Obsah (6)

§ 120§ 68§ 60§ 263§ 28§ 31

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. märts 2023, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-22-1793 Kohtukoosseis Sten Lind, Pavel G

§ 120lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 29.

juulil 2022 üldmenetluses tehtud otsus Apellant kaitsja Prokurör ringkonnaprokurör Aarne Pruus Aleksander Jerjomenko Süüdistatav Kaitsja isikukood: 35911010296; Eesti Vabariigi kodanik; elukoht: XXX; emakeel: vene keel; varem karistamata; kahtlustatavana kinni peetud 30.11 – 02.12.

1. vandeadvokaat Vladimir Sadekov RESOLUTSIOON Jätta apellatsioon rahuldamata ja Pärnu Maakohtu
2. juuli 2022 otsus muutmata. Kaitsja taotlus hüvitada Aleksander Jerjomenkole tema õigusabikulud jätta rahuldamata. OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav ja kannatanu saavad esitada kassatsiooni üksnes advokaadi vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Aleksander Jerjomenkole on esitatud

§ 120lg 1 järgi süüdistus selles, et 30.

novembril 2021 kella 20.50 ajal Tallinn-Pärnu-Ikla maantee 70.–

1. kilomeetril Tallinna suunas sõites ähvardas ta liiklusolukorras tekkinud konflikti tõttu tema juhitud autost möödasõitu teinud kaubikus olnud Y ja Q tervisekahjustuse tekitamisega, suunates juhipoolsest aknast välja püstoli Glock 19 ja tulistades ühe lasu õhku ning neli lasku Y juhitud sõiduki suunas.
2. Pärnu Maakohus tunnistas A. Jerjomenko

§ 120

lg 1 järgi süüdi ja mõistis talle karistuseks 200 päevamäära suuruse rahalise karistuse. A. Jerjomenko eelvangistuses viibitud kolme päeva arvel luges kohus

§ 68lg 1 alusel rahalisest karistusest üheksa päevamäära kantuks.

Ärakandmata 191 päevamäärale vastas kohtuotsuse kohaselt 5348 eurot. Kohus luges selle, et A. Jerjomenko oli Q ja Y auto suunas tulistanud, tõendatuks. Kohus tugines Q ja Y ütlustele toimunu kohta. Neid ütlusi toetas kohtu hinnangul asjaolu, et A. Jerjomenko autost leiti püstol. Selle vaatlusel tuvastati, et sellest oli pärast viimast puhastamist tulistatud. A. Jerjomenko kätelt võetud lasujäägiproovide alusel tuvastati lasujäägiekspertiisi abil, et A. Jerjomenko oli tulistanud vähe aega enne lasujäägi proovide võtmist. Seejuures hoidis A. Jerjomenko laskude sooritamisel relva vasakus käes (ehk just juhipoolse küljeakna pool olevas käes), kuna tema vasakult käelt võetud proovidest leiti eriti ohtralt padrunite põlemisjääkidele iseloomulikke mikroosakesi. Sellest järeldas kohus, et A. Jerjomenko oli tulistanud süüdistuses märgitud ajal, kohas ja asjaoludel. A. Jerjomenko ütlusi, milles ta eitas Q ja Y relvaga ähvardamist, ning selgitas relval ja oma kätel olnud lasujälgi sellega, et oli samal päeval varem kodus relvast kogemata tulistanud, ei pidanud kohus usaldusväärseks ning jättis need kohtuotsuse aluseks olevast tõendikogumist välja. Kohus leidis, et A. Jerjomenko ütlused on vastuolus teiste kohtuliku arutamise käigus uuritud tõenditega. Oma seisukohta põhjendab kohus järgmiselt. A. Jerjomenko eitab relva kasutamist ning isegi selle näitamist tekkinud liikluskonflikti käigus. Q ja Y ei teadnud, kes juhtis punakspruuni Mercedes Sprinterit ning nad ei teadnud, et selles sõidukis on relv. Tegemist ei ole juhusega, et Q poolt häirekeskusele edastatud teabe põhjal peeti kinni A. Jerjomenko juhitud sõiduk ning leiti tulirelv, millest oli äsja tulistatud. Seega said Q ja Y teada relvast just sellistel asjaoludel, nagu nad on oma ütlustes kirjeldanud ning Q poolt häirekeskusele edastatud teabes ning nende ütlustes ei ole asjaolusid juurde mõeldud, tegemist tegelikult toimunu kirjeldusega. 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Jerjomenko kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja A. Jerjomenko õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist karistuse osas, kergema karistuse mõistmist

§ 60kohaldades ning rahalise karistuse tingimisi kohaldamata jätmist.

Kaitsja leiab, et maakohus on alusetult jätnud rahuldamata kaitsja taotluse teha A. Jerjomenko elukohas sündmuskoha vaatlus. Sündmuskoha vaatlusega oleks saanud tõendada relva kasutamist just enne süüdistusaktis märgitud sündmust. 2 Veel leiab kaitsja, et kuna kohtueelne menetleja ei kutsunud A. Jerjomenkot teist korda ülekuulamisele, ei oldud järelikult huvitatud tõe tuvastamisest. Maakohtu seisukoht, et A. Jerjomenko õigust tõhusale kaitsele ei ole rikutud, on ekslik. A. Jerjomenko kuulati kahtlustatavana üle ainult ühel korral. Ta kuulati üle kahtlustatuna

§ 263

lg 1 p 2 järgi, süüdistus esitati talle aga

§ 120lg 1 järgi.

Seega lõpliku kvalifikatsiooni järgi A. Jerjomenkot üle ei kuulatud. Kaitsja ei nõustunud kohtu seisukohaga, et kui A. Jerjomenko soovis ütlusi anda, pidi ta ise oma initsiatiivi üles näitama. Süüdistatav ei ole kohustatud kriminaalmenetluses initsiatiivi üles näitama. Vastuseks maakohtu otsuses märgitule, et A. Jerjomenko ei soovinudki kohtueelses menetluses ütlusi anda, möönab kaitsja, et A. Jerjomenko keeldus kahtlustatavana ütlusi andmast, kuid seda kahtlustatuna

§ 263

lg 1 p 2, mitte

§ 120lg 1 järgi, viimaseks talle võimalust ei pakutud.

Kaitsja leiab, et maakohus on alusetult pidanud Q ütlusi usaldusväärseks. Kaitsja hinnangul on Q andnud vastuolulisi ütlusi küsimuses, kas ta nägi, mis relvast A. Jerjomenko tulistas. Lisaks sellele on kaitsja väitel Q kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütlustes vastuolu, mis seisneb selles, et kohtus rääkis Q, kuidas A. Jerjomenko näitas käega, et nad sõidaks mööda, kohtueelses menetluses pole aga sellist käega näitamist maininud. Veel ilmneb kaitsja hinnangul Q ja Y ütlustest, et kumbki ei näinud, mis suunas A. Jerjomenko tulistas, mistõttu ei saa nad ka kinnitada, et tulistati nende auto suunas. Veel leiab kaitsja, et A. Jerjomenko võis tegutseda hädakaitseseisundis. Kaitsja ei pea loogiliseks, et inimene järsku lihtsalt otsustab auto aknast teise auto suunas tulistada. Apellatsioonis rõhutatakse, et A. Jerjomenko on sooritanud relvaeksami, mis eeldab muu hulgas tervisekontrolli läbimist. Kuna A. Jerjomenkole oli relvaluba väljastatud, võib teha järelduse, et ta pole ebastabiilne ja tal ei esine psüühikahäireid ning ta mõistab relva kasutamise tõsidust. Kui A. Jerjomenko näol oleks tegemist agressiivse isikuga, oleks tal ammu juba probleemid tekkinud seoses tema agressiivse käitumisega. Karistusregistri kohaselt ei ole teda aga kriminaalkorras varem karistatud. Seega pidi olema tema tulistamisel põhjus. Kaitsja hinnangul pole välistatud, et toimus järgmine situatsioon. Y ja Q hakkasid A. Jerjomenkost möödasõitu sooritama ning pärast möödasõitu nad vähendasid oma auto kiirust. Sellega häirisid nad A. Jerjomenko sõitu, mis viimasele ei meeldinud. Seetõttu tegi A. Jerjomenko Y-le ja Q-le sama ehk sõitis neist mööda ja siis aeglustas. Viimastele see omakorda ei meeldinud ja nad sõitsid A. Jerjomenkost veel kord mööda ja aeglustasid. Y ja Q sõidustiili tulemusena tekkis A. Jerjomenkol mulje, et Y käitub tema suhtes agressiivselt. Autol, millega tunnistaja Y ja kannatanu Q sõitsid, olid tagaaknad toonitud, mistõttu polnud näha, kui palju inimesi võib olla autos. Seega võis A. Jerjomenkol olla hirm, et autos on rohkem inimesi, kes võivad olla samuti agressiivsed. Y (autojuht) ja Q (kaasreisija) rikkusid oluliselt kehtestatud liiklusreegleid, nimelt tegid imelikke manöövreid, kiirendades ja pidurdades A. Jerjomenko ees, seades ohtu nii iseennast kui ka A. Jerjomenko.

§ 28lõige 1 sätestab, et hädakaitseseisundis olijal on õigus rünne tõrjuda.

A. Jerjomenko reageeris Y ja Q käitumisele koheselt, demonstreerides relva. Kaitsja on arvamusel, et selline 3 A. Jerjomenko kaitsetegevus oli sobiv, kuna peale seda Y ega Q rohkem A. Jerjomenkot ei häirinud ega seadnud teda oma sõidustiiliga ohtu. Kaitsja leiab, et isegi, kui A. Jerjomenko ei olnud hädakaitseseisundis, arvas ta, et on. Sellisel juhul tuleb kohaldada

§ 31. Lisaks apellatsioonile on kaitsja esitanud taotluse hüvitada A.

Jerjomenkole tema õigusabikulud, mille suurus on kokku 4052,7 eurot. Sellest 2792,7 eurot moodustavad maakohtu menetlusega seotud kulud, 1260 eurot aga apellatsioonimenetluse kulud. 4. Apellatsioonile on esitanud kirjaliku vastuse prokurör, kes leiab, et apellatsioon tuleks jätta rahuldamata. Seoses kaitsja etteheitega, et kohus jättis põhjendamatult rahuldamata taotluse sündmuskoha vaatluse tegemiseks märgib prokurör, et väitega, mida vaatlusega sooviti tõendada, tuldi välja alles kaitseaktis. Selleks ajaks oli kuriteosündmusest möödunud rohkem kui 4 kuud. Ajalisest faktorist lähtuvalt on ilmselge, et sündmuskoha vaatlusega ei oleks olnud võimalik koguda teavet lasu toimumise aja ja sooritanud isiku kohta. Seetõttu jättis maakohtu põhjendatult kaitsja taotluse rahuldamata, sest selle menetlustoiminguga ei olnud võimalik koguda teavet, mis omaks kriminaalasjas tähtsust. Prokurör nõustub maakohtu otsusega selles, et A. Jerjomenko õigust tõhusale kaitsele ei ole rikutud. A. Jerjomenkole esitati kahtlustus

§ 263

lg 1 p 2 ja süüdistus

§ 120lg 1 järgi.

Kahtlustuse ja süüdistuse faktilised asjaolud kattuvad, prokuröri poolt on ainult antud erinev õiguslik hinnang võrreldes kahtlustusega. A. Jerjomenko ei soovinudki kohtueelses menetluses ütlusi anda, tema soov oli enne ütluste andmist tutvuda kõigi kohtueelses menetluses kogutud tõenditega, et nende pinnalt oma ütlused kujundada. Ta tunnistas, et kinnipidamisel ta politseile tulirelva kasutamise osas tõtt ei rääkinud. A. Jerjomenkol ja tema kaitsjal oli võimalik toimiku materjalidega tutvumisel esitada prokurörile taotlus A.Jerjomenko täiendavaks ülekuulamiseks, kuid sellist taotlust ei esitatud. Q ja Y ütlustes ei esine asjaolusid, mis seaksid kahtluse alla nende ütluste usaldusväärsuse. Prokuröri arvates on ekslik apellandi väide, et Q ja Y ütlustes esinevad sisulised vastuolud. Q ütlusi ei muuda ebausaldusväärseks asjaolu, et ülekuulamisprotokollis ei ole fikseeritud seda, et A. Jerjomenko andis käega möödasõitmise märguande. Q ütlustes ei ole diametraalseid vastuolusid. Lisaks on ka eluliselt usutav Q selgitus, et tema räägitu võis jääda protokollis korrektselt kajastamata, sest tõlk osales Skype’i kaudu. Kui isik suudab kohtule arusaadavalt selgitada ütluste erinevuse põhjust, on tema kohtuistungil antud ütlused tõendina kasutatavad. Prokurör vaidleb vastu kaitsja seisukohale, et A. Jerjomenko teostas hädakaitset. Kohtulikul uurimisel leidis tõendamist, et A. Jerjomenko ütlused on ebausaldusväärne tõendiallikas. Samuti leidis kohtuistungil tõendamist, et Y ja Q rääkisid juhtunust nii, nagu see tegelikult aset leidis. 4 Ründeohu tuvastamisel tuleb lähtuda objektiivse vaatleja hinnangust. Kohtulikul uurimisel leidis üheselt tõendamist, et A. Jerjomenko andis käega möödasõidumärguande, misjärel kasutas ilma mingi õigusliku aluseta tulirelva. Möödasõidumanööver ei ole õigusvastane tegu ning ei kujutanud ohtu A. Jerjomenko tervisele ega varale. Kuna puudus Y ja Q õigusvastane rünne, siis puudub A. Jerjomenko tegevust õigustav asjaolu, s.o hädakaitse. Apellatsioonis puuduvad prokuröri arvates argumendid selle kohta, et A. Jerjomenko arvas ekslikult, et teda võidakse rünnata. Prokurör on seisukohal, et apellatsioonis ei ole esitatud selliseid argument, mis tingiks maakohtuse otsuse tühistamist A. Jerjomenkole mõistetud karistuse osas.

§ 120lg 1 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse.

Kohus võib kuriteo eest mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära. Kohtulikul uurimisel leidis tõendamist, et A. Jerjomenko tegevuses puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Kuriteo tehioludest lähtuvalt on maakohus karistanud A. Jerjomenkot sanktsiooni keskmisest määrast väiksema rahalise karistusega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Apellatsiooni argumendid ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks.
2. Seoses kaitsja apellatsioonis esitatud väidetega, et maakohus jättis alusetult rahuldamata taotluse teha A. Jerjomenko elukoha vaatlus ning et kohus leidis ekslikult, et kohtumenetluses ei olnud rikutud A. Jerjomenko õigust tõhusale kaitsele, tuleb märkida, et apellatsioonist ei selgu, kuidas peaksid need väited, kui kohus nendega nõustub, tooma kaasa A. Jerjomenko õigeksmõistmise. Kuigi kaitsja leiab, et maakohus on alusetult jätnud rahuldamata taotluse tõendi kogumiseks, ei ole selle tõendi kogumist taotletud ka ringkonnakohtult. Samas ei ole apellatsioonis näidatud ära ka seda, kuidas need väidetavad maakohtu vead peaksid mõjutama olemasolevale tõendite kogumile antavat hinnangut ja tooma nii kaasa A. Jerjomenko õigeksmõistmise. Samas on ringkonnakohus seisukohal, et maakohtul oli õigus jätta rahuldamata kaitsja taotlus A. Jerjomenko elukoha vaatluse korraldamiseks. Kaitseakti kohaselt oli vaatlus vajalik tõendamaks „eelnevalt relva kasutamise fakti ( kuuli kest ja kuul, auk seinas), et vasakul käel leitud lasujääkide iseloomulikud mikroosad sattusid Aleksander Jerjomenko käele ja relvale varem, mitte süüdistusaktis märgitud ajal“. Maakohus jättis kohtu alla andmise määrusega taotluse rahuldamata põhjendusega, et vaatlusega ei ole võimalik tuvastada väidetavalt süüdistatava elukohas toimunud ettevaatamatu lasu toimumise aega. Seega leidis kohus, et kaitsja soovitud tõend ei anna teavet tõendamiseseme asjaolude kohta. Kuna KrMS § 2861 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise, millel on kriminaalasjas tähtsust, on kohtul õigus keelduda sellise tõendi vastuvõtmisest, mis tõendamiseseme asjaolude tuvastamisele kaasa ei aita. Näitamaks, et kohus tegi tõendi kogumisest keeldudes vea, tulnuks kohtu otsustust vaidlustades näidata, et tõendi kogumine oleks aidanud asjaolude väljaselgitamisele kaasa. Apellatsioonis seda tehtud ei ole. Kaitsja on korranud seisukohta, et selle tõendiga oleks „saanud tõestada tulirelva varasemat kasutamist, 5 ehk kasutamist just enne süüdistusaktis märgitud sündmust“. Apellatsioonis ei ole aga esitatud vastuargumente maakohtu seisukohale, et taotletud tõend ei näitaks, millal tulistamine on aset leidnud ega saa seega tõendada, et
3. novembril 2021 A. Jerjomenko kätelt leitud lasujäägid olid tekkinud A. Jerjomenko kodus tehtud lasu tulemusel. Ringkonnakohus peab maakohtu põhjendust asjakohaseks. Lisada tuleb aga, et ringkonnakohtu hinnangul ei välistaks see, kui A. Jerjomenko tulistas püstolist kodus olles, kuidagi tulistamist Y ja Q hirmutamiseks süüdistuses kirjeldatud ajal ja kohas. Ükski tõend ei näita, et sel päeval oli kõnealusest püstolist tulistatud ühel korral. Seda ei näita kuidagi fakt, et A. Jerjomenko autost leitud püstoli vaatluse protokolli kohaselt oli salves neli padrunit (tl. 22–25). Kuigi A. Jerjomenko väitel on tal alati salves viis padrunit (tl. 62), ei ole see kuidagi kontrollitav, kuivõrdA. Jerjomenko enda ütluste kohaselt mahub salve 17 – 19 padrunit (tl. 64). Mis puutub A. Jerjomenko maakohtus antud ütlustesse, et ta tulistas püstolist Glock-19 ettevaatamatusest ühe lasu
4. novembri 2021 oma kodus, siis on maakohus toonud otsuses välja, et pärast tema kinnipidamist ütles A. Jerjomenko politseile, et tulistas relvast nädal-paar varem. Kohus leidis, et uue versiooni pakkus A. Jerjomenko välja lähtudes politseiametnikust tunnistaja ütlusest, mille kohaselt oli tunnistaja hinnangul relvast tulistatud lühikest aega tagasi, ning lasujäljeekspertiisi aktis antud arvamusest. Kaitsja leiab omakorda, et A. Jerjomenko kaitseõigust on rikutud, kuna ta kuulati kohtueelses menetluses üle vaid ühel korral (kui ta keeldus ütluste andmisest) ja sedagi

§ 263

lg 1 p 2 järgi, mitte aga

§ 120lg 1 alusel, mille järgi on talle esitatud süüdistus.

Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et see ei kujuta endast A. Jerjomenko kaitseõiguse rikkumist, sest kui A. Jerjomenko soovis ütlusi anda, oleks ta võinud sellest menetlejat teavitada. Kaitsja leiab, et A. Jerjomenko ei pidanud menetlejat teavitama soovist ütlusi anda, sest „süüdistatav ei ole kohustatud kriminaalmenetluse läbiviimisel oma initsiatiivi üles näitama“. Ringkonnakohus nendib, et kahtlustataval ja süüdistataval on õigus mitte aidata menetlusele aktiivselt kaasa; põhimõtteliselt ei ole kahtlustataval või süüdistataval kohustust üldse mingeid tõendeid esitada. Ekslik on aga kaitsja järeldus, nagu tähendaks see, et kahtlustatav võib jääda passiivseks ka juhul, kui ta tegelikult sooviks anda ütlusi. Kahtlustatava õigus menetlusele mitte kaasa aidata õigus, mitte keeld panustada kuidagi tõendite kogumisse. KrMS § 34 lg 1 p-de 7 ja 8 kohaselt on kahtlustataval õigus esitada tõendeid ja taotlusi. See, et A. Jerjomenko kahtlustuses ja talle esitatud süüdistuses on talle etteheidetav tegu erinevalt kvalifitseeritud, ei tähenda, et A. Jerjomenko oleks tulnud kohtueelses menetluses igal juhul teist korda üle kuulata. Oluline on see, et A. Jerjomenkole anti võimalus anda ütlusi talle etteheidetava teo kohta, st talle anti võimalus esitada oma versioon sellest, mis juhtus.

1. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioonis välja toodud asjaolud alust ka Y ja Q ütluste ebausaldusväärseks lugemiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole Q ütlustes selliseid vastuolusid, mis seaks nende usaldusväärsuse kahtluse alla. Ringkonnakohus möönab, et küsimuses, kas A. Jerjomenko andis käega märku, et Y ja Q tast mööda sõidaks, on Q kohtueelses ja kohtumenetluses antud ütlustes erinevus – kohtus Q mainis käemärguannet, kaitsja taotlusel avaldatud tekstist 6 nähtuvalt ta sama situatsiooni kirjeldava kohtueelse ütluse osas seda maininud pole. Ringkonnakohtu hinnangul ei tähenda igasugune erinevus erineval ajal antud ütlustes veel vastuolu nende ütluste vahel. Vastuolu tähendab kokkusobimatust, ütlustele üksteisele mittevastavust. Praegusel juhul ei ole tegemist olukorraga, kus kohtueelses menetluses antud ütlused ei sobituks Q kohtus antud ütlustega; sündmuste käiku on Q kirjeldanud põhimõtteliselt ühetaoliselt, erinevus seisneb vaid selles, et kohtus on ta maininud ühte lisadetaili. Kohtukolleegiumi hinnangul ei sea Q ütluste usaldusväärsust kahtluse alla ka apellatsioonis välja toodud vastuolu küsimuses, kas Q nägi, mis relvast nende suunas tulistati. Ringkonnakohtu hinnangul ei jäta Q ütlused kahtlust, et ta nägi ja sai aru, mis tüüpi tulirelvast A. Jerjomenko tulistas. Q on nimetanud relva, millest tulistati, nii prokurörile kui ka kaitsjale vastates püstoliks (tl. 46, 49). Seejuures ei ole ta lasknud end eksitada sellest, kui prokurör või kaitsja rääkis revolvrist. Püstoliks on Q nimetanud relva, millest nende auto pihta tulistati, ka Häirekeskusele tehtud kõnes (tl. 15 pöördel) ehk vahetult pärast juhtunut. See näitab, et Q oskas öelda, mis relvaga tegemist oli. Tema väide, et tulistati püstolist, läheb kokku faktiga, et A. Jerjomenkol oligi autos püstol. Eelnevat ei lükka ümber asjaolu, et prokuröri küsimusele „Kui lasud toimusid, saite aru, mis tulirelvaga on tegemist?“ vastas Q: „Ei. Nägin lasu valgust.“ (tl. 45 pöördel). Paraku tuleb tõdeda, et kuigi see, et esmalt ütles Q, et ei näinud, mis relvaga tegu oli, hiljem aga, et tegemist on püstoliga, pälvis tähelepanu juba maakohtu istungil, ei palutud Q-l oma vastuste erinevust selgitada. Protokollist nähtuvalt on prokurör pärast seda, kui Q täpsustas, et tegemist oli püstoliga, tõdenud, et Q varasema ütluse kohaselt ta ei näinud, mis relvaga tegemist on, kuid pole esitanud küsimust, vaid on andnud küsitlusjärje üle kaitsjale (tl. 46). Ringkonnakohus leiab, et arvestades seda, millise kindlusega on Q muidu nimetanud relva püstoliks, jääb pigem arusaamatuks vastus, milles ta väitis, et ei saanud aru, mis relvaga tegemist oli.
2. Seoses kaitsja seisukohaga, et Q ega Y ütlustest tulenevalt saanud nad kumbki näha, et A. Jerjomenko tulistas nende auto suunas, tuleb märkida, et maakohus ongi tuvastanud, et Q ja Y ei näinud täpselt, mis suunas A. Jerjomenko pärast esimest lasku tulistas. Kohus luges aga tõendatuks, et enne neid laske oli A. Jerjomenko suunanud relva Q ega Y auto suunas. See kohtu järeldus on kooskõlas Q ütlustega. Q andis küll ütlusi, et kui A. Jerjomenko hakkas tulistama, pani ta pea auto salongi esipaneeli alla, kuid tema selgituse kohaselt tegi ta seda pärast esimest lasku, kui nägi, et laskja suunab relva nende auto suunas (tl. 45 pöördel – 46, 50). St Q tegi järelduse selle kohta, mis suunas tulistati, laskja käe liikumise järgi. Ringkonnakohtu hinnangul ei välista see asjaolu kuidagi A. Jerjomenko teo tuvastatust ega tema vastutust. Kuivõrd A. Jerjomenkole ei panda süüks Y ja Q pihta tulistamist, ei olegi määrava tähtsusega see, mis suunas A. Jerjomenko tegelikult tulistas, vaid see, kas ta jättis kannatanule mulje, et tulistab nende suunas. Q ütlused ei jäta kahtlust, et talle jäi pärast A. Jerjomenko esimest lasku mulje, et nüüd tulistatakse nende suunas. Seda näitab tema püüd varjuda, peites pea salongi esipaneeli alla, mida on kirjeldanud nii tema ise kui ka Y (tl. 54). 7
3. Eelnevast tulenevalt ei lükka apellatsiooni argumendid ümber maakohtu järeldust, et A. Jerjomenko tulistas püstolist ühe lasu õhku, suunas seejärel relva Q ja Y sõiduki suunas ning tegi veel mitu lasku, põhjustades Q-s ja Y-s hirmu. Viimastel oli alust karta ähvarduse täideviimist, sest oma teoga jättis A. Jerjomenko Q-le ja Y-le mulje, et ta võib tekitada neile tervisekahjustuse või neid isegi tappa.
4. Apellatsiooni seisukoht, et A. Jerjomenko võis teostada hädakaitset või vähemalt arvas ekslikult, et esineb õigusvastasust välistav asjaolu, on põhjendamatu. 10.1 Esiteks tuleb märkida, et kaitsja argumendid põhinevad selgelt oletustel. Kaitsja ise on juhatanud hädakaitse aluseks olevate asjaolude kirjelduse sisse sõnadega „Ei ole välistatud, et toimus järgmine situatsioon“. Seejuures põhineb kaitsja argumentatsioon suures osas seisukohal, et A. Jerjomenko teol pidi olema ratsionaalne põhjus. Kohtu hinnangul sellisest eeldusest lähtuda ei saa. Kohtu kogemus näitab, et inimesed ei toimi kaugeltki alati ratsionaalselt, see-eest võivad inimesed lasta end vägagi mõjutada emotsioonidest. 10.2 Veelgi olulisem on aga tõik, et faktilised asjaolud, millele tuginedes kaitsja väidab, et A. Jerjomenko oli hädakaitseseisundis, ei põhine ühelgi tõendil. Kaitsja versioon juhtunust ei vasta ei Q ja Y ega ka A. Jerjomenko versioonile. Apellatsiooni versiooni kohaselt viis A. Jerjomenko teoni see, et Y ja Q sõitsid tast mööda ja siis vähendasid kiirust, misjärel sõitis A. Jerjomenko neist mööda ja omakorda aeglustas, mispeale sõitsid Y ja Q veelkord mööda ja aeglustasid. Sellise tegevuse tulemusel tekkis A. Jerjomenkol mulje, et tema suhtes käitutakse agressiivselt. Sellist kordamööda möödasõitmist ja seejärel hoo maha võtmist pole kirjeldanud ei Y ja Q ega A. Jerjomenko. Y ja Q ütluste kohaselt sõitsid nad A. Jerjomenko autost mööda, A. Jerjomenko näitas neile sel ajal keskmist sõrme. Y on tunnistanud, et ta vähendas pärast möödasõitu kiirust – tema väitel tegi ta seda selleks, et vaadata järele, kas ta tegi midagi valesti, mis võis anda põhjust neile keskmist sõrme näidata. Tema väitel ta ei pidurdanud, vaid lihtsalt andis gaasi järele (seda, et mööda sõitnud auto ei pidurdanud, vaid üksnes vähendas kiirust, on tunnistanud ka A. Jerjomenko). Kui ta oli kiirust vähendanud, sõitis teine kaubik omakorda neist uuesti mööda. Kui mööda sõitnud auto vähendas kiirust, sõitsid nemad omakorda uuesti mööda. Seejuures väitis Q, et teise auto juht ise andis neile märku, et nad mööda sõidaks. Selle möödasõidu ajal teise auto juht tulistaski. Seega, Y ja Q versiooni kohaselt ei ole nad enne seda, kui A. Jerjomenko nende auto suunas tulistas, A. Jerjomenkost kaks korda mööda sõitnud ja aeglustanud. Nende ütluste kohaselt sõitsid nad enne tulistamist A. Jerjomenkost mööda ühel korral, pärast seda nad küll võtsid hoo maha, aga ei pidurdanud. Ringkonnakohus ei näe selles käitumises õigusvastast rünnet ning seda, et juba see olukord oleks olnud käsitatav õigusvastase ründena, pole väitnud kaitsjagi. Apellatsioonis esitatud versiooni puhul, mille järgi tekkis A. Jerjomenkol hädakaitseseisund siis, kui tast oli teist korda ohtlikult mööda sõidetud, tekib küsimus, millal ja kuidas A. Jerjomenko hädakaitset teostas, sest Y ja Q ütluste kohaselt tulistati nende suunas ajal, kui nad teisest autost mööda sõitsid, mingit muud versiooni selle kohta, millal nende pihta tulistati, 8 pole, sest A. Jerjomenko ise on tulistamist üldse eitanud. Kaitsja pole seda küsimust, mis situatsioonis A. Jerjomenko relva kasutas, apellatsioonis käsitlenud; apellatsioonis pole väidetud, et Y oleks pärast oma teist ohtlikku möödasõitu veel kord A. Jerjomenkost mööda sõitnud, nii et A. Jerjomenkol oleks tekkinud võimalus oma auto juhiaknast teise auto suunas tulistada. A. Jerjomenko versiooni kohta tuleb märkida, et maakohus jättis tema ütlused kõrvale, leides, et need on teiste kohtulikul arutamisel uuritud tõenditega vastuolus ja kohtu hinnangul tervikuna ebausaldusväärsed. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu põhjendused asjakohased ja veenvad. Sellest hoolimata käsitleb ringkonnakohus ka A. Jerjomenko ütlusi, näitamaks, et kaitsja väited hädakaitse kohta ei haaku ka nendega. A. Jerjomenko versioon oli järgmine. Valge buss sõitis tema autost suure kiirusega mööda. Ta nägi, et kõrvalistuja näitas midagi, vist keskmist sõrme. Siis võttis teine buss hoo maha (ei pidurdanud, vaid lihtsalt vähendas kiirust), mistõttu sõitis tema uuesti mööda, 2–3 km pärast jõudis ta järele ühele rekale. Kui tema ootas võimalust rekast mööda sõita, sõitis valge buss neist mõlemast suure kiirusega mööda. Kui tema sõitis rekast mööda, avastas ta, et valge buss on alles reka ees, sõitis jälle sellest mööda. Mõni aeg hiljem sõitis valge buss kolmandat korda mööda ja möödasõitu lõpetades keeras väga napilt talle ette. Seega isegi tema versioonist ei nähtu sellist vastastikku mööda sõitmist ja kiiruse vähendamist, nagu on kirjeldanud kaitsja. Esimesel korral küll valge väikebussi võttis hoo maha (kuid ei pidurdanud), teisel korral tegi valge väikebuss möödasõitu lihtsalt suure kiirusega, kuid mingit konkreetset konfliktiolukorda A. Jerjomenko ja valges väikebussis olnute vahel ei tekkinud, kolmandal korral seisnes möödasõitu ohtlikkus järsus ette keeramises. Seejuures ei jää A. Jerjomenko ütlustest muljet, et ta oleks kõiki neid möödasõite käsitanud ühtse agressiivse käitumisena tema suhtes. Jääb mulje, et need korduvad möödasõidud olid tingitud liiklusoludest: pärast n-ö esimest vahejuhtumit sõitis A. Jerjomenko teisel autol eest ära, kuid see jõudis taas järele A. Jerjomenkole ette jäänud reka tõttu ning sõitis siis mööda mitte ainult A. Jerjomenkost, vaid ka rekast. Alles kolmas möödasõit kujutas A. Jerjomenko väitel talle ohtu, sest autod oleksid võinud kokku põrgata. Ka A. Jerjomenko versiooni puhul tekib küsimus, mis hetkel ta hädakaitset teostas. Jällegi: kui oht, mille eest end kaitsta, tekkis pärast kolmandat möödasõitu, siis millal ja kuidas tekkis uuesti see olukord, kui A. Jerjomenko sai juhikohalt temast vasakul ehk möödasõidul olevaid Y ja püstolist tulistades ähvardada. Sellist olukorda ei ole A. Jerjomenko kirjeldanud. Seega ei nähtu tõenditest sellist olukordagi, mille põhjal on kaitsja teinud järelduse, et A. Jerjomenko võis teostada hädakaitset. Täiesti hüpoteetiline on ka apellatsioonis esitatud väide, et A. Jerjomenko võis tunda hirmu seetõttu, et ta ei teadnud, kui palju võib valges väikebussis inimesi olla. A. Jerjomenko ütlustest seda, et ta mingit sellist ohtu oleks tunnetanud, ei nähtu. 10.3 Kaitsja väitel seisnes A. Jerjomenko vastane rünne selles, et Y ja Q rikkusid liiklusnõudeid. Ringkonnakohus möönab, et liiklusnõude rikkumine võib kujutada endast rünnet teise isiku vastu, kui tema õigushüve ohtu seatakse. Märkida tuleb aga seda, et kaitsja pole kuidagi põhjendanud, miks oli liiklusnõude rikkumine omistatav ka auto kõrvalistmel olnud Q-le, keda ju A. Jerjomenko eelkõige ähvardas. Kui oht seisnes ohtlikus manöövris – 9 möödasõidus –, siis jääb apellatsioonist selgusetuks seegi, milles seisnes vahetu oht pärast viimase apellatsioonis kirjeldatud möödasõidu lõppu, kuivõrd apellatsioonist võib järeldada, et A. Jerjomenko asus end siis kaitsma. 10.4 Kuivõrd selline olukord, millele tuginedes kaitsja leidis, et A. Jerjomenko võis olla hädakaitseiseisundis, ei ole tuvastatav, ei saanud A. Jerjomenko sellisest olukorrast tulenevalt olla ka ekslikul arvamusel, et tal on õigus teostada hädakaitset.
5. Eelnevast tulenevalt ei lükka apellatsiooni argumendid ümber maakohtu seisukohta, et A. Jerjomenko on süüdi

§ 120lg-le 1 vastava teo toimepanemises.

Mis puutub kaitsja taotlusesse kergendada

§ 60alusel A.

Jerjomenko karistust, siis apellatsioonis pole selgitatud, mis alusel tuleks

§ 60

kohaldada.

§ 60

näeb ette karistuse kergendamise seaduses sätestatud juhtudel, ühelegi seadusest tulenevale alusele pole aga apellatsioonis osutatud ning ringkonnakohus ise ühtegi alust

§ 60kohaldamiseks ei näe.

Samuti ei nähtu apellatsioonist mingeid muid põhjendusi A. Jerjomenko karistuse kergendamiseks. 12. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus vastavalt KrMS § 337 lg 1 p-le 1 apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-le 1 vastava lahendi, jäävad vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 apellatsioonimenetluse kulud A. Jerjomenko kanda. Kuivõrd maakohtu süüdimõistev otsus jääb muutmata, ei ole alust ka maakohtumenetlusega seotud kulude hüvitamiseks A. Jerjomenkole. Allkirjastatud digitaalselt 10