) § 121 lg 1 p 1 sätestab, et kohus tagastab kaebuse, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses.
lg 1 alusel on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Kaebuse nõuete 1.1 - 1.4 ja 1.7 - 1.8 puhul on vaidlus tekkinud eraõiguslikus suhtes ehk kaebaja ja Tartu linna vahel kehtinud üürilepingu lõpetamisel (ülesütlemisel). Kohus tegi kohtuasjas 218-582 kindlaks, et tegemist oli nii-öelda tavalise üürilepinguga, mitte sotsiaaleluruumiga (tl 33). Tartu linn tegutses tema kui üürileandja õiguste teostamisel juriidilise isikuna eraõiguslikus õigussuhtes, mitte haldusorganina avaliku võimu teostamisel või avalikku ülesannet täites. Üürilepingu ülesütlemine ei kujuta endast avaliku võimu teostamist - see toimub võlaõigusseaduses sätestatud alustel ja korras olenemata sellest, kes on üürile antud eluruumi omanik. See, kuidas tehti otsus kaebajaga sõlmitud üürilepingu ülesütlemise kohta, on juriidilise isiku sisemise töökorralduse küsimus. Vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses ning kohus tagastab nõuded 1.1 - 1.4 ja 1.7 - 1.8
3. Kohus märgib, et kaebuse nõuetes 1.1 - 1.4 ja 1.7 - 1.8 tõstatatud küsimused on jõustunud kohtulahenditega juba vastuse saanud: - Tartu linn on kaebajaga 16.12.1998 sõlmitud üürilepingu 15.12.2017.a avaldusega üles öelnud ja kaebaja on ülesütlemisavalduse 20.12.2017 kätte saanud (Tartu Maakohtu otsus asjas 2-18-582 p 51, tl 33 pöördel); - üürilepingu ülesütlemisavalduse on allkirjastanud selleks pädevust omanud isik (Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas 2-18-582 p 13, tl 39, Tartu Ringkonnakohtu määrus asjas 2-1915949 p 8, tl 79); - üürileping on üles öeldud kehtivalt ja kaebajal on kohustus eluruum vabastada (kohtuotsused asjas 2-19-15949, vt käesolevas asjas 18.10.2022 tehtud määruse p 3); - Tartu linna 15.12.2017.a avaldus nr 4-7.1/08418 on eraõiguslik tahteavaldus; selle esitamisele eelnenud otsustusmenetlus on eraõiguslik (juriidilise isiku sisesuhe); üürilepingu ülesütlemisel ei teki lepingupoolte vahel avalik-õiguslikku suhet ja ei anta välja haldusakti (Tartu Ringkonnakohtu määrus asjas 3-18-2163 p 9, tl 52, Tartu Ringkonnakohtu määrus asjas 3-18-1779 p 7, tl 50, Tartu Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu määrused asjas 2-193720, tl 53-56, Tartu Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu määrused asjades 3-19-1543 ja 3-21-926, tl 58-61 ja 68-71, Tartu Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu määrused asjas 2-1915949, tl 73-79). Kaebaja on seega juba saanud erinevates kohtumenetluses ja korduvalt vastused kõigile oma nõuetele. Kohus hoiatab kaebajat, et sama sisu ja eesmärgiga nõuete korduv esitamine vaatamata korduvatele varasematele kohtulahenditele võib olla käsitletav menetlusõiguse kuritarvitamisena
4. Kaebuse nõue 1.6 kujutab endast kaebaja vastuväidet tsiviilkohtumenetluses kujundatud Tartu Ringkonnakohtu seisukohale. Kui kaebaja selle seisukohaga ei nõustunud, siis oli tal õigus esitada kassatsioonkaebus. Halduskohtu pädevuses ei ole hinnata tsiviilasja lahendamise raames väljendatud kohtu seisukohtade õigsust. Kohus tagastab ka selle nõude
5.
lg 2 p 1 alusel võib kohus tagastada kaebuse, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.
lg 1 kohaselt võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguse kaitseks. Kohus tagastab kaebuse punktis 1.5 nimetatud nõudes eeltoodud alusel. Selle tuvastamine, kas kaebaja teabenõudele vastas K. Jürgenson või mõni muu isik, ei mõjuta mingil moel kaebaja õigusi. 6. Kokkuvõttes tagastab kohus kaebuse tervikuna. 7. Kuna kohus tagastas enamuse nõuetest alusel, mille kohaldamisel kuulub riigilõiv tagastamisele (
/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.