← Eesti

3-22-195/25

Obsah (8)§ 184§ 182§ 41§ 151§ 62§ 108§ 175§ 77

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Otsuse tegemise aeg ja koht 22. aprill 2022, Tartu Haldusasja number 3-22-195 X kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kah

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tartu Vanglas kinni peetav isik X (edaspidi ka kaebaja) esitas
  2. novembril
  3. a Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse nr 1-13/351-1 (tl 38), milles nõudis mittevaralise kahju hüvitamist summas 3000 eurot põhjusel, et ta paigutati ühte kambrisse COVID-19 testist keeldunud kinnipeetavaga, kes oli potentsiaalne koroonaviiruse levitaja, ning vangla valetas, et kaebaja keeldus testi tegemast. Taotluse puudusi kõrvaldades (tl 41) täpsustas taotleja nõuet, märkides, et
  4. novembrist 2021 lõpetati tema liikumine psühholoogi juurde, arvuti kasutamine jne. Veel märkis kinnipeetav, et
  5. novembril 2021 paigutati ta kambrisse nr 3103, mis oli desinfitseerimata. Sellega tekitati kinnipeetava väitel talle suur stress, seati ohtu tema tervis ning teotati tema au ja head nime. Kaebajal tuvastati
  6. novembril 2021 COVID-19 nakatumine ning ta leidis, et vangla tegevuse tulemusena on tema tervis halvenenud. X esitas
  7. novembril 2021 vanglale kahju hüvitamise taotluse nr 1-13/358-1 (tl 42), milles nõudis mittevaralise kahju hüvitamist seoses sellega, et vangla hoidis teda 9.-
  8. novembril
  9. a alusetult isolatsioonis ja keelas sellega jalutuskäigud (50 eurot päev ehk 200 eurot), grupitegevused, psühholoogi vastuvõtud ja õiguse lugeda ajalehte Postimees (1000 eurot). Samuti 5000 eurot tervise kahjustamise eest, kuna teda taheti teadlikult COVID-19 haigusesse nakatada, kui paigutati tema kambrisse testimata kinnipeetav. X esitas
  10. novembril 2021 vanglale kahju hüvitamise taotluse nr 1-13/3365-1 (tl 43), milles nõudis „pahatahtliku ja teadliku nakatamisega covid 19sse hüvitist Tartu Vanglalt 10 000 eurot“. Samal kuupäeval selgitas ta eraldi lehel (pealkirjastatud kaebusena) (tl 44), et alates
  11. novembrist 2021 on vangla üritanud teda pahatahtlikult nakatada. Taotluse kohaselt paigutati ta
  12. novembril 2021 desinfitseerimata kambrisse nr 3103, kus olid eelnevalt viibinud haiguskahtlusega kinnipeetavad, ning
  13. novembril 2021 kambrisse nr 2077, kus viibis vaktsineerimata kinnipeetav.
  14. Tartu Vangla lahendas eelnimetatud kolm kahju hüvitamise taotlust
  15. jaanuari
  16. a otsusega nr 1-13/351-4; 1-13/358-2; 1-13/365-2 (tl 12-16) ja jättis X taotlused rahuldamata. 2.
  17. Vangla leidis, et X peab hüvitamisnõudeid esitades õigusvastaseks järgmisi vangla tegevusi: 1) isolatsiooni paigutamine; 2) isolatsioonis viibimise ajal kambriväliste tegevuste, psühholoogi vastuvõttude ning ajalehe „Postimees“ lugemise keelamine; 3) testist keeldunud kambrikaaslase määramine; 4) kambri nr 3103 desinfitseerimata jätmine; 5) vaktsineerimata kambrikaaslase määramine. 2

(12)3-22-195 2.
  1. Tartu Vangla esitas otsuses kokkuvõtvalt järgmised põhjendused. 2.2.
  2. Kuna selgus, et X ei olnud testimisest
  3. novembril 2021 keeldunud, toimus talle
  4. novembrist 2021 isolatsioonimeetmete kohaldamine ilma õigusliku aluseta. Selleni viis vajaliku hoole järgimata jätmine andmete kontrollimisel. Puudub alus arvata, et ametnikud oleksid kinnipeetava tahtlikult isoleerinud. Vangla vabandas alusetu isolatsiooniosakonna meetmete kohaldamise ja sellega kaasnenud ebameeldivuste pärast. 2.2.
  5. Isolatsiooniosakonna meetmete kohaldamisel on isiku liikumis- ja suhtlemisvabadus piiratud. X viibis Tartu Vanglas vahistatu staatuses. Süüdimõistev kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-21-4459 jõustus
  6. novembril 2021 ja jõustunud kohtuotsus saabus Tartu Vanglasse
  7. novembril
  8. a. Sellest algas X suhtes vastuvõturežiim. Justiitsministri
  9. novembri
  10. a määruse nr 72 ,Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 8 lg 4 kohaselt ei ole vastuvõtuosakonnas viibival kinnipeetaval lg-s 1 sätestatud liikumisõigust osakonna piires. Isolatsiooniosakonna meetmete kohaldamisel ei jäänud X ilma osakonnas liikumiseks ettenähtud võimalusest. Isolatsiooniosakonna meetmete kohaldamise tõttu jäi ta kolmel päeval ilma õigusest viibida jalutuskäigul värskes õhus. Ei ole eluliselt usutav, et see võiks põhjustada selliseid kannatusi, mis oleksid käsitletavad väärikuse alandamisena riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 mõttes. Vangla tunnistas juhtunu õigusvastaseks ja vabandas. 2.2.
  11. X viibis
  12. novembrist kuni
  13. detsembrini 2021 vastuvõtuosakonnas ja talle ei olnud ette nähtud kambriväliseid tegevusi, mille mittevõimaldamist pidada õigusvastaseks. 2.2.
  14. Kinnipeetav sai psühholoogi vastuvõtul käia
  15. novembril 2021 ning järgmine vastuvõtt toimus
  16. detsembril
  17. Ka varasemalt käis ta keskmiselt ühe korra kuus psühholoogi vastuvõtul. Kinnitust ei ole leidnud vangla õigusvastane tegevus psühholoogi vastuvõtust ilmajätmisel. 2.2.
  18. X on saanud 9.-
  19. novembril 2021 kätte kõik tema tellitud ajalehe Õhtuleht numbrid. Vangla poolt eluosakonda tellitud ajalehe Postimees lugemisvõimaluse puudumine kolme päeva vältel ei saa rikkuda isiku õigusi, kuna päevakajaliste uudistega sai ta kursis olla isikliku ajalehe kaudu. 2.2.
  20. Ebaõige teabe tõttu paigutati
  21. novembril 2021 Xga samasse kambrisse nr 2135 kinnipeetav, kes keeldus
  22. novembril 2021 COVID-19 testist. Vangla vabandas testist keeldunud kinnipeetavaga samas kambris hoidmise ja sellega kaasnenud ebameeldivuste pärast. 2.2.
  23. Vastab tõele, et enne X kambrisse nr 3103 paigutamist seda ei desinfitseeritud. Vanglale ei ole teada, et
  24. novembril
  25. a oleks kambris viibinud COVID-19 nakkusohtlikud kinnipeetavad. Kambri nr 3103 uksele ei olnud kinnitatud ka COVID-19 ohule viitavat silti, mis pandi kambri uksele nii haigestunud kinnipeetavate kambris paiknemisel kui ka võimaliku nakkusohu korral. 2.2.8.Vangla tunnistab, et vaktsineerimata kinnipeetavaga samasse kambrisse nr 2077 paigutamine oli töökorralduslikult lubamatu ja vabandab seetõttu X ees. 2.2.
  26. Tartu Vanglale ei ole teada, kuidas või mil viisil sai X COVID-19 nakkuse ja haigestus.
  27. a novembris oli Tartu Vanglas tõsine viiruse levik ja haigestumist tuvastati nii ametnike kui ka kinnipeetavate hulgas. Ei ole võimalik luua tõsikindlat seost testist keeldunud kinnipeetava ega vaktsineerimata kinnipeetava Xga samasse kambrisse paigutamise ning tema 3
(12)3-22-195 haigestumise vahel. Arvestades
  1. a novembris viiruse kiiret ja ulatuslikku levikut vanglas, ei saa väita, et ilma vanglale ette heidetud tegevusteta ei oleks X kindlasti haigestunud. Puudub põhjuslik seos tegevuse ja tagajärje vahel. 2.
  2. Vangla hinnangul ei anna eelnevalt nimetatud õigusvastased tegevused alust rahalise hüvitise maksmiseks. Vangla on õigusvastasust tunnistanud ja kinnipeetava ees vabandanud.
  3. X esitas
  4. jaanuaril 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, mille palub Tartu Vanglalt välja mõista hüvitise 15 000 eurot kahju eest, mis on tekkinud seetõttu, et kaebaja on tundnud hingelist valu, hirmu ja kannatusi ning muret oma tervise pärast, kuna vangla seadis tema elu ja tervise ohtu. Kaebuse kohaselt on vangla kahju põhjustanud sellega, et ei ole võtnud tarvitusele meetmeid COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse leviku takistamiseks, rakendas kaebaja suhtes õigusvastaselt isolatsioonimeetmeid ning jättis ta ilma jalutuskäikudest. Lisaks paigutati kaebaja ühte kambrisse koroonaviiruse testi tegemisest keeldunud kinnipeetavaga ning desinfitseerimata kambrisse nr 3013 ja kambrisse nr 2077 koos vaktsineerimata kinnipeetavaga. Kaebaja nakatus vangla tegevuse/tegevusetuse tagajärjel COVID-19 haigust põhjustava koroonaviirusega ning ta põdes haigust raskelt. Nakkuse sai ta valvuri hooletuse tõttu. Kaebaja täpsustas
  5. veebruari
  6. a avalduses, et soovib väärikuse alandamise eest hüvitist 1000 eurot ning tervisekahju süülise tekitamise eest 14 000 eurot.
  7. Kohus võttis kaebuse
  8. veebruari
  9. a määrusega menetlusse. Vastustaja vastas kaebusele
  10. märtsil
  11. Kohus määras
  12. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses. Kaebaja esitas
  13. ja
  14. märtsil 2022 täiendavad seisukohad. Vastustaja esitas
  15. märtsil 2022 täiendava kirjaliku seisukoha. Kaebaja esitas
  16. aprillil 2022 vastuväited vastustaja seisukohtadele ning täiendava tõendi koos korduva taotlusega asja läbivaatamiseks kohtuistungil. Kohus jättis
  17. aprilli
  18. a määrusega rahuldamata kaebaja taotlused tunnistajate ülekuulamiseks ja asja läbivaatamiseks kohtuistungil ning tagastas kaebaja
  19. aprilli
  20. a avalduse lisana esitatud tõend (terviskaardi väljavõte
  21. augusti 2021 kohta). Kaebaja esitas tagastatud tõendi
  22. aprillil 2022 dateeritud avalduse lisana uuesti kohtule. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  23. Kaebaja palub tema kahju hüvitamise nõue rahuldada, esitades järgmised väited. 5.
  24. Tartu Vangla ei täida oma kohustust kaitsta kinnipeetavate tervist – läbiotsimist teostatakse desinfitseerimata kinnastega; rahvarohketes kohtades läbiotsimisel kästakse eemaldada kaitsemask; osakondadest korjati ära desinfitseerimisvahendid; kambreid ei desinfitseerita; mask on kohustuslik vaid osades üksustes; IV üksuse kinnipeetavad liiguvad samast uksest nagu arestimajas ja kainestusmajas viibivad isikud; sektorite vahel tehakse põhjendamatuid ümberpaigutamisi; vaktsineeritud ja vaktsineerimata kinnipeetavaid paigutatakse läbisegi. 5.
  25. Isolatsiooniosakonna meetmete rakendamine oli õigusvastane. 5.
  26. Vangla süülise tegevuse tõttu jäi kaebaja ilma jalutuskäikudest värskes õhus. 5.
  27. Testist keeldunud kinnipeetavaga ühte kambrisse (nr 2135) paigutamine oli õigusvastane. 5.
  28. Vangla tunnistab, et kamber nr 3013 oli desinfitseerimata ja potentsiaalselt tervisele ohtlik. 5.
  29. Paigutamine ühte kambrisse (nr 2077) vaktsineerimata kinnipeetavaga oli õigusvastane. 5.
  30. Vangla süülise tegevuse tõttu nakatus kaebaja ja haigestus COVID-19 haigusesse. 4
(12)3-22-195 5.
  1. Vangla vabandused ei ole piisavad kahju heastamiseks. Vangla põhjustas kaebajale hingelist valu, hirmu ja kannatusi, kui paigutas teda teadlikult ja korduvalt potentsiaalsete nakkusallikate juurde. 5.
  2. Kaebaja sai nakatuda ainult valvuri hooletuse tõttu, kuna viibis enne positiivse testi andmist lukustatud kambris ega puutunud kokku muude inimestega, kes võinuks teda nakatada.
  3. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ning jääb kohtueelses menetluses tehtud otsuse seisukohtade juurde, väites vastuseks kaebusele järgmist.
  5. Riigivastutuse seaduses sätestatud kahju hüvitamise eeldused ei ole täielikult täidetud. 6.
  6. Ajavahemikus 10.09.–11.11.2021 paiknes kaebaja E8 eluosakonna kambris nr 2135 ning
  7. novembril 2021 paigutati ta ümber E11 osakonna kambrisse nr
  8. Vangla ei eita, et 9.–
  9. novembril 2021 kohaldati kaebaja suhtes alusetult isolatsioonimeetmeid, mis tähendas ka et kaebaja liikumine oli täielikult piiratud (ei võimaldatud ka jalutuskäike värskes õhus). Isolatsiooniosakonna meetmete kohaldamine oli tingitud eksitusest nagu oleks kaebaja keeldunud COVID-19 testist. Kaebaja kirjaliku pöördumise ja üksuse juhiga vestlemise tulemusel kontrolliti isolatsiooniosakonna meetmete kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid ning tuvastati, et kaebaja ei keeldunud
  10. novembril
  11. a COVID-19 testist ja tal ei olnud ka COVID-19 haigusele viitavaid sümptomeid. Seega ei oleks vangla tohtinud kaebaja suhtes isolatsiooniosakonna meetmeid kohaldada. Vangla tunnistas
  12. jaanuari
  13. a otsuses oma eksimust ja vabandas kaasnenud ebameeldivuste pärast. 6.
  14. Kuigi isolatsioonimeetmete kohaldamine tõi kaebajale kaasa piiranguid, ei ole alust pidada seda väärikust alandavaks kohtlemiseks. Kinnipeetava väärikuse alandamiseks peaks tema õigusvastane ebasoodne kohtlemine olema piisavalt intensiivse mõjuga või pika kestusega, st peab ületama teatava läve. Väärikuse alandamiseks RVastS § 9 lg 1 mõttes loetakse juhtumeid, mis kahjustavad isiku põhiõigusi oluliselt intensiivsemalt kui kolmel päeval jalutuskäigust ilmajäämine isolatsiooniosakonna meetmete kohaldamise tõttu. Kui seda siiski käsitada väärikust alandava kohtlemisena, saab juhtunu heastamiseks pidada piisavaks tegevuse õigusvastasuse tunnistamist ja vabandamist kaebaja ees. 6.
  15. Vastab tõele, et
  16. novembril 2021 paigutati kaebaja kambrikaaslaseks kinnipeetav, kes keeldus COVID-19 testist. See sai võimalikuks, kuna vangla lähtus ekslikust teabest, et ka kaebaja on COVID-19 testist keeldunud. Tartu Vangla direktori
  17. novembri
  18. a käskkirja nr 1-1/132 punkti 6 kohaselt käsitleti COVID-19 teistist keeldunud kinnipeetavaid potentsiaalselt nakkusohtlikena. Kaebaja paiknes samas kambris testist keeldunud kinnipeetavaga kuni
  19. novembrini
  20. Kuna kaebaja oli COVID-19 suhtes
  21. novembril 2021 testitud, oleks ta pidanud viibima testist keeldunud kinnipeetavast eraldi kambris. Seetõttu ei saa pidada nende samasse kambrisse paigutamist õiguspäraseks. Vanglale ei olnud teada, et testist keeldunud kambrikaaslane. oleks haigestunud COVID-19 haigusesse. Ka ei esinenud tal COVID-19 haigusele viitavaid sümptomeid, mistõttu ei saa tõsikindlalt järeldada, et samas kambris viibimine viinuks kaebaja haigestumiseni. Vangla vabandas
  22. jaanuari
  23. a otsuses sellise õigusvastase paigutuse ja kaasnenud ebameeldivuste pärast. Isegi kui selline eksimus täidaks väärikuse alandamise koosseisu, oleks piisav õigusvastase tegevuse tunnistamine ja vabandamine kaebaja ees. 6.
  24. Kaebaja paigutati
  25. novembril 2021 tõesti kambrisse nr 2077, kus paiknes COVID-19 suhtes vaktsineerimata kinnipeetav. Kahju hüvitamise taotluse käigus ei õnnestunud tõsikindlalt tuvastada sellise paigutuse põhjuseid. Kuna kaebaja oli
  26. novembri
  27. a seisuga täielikult vaktsineeritud COVID-19 haiguse suhtes ja ta paigutati samasse kambrisse 5
(12)3-22-195 vaktsineerimata kinnipeetavaga, mis viiruse leviku tõkestamiseks ei olnud töökorralduslikult lubatud, ei saa sellist paigutust pidada õiguspäraseks. Vangla tunnistas
  1. jaanuari
  2. a otsuses eksimust ja vabandas kaebaja ees. Ei ole eluliselt usutav, et vaktsineerimata kinnipeetavaga samas kambris paiknemine ja võimalikud negatiivsed emotsioonid sellega seonduvalt, võiksid ületada sellise tõsidusastme, et oleksid käsitletavad väärikust alandava kohtlemisena. Käesoleval juhul on sellise eksimuse heastamiseks piisav eksimuse tunnistamine ja kaebaja ees vabandamine. 6.
  3. Kaebaja haigestus COVID-19 haigusesse. Samal päeval andis positiivse testitulemuse ka tema vaktsineerimata kambrikaaslane. Kaebaja loeti tervenenuks ja tema suhtes kohaldatud isolatsioon lõpetati
  4. detsembril
  5. Haigestumise fakt ei anna veel alust hüvitamisnõude rahuldamiseks. Üheks kahju hüvitamise eelduseks on vangla õigusvastane ja süüline käitumine ning põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja saabunud tagajärje vahel. Kuidas või mil viisil sai kaebaja COVID-19 nakkuse ja haigestus, ei ole teada.
  6. a oktoobri lõpus ja novembris oli Tartu Vanglas tõsine viiruse levik ja haigestumist tuvastati nii ametnike kui ka kinnipeetavate hulgas ning haigestus suurel hulgal V üksuse kinnipeetavaid. Vangla õigusvastast ja süülist tegevust ei saa järeldada sellest, et kaebaja võis saada nakkuse ametnikult – kuna nakatumise korral ei pruugi sümptomeid avalduda või esineb neid vähesel määral, ei pruugi ka nakatunud isik ise teada, et on nakatunud ja võib viirust edasi kanda. Kuna
  7. a novembris levis viirus vanglas kiiresti ja ulatuslikult, ei saa väita, et ilma vanglale ette heidetud tegevusteta ei oleks kaebaja kindlasti haigestunud – põhjuslik seos puudub. Teadliku ja pahatahtliku nakatumise järeldamiseks tuleks tuvastada, et ametnik, teades enda haigestumisest, viibis kaebaja läheduses piisavalt pikka aega, et viirus jõuaks edasi kanduda. Selliseid asjaolusid pole vastustajale teada. 6.
  8. Kaebaja toob kohtumenetluses välja asjaolusid, mida ta kahju hüvitamise taotlustes vanglale ei esitanud ja neile ei tuginenud – rahvarohketes kohtades läbiotsimisel kästakse eemaldada kaitsemask; lähikontaktsed valvurid ei jää eneseisolatsiooni; osakondadest korjati ära desinfitseerimisvahendid; maski kandmise kohustus kehtestati vaid osades üksustes; IV üksuse kinnipeetavad käivad samast uksest ja koridorist, kus liiguvad kontrollimatult arestimajja ja kainestusmajja paigutatud isikud; sektorite vahel teostatakse põhjendamatuid ümberpaigutusi; vaktsineeritud ja vaktsineerimata kinnipeetavad paigutatakse läbisegi jne. Kaebaja vastavad väited on ka väga üldsõnalised. 6.
  9. Vastustaja on esitanud kohtule täiendavas kirjalikus seisukohas praeguse vaidluse suhtes asjakohase ajavahemiku Covid-19 haigusesse nakatumise statistika Tartu Vanglas ning selgitused vanglas kohaldatud viiruse leviku ja haigestumise tõkestamise abinõude kohta. KOHTU SEISUKOHT
  10. Kaebaja on esitanud kohtule mittevaralise kahju hüvitamise nõude, mis kokkuvõtvalt hõlmab tema kolme eelnevalt kohtueelses menetluses esitatud hüvitisenõuet (vt ka käesoleva otsuse p 1). Nendes taotles ta mittevaralise kahju hüvitamist seoses järgmiste tegevustega: 1) isolatsioonimeetmete alusetu kohaldamine; 2) kaebaja paigutamine kambrisse koos testist keeldunud kinnipeetavaga; 3) kambri nr 3103 desinfitseerimata jätmine ja 4) vaktsineerimata kinnipeetavaga ühte kambrisse paigutamine. Kaebaja on olnud seisukohal, et vastustaja on tahtlikult püüdnud teda COVID-19 haigusesse nakatada, viies teda kokku nakkusallikatega. Eelkirjeldatud osas on kaebajal läbitud ka kohustuslik kohtueelne menetlus vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-le
  11. 6
(12)3-22-195 Kaebaja taotleb kahju hüvitamist 1000 euro ulatuses väärikuse alandamise eest ja 14 000 euro ulatuses tervise kahjustamise eest. 7.1. Kaebaja on kaebuses rõhutanud, et loobub nõudest osas, mis puudutab kambriväliseid tegevusi, psühholoogi vastuvõttu, jalutuskäiku kolmel päeval ja ajalehte Postimees, kuna need on otseses seoses alusetult kehtestatud isolatsioonirežiimiga. Kohus ei käsita seda kaebusest osalise loobumisena halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 153 tähenduses, kuna kaebaja jääb oma nõude juurde õigusvastaste isolatsioonimeetmete kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamiseks ning märgib seejuures, et nimetatud hüvedest ilmajäämine on seotud isolatsioonirežiimiga. 7.2. Kohus nõustub aga vastustajaga, et kaebaja ei ole kohtueelselt taotlenud hüvitada kahju, mis oleks põhjustatud kaebaja poolt kaebuses kirjeldatud vangla erinevate tegevustega, mis kaebaja hinnangul tingisid viiruse leviku vanglas ja tema haigestumise COVID-19 haigusesse (läbiotsimised toimuvad ilma kaitsemaskita; lähikontaktsed valvurid ei jää eneseisolatsiooni; osakondadest korjati ära desinfitseerimisvahendid; maski kandmise kohustus kehtestati vaid osades üksustes; IV üksuse kinnipeetavad käivad samas uksest ja koridorist, kus liiguvad kontrollimatult arestimajas ja kainestusmajas viibivad isikud; sektorite vahel teostatakse põhjendamatuid ümberpaigutusi; vaktsineeritud ja vaktsineerimata kinnipeetavad paigutatakse läbisegi). Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et kaebaja vastavad väited on väga üldsõnalised. Kaebaja ei ole nende asjaolude osas (kaebuse alus

§ 41

lg 2) hüvitamisnõudega kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinud ning kohus jätab kaebuse selles osas läbi vaatamata, tuginedes

§ 151lg 1 p-le 1 ja § 121 lg 1 p-le 4 nende normide koostoimes. 8. RVast

S § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega, st esitades kehtetuks tunnistamise, keelamis- või kohustamisnõuet. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja nõuab hüvitist enda väärikuse alandamise tõttu ning tervisekahju.

  1. Vastustaja on kolme kahjunõude aluse (isolatsioonimeetmete kohaldamine ja sellega kaasnenud ebameeldivused; testist keeldunud kinnipeetavaga samas kambris hoidmine ja sellega kaasnenud ebameeldivused; vaktsineerimata kinnipeetavaga samasse kambrisse paigutamine) puhul tunnistanud oma tegevuse õigusvastasust ning kaebaja ees vabandanud (Tartu Vangla
  2. jaanuari
  3. a otsus nr 1-13/351-4, 1-13/358-2, 1-13/365-2). 9.
  4. Vastustaja nõustus esmalt sellega, et isolatsiooniosakonna meetmeid kohaldati ekslikult, ilma et selleks olnuks kohast alust. 9.1.
  5. Kaebaja paigutati
  6. novembril 2021 isolatsioonimeetmena kambrisse nr 2135, kuna vangla oli arvamusel, et ta on keeldunud COVID-19 testist. Vastustaja selgitustes viidatud Tartu Vangla direktori
  7. novembri
  8. a käskkirja nr 1-1/132 (tl 48-51) p 6 kohaselt koheldi alates
  9. novembrist
  10. a COVID-19 testist keeldunud kinni peetavaid isikuid võrdväärselt haigestunutega, kuna vanglal polnud võimalik veenduda, et isikud ei ole nakatunud ega kujuta seeläbi ohtu teistele. Neile rakendati sarnaselt COVID-19 haigetega isolatsiooniosakonna meetmeid kuni isolatsiooniperioodi lõpuni või haigussümptomite korral tervenemiseni. 7

(12)3-22-195 Kuigi hiljem selgus, et kaebaja ei keeldunud
  1. novembril 2021 testist ning tal polnud
  2. novembril 2021 haigussümptomeid), jõuti kaebaja suhtes isolatsiooniosakonna meetmeid kohaldada kolmel päeval (9.-
  3. november 2021). Vangla on kohtueelselt kaebaja kahju hüvitamise nõuet lahendades leidnud, et vajaliku hoole järgimata jätmine seisnes selles, et vanglal olid puudulikud andmed kinnipeetava antud COVID-19 testi kohta, mis vajaliku hoole rakendamisel oleks pidanud olemas olema, ning piisava hoolsusega ei kontrollitud isolatsiooniosakonna meetmete kohaldamise aluse olemasolu. 9.1.
  4. Vaidlust ei ole, et isolatsiooniosakonna režiimi kohaldamisega piirati kinnipeetava liikumis- ja suhtlemisvabadust. Kaebaja ise on väitnud ilmajäämist jalutuskäikudest värskes õhus, psühholoogi vastuvõttudest, grupitegevustest ning võimalusest lugeda ajalehte Postimees. Samas on selgunud, et kaebaja suhtes jõustus
  5. novembril 2021 kriminaalasjas süüdimõistev kohtuotsus, mis saabus Tartu Vanglasse
  6. novembril
  7. 9.1.
  8. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis alates
  9. novembrist 2021 süüdimõistetuna vastuvõtuosakonna režiimil. VSkE § 8 lg 4 kohaselt ei ole vastuvõtuosakonnas viibival kinnipeetaval sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatud õigust liikuda väljaspool kambrit oma osakonna piires kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Vastustaja selgituste kohaselt ei olnud kaebajale kõnealusel ajavahemikul ette nähtud psühholoogi vastuvõtte ega grupitegevusi, millest ta oleks õigusvastase isolatsioonirežiimi kohaldamise tõttu ilma jäänud ja kahju kannatada. Kahju hüvitamise taotluse lahendamise otsusest (tl 14) nähtuvalt sai kaebaja käia psühholoogi vastuvõtul vahetult enne isolatsiooni (
  10. novembril 2021) ja järgmine vastuvõtt toimus
  11. detsembril 2021 ning ka varem on kaebajal psühholoogi vastuvõtt olnud keskmiselt kord kuus. 9.1.
  12. Kohus nõustub kaebajaga, et ilmajäämine igapäevastest võimalusest viibida värskes õhus, milleks on vanglas kinni peetavatel isikutel õigus sõltumata režiimist (VangS § 55 lg 2, § 93 lg 5), oli õigusvastane ning ei ole välistatud ka kahju põhjustamine sellise õigusvastase kohtlemise tõttu. Samas tuleb rõhutada, et kaebaja viibis alusetult isolatsioonirežiimil vaid kolm päeva ning seejuures on ka jalutuskäikude mittevõimaldamine piirdunud kolme päevaga, mistõttu ei saa õigusvastast kohtlemist pidada kuigi intensiivseks ning selle tulemusena tekkinud kahju kuigi ulatuslikuks. 9.1.
  13. Kaebaja väitel ei saanud ta ka isolatsioonimeetmete kohaldamise tõttu lugeda ajalehte Postimees. Kaebaja ei vaidle vastu vastustaja väitele, et kaebaja sai lugeda ka isolatsioonimeetmete kohaldamise ajal tema enda tellitud ajalehte Õhtuleht. Kinnipeetavale tagatakse vanglas võimalus lugeda üleriigilisi päevalehti ning ajakirju (VangS § 30 lg 1). Sellest sättest ei tulene kinnipeetava õigust lugeda mingit kindlat väljaannet või vangla poolt tellitud üleriigilist päevalehte. Kui kaebajal oli võimalik lugeda tema enda tellitud ajalehte, ei saa pidada õigusvastaseks seda, kui vangla poolt tellitavat päevalehte sai ta täiendavalt lugeda mõningase ajalise viivitusega. Kohtupraktikast tulenevalt ei ole vanglal kohustust tagada kinnipeetavale igapäevaselt võimalust lugeda värskeid ajalehti, vaid piisavaks ja mõistlikuks sageduseks on peetud näiteks seda, kui vangla väljastab ajalehti keskmiselt kaks korda nädalas (nt Tallinna Ringkonnakohtu
  14. jaanuari
  15. a määrus asjas nr 3-21-1782, p 10). 9.1.
  16. Isolatsiooni õigusvastane kohaldamine ja sellega kaasnenud ebamugavused, eriti arvestades ajalist kestust, ei kujutanud endast kohtu hinnangul eriti intensiivset riivet. Nagu selgub, oli tema liikumisvabadus osaliselt niikuinii piiratud vastuvõturežiimist tingituna ja ainsaks tõsisemaks riiveks oli jalutuskäikudest ilmajäämine. 8
(12)3-22-195 9.
  1. Vastustaja on tunnistanud, et õigusvastane oli paigutada
  2. novembril 2021 kaebajaga samasse kambrisse testimisest keeldunud kinnipeetav. Nagu eelpool märgitud, lähtus vastustaja ekslikult teadmisest, et kaebaja on keeldunud COVID-19 testist. Kuna eelpool viidatud Tartu Vangla direktori
  3. novembri
  4. a käskkirja nr 1-1/132 p 6 kohaselt koheldi testist keeldunud kinnipeetavaid sarnaselt haigestunutega, pidas vangla võimalikuks ühte kambrisse paigutada kaks sarnastele tunnustele vastavat kinnipeetavat, st isikud, kes on testimata. Selle otsustuse ekslikkus kaebaja suhtes ilmnes kahjuks alles tagantjärele. Vastustaja on tunnistanud oma käitumise õigusvastasust ja vabandanud kahjunõuet kohtueelses menetluses lahendades kaebaja ees. Kohus möönab, et olles teadlik alusetust paigutamisest testimisest keeldunud kinnipeetavaga samasse kambrisse, võis kaebaja taluda hirmu või ärevust põhjusel, et selline põhjendamatu paigutamine võib luua tema kui õiguskuulekalt testimisega nõustunud kinnipeetava nakatumiseks võimaluse. Samas tuleb oluliseks pidada selles kambris viibimise lühiajalisust – kaebaja viibis testimisest keeldunud kinnipeetavaga samas kambris kuni järgmise päevani (
  5. november 2021) (tl 52-52p). On tõsi, et nakatumiseks COVID-19 haigusesse võib piisata ka lühiajalisest kokkupuutest nakkusallikaga, kuid praegusel juhul ei ole tõendatud kaebaja nakatumine 10.-
  6. novembril 2021 toimunud kontakti tõttu (vt ka käesoleva otsuse põhjenduste p 9.3.3) ning hirmu- või ärevustunne testimata kinnipeetavaga samas kambris olekust ei olnud kuigi pikaajaline. 9.
  7. Vastustaja on tunnistanud enda tegevuse õigusvastasust ka olukorras, kus kaebaja paigutati
  8. novembril 2021 kambrisse nr 2077, kus paiknes COVID-19 suhtes vaktsineerimata kinnipeetav. 9.3.
  9. Vaidlust pole selle üle, et ajal, mil kõnealune paigutamine aset leidis, kehtis Tartu Vangla direktori
  10. novembri
  11. a käskkiri nr 1-1/132 (tl 48-50p), mille p-dest 1, 3 ja 4 ilmneb, et vangla on viiruse leviku takistamise ja haigestumiste vältimise eesmärgil otsustanud kohelda erinevalt vaktsineerimata ja vaktsineeritud kinnipeetavaid, mh kitsendada vaktsineerimata kinnipeetavate liikumisvõimalusi. Käskkirja põhjendustest ilmneb muuhulgas selgelt vangla tahe vältida vaktsineerimata kinnipeetavate omavahelisi kokkupuuteid, aga ka kokkupuuteid teiste isikutega, ning täita seeläbi oma seadusest tulenevat kohustust tagada kinnipeetavate tervise kaitse ning kord ja julgeolek vanglas (VangS §-d 52 ja 66). 9.3.
  12. Vastustaja möönab, et kuna kaebaja oli täielikult vaktsineeritud, ei olnud selline paigutus töökorralduslikult õiguspärane, kuid ei ole ka sellise paigutamisotsuse põhjuseid suutnud välja selgitada (vt vastus kaebusele p 22, tl 36). Olles ise vaktsineeritud, on usutav kaebaja väide, et õigusvastane paigutamine samasse kambrisse vaktsineerimata kinnipeetavaga, võis põhjustada ärevust ja hirmu nakatumisohu ees, mis vaktsineerimata isiku puhul võis olla suurem kui kokkupuutel vaktsineerimata isikutega. Hirmu ja ärevuse põhjustamine halduse õigusvastase tegevuse tõttu on põhimõtteliselt käsitatav väärikuse alandamisena ning mittevaralise kahju tekkimist seeläbi ei saa välistada. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja haigestus COVID-19 haigusesse. Tema positiivne testitulemus ilmnes
  13. novembril 2021 (kaebajat teavitati diagnoosist
  14. novembril 2021; väljavõte haigusloost, tl 53). Samal päeval andis positiivse testitulemuse ka kaebajaga samas kambris (nt 2077) viibinud vaktsineerimata kinnipeetav (vt kahju hüvitamise nõude lahendamise otsus, tl 16). 9.3.
  15. Kohus nõustub vastustajaga, et vaktsineeritud ja vaktsineerimata kinnipeetava ühte kambrisse paigutamist ei saanud viiruse intensiivset levikut arvestades pidada õiguspäraseks. 9
(12)3-22-195 Samas tuleb vastustajaga nõustuda ka selles, et pole ilmnenud põhjuslikku seost vastustaja õigusvastase käitumise ning tagajärje (kaebaja nakatumine COVID-19 haigust põhjustava viirusega) vahel. Kohtu hinnangul ei saa üksnes asjaolust, et kaebaja paigutati
  1. novembril 2021 samasse kambrisse vaktsineerimata kinnipeetavaga ning mõlematel tuvastati
  2. novembril 2021 nakatumine COVID-19 haigust tekitava viirusega, teha järeldust, et nakatumise tingis just konkreetne paigutamine. Vastustaja on vastuseks kohtu järelepärimisele selgitanud, et
  3. novembri
  4. a hommiku seisuga oli Tartu Vanglas haigestunud COVID-19 haigusesse 82 kinnipeetavat ja 16 ametnikku ning ajavahemikul
  5. november –
  6. detsember 2021 lisandus 240 uut kinnitatud nakatumisjuhtu kinnipeetavate seas ja 30 juhtu ametnike seas (vastustaja täiendavad selgitused; tl 84-85). Vastustaja on ka kirjeldanud erinevaid abinõusid viiruse leviku ja haigestumise takistamiseks (viidatud vastus kaebusele p-d 29-31; Tartu Vangla direktori asjakohased käskkirjad tl 45-51, 86-96), kuid avalikkusele ulatuslikult jagatud teabe järgi iseloomustas
  7. a novembris viiruse omikron-tüve väga kiire ja ulatuslikult levik1, mistõttu ei pruukinud ka kehtestatud abinõude järgimine nakatumist täielikult ära hoida. 9.3.
  8. Seega ei ole tõendatud põhjuslik seos kaebaja ja mittevaktsineeritud kinnipeetava samasse kambrisse paigutamise ning kaebaja haigestumise vahel. Arvestades viiruse laialdast levikut, sh Tartu Vangla sees, võis kaebaja nakatuda ka kokkupuutest muude isikutega. Seejuures tuleb ka oluliseks pidada, et viiruse omikron-tüvele (sh korduvnakatumiste puhul) on iseloomulik haigussümptomite vähene esinemine või üldse puudumine, mis muudab konkreetse nakkusallika kindlakstegemise eriti keerukaks. Kuigi kohus on eelnevalt otsuse põhjenduste p-s 7.2 asunud seisukohale, et käesolevas asjas lahendatava nõude aluseks ei ole erinevad kaebaja poolt nimetatud vanglaametnike õigusvastased tegevused (viiruse leviku tõrjumiseks ette nähtud abinõude ja reeglite eiramine), märgib kohus siiski, et viirustüve agressiivse leviku korral ei saanuks ka veelgi hoolikam abinõude järgimine haigestumist täielikult ära hoida, kui nakatuda võisid ka korduvalt vaktsineeritud või haiguse juba läbi põdenud isikud ning nakatunud isikutel võisid haigussümptomid puududa või esineda väga vähesel määral
  10. Kaebaja on pidanud ka õigusvastaseks, et kamber nr 3103, kuhu ta paigutati
  11. novembril 2021, oli desinfitseerimata ja kaebaja väitel elamiskõlbmatu. Vastustaja on selgitanud, et vangistusõiguse normidest ei tulene kohustust desinfitseerida kambreid enne iga paigutust. Vastustaja kirjeldatud väljakujunenud praktika kohaselt desinfitseeritakse kinnipeetavate elukambreid üksnes siis, kui seal on eelnevalt viibinud COVID-19 haiged või COVID-19 nakkusohtlikud kinnipeetavad. Turvakaamerate salvestiste kontrollimisel on kinnitust leidnud, et kambrit tõesti enne kaebaja sinna paigutamist ei desinfitseeritud, kuid samas ei olnud Tartu Vanglale teadaolevalt kumbki kuni
  12. novembrini 2021 kambris nr 3103 paiknenud kinnipeetav COVID-19 nakkusohtlik. Seda kinnitab vastustaja selgituste kohaselt ka asjaolu, et kambri uksele ei olnud kinnitatud COVID-19 ohule viitavat silti, mis pandi kambri uksele nii haigestunud kinnipeetavate kambris paiknemise korral kui ka võimaliku nakkusohu korral (nt vaktsineerimata, kuid lähikontaktseks osutunud kinnipeetav). Kohtu hinnangul on vangla praktika, et kambreid desinfitseeritakse vaid juhul, kui seal viibis COVID-19 haigusesse haigestunud või nakkuskahtlusega kinnipeetav, kooskõlas viiruse leviku tõrje ja nakatumiste vältimise eesmärgiga. Kuna praegusel juhul ei olnud desinfitseerimist tinginud asjaolusid tuvastatud, nõustub kohus vastustajaga, et kambri mittedesinfitseerimist ei saa pidada õigusvastaseks. Olukorras, kus kambris polnud eelnevalt viibinud isikud, kes võinuks viirust kanda või levitada, ei saanud 1 https://vaktsineeri.ee/uudised/omikron-viib-haiglasse-sama-palju-inimesi-kui-deltatuvi/; https://kkk.kriis.ee/et/kkk/uus-koroonaviiruse-variant-b11529-omikron 2 Samas. 10
(12)3-22-195 vastustajal olla ka kehtivatest õigusnormidest tulenevat desinfitseerimiskohustust ning vangla käitumine ei saanud viia kaebaja nakatumisele.
  1. Kaebaja väidab, et Tartu Vangla on oma teadliku ja pahatahtliku tegevusega põhjustanud tema nakatumise COVID-19 haigusesse. Kohtu hinnangul ei ole asjas kogutud tõenditega tõendatud vastustaja pahatahtlik käitumine ega teadlik tegevus kaebaja COVID-19 haigusesse nakatamisel. Kohus on eelnevalt analüüsinud vastustaja tegevuse õiguspärasust ning välja toonud, milles seisneb vangla tegevuse osaline õigusvastasus. Kohus möönab, et põhjendamatu isolatsioonimeetmete kohaldamine ja ekslikud paigutamised on põhjustatud vanglaametnike hooletusest ja asjaolude välja selgitamata jätmisest. RVastS § 9 lg-st 2 lähtuvalt võib mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamisele viia süü ka hooletuse, mitte üksnes tahtluse vormis. Samas ei ole tõendatav, et just eelnevalt kirjeldatud hooletus vastustaja tegevuses oleks kaasa toonud kaebaja haigestumise COVID-19 haigusesse. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik RVastS § 7 lg-s 1 loetletud tingimused – sh põhjuslik seos õigusvastase käitumise ja tekkinud kahju vahel.
  2. Kuna kaebus käesolevas asjas hõlmab kohaldatud isolatsioonimeetmeid ajavahemikus 9.
  3. november 2021 ja kaebaja paigutusi
  4. ning
  5. novembril 2021, jätab kohus käesoleva vaidluse lahendamisel tähelepanuta kaebaja väited, mis käsitlevad augustis 2021 toimunud väljaviimisi kohtusse ja prokuratuuri ning kaebaja tervislikku seisundit augustis
  6. Kohus on juba
  7. aprilli
  8. a määrusega tagastanud kaebajale
  9. aprillil 2022 esitatud tõendi ning tagastab kohtuotsusega täiendavalt
  10. aprilli
  11. a avalduse lisana esitatud tõendi (Tartu Vangla 05.04.2022 nr 2-5/181-2; tl 110) ja
  12. aprilli
  13. a avalduse lisana korduvalt esitatud tõendi (tl 114), millel ei ole asja lahendamisel tähtsust, kuna need puudutavad kaebaja terviseseisundit ja väljaviimisi augustis 2021 ega tõenda käesolevas vaidluse lahendamiseks olulisi asjaolusid (

§ 62lg 2).

  1. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et õigusvastane on olnud vastustaja tegevus järgnevalt nimetatud osas: 1) kaebaja suhtes isolatsioonimeetmete kohaldamine ajavahemikus 9.-
  2. novembril 2021; 2) kaebaja paigutamine kambrisse nr 2135 koos testimisest keeldunud kinnipeetavaga
  3. novembril 2021; 3) kaebaja paigutamine kambrisse nr 2077 koos vaktsineerimata kinnipeetavaga
  4. novembril
  5. Kohus möönab, et kirjeldatud õigusvastase tegevusega võis kaasneda mõningane väärikuse alandamisest tingitud kahju (vt eelpool otsuse p-d 9.1.4, 9.2 ja 9.3.2), kuid peab selle hüvitamiseks piisavaks õigusvastasuse tuvastamist kohtuotsuse resolutsioonis (

§ 41lg 5).

Kohus arvestab seejuures, et vastustaja on juba kohtueelses menetluses eelnimetatud tegevuste õigusvastasust tunnistanud ja kaebaja ees vabandanud. Kohus on eelpool jõudnud järeldusele, et vastustaja tegevuse ja kaebaja COVID-19 haigusesse haigestumise vahel ei ole tuvastatav põhjuslik seos, mistõttu ei saanud kaebajale tekkida tervisekahju, mille hüvitamist kaebaja taotleb. Kohus ei pea põhjendatuks kaebust ka osas, mis puudutab väidetavalt tahtlikku nakatamist COVID-19 viirusega ning kambri nr 3103 desinfitseerimata jätmise osas. 14. Eelnevast tulenevalt rahuldab kohus kaebuse osaliselt – kohus tuvastab kohtuotsuse resolutsioonis osaliselt vastustaja tegevuse õigusvastasuse, kuid ei mõista kaebajale välja rahalist hüvitist. 11

(12)3-22-195 MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED 15.

§ 108lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (

§ 108

lg 2).

§ 108

lg 4 kohaselt kannab kaebaja menetluskulud kaebuse läbi vaatamata jätmise ja menetluse lõpetamise korral, kui samas paragrahvis ei sätestata teisiti, st kaebuse läbi vaatamata jätmisel

§ 151lg 1 p 1 alusel jäävad menetluskulud kaebaja kanda.

Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 30 eurot väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamisel (tl 29). Tervisekahju nõude osas oli kaebus lõivuvaba (riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 12). Kuna kohus rahuldab kaebuse väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude puhul osaliselt ning osaliselt jätab kaebuse läbi vaatamata, tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista osaliselt kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv. Kohtu hinnangul on põhjendatud, arvestades kaebuse rahuldatud ja läbi vaatamata jäetud osa, mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja riigilõiv 10 eurot. Ülejäänud osas jäävad menetluskulud poolte enda kanda. 16. Asjas tehtava kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus kaebaja eraelu kaitse eesmärgil tema nime tähemärgiga (

§ 175lg 3).

17. Kohus peab vajalikuks kuulutada käesoleva asja menetlus kinniseks kaebaja terviseseisundit kajastavate tõendite osas (laboratoorse uuringu tulemus, tl 21 ja 65; väljavõte haigusjuhtudest, tl 53-58p). Tulenevalt

§ 77

lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Ülekaalukas avalik huvi taoliste andmete avaldamise vastu kohtu hinnangul praegusel juhul puudub. (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.