Obsah (6)

§ 534§ 663§ 657§ 667§ 172§ 543

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Imbi Sidok-Toomsalu, Margo Klaar ja Peeter Pällin Määruse tegemise aeg ja koht 15.03.2023, Tallinn Kohtuasja number 2-23-2189 Kohtuasi Sihtasutu

) § 534 lg-tele 1 ja 5 ning PsAS § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2. Maakohus leidis, et arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, on kohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit

§ 534lg 5 alusel.

Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Kohus tuvastas ärakuulamisel, et isik ei mõtle selgelt ega adu ümbritsevat adekvaatselt. Kohtu hinnangul ei ole isik võimeline oma psüühilise seisundi tõttu praegu iseenda (või kellegi teise) eest hoolt kandma ja võib käituda ebaadekvaatselt ning ettearvamatult ja seega ravita jäädes seab ohtu nii iseenda kui ka oma paarikuuse lapse. Ärakuulamisel vahetult kogetu kinnitas esitatud asjaolusid. Kohus leiab, et kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on seega täidetud, et tagada isiku ravi.

1. Käesolevat seisundit arvesse võttes vajab isik hospitaliseerimist. Vabatahtliku ravi korral võib puudutatud isik haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja ebaõnnestumise, mis ei ole tema huvides. Seetõttu kohaldab kohus puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutab isiku 40 päevaks kinnisesse asutusse. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
2. Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja kaudu määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu 09.02.2023 määruse ja vabastada ta haiglast.
3. Puudutatud isik peab põhjendatuks 08.02.2023 maakohtu määrust, millega anti luba ravi kohaldamiseks kuni 4 päeva. Ravi pikendamisega ta nõus ei ole. Puudutatud isik on seisukohal, et ta ei ole ohtlik endale või teistele ja tal puudub praegu raske psüühikahäire. Kui arstid peavad vajalikuks ravimite manustamist, on ta valmis seda kodus tegema.
4. Praegusel hetkel soovib puudutatud isik olla üle kõige koos oma väikese pojaga, kellest lahusolek mõjub talle väga halvasti. 3 2-23-2189
5. Eeltoodu põhjal leiab puudutatud isik, et käesoleval hetkel ei ole tema suhtes täidetud PsAS § 11 ettenähtud alused - puudub ohtlikkus ja tema ravi on võimalik korraldada ambulatoorselt.
6. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 19. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb

§ 657

lg 1 p 21 alusel koosmõjus §-ga 659 jätta rahuldamata ning määruse resolutsioon muutmata, kuid täiendada tuleb maakohtu määruse põhjendusi. 20. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et täidetud on PsAS § 11 lg-s 1 ning

§ 534

lg-tes 1 ja 5 sätestatud alused puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks ja selle pikendamiseks kuni 40 päevani. Ringkonnakohus täiendab siiski maakohtu määruse põhjendusi osas, mis puudutab konkreetse isiku raske psüühikahäire ja ohtlikkuse hindamist ning muu psühhiaatrilise abi ebapiisavust tema puhul, kuna maakohus ei ole oma otsustust piisavalt põhjendanud (

§ 667lg 1).

21.

§ 534

lg 1 kohaselt võib esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. 22. Esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest (

§ 534lg 5 esimene lause).

Pärast isiku enda ärakuulamist võib esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates (

§ 534lg 5 teine lause). 23. Kolleegium ei nõustu määruskaebuses esitatud väitega, et puudutatud isiku puhul ei esinenud Ps

AS § 11 lg-s 1 sätestatud asjaolud. Puudutatud isiku vastav väide ei ole kooskõlas teiste asjas esitatud dokumentide ja tõenditega. Maakohus asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid esialgse õiguskaitse pikendamisel täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Ringkonnakohus märgib, et maakohus kuulas puudutatud isiku 08.02.2023 isiklikult ära ning veendus, et puudutatud isik vajab ravi. Samuti on puudutatud isiku raviarsti 09.02.2023 arvamuse kohaselt tahtest olenematu haiglaravi jätkamine vajalik.

1. Kolleegium nõustub maakohtuga, et puudutatud isikul oli raske psüühikahäire PsAS § 11 lg 1 p 1 tähenduses, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, kuid täiendab vastavas osas maakohtu põhjendusi. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esines puudutatud isikul raske psüühikahäire veel täpsustamata ägeda psühhootilise häire (F23.9) näol. Asja materjalidest nähtuvalt võib puudutatud isiku käitumine raskest psüühikahäirest tulenevalt olla ebaadekvaatne, kontrollimatu ja ettearvamatu. Raske psüühikahäire tõttu ei suuda puudutatud isik adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt on puudutatud isiku tundeelu psühhoosist juhitud. Nii enne kui peale puudutatud isiku hospitaliseerimist avaldas ta korduvalt paranoilisi luulumõtteid - arvas, et õde võib teda kanüüli kaudu uimastada; kahtlustas, et arstid tahavad 4 2-23-2189 tema organeid maha müüa; arvab, et 4a tagasi Hispaanias pandi talle narkoosis diktofon ülemise huule taha ja nüüd topivad teadmatud inimesed mõtteid tema pähe. Avaldaja on vastuses määruskaebusele selgitanud, et isiku käitumine on tulenevalt alkoholi ja narkootikumide sõltuvushäirest tasakaalutu ja paranoiline. Eelnev kinnitab ringkonnakohtu hinnangul raske psüühikahäire olemasolu, mis piirab puudutatud isiku võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida PsAS § 11 lg 1 p 1 mõttes.
2. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et puudutatud isik oli PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses ohtlik, kuid täiendab vastavas osas maakohtu põhjendusi. Puudutatud isiku ohtlikkus väljendus eelkõige haiguskriitika puudumises, mis oli ohtlik nii temale endale kui ka teiste isikute elule ja tervisele, eriti tema paarikuu vanusele pojale. Psühhiaatrite ja raviarsti arvamuse järgi ei pidanud puudutatud isik ennast haigeks ja tal puudus koostöövalmidus raviks. Ka Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, punkt 14.1). Ohtlikkusele viitavad ka puudutatud isiku paranoiline, ettearvamatu ja agressiivne käitumine ning võimetus ümbritsevat adekvaatselt tajuda. Samuti selgub psühhiaatrite arvamusest, et puudutatud isik on avaldanud, et tema igapäevaelu on muutunud veidraks ja ta on hakanud asju unustama. Kartis, et unustab lapsega seonduvaid asju ja tundis ennast ebamäärastes asjades süüdi. Puudutatud isik avaldas, et pärast seda tekkisid suitsiidimõtted. Eelnev kinnitab ringkonnakohtu hinnangul, et puudutatud isik on raske psüühikahäire tõttu ohtlik iseendale või teistele PsAS § 11 lg 1 p 2 mõttes.
3. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et käesoleval juhul ei olnud muu psühhiaatriline abi küllaldane (PsAS § 11 lg 1 p 3), kuid täiendab vastavas osas maakohtu määruse põhjendusi. Muu psühhiaatriline abi ei olnud määruse tegemise ajal küllaldane ega võimalik seetõttu, et puudutatud isikul ei olnud piisavat arusaama ravivajadusest, sest tal puudus haiguskriitika ning puudutatud isikul esineb tugev sõltuvushäire (alkohol ja narkootikumid), millest põhjustatud psüühikahäire on ohuks puudutatud isiku elule ja tervisele. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda avaldaja selgituses, et puudutatud isik vajas psühhiaatrilist ravi ja järelevalvet, mis on võimalik ainult statsionaarse haiglaravi tingimustes. Samal seisukohal oli ka raviarst 09.02.2023 arvamuses, et tahtest olenematu haiglaravi jätkamise tähtaja pikendamine on vajalik ja põhjendatud. Seega järeldas maakohus õigesti, et puudutatud isik ei olnud võimeline ravi vajaduse üle otsustama ning seetõttu ei olnud võimalik osutada puudutatud isikule vältimatut psühhiaatrilist abi muul moel, kui talle psühhiaatriahaiglas tema tahtest olenemata ravi osutades.
4. Eeltoodule tuginedes olid täidetud tingimused esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamiseks ning maakohtu määrus tuleb jätta lõppjärelduses muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
5. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad

§ 172lg 3 alusel riigi kanda.

29.

§ 543lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt) 5