, § 2564 lg 4, § 2565 lg 1 p 2, lg 2, § 179 lg 1 p 2, § 180 lg 1, 3, § 306, § 313, § 238 lg 1 p 4 ja lg 2, kohus otsustas: 1. Süüdi tunnistada P.D KarS § 121 lg 2 p 2 järgi ja karistada teda vangistusega 9 (üheksa) kuud. 2.
S § 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg 28.04.–29.04.2019.a, s.o 2 (kaks) päeva vangistust karistusaja hulka ja lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks mõista 5 (viis) kuud 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust. Vabastada P.D kinnipidamiselt kohtusaalist. 4. KarS § 73 lg 1, 3 alusel määrata, et mõistetud karistust, 5 kuud 28 päeva vangistust, ei pöörata täielikult täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane 1 (ühe) aasta pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o 29.04.2019.a. 5.
, § 179, § 180 alusel välja mõista P.D-lt riigituludesse: - sundraha 405 (neljasaja viie) euro ulatuses; - kaitsjatasu summas 150 (ükssada viiskümmend) eurot. Kriminaalmenetluse kulud summas 555 eurot tasuda 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul, tasudes käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates iga kuu
lg 1 p-dest 5-8 ja 10 lähtudes, tuleb kohtul karistuse küsimuse otsustamisel arvestada oluliselt suurema hulga faktoritega, kui seda on kuriteo faktiliste asjaolude tõendamise tulem. Kohus osundab, et Riigikohus on väljendanud seisukohta, et kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on järeldanud ka, et kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Samas on kohus kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt RKKKo 3-1-1-91-07 p 6.5, 6.6). Kohus peab karistuse mõistmisel esmalt andma hinnangu KarS § 56 lähtudes süü suurusest karistuse liigi ja määra osas (RKKKo 3-1-1-99-06 p 14). Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse liigi ja määra valikul keskenduda põhiliselt teole, mitte aga isikule, kuid süü suurusele lisaks arvestatakse ka teisi asjaolusid (RKKKo 3-1-1-99-06, p 14). Käesolev tegu on P.D esimene taoline, ka kannatanu on viidanud, et varem ei ole ta vägivaldne olnud ning kannatanu ei osanud aimatagi, et süüdistatav selliselt käituda võib. Nimetatud asjaoludest saab kohus välja lugeda, et P.D ei iseloomusta järjepidev vägivaldsus. Kohus leiab, arvestades peksmise intensiivsust ja tekitatud vigastusi, et KarS § 121 lg 2 p 2 koosseisu mõttes on P.D süü suurus keskmises määras. P.D praegusel hetkel ei tööta ning sissetulek tal puudub, ta loodab tulevikus tööle asuda xxx. Sellest tulenevalt, arvestades eelkõige isikul hetkel sissetuleku puudumist, leiab kohus, et P.D ei oleks võimalik koheselt asuda täitma rahalist karistust ja teda ei ole seega võimalik karistada rahalise karistusega. Kohus leiab, et süüdistatava poolt toimepandud kuriteo puhul, arvestades esmalt isiku keskmises määras süüd ning kõiki teisi KarS §-s 56 nimetatud ja eelpool käsitletud tegureid, . Arvestades isikul varasemate karistuste puudumist, karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamliku kahetsuse esinemist ja seda, et 5 tõendamist on leidnud vägivallateo esmakordsus, peab kohus siiski võimalikuks mõjutada isikut keskmisest määrast madalama karistusega. Kohus peab põhistatuks karistada P.D vangistusega 9 kuud, millest tuleb kriminaalasja lahendamisel kiirmenetluses lühimenetluse sätete järgi tulenevalt
lg-st 2 maha arvata üks kolmandik (s.o antud juhul 3 kuud vangistust), seega on P.D-le mõistetavaks karistuseks 6 kuud vangistust. Tulenevalt Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohast, alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla saaks tulla tema karistusest tingimuslik vabastamine (RKKKo 3-1-1-99-06, p 16). Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt (RKKKo 3-1-1-40-04, 3-1-1-138-04) toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohus leiab, et Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reeglina ka täitmisele ning karistuse kandmisest tingimisi vabastamise kaalumise aluseks saavad olla üksnes erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud või süüdlase isikust lähtuvad asjaolud. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RKKKo 3-1-1-4004). Kohus leiab, et kuivõrd käesolev tegu on süüdistaval esimene taoline, varem kannatanu (ega teiste) suhtes ta vägivallategusid kohtule teadaolevalt toimepannud ei ole, siis on võimalik ja karistusõiguslikku praktikat arvestades põhjendatud tema karistusest tingimisi vabastamine. Kohus leiab, et esinevad alused pidada reaalset vangistust karistuse eesmärgina ebaotstarbekaks ja karistuse eesmärke on võimalik saavutada isikut ühiskonnast isoleerimata, määrates karistuse tingimisi KarS § 73 sätteid kohaldades. Kohus ei pea vajalikuks kohaldada P.D suhtes kontrollnõudeid, sest ta ei vaja kohtu hinnangul järelevalvet. Süüdistatav on üheselt hukka mõistnud oma teo ja seda kahetsenud. Seejuures kohus viitab, et juhul, kui KarS § 74 alusel kontrollnõuete kohaldamist kohus vajalikuks ei pea, ei ole põhjendatud ka ainult alkoholitarvitamise piiramise kaalutlustel kohaldada kontrollnõudeid. Sellest hoolimata on kohus seisukohal, et alkoholi tarvitamise küsimusega seonduvalt on isiku mõjutamine võimalik ka tema enda eluhoiakute muutmise kaudu. Nimelt, on süüdistatav selgitanud, et osalt tingis tüli ühine alkoholitarvitamine, kuid ta suudab ilma alkoholi tarvitamata olla (enda sõnade kohaselt ei olnud kuni viimase ajani 10 aasta vältel alkoholi tarvitanud, vastupidised tõendid puuduvad). Süüdistatav on soovinud asuda tööle xxx ja ta on sellega seonduvalt kinnitanud, et mõistab alkoholi tarvitamise sobimatust oma tulevase töökohaga ja ei plaani alkoholi tarvitamist jätkata. Kohus leiab, et katseaja määr võib jääda KarS § 73 lg-s 3 sätestatud alammäära juurde, sest käesoleva vägivallategu oli episoodiline ja kuna isik on oma käitumise hukka mõistnud, on toimunud tema hoiakute muutus ja tema mõjutamine pikemaajalise katseaja kaudu ei ole hetkel vajalik. Lähenemiskeeld Käesolevas asjas ei ole kannatanu 28.04.2019 ülekuulamisel lähenemiskeeldu vajalikuks pidanud, kuid on seda soovinud kohtuistungi eel, esitades vastavasisulise taotluse kirjalikult 29.04.2019.a. kohtule.
lg 1 sätestab, et kannatanu taotlusel võib kohus võlaõigusseaduse § 1055 alusel kannatanu eraelu või muude isikuõiguste kaitseks kohaldada isikuvastases kuriteos süüdimõistetule lähenemiskeeldu tähtajaga kuni kolm aastat. VÕS § 1055 esimene lõige sätestab: "Kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kui kahju õigusvastase tekitamisega 6 ähvardatakse, võib kannatanu või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist. Kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise, eraelu puutumatuse või muu isikuõiguste rikkumise puhul võib muu hulgas nõuda kahju tekitaja teisele isikule lähenemise keelamist (lähenemiskeeld), eluaseme kasutamise või suhtlemise reguleerimist või muude sarnaste abinõude rakendamist." Käesolevas asjas on kannatanu P L taotlenud lähenemiskeelu kohaldamist P.D suhtes maksimaalseks ajaks järgnevalt: keelata P.D talle avalikes kohtades läheneda lähemale ja elukohale (xxx) lähemale, kui 100 meetrit; keelata ühendust võtta telefoni teel, sõnumeid saata, posti ja e-posti teel. Prokurör toetab kannatanu taotlust, leides, et kannatanu hirm on ehtne, ka praegune ühekordne rünnak oli väga intensiivne. Süüdistatava põhiõiguste riive on prokuröri hinnangul põhjendatud, seda enam, et neil ei ole ühiseid lapsi ja see keeld ei mõjuta tema igapäevaelu. Toimikumaterjalidest nähtuvalt pandi süütegu toime suvilas, Xxx vkt 135, xxx küla, Lääne-Harju vald. Nii kannatanu kui süüdistatav on kinnitanud, et tegu on neil ühiselt ostetud suvilaga, kuid seda pole ametlikult vormistatud (tl 13, 63pö). Varasemast ei ole teada P.D vägivaldsust, sh kannatanu suhtes. Kannatanul on eraldi elukoht xxx, süüdistataval xxx. Lähisuhtevägivalla infolehel on kannatanu teinud „vägivalla korduvus kannatanu hinnangul“ risti lahtrisse „esmakordne“ ja märkimata on rist lahtris „kardab kordumist“. Kannatanu ei ole pidanud esimesel ülekuulamisel lähenemiskeelu kohaldamise taotluse esitamist vajalikuks. Sellise järelduseni on ta jõudnud vahetult enne kohtuistungit. Seega ei ole kannatanu menetluse vältel olnud järjepidev enda seisukohas lähenemiskeelu kohaldamise vajalikkuses. Tema enda ütlused väljendavad samuti seda, et isik ei ole tema suhtes varasemalt mingilgi moel vägivaldne olnud („ei osanud süüdistatavalt sellist käitumist oodata“). Kuigi prokurör suuliselt viitas, et süüdistatav on kannatanu suhtes varasemalt verbaalselt vägivaldne olnud, mille tulemusena nad korra lahku läksid, kuid siis jälle ära leppisid, ei ole kohtule sellekohaseid tõendeid esitatud. Süüdistatav seda versiooni ei kinnitanud. Süüdistatav tunnistas, et nad läksid lahku, kuid eitab ähvardamist, kinnitab, et leppisid uuesti ära. Kriminaalasjas lähenemiskeelu kohaldamise küsimuse otsustamisel on kohus seotud süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaoludega. Käesolevas asjas on P.D-le esitatud süüdistus P Lle füüsilise valu ja tervisekahjustuse tekitamises ühel korral, lähisuhtes. Tegu toimus mitte kannatanu kodus, millele ta lähenemiskeeldu taotleb, vaid nende ühises suvilas. Kannatanu ülekuulamisest ja kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et P.D oleks varasemalt kannatanu suhtes vägivaldne olnud, oleks teda kuidagi vägivaldsel viisil (nii verbaalselt kui füüsiliselt) kas kannatanu kodus, avalikus kohas, telefonitsi, e-kirjade vm suhtluskanalite teel tülitanud. Käesoleval juhul tuleb kohtul hinnata, kas taotletud lähenemiskeeld on sellega taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Siinkohal peab kohus arvestama juhtumi asjaolusid ja jälgima, et lähenemiskeeld ei riivaks adressaadi õigusi rohkem, kui see on keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. Selleks tuleb kohtul kaitseabinõu valikul hinnata selle sobivust (kas abinõu võimaldab ära hoida kannatanut ähvardavat isikuõiguste rikkumist) ja vajalikkust (ega rikkumist oleks võimalik sama tõhusalt vältida mõne muu abinõuga, mis koormaks lähenemiskeelu adressaati vähem) ning kaaluda ühelt poolt kahjustatud isikut ähvardava isikuõiguste rikkumise tõenäosust ja raskust ning teiselt poolt lähenemiskeelust tuleneva piirangu mõju lähenemiskeelu adressaadile (vt ka RKKKm 3-1-1-91-14, p 17; RKKKo 3-1-1-59-10, pd 7.2–7.3). 7 Käesoleval juhul leiab kohus, et lähtudes süüdistuse faktilistest asjaoludest ei oleks kohaldatav lähenemiskeeld proportsionaalne. Olukorras, kus ühel korral on toimunud füüsilise vägivalla kasutamine kannatanu suhtes, isikud on enne seda aastaid koos elanud ja vägivalda ei ole kasutatud, süüdistatava karistusregistriandmetest nähtuvalt on ta varem karistamata isik, (st ei ole ka varasemalt teiste suhtes vägivallategusid toimepannud), nad elavad erinevates kohtades, ei ole see üks episood aluseks süüdistatavale lähenemiskeelu kohaldamiseks. Kohus selgitab, et kui P L väljaspool süüdistust jäävate asjaolude pinnalt leiab, et P.D suhtes tuleb kohaldada lähenemiskeeldu, on tal õigus selles küsimuses tsiviilkohtusse pöörduda. Kriminaalasjas lahendab kohus lähenemiskeelu taotlust süüdistuse pinnalt ning käesolevas asjas kohus selleks eeltoodud põhjustel alust ei näe. Kohus leiab, et uute kuritegude toimepanemine (vm konflikt kannatanu ja süüdistatava vahel) on välditav eelkõige alkoholitarbimisest hoidumisega, kuna tüli sai alguse alkoholitarbimisest. Elades erinevates kohtades (xxx) ja omamata ühiseid lapsi, ei pea süüdistatav ja kannatanu vältimatult edaspidi kokku saama. Varalisi küsimusi puudutavas saavad süüdistatav ja kannatanu kokku leppida ka kolmandate osapoolte kaudu, neil puudub otsene vajadus kontakti astuda. MENETLUSKULUD Kriminaaltoimiku andmetel on eeluurimisel rahuldatud kaitsjatasu 90 euro ulatuses (tl 42), sh kriminaalasja materjalidega tutvumise eest. Kohtumenetluses on kaitsja taotlenud menetluskulude hüvitamist summas 90 eurot, sh lihtmenetluseks ettevalmistamise eest 1 tunni ulatuses. Kohus leiab, et arvestades asjaolu, et tegemist on väga väikesemahulise kriminaalasjaga (54 lk), ja kaitsja on juba varem kohtueelses menetluses samuti tutvunud kriminaaltoimikuga ühe tunni ulatuses, ei ole kaitsja poolt kohtule esitatud taotlus kohtulikuks arutamiseks ettevalmistamise tasu osas põhjendatud. Seda ilmestab ka istungiks ettevalmistamise tasu suhe kohtuasja sisulise arutamise ja lahendamise kestusesse – kohus arutas asja kohtuistungil 14.25 kuni kl 15.00 ning kohtuotsuse resolutiivosa kuulutati kl 15.54, lahendades kõik
Seega ei ole põhjendatud arvata, et taolises väga lihtsakoelises kriminaalasjas, kus süüdistatav on oma süüd tunnistanud, vajaks asja arutamiseks ettevalmistamine ja suuliselt esitatavate seisukohtade formeerimine ettevalmistust veelkordselt 1 tunni ulatuses (kokku 2 tundi). Kõike eelnevat arvestades peab kohus põhjendatuks ettevalmistamise tasu kohtumenetluses 0,5 tunni ulatuses ja seega kuulub kaitsja taotlus rahuldamisele osaliselt, kokku 60 euro ulatuses (sh käibemaks).
lg-st 1 tulenevalt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu, mistõttu kuulub määratud kaitsjale makstud põhjendatud tasu (kogusummas 150 eurot) süüdistatavalt väljamõistmisele. Süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha II astme kuriteo puhul on
on selle suuruseks 810 eurot. Kuivõrd käesolev kriminaalasi lahendatakse kiirmenetluses, kuulub
Kohus peab käesoleval juhul teo toimepanemise asjaolusid ja süüdistatava isikut arvestades põhjendatuks vähendada väljamõistetavat sundraha poole võrra, s.o väljamõistetava sundraha suuruseks on 405 eurot. Kohtu hinnangul ei esine süüdistatava puhul ka erandlikke asjaolusid, mille puhul oleks põhjendatud menetluskulude osaline riigi kanda jätmine. P.D on töövõimeline isik, kes plaanib asuda tööle saab asuda hüvitama väljamõistetavaid menetluskulusid. Tulenevalt kohtuistungil süüdistatava kaitsja poolt esitatud taotlusest, menetluskulude suhtelisest suurusest ja asjaolust, et süüdistataval hetkel töökoht ja sissetulek puuduvad, peab kohus võimalikuks ajatada väljamõistetavate menetluskulude hüvitamise. Kohus määrab menetluskulude hüvitamise tähtajaks maksimaalse võimaliku ehk 12 kuud kohtuotsuse jõustumisest igakuiste maksetena. ASITÕENDID 8 Kriminaalasja materjalide hulgas olev 1 CD-plaat salvestisega on dokumentaalses vormis tõend
(allkirjastatud digitaalselt) Kristina Väliste kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.