Obsah (6)

§ 4§ 44§ 109§ 108§ 99§ 43

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Imbi Sidok-Toomsalu Määruse tegemise aeg ja koht 2.5.2023, Tallinn Kohtuasja number 2-22-11075 Kohtuasi Marsalis Me

) § 4 lg 5, mille järgi kuuluvad pankrotiasja lahendava kohtu menetlusse vaidlused avalik-õiguslike nõuete tunnustamise üle. Pankrotiasja lahendava maakohtu pädevus avalik-õiguslike vaidluste lahendamisel piirdubki vaid nõuete tunnustamise küsimusega. Pankrotiseadusest ei tulene, et muud avalik-õiguslikus suhtes tekkivad vaidlused, sh maksukohustuslase ja maksuhalduri vahelised vaidlused tuleks lahendada tsiviilkohtumenetluses. Ka MKS ei loo siin erisusi. 2.

1. Vaidlused avalik-õiguslike nõuete tunnustamise üle viidi alates 1.2.2021 pankrotiasja menetleva maakohtu pädevusse eelkõige põhjusel, et muutus nõuete tunnustamise kord: tunnustamise protsess muutus kohtulikuks ja kompleksseks ning hakkas toimuma hagita menetluses, mistõttu võlausaldajate võrdse kohtlemise tagamiseks oli mõistlik koondada kõik vaidlused nõuete tunnustamise üle ühte kohtusse. Praegusel juhul ei toimu vaidlust MTA nõude tunnustamise üle, vaid pankrotihaldur on esitanud nõude maksuhalduri vastu tulenevalt maksuhalduri tegevusest avalik-õiguslikus suhtes. Hageja on esitanud nõuded MKS §-s 116 sätestatud intressi saamiseks. MKS §-s 116 sätestatud intressi puhul on tegemist vahetult seadusest tuleneva maksuhalduri kohustusega. Alternatiivselt on hageja esitanud alusetust rikastumisest või kahju hüvitamise nõudest tulenevad intressi- ja viivisenõuded. RVastS § 24 lg 1 kohaselt otsustab avalik-õiguslikus suhtes alusetust rikastumisest tuleneva nõude üle asja või raha saanud haldusorgan haldusaktiga. MKS § 16 järgi hüvitatakse maksuhalduri poolt maksukohustuslasele või kolmandale isikule õigusvastaselt tekitatud kahju vastavalt riigivastutuse seadusele. Kahju hüvitamiseks võib RVastS § 17 lg 1 kohaselt esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Seega on alusetu rikastumise sätete alusel esitatud nõudeid ja kahju hüvitamise nõudeid ning nende nõuetega seotud intressi ja viivise nõudeid pädev lahendama halduskohus.
2. Hageja vaidles kostja taotlusele vastu.

§ 4

lg 1 näeb ette erikorra pankrotiasja menetluses tõusetunud vaidluste lahendamiseks ning sätestab, et pädev kohus selliseid vaidlusi lahendama on maakohus. Hageja nõuab MTA-lt intressi või viivist perioodi eest, mil MTA õigusvastaselt keeldus ettemaksukontol olevaid võlgniku rahalisi vahendeid hagejale üle andmast. Hagi esitamine teenib äriühingu võlausaldajate huve, kuna hagi rahuldamisel saadav intressisumma laekuks pankrotivara hulka. Kohtu pädevuse määramisel on seetõttu asjakohane kohtu pädevust määrav erisäte, s.o

§ 4, mille kohaselt kuulub pankrotiasja menetlemine maakohtu pädevusse.

Riigikohus on leidnud, et puudub reegel, mille kohaselt pankrotivara moodustamisega seotud nõuded riigi vastu tuleks esitada üldist kohtualluvust eirates halduskohtule (RKÜKm 13.12.2005, nr 3-3-1-39-05, p-d 13–15). Maakohtu määrus ja põhjendused 4. Harju Maakohus jättis 17.2.2023 määrusega hagi maakohtu pädevuse puudumise tõttu TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata. 1.3.2023 täiendava määrusega jättis maakohus menetluskulud võlgniku pankrotivara kanda ning määras, et hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

§ 4

lg-te 1 ja 5 järgi kuulub maakohtu pädevusse pankrotiasja menetlemine ning vaidlused nõuete (sh avalik-õiguslike nõuete) tunnustamise üle. Nende sätete eesmärk on avalik-õiguslikele nõuetele vastuväidete esitamise ja tunnustamise ning eraõiguslike nõuete tunnustamise ühtlustamine pankrotimenetluses selliselt, et võlgnikul oleks võimalik esitada vastuväited ühel ajal ja ühes kohas. Kostja tegevus maksuhaldurina kuulub hindamisele halduskohtus, olenemata sellest, millisel õiguslikul alusel põhineb nõue kostja vastu. 3 2-22-11075 Seda seisukohta toetab ka asjaolu, et hageja ise on esitanud halduskohtule kaebuse raha tagastamiseks või kahju hüvitamiseks. Määruskaebus ja menetluse edasine käik 5. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu 17.2.2023 määruse ja 1.3.2023 täiendava määruse. 5.1. Maakohus on

§ 4

lg-s 1 sätestatut eirates ebaõigesti leidnud, et asi ei kuulu maakohtu pädevusse. Maakohus ei ole hagi läbi vaatamata jätmist sisuliselt põhjendanud ega lükanud ümber hageja seisukohti. Maakohtu pädevust asja lahendada kinnitab pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (195 SE) seletuskiri, mille kohaselt on eelistatud koondada kõik ühe pankrotimenetlusega seonduvad erinevad kohtuvaidlused ühte kohtusse. Seda loogikat järgib ka

§ 44

lg 1, mille kohaselt menetletakse pärast pankroti väljakuulutamist kõiki nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras. Puudub põhjus menetleda võlgniku nõudeid kolmanda isiku vastu teistsuguse korra järgi. Teatud juhtudel võib maakohus lahendada ka avalik-õiguslikust suhtes võrsunud vaidlusi. Maakohtu pädevust asja lahendada toetab ka Riigikohtu 26.10.2022 otsus tsiviilasjas nr 2-19-

1. Kõnealuse vaidluse keskseks küsimuseks oli see, kas hagejal on õigus nõuda MTA-lt ettemaksukontol oleva raha üleandmist. Kuigi kostja esitas korduvalt vastuväiteid asja lahendamisele maakohtus, leidsid nii maa-, ringkonna- kui ka Riigikohus, et asi kuulub maakohtu pädevusse. 5.
2. Maakohus leidis ekslikult, et tsiviilasjas nr 2-19-18842 esitas hageja tagasivõitmise hagi. Riigikohus märkis nimetatud asjas üheselt, et esitatud hagi ei ole tagasivõitmise hagi

§ 109jj tähenduses.

Praeguses asjas esitatud hagi on tsiviilasjas nr 2-19-18842 esitatud hagiga lahutamatult seotud. Tsiviilasjas nr 2-19-18842 nõudis hageja võlgniku ettemaksukontol olnud raha tagastamist võlgniku pankrotivarasse, sest 1.8.2019 tehtud tasaarvestus ettemaksukonto rahaga oli õigusvastane. Siinses asjas nõuab hageja intressi, alternatiivselt viivist perioodi eest alates 1.8.2019 kuni nõuetekohase tasaarvestuse toimumiseni. Riigikohus ei pidanud 1.8.2019 tehtud tasaarvestust lubatavaks, kuid leidis, et tasaarvestus toimus hiljem, mistõttu polnud ka alust ettemaksukontol olnud raha tagastamiseks võlgniku pankrotivarasse. Riigikohtu seisukoht ei välista intressi või alternatiivselt viivise nõudmist perioodi eest, kus raha oli võlgniku ettemaksukontolt õigusvastaselt ära võetud kuni nõuetekohase tasaarvestusavalduse tegemiseni. Maakohtu seisukoht toob kaasa olukorra, kus samast õigussuhtest tulenevad nõuded kuuluvad lahendamisele eri kohtutes. 5.3. Kohus järeldas ebaõigesti, et

§ 4

lg-te 1 ja 5 eesmärgiks on piirata maakohtu pädevust pankrotimenetluses nõuete tunnustamiseks esitatavate hagidega. Nimetatud sätted ei käsitle ainult pankrotimenetluses nõuetele vastuväidete esitamist ja nõuete tunnustamise vaidlusi, vaid kõiki pankrotimenetluses tõusetunud nõuete vaidlusi. Pankrotivara on

§ 108

lg 2 järgi vara, mis oli võlgnikul olemas pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal. TsÜS § 66 kohaselt kuuluvad vara hulka mh kõik isikule kuuluvad rahaliselt hinnatavad õigused, sh nõudeõigused. See tähendab, et pankrotivõlgniku nõuded kolmandate isikute (sh riigi) vastu kuuluvad pankrotivara hulka. 5.

1. Asjaolust, et hageja on esitanud kaebuse halduskohtule, ei ole põhjust järeldada, et praegune vaidlus kuulub halduskohtu pädevusse. Hageja esitas kaebuse halduskohtule seetõttu, et vältida olukorda, kus maakohus keeldub asja menetlemisest pädevuse puudumise tõttu ning hageja minetab võimaluse kostjalt intressi nõuda, kuivõrd kohtu pädevuse küsimuse lõpliku lahendamise ajaks on halduskohtusse pöördumise tähtaeg möödunud. 4 2-22-11075
2. Kostja palus jätta määruskaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 6.
3. Asja lahendamine on halduskohtu pädevuses. Avalik-õiguslik vaidlus, mis ei ole vaidlus avalik-õigusliku nõude tunnustamise üle

§ 4lg 5 mõttes, ei ole pankrotiasi.

Maksukohustuslasele intressi maksmise kord on sätestatud MKS §-s

1. Kui maksuhaldur jätab täitmata kohustuse intressisumma ise välja arvutada, siis on maksukohustuslasel tulenevalt MKS § 116 lg-st 4 õigus esitada maksuhaldurile taotlus intressi arvutamiseks ja tasumiseks ning maksuhalduri keeldumise korral esitada vastavasisuline kaebus halduskohtule. MKS § 16 järgi hüvitatakse maksuhalduri poolt maksukohustuslasele või kolmandale isikule õigusvastaselt tekitatud kahju vastavalt riigivastutuse seadusele. Kahju hüvitamiseks võib RVastS § 17 lg 1 kohaselt esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Pankrotiseadus ei näe nende nõuete esitamiseks ette teistsugust menetluskorda. 6.
2. Pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (195 SE) seletuskirjast ei nähtu, et seadusandja eesmärgiks oli kõikide pankrotivõlgnikuga seotud vaidluste koondamine pankrotiasja lahendavasse kohtusse. Seletuskirjast järeldub, et maakohtusse sooviti koondada vaidlused pankrotivõlgniku vastu esitatud varaliste nõuete tunnustamise üle. See tuleneb ka

§-st 43: kui võlgnik on esitanud nõude teise isiku vastu, saab kohtumenetlus toimuda väljaspool pankrotimenetlust. Pankrotivõlgnik saab esitada nõude väljaspool pankrotimenetlust toimuvas kohtumenetluses ka pärast pankroti väljakuulutamist (vt RKHKm 7.3.2007, 3-3-1-88-06, p 14). 6.3. Kostja esitas pankrotihaldurile 7.11.2018 tasaarvestusavalduse ning tegi 28.11.2018 ja 19.12.2019 otsused, millega keeldus tagastusnõuete täitmisest. Seega tasaarvestas kostja oma nõuded õiguspäraselt, järgides

§ 99lg-s 1 sätestatud nõudeid.

Riigikohus tuvastas tsiviilasjas nr 2-19-18842 tehtud otsuse aluseks oleva asjaoluna, et

§ 99

lg-s 1 sätestatud tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes oli olemas hiljemalt võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal, s.o 22.10.

1. Samuti osundas Riigikohus sellele, et kostja ei rikastunud tasaarvestuse tulemusel ega tekitanud hagejale kahju. VÕS § 197 lg 2 alusel lõppevad poolte nõuded tasaarvestuse tulemusel kattuvas osas tagasiulatuvalt tasaarvestusolukorra tekkimise seisuga. Kuna tasaarvestatud nõuded lõppesid hiljemalt 22.10.2018, siis puudub hagejal alus nõuda viivise või intressi arvestamist alates 1.8.
2. Samuti ei esine ühtki MKS § 116 lg 1 ega lg 2 kohaldamise eeldust. Pankrotivõlgnikule võlgnetava nõude täitmise nõudmisega on pankrotihaldur praegusel juhul läinud vastuollu

§ 99mõtte ja eesmärgiga.

Samuti on nimetatud sättega vastuolus intressi ja viivise nõudmine. Seetõttu on hagi õiguslikult perspektiivitu.

1. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ning edastas TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu 17.2.2023 määrus ja 1.3.2023 täiendav määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ning asi tuleb saata samale maakohtule menetluse jätkamiseks. Määruskaebus rahuldatakse.
3. Maakohus on jätnud hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus ebaõigesti leidnud, et asi kuulub halduskohtu pädevusse. 5 2-22-11075
4. Hageja nõuab kostjalt perioodi 1.8.2019–29.7.2022 eest 1 582 019,18 euro suuruselt summalt arvestatud intressi (alternatiivselt viivist) 1 038 437,39 eurot ning edasiulatuvalt arvestatud intressi või viivist. Intressi/viivise maksmise kohustus on kostjal hagiavalduse kohaselt tekkinud ettemaksukontol olevate vahendite õigusvastase käsutamisega pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist. Hageja on seega esitanud nõude summade väljamõistmiseks pankrotivarasse. Pankrotivara on vara, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal (

§ 108lg 2).

Pankrotivara hulka kuuluvad ka pankrotivõlgniku nõuded kolmandate isikute (sh riigi) vastu (vt RKTKo 26.10.2022, 2-19-18842, p 15.1).

§ 4

lg 1 järgi kuulub pankrotiasja menetlemine maakohtu pädevusse ning sama paragrahvi lõike 5 järgi kuuluvad pankrotiasja menetleva maakohtu pädevusse ka vaidlused nõuete, sealhulgas avalik-õiguslike nõuete tunnustamise üle pankrotimenetluses.

§ 4

lg-st 5 ega eelnõu 195 SE seletuskirjast ei tulene, et avalikõigusliku isiku vastu esitatud hagide, mis puudutavad pankrotivara, kuid mis ei ole nõuete tunnustamise hagid, menetlemine ei saaks kuuluda maakohtu pädevusse. TsMS § 1031 kohaselt esitatakse pankrotimenetluse või pankrotivaraga seotud hagi ka kohtualluvuse järgi pankroti väljakuulutanud kohtusse. 11. Kostja viidatud

§ 43puudutab enne pankroti väljakuulutamist võlgniku algatatud kohtumenetlusi.

Kuivõrd siinses asjas on hagi esitatud pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist, ei ole see säte praegusel juhul asjakohane. Samuti ei järeldu Riigikohtu halduskolleegiumi 7.3.2007 määrusest asjas nr 3-3-1-88-06, et hageja esitatud intressi/viivise nõudeid oleks pädev menetlema halduskohus. Riigikohus märkis haldusasjas nr 3-3-1-88-06 tehtud määruses (p 14), et

§ 43

lg-st 1 tulenev põhimõte laieneb ka kohtumenetlusele haldusasjas ning võlgnik võib algatada halduskohtumenetluse ka pärast pankroti väljakuulutamist, kui sisuliselt pole tegemist vastuväitega võlausaldaja nõudele pankrotimenetluses. Seda seisukohta ei ole põhjust laiendada pankrotivara puudutavatele vaidlustele. 12. Ringkonnakohus märgib, et ka tsiviilasjas nr 2-19-18842 vaidles kostja (MTA) vastu asja lahendamisele maakohtus. Selles asjas nõudis hageja kostjalt summat, mille kostja oli ettemaksukonto vahendite väidetavalt õigusvastase käsutamisega alusetult saanud. Pooled vaidlesid selle üle, kas maksuhalduril (kostjal) oli võimalik ettemaksukontol olevat raha enda nõudega tasaarvestada. Ringkonnakohus asus seisukohale, et vaidlus kuulub maakohtu pädevusse, märkides, et pankrotiseadus ei tee erisusi lähtuvalt isikust, kelle vastu nõue esitatakse, sh puudub reegel, mille kohaselt pankrotivara moodustamisega seotud nõuded riigi vastu tuleks esitada üldist kohtualluvust eirates halduskohtule (TalRKo 20.12.2012, nr 2-19-18842, p 19). Riigikohus leidis samas asjas 26.10.2022 tehtud otsuses, et maksuhalduri tasaarvestuse lubatavust tuleb hinnata

§ 99

kui erinormi alusel ning MKS § 105 lg 3 ei kohaldu (p 14), st vaidlus kuulub maakohtu pädevusse. Seega ka praeguse vaidluse puhul, mis puudutab võlgniku ettemaksukonto vahendite käsutamisest tulenevat intressi või viivise nõuet, tuleb tunnustada maakohtu pädevust. Maakohus on seejuures ebaõigesti leidnud, et asjas nr 2-19-18842 menetleti tagasivõitmise hagi (vt Riigikohtu otsuse p 18).

1. Asjaolust, et hageja on esitanud halduskohtule kostja vastu kaebuse seoses ettemaksukontol olnud vahendite käsutamisega (haldusasi nr 3-20-122), ei saa teha järeldust, et praeguse asja lahendamine ei ole maakohtu pädevuses.
2. Maakohus ei jätnud hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel, mistõttu ei hinda ringkonnakohus praeguse määruskaebuse menetlemisel, kas hagi võiks jätta läbi vaatamata nimetatud sätte järgi. Kostja väiteid hagi vähese perspektiivi kohta tuleb analüüsida maakohtul. 6 2-22-11075
3. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 II lause ja § 174 lg 6 järgi maakohtu otsustada vastavalt asja sisulise lahendamise tulemusele.
4. TsMS § 696 lg 1 I lause kohaselt võib ringkonnakohtu määruse peale puudutatud menetlusosaline esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui selle esitamine on seadusega lubatud. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja tühistab vaidlustatud määrused, siis ei ole ringkonnakohtu määrus TsMS § 427 alusel edasikaevatav, sest hagi läbivaatamise vaidlustamise võimalust määruskaebe korras ei näe TsMS ette. (allkirjastatud digitaalselt) 7