← Eesti

3-22-2365/17

Obsah (7)§ 51§ 43§ 5§ 54§ 56§ 14§ 58

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Otsuse tegemise aeg ja koht 17. märts 2023, Tartu Haldusasja number 3-22-2365 Õlletallid OÜ kaebus Tartu Linnavalitsuse

) § 43 lg 2 sätestab, et kui taotletud haldusakt otsustatakse jätta andmata, antakse selle kohta haldusakt. Vastustaja hinnangul ei ole muinsuskaitse komisjoni

  1. oktoobri
  2. a protokollilise otsuse puhul tegemist haldusaktiga. Vastustaja möönab, et tal oleks tulnud otsus vormistada eraldiseisva haldusaktina. Kuigi vastustaja ei ole eraldiseisvat haldusakti vormistanud, tuleb kohtu hinnangul praegusel juhul siiski käsitada
  3. oktoobri
  4. a protokollis sisalduvat otsustust haldusaktina.

§ 51

lg 1 tähenduses on haldusakti tunnuseks see, et tegemist on reguleeriva toimega õiguslikult siduva haldusorgani poolt avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud tahteavaldusega, millega tekitatakse, muudetakse või lõpetatakse isiku õigusi ja kohustusi (vt nt Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a otsus asjas nr 3-3-1-44-10, p 12). Kuna protokollis sisalduva otsustuse tagajärjeks oli see, et kaebajale tema poolt soovitud muinsuskaitse eritingimusi ei väljastatud, on protokollis sisalduval otsustusel regulatiivne mõju kaebaja õigustele.

§ 43

lg 2 järgi on haldusaktina käsitatav sisuline keeldumine taotletud haldusakti andmisest (vt Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a otsus asjas nr 3-3-1-85-15, p 11). Otsustuse käsitamist haldusaktina ei välista selle vormistamine protokollilise otsustusena.

§ 5

lg 1 kohaselt iseloomustab haldusmenetlust vormivabaduse põhimõte ning isegi vorminõuete rikkumine ei välista käsitamist haldusaktina, kui otsustus vastab samas sisuliselt haldusakti tunnustele

§ 51lg 1 tähenduses ning seda sõltumata dokumendi pealkirjast ja vormistusest.

Vastustaja lahendas praegusel juhul kaebaja

  1. oktoobri
  2. a taotlust, mille tulemusena jäi andmata soovitud haldusakt. Eelnevat arvestades on kohtu hinnangul vastustaja
  3. oktoobri
  4. a protokollilise otsuse puhul tegemist haldusaktiga. 13.

§ 54

sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

§ 56

lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Sama paragrahvi lõiked 2 ja 3 sätestavad, et haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Isiku õigusi piirava akti põhjendamine on oluline selleks, et isik mõistaks, miks ja millisel õiguslikul alusel otsus on tehtud ning kas otsus tehti seaduslikult. Ühtlasi tagab põhjendamiskohustus kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (vt nt Riigikohtu

  1. mai
  2. a otsus asjas nr 3-3-1-85-10, p 26).
  3. Muinsuskaitse komisjoni
  4. oktoobri
  5. a otsust (tl 5) on protokollis põhjendatud vaid ühe lausega, viidates seejuures asjaolule, et komisjon jääb oma eelnevale seisukohale. Kohtu hinnangul on otsus oluliste põhjendamispuudustega ning sellest ei selgu ka otsuse tegemise faktiline ja õiguslik alus. Samuti ei selgu otsusest, millistest kaalutlustest komisjon otsuse tegemisel lähtus. Kuigi vastustaja märgib, et kaebaja pidi olema teadlik, et vastustaja viide enda eelnevale seisukohale tähendab viidet muinsuskaitse komisjoni
  6. augusti
  7. a protokollilisele otsusele, millega kaebaja varasem muinsuskaitse eritingimuste taotlus samuti tagasi lükati, siis sellekohast konkreetset viidet, mis seoks
  8. augusti
  9. a protokollis sisalduvad põhjendused
  10. oktoobri
  11. a otsuse põhjendustega, viimati nimetatud 7

(10)3-22-2365
  1. oktoobri
  2. a protokollilises otsuses ei ole. Vaidlustatud protokollilisest otsusest ei selgu ka see, millisel alusel see tehtud on. Otsuses märgitakse, et kaebaja poolt taotletu ei taga mälestiste terviklikku säilimist, mistõttu võib järeldada, et komisjon on taotluse tagasi lükkamise all silmas pidanud muinsuskaitse eritingimuste andmisest keeldumist MuKS § 51 lg 4 p 1 alusel. Samas on vastustaja kohtumenetluses viidanud ka MuKS § 51 lõikele 2, mis sätestab ilmselgelt põhjendamatu taotluse läbi vaatamata jätmise ja tagastamise. Seega ei ole üheselt selge, millist alust on komisjon protokollilises otsuses kaebaja taotlust tagasi lükates silmas pidanud.

§ 14

lg 6 p 2 kohaselt võib haldusorgan taotluse jätta läbi vaatamata ja tagastada seaduses ettenähtud juhtudel, kuid seadus ei näe ette ega sisusta mõistet „lükata taotlus tagasi“. Jäädes küll oma varasema seisukoha juurde, ei ole komisjon protokollis kajastanud, kas taotlust lahendades ning varasemaga võrreldes samasugusele tulemusele jõudes on vastustaja läbi viinud sisulise arutelu ja erinevaid lahendusi kaalunud, st teostanud õiguspäraselt kaalutlusõigust. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on lubatav ka haldusakti põhjendusi kohtumenetluses täiendada, kui haldusorganil on võimalik tõendada, et haldusaktist välja jäänud, kuid kohtumenetluses esitatud põhjendustest juhinduti tegelikult juba haldusakti andmise ajal (Riigikohtu

  1. novembri
  2. a otsus asjas nr 3-19-292, p 17 ja seal viidatud praktika). Kohus ei pea praegusel juhul ka sellele põhimõttele tuginedes põhjendamiskohustust nõuetekohaselt täidetuks.
  3. Kohus nõustub kaebajaga selles, et mälestiste terviklikku säilimist puudutavas osas võib vaidlusalust protokollilist otsust mõista nii, et mälestiste terviklikku säilimist ohustab, kui hävib ajalooline katusekonstruktsioon. Muid põhjuseid selles osas otsuses välja toodud ei ole. Kuna Muinsuskaitseameti käesolevas asjas esitatud seisukohast nähtub siiski, et mälestise nõukogudeaegsed katusekonstruktsioonid ei oma kultuuriväärtust ning need võib asendada, on vastustaja kohtu hinnangul lähtunud vaidlusalust otsust tehes pigem ebaõigest kaalutlusest. Nagu nähtub käesolevas asjas esitatud vastustaja seisukohtadest, on vastustaja pidanud nõukogudeaegset katusekonstruktsiooni muinsuskaitse all olevaks. Asjaolu, et Tähtvere mõisa tallide katusekonstruktsioonide säilitamist ei ole vajalikuks peetud nähtub samas ka kehtivatest muinsuskaitse eritingimustest (p 9.1; tl 19). Eelnevat arvestades ei oma seega tähtsust asjaolu, kas tallide katusekonstruktsiooni kultuuriväärtuslikkust hinnates tuleks lähtuda KultVS § 2 lg 1 punktist 1 või mitte.
  4. Vastustaja ja Muinsuskaitseamet on kohtule esitatud seisukohtades leidnud, et kaebaja soovitud muinsuskaitse eritingimused on vastuolus krundil osaliselt kehtiva detailplaneeringuga ning Tartu üldplaneeringuga 2040+. Kuigi vastustaja ja Muinsuskaitseamet on nende hinnangul esineva vastuolu detailplaneeringuga ja üldplaneeringuga osaliselt ka oma seisukohtades välja toonud, ei sisaldu vastavad põhjendused vaidlusaluses
  5. oktoobri
  6. a protokollilises otsuses. Otsuses ei ole välja toodud, et kaebaja soovitud lahendus oleks vastuolus kehtivate planeeringutega ega seda, milles see vastuolu seisneb. Kaebaja on
  7. oktoobril 2022 esitatud muinsuskaitse eritingimuste taotluses märkinud, et ta kavatseb järgida kehtiva üldplaneeringuga lubatud kõrgust ja samuti ei suurenda kinnistul detailplaneeringust tulenevat ehitusmahtu. Kohtule esitatud seisukohtades viitab kaebaja, et ta ei ole soovinud kinnistu täisehitusprotsendi suurendamist ja hoonete laiendamist, vaid soovib teostada ehitamist pealeehitamise kaudu. Vastustaja seisukohtadest nähtub aga, et uue detailplaneeringu koostamist eeldab kinnistu täisehitusprotsendi suurendamine ehk hoonete laiendamine (mitte pealeehitus ega konsoolne pealeehitus). 17.

§ 58

sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui 8

(10)3-22-2365 eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist (sama sisaldub ka riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p-s 1). Riigikohus on möönnud selle põhimõtte kohaldamise võimalikkust haldusakti põhjendamisvigade korral, jättes haldusakti põhjendamisveale vaatamata jõusse. Seda aga juhul, kui haldusorgan esitab piisavad põhjendused tagantjärele kohtumenetluses ning kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus samadest kaalutlustest ka tegelikult otsuse tegemisel (vt Riigikohtu
  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-17-1927, p 23). Kohus leiab, et praegusel juhul ei ole võimalik tuvastada, millistest kaalutlustest vastustaja
  3. oktoobri
  4. a protokollilist otsust tehes lähtus. Lisaks nähtub asja materjalidest, et vaidlusaluses otsuses viidatud katusekonstruktsiooni säilitamise vajadus ei ole kooskõlas hetkel kehtivate muinsuskaitse eritingimustega ja Muinsuskaitseameti seisukohaga, mis puudutab nõukogudeaegse katusekonstruktsiooni säilitamist. Seega on kohtul alust arvata, et ebaõige materiaalõiguslik lähenemine vaidlusesemele, mida küll vaidlustatud haldusaktist arusaadavalt ei selgu, võib olla mõjutanud kaalutlusi ja seeläbi taotluse menetlemise lõpplahendust.
  5. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Tartu Linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonna muinsuskaitse komisjoni
  6. oktoobri
  7. a protokolliline otsus nr 22 on Õlletare OÜ muinsuskaitse eritingimuste taotluse tagasi lükkamist puudutavas osas nii formaalselt, kui ka materiaalselt õigusvastane. Seega rahuldab kohus kaebuse ja tühistab muinsuskaitse komisjoni
  8. oktoobri
  9. a protokollilise otsuse nr 22 kaebaja taotlust puudutavas osas. Kohus kohustab Tartu Linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonda Õlletallid OÜ
  10. oktoobri
  11. a muinsuskaitse eritingimuste andmise taotlust nr 1211 uuesti läbi vaatama. MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED
  12. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus kontrollib volitatud esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust ka juhul, kui kuludele ei ole esitatud vastuväidet (HKMS § 108 lg 12).
  13. Kaebaja palub mõista vastustajalt tema kasuks välja menetluskulud. Kaebaja menetluskulud koosnevad õigusabikuludest (4200 eurot, koos käibemaksuga) ning tasutud riigilõivust (20 eurot), kokku 4220 eurot. Vastustajal ei ole käesoleva kohtumenetlusega seonduvalt menetluskulusid tekkinud.
  14. Vastavalt kohtule esitatud kuludokumentidele ja menetluskulude nimekirjale (dtl 76-78 ja 135-137) on õigusabi osutatud kokku 28 tunni ja 10 minuti ulatuses. Seejuures on teenuse osutamise tunnihind olnud 150 eurot (ilma käibemaksuta). Kaebaja menetluskulude väljamõistmise taotluse kohaselt seisnes kaebajale õigusabi esitamine järgnevas: 1) Asja materjalidega tutvumine, analüüs, kaebuse koostamine ja esitamine kohtule (november
  15. a) – 9,5h; 2) Vastaspoole vastusega tutvumine, nõupidamised kliendiga, kirjalike seisukohtade edastamine kohtule (detsember
  16. a) – 5,75h; 3) Tutvumine Tartu Linnavalitsuse vastusega, seisukohtade kujundamine ja nõupidamine kliendiga (11.01.2023) – 1,75h; 4) Vastuse ettevalmistamine ja edastamine Tartu Linnavalitsuse seisukohtadele (12.
  17. – 19.01.2023) – 4,75h; 5) Tutvumine kohtumäärusega, infovahetus klient (25.01.2023) – 0,25h; 6) Tutvumine Muinsuskaitse Ameti kirjaliku vastusega, seisukohad, nõupidamised klient (07.02.2023) – 1,75h; 7) Kirjalike seisukohtade ettevalmistamine Muinsuskaitse Ameti seisukohtadele (21.02.2023) – 3,25h; 8) Kirjalike seisukohtade täiendamine, menetluskulude nimekirja koostamine ja edastamine kohtule (23.02.2023) – 1h. Kohus leiab, et kaebaja menetluskulud on ülepaisutatud. Arvestades menetluskulude nimekirjas väljatoodut ning seda, et lisaks kaebusele on kaebaja esindaja esitanud kohtule veel neli 9
(10)3-22-2365 menetlusdokumenti, millest ükski ei ole aga kuigi mahukas, peab kohus käesolevas asjas õigusteenuse osutamisele kulunud aega (28 tundi ja 10 minutit) ülemääraseks. Kohus leiab, et põhjendatuks saab pidada ajakulu ligemale pooles ulatuses, s.o 14 tunni ulatuses.
  1. Menetluskulude väljamõistmise taotluses on märgitud, et Õlletallid OÜ on käibemaksukohustuslane ega taotle seetõttu menetluskuludelt arvestatud käibemaksu hüvitamist. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole menetluskulude väljamõistmine koos käibemaksuga põhjendatud juhul, kui kaebaja on käibemaksukohustuslane, kes saab õigusabikuludelt käibemaksu sisendkäibemaksuarvestuses tagasi arvestada (Riigikohtu
  2. mai
  3. a otsus asjas nr 3-20-663, p 23). Seega kuulub vastustajalt kaebaja kasuks väljamõistmisel õigusabikulu ilma käibemaksuta 2100 eurot (14h x 150 eurot). Sellele lisandub riigilõiv 20 eurot. Kokku mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks seega välja menetluskulud 2120 eurot. Kaebaja on soovinud kulude hüvitamist Advokaadibüroo Lillo ja Lõhmus OÜ pangakontole nr EE
  4. (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.