Obsah (11)

§ 162§ 437§ 657§ 652§ 654§ 363§ 230§ 651§ 171§ 174§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 28.02.2023, Tallinn Kohtuas

§ 162lõike 1 alusel hageja kanda.

1. Menetluskuludena palusid kostjad hagejalt välja mõista kulu õigusabile 1488 eurot. Õigusabi osutati hinnaga 120 eurot tunnis (käibemaksuta). Kuigi kohus peab kostjate esindaja tunnitasu mõistlikuks, on esindaja ajakulu menetlusdokumentide koostamiseks üle paisutatud. Nimekirja kohaselt on asjaoludega tutvumiseks ning vastuse koostamiseks kokku kulunud 4,5 tundi. Hagiavaldus ei olnud sisult mahukas ega keerukas. Kostjate vastus hagile koosnes 1,5 lehest, millest poole moodustas rahuldamata jäänud menetluskulude tagatise taotlus. Kohus loeb mõistlikuks ajaks vastuse koostamisele 2 tundi. Kostjate 24.11.2021 menetlusdokument oli esitatud sisu osas 2,5 lehel, kuid enamus selles sisalduvaid väiteid on sisuliselt asjakohatud. Kohus loeb menetlusdokumendi koostamise mõistlikuks ajakuluks 1,8 tunni asemel 1 tunni. Kostjate 07.03.2022 menetlusdokument sisaldas osaliselt kordusi varasemast ning osaliselt asjakohatuid väiteid, mistõttu loeb kohus mõistlikuks ajaks dokumendi koostamisel 2,2 tunni asemel 1,5 tundi. Kostjate 06.05.2022 seisukoht sisaldas samuti märkimisväärses osas asjakohatuid väiteid ja rahuldamata jäänud tunnistaja taotlust, mistõttu loeb kohus mõistlikuks ajaks dokumendi koostamisel 2,5 tunni asemel 1,5 tundi. Muus osas loeb kohus kostjate esindaja ajakulu mõistlikuks.
2. Kogumis loeb kohus kostjate esindaja ajakulu põhjendatuks 7,9 tundi. Arvestades kohtu mõistlikuks peetud tunnitasu suurust 120 eurot, on kostjate põhjendatud kulu õigusabile 948 eurot, mis tuleb hagejalt kostjate kasuks välja mõista. Apellatsioonkaebus
3. Hageja vaidlustab maakohtu otsuse täies ulatuses. Maakohus rikkus otsuse tegemisel nii menetlusõiguse norme kui eksis materiaalõiguse kohaldamisel.
4. Hageja selgitas 04.02.2022 menetlusdokumendi punkti 2 teises lõigus, et lepingueelsetel läbirääkimistel avaldas kostja I juhatuse liige kostja II hagejale, et kostja I omab Eestis ainuesindusõigust (ingliskeelses versioonis „exclusive right“), mis pidi väidetavalt seisnema selles, et Eestis ei tohi keegi peale kostja I või tema nõusolekuta Jumex mahlu, nektareid ja jooke müüa. Hageja selgitas 04.05.2021 menetlusdokumendis, et ainuesindusõiguse puhul, mis oli lepingu esemeks, kuulub mingi toote ja kaubamärgi esindamise õigus mingis piirkonnas üksnes ja ainult ühele isikule ning teised isikud ei või seda toodet selles piirkonnas turustada. Esindusõiguse puhul on kõigil, kes soovivad, võimalik toodet antud piirkonnas turustada. 19.11.2021 menetlusdokumendis selgitas hageja, et ainuesindusõigust tuleb tõlgendada ja mõista selliselt nagu seda mõistab keskmine inimene, s.t et peale ainuõigust omava isiku ei ole Eestis teistel võimalust ega õigust tooteid müüa. Kostja nõustus 24.11.2021 menetlusdokumendis hageja ainuesindusõiguse sisustamisega.
5. Seega puudus poolte vahel vaidlus, mida lepingu esemeks olev Jumex mahlade, nektarite ja jookide ainuesindusõigus tähendas ja kuidas seda tuli sisustada. Maakohus oleks pidanud poolte ühisest arusaamast ainuesindusõigusele lähtuma. Riigikohus on rõhutanud, et kui kohus leiab otsust koostades, et olulised asjaolud on välja selgitamata või poolte seisukohad oluliste 7 2-21-10648 asjaolude kohta on arusaamatud või vastuolulised, tuleks

§ 437

punkti 1 alusel asja arutamine vastavas osas uuendada ning seisukohad ja asjaolud selgeks teha (otsus nr 3-2-1-67-14, punkt 39). Üksnes sellisel juhul on asja lahendamine toimunud kõikehõlmavalt ja ammendavalt ning on tagatud menetlusosalise õigus olla kohtulikult ära kuulatud, esitada seisukohti ja tõendeid kõigis asja lahendamist puudutavates olulistes küsimustes. Asja ammendav lahendamine peab toimuma juba esimeses kohtuastmes. Menetluse taastamisel tuleb kohtul esmalt täita vajalikus ulatuses selgitamiskohustus ja anda seejärel menetlusosalistele võimalus esitada vastavas osas täiendavaid selgitusi ja tõendeid. Seega kui kohtule oli ebaselge, millise ainuesindusõiguse hageja enda arvates kostjatelt omandas ja mida pooled tegelikult ainuesindusõiguse all silmas pidasid, oleks tulnud eelmenetlus uuendada ning seisukohad ja asjaolud selgeks teha. Vajadusel oleks pidanud selleks korraldama kohtuistungi.

1. Samas on maakohus otsuses märkinud, et selliseks ainuõiguseks saab olla kaubamärgi ainulitsentsilepingust tulenev õigus, mis annab litsentsi saajale ainuõiguse müüa ja turustada Jumex kaubamärgiga tähistatud tooteid Eestis. Seega on maakohus tegelikkuses mõistnud ainuesindusõiguse sisu sarnaselt hageja ja kostjatega ning viidanud, et puudub vaidlus, et pooled sõlmisid Jumex mahlade ainuesindusõiguse üleandmise lepingu. Sellest tulenevalt on kohtu seisukoht, et hageja ei ole selgitanud ega ole teada, milles seisnes ainuesindusõigus või mida avaldati hagejale OÜ kostja I poolt enne tehingu tegemist, ebaõige.
2. Keskseks küsimuseks antud tsiviilasjas on, kas kostjal I oli ainuesindusõigus Eestis Jumex mahlade, nektarite ja jookide müügiks. Puudub vaidlus, et kaubamärgi omanikuks on Mehhiko äriühing COMERCIALIZADORA ELORO, S.A. See isik saab ainuesindusõigust käsutada ja anda õigusi käsutamiseks teistele isikutele. Kui ainuõigus kostjal I puudus, on hagejale enne tehingut avaldatud ebaõiget infot, millega on kallutanud teda tehingut tegema. Õiguse puudumine on negatiivne asjaolu. Hageja sellist negatiivset asjaolu tõendada ei saa või on see vähemalt väga keeruline. Hageja on tõendanud, et Eestis turustab Jumex mahlu, nektareid ja jooke kolmas isik.
3. Kostjad püüdsid ainuesindusõiguse olemasolu tõendada allkirjastamata Leedu äriühinguga UAB Eco Technology sõlmitud lepinguga. Maakohus jõudis õigele järeldusele, et: lepingust ei tulene, et kostjal I oleks olnud mistahes õigust või ainuõigust kaubamärgiga Jumex tähistatud toodete müügiks või turustamiseks Eestis; ainuüksi sellest lepingust ei saa tuleneda kellelegi ühtegi ainuõigust kaubamärgi kasutamisele ega õigust kaubamärgi õigust edasi anda; kostja I ei võinud lepingust tulenevaid õigusi teise poole nõusolekuta kolmandatele isikutele loovutada. Ühtegi tõendit, mis tõendaks, et Jumex ainuesindusõigus on kaubamärgi omaniku COMERCIALIZADORA ELORO, S.A poolt üle antud Leedu äriühingule UAB Eco Technology või kostjale I, esitatud ei ole. Hageja ei saa esitada tõendeid lepingute kohta, mida ei eksisteeri.
4. Maakohus oleks pidanud esitatud tõendite põhjal tuvastama, et kostjal I puudus ainuesindusõigus, mida hagejale 24.07.2020 lepinguga üle anda. Maakohus jättis selle järelduse selgesõnaliselt tegemata ja leidis, et tehingu tühistamiseks puudus alus. Hageja ei nõustu, et ettevõtjana pidi ta teadma ja mõistma, milline on kaubamärgi õiguskaitse regulatsioon ning et hagejal oli võimalik enne lepingu sõlmimist välja selgitada, kas või mis õiguse kostja talle üle anda saab. Hageja on eraõiguslik juriidiline isik, kellel puuduvad spetsiifilised õigusalased eriteadmised kaubamärgi õiguskaitse regulatsiooni üksikasjadest. Ka ei mõjuta asjaolu, kas hageja kontrollis talle enne tehingut avaldatud asjaolusid või mitte, asjaolu, et kostja I oli hagejale enne tehingu tegemist ja tehingu tegemise eesmärgil avaldatud ebaõiget infot. Ei ole kohane heita hagejale ette, justkui ta oleks ise enda petmises või eksitamises süüdi. Võlgnik ja 8 2-21-10648 võlausaldaja peavad käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Riigikohus on nt lugenud hea usu käitumise hindamise kriteeriumiks mh õigete andmete edastamist (otsus nr 3‑2‑1‑99‑02). Hea usu põhimõttest tuletatud kohustusteks on lisaks üldisele kaitsekohustusele ka tõekohustus, mis tähendab kohustust esitada läbirääkimiste käigus tõeseid andmeid (VÕS § 14 lõike 1 teine lause). Hagejal puudus mõistlik põhjus kahelda kostjate poolt lepingueelsetel läbirääkimistel avaldatus. Teisele poolele tehingueelses faasis edastatud andmete ebaõigsuse riski kannab edastaja. Kahtlus, et kostjal I puudus tegelikult ainuesindusõigus, tekkis hagejal alles pärast tehingu sõlmimist, kui ta avastas, et Jumex kaubamärgi mahlu, nektareid ja jooke saavad müüa ja müüvadki Eestis vabalt ka teised isikud.
5. Maakohus jättis tähelepanuta, et kostjad on läbivalt menetluses väitnud, et lepingueelselt lubati hagejale ainuesindusõigust, ainuesindusõigus eksisteeris ja see anti üle hagejale. Seega, kui maakohus tuvastas, et ainuesindusõigust tegelikkuses ei eksisteerinud, on tehingu tühistamise alus olemas. Kui müüja ei teadnud, et edastab hagejale lepingueelselt ebaõigeid andmeid, ei pruugi olla tegemist pettusega, kuid tehing on sellisel juhul tehtud eksimuse tõttu ja on ikkagi hageja 06.04.2021 avaldusega tühistatud. Tehingu tühistamise avalduse tuginemine eksimusele või pettusele on avalduse õigusliku hindamise küsimus, mille puhul ei ole kohus poolte hinnanguga seotud. Üldjuhul sisalduvad pettuse alusel tehingu tühistamise avalduses ka eksimuse alusel tehingu tühistamise asjaolud, st kui asjaolud ei anna alust tühistada tehingut pettuse alusel, võivad need siiski anda aluse tühistada tehing eksimuse alusel (vt nt Riigikohtu otsused nr 3-2-1-43-15, punkt 21; 3-2-1-153-09, punkt 18). Kohtule esitatud esinduslepingust võib järeldada, et kostja ise võis olla ekslikul arusaamisel, et tal on ainuesindusõigus, mida üle anda sai.
6. Hageja palun maakohtu otsuse tühistada ja teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega hagiavaldus rahuldada kostjate II ja III vastu. Kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada, palub hageja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Vastustajate seisukoht
7. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja menetluskulud jätta hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8. Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks alust ei ole. Maakohus ei rikkunud asja lahendades oluliselt menetlusõiguse norme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme. Maakohtu otsus jääb muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata (

§ 657lõike 1 punkt 1).

Kolleegium jaotab ja määrab kindlaks hüvitamisele kuuluvad apellatsioonimenetluse kulud. 49.

§ 652

lõike 1 punkti 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus vaidluse lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Maakohus on läbi viinud piisavas ulatuses eelmenetluse ja samuti ei saa maakohtule ette heita selgitamiskohustuse 9 2-21-10648 ebapiisavat täitmist. Ringkonnakohus järgib esimese astme kohtu põhjendusi ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 654lõikest 6).

50. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et vaatamata kohtu asjakohasest selgitamiskohustuse täitmisest 06.01.2022 menetlusdokumendiga ei toonud hageja maakohtu ette selliseid elulisi asjaolusid ega tõendanud neid, mille alusel oleks kohus saanud tuvastada 06.04.2021 tehingu tühistamise avalduse kehtivuseks vajalikud materiaalõiguslikud eeldused. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et maakohus oleks pidanud korraldama kohtuistungi, kui ei saanud hageja seisukohtadest kirjalikes menetlusdokumentides aru. Praeguses asjas ei olnud probleem mitte selles, et maakohus ei oleks hagejat õigesti mõistnud, vaid selles, et hageja ei sisustanud enda väiteid tegelike eluliste asjaoludega ning seda ka mitte peale maakohtu selgitusi.

§ 363

lõike 1 punkti 2 kohaselt peavad juba hagiavalduses olema märgitud hagi aluseks olevad faktilised asjaolud (hagi alus), kuid hageja tõi välja õiguslikud väited selle kohta, et teda peteti lepingueelsete läbirääkimiste käigus, ta tegi tehingu tühistamise avalduse ja soovib lepingu alusel tasutut saada tagasi solidaarselt nii teiselt lepingupoolelt kui käendajatelt. 06.01.2022 juhtis maakohus mh tähelepanu, et hagiavaldusest ega tühistamise avaldusest ei nähtu (maakohus kasutas väljendit „ei ole võimalik mõista“), milles pidi poolte arusaama järgi seisnema hiljem lepingus kasutatud väljend „ainuesindusõigus Eestis“ ning et hageja ei ole toonud välja ega tõendanud, millised olid need ebaõiged asjaolud, mida talle lepingueelselt avaldati ja millega kallutati teda lepingut sõlmima ega ole välja toonud, mida talle üldse läbirääkimistel avaldati ning milline oli lepingu sõlmimise eesmärk. Kohtumenetluses kogenud õigusteadmistega lepinguline esindaja pidi maakohtu kirjast mõistlikult aru saama, et tal tuleb kohtu ette tuua nii elulised väited (st mida teine pool lepingueelsete läbirääkimiste käigus temale avaldas ning mis sellest osutus ebaõigeks) kui tõendid nende väidete tõendamiseks, et kohtul oleks võimalik pooltevahelist tehingut tõlgendada VÕS § 29 alusel ja seeläbi eeskätt tuvastada, milline oli poolte ühine tegelik tahe lepingu sõlmimisel (lõige 1), vajadusel tõlgendada tehingut läbi lepingupooltega sarnase mõistliku isiku arusaama (lõige 4). Maakohtu selgituse alusel tõi hageja täiendavalt esile, et kostja I juhatuse liige (kostja II) teavitas lepingueelsete läbirääkimiste käigus, et keegi teine peale kostja I (või tema nõusolekuta) ei tohi Eestis Jumexi tooteid müüa ning et sellest sai hageja aru, et keegi teine ei saa neid tooteid Eestis müüa, mis omakorda tähendab konkreetse kaubamärgiga tähistatud toodete ainuesindusõigust Eestis (hageja 04.02.2022 menetlusdokument t lk 73-74). Eelnevalt oli hageja välja toonud, et siiski on kaupluses Rimi müügil Jumexi joogid, mida ei ole Eestisse toonud hageja. Muid elulisi asjaolusid ega tõendeid lepingueelsete läbirääkimiste käigust hageja esile ei toonud. 51. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus asus

§ 230

lõikest 1 juhindudes asjakohaselt seisukohale, et hageja esiletoodud asjaolude ja esitatud tõendi alusel ei ole tuvastatav väide, et lepingueelsete läbirääkimiste käigus lubas teine pool hagejale konkreetse kaubamärgiga seonduvat ainuõigust Eestis KaMS-i mõttes nagu on hageja saanud väidetavalt pooltevahelisest lepingust aru. Seega ei ole alust ka tuvastada TsÜS § 94 lõigete 1 ja 2 kohast pettust. Kostjad tõid esile, et nende arvates tulenes nende õigus Eestis vastavaid kaupu müüa 24.04.2014 lepingust Leedu äriühinguga UAB Eco Technology (t lk 84-88, tõlge 89-91), mille näol on maakohtu arvates tegemist hulgimüügilepinguga. Selle lepingu tõlgenduse üle pooled apellatsiooniastmes ei vaidle. Ka kolleegiumi arvates vastab maakohtu tõlgendus lepingudokumendi sisule. Isegi kui kostjad ei teavitanud hagejat lepingueelsete läbirääkimiste käigus sellest konkreetsest dokumendist, ei ole hageja toonud esile, et kostjad oleksid esitanud mistahes dokumente vmt, mis oleks andnud hagejale mõistliku aluse eeldada, et ta ostab ainuõiguse kaubamärgile. Kolleegium nõustub seejuures maakohtuga, et isegi ainuõigus kaubamärgile ei välista, et keegi kolmas toob samu tooteid Eestisse ja siin turustab, kuid sellisel juhul on litsentsi omajal võimalik oma õigusi kaitsta asjakohaste õiguskaitsevahenditega. 10 2-21-10648 52. Iseenesest õige on kaebaja viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-43-15, mille punktis 21 kõrgem kohus selgitas, et tehingu tühistamise avalduse tuginemine eksimusele või pettusele on avalduse õigusliku hindamise küsimus, mille puhul ei ole kohus poolte hinnangutega seotud. Seega ei ole õige kostjate väide vastuses kaebusele, et viitega TsÜS §-le 92 on hageja osaliselt muutnud hagi alust.

§ 363

lõike 1 punktist 2 tulenevalt ei kuulu hagi aluse hulka õiguslikud asjaolud, sh viited konkreetsetele materiaalõiguse normidele. Küll aga ei anna hageja esiletoodud ülinapid elulised asjaolud alust tuvastada tema poolt vaidlusaluse tehingu tegemist olulise eksimuse (ebaõige ettekujutuse tegelikest asjaoludest) alusel (TsÜS § 92 lõiked 1, 2). Hageja esiletoodust ei saa tuvastada, millised faktilised asjaolud olid üldse hagejale enne tehingu sõlmimist teada ja milles seisnes ebaõige ettekujutus nendest. Hageja esiletoodust ei saa ka tuvastada, millised asjaolud tõid kostjad lepingueelsete läbirääkimiste käiguse esile, mille alusel omakorda tekkis hagejal ebaõige ettekujutus, et ta omandab lepingu alusel kaubamärgiga seotud ainuõiguse ja millest kostjad ise olid teadlikud (TsÜS § 92 lõige 3) või et kostjad ise ka arvasid, et neil on edasivõõrandatav ainuõigus KaMS-i mõttes.

1. Kolleegium märgib, et nii TsÜS § 94 kui § 92 kohaldamisel tuleb arvestada ka sama seaduse § 95 regulatsiooni, millest tulenevalt selleks, et tuvastada, milliseid asjaolusid peab lepingueelsete läbirääkimiste käigus teisele poolele teatavaks tegema, tuleb arvestada, kas asjaolu on teisele poolele ilmselt tähtis, millised eriteadmised on pooltel, millised on teise poole mõistlikud võimalused vajalike andmete saamiseks ja kui suured on tema poolt nende andmete saamiseks tehtavad vajalikud kulutused. Kuna praeguses asjas ei ole kohtu ette toodud eluliste asjaolude alusel võimalik tuvastada, et pooled pidasid läbirääkimisi Jumex kaubamärgi kasutamiseks litsentsilepingu (VÕS § 368) sõlmimiseks, ei ole alust heita kostjatele ette, et nad ei teatanud hagejale, et kostjal I sellist õigust tegelikult ei ole. Kui hageja siiski enda teadmiste kohaselt pidas läbirääkimisi nimelt sellise lepingu sõlmimiseks, nõustub kolleegium maakohtuga, et ettevõtjana oli hagejal endal mõistlik võimalik saada andmeid, kas kostjal I üldse on selline õigus, mille saamist hageja lepingu alusel eeldas. Seda enam, et hageja ei toonud esile, et kostjad oleksid lepingueelsete läbirääkimiste käigus mingeid dokumente hagejale esitanud / näidanud vmt.
2. Hageja ei esitanud alternatiivseid vastuväiteid maakohtu poolt kostjate menetluskulude kindlaksmääramisele. Seega kui menetluskulude jaotuse osas maakohtu otsus muutmisele ei kuulu, ei kontrolli kolleegium maakohtu poolt määratud kostjate põhjendatud ja vajaliku menetluskulu rahalist suurust (

§ 651lõige 1).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 55. Kaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lõike 1 alusel apellandi kanda.

56.

§ 174

lõikest 3 tulenevalt määrab kolleegium rahaliselt kindlaks hüvitatavad apellatsioonimenetluse kulud. Nimekirjade (t lk 148, 160) kohaselt koosnevad kostjate kulud tasust lepingulisele esindajale kokku 8,3 tunni eest tunnitasuga 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Esindaja tegi järgmisi toiminguid: selgitas maakohtu otsust 0,5 tundi, tutvus kaebusega ja arutas olukorda klientidega 1 tund, koostas ja esitas vastuse kaebusele koos menetluskulude nimekirjaga 2,5 tundi, arutas kliendiga tunnistaja olukorda 0,5 tundi, tutvus apellandi seisukohaga 0,3 tundi ning valmistus istungiks ja osales istungil kokku 2,5 tundi. 11 2-21-10648 57. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostjate taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks kuulub rahuldamisele osaliselt.

§ 175

lõike 1 kohaselt peab menetlusosaline kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostjate esindaja tunnitasu on ülemäärases suuruses võrreldes kohtupraktikas heakskiidetud Eesti Advokatuuri liikmeks mitte oleva lepingulise esindaja tunnitasuga. Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on senises praktikas peetud 60-100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud (vt Ringkonnakohtu lahend nr 2-19-110078, punkt 19). Tunnitasule hinnangu andmisel tuleb mh lähtuda vaidluse sisust. Ringkonnakohtu vaidluse sisu ei saanud olla kostjate esindaja jaoks keeruline, mistõttu arvestab kolleegium lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasuks 96 eurot (sisaldab käibemaksu). Ringkonnakohus võtab siinjuures arvesse, et advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitteadvokaadist esindajate puhul nii ei ole. Kohtule on teada, et tunnitasuga 120 eurot, millele lisandub vajadusel käibemaks, osutavad praeguses majanduslikus olukorras kohtus esindamise teenust nii mõnedki vandeadvokaadid.

1. Samuti on osaliselt üle paisutatud lepingulise esindaja ajakulu. Istung ringkonnakohtus kestis 1 tunni. Arvestades, et menetluslike taotluste osas oli kohus andnud pooltele lõppotsustused teada eelmisel päeval, ei olnud istungiks ette valmistamiseks mõistlik kulutada enam kui 0,5 tundi. Tunnistaja olukorra arutamine vajalik ei olnud, seega 08.02.2023 nimekirjast saab lugeda põhjendatuks hageja 03.02.2023 seisukohaga tutvumise 0,3 tundi. Kaebusega tutvumisele (sisaldab ka maakohtu otsusega tutvumist) ja sellele vastuse koostamisele oli põhjendatud ja vajalik kulutada mitte üle 3 tunni. Kohus arvestab, et vastus kaebusele sisaldas olulises ulatuses juba maakohtu menetlusdokumentides väljendatud seisukohtade, taotluste kopeerimist.
2. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagejal kostjatele solidaarselt hüvitada apellatsioonimenetluse kulude katteks 96 eurot x 4,8 tundi = 460.80 eurot (sisaldab käibemaksu). (allkirjastatud digitaalselt) 12