← Eesti

2-19-528/14

Obsah (11)§ 163§ 230§ 367§ 485§ 637§ 405§ 178§ 174§ 168§ 150§ 638

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Vahur-Peeter Liin, liikmed Meeli Kaur ja Ande Tänav Määruse tegemise aeg ja koht 24. oktoober 2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-52

) § 367 kohaselt. Hageja esitas kostja vastu ka VÕS § 115 lg 1 kohase kahju hüvitamise nõude. Hageja tasus tsiviilasjas nr 2-18-103612 riigilõivu 90,42 eurot. Hagejal tekkis selline lisakulutus üksnes seetõttu, et kostja ei ole täitnud nõuetekohaselt oma kohustusi. Kostja vastuväited 2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja ja kostja vahel sõlmitud müügileping on näilik tehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 tähenduses. Pooled sõlmisid koostöölepingu seltsingulepingu kujul. Pooled tegid koostööd ühise majandusliku kasu eesmärgil. Hageja panuseks oli kliendi otsimine ja materjalidega varustamine. Kostja panuseks oli klientidele hinnapakkumise tegemine ja ehitusteenuse osutamine hagejalt ostetud materjaliga. Vastavalt VÕS § 602 lg-le 2, kui seltsinguvarast ei piisa ühiste kohustuste täitmiseks, vastutavad seltsinglased puudu oleva summa eest vastavalt nende osadele kahjumi katmises. Vastavalt kliendi poolt tehtud maksetele 2

(8)on toimunud ka tasumine kostjalt hagejale. VÕS § 7 kohase mõistlikkuse põhimõtte kohaselt kannavad ühise eesmärgi nimel tegutsevad pooled mõlemad riske juhul, kui äritegevus ebaõnnestub neist mitteolenevatel põhjustel. Kostja ei vastuta selle eest, et klient kui kolmas osapool ei tasunud arveid ega täitnud kohustusi kostja ees. Hageja ja kostja kokkuleppe kohaselt toimus poolt omavaheline majandusliku kasu teenimine alles peale kliendipoolset tasumist. Juhul kui kohus leiab lepingu tõlgendamise kaudu, et pooled sõlmisid müügilepinguga, ei tunnista kostja hageja nõuet täies ulatuses. Lepingu p-s 2.6 pole kokku lepitud viivise määras ega intressimääras, mistõttu tuleb lähtuda VÕS § 113 lg 1 kohasest viivise määrast. Vaidlusaluse ajavahemiku jooksul on viivisemäär olnud VÕS § 94 kohaselt 0,0%, mistõttu aastane viivisemäär on 8%. Pooled ei ole lepinguga kokku leppinud kõrgemas viivisemääras. Juhul, kui lugeda viivisemääraks 0,5% tasumata summast päevas, oleks see ebamõistlik. Kostja on tasunud hagejale põhivõlgnevust enne hagiavalduse esitamist 814 eurot ehk tasumata on 1350 eurot, millelt aastane intress 8% on kokku 108 eurot. Arve nr I muutus sissenõutavaks,
  1. detsembril 2017, seega seisuga
  2. detsember 2018 oli summa kokku 108 eurot. Lisaks on kostja kohtumenetluse jooksul tasunud veel 200 eurot, eesmärgiga läbirääkimistel näidata üles head tahet. Arvestades, et võlgnetav summa on 1350 eurot ning viivisemääraks 8%, siis ka 2019 aasta viiviseks on 108 eurot. Seega on hageja kõrvalnõuete summa 216 eurot ning kogu võlgnevus 1566 eurot (= 1350 + 216). Maakohtu otsus
  3. Pärnu Maakohus rahuldas
  4. juuli 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1350 eurot ja hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise summas 1550 eurot. Maakohus võttis vastu hageja põhinõudest loobumise 200 euro ulatuses ja lõpetas selles osas menetluse. Maakohus jättis hagi rahuldamata kahju hüvitamise nõudes summas 90,42 eurot ning viivise nõudes protsendina, mis ei ole hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud põhinõude täitmise päeva seisuga. Maakohus otsustas menetluskulude jaotuse

§ 163

lg 1 kohaselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 1105,80 eurot.

  1. Maakohus tuvastas, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et: - hageja ja kostja sõlmisid
  2. oktoobril 2017 müügilepingu nr 29092017; - hageja müüs kostjale materjale; - hageja on kostjale arvetes nr 010956-7TLN2 ja nr 011232-7TLN2 nimetatud kaubad üle andnud; - kostjal tekkis hageja ees võlgnevus. Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, et müügileping oli näilik tehing. Kostjal on

§ 230lg 1 kohaselt kohustus tõendada, et tegemist on näiliku tehinguga.

Kostja ei ole esitanud oma väidete tõendamiseks dokumentaalseid tõendeid. Maakohus lähtus lepingu tõlgendamisel VÕS §-st 29 ning leidis, et kostja ei ole kohtule esitanud asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et poolte tegelik tahe oli suunatud muu lepingu kui müügilepingu sõlmimisele. Seega on poolte vahel müügilepingust tulenevad õigussuhted. Lisaks ei ole tõendatud lepingu vastuolu seaduse, heade kommete või avaliku korraga. Hageja esitas hagis põhinõude summas 1550 eurot, mida vähendas

  1. märtsi 2019 seisukohas summani 1350 eurot. Maakohus võttis hageja põhinõudest loobumise summas 200 eurot vastu ja lõpetas selle nõude osas menetluse. Kostja
  2. mai 2019 istungil esitatud väide selle kohta, et põhinõue on menetluse kestel veelgi vähenenud ja on summas 1195 eurot, on paljasõnaline, sest kostja pole esitanud kohtule sellekohaseid tõendeid. Eeltoodust tulenevalt mõistis 3

(8)maakohus VÕS § 108 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 1350 eurot. Hageja nõuab kostjalt hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivist summas 1550 eurot ja viivist, mis ei ole hagi esitamise seisuga veel sissenõutavaks muutunud. Maakohus leidis, et nii lepingu tingimused kui ka lepingu p 2.6 pole tüüptingimused VÕS § 35 lg 1 tähenduses, sest kostja sõlmis hagejaga lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames, kostja ei olnud müügilepingu sõlmimisel tarbija. Kostjal oli lepingutingimuste osas läbirääkimise võimalus, ka müügilepingu p 2.6 kohalduva viivise osas. Lepingu p 2.4 ja p 2.6 järgi on hagejal õigus nõuda viivist 0,5% päevas tähtajaks tasumata summalt, mistõttu tuleb hageja viivisenõue rahuldada summas 1550 eurot. Maakohus ei rahuldanud

§ 367

alusel hageja edasiulatuva viivise nõuet lepingujärgses määras, sest hageja ei ole toonud esile, et tema tegelik kahju on suurem ja seda ei korva põhinõude ulatuses väljamõistetud viivis. Maakohtu arvates peaks sellisel juhul viivise kogusumma piirduma põhinõude suurusega. Hageja on esitanud hagis kahju hüvitamise nõude seoses tsiviilasjas nr 2-18-103612 tasutud riigilõivu 90,42 euro hüvitamiseks. Kahju hüvitamise nõue ei kuulu rahuldamisele, sest

§ 485

lg 4 järgi kui avaldaja on sõnaselgelt väljendanud soovi vastuväite esitamise korral menetlus lõpetada, menetlus lõpetatakse. Asja edasisel lahendamisel hagimenetluses arvatakse maksekäsu kiirmenetluse kulud hagimenetluse kulude hulka. Maksekäsu kiirmenetlust nr 218103612 ei jätkatud hagimenetluses ja seega ei ole põhjendatud ka hageja nõue riigilõivu summas 90,42 euro hüvitamiseks. Kuna maakohus rahuldas hageja nõude 96,98% ulatuses, jättis maakohus menetluskulud

§ 163lg-st 1 tulenevalt 97% ulatuses kostja ja 3% ulatuses hageja kanda.

Maakohus leidis, et hageja esindaja põhjendatud menetluskulu on kokku 1140 eurot, st põhjendatud õigusabikulud summas 840 eurot ja riigilõiv summas 300 eurot. Arvestades, et kostja peab hüvitama hageja kuludest 97 %, mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja 1105,80 eurot. Maakohus jättis kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotluse rahuldamata, sest kohtul puudus võimalus hinnata kostja menetluskulude põhjendatust, kuna kostja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja, millest nähtuks kulude detailne koosseis. Apellatsioonkaebus

  1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu
  2. juuli 2019 otsuse (vaidlustatud otsus) tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on maakohus jätnud tuvastamata poolte vahel sõlmitud lepingu tegeliku sisu. Kuigi lepingu pealkiri on müügileping, on olemuselt tegemist seltsingulepinguga. Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 29 lg-t 1, sest ei lähtunud lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ega võtnud arvesse poolte tava ja praktikat nende majandus- ja kutsetegevuses. Hageja ja kostja vahel kestis pikaajaline koostöö, mille eesmärgiks oli hageja poolt tema kauba müük tarbijatele, mille paigaldamisega tegeles kostja. Selliselt sai hageja müüa lisaks kaubale ka paigaldusteenust. Täiendavalt jättis maakohus analüüsimata kostja esitatud tõendid ja väited, mis annavad alust tõlgendada poolte vahel sõlmitud lepingut kui seltsingulepingut. Lisaks ei leppinud pooled lepingus kokku viivisemääras, mistõttu kuulub kohaldamisele seadusjärgne viivisemäär. Seega tuleb tõlgendada lepingus p 2.6 nimetatud 0,5% protsenti viivitusintressiks, tehes aastaseks viivisemääraks 8,5%. 4

(8)Juhul kui viivisemäär on 0,5% päevas, oleks aastane viivis 183%, mis on ebamõistlik ja vastuolus nii hea usu kui kohtupraktikaga, kus viivist ei mõisteta välja suuremas määras kui põhinõue. Täiendavalt on 05.10.2017 lepingu p 2.6 tüüptingimus, mis on vastuolus kehtiva kohtupraktika, hea usu- ning mõistlikkuse põhimõttega, mistõttu tuleb see lugeda tühiseks. Kostja ei nõustu maakohtuga, et pooltel oli võimalus läbi rääkida kohalduva viivise osas. Kostjal ei ole juriidilist kõrgharidust, mistõttu ei ole kostja teadlik terminitest nagu viivis, viivisemäär, intress, viivitusintress. Kostja on majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik, kes astub lepingulistesse suhetesse heas usus ja kes ei sõlmi lepingulisi suhteid eeldusega, et need kasvavad vaidlusteks, mistõttu ei pidanud kostja vaidlusalust lepingut sõlmides oluliseks läbi rääkida ka lepingu p-i 2.
  1. Võttes arvesse, et poolte vahel on olnud tegu kestva koostööga, lepingu p 2.6 on poolte koostöö ajal olnud muutumatu ning lepingu p 2.6 muutmist ei pidanud kostja võimalikuks, kuivõrd viivise tingimus oli hageja poolt lepingusse sisestatud. Lisaks ei selgitanud maakohus vaidlustatud otsuse põhjendustes, miks mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja kõrvalnõuded suuremas summas, kui põhinõue. Maakohus jättis põhjendamata kostja taotluse alandada viivise määra, põhjusel et aastane viivisemäär 183% on vastuolus hea usu ja kohtupraktikaga ning tegeliku kahjuga. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  2. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb

§ 637

lg 2¹ alusel koosmõjus

§ 405lg-ga 1 keelduda.

7.

§ 405

lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi lihtsustatud korras, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Praeguses tsiviilasjas on hageja palunud mõista kostjalt välja põhinõudena võlgnevuse summas 1350 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise summas 1550 eurot, viivise protsendina, mis ei ole hagi esitamise seisuga veel sissenõutavaks muutunud põhinõude täitmise päeva seisuga (

§ 367) ning kahju hüvitamiseks 90,42 eurot.

Kuivõrd tegemist on varalise nõudega hagiga ning hageja põhinõuded ei ületa 2000 eurot, samuti ei ületa hageja põhinõuded koos kõrvalnõuetega 4000 eurot, siis on tegemist lihtmenetluses menetletud asjaga

§ 405lg 1 tähenduses.

Lihtmenetluse asjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

§ 637

lg 21 järgi menetlusse üksnes juhul, kui maakohus on andnud loa edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

  1. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses andnud luba otsuse edasikaebamiseks.
  2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus vaidlustatud otsust tehes selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid, ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ega rikkunud menetlusõiguse norme, mis võiks mõjutada lahendit.
  3. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti tõlgendanud pooltevahelist lepingut. Maakohus on hinnanud lepingut VÕS § 29 reeglite kohaselt ning õigesti leidnud, et lepingupoolte ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus on poolel, kes sellele tugineb, st praegusel juhul pidi kostja tõendama, et poolte tegelik tahe oli sõlmida müügilepingu asemel seltsinguleping. Kostja ei ole poolte tegeliku tahte kohta lepingu sõlmimisel ühtegi tõendit esitanud ning tema väited poolte kestvast koostööst, nende tavadest ja praktikast nende majandus- ja kutsetegevuses on paljasõnalised. Maakohus on juhtinud kostja tähelepanu juba
  4. jaanuari
  5. a hagi menetlusse võtmise määruses

§ 230

lg-s 1 sätestatule, et pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega on maakohus õiguspäraselt lähtunud poolte vahelise lepingulise suhte tõlgendamisel hageja 5

(8)esitatud dokumentaalsetest tõenditest, st poolte vahel sõlmitud müügilepingust ja selle alusel hageja kostjale esitatud arvetest. Ringkonnakohus leiab, et müügilepingu tekstist (tl 3-4) ei nähtu, et poolte ühine tahe oleks suunatud tegelikult seltsingulepingu sõlmimisele, samuti ei saaks lepingu teksti pinnalt sellist järeldust teha lepingupooltega sarnane mõistlik isik.
  1. Järgmiste kaebuste väidete kohaselt ei ole pooled kokku leppinud viivisemääras, mistõttu kuulub kohaldamisele seadusjärgne viivise määr ning juhul kui viivisemäär oleks vastavalt lepingu p-le 2-6 0,5% päevas ehk 183% aastas, on tegemist tüüptingimusega, mis on vastuolus kehtiva kohtupraktika, hea usu- ning mõistlikkuse põhimõttega, mistõttu tuleb see lugeda tühiseks.
  2. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on otsuses põhjendatult leidnud, et pooled on lepingu p-s 2.6 kokku leppinud viivisemääras 0,5% tähtajaks tasumata summalt. Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb vastav kokkulepe selgelt nimetatud lepingupunktist.
  3. Maakohus jõudis seisukohale, et nii lepingu tingimused kui ka lepingu p 2.6 pole tüüptingimused VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Ringkonnakohtul pole alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Praegusel juhul on mõlemad lepingupooled äriühingud, st leping on sõlmitud nende majandustegevuse raames. Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 35 lg-test 1 ja 2 tulenevalt peab pool, kes soovib, et kohus kohaldaks lepingutingimuse suhtes VÕS tüüptingimuste regulatsiooni, esile tooma ja tõendama asjaolud, mille alusel on lepingutingimus VÕS § 35 lg 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena (vt ka Riigikohtu
  4. aprilli 2007 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 17 ning
  5. juuni
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-12, p 12). Seega pidi kostja tõendama ja esile tooma asjaolud, et tema suhtes kasutatud lepingutingimus oli eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mõnel muul põhjusel ei olnud tingimuse läbirääkimine ja selle sisu mõjutamine reaalselt võimalik. Kostja ei ole maakohtu menetluses enda väidet, et lepingu p 2.6 oli tüüptingimus, põhjendanud. Kostja apellatsioonkaebuses toodud selgitused on vastuolulised, mh on kostja väitnud, et ta ei pidanud lepingut sõlmides oluliseks läbi rääkida lepingu p-i 2.6 osas, mis viitab sellele, et läbirääkimise võimalus oli tegelikult olemas. Ainuüksi asjaolu, et kostja seda võimalust ei kasutanud, ei muuda tingimust tüüptingimuseks.
  7. Ringkonnakohus märgib, et seadus ei sätesta viivise suuruse kokkuleppele piiranguid. Ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine. Viivise suuruse ebamõistlikkuse korral on võlgnikul õigus taotleda viivise vähendamist. Seejuures rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses (vt Riigikohtu
  8. juuni
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 14).
  10. Kostja väitel on maakohus põhjendamatult mõistnud kostjalt hageja kasuks välja viivise suuremas summas, kui põhinõue. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus ka selles küsimuses materiaalõigust valesti kohaldanud. Kuigi eespoolviidatud Riigikohtu praktika kohaselt peaks üldjuhul hageja põhjendama põhivõlast suuremat viivisenõuet, siis praeguses asjas loobus hageja menetluse käigus põhinõudest summas 200 eurot põhjusel, et kostja tasus selle kohtumenetluse käigus
  11. veebruaril
  12. Viivise suurus 1550 eurot, mille maakohus kostjalt hageja kasuks välja mõistis, vastab hagis algselt esitatud põhivõla suurusele. Asjaolu, et kostja kohtumenetluse käigus põhivõla osaliselt tasub ning hageja vastavalt tasutud summa suurusele selles osas hagiavalduses esitatud põhivõla nõudest loobub, ei tähenda et, kohus peaks automaatselt samas proportsioonis vähendama ka hagiavalduses esitatud sissenõutavaks muutunud viivisenõude suurust. Sellises olukorras saab lähtuda hagis esitatud põhinõude suurusest, kuivõrd nõude osalise menetluse kestel tasumisega on kostja selles osas nõuet sisuliselt tunnustanud. Maakohus ei ole mõistnud kostjalt välja viivist suuremas summas, kui algselt hagis esitatud põhinõue. Eeltoodust 6
(8)tulenevalt on maakohus õiguspäraselt rahuldanud hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõude.
  1. Eeltoodust tulenevalt on maakohus materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud menetlusõiguse norme ega hinnanud valesti tõendeid, mistõttu keeldub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus ringkonnakohus peab maakohtu otsust sisuliselt põhjendatuks, hoiab selline lahendus kokku poolte menetlus- ja ajakulu.
  2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist ei välista ka asjaolu, et maakohus on kostjalt hageja kasuks välja mõistnud menetluskulu 1105,8 eurot ning kostja on palunud jätta menetluskulud hageja kanda. Riigikohus on iseenesest küll leidnud, et

§ 637

lg 21 alusel ei tohiks apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda olukorras, kus lihtmenetluse asjas on maakohus otsuses kindlaks määranud menetluskulude rahalise suuruse, menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalist suurust ning on täidetud

§ 178lg-s 2 sätestatud eeldused (vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot).

Riigikohus on seda seisukohta põhjendanud sellega, et vastasel juhul oleks menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamise võimalused lihtmenetluse asjas isiku jaoks erinevad sõltuvalt sellest, kas menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks kohtuotsuses või eraldi määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud lahendi jõustumist (vt Riigikohtu

  1. juuni
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-16, p 11). Kostja ei ole praeguses asjas esitanud apellatsioonkaebuses ühtegi väidet selle kohta, et talt hageja kasuks välja mõistetud menetluskulu suurus oleks kuidagi põhjendamatu. Seega ei ole kostja vaidlustanud temalt välja mõistetud menetluskulude suurust. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa menetluskulude rahalise suuruse vaidlustamisega

§ 178

lg 2 mõttes olla tegu olukorras, kus menetlusosaline on vaidlustanud üksnes menetluskulude jaotust, kuid maakohtu otsuses on menetluskulud kindlaks määratud 200 eurot ületavas summas. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda sellist tõlgendust ei seaduse tekst ega mõte. Samuti oleks see vastuolus Riigikohtu seisukoha aluseks olnud menetlusosaliste võrdse kohtlemise põhimõttega. Esiteks märgib ringkonnakohus, et

§ 178

lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale. Selles menetluses ei ole enam võimalik vaidlustada menetluskulude jaotust, mida on

§ 178

lg 1 kohaselt võimalik vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Eelmises lõigus viidatud tõlgendus tooks kaasa seega selle, et menetlusosalised oleksid ebavõrdses seisus sõltuvalt sellest, kas menetluskulud määratakse kindlaks kohtuotsuses või pärast kohtuotsuse jõustumist eraldi määrusega. Nimelt peaks ringkonnakohus olukorras, kus maakohus on menetluskulude suuruse kindlaks määranud otsuses, apellatsioonkaebuse sisuliselt läbi vaatama ja otsusega lahendama, vaatamata

§ 637

lg-s 21 sätestatud menetlusse võtmisest keeldumise aluse olemasolule, samas kui ta võiks jätta apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata olukorras, kus maakohus määrab menetluskulud kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist eraldi määrusega. Seega tooks selline tõlgendus kaasa vastupidise tagajärje Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-51-16 soovitud eesmärgile. Teiseks ei sõltu

§ 178

lg 2 järgi kaebeõigus sellest, kui suured on maakohtu kindlaksmääratud menetluskulud, vaid kui suures ulatuses neid vaidlustatakse (kaebeõigus on olemas, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot). Seega olukorras, kus kaebuses ei ole öeldud sõnagi menetluskulude suuruse kohta, ei ole võimalik ka hinnata, kas

§ 178lg 2 järgi kaebeõigus oleks olemas.

Lisaks sellele on ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse piiridega. Olukorras, kus kaebuses ei ole menetluskulude suurust vaidlustatud ning ringkonnakohus asja sisulist lahendust, sh menetluskulude jaotust ei muuda, ei ole 7

(8)ringkonnakohtul alust omal algatusel ka asuda maakohtus kindlaksmääratud menetluskulude suurust muutma.

§ 174

lg 5 kohaselt on kõrgema astme kohtul ilma vastava kaebuseta võimalik maakohtus kindlaks määratud menetluskulude suurust muuta üksnes juhul, kui ta muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata. 18. Kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta

§ 168lg 1 alusel kostja kanda.

Kuna hagejal ei ole kaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel menetluskulusid tekkinud, ei tule kostjal hüvitada hageja apellatsioonkaebuse menetlemise kulusid. Kostja on tasunud kaebuse esitamiselt riigilõivu 275 eurot. Ringkonnakohus selgitab, et kostjal on õigus taotleda kaebuselt tasutud riigilõivu tagastamist

§ 150lg 1 p 2 alusel.

19. Ringkonnakohus ei toimeta vastavalt

§ 638lg-le 4 apellatsioonkaebust hagejale kätte.

Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid kostjale füüsiliselt tagastada. Kohtumäärus tuleb

§ 638

lg 8 järgi kostjale kätte toimetada ja edastada teistele menetlusosalistele.

§ 638lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

20. Vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi tööjaotusplaani p-le 15 asendab kohtukoosseisu liiget Liis Arrakut Meeli Kaur. 21.

§ 638lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

/ allkirjastatud digitaalselt / Vahur-Peeter Liin / allkirjastatud digitaalselt / Meeli Kaur / allkirjastatud digitaalselt / Ande Tänav Parandatud 28.11.2019 määrusega RESOLUTSIOON Parandada Tallinna Ringkonnakohtu

  1. oktoobri 2019 määruse sissejuhatuses ilmne ebatäpsus tsiviilasja numbris ning asendada selles märgitud tsiviilasja nr 2-18-528 numbriga 2-19-
  2. 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.