1-17-7913/20

(6)Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Viru Maakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada. Asjaolud Viru Vangla esitas 29.11.2017 Viru Maakohtule materjalid kinnipeetava N.F-i tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks. N.F-i tunnistati süüdi Viru Maakohtu 13.09.2017 KarS § 121 lg 2 p 2,3 järgi ning karistuseks mõisteti KarS § 68 lg 1, § 65 lg 2 sätteid kohaldades mõista N.F-ile liitkaristuseks 9 (üheksa) kuud ja 23 (kakskümmend kolm) päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 02.07.

1. Kohtuotsus jõustus 29.09.
2. Karistuse kandmise algus 02.07.2017 ja lõpp 25.04.
3. Tingimisi ennetähtaegse vabanemise võimaluse avanemine 29.11.
4. Kinnipidamisasutuses koostatud iseloomustuse kohaselt on N.F kriminaalkorras karistatud kahel korral ning vanglas kannab karistust esimest korda. Tulenevalt karistusaja pikkusest ei ole kinnipeetavale vanglas individuaalset täitmiskava koostatud. N.F-i käitumine on vanglas viibitud aja jooksul olnud nõuetekohane, ametnikesse suhtub hästi, konflikte ei esine. Ditsiplinaarkaristused puuduvad. N.F on võimalik peale vanglast vabanemist asuda elama oma isiklikku 2 toalisesesse korterisse aadresil xxx koos abikaasa I. Ž. ja täiskasvanud poja V. Z. xxx). Abikaasal esinevad alkoholiprobleemid, poeg on puudega. Leibkonnas esineb perevägivalda, mõlemad kannatanud elavad isikuga samas korteris. Mõlemad kuriteod on toime pandud kinnipeetava elukohas tema lähedaste vastu.N.F on isikut tõrndavaks dokumendiks kinnipidamisõiend nr 117 ja elamisloakaart kehtivusega kuni 01.03.
5. N.F on omandatud xxx ja lõpetatud xxx eriala. Kinnipeetav suhtub positiivselt nii haridusse kui enesetäiendamisse, kuid enda puhule ei pea seda enam otstarbekaks ega vajalikuks, kuna omab aastakümnetepikkust töökogemust xxx erialal ning on juba pensionär. Enne vangistust oli N.F töövõimetus pensionär. Täitise andmetel rahalised nõuded puuduvad, korteri osas võlgnevusi ei ole. Kuriteod ei ole seotud majandusliku olukorraga. Lähedasteks on abikaasa ja täiskasvanud poeg, kellega suhted on keerulised. Abikaasal on tõsised alkoholiprobleemid, pojal psühhiaatrilised probleemid, ka poeg kasutab ema suhtes vägivalda. Impulsiivsele käitumislaadile viitavad korduvad vägivalla kuriteod, hoolimatule elustiilile viitab eelkõige alkoholi kuritarvitamine ning sellest tulenev õigusvastane käitumine. N.F-i puhul on viiteid pikaajalisest alkoholi kuritarvitamisest. Kinnipeetava enda sõnul tarvitas ta alkoholi vaid paar korda nädalas. Alkohol on peamine kuritegeliku käitumise põhjusrisk, vägivalla kasutamine on toimunud alkoholijoobes. N.F ise ei näe vajadust kontrollida või piirata alkoholi tarvitamist. Meditsiiniosakonna andmetel ei ole kinnipeetaval diagnoositud füüsilist puuet, vaimset alaarengut või psüühikahäiret, mis nõuaks eritingimusi või erikohtlemist. Põeb kroonilist haigust, mille vastu saab ravi. Isikul on pikaajaline depressiivne seisund, mille põhjuseks on raske olukord peres - naine alkohoolik, poeg vaimse puudega ja agressiivne. Lähtudes toime pandud kuritegudest iseloomustab isikut impulsiivne käitumislaad ja tegutsemine hetke emotsioonide ajel. Isiku vägivaldsuse käivitajaks on alkoholi tarbimine (kõik vägivaldsed kuriteod on toime pandud alkoholijoobes). Vangla hinnangul on N.F kõrgohtlik konkreetsele täiskasvanule ja 2

(6)avalikkusele. Ohustatud on pereliikmed. Oht seisneb füüsilise vägivalla kasutamises ning kehavigastuste tekitamises, oht seisneb relva (õhupüssi) kasutamises. Oht on kõige tõenäolisem, kui isik jätkuvalt elab koos enda abikaasa ja pojaga samas korteris ning on tarvitanud alkoholi. Ohtlikkust suurendab isiku alkoholijoobes olemine, teiste pereliikmete alkoholijoobes olemine ning konfliktide tekkimine, mis lõpeb vägivalla kasutamisega N.F-i poolt. Arvestades kinnipeetava varasemat karistust on uue mittevägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus järgmise kahe aasta jooksul 8 %, uue vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul on 35 %. Arvestades kinnipeetava eeltoodut ei toeta Viru Vangla kinnipeetava ennetähtaegset vangistusest vabastamist. Arvestades kinnipeetava ohtlikkuse taset ning uue kuriteo toimepanemise tõenäosust ei toeta vangla kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamist elektroonilise järelevalve kohaldamisega. Kriminaalhooldaja arvamuse kohaselt on N.F lähedaseks tema abikaasa I. Ž., täiskasvanud poeg V. Ž. ja kaks täiskasvanut last A. Ž.ja O. Ž., kelle kohta andmed puuduvad. Vestlusest kinnipeetava abikaasaga selgus, et lähedasteks on ainult tema ja nende ühine poeg. Suheldakse kokkusaamistel ja kirja teel. Omavahelised suhted on keerulised. N.F on nõus tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks elektroonilise valve alla. N.F-i vabanemisjärgseks elukohaks on märgitud xxx. Tegemist on 2-toalise korteriga, mille omanikuks on kinnipeetav. Antud korteris elavad tema abikaasa ja poeg. Võlgnevusi korteril ei ole. Mõlemad kuriteod on toimepandud kinnipeetava elukohas tema lähedaste vastu. Abikaasa ja poeg andsid nõusoleku elektroonilise valve seadme paigaldamiseks. Rahvastikuregistri andmetel kinnipeetava sissekirjutus on samuti kõnealusel aadressil. Abikaasa sõnul enne vangistust elas abikaasa antud elukohas. Vabanemisjärgne töökoht kinnipeetaval puudub. Abikaasa sõnul enne vangistust oli N.F töövõimetuspension, mida peaks saama taastada. Abikaasa ja poeg on töövõimetus pensionärid. Kriminaalhooldaja arvamuse kohaselt on N.F kaks kehtivat kriminaalkaristust. Mõlemal juhul on tegemist kehalise väärkohtlemisega. Esimeses kriminaalasjas oli kannatanuks kinnipeetava poeg ja käesolevas kriminaalasjas oli kannatanuks, korduvalt (neli erinevat episoodi), abikaas. Kehtivad disiplinaarkaristused puuduvad. Kriminaalhooldusosakonnas varasemalt arvel olnud ei ole. Prokurör selgitas kirjalikus seisukohas, et nõustub Viru Vangla poolt koostatud kinnipeetava iseloomustuses toodud seisukohtadega ning prokuratuur ei toeta samuti nagu vangla N.F-i 3 teatas prokurör, et ennetähtaegset vangistusest vabastamist. Lähtudes KrMS § 432 lg 3 ei soovi võtta osa N.F-i tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise küsimuse läbivaatamisest. N.F selgitas, et ta taotleb ennetähtagset vabastamist. Süüdimõistetu selgitas, et nüüd saab ta aru, et tema probleem oli alkoholi tarvitamine ja ta annab ausõna, et enam ei hakkas alkoholi tarvitama. Samuti palus ta arvestada. Et tegelikult abikaasa oli ise alkoholi tarvitaja ja ta pidi tema suhtes kasutamata meetmeid rahustamiseks, see ei olnud vägivald. Kaitsja on seisukohal, et isiku vabastamiseks on kõik alused olemas. Isiku käitumine vanglas on hes ja tal on lähedased ja elukoht. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud esitatud materjalidega, ära kuulanud süüdimõistetu, kaitsja ning arvestades prokuröri kirjalikku seisukohta, leiab, et N.F tuleb jätta tingimisi enne tähtaega 3

(6)vangistusest vabastamata. Kohtu hinnangul ei ole kinnipeetava ennetähtaegne vangistusest vabastamine põhjendatud. KarS § 76 lg 4 alusel katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Kohus võtab taotluse läbivaatamisel arvesse kõik süüdimõistetu isikut iseloomustavad andmed – tema käitumine nii kuriteole eelnenud ajal, kuriteo toimepanemise ajal ning sellele järgnenud perioodil. Isikul on omandatud xxx ja xxeriala. Kehtivad distsiplinaarkaristused puuduvad. Isikul on kindel elukoht. Karistusregistri väljavõttest nähtub, et süüdimõistetul on käesoleval ajal 2 kehtivat kriminaalkaristust. Käesolevat karistust kannab kehalise väärkohtlemise eest, mis on toime pandud lähi- või sõltuvussuhtes ning korduvalt. Ka varasemalt karistatud sarnase kuriteo eest. Kuritegude dünaamika ei ole muutunud, vägivaldsuse raskusaste ei ole suurenenud. Kinnipeetava praegune käitumine on sarnane varasemale käitumisele ning kuriteod on liigiliselt jäänud samaks. Kuritegude toime panemise soodusteguriks on alkoholi kuritarvitamine, impulsiivne käitumine, probleemide lahendamise oskuse puudulikkus, oskamatus lahendada olukordi ilma vägivalda kasutamata. Kohus leiab, et isiku varasem karistus ja katseaeg ei ole süüdimõistetu puhul täitnud eesmärki, kuna isik on katseajal jätkanud õigusvastase käitumisega ja pannud toime uue samaliigilise kuriteo. Kohtu hinnangul on oluline, et isik ei suutnud talle varasemalt mõistetud karistuse katseaega edukalt läbida vaid süüdimõistetu kannab vangistusena liitkaristust. Seega kohus on seisukohal, et isik ei ole varasemast karistusest järeldusi teinud ning kriminaalhoolduse läbimise tõenäosus on pigem negatiivne. Süüdimõistetu elamisloakaart kehtib kuni 01.03.2021. Samas tuleb positiivseks lugeda, et süüdimõistetul on omandatud lukksepa eriala ja keskeriharidus. Lisaks vabaduses viibides oli N.F töövõimetuspensionär ning sai majanduslikult endaga ise hakkama. Isiku vastu ei ole rahalisi nõudeid. Lisaks on positiivne, et N.F on talle endale kuuluv kindel elukoht, millel ei ole võlgnevusi. Süüdimõsitetul puuduvad distsiplinaarkaristused. Samas, arvestades kinnipeetava poolt toimepandud kuriteo asjaolusid ja korduvat samaliigilist karistust, ei ole kohtu hinnangul N.F-i tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine õigustatud ja oleks liialt ennatlik. Kohtul puudub alus arvata, et süüdimõistetu puhul, kes on korduvalt samaliigilise kuriteo eest kriminaalkorras karistatud oleks uue kuriteo toimepanemise risk madal. Kuna isik on jätkanud kuritegelikku eluviisi olenemata asjaolust, et teda on eelnevalt sarnase kuriteo eest kriminaalkorras karistatud ja isikul oli katseaeg, mis kulges negatiivselt, siis leiab kohus, et kriminaalhooldus ei osuta isikule piisavat mõju ja oleks ebaotstarbekas. 4

(6)Kohus luges küll positiivseks, et isikul on kindel elukoht, mis kuulub süüdimõistetule, kuid samas loeb kohus uue kuriteo toime panemise riskifaktoriks, asjaolu et samal elupinnal elavad ka kannatanud (abikaasa ja poeg). Kohus nõustub vangla iseloomustuses tooduga, et kinnipeetav on kõrgohtlik oma pereliikmetel ning oht on kõige tõenäolisem, kui isik jätkuvalt elab kannatanutega koos samas korteris ja on tarvitanud alkoholi. Ohtlikkust suurendab isiku alkoholijoobes olemine, teiste pereliikmete alkoholijoobes olemine ning konfliktide tekkimine, mis lõpeb vägivalla kasutamisega N.F-i poolt. Lisaks alkoholi tarvitamisega esineb probleeme kinnipeetava abikaasal, kohtu hinnangul on alkoholi tarvitamine ja sellest tulenev vägivaldne käitumine riskifaktoriks uue kuriteo toime panemisele. Süüdimõistetu selgitas kohtuistungil, et ta kasutas abikaasa suhtes „meetmeid“ rahustamiseks ega peeta seda vägivallaks sõna otseses mõttes. Seega on kohus seisukohal, et N.F-i vabanemisel enne tähtaegselt tema enda elukohta oleks uue kuriteo toime panemise tõenäosus kõrge ning kriminaalhoolduse edukas läbimine oleks ebatõenäoline. Oleks kergemeelne arvata, et varasemalt samaliigilise kuriteo eest karistatud isik hakkaks nüüd kriminaalhooldaja kontrolli all uut, seadusekuulekat elu elama. Vastupidiselt – kohus on veendumusel, et võimaluse tekkimisel eiraks süüdimõistetu ühiskonnas kehtestatud reegleid omakasu eesmärgil. Kohtu hinnangul on oluline asjaolu, et kinnipeetav ei suutnud edukalt läbida eelnevat katseaega vaid pani selle ajal toime uue kuriteo. Seega kohus hinnates isiku varasemat karistatust ja käitumist, leiab et isiku varasem elukäik kaalub üle võimaluse vabaneda enne tähtaegselt. Kohus leiab, et N.F-i kogu eelnev käitumine ja toimepandud viimase kuriteo asjaolud näitavad, et tema puhul on uue kuriteo toimepanemise risk vähemalt oluline või enamgi veel. Kohus ei näe ühtki alust, miks selline isik tuleks vabastada enne tähtaega ning kuidas kriminaalhooldus, mille reegleid süüdimõistetu on varasemalt rikkunud, saaks nüüd maandada uue kuriteo toimepanemise riski. Kinnipeetava karistusaeg lõpeb 25.04.2018, seega karistuse ärakandmiseni on jäänud enam kui 4 kuud. Kohus leiab, et isiku vabastamisel ei oleks kohtul veendumust, et karistuse eesmärgid on saavutatud, muuhulgas, et isik ei pane enam uusi kuritegusid toime, mistõttu oleks isiku tingimisi ennetähtaegne vabastamine liialt ennatlik. Kohus peab vajalikuks viidata Riigikohtu varasemale praktikale, mille kohaselt on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise näol tegemist süüdimõistetu subjektiivse õigusega nõuda seaduses toodud tähtaegade saabumisel enda tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemist. (RKKKo 3-1-1-18-11 p 9.1) See aga ei tähenda, et isiku vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine oleks talle garanteeritud. Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine. Kõnealuse eelduse olemasolu saab KarS § 76 lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu (RKKKo 3-1-1-12-17 p 20). Samas on värskemas kohtupraktikas (RKKKm 3-1-1-12-17 p 21) selgitatud, et igal juhul hinnatakse isiku käitumist vanglas ja tema võimalusi vabaduses kogumis teiste asjaoludega. Nii ei ole välistatud, et konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema 5

(6)elukäiku iseloomustavad andmed kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe. Teisisõnu – süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine võib kõne alla tulla juhul, kui reaalse vangistuse kohaldamisega taotletud karistuseesmärgid on saavutatud enne selle lõpptähtaja möödumist. Nii hindabki käesoleval juhul kohus süüdimõistetu pingutusi (kindel elukoht, distsiplinaarkaristuste puudumine) küll kiiduväärseks, kuid leiab, et nimetatu ei ole tema ennetähtaegseks vabastamiseks piisav. Kohus rõhutab, et isiku ennetähtaegsel vabastamisel kriminaalhoolduse alla on tegemist riigi poolt ellu kutsutud institutsiooniga tagamaks järelevalvet kriminaalhooldusaluse käitumise ja temale kohtu või prokuröri poolt pandud kohustuste täitmise üle ning soodustamaks isiku sotsiaalset kohanemist eesmärgiga mõjutada teda hoiduma kuritegude toimepanemisest. Samas peab kohtul tekkima veendumus, et vabastatav isik on kriminaalhooldusele sobilik. Kuivõrd N.F on korduvalt kriminaalkorras karistatud, perevägivallaga jätkas isik ka olles katseajal, näitab see kõik kogumis, et isik ei olegi seaduskuulekale elule orienteeritud. Seega on kohus veendumusel, et süüdimõistetu puhul ei ole kriminaalhoolduslike vahenditega võimalik korrigeerida tema käitumist õiguskuulekuse suunas ning tal tuleb jätkata karistuse kandmist vangistuses. Nii on teiste inimeste elu ja tervise, kaitseks põhjendatud jätta süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastamata. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KarS § 76, KrMS § 426, § 432, jätab kohus süüdimõistetu N.F temale Viru Maakohtu 13.09.2017 otsusega mõistetud vangistuse kandmisest tingimisi ennetähtaegselt vabastamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Inna Kirsipuu kohtunik 6