← Eesti

2-19-17627/82

Obsah (6)§ 164§ 657§ 652§ 231§ 445§ 162

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Peeter Pällin, Ele Liiv ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 20. jaanuar 2023, Tallinn Kohtuasja number 2-19-17627 Ko

) § 438 lg-t 1 rikkudes jättis maakohus lahendamata hageja nõude jagada poolte ühisvaraks oleva hüvitisnõue (PKS § 34 lg 1) kostja vastu, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 3725 eurot (7450/2), tuginedes asjaolule, et abielu ajal on pooled ühiselt tagastanud kostja isale laenu 7450 eurot. Kostja isalt võetud laenu arvel soetati kostja lahusvaraks oleva korteriomand, järelikult kasutati laenu kostja lahusvara huvides. 4.

  1. Maakohtu järeldus, et kostja ja AS-i Swedbank vahel sõlmitud laenulepingu alusel ühisvarast tehtud tagasimaksed (6919,44 eurot) on PKS § 16 lg 2 ja § 18 lg 1 mõttes perekonna ülalpidamiseks ja perekonna huvides tehtud tehingud, on üllatuslik. Kuna laen võeti kostja lahusvaraks oleva korteriostmiseks, tuleb ka laenkohustus lugeda kostja isiklikuks kohustuseks, mistõttu ühisvarast tehtud laenu tagasimaksed tuleb lugeda kostja lahusvarale tehtud kuludeks. 4.
  2. Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et hageja poolt kostjale 10 030 euro andmine korteri ostmiseks oli alusetu rikastumine. Tegemist oli käsundita asjaajamisega. Hagejal on kostja vastu võlaõigusseaduse (VÕS) § 1023 lg-st 1 tulenev kulutuste hüvitamise nõue. TsÜS § 149 järgi on selle nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Seega leidis maakohus ekslikult, et hageja nõue on aegunud. Isegi kui nõue oleks aegunud, oleks hageja saanud VÕS § 200 lg 2 järgi seda kasutada kostja teiste nõuetega tasaarvestamisel. 4.
  3. Hageja ei nõustu maakohtu otsusega osas, millega maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja vastuhagilt tasutud riigilõivu 300 eurot. Ühisvara jagamise menetluses peaks kumbki pool

§ 164lg-s 1 sätestatud üldreegli kohaselt kandma oma menetluskulud ise.

Vastustaja seisukoht

  1. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada.

Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata 10 030 euro üleandmisest tuleneva hüvitise nõude, kodulaenu maksete tegemisest tuleneva nõude ja Cile tehtud maksete eest hüvitise nõude, samuti osas, millega maakohus rahuldas vastuhagis esitatud nõude lugeda hageja poolt kostja isale tasutud 1850 eurot ühisvara hulka ja mõista hagejalt kostja kasuks välja 925 eurot. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab 10 030 euro üleandmisest tuleneva hüvitise nõude, kodulaenu maksete tegemisest tuleneva nõude ja kostja isale tehtud maksete hüvitamise nõude ning jätab rahuldamata vastuhagis esitatud nõude lugeda hageja poolt kostja isale tasutud 1850 eurot ühisvara hulka ja mõista hagejalt 5 2-19-17627 kostja kasuks välja 925 eurot. Ringkonnakohus muudab menetluskulude jaotust vastuhagilt tasutud riigilõivu osas. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 7.

§ 652

lg 1 p-i 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest, mis on märgitud käesoleva otsuse p-des 3.1 ja 3.

  2. Kolleegium leiab, et 10 030 euro andmine kostjale korteri ostmiseks tuleb kvalifitseerida käsundita asjaajamiseks ja seega ei ole hageja nõue aegunud. 8.
  3. Hageja tõi nõude alusena esile, et hageja andis kostjale korteri ostmiseks 10 030 eurot, mille võttis laenuks Q-lt, kes omakorda võttis laenu AS-ilt Odav Laen. 8.
  4. Samade poolte vahel on kohtuasjas nr 2-17-14424 tuvastatud, et hageja ja kostja ei sõlminud korteri ostmiseks seltsingulepingut ning et hageja ei andnud raha korteri ostmiseks üle lepingu alusel. Seda järeldust ei ole pooled vaidlustanud ka praeguses kohtuasjas. 8.
  5. Lepinguõiguslike nõuete järel tuleb kontrollida lepingusarnaste nõuete, eeskätt käsundita asjaajamisest tulenevate nõuete olemasolu (Varul jt

(2012), lk 65; VÕS III Kommentaar, komm 2, lk 565). Seega hindab kolleegium, kas hagejal võib olla nõue kostja vastu käsundita asjaajamise sätete alusel. 8.
  1. Poolte vahel on käsundita asjaajamise võlasuhe VÕS § 1018 tähenduses, kui täidetud on järgmised eeldused: - teise isiku kasuks millegi tegemine ehk võõra asja ajamine (lg 1); - isikul puudub õigus või kohustus tegu teha (lg 1); - isikul on tahe tegutseda teise isiku kasuks ehk asjaajajal on soov soodustada teist isikut (lg 2); - täidetud on mõni VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 ettenähtud tingimustest. VÕS § 1018 lg 1 p 1 järgi tekib käsundita asjaajamise võlasuhe muuhulgas siis, kui soodustatu kiidab asjaajamise heaks. 8.
  2. Kolleegium leiab, et hageja tegutses käsundita asjaajajana VÕS § 1018 mõttes, kui andis kostjale korteri ostmiseks rahasumma, pooltel ei olnud raha üleandmiseks lepingulist suhet ning kostja kiitis soorituse heaks, võttes raha vastu. 8.
  3. VÕS § 1023 lg 1 järgi võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused (sh kulutused, mida soodustatu säästis seetõttu, et käsundita asjaajaja kandis need tema eest) ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks, lähtudes kulutuste tegemise ajast. Käsundita asjaajamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 149 esimese lause järgi kümme aastat nõude sissenõutavaks muutumisest (Riigikohtu
  4. mai
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5713). Kolleegium leiab, et hagejal on kostja vastu kulutuste hüvitamise nõue VÕS § 1023 lg 1 järgi ning hageja nõue ei ole aegunud.
  6. Maakohus järeldas põhjendatult, et hageja on PKS § 34 lg 1 alusel kohustatud hüvitama Qle tehtud maksetest 7235 eurot kostjale poole ehk 3617,5 eurot. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et hageja kohustus Q ees oli hageja lahusvara. Hageja tõi esile, et ta võttis kostjale üle antud summa 10 030 eurot laenuks Q-lt, kes omakorda võttis laenu AS-ilt Odav Laen. Selle käsitluse järgi on tegemist hageja lahusvara hulka kuuluva kohustusega. Kostja on menetluses järjepidevalt leidnud, et hageja kohustused Q ees kuulusid hageja lahusvara hulka. Seega on pooled

§ 231

lg 2 mõttes nõustunud, et abikaasadel ei olnud Q ees ühisvara hulka kuuluvaid kohustusi.

  1. Kolleegium leiab, et maakohus rahuldas põhjendamatult kostja nõude kostja isale tehtud soorituse 1850 eurot eest hüvitise saamiseks ja jättis ekslikult rahuldamata hageja nõude kostja isale tehtud maksete eest hüvitise saamiseks. 6 2-19-17627 10.
  2. Pooled vaidlevad selle üle, millises ulatuses kostja isale makseid tehti.

§ 231

lg 2 tähenduses on pooled nõustunud, et hageja kandis kostja isale üle 1850 eurot. Kostja Swedbank AS-i pangakonto väljavõttest (dtl 288 jj) nähtub, et ajavahemikul 10.01.2014–31.12.2014 toimus kostja kontol kostja isaga hulgaliselt tehinguid, sealhulgas 18.08.2014 makse 4600 eurot. Kostja isa nii andis raha kui sai seda ise. Kokku on kostja isa sel ajavahemikul saanud raha 2236 euro võrra rohkem, kui on ise üle kandnud. Hageja hinnanguga üleantud summa kohta ei saa nõustuda, sest hageja arvestas üksnes neid makseid, mida kostja isa sai, kuid jättis arvestamata need maksed, mida kostja isa tegi kostjale. 10.

  1. Kolleegium leiab, et sooritused kostja isale olid osaliselt ühisvarasse kuuluva kohustuse täitmiseks ning osaliselt kostja lahusvara hulka kuuluva kohustuse täitmiseks. Eelnevalt oli kostja isa andnud kostjale korteri ostuks 3200 eurot. Selles olukorras on vastupidise info puudumisel mõistlik eeldada, et kostja isa andis hagejale raha korteri ostmiseks laenuna. Tunnistaja W ütlusest ei selgu, kas kostja isa ja kostja sõlmisid laenulepingu, kinkelepingu või muu kokkuleppe. Et tegemist oli sugulastega ja usalduslike suhetega, ei pruukinudki pooled artikuleerida, mis tingimustel raha üle antakse. Et kostja isa andis 3200 eurot kostjale korteri ostmiseks ja kostja võttis raha vastu, võib seda TsÜS § 68 lg 3 järgi mõista kui kaudset tahteavaldust raha andmiseks tähtajatu laenuna kostjale. Sellega sõlmisid kostja ja kostja isa tähtajatu laenulepingu 3200 eurot laenamiseks. 10.
  2. Pooltel ei ole vaidlust selles, et hageja tegi soorituse kostja isale ühisvara arvel. Ringkonnakohus tuvastab, et samamoodi on kostja maksed kostja isale tehtud ühisvara arvel. Seega saab kohus tuvastada, et ühisvara arvel on kostja isa saanud 4086 eurot. 10.
  3. Poolte esile toodu alusel saab järeldada, et sellest 3200 eurot tagastati laenuna, mille kostja võttis lahusvara hulka kuuluva korteri ostmiseks. Ülejäänud 886 euro tasumise põhjuste kohta ei ole pooled midagi esile toonud ja seega saab eeldada, et see tasuti perekonna huvides. Hagejal on PKS § 34 lg 1 alusel õigus saada tagastatud laenu 3200 eurot arvel hüvitist 1800 eurot.
  4. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata kodulaenu maksete tegemisest tuleneva nõude.
  5. Tsiviilasjas nr2-17-14424 tehtud kohtulahendist ja kohtuistungi protokollist (tl 89-92) nähtub, et kostja ja Swedbank AS-i vahel sõlmistud laenulepingu alusel on ühisvarast tehtud tagasimakseid 6919,44 euro ulatuses. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et pooled elasid abielu ajal kostja omandatud korteris. Seda tõendavad ka Q ütlused tsiviilasjas nr 2-17-14424 (tl 91 pöördel). 12.
  6. Apellatsiooniastmes ei ole vaidlust selle üle, et abielu ajal tegi kostja ühisvarast kodulaenu tagasimakseid 6919,44 eurot. Seega on hageja õigustatud PKS § 34 lg 1 alusel saama hüvitist kostja lahusvara hulka kuuluva kohustuse täitmise eest 6919,44/2=3459,72 eurot. 13.

§ 445

lg 1 teise lause järgi, kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Ringkonnakohtu otsuse ning maakohtu otsuse jõusse jääva osa järgi on kostjal oli õigus saada hüvitist 3617,5 eurot ja hagejal õigus saada hüvitist (10 030+1800+3459,72=)15 289,72 eurot. Kolleegium tasaarvestab poolte nõuded ning mõistab kostjalt välja hüvitise 11 672,22 eurot.

  1. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, et maakohus oleks pidanud hageja tuvastusnõude läbi vaatamata jätma, märgib kolleegium järgmist. Riigikohtu praktika tuvastusnõude osas on üksikjuhtumitel mõnevõrra erinev. Riigikohus selgitas tsiviilasjas nr 3-2-1-136-11 tehtud
  2. detsembri
  3. a otsuse p-s 26 , et kui tuvastusnõue esitatakse koos sooritusnõudega, siis kahtluse korral peab kohus selgitama, kas hageja soovib asjaolu tuvastamist otsuse 7 2-19-17627 resolutsioonis. Samas viidatud juhtumil ei mõjutanud see asja lahendamist ja tegemist ei olnud olulise menetlusõiguse normi rikkumisega. 14.
  4. Praegusel juhul saab apellatsioonkaebusele esitatud vastusest järeldada, et kostja ei soovinud asjaolu tuvastamist otsuse resolutsioonis, vaid üksnes hüvitise väljamõistmist. Kohtuotsuse tervikresolutsioonis kolleegium asjaolu ei tuvasta, vaid lahendab üksnes hüvitisenõude. Menetluskulude jaotus 15.

§ 164lg 1 järgi kannab hagilises abieluasjas kumbki pool oma menetluskulud ise.

Kolleegium jätab menetluskulud nii maa- kui ringkonnakohtus.

§ 164lg 1 järgi poolte enda kanda 15.1.

Maakohus jättis põhjendamatult hageja kanda vastuhagilt tasutud riigilõivu 300 eurot. Maakohus ei ole sisuliselt põhjendanud, miks oli vaja riigilõiv jaotada teistmoodi kui õigusabikulud ja miks oli maakohtu arvates õiglane jätta see täies ulatuses hageja kanda. Seejuures ei ole põhjendatud maakohtu hinnang, et vastuhagi esitamine on tingitud üksnes hageja tegevusest. Vastuhagi sisust saab järeldada, et kostja esitas vastuhagi, kuna ta ei nõustunud hageja õiguslike järeldustega ning soovis ühisvarana jagada ka kohustusi, mida hagis ei sisaldunud. Kuna ei ole ühtegi alust, miks oleks riigilõivu kulu jaotamine üldreegli alusel äärmiselt ebaõiglane

§ 162

lg 4 mõttes, tuleb ka riigilõivu kulu jätta

§ 164lg 1 järgi selle poole kanda, kes lõivu tasus.

(allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Ele Liiv, Neve Uudelt 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.