← Eesti

2-22-12149/8

Obsah (8)§ 399§ 396§ 8§ 101§ 142§ 145§ 76§ 113

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Kristi Rickberg Otsuse tegemise aeg ja koht 20. märts 2023, Tallinnas, Tallinna Kohtumaja Tsiviilasja number 2-22-12149 Tsi

§ 399lg 1 alusel laenulepingu üles 31.

juuli 2022 seisuga ning nõudis võlgnikult ja kostjalt nii laenu jäägi summas 24 150 eurot kui kõigi viiviste seisuga

  1. juulil 2022 summas 254,10 eurot, s.o kokku 24 404,10 euro tasumist hiljemalt
  2. juuliks
  3. Võlgnik ega kostja ei ole hagejale mistahes makset teinud. Võlgnik on käesolevaks ajaks muutnud taaskord enda ärinime ning selle juhatuse liikmeks on määratud ettevõtete likvideerija R P. Võlgnikul on maksuvõlg ja esitamata maksudeklaratsioonid, mistõttu hageja on sunnitud laenulepingust tuleneva nõude maksma panemiseks esitama hagi kostja vastu.
  4. Käesoleval juhul on hageja ja võlgnik leppinud laenulepingu punktis 4.
  5. kokku viivises 0,1% tasumisega viivitatud summast iga tasumise tähtaega ületava päeva eest. Kostja on kinnitanud
  6. märtsi 2022 käendusdokumendis, et ta võtab vastutuse enda kanda võlgniku kõikide ja igasuguste kohustuste õigeaegse ja nõuetekohase täitmise eest, mis tulenevad hageja ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingust. Kostja kui käendaja vastutuse maksimumsumma on 25 070 eurot. Hageja nõuab käesoleval ajal laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist vaid kostjalt kui käendajalt. Kostja kui käendaja põhivõlgnevus laenulepingu alusel on 24 150 eurot ning kostja viivisvõlgnevus
  7. juuli 2022 seisuga oli 254,10 eurot.
  8. augusti 2022 seisuga on kostja viivisvõlgnevus suurenenud 410,55 euro võrra ning on seega kokku summas 664,65 eurot.
  10. veebruaril 2022 muutsid pooled laenulepingut laenulepingu lisaga
  11. Pooled leppisid kokku, et „Laenuandja ja Laenusaaja avaldavad ja kinnitavad, et Laenuandja on Poolte vahel 14.04.
  12. a. eraldisõlmitud äriruumi üürilepingu esemeks olevates ruumides teostanud teatud ehitustöid ning et Laenusaaja on kohustunud Laenuandja poolt teostatud ehitustööde kogumaksumuse Laenuandjale hüvitama kokkuleppeliselt summas 25 070 eurot. Laenusaaja kohustus ehitustööde maksumuse hüvitamiseks 2
  16. vormistamiseks käesoleva Lepingu alusel Laenuks ning Laenusaaja on kohustatud Laenu tagasi maksma kooskõlas Lepingu tingimustega.“ Seega ei ole hageja väitnud ega saagi väita, et hageja oleks kandnud C B OÜ pangakontole summa 25 070 eurot. Hageja teostas nimetatud summa ulatuses C B OÜ-ga
  17. aprillil 2020 eraldi sõlmitud äriruumi üürilepingu esemeks olevates ruumides ehitustöid, see summa vormistati C B OÜ laenuna.

§ 396

lg 2 sätestab, et isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Laenulepingu lisa 1 on käsitletav sellise kokkuleppena. Käesoleval juhul ei ole kostja esitanud mistahes tõendid selle kohta, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (näiteks, et ehitustöid ei olegi hageja poolt teostatud). Vastupidi, kostja võtab omaks, et „Selle raha eest ostis üürileandja ventilatsiooni seadmeid ja paigutas need temale kuuluvasse hoonesse.“ Vastavalt poolte kokkuleppele võlgneb põhivõlgnik nimetatud summa hagejale laenuna (mida kostja on käendanud) ning mistahes tähtsust ei oma see, kelle omandise jäi ehitustööde tulemusena teostatu. Hageja ja põhivõlgnik olid laenulepingu lisa 1 kohaselt seoses

  1. aprillil 2020 sõlmitud äriruumi üürilepinguga erinevalt kostja vastuväidetest just põhivõlgniku (üürniku) huvides kokku leppinud, et ehitustööde maksumuse kohustus hüvitama põhivõlgnik (üürnik) kooskõlas laenulepingu tingimustega. Kostja vastuväited selle kohta, justkui tema poolt sõlmitud käendusleping oleks „fiktiivne“, ei ole eluliselt usutavad. Kostja käendas äriühingu registrikoodiga xxx laenu juba laenulepingu sõlmimisel. Samuti on kostja allkirjastanud nii laenulepingu lisa 1 kui ka
  2. märtsi 2022 kokkuleppe, milles ta selgelt avaldas, et „Käendaja A G (ik. xxx), võtab vastutuse enda kanda C B OÜ, registrikood xxx, asukoht xxxx, (edaspidi nimetatud Käendatav) kõikide ja igasuguste kohustuste õigeaegse ja nõuetekohase täitmise eest, mis tulenevad Laenusaaja ja Laenuandja vahel 28.01.2021.a. sõlmitud laenulepingust. Käendaja vastutuse maksimumsumma on kakskümmend viis tuhat seitsekümmend eurot (25 070 EUR).” Hageja nõude õiguslik alus on

§ 396

lg 2 regulatsioon, mitte

§ 396lg 1 regulatsioon.

Ka jäävad paljasõnaliseks ning sisustamata kostja väited, justkui oleks kostja poolt isiklik käendus antud väidetavalt ühisele tehingule. Kostja ei ole selgitanud ega saagi selgitada, miks peaks laenuleping ja laenulepingu lisa 1, mille ta on ise sõlminud ja mida ta ei ole tühistanud (ega saagi tühistada), olema käsitletavad tühise tehinguna. Pelgalt asjaolu, et väidetavalt „olukord toitlustuse valdkonnas muutusid ettevõtluse tingimused muutusid alates 2021 novembrist selliseks, et riik kehtestas pandeemia piirangud, mis ei võimaldanud täita fiktiivseid laenulepinguid“ ei ole hageja hagi rahuldamata jätmise alus.

§ 8lg 2 on leping pooltele täitmiseks kohustuslik.

Pealegi oli laenulepingu lisa 1 sõlmitud

  1. aasta veebruaris ja kostja poolt antud hagejale käendus
  2. aasta märtsis, mistõttu nii põhivõlgnik kui kostja said nimetatud tehingute tegemise ajal kohustuste võtmisel arvestada pandeemia mõjudega nende majandustegevusele. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 24 150 eurot, viivisvõlgnevus
  3. augusti 2022 seisuga summas 664,65 eurot ning arvates
  4. augustist 2022 viivisvõlgnevus 0,1% tasumata põhinõudelt summas 24 150 eurot päevas kuni põhinõude rahuldamiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 25 070 eurot, jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväited hagile
  5. Kostja vaidleb hagile vastu. Xxx OÜ ei ole kandnud C B OÜ pangakontole laenuraha 25 070 eurot, see tingimus on fikseeritud laenulepingu xxx punktis 3.1, 3.
  6. Kuigi 3 üürileandja Xxx OÜ ja üürniku C B OÜ vahel sõlmiti 28.01.2021 laenuleping, siis laenusummat 25 070 eurot üürniku omandisse tegelikult üle ei antud. Selle raha eest ostis üürileandja ventilatsiooni seadmeid ja paigutas need temale kuuluvasse hoonesse. Ka ostetud seadmeid Xxx OÜ C B OÜ-le üle ei andnud. Seega kulutati 25 150 eurot mitte kostja ega kostja firma C B OÜ huvides, vaid selle raha eest ostis Xxx OÜ kui nn „laenuandja” esemeid, mis jäid tema enda omandisse. Laenulepingu punktis 2.
  7. märgitud laenusumma 25 070 eurot kajastati C B OÜ bilanssides kui pikaajaline Xxx OÜ poolt antud laen. Tegelikult kasutas seda laenusummat täies ulatuses Xxx OÜ.
  8. Kostjalt 24 150,00 euro väljamõistmine tähendaks, et Xxx OÜ omandaks kostjalt fiktiivse käenduslepingu abil kokku 24 814,65 eurot. Kui Xxx OÜ oleks tegelikult laenu kostja firmale C B OÜ andnud, siis oleks see nähtav kostja firma pangakonto nr xxx Swedbank väljavõttest perioodil 28.01.2021-31.07.
  10. Käesoleval juhul laenulepingu tunnused puuduvad, sest laenusumma üleandmist C B OÜ-le pole toimunud. Seetõttu on 28.01.2021 laenuleping nr xxx rahatu. Xxx OÜ pole C B OÜ-le üle andnud ka seadmeid, mis ta omastatud rahasumma 25 070 euro eest ostis. Isiklik käendus ei ole kohaldatav tühistele tehingutele. Käesoleval juhul oli tühiseks tehinguks 28.01.2021 sõlmitud laenuleping. Lisaks eelpool nimetatud asjaoludele ei kanna kostja varalist vastutust ka seetõttu, et olukord toitlustuse valdkonnas muutus ja ettevõtluse tingimused muutusid alates 2021 novembrist selliseks, et riik kehtestas pandeemia tõttu piirangud, mis ei võimaldanud täita fiktiivseid laenulepinguid. Kohtuotsuse põhjendused
  11. Kohus, tutvunud hagiavalduse ja kostja vastusega, uurinud esitatud avaldusi ja tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
  12. Asjas puudub vaidlus, et Xxx OÜ ja A P OÜ (endine ärinimi V K OÜ) sõlmisid
  13. märtsil 2021 laenulepingu (tlk 4-6), mis kannab kuupäeva 28.01.2021, mida on
  14. veebruaril 2022 lepingu osapoolte kokkuleppel muudetud laenulepingu lisaga 1 (tlk 78). Pooled leppisid kokku, et laenuandja ja laenusaaja avaldavad ja kinnitavad, et laenuandja on poolte vahel 14.04.2020 eraldisõlmitud äriruumi üürilepingu esemeks olevates ruumides teostanud teatud ehitustöid ning et laenusaaja on kohustunud laenuandja poolt teostatud ehitustööde kogumaksumuse laenuandjale hüvitama kokkuleppeliselt summas 25 070 eurot. Laenusaaja kohustus ehitustööde maksumuse hüvitamiseks vormistamiseks lepingu alusel laenuks ning laenusaaja on kohustatud laenu tagasi maksma kooskõlas lepingu tingimustega.
  15. Laenulepingu kohaselt vormistati laenuna hageja rahaline nõue võlgniku vastu kokku summas 25 070 eurot, kusjuures vastavalt laenulepingu punktile 4.2 kohustus võlgnik tagastama hagejale laenu 24 võrdse osamaksena hiljemalt
  16. veebruaril 2024, tasudes hagejale perioodil alates
  17. märtsist 2022 kuni
  18. veebruarini 2024 igakuiselt summa 1050 eurot. Kokku kohustus seega võlgnik tagastama hagejale laenulepingu alusel laenu koos intressidega 25 200 eurot.
  19. märtsil 2022 sõlmitud kokkuleppe (tlk 9-10) alusel, mis kannab kuupäeva 15.03.2022, on kostja käendanud laenulepingust tulenevaid võlgniku rahalisi kohustusi hageja ees kokku 25 070 euro ulatuses.
  21. juulil 2022 esitas hageja võlgnikule ja kostjale laenulepingu ülesütlemise avalduse ja pankrotihoiatuse (tlk 11-14), milles selgitas, et võlgnik on teinud hagejale laenulepingu alusel vaid ühe makse, tasudes hagejale
  22. jaanuaril 2022 1050 eurot. Nimetatud makse on laekunud laenulepingu alusel teostamisele kuuluva esimese tagasimakse katteks. Hageja ütles

§ 399lg 1 alusel laenulepingu üles 31.

juuli 4 2022 seisuga ning nõudis võlgnikult ja kostjalt nii laenu jäägi summas 24 150 eurot kui kõigi viiviste seisuga

  1. juulil 2022 summas 254,10 eurot, s.o kokku 24 404,10 euro tasumist hiljemalt
  2. juuliks
  3. Võlgnik ega kostja ei ole hagejale mistahes makset teinud.
  4. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 24 150 eurot, viivisvõlgnevus
  5. augusti 2022 seisuga summas 664,65 eurot ning arvates
  6. augustist 2022 viivisvõlgnevus 0,1% tasumata põhinõudelt summas 24 150 eurot päevas kuni põhinõude rahuldamiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 25 070 eurot. Kostja vaidleb hagile vastu põhjendusel, et laenusummat ei ole võlgnikule üle kantud, leping on näilik ja tühine.
  7. Kohus leiab, et hageja põhinõude alus saab olla võlaõigusseaduse (

) § 76 lg 1, mille kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 101

lg 1 p-st 1 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Antud juhul puudub vaidlus küsimuses, et võlgnik ega kostja ei ole hageja ees 01.03.2022 lepingust ja selle lisadest tulenevaid kohustusi täielikult täinud.

  1. Võlgnik kohustus 01.03.2022 lepingu ja selle lisa 1 alusel võlgnevuse summas 25 070 eurot tagastama maksegraafiku alusel perioodil 15.03.2022-15.02.
  2. Võlgnik on tasunud võlgnevusest üksnes 1050 eurot.

§ 399

lg 1 p 1 kohaselt, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud, võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist. Kuna võlgnik ei tasunud graafikujärgseid makseid, ütles hageja laenulepingu 27.07.2022 avaldusega 31.07.2022 seisuga üles ning kogu võlgnevus muutus alates 01.08.2022 sissenõutavaks. 19.

§ 142

lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Antud juhul on kostja 17. märtsil 2022 sõlminud kokkuleppe (tlk 9-10), millega on käendanud 01.03.2022 laenulepingust tulenevaid võlgniku rahalisi kohustusi hageja ees kokku 25 070 euro ulatuses.

§ 145

lg-st 1 tulenevalt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Antud juhul puudub vaidlus, et võlgnik ega kostja ei ole hagejale võlgnevust tasunud, samuti ei tulene käenduslepingust, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Seega on hagejal õigus nõuda võlgnevuse tasumist kostjalt. 20. Kohus on seisukohal, et 28.01.2022 kuupäeva kandva ja 02.02.2022 allkirjastatud laenulepingu XXX lisa 1 punktis 2 (tlk 7) antud kinnituse näol tegemist deklaratiivse võlatunnistusega võlaõigusseaduse (

) § 30 lg 1 mõttes, kuna laenusaaja on selles kinnitanud, et kohustub laenuandjale hüvitama 25 070 eurot.

  1. Riigikohus on lahendis nr 2-13-34922 p-s 13.1 asunud seisukohale, et deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslik tagajärg on tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt nt eespool viidatud otsused tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23; tsiviilasjas nr 3-2-15 149-11, p 21 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 20), sh kuna kohustust ei olnud olemas (vt eespool viidatud otsused tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-6906, p-d 13 ja 15; Riigikohtu
  2. aprilli
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-09, p 11; eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 21). Lisaks võib võlatunnistusest tulenevale nõudele esitada mh lepingu kehtivust või nõuete aegumist puudutavaid vastuväiteid (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23). Täiendavalt on Riigikohus sama lahendi punktis 13.2 märkinud, et deklaratiivsele võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea hageja esitama võla tekkimise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal (Riigikohtu
  4. märtsi
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 13; eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 21). Seejuures ei piisa üksnes võla puudumise põhistamisest TsMS § 235 tähenduses, vaid see tuleb tõendada (eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 21).
  6. Kohus on 23.01.2023 määruses kostjale selgitanud, et lähtuvalt eelviidatud Riigikohtu lahendist on käesolevas asjas just kostja kohustus tõendada, et tal puudub hageja ees laenulepingu XXX lisa 1 punktis 2 nimetatud võlgnevus. Vaatamata kohtu selgitustele ei ole kostja kohtu ette toonud ühtegi asjaolu või tõendit, millest ilmeks võlgnevuse puudumine hageja ees.
  7. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostjalt tuleb

§ 76

lg 1, § 30 lg 1 ja § 101 lg 1 p 1 alusel hageja kasuks välja mõista laenulepingust tulenev võlgnevus summas 24 150 eurot.

  1. Seoses kostja vastuväidetega märgib kohus järgmist. Kostja on asunud seisukohale, et hageja nõue on põhjendamatu, kuna tegelikkuses ei ole hageja võlgniku kontole laenuraha kandnud, mistõttu tegemist on fiktiivse ja tühise tehinguga. Kohus märgib, et nähtuvalt
  2. veebruaril 2022 lepingu osapoolte kokkuleppel muudetud laenulepingu lisast 1 (tlk 7-8) on pooled kokku leppinud, et laenuandja ja laenusaaja avaldavad ja kinnitavad, et laenuandja on poolte vahel 14.04.2020 eraldisõlmitud äriruumi üürilepingu esemeks olevates ruumides teostanud teatud ehitustöid ning et laenusaaja on kohustunud laenuandja poolt teostatud ehitustööde kogumaksumuse laenuandjale hüvitama kokkuleppeliselt summas 25 070 eurot. Laenusaaja kohustus ehitustööde maksumuse hüvitamiseks vormistamiseks käesoleva lepingu alusel laenuks ning laenusaaja on kohustatud laenu tagasi maksma kooskõlas lepingu tingimustega. Nimetatud lepingu lisa on allkirjastanud ka kostja. Lepingu lisast tulenevalt ei pidanudki hageja laenusummast võlgniku kontole kandma, vaid hageja pidi teostama ehitustöid, mille maksumuse võlgnik pidi hüvitama ning see vormistati kooskõlas

§ 396lõikega 2 laenuna.

Seega ei ole tegemist fiktiivse või tühise tehinguga, kuna hageja on järginud poolte kokkuleppest tulenevat kohustust. Ka kostja ise on kinnitanud, et hageja ostis vaidlusaluse raha eest ventilatsiooniseadmeid ning paigutas need talle kuuluvasse hoonesse. Samuti ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks kostja väited, et toitlustusvaldkond oli mõjutatud koroonapiirangutest, kuna laenulepingu sõlmimise ajal oli koroonaviirus Eestis levinud juba aasta ning lepingu lisa 1 sõlmise ajal ligi 2 aastat. Seega ei olnud võlgnikule või kostjale ettenägematud koroonaviirustest tingitud võimalikud mõjutused toitlustusvaldkonnale. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja ei ole esitanud vastuväiteid, asjaolusid või tõendeid, mis tingiksid hagi rahuldamata jätmise. 25. Hageja on esitanud kostja vastu ka viivisenõude. Hageja nõuab kostjalt viiviseid põhinõudelt 24 150 eurot alates 31.07.2022 (lepingu ülesütlemine) kuni 16.08.2022 6 (hagiavalduse esitamine) summas 664,65 eurot. Kohus märgib, et

§ 101

lg 1 p 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 113

lg-st 1 tulenevalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus leiab, et hagejal on õigus kostjalt nõuda viivist lepingu punktis 4.3 sätestatud määras, mis on 0,1% päevas, kuna kostja on oma lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud. Kohus märgib, et hagejal on õigus viivist nõuda alates 01.08.2022, kuna siis muutus hageja nõue sissenõutavaks, kuni 17.08.2022, kuna see on hagiavalduse esitamisele eelnev päev. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagejal on õigus kostjalt nõuda perioodil 01.08.2022 kuni 17.08.2022 (17 päeva) viivist põhivõlgnevuselt 24 150 eurot viivisemääraga 0,1% päevas, s.o 410,55 eurot, mis tuleb kostjalt

§ 101lg 1 p 6, § 113 lg 1 alusel hageja kasuks välja mõista.

Täiendavalt lisandub sellele 31.07.2022 seisuga tekkinud viivisevõlgnevus summas 254,10 eurot, mille kujunemine on kajastatud võlgnevuse väljavõttel (tlk 13). Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivised summas 664,65 eurot (254,10+410,55).

  1. Hageja nõuab kostjalt hagi esitamise ajaks mitte sissenõutavaks muutunud viiviste väljamõistmist. TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et hageja vastav nõue kuulub TsMS § 367 alusel rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis põhinõudelt summas 24 150 eurot määraga 0,1% päevas alates 18.08.2022 (hagiavalduse esitamine) kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte suuremas summas kui kostja kui käendaja vastutuse piirmäär, mis on 25
  2. Võttes arvesse, et kostjalt on hageja kasuks juba välja mõistetud põhivõlgnevus 24 150 eurot ja viivised summas 664,65 eurot, ei tohi täiendavad viivised ületada 255,35 eurot (25 070-24 150-664,65).
  3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 124 alusel on hagihind 25 070 eurot. Menetluskulud
  4. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Võttes arvesse, et kohus rahuldab hagi, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
  5. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg-st 4 tulenevalt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas menetluskulusid kohtuotsuse tegemisel kindlaks ei määrata ning kohus 7 lahendab menetluskulude küsimuse TsMS § 174 lg 2, 4 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist. (digitaalselt allkirjastatud) Kristi Rickberg Kohtunik 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.