Obsah (8)

§ 145§ 35§ 101§ 113§ 143§ 42§ 29§ 65

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Kohtunik Janek Väli Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi 14. märtsil 2023.a, Tallinnas Hagihind 2-22-

§ 145lg 2 teise lausega.

Hagejal on õigus nõuda viivist kohustuse õigeaegselt täitmata jätmise tõttu alates 26.09.2021, st 30 päeva möödumisel kauba tarnimisest ja arve esitamisest, mil kohustus tasuda kauba eest muutus sissenõutavaks. Hageja viivisenõue põhivõlgniku ja käendaja vastu on 18.02.2022 seisuga 452,11 eurot. Müügilepingu p 6.4 näeb ette, et hagejal on õigus nõuda viivist, kuid mitte rohkem kui 30% üle tähtaegse arve summast, mis võrdub 928,99 euroga (arvutus: 3096,66 x 0,3 = 928,99). Hageja palub kohtul kostjalt välja mõista maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise ajaks veel sissenõutavaks mitte muutunud viivise väljamõistmist, kuid mitte suuremas osas kui 476,88 eurot. 2 1.

1. 1.
2. 1.
3. 1.
4. 1.
5. 1.
6. 1.
7. 1.
8. Kostja on esitanud väite, et 2017.a lõpus oli hageja ainus ettevõte, kellelt sai osta Taani tootja Rockwool International A/S poolt toodetud kivivillast tooteid. Vastav väide ei vasta tõele ning on paljasõnaline. Rockwool materjale ja/või selle analooge võis osta
9. aastal paljudelt Eesti ettevõtetelt nagu näiteks AS Vennad Dahl, AS FEB, AS Onninen ning tootjatelt nagu näiteks Paroc Group Oy ja Isover SaintGobain. Vaidlusaluse müügi- ja käenduslepingu tingimusi arutati hageja ja kostja vahel enne lepingute sõlmimist kostjale arusaadavas keeles ehk vene keeles. Arvestades, et sõlmitud lepingute puhul ei ole tegemist keeruliste lepingutega, siis on vastavate lepingute tingimused igale isikule arusaadavad, kes tegutseb oma majandustegevuses ning sõlmib igapäevaselt ostu- ja müügilepinguid. Seega on ebaõige kostja väide, et ta ei saanud müügi- ja käenduslepingu sisust aru. Samuti ei ole kostja hagejale kordagi ette heitnud, et ta ei saanud sõlmitud lepingute sisust aru. Hageja ja kostja vahel sõlmitud müügi- ega käenduslepingu tingimuste puhul ei ole tegemist tüüptingimustega

§ 35lg 1 mõistes.

Vaidlusalused lepingud on konkreetsed ja lihtsad ning ei sisalda eritingimusi ja üldtingimusi, mis on tüüptingimustele kohased. Hagejal olid lepingute põhjad varasemast ajast olemas ning ta valmistas lepingud ise ette, kuid see ei ole määrav asjaolu määratlemaks, kas tegemist on tüüptingimustega. Asjaolu, et kostja ei esitanud pretensioone ja oli nõus müügi- ja käenduslepingu sõlmimisega, ei ole võrdsustatud olukorraga, kus kostja ei oleks olnud võimeline mõjutama lepingute tingimuste sisu. Pealegi puudus poolte vahel tüüptingimustele kohane ebavõrdsus läbirääkimispositsioonil, kuna müügilepingu sõlmimisel oli tegemist kahe majandustegevuses tegutseva juriidilise isikuga, kus üks oli müüja ja teine ostja rollis. Samuti puudus selline ebavõrdsus käenduslepingu sõlmimisel, kus kostja oli põhivõlgniku juhatuse liige ning käenduslepingu sõlmimisega omas ta huvi põhivõlgniku tegevuse vastu. Kui kostja ei oleks soovinud müügi- ja käenduslepingut sõlmida, siis oleks ta võinud tellida samad materjalid samadel müügitingimustel teiselt ettevõtjalt. Hageja ja põhivõlgnik (ISOEST OÜ) olid vastava müügi- ja käenduslepingu sõlmimise ajaks juba pikaajalised koostööpartnerid. Põhivõlgnikul oli seejuures alates poolte koostöö algusest pidevalt hageja ees võlg ning alates 2017. aastast kasvasid põhivõlgniku võlgnevused veelgi suuremaks. Hageja koostas müügilepingu ja käenduslepingu 10.11.2017 ning saatis selle põhivõlgnikule ja kostjale tutvumiseks. Kostjal oli seejuures võimalik käenduslepingu tingimusi vajadusel ja soovi korral läbi rääkida, kuid kostja selle kohta hagejale oma soovi ei väljendanud ning allkirjastas käenduslepingu ilma pretensioonide või ettepanekuteta 13.11.2017. Kostja osaluse müük S. V. ja võlgnevuse dokumendid pärinevad aastast 2021 ehk oluliselt hilisemast ajast kui poolte vahel sõlmitud müügi- ja käendusleping. Kokkuvõttes leiab hageja, et ostja vastuväited, mis on esitatud 5 aastat pärast vaidlusaluste lepingute sõlmimist heade kommetega vastuolus oleva tehingu kohta, on alusetud ning tõendamata. Hagejal on

§ 101

lg-st 1 võimalik valida oma äranägemisel, millist õiguskaitsevahendit ta kasutab. Hagejal on seega õigus nõuda kostjalt 26.08.2021 arvel nr 20212899 märgitud kauba ees tasumist, vaatamata sellele, et tal on õigus nõuda põhivõlgnikult ka kauba tagastamist. Hageja möönab, et vastava lepingutingimuse sõnastus võib olla eksitav, kuid poolte tahe oli tegelikkuses sõlmida käendusleping, millega käendaja vastutab kõikide põhivõlgniku kohustuste eest, mis on tekkinud alates 31.12.

1. Vastavat lepingutingimuse tõlgendust tuleb jaatada seetõttu, et põhivõlgnikul ei olnud hageja eest täitmata kohustusi, mis tekkisid enne 31.12.
2. Seega tuleb käenduslepingu p 1.3 tuleb tõlgendada selliselt, et käendaja vastutab müügilepingust tekkinud põhivõlgniku kohustuste eest, mis on tekkinud alates 01.01.2014 (s.t pärast 31.12.2013). 3 1.
3. Arvestades, et müügileping ja käendusleping olid sõlmitud alles 13.11.2017, tuleb lepingu p 1.3 tõlgendada selliselt, et käendusleping hõlmab ka neid kohustusi, mis on tekkinud pärast käenduslepingu sõlmimist, s.t pärast 13.11.
4. Vastasel juhul ei tuleneks kostjale käenduslepingust mistahes kohustusi ning käendusleping oleks sisutühi. 1.
5. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda ning välja mõista kostjalt riigilõiv summas 490 eurot, registripäringu kulu 4 eurot ja esindajakulu summas 2475 eurot. Samuti palub hageja välja mõista menetluskuludelt viivise

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kostja vastuväited ja põhjendused

1. Kostja hagi ei tunnista ning vaidleb sellele vastu. 2.
2. Kostja leiab, et käendusleping on heade kommetega vastuolus ja seetõttu tühine, kuna kostja sõlmis lepingu survestamise tulemusena ja erakorralisest vajadusest lähtudes, saamata aru lepingu tingimustest, sest ei valda tingimustest arusaamiseks vajalikul määral eesti keelt. 2.
3. Müügileping ja käendusleping saadeti kostjale allkirjastamiseks ühes DigiDoc konteineris, kuhu oli juba lisatud A. K. digitaalallkiri, millest tingituna lepingute eraldi allkirjastamine või allkirjastamata jätmine ei olnud objektiivselt võimalik. Lepingutingimusi mittemõistnud kostja andis teada, et ei soovi käenduslepingut allkirjastada, mispeale esitati talle ultimaatum, et sellisel juhul ei tarnita põhivõlgnikule juba tellitud kaupu ega müüda talle kaupu ka tulevikus. Kostja lisas lõpuks pühapäeva õhtul digikonteinerile oma digitaalallkirja, et ISOEST OÜ saaks järgmisel päeval kätte tööks vajaminevad materjalid, millede saatmises olid pooled juba enne lepingute sõlmimist kokku leppinud. 2.
4. Pooled ei pidanud käenduslepingu sõlmimiseks mingisuguseid läbirääkimisi. 2.
5. Kostja on seisukohal, et enne tema vastu käenduslepingust tuleneva nõude esitamist pidanuks hageja nõudma ISOEST OÜ-lt 26.08.2021 arvel nr 20212899 märgitud kauba tagastamist. Hagiavaldusest ei ilmne, et hageja oleks seda teinud, ehkki on jätkuvalt kauba omanik. Võttes arvesse võla tekkimise aega ja võlgnevuse ajalist kestust, on hagejal tekkinud õigus müügilepingust taganeda vastavalt

§ 101

lg 1 p-le 4, §-le 105 ja § 116 lg-tele 1 ja 2 ning nõuda

§-st 189 juhindudes müügilepingu alusel üleantu väljaandmist või kui kaup ei ole siiski säilinud, siis selle väärtuse hüvitamist. 2.

1. Käenduslepingu p 1.3 esimeses lauses märgitud, et käendaja vastutab müügilepingust tekkinud ostja (s.t põhivõlgniku) kohustuste eest, mis on tekkinud hiljemalt 31.12.
2. Kostja tõlgendab nimetatud tingimust selliselt, et tema vastutus käenduslepingu alusel hõlmab vaid neid ISOEST OÜ kohustusi, mis on tekkinud kas 31.12.2013 või nimetatud daatumist varasemal ajal. Niisiis laieneb käenduslepingu alusel kostja vastutus vaid neile ISOEST OÜ kohustustele, mis tekkisid kas 31.12.2013 või nimetatust varasemal ajal, kuigi võisid muutuda sissenõutavaks alles pärast 31.12.
3. 2.
4. Hagiesemega hõlmatud juhul tekkis põhivõlgniku kohustus käenduslepingus nimetatud kuupäevast märksa hiljem, s.o 26.08.2021 ja 27.08.2021, mil hageja 26.08.2021 arvel nr 20212899 ja saatelehel nr 20213222 märgitud kaup ISOEST OÜle üle anti ning hageja selle eest arve väljastas. Tulenevalt käenduslepingu p-st 1.3 on hageja nõue kostja vastu alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. 2.
5. Kostja palub menetluskulud jätta hageja kanda ja välja mõista hagejalt esindajakulu summas 725,40 eurot. Samuti palub kostja välja mõista menetluskuludelt viivise

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohtu seisukoht ja põhjendused 3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike 4 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

1. Kohus tuvastab vaidluse all mitteoleva asjaoluna, et hageja ja ISOEST OÜ (põhivõlgnik) sõlmisid 13.11.2017 müügilepingu nr xxxx (dtl 40-43). Müügilepingu alusel põhivõlgnik ostis ja hageja müüs isolatsioonimaterjale vastavalt põhivõlgniku tellimustele. Hageja on esitanud põhivõlgnikule 26.08.2021 arve nr 20212899 summas 3096,66 eurot, mille maksetähtaeg oli 25.09.2021 (dtl 32-33). Pooled ei vaidle selles osas, et põhivõlgnik on müügilepingu alusel hagejalt ostetud kauba saanud kätte ja põhivõlgnikul on kohustus selle eest tasuda 3096,66 eurot (02.02.2023 istung, 00:07:34-47, dtl 143).
2. Kohtule esitatu kohaselt on hageja ja kostja sõlminud 13.11.2017 käenduslepingu nr xxxx (dtl 38-39). Müügileping ja käendusleping allkirjastati poolte vahel elektrooniliselt korraga, s.t. need olid ühes digitaalallkirjade konteineris.
3. Vaidlus on pooltel selle üle kas käendusleping on heade kommetega vastuolus ja seetõttu tühine, kuna kostja sõlmis lepingu survestamise tulemusena ja erakorralisest vajadusest lähtudes, saamata aru lepingu tingimustest. Samuti on vaidlus käenduslepingu punkti 1.3 üle ning kas sellest tulenevalt kostja vastutab kohustuse eest, mis on tekkinud hiljem kui 31.12.
5. Võlaõigusseaduse (

) § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.

§ 143

lg 1 kohaselt tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. 7.

1. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et käenduslepingut ei ole ta sõlminud väljaspool oma majandustegevust, kuivõrd kostja oli perioodil 16.01.2007 kuni 15.12.2021 ISOEST OÜ osanik ja seaduslik esindaja (dtl 119-120). Seega tuvastab kohus, et vaidlusaluse käenduslepingu puhul ei ole tegemist tarbijakäendusega.
2. Kohus analüüsib esmalt kostja esitatud vastuväidet, et käendusleping on heade kommetega vastuolus ja seetõttu tühine. Hageja vastavate kostja põhjendustega ei nõustu. 8.
3. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 kohaselt tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. 8.
4. Kostja on tühisuse alusena tuginenud sellele, et ta sõlmis lepingu survestamise tulemusena ja erakorralisest vajadusest lähtudes, saamata aru lepingu tingimustest, sest ei valda tingimustest arusaamiseks vajalikul määral eesti keelt (dtl 63, p 2.2.1). Kostja leiab, et hageja käitumine tehingu tegemise eesmärgil oli ebamoraalne. Hageja seadis kostja fakti ette, et varem kokkulepitud kauba tarnimine seda hädasti vajanud S. K.’i juhitud põhivõlgnikule saab toimuda vaid siis, kui kostja annab müügilepingu kõrval samaaegselt allkirja ka käenduslepingule, mille tingimused ei olnud läbiräägitavad ning millest kostja eesti keele mittevaldamise tõttu aru ei saanud. Pooled ei pidanud käenduslepingu sõlmimiseks mingisuguseid läbirääkimisi. Lisaks, kas üldse on võimalik ja põhjendatud pidada lepinguid üheaegselt sõlmituks 5 olukorras, kus mõlemad failid elektrooniliste lepingudokumentidega lisati ühte digikonteinerisse ning lepingud loeti sõlmituks konteinerile digitaalsete allkirjade lisamisega, samas kui pooled olid lepingute puhul erinevad (ostja ja käendaja isik ei langenud kokku, ehkki ostjat esindas teises lepingus käendajaks olev isik) (dtl 65, p 2.2.5). 8.
5. Tehingu tühisuse aluste väljatoomise ja tõendamise koormis on sellele asjaolule tugineval poolel ehk antud juhul kostjal. Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud hageja ebamoraalset tegutsemist käenduslepingu sõlmimisel. 8.3.
6. Kostja ei ole tõendanud, et hageja kasutas ära nö. jõupositsiooni kauba ainumüüjana ja olukorda, et kostja poolt esindataval põhivõlgnikul polnud võimalik sama kaupa mujalt hankida. Kohus leiab, et ainuüksi kostja kinnitusest selle asjaolu tõendamiseks ei piisa. Hageja on esitanud nimekirja äriühingutest (nt AS Vennad Dahl, AS FEB, AS Onninen ning tootjatelt nagu näiteks Paroc Group Oy ja Isover Saint-Gobain), kellelt on võimalik sama kaupa (lisaks hagejale) Eestis osta (dtl 98-106). Puudub alus kahtluseks, et olukord oli kardinaalselt teistsugune novembris 2017, kui sõlmiti vaidlusalune käendusleping ja müügileping põhivõlgnikuga. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et aastal 2017 oli hageja selle kauba ainumüüjaks Eestis. Seega ei ole kostja tõendanud oma väidet, et hageja kasutas ära kostja sundolukorda. Kostja ei ole esitanud tõendeid, milles tema või põhivõlgniku sundolukord oleks täpsemalt seisnenud (näiteks et seda kaupa polnud võimalik asendada, selle saamine viivitamatult oli vältimatu vms). Esitatud tõenditest ei nähtu, et kostja esindataval põhivõlgnikul polnud võimalust valida, kas ta ostab kauba hagejalt, sõlmides selleks ka hageja poolt nõutava käenduslepingu kostjaga, või keeldub ta käenduslepingust ja loobub ta kauba ostmisest hagejalt. 8.3.
7. Kostja ei ole täpsemalt välja toonud, milline tähtsus on asjaolul, et käendusleping oli tema väidetel sõlmitud tüüptingimustel. Kostja ei ole välja toonud, milline käenduslepingu tingimus võiks tüüptingimusena näiteks olla tühine (

§ 42alusel).

Kohus märgib, et

§ 42

lg 2 kohaselt tüüptingimusena ei saaks olla tühine käenduslepingu sõlmimine kui selline ega käenduslepingu alusel põhivõlgnikuga solidaarse vastutuse võtmine, kuna tegemist on lepingu põhilise esemega. Kostja ei ole ka esitanud tõendeid, et tal polnud võimalik käenduslepingu tingimuste üle läbi rääkida – näiteks, et ta seda soovis, kuid hageja keeldus läbirääkimistest. Esitatud tõenditest nähtuvalt on kostja käenduslepingu allkirjastanud ilma selle kohta hagejalt midagi küsimata ega midagi muuta palumata. Seetõttu ei ole kostja ka tõendanud, et tegemist oleks tüüptingimustel sõlmitud lepinguga. 8.3.

1. Samuti ei ole kohtule usutav kostja väide, et ta ei saanud eesti keele mitteoskamise tõttu aru käenduslepingu tingimustest. Puuduvad tõendid selle kohta, et kostja oleks vastavale asjaolule tuginenud enne käenduslepingu allkirjastamist. Ühtegi tõendit selle kohta, et kostja on pöördunud hageja poole vajadusega selgitada allkirjastamiseks esitatud lepingute sisu peale nende kättesaamist, kohtu ette toodud ei ole. Isegi, kui kostja eesti keelt ei valda, on majandustegevuses tegutseva isikuna tema enda kohustuseks sellisel juhul lasta allakirjutatava eestikeelse lepingu tekst endale tõlkida. Sellise riisiko panemine tehingu teisele poolele on ebamõistlik. Samuti on kostja ise esitanud menetluses tõenditena veel eestikeelseid lepinguid (dtl 74-78, osa müügileping; dtl 80-84, käsundusleping), millest võib järeldada, et eestikeelsete lepingute allkirjastamine ei ole kostjale midagi erakordset. Samuti võib kostja esitatud AS-i Xxxx 04.05.2022 kirjas (dtl 85) tuletada, et ta on ka pangaga sõlminud eestikeelse käenduslepingu. Seega isegi, kui 6 kostja ei valda eesti keelt piisavalt, võtab ta majandustegevuses eestikeelsete lepingute allakirjutamisega ilma nende sisu endale eelnevalt selgeks tegemata ise teadliku riski, et need on talle siduvad ja ta ei pruugi tagantjärgi enam saada mõjutada nende sisu. 8.3.
2. Kohus leiab, et pole mingit takistust lugeda õiguslikult siduvaks ühes digikonteineris allkirjastatud lepinguid, isegi, kui lepingu pooleks on äriühing, mida juhatuse liikmena esindab sama isik, kes eraisikuna sõlmib teise samas digikonteineris oleva lepingu. Kostja ei ole tõendanud, et ta soovis anda allkirja vaid äriühingu esindajana müügilepingule, aga mitte eraisikuna ka käenduslepingule. 8.3.
3. Seega leiab kohus, et vaidlusalune käendusleping ei ole tühine heade kommete vastasuse tõttu. Kostja ei ole tuginenud käenduslepingu tühistamisele. Seega on tegemist kehtiva lepinguga. 9.

§ 145

lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. 9.

1. Kohus tuvastab, et käenduslepingu sissejuhatuse kohaselt on „käendaja põhivõlgniku juhatuse liige ja soovib huvist põhivõlgniku majandustegevuse vastu anda hagejale käenduse, et tagada müügilepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmist“. Lepingu p 1.1 järgi on käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma 20 000 eurot; pi 1.2 alusel käendaja vastutab müügilepingust, samuti müügilepingu tulevikus sõlmitavatest muudatustest ja lisadest tekkinud ostuhinna tasumise ja muude põhivõlgniku rahaliste kohustuste täitmise eest. 9.
2. Kostja arvates on hageja nõuded siiski alusetud, kuna käenduslepingu p 1.3 esimeses lauses on märgitud, et käendaja vastutab müügilepingust tekkinud ostja (s.t põhivõlgniku) kohustuste eest, mis on tekkinud hiljemalt 31.12.
3. Kostja leiab, et kostja vastutus käenduslepingu alusel hõlmab vaid neid põhivõlgniku kohustusi, mis on tekkinud kas 31.12.2013 või nimetatud kuupäevast varasemal ajal ning kuna vaidlusalune kohustus tekkis hiljem (august-september 2021), siis tuleb hageja nõue jätta rahuldamata. 9.2.
4. Poolte vahel sõlmitud käenduslepingu punkti 1.3 kohaselt käendaja vastutab müügilepingust tekkinud ostja kohustuste eest, mis on tekkinud hiljemalt 31.12.2013.a. Käendaja vastutust ei välista asjaolu, et ostja kohustuse täitmise (sissenõutavaks muutumise) tähtpäev on eelmärgitud tähtpäevast hilisem (dtl 38). 9.2.
5. Hageja möönab, et vastava lepingutingimuse sõnastus võib olla eksitav, kuid poolte tahe oli tegelikkuses sõlmida käendusleping, millega käendaja vastutab kõikide põhivõlgniku kohustuste eest, mis on tekkinud alates 31.12.
6. Vastavat lepingutingimuse tõlgendust tuleb jaatada seetõttu, et põhivõlgnikul ei olnud hageja eest täitmata kohustusi, mis tekkisid enne 31.12.
7. Seega tuleb käenduslepingu p 1.3 tõlgendada selliselt, et käendaja vastutab müügilepingust tekkinud põhivõlgniku kohustuste eest, mis on tekkinud alates 01.01.2014 (dtl 96, p 2.3.2). 9.
8. 9.3.
9. Kohtul tuleb anda tõlgendus, milliste põhivõlgniku kohustuste täitmise tagamiseks käendusleping sõlmiti.

§ 29

lg 1 kohaselt lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest 7 tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe.

§ 29

lg 2 järgi lepingu tõlgendamisel ei või aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet.

§ 29

lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Asjaolud, mida eelkõige tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada, on toodud sama paragrahvi lõikes 5. Lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (

§ 29

lg 6).

§ 29

lg 8 alusel eelistatakse lepingutingimuse tõlgendamisel tõlgendust, mille kohaselt lepingutingimus on seaduslik või kehtiv, kui seadusest ei tulene teisiti. 9.3.

1. Vaidlust ei ole selles, et käenduslepingu sõlmimise hetkel (13.11.2017) puudusid põhivõlgnikul täitmata kohustused hageja ees, mis olid tekkinud hiljemalt 31.12.
2. Hageja esitatud tõendist – raamatupidamise kliendikonto väljavõte (dtl 107) – nähtub, et enne 31.12.2013 oli hageja põhivõlgnikule üldse esitanud vaid kaks arvet. Kostja esindaja kinnitas 02.02.2023 kohtuistungil vastuseks kohtu küsimusele, et „2013-2014 aasta nõuded olid [käenduslepingu allkirjastamisel] teadaolevalt tasutud“ (dtl 144, 00:13:05- 00:13:17). Kui 13.11.2017 käenduslepingu allkirjastamisel puudusid põhivõlgniku võlad hageja ees perioodist enne 01.01.2014, siis puudunuks käenduslepingu sõlmimisel olematute nõuete tagamiseks igasugune mõte. 9.3.
3. Kostja on 02.02.2023 istungil selgitanud, et digikonteiner saadeti talle allkirjastamiseks, öeldi, et see käendusleping on garantiileping ja tuleb allkirjastada, ta ei soovinud seda allkirjastada, aga pärast mitme päevast diskuteerimist hageja juhatuse liikmega sai ta aru, et kaupade kättesaamiseks peab seda tegema (dtl 143, 00:08:03). Seega kohtu hinnangul oli poolte tahe suunatud sellele, et käenduslepinguga tagatakse samas digikonteineris sisaldunud hageja ja põhivõlgniku vahelisest müügilepingust tulenevate kohustuste täitmist ning kostja oli sellisest eesmärgist teadlik ja nõustus sellega. Sellele eesmärgile viitab ka käenduslepingu sissejuhatuse sõnastus. Asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et pooled oleksid pidanud läbirääkimisi vanade, ligikaudu kolm aastat tagasi tekkinud nõuete käendamise üle. 9.3.
4. Käenduslepingu punkt 1.2 sätestab, et käendaja (s.o. kostja) vastutab müügilepingust, samuti müügilepingu tulevikus sõlmitavatest muudatustest ja lisadest tekkinud ostuhinna tasumise ja muude ostja (s.o. põhivõlgniku) rahaliste kohustuste täitmise eest. Seega on käenduslepingu punktis 1.2 sätestatud selgesõnaline kostja kohustus põhivõlgniku müügilepingust tulenevate kohustuste täitmiseks tagamiseks. Küsimus on kohtu hinnangul vaid selles, kas lepingu punkt 1.3 kitsendab punktis 1.2 sätestatud kohustust või on punktis 1.3 sätestatud kostjale täiendav kohustus käendada põhivõlgniku kohustusi ka tagasiulatuvalt, s.o. perioodil 01.01.2014-12.11.2017 tekkinud kohustuste eest. Kohtu arvates lepingu punkt 1.3 ei piira lepingu punktis 1.2 sätestatud käenduskohustust. Kuivõrd vaidlus puudub selles, et käendajalt nõutav põhivõlgniku kohustus tekkis
5. aastal, siis ei ole lepingu punkti 1.3 täiendav tõlgendamine ja selle kohaldavuse analüüs käesoleva asja raames vajalik. 9.3.
6. Arvestades, asjaoluga, et nii müügileping kui ka käendusleping olid sõlmitud 13.11.2017, siis tuleb tõlgendada käenduslepingu punkti 1.2 selliselt, et käendusleping hõlmab neid kohustusi, mis on tekkinud pärast käenduslepingu sõlmimist, s.t pärast 13.11.
7. Kostja antud tõlgenduses ei tuleneks kostjale 8 käenduslepingust mingeid kohustusi ning käendusleping oleks sisutühi. 9.
8. Kostja on esitanud veel vastuväite, et enne tema vastu käenduslepingust tuleneva nõude esitamist pidanuks hageja nõudma põhivõlgnikult hageja 26.08.2021 arvel nr 20212899 märgitud kauba tagastamist. Kohus leiab, et vastav kostja seisukoht ei ole antud juhul põhjendatud, kuivõrd hagejal on

§ 101

lg-st 1 võimalik valida oma äranägemisel, millist õiguskaitsevahendit ta kasutab.

§ 145

lg 1 alusel vastutavad põhivõlgnik ja kostja solidaarselt.

§ 65

lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Hagejal on seega õigus nõuda kostjalt 26.08.2021 arvel nr 20212899 märgitud kauba ees tasumist enda äranägemisel ka ainult kostjalt, vaatamata sellele, et tal on (võib-olla) õigus nõuda põhivõlgnikult ka kauba tagastamist.

1. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja nõue summas 3096,66 eurot kostja vastu käenduslepingu alusel on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.
2. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise summas 452,11 eurot ja viivise 0,1% päevas põhinõudelt, s.o 3096,66 eurolt alates 19.02.2022 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni, kuid mitte suuremas ulatuses kui 476,88 eurot. Kostja hageja viivisenõude suurusele ja arvutuskäigule sisulisi vastuväiteid esitanud ei ole. 11.1.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. 11.

1. Poolte vahel sõlmitud käenduslepingu punkt 2 sätestab, et kui ostja rikub müügilepingust tulenevat kohustust, võib müüja nõuda kohustuse täitmist omal äranägemisel kas käendajalt või ostjalt või mõlemalt. Käendaja on kohustatud täitma kohustuse kahe nädala jooksul arvates müüjalt sellekohase nõude saamisest. Kohustuse täitmisega viivitamisel tasub käendaja müüjale viivist 0,1% tasumata summast iga täitmisega viivitatud päeva eest (dtl 38). Põhivõlgniku ja hageja vahel sõlmitud müügilepingu p 6.4 alusel on maksmisega hilinemisel hagejal õigus nõuda põhivõlgnikult viivist 0,1% päevas tähtajaks tasumata jäänud summast vastavalt esitatud arvele, kuid mitte rohkem kui 30% üle tähtaegse arve summast (dtl 42). 11.
2. Hageja on arvestanud viivist alates arve nr 20212899 sissenõutavaks muutumisest, s.o alates 26.09.2021 kuni 18.02.2022 summas 452,11 eurot. 11.3.
3. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on hagiavalduses esitanud täiendava viivise nõude selliselt, et viivis kokku ei ületaks 30% põhivõlgnikule esitatud arve summast (dtl 27, p 2.3.5), s.o. 928,99 eurot. 11.3.
4. Kohtuotsuse tegemise seisuga on põhivõlgnik viivitanud arve tasumisega 535 päeva (26.09.2021-14.03.2023). Viivis 0,1% arve summalt 3096,66 eurolt 535 päeva eest moodustaks 1656,71 eurot (3096,66x0,1%x535=1656,71) ehk rohkem, 9 kui hageja nõutud viivise summa kokku. Seega saab kohus mõista kostjalt välja kogu hageja nõutud viivise. 11.
5. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele viivis 928,99 eurot.
6. Kõige eelpooltoodu alusel asub kohus kokkuvõtlikult seisukohale, et hagi on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele võlgnevus summas 3096,66 eurot ning viivis summas 928,99 eurot. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine
7. TsMS § 442 lg 2 p 51 kohaselt märgitakse kohtuotsuse sissejuhatuses tsiviilasja hind. Tulenevalt TsMS § 122 lg 1, § 123 ja § 133 on tsiviilasja hagihinnaks 4025,65 eurot. Menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine
8. TsMS § 162 lg 1 tulenevalt jäävad menetluskulud kostja kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.
9. Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõivu summas 490 eurot, registripäringu kulu summas 4 eurot ja esindajakulu summas 1575 eurot.
10. Kooskõlas TsMS § 138 lg 2 kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele hagiavalduse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv summas 490 eurot.
11. Hageja palub kostjalt välja mõista esindajakulu summas 2474 eurot. Kostja vaidleb nimetatud summa suurusele vastu ning palub vähendada esindajakulu 302 euro võrra. Kostja on seisukohal, et hageja 06.02.2023 menetluskulude nimekirjas väljatoodud menetlusosalise lepingulise esindaja kulu on põhjendatud ja vajalik osaliselt. Kostjal ei ole vastuväiteid 04.04.2022 menetluskulude nimekirjas väljatoodud hageja menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse osas.
12. Hageja esindaja tunnitasu määr on 150 eurot. Kostja antud tunnitasu määrale vastu ei ole vaielnud ning kohus leiab, et tunnitasu määr 150 eurot ei ületa vandeadvokaadi õigusteenuse keskmist turuhinda.
13. Hageja esindaja on ajavahemikus 25.−30.05.2022 kokku 6 h vältel tegelenud hageja seisukoha koostamisega kostja 13.05.2022 hagi vastusele. Kostja peab näidatud tundide arvu selgelt ülepaisutatuks, arvestades, et eelnevalt nimetatud menetlusdokumendi maht koos rekvisiitidega on 7,5 lehekülge. Praktikas on peetud menetlusdokumendi ühe lehekülje kirjutamiseks kuluvaks mõistlikuks ajaks õigusalaseid teadmisi omava isiku puhul 30−45 minutit, olenevalt teksti ja käsitluse keerukusest. Seetõttu tuleb pidada reservatsiooniga hageja lepingulise esindaja mõistlikuks töötundide arvuks dokumendi koostamisel mitte rohkem kui 4,5 tundi. Kohus nõustub antud juhul kostja esindaja vastuväidetega, kuivõrd hageja 30.05.2022 seisukoht on koostatud sisuliselt 6 leheküljel, siis põhjendatud ajakulu nimetatud menetlusdokumendi koostamiseks on 4,5 tundi. Täiendavast menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on hageja esindaja 14.11.2022 analüüsinud 30 minuti vältel kostja võimalikku maksejõuetust ja andnud soovituse edasise menetluskäigu kohta. Hageja ei ole menetluse kestel tõstatanud küsimust kostja maksejõuetusest ja nimetatud teema ei ole olnud kõnesoleva kohtumenetluse esemeks. Seetõttu ei ole tegemist konkreetses hagiasjas põhjendatud ja vajaliku menetluskuluga ning eelnevalt nimetatud tegevuse maksumust summas 75 eurot ei saa arvestada hagi rahuldamise korral kostjalt väljamõistetavate menetluskulude hulka. Kohus nõustub vastava kostja vastuväitega, kuivõrd antud tsiviilasja raames ei ole hageja esitanud seisukohti kostja maksevõimetuse kohta. Seega on tegemist põhjendamatu kuluga ning see 10 ei kuulu kostja poolt hagejale hüvitamisele.
14. Kohus leiab, et hageja esindaja poolt esindajakulude spetsifikatsioonides väljatoodud ülejäänud ajakulu 14 tundi 30 minutit vastab esindaja poolt teostatud menetlustoimingutele ning esitatud tsiviilasja materjalidele. Seega on põhjendatud hagejate esindajakulu summas 2175 eurot (150 eurot x 14 tundi 30 minutit).
15. 06.02.2023 menetluskulude nimekirjas on näidatud hageja lepingulise esindaja kuluna ka kahe äriregistri väljavõtte maksumust kogusummas 4 eurot. Kohtule on hageja esitanud vaid ühe äriregistri väljavõtte – 30.05.2022 seisukoha lisana 4 väljavõtte ISOEST OÜ üldja isikuandmetega. Kuna hageja ei ole selgitanud, millised andmed äriregistrist veel võeti, millist tähendust need asjas omavad ja miks teist väljavõtet tõendina kohtule ei esitatud, ei ole tegemist konkreetses hagiasjas põhjendatud ja vajaliku menetluskuluga. Seega ühe registriväljavõtte maksumust summas 2 eurot ei saa arvestada hagi rahuldamise korral kostjalt väljamõistetavate menetluskulude hulka Kooskõlas TsMS § 143 p 2 kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele registripäringu kulu summas 2 eurot, kuivõrd hageja on esitanud kohtule ühe äriregistri väljavõtte.
16. Kõige eelpool toodu alusel kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele menetluskulu kokku summas 2667 eurot, millest riigilõiv 490 eurot, registripäringu kulu 2 eurot ja esindajakulu 2175 eurot.
17. Kooskõlas TsMS § 177 lg 4 tuleb rahuldada hageja taotlus menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks

§ 113lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/ Janek Väli Kohtunik 11