4-17-251 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. aprillil 2017 Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-17-251 (2316,16,012582) Kohtunik Külli Ii

) § 207 ja

§ 242lg 1 järgi rahatrahviga 100 päevamäära, s.o 400 eurot.

Otsuse kohaselt juhtis B.I 26.11.2016 kell 01.10 Tallinnas Sõle 75 maja juures mootorsõidukit, tal puudus kontrollijale esitamiseks juhtimisõigust tõendav dokument või isikut tõendav dokument. B.I juhitaval mootorsõidukil oli tähtaegselt läbimata tehnonõuete vastavuse kontroll ning sel puudus liikluskindlustus. Sellega rikkus B.I LKindlS § 3 lg 2,

§ 73lg 2, § 38 lg 2 ja § 88 lg 1 nõudeid.

1. B.I esitas mainitud otsuse peale kaebuse, milles taotleb otsuse tühistamist või alternatiivselt karistuse kergendamist. Kaebaja leiab, et asja menetlemisel on rikutud väärteomenetluse seadustikku, ta ei ole sellist väärtegu korda saatnud ja mõistetud karistus ei ole proportsionaalne antud rikkumisele. Kohtuistungil jäi kaebaja oma kaebuse juurde, täpsustades, et tema ei olnud kinnipeetud auto roolis ning vastupidist ei ole tõestatud. Tegelikult oli autos veel üks inimene, kellest ta ei soovi rääkida. Politsei sõitis auto juurde ja tegi talle protokolli, justkui kaebaja oleks sõidukit juhtinud. Mõistetud karistust pidas B.I liiga suureks. Kaebaja väitel sai ta kaks nädalat tagasi samade tegude eest trahvi 80 eurot, aga nüüd oli karistus viis korda suurem. Kaebaja pidas oluliseks ka seda, et liiklus toimus öösel ja tema oli teel remonditöökojast ülevaatuspunkti.
2. Kohtuväline menetleja palus jätta kaebus rahuldamata, sest alus otsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks puudub. Väärteo toimepanemine on tõendatud asjas kogutud materjalidega ning mitte ainult tunnistaja A. Gelvei ütlustega, vaid ka B.I on kohtuvälises menetluses omakäeliselt oma süüd tunnistanud. Mõistetud karistus on proportsionaalne, kuivõrd ühe rikkumisega pani ta toime mitmele erinevale kvalifikatsiooninormile vastavad teod ja seega on tema süü keskmisest suurem. Arvestades eripreventiivseid eesmärke, asjaolu, et isik on korduvalt liiklusalaseid süütegusid toime pannud, jätkab analoogsete tegude toimepanemist, siis on maksimumkaristuse määramine põhjendatud. Kohtu põhjendused järeldused
3. Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude osas: 26.11.2016 kella 01.10 ajal pidasid politseitöötajad Tallinnas Sõle 75 juures kinni B.I, kellele heideti ette mootorsõiduki juhtimist juhiloa või isikut tõendava dokumendita. Lisaks sellele juhtis kaebaja mootorsõidukit registreerimismärgiga xxxx, millel oli tähtaegselt läbimata tehnonõuetele vastavuse kontroll ja puudus liikluskindlustus.
4. Kohtus on üle kuulatud politseitöötaja Artur Gelvei, kelle sõnul teostas ta sündmuse toimumise ajal liiklusjärelevalvet. Tema tähelepanu äratas üks mootorsõiduk, mis sõitis vaikselt. Tunnistaja sõitis mootorsõidukist mööda ja nägi selles ainult ühte inimest, kes oli roolis. Andmebaasist auto andmeid kontrollides selgus, et sõidukil puudus kindlustus ja 3 tehnoülevaatus. Tunnistaja sõitis tagasi selle sõiduki juurde, läks välja ja hakkas sõidukit kontrollima. Juhi istmel istus menetlusalune isik, kellel ei olnud esitada ühtki dokumenti. Tunnistaja kutsus kohale teise ekipaaži, kes isiku suhtes asja menetles. Tunnistaja A. Gelvei ütlused on kooskõlas tema poolt kohtuvälises menetluses antud ütlustega (lk 4) ning haakuvad ka Maanteeameti e-teeninduse (lk 6-9) ja Eesti Liikluskindlustuse Fondi (lk 12) väljavõtetega sõiduki xxxx tehnoülevaatuse ja liikluskindlustuse puudumise kohta ööl vastu 26.11.
5. Kohtul ei ole põhjust tunnistaja ütlustes kahelda. Menetlusaluse isiku kohtus antud ütlused ei haaku tunnistaja ütlustega ega ka tema enda kohtuvälises menetluses antud ütlustega. Kaebaja kohtus antud ütlused selle kohta, et tema küll sõitis autoga, kuid ei juhtinud seda, on ümber lükatud tunnistaja A. Gelvei ütlustega. Tunnistaja on kohtus selgitanud, et on kaebajaga küll tööalaselt kokku puutunud, kuid sündmuskohal ta sellest aru ei saanud. Seega ei olnud tunnistajal mingit põhjust kaebajat kiusata ning tema vastu valeväiteid esitada. Menetlusaluse isikuna on B.I kohtuvälises menetluses andnud omakäeliselt väga üksikasjalikke ütlusi (lk 2-3) Ta on selgitanud kolmel lehel tehnoülevaatuse ja liikluskindlustusega seonduvaid asjaolusid, samuti selgitanud isikut tõendavate dokumentide puudumisega kaasnevat. Ei ole vähimatki viidet sellele, et autos võis viibida veel mõni isik peale tema enese. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et nii põhjalike selgituste juures jääks varem liiklusrikkumiste eest korduvalt karistatud isikul mainimata, et tema autot ei juhtinud. B.I ei ole kohtuvälises menetluses küll kordagi otsesõnu kinnitanud auto juhtimist, kuid sellele viitavad järgmised lauseosad: „ ja Kaebaja on kohtus väitnud, et sõiduki roolis oli teine isik, kuid ei soovinud selle isiku nime öelda. Seega ei ole kaebaja andnud kohtule võimalust oma kohtus esitatud versiooni kontrollida ning pole alust rääkida kahtlustest, mida tuleks tõlgendada kaebaja kasuks (vt RKKKo nr 3-1-1-112-99). Kohus leiab, et kaebaja kohtus antud ütlused on paljasõnalised ning antud selleks, et vastutusest vabaneda.
6. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja süü LKindlS § 3 lg 2,

§ 73

lg 2, § 38 lg 2 ja § 88 lg 1 normide rikkumises leidnud täielikult tõendamist ning tema teod on õigesti kvalifitseeritud

§ 242lg 1, § 207 ja LKindl

S § 81 järgi. Teod on kaebaja toime pannud tahtlikult, st mootorsõiduki juhtimise õigust omava isikuna ta teadis, et mootorsõiduki juhil peab olema juhtimisõigust tõendav dokument või isikut tõendav, et sõidukil peab olema liikluskindlustus ja tehnoülevaatus, kuid suhtus juhile pandud nõuetesse ükskõikselt. Süüd või õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. 7. B.I-le määratud karistuse osas kohus leiab, et menetleja on õigesti lähtunud KarS § 56 nõuetest. Kaebaja süü on suur, sest ta on ühe teoga toime pannud kolm väärtegu. Samuti on teda varem viieteistkümnel korral liiklusrikkumiste eest karistatud, neist korduvalt ülevaatuseta (

§ 207) ja liikluskindlustuseta (LKindl

S § 81) mootorsõiduki juhtimise eest. Kaebaja on esitanud kohtule juhtunu osas valeväiteid. Seega ei ole isik teinud toimepandust vajalikke järeldusi ja on suhtunud ükskõikselt oma kohustustesse, mistõttu LKindlS § 81 järgi karistuseks määratud maksimaalmääras rahatrahv 400 eurot on seaduslik ja põhjendatud. 4 Määratud karistus vastab B.I süü suurusele, on vajalik tema mõjutamiseks mitte enam toime panna uusi süütegusid ning on kooskõlas ka õiguskorra kaitsmise huvidega. 8. Eeltoodust tulenevalt puudub alus määratud trahvi vähendamiseks ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetlusnormid, millest kohus juhindub otsuse tegemisel, on VTMS § 132 p 1, 133-135. Külli Iisop Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/