Obsah (12)

§ 209§ 344§ 424§ 63§ 64§ 68§ 73§ 78§ 280§ 3§ 345§ 208

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 09. november 2020, Tallinn Kriminaalasja number 1-20-105 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika

§ 209

lg 2 p 1, § 344 lg 1, § 345 lg 1 ja § 424 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Apellatsiooni esitaja Pärnu Maakohtu

1. juuni 2020 otsus üldmenetluses Kaitsja Prokurör Aarne Pruus Süüdistatav J.E , ik: XXX, kehtivad kriminaalkaristused puuduvad, oli kinni peetud 24.25.11.
2. RESOLUTSIOON
3. Jätta Pärnu Maakohtu
4. juuni 2020 otsus J.E süüdistusasjas muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata.
5. Määrata AB-le Tibar & Partnerid advokaadi Kadi Sitska poolt J.E-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest makstavaks tasuks koos käibemaksuga 162.00 eurot. 1
6. KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista J.E-lt Eesti Vabariigi kasuks apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude katteks 162.00 eurot. Kaitsjatasu kuulub tasumisele 1 kuu jooksul ringkonnakohtu lahendi jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse eraldi dokumendina. Edasikaebamise kord: Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS 1.
7. J.E (J.E) süüdistatakse

§ 344lg 1 ja 345 lg 1 järgi selles, et ta koostades Perehüvitiste seaduse (PHS) § 7 lg 1; Ravikindlustuse seaduse (Ra

KS) § 5 lg 1; Riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 3 lg 1; Kogumispensionide seaduse (KoPS) § 2 lg 2 mõttes õiguslikku tähendust omavad OÜ M , OÜ L ja OÜ H nimelt teadvalt ebaõigete andmetega maksudeklaratsioonid ja esitades need Maksu- ja Tolliametile, eesmärgiga saada seadusest ettenähtud suuremas ulatuses vanemahüvitist, pani ta toime

§ 344

lg 1 ja 345 lg 1 järgi kvalifitseeritavad dokumentide võltsimise ja teadavalt võltsitud dokumentide kasutamise. 1.2. Samuti süüdistatakse J.E

§ 209

lg 2 p 1 järgi selles, et ta esitades varalise kasu saamise eesmärgil Maksu- ja Tolliametile korduvalt teadvalt tegelikkusele mittevastavaid andmeid osaühingute L, M ja H osas, eesmärgiga saada varalist kasu vastavalt 33 848 eurot ja 19 842,06 eurot ning põhjustades Eesti Vabariigile ebaõige ettekujutuse loomise teel varalist kahju kogusummas 10 739, 93 eurot, pani toime

§ 209lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kelmuse.

1.3. Samuti süüdistatakse J.E selles, et 24.11.2018 kella 13:24 ajal juhtis ta Pärnu linnas, XXX juures suunaga Tallinna maantee poole sõiduautot Nissan Leaf registreerimismärgiga MMMMMM alkoholi tarvitamisest tingitud joobeseisundis, mis väljendus selles, et alkoholi sisaldus tema ühes liitris väljahingatavas õhus oli vähemalt 1,12 milligrammi. Oma teoga rikkus J.E liiklusseaduse (LS) § 33 lg 11 p 2 ja LS § 69 lg 1 ja lg 2 p 1 nõudeid. Seega, juhtides mootorsõidukit teadvalt joobeseisundis, pani J.E toime

§ 424lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

PÄRNU MAAKOHTU OTSUS 2. Maakohus tunnistas J.E süüdi

§ 209

lg 2 p 1, § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi ning mõistis

§ 63

lg 1 ja

§ 209lg 2 p 1 alusel karistuseks 2 (kaks) aastat ja 6 (kuus) kuud vangistust.

2 Maakohus tunnistas J.E süüdi

§ 424

lg 1 järgi ning mõistis karistuseks 1 (üks) aasta vangistust.

§ 64

lg 1 alusel, üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, mõistis liitkaristuseks 3 (kolm) aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvas karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aja 24.-25.11.2018, s.o 2 (kaks) päeva ning luges kandmisele kuuluvaks karistuseks 2 (kaks) aastat 11 (üksteist) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust.

§ 73

lg 1, 3 alusel jättis maakohus mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata, kui J.E ei pane 4 (nelja) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 78

p 1 kohaselt katseaja kulgemise alguseks kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o 22.06.2020. a.

§ 424

lg 3 ja § 50 alusel võttis kohus lisakaristusena J.E-lt ära mootorsõiduki juhtimise õiguse 4 (neljaks) kuuks. Lisakaristuse aja algust arvas alates kohtuotsuse jõustumisest. Maakohus märkis, et LS §-le 127 kohaselt on isik, kelle suhtes on jõustunud juhtimisõiguse äravõtmise otsus, kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa Maanteeametile. KrMS § 179, § 175, § 180 lg 1 alusel mõistis J.E-lt menetluskuluna riigituludesse: - sundraha 876 €;- asitõendi saatekulu 54 €, kokku menetluskulu 930 €. J.E valitud kaitsja kulud summas 7038,54 € jättis tema enda kanda. APELLATSIOON 3. Apellant on seisukohal, et maakohtu 22.06.2020 otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud ning maakohus on otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Apellant on seisukohal, et süüdistatav tuleb temale esitatud süüdistustes õigeks mõista. 3.1. Elektroonilistes maksudeklaratsioonides väidetavate valeandmete esitamisega ei ole võimalik

§ 344

lg 1 ja § 345 lg 1 kuriteokoosseise realiseerida, mistõttu on maakohus ebaõigesti materiaalõigust kohaldanud. Haldusorganile valeandmete esitamine on kvalifitseeritav

§ 280lg-s 1 sätestatud väärteona.

Maakohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et

§ 280

lg 1 on haldusorganile valeandmete esitamise seisukohalt erinorm

§ 344

lg 1 suhtes ning

§ 3lg-s 5 sätestatu spetsiaalsuspõhimõttest tulenevalt ei kohaldu.

Kaitsja teeb viite Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-28-11 ja osundab, et Riigikohus on ka hiljem analoogsetes olukordades, kus mingi tegu on hõlmatud kuriteokoosseisu üldisema kirjeldusega, kuid mida kirjeldab täpsemalt väärteokoosseis, asunud seisukohale, et erinormina tuleb kohaldada just väärteokoosseisu (vt nt 3-17-2629, p 14). See tuleneb põhimõttest, et õigust mõistes tuleb lähtuda arusaamast, et seadusandja ei soovi luua normi, millel ei ole praktilist väljundit. Seega on apellant seisukohal, et maakohus on ebaõigesti

§ 344lg-t 1 ja § 345 lg-t 1 rakendanud.

3.1.1. Maakohus on

§ 344

lg-t 1 ja § 345 lg-t 1 ebaõigesti kohaldanud seetõttu, et täitmata on

§ 344

lg 1 objektiivse kosseseisu tunnus „dokument“, mida keegi oleks saanud 3 võltsida, mistõttu ei ole saanud ka keegi mingit võltsitud dokumenti

§ 345lg 1 alusel kasutada.

EMTA elektroonilises iseteeninduskeskkonnas isikule elektrooniliselt ette kujutatavad andmeväljad ei kätke endas kirjalikku dokumenti, mistõttu ei ole EMTA elektroonilises iseteeninduskeskkonnas võimalik ka midagi võltsida. Veelgi enam, kirjalik vorm eeldab dokumendi isiku poolt omakäelist allkirjastamist (vt TsÜS § 78 lg 1), mis on võimalik vaid paberkandjal dokumendil, mitte EMTA elektroonilises iseteeninduskeskkonnas, kus isik TSD esitamisel seda isegi mitte ei allkirjasta. 3.1.2. Apellant on seisukohal, et EMTA-le väidetavalt ebaõigeid andmeid sisaldava deklaratsiooni esitamisel ei saa kõneleda ka mistahes võltsimisest

§ 344

lg 1 tähenduses kuna kriminaalmenetluses ei ole tuvastatud, et mingeid dokumente oleks järele või ümber tehtud ehk süüdistatav ei ole midagi võltsinud. 3.1.3. Maakohus on

§ 344

lg-t 1 ja § 345 lg-t 1 ebaõigesti kohaldanud seetõttu, et on jätnud otsuse tegemisel täielikult tähelepanuta, et mitte igasuguse dokumendi võltsimine ei ole karistatav tegu, vaid

§ 344

lg 1 objektiivne koosseis eeldab seda, et antud dokumendiga oleks võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Apellant märgib, et EMTA-le esitatava TSD-ga on võimalik omandada vaid kohustusi (TSD esitamisel tekib riigi ees tööjõumaksude maksmise kohustus), mistõttu TSD intellektuaalne võltsimine ei ole

§ 344lg 1 alusel õiguslikult võimalik.

3.1.4. Kokkuvõttes ei ole süüdistatav ühtegi dokumenti

§ 344

lg 1 alusel võltsinud ega

§ 345lg 1 alusel võltsitud dokumenti kasutanud.

Maakohus on materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud. 3.1.

1. Maakohtu järeldus, et J.E on L OÜ, M OÜ ja H OÜ TSD deklaratsioonides esitanud valeandmeid, on pelgalt oletuslikud ning tõendamata. Apellant on seisukohal, et osaühingute majandusaasta aruannete mitteesitamise fakt kui ka pangakontodel tehingute mittetegemine ei anna veel alust tõsikindlalt väita, et osaühingutel puudub mistahes majandustegevus ning et TSD deklaratsioonidel esitatud andmed on ebaõiged. Maakohus on jätnud täielikult tähelepanuta, et ka majandustegevuse puudumine ei võimalda väita, et TSD-l on esitatud ebaõigeid andmeid. Süüdistus rajaneb vaid L OÜ, M OÜ ja H OÜ kohta vormistatud EMTA kontrollaktidel ja maksuotsustel, mis omakorda rajanevad 2 asjaolul – osaühingutel on majandusaasta aruanded esitamata ning pangakontodel ei ole toimunud tehinguid. Mingitele muudele tõenditele või asjaoludele ei ole EMTA kontrollaktides, maksuotsustes ega süüdistuses faktiliselt tuginetud. Ühtlasi on ka maakohus vaidlustavas otsuses läbivalt tuginenud vaid erinevate osaühingute kohta vormistatud EMTA kontrollaktidele ja maksuotsustele. Apellant viitab, et kohtule esitatud EMTA kontrollaktides jm dokumentides sisalduvad EMTA ametnike hinnangud süüdistusaktis loetletud äriühingute maksudeklaratsioonides valeandmete esitamise kohta on pelgalt oletuslikud. Seadusest tulenevalt ei ole osaühingul krediidiasutuses pangakonto omamine ning pangakonto kaudu tehingute tegemine kohustuslik. Seega ei tõenda osaühingul pangakontode puudumine või neil tehingute puudumine asjaolu, et osaühingul puuduks majandustegevus. Vastupidi, osaühing võib majandustehinguid teha ka selleks krediidiasutuses olevat pangakontot kasutamata, kuid kõik tehingud tuleb kirjendada osaühingu raamatupidamises, mis aga ei ole prokuratuuri ega ka mitte EMTA-t huvitanud. Majandustegevuse olemasolu või puudumine ei ole seaduse alusel seotud majandusaasta aruande esitamise või mitteesitamisega. Majandusaasta aruande mitteesitamise fakt võimaldab teha vaid järelduse, et see on jäetud esitamata, st osaühing rikub majandusaasta aruande esitamise kohustust. Muid järeldusi sellest ei ole võimalik teha. Ühtlasi ei tõenda majandusaastaaruande mitteesitamise fakt asjaolu, et raamatupidamiskohustuslasel puuduks majandustegevus. 4 Isikule ei ole maksuotsuste mittevaidlustamine kriminaalmenetlust silmas pidades etteheidetav ega tähenda seda, et mingeid kuritegusid on toime pandud. Niisamuti ei tähenda maksuotsuste mittevaidlustamine seda, et maksuotsused kui haldusaktid oleksid õiguspärased ning et menetleja ei peaks kontrollima maksuotsustes kajastatud asjaolusid ning kontrollima, kas mingi kuriteokoosseis on realiseeritud või mitte. Olukorras, kus prokuratuur ega uurimisasutus ei ole kohtueelses menetluses osaühingute raamatupidamisdokumente välja nõudnud ega tundnud nende vastu isegi mitte huvi, ei ole võimalik väita, et neid ei ole olemas Süüdistatav ei pea tõendama oma süütust (PS § 22 lg 2, KrMS § 7 lg 2) ega olema kriminaalmenetluses aktiivne. Uurimisasutuse või prokuratuur peavad tõendeid koguma ka siis, kui kahtlustatav ütlusi ei anna. J.E ei ole takistanud uurimisasutusel ja prokuratuuril mistahes viisil tõendite kogumist. Juhatuse liikmele tasu maksmine ei eelda mingi jooksva majandustegevuse olemasolu ega ka mitte pangakontol rahaliste vahendite olemasolu. 3.1.
2. Maakohtu seisukohad, et süüdistatav on kavatsetult

§ 344

lg 1 ja 345 lg 1 alusel kvalifitseeritavad teod toime pannud, on põhjendamatu ega tugine millelegi. Maakohus on jämedalt rikkunud KrMS § 7 lõikeid 2 ja 3 ning otsuse tegemisel lähtunud sisuliselt süü eeldusest ning koostanud KrMS § 339 lg 2 tähenduses täielikult oletustel rajaneva kohtuotsuse. 3.2. Maakohus kohaldas ebaõigesti

§ 209lg 2 p 1 ning mõistis süüdistatava alusetult antud kuriteos süüdi.

Kohtuotsus rajaneb oletustele, mistõttu on kohus oluliselt rikkunud KrMS § 339 lg-t

1. 3.2.
2. J.E ei ole esitanud EMTA-le OÜ L, OÜ M ja OÜ H TSD deklaratsioonides mistahes valeandmeid, Isegi kui süüdistatav esitab maksuõigussuhtes EMTA-le ebaõigeid andmeid, on tegemist vaid minetusega maksuõigusõigussuhtes, mitte

§ 209lg 1 alusel kvalifitseeritava kuriteoga vanemahüvitise taotlemisel.

3.2.2.Kelmuse puhul viiakse isik pettusega eksimusse, süüdistuses puudub aga mistahes informatsioon isiku kohta, keda süüdistatav eksitas või eksitada soovis. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada (vt 3-1-1-84-12, p 10). Seega on maakohus alusetult leidnud, et J.E on

§ 209lg 1 alusel pettuse toime pannud.

3.2.3.Täitmata on

§ 209

lg 1 kohustuslikud koosseisulised elemendid „pettus“ ja „eksimus“, kuna süüdistatava poolt Sotsiaalkindlustusametile esitatud taotluses vanemahüvitise saamiseks ei ole esitatud mistahes valeandmeid. 3.2.4. Apellant rõhutab, et tõese taotlusega ei saaks kelmust toime panna isegi mitte siis, kui ringkonnakohus peaks jõudma järeldusele, et J.E on

§ 280

lg 1 väärteokoosseisu tähenduses esitanud ajaliselt varasemalt EMTA-le osaühingute maksudeklaratsioonides valeandmeid. 3.2.5.Apellant osundab, et pettuslik tegu ei saa seisneda õiguspärases käitumises ja seadusest tuleneva õiguse realiseerimises, s.o Sotsiaalkindlustusametile sisult korrektse ja õiguspärase vanemahüvitise taotluse esitamises. 3.2.6.Apellant leiab, et isik ei saa hakata

§ 209

lg 1 alusel kvalifitseeritavat kelmust toime panema enne vanemahüvitise saamiseks vajaliku taotluse esitamist. 3.2.7. Süüdistusest ei nähtu, et J.E oleks üldse täitnud

§ 209lg 1 subjektiivse koosseisu.

J.E on esitanud haldusorganile õiguspärase sisuga vanemahüvitise taotluse ning vanemahüvitise saamiseks ei oleks saanud ta esitada ka teistsuguse sisuga vanemahüvitise taotlust. Seega ei ole võimalik J.E poolt vanemahüvitise taotluse 5 esitamisel tuvastada mistahes koosseisupärast tahtlust panna toime kelmus. Maakohus on alusetult J.E

§ 209lg 2 p 1 alusel süüdi tunnistanud.

3.2.8. J.E on esitanud Sotsiaalkindlustusametile vaid ühe taotluse vanemahüvitise saamiseks, mistõttu on kohus

§ 209

lg 2 p 1 ebaõigesti kohaldanud, kuna süüdistatav ei ole varasemalt mingit kelmust toime pannud. Maakohus on faktiliselt heitnud J.E-le ette korduvat

§ 280

lg 1 väärteokoosseisu realiseerimist, mis aga ei moodusta

§ 209lg 2 p 1 tähenduses faktilist retsidiivi.

3.2.9. Kokkuvõttes on maakohus J.E alusetult

§ 209lg 2 p 1 alusel süüdi tunnistatud.

Maakohtu otsus tuleb vastavas osas tühistada ning J.E temale esitatud süüdistuses õigeks mõista. 3.3. Maakohus kohaldas ebaõigesti

§ 424lg-t 1 ning mõistis süüdistatava alusetult antud kuriteos süüdi. Maakohus sai Kr

MS § 339 lg-t 2, § 7 lg-t 2 ja PS § 22 lg-t 2 oluliselt rikkudes vaid oletades jõuda seisukohani, et alkoholijoobe mõõtetulemus on jälgitav. 3.3.

1. Maakohus ei ole ühegi tõendi põhjal tuvastanud, et süüdistatava joobeseisundi oleks tuvastanud pädev mõõtja. Apellant rõhutab, et käesoleval juhtumil ei ole mitte ühegi kohtule esitatud tõendiga tõendatud asjaolu, et Politsei- ja Piirivalveametil või mõõtmistoimingut läbi viinud ametnikul (patrullpolitseinik Kaie Parts) oli üleüldse mingisugunegi erialane pädevus mõõtmaks inimese väljahingatavas õhus etanooli massikontsentratsiooni, mistõttu mõõtetulemused pole jälgitavad ega usaldusväärsed ning neile pole võimalik süüdimõistvat kohtuotsust rajada. 3.3.
2. Prokurör ei ole tõendanud süüdistatava joobe tuvastamiseks kasutatud tõenduslikul alkomeetril tüübikinnitustunnistuse olemasolu, mistõttu ei ole prokurör tõendanud mõõtetulemuse jälgitavust. Prokurör ei ole kohtule esitanud mõõtmiseks kasutatud tõendusliku alkomeetri Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti poolt väljastatavat siseriiklikku mõõtevahendi tüübikinnitustunnistust, mistõttu ei ole kohtul võimalik hinnata ega ka mitte tuvastada, kas mõõtetulemus on jälgitav või mitte. Seejuures ei ole teada, kas mõõtevahendil üldse on olemas siseriiklik tüübikinnitustunnistus või mitte või kas see üldse kehtib või mitte. 3.3.
3. Prokurör ei ole tõendanud süüdistatava joobe tuvastamiseks kasutatud tõenduslikul alkomeetril taatlustunnistuse olemasolu, mistõttu ei ole prokurör tõendanud mõõtetulemuse jälgitavust. 3.3.
4. Maakohtu viide Riigikohtu lahendi nr 1-17-5210 p-le 25 on täielikult asjakohatu, kuna viidatud asjas tõstatati Riigikohtu lahendist nähtuvalt mõõtmiseks kasutatud seadmete mõõteseaduse § 5 lg 1 nõuetele vastavuse küsimus alles kassatsioonis. 3.3.
5. Arvestades, et kaitsja vaidlustas süüdistusakti tervikuna ega võtnud ühtegi väidet omaks, pidi ka prokurör mõõtetulemuse jälgitavuse tõenditega tõendama. 3.3.
6. Kokkuvõttes on maakohus J.E

§ 424

lg 1 alusel alusetult süüdi tunnistanud, kuna kohtule ei ole esitatud mistahes tõendeid, mis võimaldaksid väita joobeseisundi nõuetekohast ja tõsikindlat tuvastamist, maakohus ei ole selliseid tõendeid ka KrMS § 15 alusel vahetult uurinud. Maakohtu otsus tuleb J.E

§ 424

lg 1 alusel süüdimõistmist puudutavas osas tühistada ning J.E temale esitatud süüdistuses õigeks mõista. 3.4. Eeltoodust tulenevalt palub J.E kaitsja tühistada Pärnu Maakohtu 22.06.2020 kohtuotsus täies ulatuses ning teha uus kohtuotsus, millega mõista süüdistatav temale esitatud süüdistustes täies ulatuses õigeks; Mõista riigilt süüdistatava kasuks välja valitud kaitsjale makstud tasu. 6 PROKURÖRI KIRJALIKUD SEISUKOHAD 4.

§ 424

lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteoepisoodi osas prokurör apellandi seisukohaga ei nõustu. Kohtuistungi 27.04.2020 protokollist selgub, et prokurör esitas kohtule tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli koos tõendusliku alkomeetri väljatrükiga. Nimetatud tõenditega prokurör tõendas, et J.E ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholi vähemalt 1,12 milligrammi. Prokurör viidates Riigikohtu 3-1-1-7-12 määruse p 13 leiab, et kaitsja oleks pidanud kaitseaktis või hiljemalt tõendi avaldamise ajal avaldama arvamust mõõtetulemuse osas ning sellega mittenõustumise korral viitama ka konkreetsetele asjaoludele, miks tema arvates tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja tõendusliku alkomeetri väljatrükiga ei ole usaldusväärselt tõendatud J.E alkoholijoove. Kaitsja nimetatud tõendite lubatavuse ja usaldusväärsuse osas vastuväiteid ei esitanud (27.04.2020 toimunud kohtuistungi protokoll lk 7-8). Prokuröri seisukohta toetavad Tallinna Ringkonnakohus 05.02.2018 otsuses ja Riigikohtu 28.11.2019 otsuses 1-17-5210 sedastatud seisukohad. Tallinna Ringkonnakohus on 05.02.2018 otsuse nr 1-17-87 p 8 märkinud, et kui isik valib aktiivse kaitsetaktika, siis on ta kohustatud enda esitatud väidete kinnituseks ka tõendeid esitama või vähemalt tegema kohtule võimalikuks enda väidete kontrollimise. Eelöeldu ei puuduta mitte üksnes materiaalõiguslikke tõendamiseseme asjaolude hulka kuuluvaid küsimusi, vaid ka tõendite lubatavuse või usaldusväärsusega seonduvaid küsimusi. Nimetatud ringkonnakohtu seisukohta vaidlustas apellant ka Riigikohtus, kuid tulutult. Riigikohtu 09.05.2018 määrusega keelduti kassatsiooni menetlusse võtmisest. Prokurör teeb viite Riigikohtu 28.11.2019 otsuse nr 1-17-5210 p 25 ja märgib, et antud juhul prokurör pidas tõendusliku alkomeetriga tuvastatud mõõtetulemust usaldusväärseks ning kuna mõõtetulemuse usaldusväärsust kaitsja ei vaidlustanud, ei olnud ja ei ole ka vaja toimikusse lisada täiendavaid tõendeid J.E alkoholijoovet mõõtnud isiku pädevuse ja J.E alkoholijoobe tuvastamisel kasutatud tõendusliku alkomeetri tüübikinnitustunnistuse ning taatlustunnistuse osas. Riigikohtu 21.10.2019 määruses nr 4-19-1178 väljendatakse seisukohta, et LS § 69 lg-s 2 sätestatud alkoholijoobeseisundi mõiste puhul on oluline alkoholist tekkinud juhtimisvõimetus ja numbrilised näitajad on sekundaarse tähendusega. Oluline ei ole see, kui suur kogus alkoholi on inimese organismis, vaid see, kas inimene teab või peab võimalikuks, et ta on alkoholist tulenevalt juhtimisvõimetu. Prokurör on arvamusel, et alkoholijoobest tingituna esinesid J.E tugevalt häiritud ja väliselt tajutavad muutused psüühilistes funktsioonides ja kehalistes reaktsioonides ning ta ei olnud ilmselgelt võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima. TL kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et J.E esinesid tugevad välised joobetunnused. Tal oli probleeme sirgelt kõndimisega, otse kõndimisega, ta hoidis poe seinast kinni, et tasakaalu hoida ja see äratas tunnistaja tähelepanu (27.04.2020 toimunud kohtuistungi protokoll lk 4). Tema sõidustiil oli aeglane, ebakindel, kaldus vastassuunavööndisse (27.04.2020 toimunud kohtuistungi protokoll lk 5). Kui tunnistaja autoukse avas, siis tuli autost tugevat alkoholilõhna. J.E oli raskusi arusaamisega, mis toimub. Sõiduauto kõrvalistuja ees põrandal olid alkoholipudelid. J.E haaras sealt kahel korral Vana Tallinna pudeli ja tahtis jooma hakata. Tunnistaja võttis alkoholipudelid ära (27.04.2020 toimunud kohtuistungi protokoll lk 5). 7 Kohtuistungil vaadeldi tunnistaja TL mobiiltelefoniga filmitud salvestust (27.04.2020 toimunud kohtuistungi protokoll lk 7). Videosalvestiselt on näha, et J.E istub sõiduauto juhi kohal ja on turvavööga kinnitatud. Ta üritab kahel korral juua Vana Tallinna pudelist alkoholi ja tunnistaja ei võimaldada seda teha. Samuti üritab J.E sõiduautost lahkuda ja tunnistaja takistab seda. J.E esinevad väliselt tajutavad alkoholijoobele viitavad tunnused. Juba ainuüksi nende tõendite pinnalt on tõendatud, et J.E juhtis 24.11.2018 kella 13:24 ajal sõiduautot alkoholijoobes. Prokurör on arvamusel, et kaitsja püstitatud hüpotees mõõtetulemuse ebausaldusväärsuse osas on paljasõnaline, mille kinnituseks ei esita ta ühtegi tõendit ega isegi mitte selgitust, millisel põhjusel võiks niisugune kahtlus olla tõsiselt võetav. 5.

§ 209

lg 2 p 1, § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 kuriteoepisoodide osas prokurör apellandi argumentatsiooniga ei nõustu. Apellandi seisukohast tuleneb, et dokumendi nõutavaks vormiks on igal juhul paberkandajal olev dokument, mis on prokuröri hinnangul ekslik. Tegelikult on dokumentidena käsitletavad ka digitaalaselt allkirjatud erinevad dokumendid. Apellandi loogika kohaselt digitaalselt allkirjastatud dokument saavutab dokumendi staatuse alles pärast selle väljatrükkimist printerist. Selline tõlgendus on ebaloogiline ja ekslik.

§ 344

kommenteeritud väljaande p 3.2.2 leitakse muuhulgas, et dokument on ka inimese mõtteväljendus, mis võib endast kujutada ka pikto- või krüptogrammi, kodeeritud hinda triipkoodina. Erinevalt apellandist on prokurör seisukohal, et e-maksuametis koostatud TSD ja TSD lisa 1 vormid on J.E mõtteväljendus, kuna ta on enda isiku identifitseerinud ID-kaarti kasutades unikaalse PIN 1 koodiga, siis on ta sellise tegevusega koostanud dokumendid. Dokumendi vormina ei ole nõutav nende väljatrükkimine paberikandjale, dokumendi staatuse omandasid TSD ja TSD lisa 1 vormid sellest momendist, kui J.E kinnitas nendes väljendatud andmete õigsust. J.E esitas MTA-le teadvalt ebaõigete andmetega osaühingute TSD ja TSD lisa 1 vormid endale töötasu maksmise, tulumaksu, sotsiaalmaksu, töötuskindlustusmakse ning kogumispensioni maksega, millega kaasnevalt tekkis äriühingul kohustus tööjõumaksude (tulumaks, sotsiaalmaks, töötuskindlustusmakse, kogumispensioni makse) tasumiseks ning J.E omakorda tekkis võimalus taotleda seadusest ettenähtud suuremat haigus- ja vanemahüvitist, samuti on sotsiaalmaksuga maksustatav tulu aluseks pensionistaaži ja väljamaksmisele kuuluva pensioni suuruse arvutamisel. J.E koostas perehüvitiste seaduse (PHS) § 7 lg 1, ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 5 lg 1, riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 3 lg 1 ja kogumispensionide seaduse (KoPS) § 2 lg 2 mõttes õiguslikku tähendust omavad maksudeklaratsioonid ja esitas need Maksu- ja Tolliametile, eesmärgiga saada seadusest ettenähtud suuremas ulatuses vanemahüvitist. Seega on ebaõige apellandi seisukoht, et J.E ei omandanud eelnimetatud dokumentide võltsimisega isiklikult mingeid õigusi. Prokurör on seisukohal, et kui J.E kaitsja väidab, et J.E on tegelikult töötasu saanud, siis peab ta selle versiooni tõestuseks esitama tõendeid või vähemalt looma reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks. Juhul, kui kohtualune ega tema kaitsja ei loo reaalset võimalust oma väite kontrollimiseks, pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlustest, mida tuleks tõlgendada kohtualuse kasuks. Antud juhul J.E kaitsja hüpotees, et MTA-le esitatud tööjõumaksude deklaratsioonides kajastatud andmed on tõesed, on paljasõnaline ja kriminaaltoimiku 8 materjalidega vastuolus. Puuduvad dokumentaalsed tõendid äriühingute maksevõime kohta, seega on kummutatud kaitseversioon J.E-le töötasude maksmise osas ning antud juhul ei esine põhjendatud kahtlust, mis tuleks KrMS § 7 lg 3 alusel tõlgendada süüdistatava kasuks. J.E oli OÜ M juhatuse liige 14.06.2012-07.12.

1. Osaühingu viimane majandusaasta aruanne on esitatud
2. aastal, mille kohaselt oli äriühingu kasum 7317 Eesti krooni. J.E oli OÜ L juhatuse liige ajavahemikul 12.10.2016-13.12.
3. Osaühingu viimane majandusaasta aruanne on esitatud
4. aastal. J.E oli OÜ H juhatuse liige 18.02.2015-12.10.
5. Osaühingu viimane majandusaasta aruanne on koostatud perioodi 01.04.2013- 31.03.2014 kohta. Majandusaasta aruannete kohaselt puudus äriühingul käive alates
6. aastast. J.E, osaühingute juhatuse liikmena, oli teadlik, et OÜ L, OÜ M ja OÜ H poolt olid töötasult arvestatavad maksud kinni pidamata ning samuti sellest, et eelnimetatud äriühingutes reaalset majandustegevust ei toimunud, seetõttu puudusid osaühingutel isegi teoreetilised võimalused osaühingute ainukesele töötajale J.E-le töötasu maksmiseks. J.E eeluurimisel ja kohtuistungil ütlusi ei andnud, seetõttu puudub isikuline tõend, millele tuginevalt saaks J.E kaitsja väita, et J.E on saanud töötasu OÜdest L, M ja H. Kontrollaktides sisalduva informatsiooni kohaselt oli J.E teadlik kontrollaktide sisust, kuid vaatamata MTA korduvatele korraldustele ei esitanud äriühingute raamatupidamise algdokumente ning töötasude maksmise osas andis MTA-le üldsõnalisi ning dokumentaalselt tõendamata selgitusi. Prokurör on seisukohal, et TSD ja TSD lisa 1 vormide esitamise tehiolud seavad kahtluse alla nendes kajastatud töötasu ja töötasult arvestatavate maksude õigsuse. Antud juhul on TSD ja TSD lisa 1 vormide esitamise asjaolud niivõrd ebausutavad, et ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes on tõendatud, et TSD ja TSD lisa 1 vormidel kajastatud andmed ei vasta tegelikkusele. Eluliselt ei ole usutav, et J.E on saanud sendi täpsusega kattuvat töötasu
7. a OÜ-st L ja
8. a OÜ-st H. Kõigi kolme äriühingu TSD ja TSD lisa 1 vormid on esitatud terve aasta kohta korraga ja aastase hilinemisega. Eluliselt on usutav, et J.E poolt TSD ja TSD lisa 1 deklaratsioonide võltsimist motiveeris võimalus saada seadusest ettenähtud suuremas ulatuses vanemahüvitist. Seda näitab asjaolu, et eelnimetatud dokumendid esitas ta alles pärast tütre sündi, rohkem kui aastase hilinemisega, kuigi ta oli teadlik, et oleks need dokumendid pidanud esitama igakuuliselt, järgneva kuu
9. kuupäevaks. Erinevalt kaitsjast on prokurör seisukohal, et MTA-le esitatud deklaratsioonid sisaldavad tegelikkusele mittevastavaid andmeid. Ebaõige on deklaratsioonides kajastatu, et J.E on ajavahemikul jaanuar kuni detsember 2015 saanud töötasu OÜ-st L kogusummas 77 800,80 eurot ja OÜ-st M kogusummas 61 761,36 eurot. Samuti ei vasta tegelikkusele, et J.E on ajavahemikul jaanuar kuni detsember 2016 saanud OÜ-st H töötasu kogusummas 77 800,80 eurot. Prokurör on veendunud ka selles, et 14.09.2016, 06.10.2016 ja 15.06.2017, s.o tööjõumaksude deklareerimise momendil oli J.E teadlik sellest, et äriühingute poolt olid töötasudelt arvestatavad tööjõumaksud osaühingute poolt kinni pidamata ja MTA-le tasumata. MTA esitatud andmetest ja äriregistri andmete väljatrükkidest selgub, et kõigis kolmes äriühingus oli J.E juhatuse liige ja ühtlasi ka ainukene töötaja, kellele töötasu maksti. Sisuliselt on töötasu maksja ning saaja üks ja sama isik, s.o J.E. Prokurör on veendunud, et kriminaalasjas kogutud tõenditega on tõendamist leidnud, et J.E-le kolme eelnimetatud äriühingu poolt töötasu ei makstud. Süüdistuses nimetatud 9 osaühingutel puudus majandustegevus, mistõttu puudus äriühingutel ka sisuline võimalus töötasu maksmiseks. Kaitsja poolt püstitatud hüpotees töötasude maksmise osas on paljasõnaline, mille kinnituseks ei esita ta ühtegi tõendit ega isegi mitte selgitust, mis põhjusel võiks niisugune kahtlus olla tõsiselt võetav. 27.04.2020 toimunud kohtuistungi protokollist nähtub, et prokurör esitas kohtule MTA 28.11.2016 kontrollakti. Prokurör tõendas, et J.E esitas OÜ L juhatuse liikmena 06.10.2016 Maksu- ja Tolliametile teadvalt ebaõigete andmetega osaühingu tulumaksu, sotsiaalmaksu, töötuskindlustusmakse ning kogumispensioni maksega (tööjõumaksudega) osaühingu jaanuar-detsember 2015 TSD ja TSD lisa 1 vormid, millega kaasnevalt tekkis äriühingul kohustus tööjõumaksude tasumiseks ning J.E omakorda tekkis potentsiaalne võimalus taotleda seadusest ettenähtud suuremat haigus- ja vanemahüvitis, samuti on sotsiaalmaksuga maksustatav tulu aluseks pensionistaaži ja väljamaksmisele kuuluva pensioni suuruse arvutamisel. Prokurör andis ülevaate MTA seisukohast ja järeldusest. Kaitsja nimetatud tõendite lubatavuse ja usaldusväärsuse osas vastuväiteid ei esitanud (protokolli lk 8-9). Samast protokollist nähtub, et prokurör esitas kohtule tõendina MTA 25.11.2016 kontrollakti, millega prokurör tõendas, et J.E esitas OÜ M juhatuse liikmena 14.09.2016 Maksu- ja Tolliametile teadvalt ebaõigete andmetega osaühingu tulumaksu, sotsiaalmaksu, töötuskindlustusmakse ning kogumispensioni maksega (tööjõumaksudega) osaühingu jaanuardetsember 2015 TSD ja TSD lisa 1 vormid, millega kaasnevalt tekkis äriühingul kohustus tööjõumaksude tasumiseks ning J.E omakorda tekkis potentsiaalne võimalus taotleda seadusest ettenähtud suuremat haigus- ja vanemahüvitis, samuti on sotsiaalmaksuga maksustatav tulu aluseks pensionistaaži ja väljamaksmisele kuuluva pensioni suuruse arvutamisel. Tõend andis ülevaate MTA seisukohast ja järeldusest. Ka selle tõendi lubatavuse ja usaldusväärsuse osas kaitsja vastuväiteid ei esitanud (protokolli lk 9). Lisaks nähtub 27.04.2020 kohtuistungi protokollist, et prokurör esitas kohtule MTA 07.08.2017 kontrollakti. Sellega prokurör tõendas, et J.E OÜ H juhatuse liikmena esitas 15.06.2017 Maksu- ja Tolliametile teadvalt ebaõigete andmetega osaühingu tulumaksu, sotsiaalmaksu, töötuskindlustusmakse ning kogumispensioni maksega (tööjõumaksudega) osaühingu jaanuar-detsember 2016 TSD ja TSD lisa 1 vormid, millega kaasnevalt tekkis äriühingul kohustus tööjõumaksude tasumiseks ning J.E omakorda tekkis potentsiaalne võimalus taotleda seadusest ettenähtud suuremat haigus- ja vanemahüvitis, samuti on sotsiaalmaksuga maksustatav tulu aluseks pensionistaaži ja väljamaksmisele kuuluva pensioni suuruse arvutamisel. Prokurör andis ülevaate MTA seisukohast ja järeldusest. Selle tõendi lubatavuse kaitsja vaidlustas, märkides, et see väljub süüdistuse raamidest (protokolli lk 10). Juhul, kui kaitsja pidas kontrollakte lubamatuks või ebausaldusväärseks tõendiks, siis oleks ta pidanud nimetatud asjaolu avaldama tõendite esitamise protsessis ning viitama ka konkreetsetele asjaoludele, miks ta peab kontrollakte lubamatuks või ebausaldusväärseks tõendiks (prokurör tugineb siinkohal eelnevalt, s.o apellatsioonivastuse III alajaotuses esitatud vastuargumentidele). J.E, OÜ L juhatuse liikmena, ei esitanud kontrollimisele OÜ L raamatupidamise algdokumente. 21.10.2016 väljastas MTA ettevõttele J.E enda poolt avaldatud meiliaadressile XXX korralduse nr 12.2-3/038554-1, mille ettevõte jättis täitmata. OÜ M esitas kontrollitaval perioodil raamatupidamise pearaamatu kahe konto väljavõtte, kus on näha ainult tööjõukulude arvestus (konto: palga võlg) ja kassast töötasu väljamaksmise kanded (konto: kassa). Muid majandustehinguid kirjeldatud ei ole. 10 Seega J.E, OÜ M juhatuse liikmena, ei täinud MTA korraldusi (21.10.2016 nr 12.2-3/0388377-2 ning 04.11.2016 nr 12.2-3/038377-3) täiendavate lisaküsimuste ja dokumentide esitamiseks, sh ka küsimused ja dokumendid, mis tõendaksid laenu saamist K OÜ-lt. J.E, OÜ H juhatuse liikmena, ei esitanud kontrollimisele OÜ H raamatupidamise algdokumente. 22.06.2017 väljastati korraldus nr 12.2-3/040496-1, mille täitmise tähtaeg oli 10.07.
10. J.E saatis e-posti teel teavituse, et viibib haiguslehel, ning palus korralduse täitmiseks 7 lisapäeva. 27.06.2017 otsusega 12.2-3/040496-2 rahuldati OÜ H taotlus ning uueks korralduse täitmise tähtajaks määrati 17.07.
11. Ettevõte jättis nimetatud korralduse uueks tähtajaks täitmata. Kontrollaktides sisalduva informatsiooni kohaselt oli J.E teadlik kontrollaktide sisust, kuid vaatamata MTA korduvatele korraldustele ei esitanud äriühingute raamatupidamise algdokumente ning töötasude maksmise osas andis MTA-le üldsõnalisi ning dokumentaalselt tõendamata selgitusi. Seega ei vasta tegelikkusele apellandi väide, et J.E-lt ei nõutud raamatupidamise dokumentide esitamist. Prokurör nõustub kohtuga, et ei ole eluliselt usutav, et isik, kellel on tema sissetulekuid tõendavad dokumendid raamatupidamises olemas ja kes reaalselt on töötasu saanud ja kes jääb nende maksuotsuste tulemusena ilma märkimisväärsest sissetulekust, jätab sellised dokumendid esitamata ning ei vaidlusta maksuotsuseid. Prokurör nõustub kohtuga ka selles, et tõendatud on kõigi 3 osaühingu osas majandustegevuse puudumine. Kaitsja püstitatud hüpotees, et osaühingutel oli majandustegevus, on paljasõnaline, mille kinnituseks ei esita ta ühtegi tõendit ega isegi mitte selgitust, mis põhjusel võiks niisugune kahtlus olla tõsiselt võetav. Erinevalt apellandist on prokurör seisukohal, et TSD ja TSD lisa 1 vormid on käsitletavad dokumentidena, mistõttu on ebaõige apellandi seisukoht, et J.E, koostades TSD ja TSD lisa 1 vormid, esitas ta MTA-le pelgalt valeandmeid (sellise seisukoha argumentatsioon käesoleva alajaotuse punktis 1). Kuna J.E esitas MTA-le valeandmeid sisaldavad dokumendid, eesmärgiga omandada õigusi, pani ta toime

§-s 209 sätestatud süüteokoosseisu. Prokurör nõustub kohtuga, et pettus riigilt raha saamiseks leiab aset väljaspool maksumenetlust ja eksimusse viidi Sotsiaalkindlustusamet. Vanemahüvitise maksmine on reguleeritud perehüvitiste seadusega. Vanemahüvitise näol ei ole tegemist maksuga, mistõttu antud juhul ei kohaldu maksukorralduse seaduses sätestatu. Prokurör esitades MKS § 1, § 2; MKS § 1531 ja PHS § 1ning § 2 sätestatu leiab, et vanemahüvitise näol ei ole tegemist maksuga, mistõttu antud juhul ei kohaldu MKS-s sätestatu, sealhulgas ka MKS § 1531 . Süüdistuse kohaselt põhjustas J.E Eesti Vabariigile ebaõige ettekujutuse loomise teel varalist kahju. Seega viidi eksitusse isik, kes riigiasutuse nimel otsuse hüvitise määramiseks tegi. Prokurör nõustub kohtuga, et sellisel juhul ei ole vaja isikut nimeliselt välja tuua, kuna kahju ei saanud isik, kes otsuse tegi, vaid Eesti Vabariik. Maakohtu otsuses on põhjalikult käsitletud, milles seisnes J.E poolne pettuslik tegevus, s.o varalise kasusaamise eesmärgil, tegelikest asjaoludest teadavalt ebaõige ettekujutuse loomine ning varalise kahju põhjustamine Eesti Vabariigile. 11 Prokurör esitab sellekohased kohtu põhjendused ja leiab, et maakohus on tõendeid hinnanud kogumis, kohtu järelduste kujunemine on jälgitav ning kohtuotsuse argumentatsioon on veenev, mistõttu puudub seaduslik alus maakohtu otsuse tühistamiseks. Eeltoodust tulenevalt on prokurör arvamusel, et apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD ISTUNGIL 6. Süüdistatav ja kaitsja toetasid valitud kaitsja poolt esitatud apellatsiooni ja taotlesid seal esitatud põhjenduste alusel õigeksmõistva otsuse tegemist. Prokurör leidis, et apellatsioonis esitatud argumendid ei anna alust maakohtu põhjendatud ja seadusliku otsuse tühistamiseks. Palus jätta apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED 7. Kaitsja on vaidlustanud J.E süüdimõistmise

§ 344

lg 1 ja

§ 345lg 1 kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemistes.

7.1. Kaitsja leiab, et maakohus on

§ 344

lg-t 1 ja § 345 lg-t 1 ebaõigesti kohaldanud kuna MTA elektroonilises iseteeninduskeskkonnas täidetav ja paberkandjal omakäeliselt allkirjastamata TSD pole dokument, mistõttu pole seda võimalik ka võltsida. Analoogse väite on kaitsja esitanud ka maakohtus ja kohus on viitega kaitsja enda poolt nimetatud Riigikohtu lahendile juba sellise väite ekslikkuse osas oma seisukoha esitanud. Kolleegium maakohtu põhjendustega nõustub ja peab vajalikuks vaid märkida, et lisaks maakohtu poolt märgitule on ka Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-96-16 elektrooniliselt esitatud ja allkirjastamata hinnapakkumist käsitatud dokumendina. Nii on Riigikohus selles lahendis sedastanud, et dokument on muu hulgas ka kirjalik akt, millel puudub selle väljaandja allkiri. Dokumendi väljaandja ei pea olema tuvastatav ainuüksi tema allkirja kaudu. Kaitsja väide, et dokumendiks saab olla vaid paberkandjal ja omakäeliselt allkirjastatud kirjalik akt on nö ajast ja arust väide, kuna juba 2000 aastal väljakuulutatud Digiallkirja seaduse § 3 lg 1 kehtestas üldise põhimõtte, mis on üle kantud kehtivatesse asjaajamist ja dokumendihaldust reguleerivatesse õigusaktidesse, et digitaalallkirjal on samad õiguslikud tagajärjed nagu omakäelisel allkirjal. Analoogse seisukoha on sedastanud ka Riigikohus oma lahendis nr 3-1131-09). Esitatud süüdistuse kohaselt sisenedes ID kaarti kasutades e-maksuametisse ja identifitseerides enda isiku PIN 1 koodi kasutades, koostas J.E teadvalt ebaõigete andmetega õiguslikku tähendust omavad maksudeklaratsioonide, TSD ja TSD lisa 1 vormid ( 1kd. t.lk. 169-174). Kolleegium, nõustudes maakohtuga leiab, et teabekandjal süüdistuses nimetatud deklaratsioonide näol on tegemist elektroonilise dokumendiga, mis on isikut tuvastada võimaldavas kirjalikus vormis mõtteväljendus, milles ära näidatud andmed on nende esitamisel mõeldud tõendama õiguslikult relevantseid asjaolusid ja selliseid dokumente on võimalik võltsida. 7.2. Kaitsja leiab, et võltsimisest ei saa rääkida kuna dokumendi järeletegemine või ümbertegemine pole tuvastatud. 12 Maakohus on juba kaitsja poolt

§ 344

lg 1 ettenähtud võltsimise liialt kitsale tõlgendamisele otsuses tähelepanu juhtinud. Kolleegium, nõustudes maakohtuga märgib, et kohtupraktika kohaselt on intellektuaalse võltsimisega tegemist juhul, kui dokumendi koostajana näidatud ja selle koostamiseks õigustatud isik kannab formaalselt autentsesse dokumenti sisult ebaõigeid andmeid ( vt nt Riigikohtu lahendit nr 1-16-5757). Kaitsja poolt apellatsioonis tehtud viited materiaalse võltsimise tõendamatusele eeltoodud kohtupraktika muutmiseks alust ei anna. 7.

1. Kaitsja leiab, et MTA-le esitatud TSD-ga on võimalik omandada vaid kohustusi, mistõttu intellektuaalne võltsimine pole õiguslikult võimalik. Kolleegium kaitsjaga ei nõustu. Maakohus on juba süüdistuse alusel lugenud tõendatuks, et J.E poolt võltsitud deklaratsioonid, milles olid tema kui äriühingu juhatuse liikme poolt tahtlikult ära näidatud valeandmed 2015 aasta jaanuar-detsember osaühingutest M ja L ning 2016 jaanuaris- detsember osaühingust H J.E töötasu saamise kohta, andis talle õiguse saada seaduses ettenähtust suuremas summas vanemahüvitist. Seega on täidetud ka dokumendi võltsimise koosseisu objektiivse tunnusena ettenähtud õiguste omandamise võimalikkus. 7.
2. Kaitsja leiab, et maakohtu järeldus, et J.E on süüdistuses nimetatud äriühingute deklaratsioonides esitanud valeandmeid, on oletuslik ja tõendamata. Kaitsja leiab, et MTA poolt koostatud ja süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olnud kontrollaktid ja maksuotsused on vaid ametnike subjektiivsed hinnangud ega oma kriminaalasjas tähtsust. Esmalt kolleegium, analoogselt prokuröri poolt apellatsioonivastuses märgitule, toonitab, et maakohtu istungil on prokuröri poolt esitatud MTA poolt koostatud dokumendid ja taotletud nende vastuvõtmist ja vahetut uurimist ( 1 kd. t.lk. 189-196). Kaitsja on kõikidest dokumentidest vaielnud vastu vaid MTA 07.08.2017 kontrollaktile põhjendusega, et see väljub süüdistuse raamidest kuna põhineb 2017 aasta juunis esitatud deklaratsiooni parandusel. Teistele prokuröri poolt esitatud tõendite vastuvõtmisele pole kaitsja vastu vaielnud. Seega pole nende seaduslikkust ega usaldusväärsust kahtluse alla seadnud. Teiseks kolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väidete alusel puudub igasugune kahtlus MTA poolt koostatud dokumentide kui tõendite seaduslikkusel. Kontrollaktidel( 1 kd. t.lk. 5969,75-85, 94-103) on ära näidatud muuhulgas kontrolli teostamise õiguslikud alused ja kontrolli läbiviija. Kontrollakti sisust nähtuvad ka andmed, millised on ametile esitatud ja samuti tuvastatud asjaolud ja nendele tuginevad järeldused. Maksuotsustes( 1 kd. t.lk. 70-72,9193) on ära näidatud maksuotsuse tegemise õiguslikud alused, menetluskäik, kokkuvõte tuvastatud asjaoludest milledele otsus tugineb. Kaitsja on leidnud, et MTA hinnangud ei põhine äriühingute raamatupidamisdokumentidel. Kolleegium selles osas peab vajalikuks analoogselt maakohtu otsuses kajastatule märkida, et nii nagu MTA on tõenditena hinnatud kontrollaktides ära näidanud, milledele järelduste tegemisel tuginetakse, on seal ka eraldi välja toodud korraldused, millised kohustasid J.E kui äriühingute juhatuse liiget esitama MTA-le vastavad raamatupidamisdokumendid. Samuti on seal ära näidatud millises osas on korraldus J.E poolt täidetud ja millises mitte. Nii on OÜ-t L( 1 kd. t.lk. 59-69) ja OÜ-t H(1 kd. t.lk. 94-103) puudutavates kontrollaktides ära näidatud, et J.E ei täitnud raamatupidamise algdokumentide esitamise kohustust ja OÜ M ( 1 kd. t.lk. 75-85) kontrollaktides on kajastatud need raamatupidamisdokumendid, millised olid J.E poolt esitatud ja nendele on ka hinnang antud. 13 Seega vastavad kontrollaktid tegelikule olukorrale ka MTA –le esitatud dokumentatsiooni osas, mistõttu kõikide raamatupidamisdokumentide puudumine prokuröri poolt esitatud ja MTA poolt koostatud tõendite seaduslikkust ega usaldusväärsust kahtluse alla ei sea ega anna alust jõuda järeldusele, et dokumentides esitatud järeldused on vaid oletuslikud. Samuti on eeltoodu alusel ekslik kaitsja apellatsioonis korduvalt esitatud väide, et MTA pole äriühingute raamatupidamisdokumentatsioonist olnud huvitatud ega nõudnud neid kordagi välja. MTA poolt koostatud kontrollaktid sellise väite kummutavad. Siinkohal kolleegium ka osutab, et vastavalt maksukorralduse seaduse § 554 lõikele 2 on maksukohustuslane kohustatud: 1) tagama maksuhaldurile juurdepääsu maksukontrolliga seotud andmetele; 2) esitama maksuhaldurile asjasse puutuvaid dokumente ja asju; 3) andma maksuhalduri nõudel seletusi; 4) tutvustama maksuhaldurile oma raamatupidamissüsteemi ning muid majandusarvestus- ja infosüsteeme. Samuti kehtestab MKS § 62 lg 1 muuhulgas, et maksuhalduril on õigus nõuda maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks maksukohustuslaselt dokumentide esitamist. Seega oli J.E kohustatud juba Maksu- ja Tolliameti korralduse alusel raamatupidamisdokumendid ametile esitama, kuid ta seda nõutule vastavalt ei teinud vaid hoidus üldse menetlusest kõrvale. Samuti kolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et äriühingutel majandustegevuse puudumist on võimalik tõendada vaid raamatupidamisdokumentide alusel. Raamatupidamise algdokument on küll üks tõend, kuid tulenevalt KrMS §-s 61 sätestatud tõendite vaba hindamise põhimõttest, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, ei sõltu tõendamiseseme asjaolude tuvastamine vältimatult vaid ühte kindlasse tõendi liiki kuuluva tõendi olemasolust. Maakohus on süüdistuses nimetatud äriühingutel majandustegevuse puudumise osas oma järeldustes tuginenud MTA poolt koostatud ja kohtule esitatud tõendite kõrval veel teistele vahetult uuritud tõenditele. Nii on kohus tuginenud AS Swedbank vastusele ( 1 kd. t.lk. 125126), mille kohaselt OÜ L kontol, OÜ M kontol ning J.E arvelduskontodel puudusid ajavahemikul 01.01.2015 kuni 08.06.2017 toimingud, ajavahemikul 01.01.201631.12.2016 OÜ H arvelduskontol puudusid toimingud. Nordea Bank AB Eesti filiaali vastustele päringule, et OÜ M kontodel ja J.E kontol puudusid ajavahemikul 01.01.2015 kuni 14.06.2017 toimingud. Kaitsja märgib, et osaühingul krediidiasutuses pangakonto omamine ja panga kaudu tehingute tegemine pole kohustuslik. Kolleegium sellise väitega nõustub kuna sularahas arveldamine pole keelatud. Samas nimetatud asjaolu ei väära tõendite kogumile, millised samuti näitavad majandustegevuse puudumist, tuginevat maakohtu järeldust mille kohaselt pole eluliselt usutav, et äriühingud, mis tegutsevad põhitegevusena laenuandmisega, kinnisvara üürimisega, maastiku hoolduse ja korrashoiuga, ei tee aastate jooksul ühtegi tehingut panga kaudu ja ka äriühingu kontole ei laeku ühtegi makset. Ei ole eluliselt usutav ka asjaolu, et üks äriühing, kes suudab teha märkimisväärseid väljamakseid juhatuse liikmele, jätaks aasta jooksul seejuures tasumata kõik maksud MTA-le. Maakohus on tuginenud ka Äriregistri väljavõtetele, milledest muuhulgas nähtub, et J.E oli OÜ L juhatuse liige ajavahemikul 12.10.2016-13.12.
3. Osaühingu viimane majandusaasta aruanne on esitatud
4. aastal. J.E on olnud OÜ M juhatuse liige ajavahemikul 14.06.2012-07.12.
5. Viimane majandusaasta aruanne on esitatud
6. aastal. Äriregistri väljavõttest (I kd tl 155-158) nähtub, et J.E on olnud OÜ H juhatuse liige 18.02.2015-12.10.
7. Majandusaasta aruannete kohaselt puudus äriühingul käive alates
8. aastast, viimane majandusaasta aruanne on koostatud perioodi 01.04.2013-31.03.2014 kohta, ka siis puudus äriühingul tegevus. 14 Tuvastades J.E teadlikkuse ettevõtlust reguleerivast seadusandlusest on kohus toetunud äriregistri väljavõttele (I kd tl 114-115), millest nähtub, et J.E on olnud 12 erineva äriühingu juhatuse liige ajavahemikul 1997-
9. Nimetatud osas pole apellant vastuväiteid esitanud. Kõik maakohtule esitatud tõendid kogumis andsid kohtule piisava teabe ja tõendusliku baasi selleks, et jõuda järeldusele, et süüdistuses nimetatud kolmel osaühingul puudus majandustegevus, mistõttu puudus äriühingutel ka võimalus J.E-le märkimisväärse töötasu maksmiseks, mistõttu sellekohased andmed deklaratsioonides olid valed. 7.
10. Kaitsja on korduvalt viidanud KrMS § 7 lg-le 2 ja PS § 22 lg-le 2 ja leidnud, et kohtu järeldus aktiivse kaitse korral kaitseväidete tõendamise kohustusest on eeltoodud sätetega räiges vastuolus. Kolleegium siinkohal osutab, et Riigikohus on korduvates lahendites( vt nt 3-1-1-133-13, 3-11-21-09) sedastanud, et juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Kolleegium märgib, et kui antud juhul on prokurör esitanud kohtule tõendite kogumi, mis näitavad äriühingutel majandustegevuse puudumist ja J.E-le suure töötasu maksmise võimaluse puudumist ja sellest tulenevalt süüdistuses esitatud kuritegude toimepanemise tõendatust, ei piisa süüdistusversiooni kummutamiseks vaid kaitsja paljasõnalisest väitest, et majandustegevus toimus. Kaitsja pole esitanud seejuures ühtegi sellist väidet kinnitavat tõendit, jättes sellega loomata nii prokurörile kui kohtule võimaluse sellist argumenti kontrollida. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-49-16 ka sedastanud, et isiku süüküsimuse lahendamisel ei tähenda kõrvaldamata kahtlus KrMS § 7 lg 3 tähenduses seda, et olukorras, kus muud tõendid kaitseversiooni vähimalgi määral ei toeta, tuleks kohtul võtta süüküsimuse käsitlemisel aluseks süüdistatava jaoks soodsaim versioon. In dubio pro reo-põhimõtte rakendamiseks peab kaitseversioon olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest KrMS § 7 lg 3 mõttes. 7.
11. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et MTA-le valeandmete esitamisega pole võimalik realiseerida

§ 344

lg 1 ja § 345 lg 1 kuriteokoosseise kuna tegemist on

§ 280

lg 1 järgi ettenähtud väärteona karistatava haldusorganile teadvalt valeandmete esitamisega.

§ 280

on erinormiks

§ 344lg 1 ja § 345 lg 1 suhtes.

Kolleegium sellise tõlgendamisega ei nõustu. Esmalt kolleegium märgib, et esitatud süüdistus oli süüdistatavale arusaadav ( 1 kd. t.lk 183) ja kaitsja ei ole maakohtus ega apellatsioonis tõstatanud süüdistuse ebaselguse, ebakonkreetsuse või süüdistusakti seaduses ettenähtud nõuetele mittevastavuse küsimust. Nii maakohtule kui ka ringkonnakohtule on süüdistusaktis ära näidatud kogu süüdistuse pinnalt aru saadav, et J.E-le oli esitatud süüdistus dokumendi, mille alusel on võimalik omandada õigusi, võltsimises ja teadvalt võltsitud dokumendi kasutamises eesmärgiga omandada õigusi. Kolleegium leiab, et nimetatud etteheidetud teod, millised on maakohus ka tuvastanud ja millise järeldusega nõustub ka ringkonnakohus, pole käsitatavad

§ 280lg 1 ettenähtud väärteona 15 milleks on valeandmete esitamine haldusorganile.

Kaitsja on ekslikult leidnud, et

§ 208

lg 1 on erinormiks

§ 344

lg ja § 345 lg 1 suhtes.

§ 280

lg 1 ning § 344 § 345 kaitsevad erinevaid õigushüvesid.

§ 344

näeb üldse ette vastutuse dokumendi võltsimise eest, millel on

§ 280

lg 1 koosseisust täiesti erinev ebaõigussisu.

§ 345

lg 1 näeb muuhulgas aga ette kriminaalvastutuse teadvalt võltsitud dokumendi kasutamise eest eesmärgiga omandada õigusi, mis sarnaneb kriminaalvastutuse kaasa toova

§ 280

lg 2 koosseisuga, kuid selle tekstist tuleneb, et selle sätte alusel on võimalik vastutus vaid juhul, kui puudub

§ 209sätestatud koosseis, millele viitab ka maakohus otsuse lk 20.

Maakohus ongi J.E süüdi tunnistanud ka

§ 209lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.

Kolleegium leiab, et apellatsiooni läbiv seisukoht, et J.E-le etteheidetud teod ja tema poolt toimepandu on kvalifitseeritav

§ 280lg 1 järgi, on ekslik.

7.7. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud argumendid pole aluseks tõenditele maakohtust erineva hinnangu andmiseks. Maakohus on J.E poolt

§ 344

lg 1 ja § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemise ja süü küsimuse lahendamisel toetunud kohtule esitatud ja kohtu poolt seaduslikeks ja usaldusväärseteks hinnatud tõenditele ja esitanud veenvad põhjendused süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud õigusliku hinnangu osas. Asjaolu, et apellant ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt või et maakohtu otsus tugineks oletustel. Apellatsiooni pinnalt pole tuvastatav maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõige kohaldamine ega ka kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, millega oleks kaasnenud ebaseadusliku otsuse tegemine. 8. Kaitsja vaidlustab J.E süüdimõistmise

§ 209lg 2 p 1 järgi, leides, et otsus rajaneb oletustel.

8.1. Kaitsja on uuesti oma põhjendustes lühidalt märkinud, et J.E ei ole deklaratsioonides esitanud valeandmeid, mistõttu pole koosseisulise tunnusena ettenähtud pettuslik tegu tõendatud. Kolleegium eelpool otsuse p-s 7 juba kontrollis apellatsioonis esitatud väidete alusel maakohtu otsuse seaduslikkust

§ 344

lg 1 ja

§ 345lg 1 järgi J.E süüdimõistmise osas.

Süüdistatava poolt eelnimetatud kuritegude toimepanemise on maakohus seaduslikult lugenud tõendatuks ja ringkonnakohus sellise järeldusega nõustudes ei pea vajalikuks uuesti sellekohast põhjendust siinkohal korrata. 8.2. Kaitsja leiab, et kui J.E esitas valeandmeid on tegemist minetusega maksuõigussuhtes. Kolleegium osutab, et selline väide on ekslik juba J.E-le esitatud süüdistuse pinnalt. Maakohus on juba otsuses õigesti märkinud, et vanemahüvitise, mille seaduses ettenähtuga võrreldes suurema ulatuse saamise eesmärgil J.E pettusliku teo toime pani, näol pole tegemist maksuga. Samuti, et varalise kasu saamise eesmärgil võltsitud dokumendi esitamisega teise isiku eksimusse viimine, mille tulemusena tehakse vara kahjustav varakäsutus, näol pole tegemist maksumenetluses maksuõiguslike normide rikkumisega, vaid kelmusega

§ 209tähenduses.

8.3. Kaitsja leiab, et pole välja selgitatud inimene, keda eksimusse viidi, mistõttu on maakohus alusetult leidnud, et J.E on

§ 209lg 1 alusel pettuse toime pannud.

Analoogne kaitseväide on esitatud ka maakohtus ja kohus on otsuses selgitanud, et kuna kahju on saanud Eesti Vabariik, siis pole vajalik välja selgitada vahetu isik, kes eksimuses olles riigi 16 vara puudutava otsuse tegi. Asjaolu, et selline otsus tehakse andmete töötlemise tulemina ei tähenda, et pettuslik tegu ja eksimusse viimine poleks aset leidnud. 8.

1. Kaitsja leiab, et lapsevanemana oli süüdistataval õigus vanemahüvitist saada, mistõttu vanemahüvitise taotluses kajastatud andmed vastavad tegelikkusele. Kohus on jätnud eelnimetatud asjaolu tähelepanuta. Kolleegium osutab, et J.E-le ei ole esitatud süüdistust vanemahüvitise taotluses valeandmete esitamises, mistõttu kaitsja argumentatsioon on asjakohatu. Maakohus on otsuses piisava selgusega kajastanud, milles seisnes J.E poolne pettuslik tegu, mille toimepanemise eesmärgiks oli suurema vanemahüvitise saamine kui J.E-le tegelikult seaduses ettenähtud oli. Seega on kaitsja apellatsioonis esitatud väited selles, et tal oli õigus vanemahüvitist saada, ainetud ega too kaasa kohtuotsuse tühistamist. 8.
2. Maakohus on otsuses põhjendanud järeldust nii J.E käitumise vastavusest kelmuse koosseisu objektiivsetele tunnustele ja kui ka subjektiivse tunnuse, tahtluse liigina kavatsetusega kuritegude toimepanemise tõendatusest. Samuti on kohus põhjendanud J.E poolt toimepandud kelmuse kvalifitseerimist

§ 209lg 2 p 1 järgi.

Kaitsja apellatsioonis esitatud seisukoht Sotsiaalkindlustusametile vormikohase ja tõeste andmetega taotluse esitamisest väljub süüdistuse piiridest ega anna alust otsuses tehtud järelduste osas muudatuste tegemiseks ega otsuse tühistamiseks. 8.

1. Maakohus on otsuses juba ära näidanud, et maksudeklaratsioonidel ( vorm TSD) näidatud sotsiaalmaksuga maksustatud summad on aluseks muuhulgas väljamaksmisele kuuluva vanemahüvitise arvutamisel. Nimelt kehtestab Perehüvitiste seaduse § 7 lg 2 esimene lause et vanemahüvitise arvutamise aluseks on isikustatud sotsiaalmaksu suurus. Seega on ekslik kaitsja seisukoht, et MTA-le ebaõigete andmete esitamine sotsiaalmaksu suuruse osas pole puutumuses vanemahüvitisega. 8.
2. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et kaitsja apellatsioonis esitatud väide, et

§ 209lg 2 p 1 järgi süüdimõistev otsus rajaneb oletustel, on ekslik.

Maakohus on otsuses analüüsinud tõendeid, milledele süüdimõistev otsus tugineb. Kaitsja apellatsioon ei sea kahtluse alla ega ka kummuta ühtegi tõenditele antud hinnangut ega ka tõendikogumile rajanevat järeldust. Apellatsioonis esitatud väited on enamuses analoogselt juba maakohtus kõlanutega, millised on aga kohus otsuses argumenteeritult juba ümber lükanud või ekslikeks pidanud. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus J.E

§ 209lg 2 p 1 järgi süüdimõistmise osas tühistamisele ei kuulu.

9. Kaitsja on vaidlustanud J.E süüdimõistmise

§ 424lg 1 järgi.

Kaitsja, tehes viited mõõteseaduse sätetele leiab, et pole tuvastatud, et süüdistatava joobeseisundi oleks tuvastanud pädev mõõtja. Prokurör ei ole tõendanud kasutatud tõendusliku alkomeetril tüübikinnitustunnistuse ja taatlustunnistuse olemasolu, mistõttu pole prokurör tõendanud mõõtetulemuse jälgitavust. Analoogsed väited on kaitsja esitanud esmakordselt maakohtus alles kohtuvaidluste käigus. Nii maakohtu otsuses, kui ka prokurör apellatsiooni vastuses on viidatud Riigikohtu lahendis nr 117-5210 p-s 25 sedastatule. Nimelt on Riigikohus esitanud põhimõtte, et kohtumenetluses lähtutakse üldiselt omaksvõetud arusaamast, mille kohaselt tõendi lubatavust eeldatakse. 17 Seetõttu vaidluse puudumisel ei pea prokurör süüdistusaktis mõõtja pädevuse ja mõõtevahendi nõuetele vastavuse osas tõendeid kajastama. Kriminaalasjas puuduvad andmed sellest, et kaitsja või süüdistatav oleks KrMS § 225 ettenähtud õiguse realiseerinud ja esitanud prokuratuurile kriminaalasja materjalidega tutvumise järgselt mingeid taotlusi. Selles menetlusetapis taotluste esitamise osas pole viiteid ka apellatsioonis. Seega pole kaitsja ega süüdistatav mingilgi määral seadnud kohtueelse menetluse käigus kahtluse alla mõõtevahendi nõuetele vastavust ega mõõtja pädevust, mistõttu sellekohaste tõendite süüdistusaktis ( 1 kd. t.lk. 1-19) nimetamata jätmine pole prokurörile etteheidetav. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et kuna lahendis 1-17-5210 tõstatati vaidlus alles kassatsioonis, on kohtu viide asjakohatu. Kolleegium sellise väitega ei nõustu. Kaitsja on Riigikohtu lahendile andnud seal sedastatust erineva tõlgenduse. Riigikohus ei kajasta nimetatud lahendis kassatsioonimenetlust vaid räägib süüdistusakti kohtusse saatmisest ja kohtumenetlusest. Kolleegium leiab, et eelnimetatud lahendile viitamine on asjakohane ja kohtu poolt seal sedastatust juhindumine igati õigustatud. Nii eelnevalt viidatud kui kaitsja poolt apellatsioonis märgitud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-4813 on Riigikohus sedastanud, et mõõtevahendite kalibreerimist või taatlemist kinnitavad tõendid peab esitama siis, kui kohtumenetluse pool taotleb sellega seotud asjaolude kontrollimist. Vaid vastavasisulise kahtluse tekkimise korral peab kohus tõendi saamise seaduslikkust kontrollima. Kohtule esitatud kaitseaktis kaitsja, taotlusi ja enda poolt tõendeid esitamata, leiab, et süüdistuses kirjeldatud kuritegude toimepanemine ei ole tõendatud. Esitatud süüdistus on alusetu. Kaitsja vaidlustab kõik süüdistusaktis esitatud väited ja seisukohad ( 1 kd. t.lk. 2021). Viimasele lausele on kaitsja viidanud ka apellatsioonis, leides, et sellest lausest johtuvalt pidi prokurör tõendama mõõtetulemuse jälgitavuse kuivõrd prokurörile oli teada, et ühtegi tema väidet omaks ei võeta ning seisukohad on vaidlustatud. Kolleegium hindab sellise kaitsja väite ekslikuks. Nimelt pole prokuröri väited ja seisukohad kriminaalasjas tõenditeks. Kaitsja ei ole kaitseaktis tõstatanud vähimatki kahtlust prokuröri poolt süüdistusaktis loetletud tõendite seaduslikkuse või usaldusväärsuse osas. Seega ka kaitseakt mingit vaidlust mõõteseaduses ettenähtud nõuete järgimise osas ega mõõtetulemust näitava tõendi seaduslikkuse osas ei tõstata.

1. aprilli 2020 aasta kohtuistungi, mis jätkus
2. aprillil 2020 kohtuvaidlustega, protokollist nähtuvalt ( 1 kd t.lk. 182-198) pole kaitsja süüdistuse põhjendatuse osas arvamuse avaldamisel samuti teinud viiteid mõõtetulemuste ja sellekohaste tõendite ebaseaduslikkusele. Prokuröri poolt kirjalike tõendite esitamise voorus on prokurör muuhulgas palunud vastu võtta ja uurida tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli koos tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükiga, millised tõendavad alkoholisisalduse numbrilist määra J.E väljahingatavas õhus. Kaitsja pole tõendi vastuvõtmisele ja vahetule uurimisele vastuväiteid esitanud. Seega pole kaitsja tõendi seaduslikkust ja lubatavust kahtluse alla seadnud, mistõttu on võimalik jõuda järeldusele, et mõõtevahendi näidu õigsuse ja mõõtevahendi kasutamise õiguspärasuse osas igasugused vaidlused tõendite vahetul uurimisel nii prokuröri kui ka maakohtu jaoks puudusid. Süüdistatav on kohtuistungil ja protokollist nähtuvalt ka kohtueelse uurimise käigus realiseerinud oma õiguse ütlusi mitte anda. 18 Prokuröri poolt esitatud tõendite vahetu uurimise järgselt kaitsjal ega süüdistataval täiendusi ega mingeid taotlusi ei olnud ja oldi nõus kohtuliku uurimise lõpetamisega ja kohtuvaidluste alustamisega. Alles kohtuvaidlustes on kaitsja viitega mõõteseaduse erinevatele sätetele asunud esmakordselt seisukohale, et kuna prokurör pole esitanud tõenduslikul alkomeetril tüübikinnitustunnistuse ja taatlustunnistuse olemasolu ega mõõtja pädevustunnistust, pole kuriteo toimepanemine tõendatud. Kolleegium leiab, et tõendite, milliste puudumist kaitsja prokuratuurile ette heidab, näol pole tegemist iseseisvate, süüdistatava süüd puudutavate tõenditega vaid tegemist on alkoholijoovet kinnitava tõendi seaduslikkuse ja seega ka lubatavuse kontrollimist võimaldavate tõenditega. Kuna kohtule esitatud tõendite vahetu uurimine toimub kohtuliku uurimise staadiumis, oli kaitsja, soovides esitatud tõendite seaduslikkust kontrollida, sellest tulenevalt kohustatud tõstatama selle küsimuse just kohtuliku uurimise käigus. Kaitsja seda aga ei teinud vaid hakkas sellest rääkima alles kohtuvaidlustes. Kolleegium analoogselt maakohtuga hindab kaitsja sellist käitumist pahatahtlikuks ja võistleva kohtumenetluse põhimõtet eiravaks. Kolleegium leiab, et antud juhul puudus prokuröril igasugune vajadus mõõtja pädevuse, mõõtevahendi taatlemist ja tüübikinnitustunnistust kajastavaid tõendeid kohtule esitada ja kohtul alus sellekohaste tõendite kontrollimise võimatust prokurörile ette heita. Kaitsja on vaidluse tõstatanud hilinenult. Selline tõendi vaidlustamine ja väitmine, et tegemist pole seadusliku tõendiga, on käsitatav aktiivse kaitsena. Tõendamiskoormuse üldisest jaotusest tuleneb aga põhimõte, mille kohaselt peab isik üldjuhul tõendama aktiivseid kaitseväiteid või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks (vt nt Riigikohtu lahendeid nr 3-1-1-49-11, 3-1-1-133-13). Eelöeldu ei puuduta mitte üksnes materiaalõiguslikke tõendamiseseme asjaolude hulka kuuluvaid küsimusi, vaid ka tõendite lubatavuse või usaldusväärsusega seonduvaid küsimusi. Pelgalt paljasõnaliste kahtluste tõstatamisest alles kohtuvaidluste käigus ei piisa selleks, et tõendite lubatavust või usaldusväärsust kahtluse alla seada, vaid kaitsja peab niisuguste väidete kinnituseks osutama kas asjakohastele tõenditele või vähemalt niisugustele asjaoludele, mille põhjal oleks kohtul võimalik mingi tõendi lubatavust või usaldusväärsust kahtluse alla seadvat väidet sisuliselt hinnata ja andma vastaspoolele ka võimaluse kaitseversiooni osas omapoolseid tõendeid esitada. Antud juhul pole kaitsja mingeid tõendeid esitanud, väited on jäänud paljasõnalisteks ega loonud ka prokurörile võimalust kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus esitada tõendeid kaitseversiooni kummutamiseks ja kohtule nende kontrollivõimalust. Kolleegiumi veendumuse kohaselt selline kohtumenetluse võistlevuse ja kohtuliku uurimise põhimõtteid tahtlikult eirav käitumine ei saa kaasa tuua ka uue menetlusetapina kohtuliku arutamise uuendamist. Maakohus on otsuses viidanud ka tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollis ( 1 kd. t.lk. 41-42) märgitule, et tegemist on taadeldud mõõtevahendiga ja taatlustunnistus on nr TTRC18/
3. Seejuures on maakohus õigustatult märkinud, et kaitsja ega süüdistatav pole tõstatanud kahtlust sellest, et protokollis nimetatud taatlustunnistus ei vastaks tegelikkusele. Kolleegium leiab, et maakohus on antud juhul

§ 424

lg-s 1 ettenähtud objektiivse koosseisu tuvastamisel seaduslikult tuginenud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollile ja Dräger Alcotest 9510 EE väljatrükile, millistest nähtub, et 24.11.2018 ajavahemikus kell 1:55-13:59 toimunud kahel mõõtmisel oli J.E alkoholijoobeks väljahingatavas õhus lõpliku lugemi alusel 1,24 mg/l ja lõplikuks mõõtetulemuseks 1,12 mg/l. Lisaks sellele on maakohus objektiivse koosseisu tuvastamisel tuginenud nii tunnistaja TL ütlustele, kui ka kriminaalasja kirjalikele tõenditele ja nimelt J.E sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusele ( 1 kd. t.lk 43), asitõendi vaatlusprotokollile ja videosalvestisele ( 1 kd. t.lk. 35-38), häirekeskusele tehtud kõnele ( t.lk. 39-40). 19 Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et kaitsja poolt esitatud apellatsiooni väited ei anna alust tuvastada vigu tõendite hindamisel. Kolleegium leiab, et apellatsiooni argumentatsioon ei anna seaduslikku alust muuta maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut ega ka jõuda J.E poolt

§ 424

lg 1 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise ja süü osas erinevale järeldusele. Kolleegium leiab, et maakohtu poolt J.E süüdimõistmine

§ 424

lg 1 järgi on seaduslik ja põhjendatud ning selles süüdistuses kohtuotsuse tühistamiseks ja J.E suhtes õigeksmõistva otsuse tegemiseks seaduslikud alused puuduvad.

1. Apellatsioonis on taotletud valitud kaitsja tasu hüvitamist. Kolleegium leiab, et taotlus ei kuulu rahuldamisele. Ringkonnakohus ei tühistanud Pärnu Maakohtu süüdimõistvat otsust ega mõistnud J.E õigeks. Seega on seaduslik maakohtu seisukoht, mille kohaselt jäävad KrMS § 180 lg 1 alusel valitud kaitsjale makstud tasu J.E kanda.
2. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 , § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu
3. juuni 2020 aasta otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata.
4. RÕS alusel määratud kaitsja esitas taotlused apellatsioonimenetluses õigusabi tasu suuruse ja õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluste kohaselt kulutas kaitsja apellatsiooniga ja selle vastusega tutvumiseks 120,00 minutit ja kohtuistungil osalemiseks 30,00 minutit. Kokku taotleb kaitsja koos käibemaksuga 162.00 euro hüvitamist. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja kooskõlas KrMS § 175 lg 1 p-ga 4, mistõttu kuulub rahuldamisele täies ulatuses. KrMS § 185 lg 2 kohaselt jäävad KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi tegemisel apellatsioonimenetlusega seotud kulud isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Seega määratud kaitsja kulud summas koos käibemaksuga 162.00 eurot jäävad J.E kanda ning kuuluvad temalt Eesti Vabariigi kasuks väljamõistmisele. (allkirjastatud digitaalselt) 20