Obsah (13)

§ 3141§ 410§ 429§ 5§ 436§ 231§ 273§ 123§ 124§ 133§ 163§ 174§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Pärnu Maakohus Siiri Malmberg 31. märts 2023, Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja kantselei ka

§ 3141lg 1 alusel.

Kohus vaatas istungil asja sisuliselt läbi ilma kostja osavõtuta

§ 410alusel.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED 3 Tuvastusnõudest loobumise avalduse vastuvõtmine ja menetluse osaline lõpetamine: 17. 19.10.2022 kohtuistungil loobus hageja hagiavalduses esitatud nõudest tuvastada poolte vahel 28.11.2018 sõlmitud leping tühiseks (protokolli ajamärk 00:06:22, tl 118 pöördel). Kohus võimaldas sama kohtuistungi lõpus esitada kostjal loobumise osas oma seisukoht. Kostja seda võimalust ei kasutanud.

§ 429

lg 1 sätestab, et hageja võib hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kui hageja loobub hagist kohtuistungil, hagist loobumine protokollitakse. Kui hagist loobumine on esitatud kohtule kirjalikus avalduses, võetakse avaldus toimikusse. Kohus on seisukohal, et hagist osaline loobumine tuleb vastu võtta ja menetlus tuvastushagi osas lõpetada. Kohtule ei ole teada asjaolusid, mis tingiksid loobumise vastu võtmata jätmise (

§ 429lg 4).

Kohtuotsuse sisulised põhjendused:

1. Kohus, tutvunud asja materjalidega ja hinnates kõiki tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt.
2. Vastavalt

§ 5

lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

§ 5

lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 436lg 7 järgi ei ole kohus otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega.

20. VÕS § 1032 lg 1 sätestab, et VÕS § 1028 lg-s 1 nimetatud juhul võib üleandja saajalt tagasi nõuda saadu ja sellest saadud kasu. Üleantud eseme hävimise, äratarvitamise, kahjustumise või äravõtmise korral võib nõuda ka selle eest hüvitisena omandatu väljaandmist. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Pooled ei vaidle selle üle, et sõlmisid 28.11.2018 võlatunnistuse ehk maksegraafikuna pealkirjastatud lepingu (tl 6). Lepingust nähtub, et leping on sõlmitud korteri ostu eest tasumiseks. Ostetavaks korteriks on x x x, x x asuv korteriomand. Lepingu p-st 2 nähtub, et korteri hind on 15 000 eurot, millest 7000 eurot tuleb hagejal endal tasuda ja 7000 eurot tasutakse Kredexi poolt notari juures. Lepingu p-st 5 nähtub, et hageja tasus 300 eurot lepingu allkirjastamisel. Kohus on seisukohal, et leping vastab oma olemuselt mitte võlatunnistusele vaid eellepingule. VÕS § 33 lg 1 sätestab, et eelleping on kokkulepe, millega pooled kohustuvad tulevkus sõlmima lepingu eellepingus kokkulepitud tingimustel. Võlatunnistusena pealkirjastatud dokumendis on kokku lepitud müügiobjekt, selle hind ja tasumise kord. Lepingu p-st 6 nähtuvad tingimused notariaalse asjaõiguslepingu sõlmimiseks. Seega on pooled kohustunud sõlmima korteriomandi võõrandamiseks lepingu, kui täidetud on lepingus kokkulepitud tingimused. Nimetatu vastab kohtu hinnangul enam eellepingu mõttele. Vastavalt VÕS § 33 lg-le 2, kui seaduse kohaselt tuleb leping sõlmida teatud vormis, peab ka eelleping olema sõlmitud samas vormis. AÕS § 119 lg 1 sätestab, et tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud. Antud juhul on poolte vahel sõlmitud leping lihtkirjalikus vormis, mille tõttu on leping tühine. Kuna hagejal ei saanud tekkida tühise lepingu alusel korteri ostuhinna tasumise kohustust, siis on hagejal õigus nõuda makstu kostjalt tagasi. Kohus tuvastab pooltevahelise lepingu p-i 5 alusel, et hageja tasus lepingu sõlmimisel kostjale 300 eurot. Kostja on seda lepingut allkirjastades kinnitanud. Kohus tuvastab hageja esitatud pangakonto väljavõtte alusel (tl 7), et perioodil 04.12.2018 – 11.06.2020 tasus hageja korteri eest 5700 eurot, millest 4500 eurot on makstud kostja kontole ja 1200 eurot on makstud kostja elukaaslase PP kontole. Hageja on väitnud, et kandis osa 4 raha kostja elukaaslase kontole kostja soovil. Kostja on väitnud, et hageja tasus tema kontole kokku 4500 eurot. Kohus on seisukohal, et kostja väited tasutud raha osas on olnud ebajärjekindlad. Kostja on väitnud, et hageja tasus igakuiselt 300 eurot, kostja ei ole väitnud, et hageja oleks olnud maksetega viivituses. Samas väitis kostja, et hageja tasus kokku 4500 eurot, mis oleks eeldanud, et hageja pidi olema osa kuude eest jätnud tasumata. Kostja ei ole esitanud mistahes vastuväiteid hageja väitele, et nelja kuu eest tasus hageja kostja palvel kostja elukaaslasele PP kontole. Samuti ei ole kostja esitanud väidet, et PP kontole kantud maksed tuleks jätta arvestamata. Vastavalt

§ 231

lg-le 4 eeldatakse asjaolu omaksvõttu, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kohus tuvastab, et hageja esitatud pangakonto väljavõtte ja pooltevahelise lepingu p-i 5 alusel, et hageja tasus korteri eest kokku 6000 eurot, mille tagasisaamiseks on hageja õigustatud. 21. Kostja väitel oli pooltel kokkulepe, et hageja tasutud summa eest saab hageja korteris elada alates juunikuust 2020 (nimetatut on hageja väitnud oma 28.06.2022 e-kirjas (tl 81), 18.09.2022 e-kirjas (tl 91), 26.09.2022 e-kirjas (tl 97)). Poolte vahel puudub vaidlus, et pärast juunikuud 2020 ei teinud hageja kostjale makseid (kumbki pool ei ole seda väitnud). Kostja on oma väite tõendamiseks esitanud 28.11.2018 tähtajalise üürilepingu, millelt nähtub ainult hageja allkiri (tl 99 – 100 pöördel) ja sellele eelnenud sõnumivahetuse (tl 85). Kohus ei nõustu hagejaga selles, et kostja esitatud üürilepinguga ei saa arvestada, kuivõrd kostja ei esitanud kohtule lepingu originaali.

§ 273

lg 5 sätestab, et kui dokument on esitatud ärakirjana, on kohtul õigus nõuda algdokumendi esitamist või asjaolude põhistamist, miks algdokumenti ei saa esitada. Kui kohtu nõudmist ei täideta, otsustab kohus, missuguse tõendamisjõuga on dokumendi ärakiri. Hageja esindaja väitis 06.03.2023 toimunud kohtuistungil (ajamärk 00:06:30), et dokumendi originaali esitamine oli vajalik selleks, et kontrollida, kas lepingul olev allkiri on ikkagi hageja allkiri ja kostja peaks tõendama, et tegemist on hageja allkirjaga. Kohus on seisukohal, et antud juhul puudub alus jätta kostja esitatud tõendiga arvestamata. Hageja viibis isiklikult 19.10.2022 toimunud kohtuistungil, kus hageja kinnitas, et lepingul on tema allkiri, kuid leping ei sõlmitud mitte selles märgitud kuupäeval, vaid ca aasta hiljem (protokolli ajamärk 00:17:51, 00:19:23, tl 117 pöördel, tl 118). Seega on hageja

§ 231lg 2 tähenduses lepingu allkirjastamise fakti omaks võtnud.

Samuti ei oma kohtu hinnangul tähtsust, et lepingul on ainult hageja allkiri. Vastavalt VÕS § 11 lg-le 4 loetakse kirjalik leping sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad. Seaduses võib sätestada, et kirjalik leping loetakse sõlmituks ka siis, kui lepingudokumendile on alla kirjutanud üksnes kohustatud lepingupool. Antud juhul ongi hageja kui korteri kasutaja lepingu allkirjastanud. Kohus peab võimalikuks lepinguga arvestada esitatud kujul. Kohus tuvastab kostja esitatud kirjavahetuse alusel, et (tl 85), et üürileping sõlmitakse selleks, et hageja makstud raha arvestatakse ettemaksuks, mille arvelt hageja saab korteris edasi elada selliselt, et üüriks arvestatakse 200 eurot kuus ning sellega likvideerib kostja oma võlgnevust hageja ees. Esitatud kirjavahetusest ei nähtu kuupäev, millal kirjavahetust on peetud, kuid kirjavahetusest nähtub, et see on enne lepingu allkirjastamist, sest kostja kirjutab, et lepingus tehakse veel muudatusi. Kohus tuvastab pooltevahelise kirjavahetuse ja kostja allkirjastatud lepingu p 3.1 alusel, et korteri kasutamise igakuine tasu oli 200 eurot (mitte 300 eurot, nagu väitis kostja). Eeltoodust tulenevalt loeb kohus tõendatuks kostja väite, et poolte vahel eksisteeris kokkulepe, et alates juulist 2022 võis hageja korteris edasi elada 200 euro eest kuus, mis tasaarvestatakse jooksvalt hageja poolt tühise lepingu alusel makstud rahasummaga. VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 198 sätestab, et tasaarvestus toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Kohtu hinnangul võib tasaarvestusavaldusena käsitleda ka 5 pooltevahelist kokkulepet selle kohta, et üks pool tasub võlgnetava summa selliselt, et teine pool saab esimeselt poolelt perioodiliselt mingi rahaliselt hinnatava hüve (igakuise õiguse korterit kasutada), mille eest teine pool reaalselt ei tasu, kuid tasu arvestatakse esimese poole poolt võlgnetavast summast maha. Tasaarvestuskokkuleppele ei ole ette nähtud vorminõuet.

1. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja sai korteri valduse 28.11.2018 (hageja on seda väitnud ja kostja ei ole seda vaidlustanud). Hageja on väitnud, et ta elas korteris kuni 22.03.
2. Kostja on väitnud, et hageja elas korteris kuni 07.08.
3. Kohtu hinnangul ei tõenda kostja poolt kohtule esitatud pilt asjaolu, millal hageja korterist välja kolis, sest foto ei kajasta valduse üleandmist ega seda, kus, millal ega millistel asjaoludel foto tehtud on. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei oma poolte väited hageja täpsest väljakolimise kuupäevast ka tähtsust, kuivõrd kohus tuvastab kohtule esitatud kinnistusraamatu väljavõtte alusel (tl 9 – 10), et korteriomandi omanikuna kanti 01.03.2021 kinnistusraamatusse C OÜ. Eeltoodud asjaoludest järeldub, et pooled ei vaidle selle üle, et vähemalt kuni C OÜ omanikuna kinnistusraamatusse sissekandmiseni, elas hageja vaidlusaluses korteris. Kohus on seisukohal, et kostjal saavad hageja vastu korteri kasutamisega seonduvad nõuded olla ainult sellel perioodil, mil kostja oli veel korteri omanik. Asja võõrandamise päevast said hageja vastu asja kasutamisest tulenevad nõuded olla asja uuel omanikul (AÕS § 323 lg 1 ja 11). Arvestades eeltoodut, loeb kohus tõendatuks, et pooled tasaarvestasid hageja nõude kostja vastu tühise lepingu alusel üleantu tagasisaamise nõude kostja nõuetega hageja vastu korteri kasutamise eest perioodil juuli 2020 – veebruar 2021 k.a, s.o 8 kuud*200 eurot=1600 eurot. Tasaarvestuse tulemusena lõppes hageja nõue tühise lepingu alusel üleantu tagasisaamiseks 1600 euro ulatuses. Hagejal on kostja vastu jätkuvalt nõue 6000 – 1600= 4400 eurot, mille tasaarvestamiseks ei ole kostja hageja vastu nõudeid esitanud. Kohus mõistab nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja.
4. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on taotlenud kostjalt viivise väljamõistmist seadusjärgses määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kohustuse täieliku täitmiseni. Kuna kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhinõude osaliselt, siis on hageja viivisenõue põhjendatud. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täieliku täitmiseni.
5. Tsiviilasja hinna määramine. Kohus on seisukohal, et kohus on määranud asja menetlusse võtmisel tsiviilasja hinna ebaõigesti (menetlusse võtmise määruses on tsiviilasja hinnaks märgitud 9500 eurot).

§ 123

sätestab, et tsiviilasja hinna arvestamisel võetakse aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg.

§ 124

lg 1 sätestab, et raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga. Välisvääringus nõue arvestatakse hagihinna määramiseks ümber eurodesse hagi esitamise aja seisuga Euroopa Keskpanga päevakursi alusel.

§ 133

lg 1 sätestab, et hagihind arvutatakse põhinõude ja kõrvalnõuete järgi.

§ 133

lg 2 sätestab, et

§-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale. Seega kujuneb tsiviilasja hind järgmiselt: põhinõue 6000 eurot, millele lisandub summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale. Hagi esitamise päeval kehtis seadusejärgse viivisemäärana 8% aastas, s.o 480 eurot. Seega on tsiviilasja hind kokku 6480 eurot. Menetluskulud 6 25.

§ 163

lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, s.o 73,33% ulatuses, siis jätab kohus menetluskulud 73,33% ulatuses kostja kanda ja 26,67% ulatuses hageja kanda.

§ 174

lg 4 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt) Siiri Malmberg Kohtunik 7