid see tal ei õnnestunud. Esimest korda proovis hageja kostjale I töid üle anda 09.04.2018, mistõttu tuleb töö lugeda vastuvõetuks. Sõltumata tööde lõpetamise ajast tuli kostjal I hagejale tööde eest maksta, kui hageja oli tööd teostanud. Seega oli hagejal arvetest nr 192 ja 193 sissenõutavaks muutunud nõuded. 17 Ebaõige on kostja I kaebuse seisukoht, et pooled olid eelnevalt alati lisatööde teostamises kirjalikult kokku leppinud. Poolte kokkulepe ja praktika oli, et lisatööde koondkalkulatsioonid tuli hagejal esitada tööde lõpetamisel. Samuti on ebaõige kostja I väide, mille kohaselt ta vaidles enne kohtumenetlust arvetele nr 192 ja 193 vastu. Tõendamist leidis, et kuna kostja I hagejalt töid vastu ei võtnud ja venitas üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamisega, siis esitas hageja 06.12.2018 ja 10.05.2019 kostjale I arvete nr 192 ja 193 aluseks olevad kalkulatsioonid ja arved, millele kostja I vastas 16.05.2019 e-kirjaga (II kd, lk 46 p). Nimetatud e-kirjas ei vaidlustanud kostja I lisatööde tellimist ja nende eest tasumise kohustust, vaid märkis, et ta ei ole nimetatud arveid saanud.
  8. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et arvete nr 192 ja 193 aluseks olevad tööd olid kostja I tellitud lisatööd, mitte ei kujutanud endast puuduste likvideerimist. Samuti tõendas hageja nende maksumuse vastavust tavalisele tasule VÕS § 637 lg 1 tähenduses. Lisatööde teostamist tõendasid hageja objektijuhi Y kirjalik selgitus (IV kd, lk 5 jj), riiklikult tunnustatud eksperdi MS asjatundja arvamus ja sellele lisatud fotod (II kd, lk 54-1–54-14) kui ka lisatööde summasid tõendavad kuluarved (IV kd, lk 14p jj). Seega oli hagejal õigus saada lisatööde tegemise eest tasu, nagu ka maakohus tõendeid hinnates õigesti luges tuvastatuks ja nõude rahuldas.
  9. Ringkonnakohus ei nõustu kostja I apellatsioonkaebuse väidetega, mille kohaselt maakohus rahuldas ebaõigesti hageja 04.09.2018 esitatud tasunõude arve nr 383 järgi. Maakohus luges põhjendatult tuvastatuks, et kostja I tunnistas arve 383 alusel 120 000 euro tasumisel lisaks lepingujärgsetele põhitöödele ka osaliselt arves kajastatud lisa- ja muudatustöid, tasudes need osaliselt 5622,12 euro ulatuses. Arves nr 383 oli lisaks põhitööde maksumusele kajastud ka lepingu lisa nr 6 kajastatud lisa- ja muudatustööd, mille tasumisega tunnistas kostja I kalkulatsioonis nr 26.03.2018 kajastatut. Et lepingu lisas 6 nimetatud lisatööde tegemise osas puudus vaidlus, on kostja I kinnitanud 07.05.2020 hagiavalduse vastuse p-s 15 (I kd, lk 167). Kuna tõendamist ei leidnud kostja I poolt maakohtus esitatud väide, et lepingupooltel oli kokkulepe, mille kohaselt tuli arve nr 383 tasuda peale tööde lõpetamist ja puuduste kõrvaldamist, rahuldas maakohus hageja nõude põhjendatult.
  10. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et kostja I ei ole hagejale vaidlusaluste tööde osas pretensioone esitanud või puudustest õigeaegselt teavitanud. Põhjendatud ei ole kostja I väited, mille kohaselt oli arvete nr 192 ja nr 193 aluseks olevate tööde puhul tegemist puuduste likvideerimisega ja et arve nr 383 osas on kostja I esitanud õigeaegselt pretensiooni. Kostja I viide 14.09.2018 e-kirjale, milles on esitatud hagejale pretensioon elektritöödega seotud puudustest, ei saanud arvestada, kuivõrd lülitid, mis probleemi tekitasid, olid kostja I poolt hangitud ja nendega seonduv kvaliteet ei olnud hageja vastutada ning ei saanud takistada tasu sissenõutavaks muutumist. Pooled sõlmisid 2018 oktoobris lüliteid puudutava kokkuleppe, mille kohaselt hageja poolt lülitite vahetusega seonduva arve tasumisel loobub kostja I arvel nr 26 kajastatud vastavatest nõuetest ja tegeleb lülitite võimalike probleemidega tulevikus ise. Samas kinnitas kostja I 30.10.2018 e-kirjas tööde lõpetamist, v.a heliisolatsiooni ja päästeametiga seonduv. Nõustuda ei saa kostja I etteheitega, et maakohus järeldas ebaõigesti sellest e-kirjast pretensioonide puudumist. Maakohtul oli õigus järelduseks, et töö vastuvõtmist takistavad probleemid olid 30.10.2018 ekirjast nähtuvalt selleks päevaks likvideeritud ja esitatud töö vastuvõtuakt oli võimalik nädala jooksul allkirjastada.
  11. Ebaõige on kostja I väide, et akti allkirjastamist ja töö vastuvõtmist takistas heliisolatsiooni ja n-ö Päästeameti teema. sest hoonele oli nimetatud ajaks kasutusluba väljastatud, mille eelduseks oli hoone vastamine tuleohutusnõuetele, so ameti heakskiit. Kui nõustuda hagejaga, siis võimaliku vajaliku tulekahjuhäiresüsteemi ühendamiseks lepingu sai Päästeameti Häirekeskusega sõlmida kostja I, mitte hageja. Seega ei saanud nn päästeameti teema takistada 18 töö vastuvõtmist. Samuti ei saanud heliisolatsiooni teema, so radiaatorite veega täitmisel alguses nende õhutamine olla anda alust kostjale I töö vastuvõtmisest keeldumiseks. Tegemist võib olla vaegtööga, mis ei anna kostjale I alust väiteks, et ta oli esitanud tähtaegselt pretensiooni. Asjas ei leidnud tõendamist, et kostaja I oleks teavitanud hagejat töös esinevatest puudustest ja keeldunud arvete tasumisest enne 12.12.2018 esitatud akti. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et selleks ei olnud probleemid lülitite remondiga ega 30.01.2018 e-kirjast tulenev. Nõustuda ei ole võimalik kostjaga I, et ta tugines puudustele enne maakohtu poolt tuvastatud 16.05.
  12. Kaebuses väidetud kuupäevadel 02.01., 29.
  13. ja 07.05.2019 saadetu ei kvalifitseeru puudustest teatamiseks. Kuivõrd 07.05 oli soov muuta akti sõnastust ja 02.
  14. sooviti teatada, et Qsys ei ole probleeme lahendatud, siis ei ole tegemist puudustest teatamisega seaduse mõttes, st kirjad polnud asjakohased töö vastuvõtmise seisukohast. 29.
  15. teade, et basseini funktsioonid ei tööta, ei olnud esitatud töövõtulepingu p 7.3 tähtaega järgides. Lepingu p 7.3 kohaselt tuli kostjal I tööde vastuvõtmise akt läbi vaadata kolme tööpäeva jooksul, mitte 4,5 kuud peale tööde üleandmise-vastuvõtmise akti saamist.
  16. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostjal I ei saa olla töövõtugarantiist tulenevad nõudeid. Kostja I ei saa tugineda garantiitööde raames puudustele, mis väidetavalt olid ilmnenud juba enne töö üleandmist, kuid millele kostja I õigeaegselt ei tuginenud.
  17. Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus põhjendatult rahuldamata kostja I tööde mittevastavusest tulenevat kahju hüvitamise nõude ja kohus ei korda tulenevalt

654 lgst 6 otsuse põhjendusi, vaid nõustub nendega. Maakohus põhjendas, miks hageja ei vastuta lipuhoidja, rasvapüüduri ja pumpla, lülitite ja elektrikilbi puuduste eest ja sellega saab nõustuda. Põhjendamatu on etteheide, mille kohaselt kohus väidetavalt eiras tõendeid puuduste olemasolust ja pretensioonide esitamisest, kui jättis hindamata C-Connect OÜ vastuse. Kuivõrd kostja I ei toonud välja, millisele asjaolule ta tugines ja mille seisnes hageja lepingu rikkumine, ei saanud ka kohus otsuses eelnimetatud vastusele tugineda.

  1. Nõustuda ei saa kostja I kaebuse väitega, mille kohaselt maakohus ei Ole hinnanud kostja I nõuet töövõtugarantii alusel. Garantii peaks kaebaja hinnangul katma kõik lepingutingimustele mittevastavused. Maakohus selgitas otsuses (p 106), et kostja I vastuhagis loeteletud väidetavad puudused ei olnud sellised, mida kostja I poleks märganud juhul, kui need tegelikkuses oleksid eksisteerinud. Lisaks ei teavitanud kostja I hagejat vastuhagis loetletud puudustest mõistliku aja jooksul. Hageja tõendas maakohtu menetluses, et kostja I loetletud puudusi ei esinenud. Hageja on apellatsioonkaebuse vastuses selgitanud, et kuna kostja I on jätnud hagejale lepinguliste tööde eest tasumata, peatas ka hageja omapoolsete kohustuste täitmise. Osas, mille väidetavad töö puudused avaldusid pärast töö vastuvõetuks lugemist, on oma olemuselt tegemist garantiipuudustega. Hagejal on õigus võlgnevuse korral keelduda garantiikohustuste täitmisest VÕS § 110 lg 1 alusel, sest tellija võlgnevusja töövõtja garantiikohustus on omavahel piisavas vastastikkuses seoses VÕS § 110 lg 1 mõistes.
  2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja I kommunaalkulude hüvitamise nõude rahuldamiseks ei olnud alust, sest nõue jäi tõendamata. Kuigi pooled leppisid 07.03.2018 nõupidamiste protokollis kokku, et hageja hüvitab hoone elektri, vee, kanalisatsiooni ja soojuse tarbimise kulud kuni ehitustööde lõpetamiseni, tuli kostjal I nõuet tõendada. Maakohus märkis, et kostja I poolt esitatud arved ei tõenda kostja I poolt tegelikkuses arvetel märgitud kommunaalkulude kandmist. Tegemist oli lähikondsete vahel teostatud arveldustega, mis ei ole kontrollitavad. Kohus möönis, et juhul kui kostja I ja kostja II vahel arveldused tegelikkuses toimusid, ei ole arved aluseks nõude esitamiseks hagejale, kuivõrd need ei ole seostatavad ühegi näidu või tarbitud teenusega.
  3. Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus õigesti rahuldamata kostja I hagi hageja vastu saamata jäänud tulu nõuedes. Maakohus tuvastas eelnevalt, hageja tegi objektil
  4. aastal 19 töid lisa- ja muudatustöid kostja I tellimisel. Kohus leidis, et kostja I nõue on alusetu, kuivõrd 07.03.2018 koosoleku protokollist nähtuvalt oli pooltel kokkulepe, et tähtaja pikendamise seoses trahvisanktsioone ei rakendata (l kd, tl 1 17-1 ja 18). Samal nõupidamisel lepiti veel kokku, et ehitustööde lisatööde maht ja maksumus täpsustakse ehitustööde lõpetamisel. Tegemist on olukorraga, kus ehitustööd objektil jätkusid ja maakohus märkis õigesti, et hageja ei teinud töid omaalgatuslikult, vaid kostja I tellimusel ja kui tööde tegemine viibis, siis tulenevalt kostjast I. Nõustuda saab maakohtuga, et isegi kui kostjal I jäi ettevõtlustulu saamata, ei ole see seotud hageja tegevusega, vaid tegemist on kostja I realiseerunud ettevõtlusriskiga.
  5. Järgnevalt vastab kohus hageja apellatsioonkaebuse väidetele. Ringkonnakohtus on jätkuvalt vaidlus selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt III kostja I võlgnevuse tasumist. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis õigesti hagi kostja III vastu rahuldamata ja menetluskulud selles osas hageja kanda (otsuse põhjenduste p 100, 110 jj). Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks kostja III osas ja otsus tuleb

657 lg I p I alusel jätta muutmata. Seega on maakohus õigesti jätnud hageja kanda menetluskulud kostja III vastu esitatud nõude osas. Samuti ei kuulu rahuldamisele hageja taotlus nõuete täitmise korra kindlaksmääramises selliselt, et kostja III kohta tehtud kohtuotsus tuleb täita osas, milles kohtuotsust ei õnnestu kostja I vastu täita 3 kuu jooksul alates täitemenetluse alustamisest.

  1. Hageja tugines kostja III vastu nõude esitamisel järgmisele: kostja III rikkus ÄS §-st 183 tulenevat raamatupidamise kohustust; ÄS § 180 lg-st 5 tulenevat kohtule pankrotiavalduse esitamise kohustust, lõi kostjate I ja II ainuosaniku ja juhatuse liikmena skeemi eesmärgil jätta hagejale ehitustööde eest tasumata, lisaks tekitas kostja III hagejale kahju heade kommete vastase käitumisega.
  2. Ringkonnakohus leiab, et kostjale III ei saa ette heita kostja I juhatuse liikmena ÄS §-st 183 tuleneva raamatupidamise kohustuse rikkumist. Menetluses ei vaielda, et kostja III on kajastanud kostja I raamatupidamises kostja I varade hulgas vara, mida kostjal I tegelikult ei ole. Hageja leiab, et selline tegevus on õigusvastane VÕS §1045 Ig 1 p 7 tähenduses. Kostja III selle seisukohaga ei nõustunud.
  3. Ringkonnakohus leiab, et kostja III tegevus kostja I juhatuse liikmena ei ole õigusvastane. RPS 3 p I kohaselt tuleb varaobjektide kajastamisel bilansis lähtuda valitsevast mõjust, mitte ainult juriidilisest kuuluvusest. Materiaalse põhivara mõiste ei räägi sõnagi varaobjekti juriidilisest kuuluvusest. Kostja III on viidanud Riigikohtu 08.12.2004 lahendi nr 3-3-1-72-04 p-le 9, milles selgitatakse, et RPS 3 p-st I tuleneb, et raamatupidamisarvestuses tuleb põhivarana arvele võtta selline vara, mis ei kuulu isiku omandisse, kuid mida isik saab oma majandustegevuses kasutada ja teenida selle vara kasutamisest tulu, nagu ta oleks selle vara omanik. Üldjuhul ei ole selleks, et kasutada asja oma majandustegevuses tulu saamiseks, vaja teostada omandiõigust sellele asjale. Arvestades eeltoodut ei ole raamatupidamise seaduses ega Raamatupidamise Toimkonna juhendis sätestatud kohustust, et põhivaras näidatav vara peab tingimata kuuluma ühingu omandisse. Sel põhjusel ei ole võimalik nõustuda vandeaudiitori M. Männiku seisukohaga selles, et ühing ei tohi oma bilansis kajastada materiaalse põhivara alla kolmandatele isikutele kuuluvat põhivara. Järelikult võib raamatupidamiskohustuslase põhivara hulka kuuluda ka pikaajalise rendi- või üürilepingu alusel kasutatav vara, millele raamatupidamiskohustuslasel omandiõigust ei teki. Sellest saab järeldada, et kuigi kinnistu Pikk 69, millel asub Hotel Regent Tallinn, ei kuulu kostja I omandisse, ei tähenda see automaatselt, et kostja I omakapital on 2 130 019 euro võrra väiksem. Isegi kui selline seisukoht ei peaks olema õige, väidab kostja III, et kostja I on maksejõuline.
  4. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et puudub põhjuslik seos pankrotiavalduse esitamata jätmise ja hageja võimaliku kahju tekkimise vahel. Maakohus 20 selgitas, et hagejale olid lisa- ja muudatustööde kokkulepet sõlmides kostja I majandustulemused äriregistri teabesüsteemi kaudu nähtavad. Hagejale oli teada, et kostjaga I sõlmitud leping oli toonud 2018 jaanuari seisuga kasumit umbes 220 000 euro ulatuses. Hagejal oleks olnud võimalik kasutada VÕS § 110 võimalust. Kostja III vaidleb vastu hageja väitele, et kostja I on maksejõuetu ja ta rikkus ÄS §-st 180 lg-st 51 tulenevat kohustust esitada osaühingu maksejõuetuse korral kohtule pankrotiavaldus. Kostja III märkis, et töövõtulepingu sõlmimise ajal oli kostja I bilanss nullis, st kostjal I ei olnud sisuliselt mingit vara, kuid sellele vaatamata otsustas hageja kostjaga I lepingulisse suhtesse astuda, mille esemeks olid suuremahulised ja kulukad tööd. Lisaks selgitab kostja III, et maksejõulisuse hindamisel ei võeta arvesse hageja vaieldavat nõuet ja seda ei arvestata ka pankrotimenetluses maksejõulisuse hindamisel. Kui leiab tuvastamist, et kostja III on millegi vastu eksinud, siis vastutab kostja III vastava ühingu juhatuse liikmena pankrotimenetluses. Kostja III kinnitusel on kostja I võimeline kohtulahendit täitma ja puuduvad vastupidist kinnitavad asjaolud.
  5. Tõendamist ei leidnud, et kostja III tahteks oli algusest peale hagejat kahjustada. Kostja III kinnitab, et kui selline eesmärk oleks olnud, siis ei oleks kostja I hagejale enamuse tasumisele kuuluvast summast, ca 2 miljonit tasunud. Tõendamist ei leidnud, kostja III lõi pahatahtlikku skeemi, mille ainsaks eesmärgiks on olnud jätta hagejale tehtud ehitustööde eest tasumata,
  6. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebustes esitatud põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Samuti jättis maakohus põhjendatult rahuldamata kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramise taotluse. Ringkonnakohus jätab vastu võtmata kostja I 21.11.2022 esitatud dokumendid, kuivõrd need esitati väljaspool

§ 632lg-s 1 sätestatud apellatsioonitähtaega.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 37. Kuivõrd maakohus tegi õige lahendi, siis puudub ringkonnakohtul alus menetluskulude jaotust muuta maakohtus. Vastavalt

§ 173

lg-le 1 ja 171 lg 1 jäävad hageja apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud hageja kanda ning kostja I kaebusega seotud menetluskulud kostja I kanda. Eeltoodu tähendab, et seoses hageja apellatsioonkaebusega tuleb hagejal kanda kostja III kulud ja hageja kulud jäävad tema enda kanda (hageja apellatsioonis oli vastustajaks vaid kostja III) ning kostja I apellatsioonkaebusega seonduvad hageja menetluskulusid kannab kostja I ja kostja I menetluskulud jäävad tema enda kanda (kostja I apellatsioonis oli vastustajaks vaid hageja). Maakohus määras hüvitatava kulu kindlaks rahaliselt, mistõttu teeb seda

§ 174lg 3 järgides ka ringkonnakohus.

  1. Kõigepealt määrab kohus kindlaks kostjale III hüvitatava menetluskulude suuruse. Kostjad I ja III kasutasid menetluses ühte lepingulist esindajat ning esitasid ühise menetluskulude nimekirja. Ringkonnakohus leiab, et menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud, mis seondusid nii kostjaga I kui ka kostjaga III olid järgmised: kohtuotsusega tutvumine (30 minutit), kohtuistungi aja kooskõlastamine (12 minutit), ettevalmistus kohtuistungiks (4 tundi). Kohtuistungi protokolli kohaselt soovis esindaja kulude väljamõistmist vastavalt kulunud istungi ajale, milleks oli 1 tund. Menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud, mis seondusid vaid kostjaga III olid järgmised: hageja apellatsioonkaebusega tutvumine ja apellatsioonkaebusele vastuse koostamine (kokku 12 tundi 30 minutit). Kohtu hinnangul on kohtuistungiks ettevalmistamise ajakulu ülemäära paisutatud arvestades asja sisu ning menetluse käiku. Põhjendatuks ja vajalikuks ajakuluks kohtuistungiks 21 ettevalmistamisele on 1 tund. Ülejäänud osas olid esindaja tehtud toimingud vajalikud ja põhjendatud, sh toimingutele kulunud aeg. Kulud, mis seondusid nii kostjaga I kui ka kostjaga III, arvestab ringkonnakohus mõlema kostja puhul 50%, st esindaja panus kummagi kostja osas oli võrdne. Kostja III esindamiseks kulunud põhjendatud ja vajalik aeg on seega kokku 13 tundi 51 minutit (otsusega tutvumine 15 minutit, istungi kooskõlastamine 6 minutit, istungiks ettevalmistamine 30 minutit, istungil osalemine 30 minutit ning hageja kaebusega tutvumine ja vastuse koostamine 12 tundi 30 minutit). Lepingulise esindaja tunnihind oli 155 eurot, mis vastab asja sisule ja keerukusele ning kohtupraktikale. Seega tuleb kostja III kasuks välja mõista 2146,75 eurot (155 eurot x 13 tundi 51 minutit). Kuna kostja III ei arvestanud õigusabikulude sisse käibemaksu, siis ei tee seda ka ringkonnakohus. Kohus ei saa mõista menetluskulusid välja suuremas ulatuses, kui pool ise taotleb. Toimingud, mis on seotud vaid kostjaga I on järgmised: nõupidamine kliendiga seoses apellatsioonkaebusega, apellatsioonkaebuse koostamine ning riigilõivu tagastamise taotluse koostamine ja täiendamine. Need kulud puudutavad vaid kostjat I, mis menetluskulude jaotuse järgi jäävad kostja I enda kanda. Samuti jäävad 50% kulud, mis olid seotud mõlema kostjaga, kostja I kanda (ülejäänud poole hüvitab hageja kostjale III). Lisaks esindajakulude väljamõistmisele taotlesid kostjad apellatsioonimenetluses riigilõivu väljamõistmist menetluskuluna. Viidatud riigilõiv oli tasutud kostja I kaebuselt, st riigilõivu ei saa kostja III menetluskuluna hagejalt välja mõista. Ka see kulu jääb vastavalt menetluskulude jaotusele kostja I kanda. Samuti kandsid kostjad kulu 24 eurot seoses kinnistusraamatu ja äriregistri päringute tegemisega, milliseid kohus vastu ei võtnud ja kulud jäävad tõendite esitajate kanda. Seega tuleb hagejalt kostja III kasuks välja mõista kokku 2146,75 eurot.
  2. Järgmiseks hindab ringkonnakohus hagejale hüvitatava menetluskulu suurust. Hageja kulud seoses kostja I kaebusega oli: kaebuse analüüs ja vastuse koostamine (20 tundi). Kulud, mis olid seotud nii hageja enda kaebusega kui ka kostja I kaebusega olid järgmised: menetluskulude nimekirja koostamine ja ettevalmistus istungiks (3 tundi). Vastavalt istungi protokollile tuli arvestada ka istungi ajakulu, milleks oli 1 tund. Ringkonnakohus leiab, et istungiks ettevalmistamise mõistlik, vajalik ning põhjendatud ajakulu on 1 tund arvestades vaidluse sisu ja menetluse käiku. Menetluskulude nimekirja koostamise piisavaks ajakuluks saab lugeda 20 minutit. Samuti leiab ringkonnakohus, et arvestades hageja vastuse sisu kostja I apellatsioonkaebusele saab selle mõistlikuks, vajalikuks ja põhjendatuks ajakuluks lugeda 12 tundi ja 30 minutit. Seega põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks saab lugeda kokku 13 tundi 40 minutit (kaebuse analüüs ja vastuse koostamine 12 tundi 30 minutit + ettevalmistus istungiks 30 minutit + istungil osalemine 30 minutit + menetluskulude nimekirja koostamine 10 minutit). Hageja nõudis esindajakulusid tunnihinnaga 180 eurot, millele lisandub käibemaks (koos käibemaksuga 216 eurot tunnis). Esindaja tunnihinda saab lugeda mõistlikuks arvestades käesoleva vaidluse sisu ja keerukust. Samuti vastab see kohtupraktikale. Seega tuleb kostjalt I välja mõista hageja kasuks esindajakulud 2952 eurot. Hageja soovis ka apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu väljamõistmist. Menetluskulude jaotuse kohaselt jääb see kulu hageja enda kanda, sest on seotud hageja apellatsiooniga, ja seda ei saa kostjalt I välja mõista. Kostja I taotlus riigilõiv tagastamiseks
  3. Tasutud riigilõiv tagastatakse enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem (

§ 150lg 1 p 1).

Riigilõivu tagastab kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. 22 Riigilõiv tagastatakse menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule (

§ 150lg 4 esimene ja kolmas lause).

Kostja I täpsustas 29.10.2021 vastuhagi, mille tulemusel oli vastuhagi hinnaks 1 257 112,75 eurot. Kostja tasus kokku riigilõivu 6592,78 eurot (6512,89 eurot+79,89 eurot). Vastuhagi esitamisel (30.07.2020) ja selle täpsustamisel (29.10.2021) kehtinud riigilõivuseaduse § 59 lg 1 sätestas, et hagiavalduse esitamisel tasutakse riigilõivu lähtuvalt hagihinnast käesoleva seaduse lisa 1 järgi või kindla summana. Riigikohus leidis asjas nr 3-41-59-14 (p 43) vaidlustatud lõivumäärad kuni 3400 euroni ulatuvas osas ilmselgelt ei ületa tsiviilasja lahendamise tegelikke kulusid tsiviilkohtumenetluses, tuleb seni, kuni seadusandja kehtestab uue riigilõivumäärade ülempiiri tsiviilkohtumenetluses, tasuda tsiviilasja hinna puhul üle 500 000 euro riigilõivu 3400 eurot. Seega kuulus kostja I vastuhagilt tasumisele riigilõiv 3400 eurot, st kostja I tasus 3192,78 eurot ettenähtust rohkem riigilõivu. Ringkonnakohus rahuldab kostja I taotluse ja tagastab enammakstud riigilõivu taotluses märgitud isikule ja kontole. (allkirjastatud digitaalselt) 23

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.