lg 2 kohaselt vähendati Stanislav Gavrilovile mõistetavat karistust 1/3 võrra ning lõplikuks karistuseks mõisteti vangistus 3 aastat 4 kuud. KarS § 65 lg 2 kohaselt suurendati mõistetud karistust 05.04.2021 Harju Maakohtu otsusega mõistetud ärakandmata karistuse 6 kuud vangistust võrra ning mõisteti lõplikuks liitkaristuseks Stanislav Gavrilovile vangistus 3 aastat 10 kuud. Tõkend – vahistamine – jäeti muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, arvates KarS § 68 lg 1 alusel karistusaja hulka eelvangistuses kuni kohtulahendini viibitud aeg, on Stanislav Gavrilovi karistuse kandmise alguseks 05.10.2021.a. Sama otsusega mõisteti süüdi ka Asen Yurganchin, kelle osas apellatsiooni esitatud ei ole. Stanislav Gavrilov mõisteti KarS § 118 lg 1 p 1 järgi süüdi selles, et tema ründas grupis Asen Yurganchiniga ühiselt ja kooskõlastatult tegutsedes mistahes raskusega tervisekahjustuse, s.h eluohtliku tervisekahjustuse, tekitamise eesmärgil 21.09.2021 kella 22.40 ajal Tallinnas XXX asuva maja juures X. Nimelt läksid Stanislav Gavrilov ja Asen Yurganchin vastavalt eelnevalt kokkulepitud teoplaanile 21.09.2021 täpselt tuvastamata ajal, kuid enne kella 22.40, Tallinnas XXX asuva maja lähistele, võttes mõlemad kaasa noad, ning varitsesid kannatanut. Nähes X liikumas XXX maja suunas, asusid süüdistatavad oma plaani realiseerima ning Stanislav Gavrilov, hoides kannatanu hirmutamiseks käes nuga, läks X juurde ja lõi käega X vähemalt ühel korral näo piirkonda ja vähemalt ühel korral keha piirkonda. Samal ajal liikus X juurde Asen Yurganchin ning lõi eelnevalt kooskõlastatud plaani kohaselt ja Stanislav Gavrilovi heakskiidul kannatanut selja tagant noaga paremale poole kaela piirkonda. Sellise tegevusega põhjustasid Stanislav Gavrilov ja Asen Yurganchin tahtlikult X-le järgmised tervisekahjustused: - torkelõikehaava paremal pool kaela tagapinnal koos trapetslihase, abaluu-tõsturlihase ja skaleenuslihaste vigastusega, mis on eluohtlik tervisekahjustus; 12 - nahaaluse verevalumi parema silma piirkonda, nahaaluse verevalumi parema õla piirkonda ja marrastuse ülahuulel. Stanislav Gavrilovi süüdimõistmist KarS § 183 lg 2 p2 järgi ei apellatsioonides ei vaidlustata. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Apellatsioonid maakohtu otsusele on esitanud süüdistatav Stanislav Gavrilov, tema kaitsja Alik Karajev ja kannatanu X. Apellatsioonid on sarnased nii oma sisult kui ka vormilt. Taotlused on samuti kattuvad. 2 Kaitsja taotleb Stanislav Gavrilovi õigeksmõistmist KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ning osutatud õigusabi kulude hüvitamist. Alternatiivne taotlus on ümber kvalifitseerida Stanislav Gavrilov tegu KarS 121 järgi ning mõista temale karistuseks rahaline karistus ning mõistetakse tema kasuks välja osaliselt menetluskulud – õigusabi kulud. Alternatiivselt, juhul kui kohtu hinnangul tuleb Stanislav Gavrilov süüdi tunnistada KarS § 118 lg 1 p 1 järgi, siis vähendada temale Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistus ning hüvitataks apellatsioonimenetluses õigusabi kulud. Kaitsja leiab, et maakohus on ebaõigesti hinnanud S.Gavrilovi tegevust kaastäideviijana. Puudub vaidlus selles, et Asen Yurganchin oli isikuks, kes kannatanut noaga lõi. Samuti ei ole vaidlust selles, et Gavrilov oli noaga löömise hetkel kannatanu vahetus läheduses. Vaidlus seisneb selles, kas Gavrilov oli teadlik sellest, et Asen Yurganchin lööb kannatanut noaga – kas tegemist oli kooskõlastatud ja Gavrilovi poolt heakskiidetud tegevusega. Kaitsja hinnangul on veenvalt tõendatud, et süüdistatavatel puudus ühtne teoplaan ning samuti ei ole Gavrilov heaks kiitnud noaga löömist. Maakohtu otsus, millega toetatakse süüdistusversiooni eelnevalt planeeritud, ühise ja kooskõlastatud noaga löömisega seonduvalt, ei ole eluliselt usutav ja on vastuolus kogutud tõenditega. Maakohus, tehes ise mitu erinevat järeldust mõnest tehiolust, võtab aluseks süüdistavata kahjuks oleva versiooni. Nii näiteks tunnistaja W autos toimunud Yurganchini peale karjumisele annab kohus kaks erinevat põhjust: Gavrilov oli tige, kuna Yurganchin lõi noaga või kahetses tehtut. Kohus ei selgita, miks ta eelistab teist põhjust. Samuti, tulenevalt tuleb In dubio pro reo printsiibi kohaselt lähtuda versioonist, mis on süüdistava kasuks ehk siis Gavrilovi oli Yurganchini peale tige just seetõttu, et viimane lõi noaga kannatanut. 24.09.2021 aasta fotodega seonduvalt arvab maakohus, et tegemist võis olla üritusega, millega üritab Gavrilov heastada tehtut. Tegemist on taas kord olukorraga, kus maakohus esitab meelevaldse, süüdistava kahjuks oleva arvamuse ning põhistab sellega süüdimõistvat kohtuotust. Süüdistavad ei lahkunud kiiruga sündmuskohalt, nagu väidab vastuoluliselt videosalvestiselt nähtavaga maakohus. Süüdistatavad lahkusid kiirustamata sündmuskohalt, oluliselt aeglasemalt, kui sündmuskohale minnes. Gavrilovi ja X sõnumite sidumine noaga löömisega on alusetu. Sõnumite edastamine algas palju enne seda, kui Yurganchin ja X tülli läksid, aga pärast seda, kui Yurganchin ja X jätsid endast maha Gavrilovi korteri lubamatult halvas olukorras. Yurganchin selgitas kohtus arusaadavalt ja loogiliselt, miks ta kohtueelses menetluses andis valeütlusi – peamine soov oli süüst vabaneda. Kohtus andis Yurganchin seoses noaga löömisega usaldusväärseid ütlusi, nad riimusid asjas kogutud tõendite ja ütlustega. Seega tuleb kohtus antud vastuoludeta ütlused lugeda usaldusväärseteks. Yurganchin kinnitas kohtus, et tema lõi kannatanut noaga, kuid ei osanud selgitada miks – ta oli erinevate ravimite ja alkoholi ning narkootikumide mõju all. Sellises seisus inimesega ei tee plaane kaine ja terve mõistusega inimene, nagu seda Gavrilov on. Gavrilov suhtles tunnistajaga sündmuskohal – kohus ei pea seda võimalikuks, kuna kokku oldi seal kõigest 17 sekundit. Gavrilov ei selgitanud ju kohtus, et vestlus oli pikk, sama ka tunnistaja. Mõlemate ütlustest tulenes, et tunnistaja karjus, et lõpetagu ära, kõik ju sõbrad. Hindamaks, kas tuttav inimene on purjus, ei kulu enam kui sekund paar. Seega, kõik sündmused, mis toimusid ka tunnistajate ütluste kohaselt väga kiiresti, saidki toimuda selliselt, nagu Gavrilov on selgitanud. Modus operandi – Gavrilovit hästi tundvad tunnistajad kinnitasid üheselt, et Gavrilovile ei ole omane lahkhelide lahendamine noa abil. Ka maakohus on ise märkinud, et Gavrilov on füüsiliselt tugev, oluliselt tugevam kui kannatanu: Seega ei olnud Stanislav Gavrilovi puhul tegemist kannatanu kerge müksamisega, vaid jõulise tõukamisega (arvestades Gavrilovi füüsilist vormi ja kehaehitust), mistõttu on kohtu hinnangul piisavalt tõendatud süüdistuses märgitu, mille kohaselt lõi Stanislav Gavrilov kannatanut vähemalt ühel korral näo piirkonda ja vähemalt ühel korral keha piirkonda. (maakohtu otsuse lk 4 ülevalt II lõik). Ka siinkohal märgitakse, et ühelt poolt möönab kohus, et tegemist oli tugeva müksamisega, kuid järeldusena märgib, et tegemist oli löögiga. Jõuline müksamine ei ole 3 löömine. Juhul kui võrdsustada tugevat müksamist löögiga, siis tuleks kõne alla Gavrilovi süüdimõistmine KarS § 121 järgi. Juhul kui ringkonnakohtu hinnangul tuleb Gavrilovi süüdi tunnistamine KarS § 118 lg 1 p 1 järgi jätta muutmata, siis palub kaitse alternatiivselt vähendada temale määratud karistust. Kaitsja hinnangul ei ole õiglane, et vahetu täideviija karistus on sama suur kui Gavrilovil. Kaitse ei vaidlusta Yurganchinile määratud õiglast karistust, vaid palub vähendada Gavrilovile mõistetud karistust. Kaitsja esitas ka apellatsiooni täiendused, milles taaskord esitab oma nägemuse sellest, mmisk maakohtu järeldus S.Gavrilovi kaastäideviijana tegutsemise osas on ebaõiged ja põhjendamata. Süüdistatav Stanislav Gavrilov märgib apellatsioonis, et maakohus on ebaõigesti märkinud, et ta on töötu. Tal oli küim olemas – töökoht, pere jne ja puudus vajadus paneerida kallaletungi X-le. Kaebus on suuresti pühendatud osapolte vaheliste suhete kirjeldamisele enne ja pärast kuriteosündmust. Selles osas, mis maakohus on valesti järeldanud ja arvanud kattuvad väited kaitsja apellatsiooniga sisuliselt. Kannatanu X taotleb samuti Stanislav Gavrilovi õigeksmõistmist. Oms apellatsioonis esitab kannatanu kõik maakohtu järeldused, eitab siis nende õigsust ja esitab igale maakohtu järeldusele vastupidise oma versiooni. Sisuliselt kordab süüdistatava kaitsja apellatsiooni seisukohti ning lisaks kirjeldab ka osapoolte suhteid ning leiab, et süüdistatav andis talle tutaka õigustatult. Mis puudutab sõnumivahetuse sisu, siis selliselt nemad omavahel just suhtlevadki, see on tavaline. Tänab veel süüdistatavat, et viimane temaga vestlusesse tol õhtul ei laskunud, sest oli täiesti purjus. Noaga lõi teda ainult zombi olekus Aseni Yurganchin poolt. Tallinna Ringkonnakohtu 15.märtsi 2023 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega 24.märtsini 2023. Määratud tähtajaks esitas oma seisukohad prokurör. Prokurör leiab, et valdavas osas korratakse apellatsioonides oma varasemaid maakohtus väljendatud seisukohti, mida maakohus on ammendavalt otsuses analüüsinud. Omalt poolt esitab prokurör vastuväited järgmistele apellantide väidetele. Apellantide arvates on maakohus vääralt hinnanud S. Gavrilovi ja ka A. Yurganchini kohtus antud ütlused ebausaldusväärseks. Maakohus on otsust tehes põhjalikult peatunud nii süüdistavate kui ka kannatanu ütlustel, neid analüüsinud ning pikalt ja põhjalikult selgitanud, millises osas ja millistel põhjustel kohus nende ütlusi usaldusväärseks peab või ei pea. Kui kohtueelses menetluses antud ütluste ja kohtus antud ütluste vahel on diametraalsed erinevused, siis ei saa nende ütlustega arvestada, kui isik erinevusi usutavalt ei põhjenda. Käesoleval juhul ei ole A. Yurganchin mingeidki adekvaatseid ega eluliselt usutavaid põhjendusi esitanud ning maakohus on selle nõuetekohaselt ka tuvastanud. Apellantide hinnangul on maakohus kaastäideviimise analüüsimisel ebaõigesti hinnanud järgmisi asjaolusid: 1) auto tööle jätmist; 2) noaga löömise ajal oli S. Gavrilov seljaga toimuva poole ja suhtles tunnistaja C-ga ega näinud toimuvat; 3) S. Gavrilovi lahkumise kiirust; 4) kohus pole pööranud tähelepanu olulistele asjaoludele – hea nähtavusega ja valgustatud korrusmaja esine koht, kaks tunnistajat, kellele on teada süüdistatavate isikud, ründeks sobimatu noa kasutamine, 5) kohus on valesti tõlgendanud kannatanu ja S. Gavrilovi vahelisi sõnumeid. Kolme esimest apellantide poolt välja toodud asjaolu on maakohus otsuses põhjalikult analüüsinud, oma seisukohtade põhistamiseks tuginenud objektiivsetele tõenditele (vaatlusprotokollid, läbiotsimisprotokoll, DNAekspertiisiakt, tunnistajate kokkulangevad ütlused) ning lisaks hinnanud kõiki neid tõendeid ka elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes. 2
sätestatud süütuse presumptsiooni ning iga väiksemgi kahtlus isiku süüküsimuse lahendamisel tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Kaitsja eeltoodud väide on ekslik. Kohtupraktikas on korduvalt ja järjepidevalt märgitud (nt lahend nr 1-18-86/128), et isiku süüküsimuse lahendamisel ei tähenda kõrvaldamata kahtlus
lg 3 mõttes seda, et kohtul tuleks võtta süüküsimuse käsitlemisel aluseks süüdistatava jaoks soodsaim versioon. In dubio pro reo-põhimõtte rakendamiseks peab kaitseversioon olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest
Maakohus on jälgitavalt, loogiliselt, tõenditele tuginevalt tuvastanud S. Gavrilovi poolt talle inkrimineeritud kuritegude toimepanemise, mistõttu pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlustest, mis tuleks süüdistatava kasuks tõlgendada. Apellandid leiavad, et maakohus on ekslikult järeldanud, et S. Gavrilov on kannatanut mõjutanud. Kannatanu vaidlustab S. Gavrilovi süüdi tunnistamise KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. Kannatanu apellatsioon sisaldab valdavas enamuses samu väiteid, mis on välja toodud ka S. Gavrilovi ja tema kaitsja apellatsioonis. Apellandi hinnangul puudus S. Gavrilovil vajadus kannatanut noaga lüüa, kuna S. Gavrilov on tugev ja sportliku kehaehitusega, mis apellandi arvates tähendab seda, et S. Gavrilov oleks ka ilma A. Yurganchinita ja ilma noata kannatanust jagu saanud. Samuti ei ole loogiline, et kättemaksu oodati nii kaua. Apellandi eeltoodud seisukohad ei välista kuidagi kuriteo toimepanemist grupis, teoplaani olemasolu ega ka S. Gavrilovi seotust teoga. Tugev ja sportlik kehaehitus ei tähenda, et inimene ei tohiks ega 5 võiks ründeks nuga kasutada. Kannatanu väide, justkui oleks kättemaks pidanud järgnema kohe, ei ole asjakohane. Kannatanu mobiiltelefoni vaatlusprotokollist on näha, kuidas S. Gavrilov otsib mitu päeva kannatanut ning soovib kohtumist, ähvardades füüsilise vägivalla kasutamisega. Varem lihtsalt ei avanenud sobivat võimalust ründamiseks. Ühtlasi ei oma teo kvalifikatsiooni ja kaastäideviimise seisukohalt tähtsust, kui pika ajaperioodi möödudes rünnak toimub. Kannatanu avaldab, et tema kohtueelses menetluses antud ütlustesse ei saa tõsiselt suhtuda, sest ta alles ärkas koomast, oli tablettide mõju all ega olnud täie mõistuse juures. Uurijad ei oleks tohtinud teda koheselt üle kuulata ning uurijad ei võtnud kannatanu sellesisulisi palveid kuulda. Tegemist on kannatanu paljasõnalise väitega. Ülekuulamine toimus 24.09.2021 Pärnu mnt 139 ruumides. Seega oli kannatanu haiglast välja kirjutatud ning arstid olid hinnanud tema seisundi adekvaatseks. Samuti on ta omakäelise teksti ja allkirjaga kinnitanud, et protokoll on koostatud tema sõnade järgi ja kirja pandud õigesti. Protokollist ei ole näha ühtegi märkust ega palvet ülekuulamine katkestada vms. Ka 24.09.2021 koostatud isiku läbivaatuse protokollist ei nähtu, et kannatanu oleks ebaadekvaatne. Ühtlasi on maakohus tema ütluste usaldusväärsust analüüsinud koostoimes teiste tõenditega. Sisuliselt proovib kannatanu apellatsioonis taganeda oma eeluurimisel antud ütlustest, neid mugandada ja kohandada süüdistatavate versiooniga. Kannatanu väljendab apellatsioonis, et ta oli S. Gavrilovi poolt korra vastu põske ja võibolla ka keha piirkonda ühe tutaka saamise ära teeninud ning S. Gavrilov käitus õigesti. Kannatanu on S. Gavrilovile palju tänu võlgu, kuna S. Gavrilov on teda palju aidanud. Keegi kannatanut mõjutanud ei ole. Prokuratuuri hinnangul kinnitavad eeltoodud apellandi väited maakohtu poolt kohtuotsuses tehtud järeldust, et kannatanu on asunud S. Gavrilovit ülistama ning kohus luges eluliselt usutavaks selle, et kannatanut võib olla ähvardatud. Kannatanu apellatsioon sisaldab samu väiteid ja seisukohti nagu S. Gavrilovi ja tema kaitsja oma, viidates apellatsioonide sisu tõenäolisele kooskõlastamisele. Seda silmas pidades ei ole välistatud, et kannatanu apellatsioon on kantud soovist proovida heastada oma nö kriminaalse subkultuuri reeglite vastast käitumist ehk ütluste (seejuures süüstavate ütluste) andmist kohteelses menetluses. Sellest ka soov seada oma kohtueelses menetluses antud ütlused kahtluse alla. Kokkuvõtvalt asub prokuratuur seisukohale, et apellatsioonides esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega S. Gavrilovile kergema karistuse mõistmiseks. Selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu otsuse tühistamise, apellatsioonidest ei nähtu. Harju Maakohtu 14.09.2022 otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kannatanu, S. Gavrilovi enda ega tema kaitsja mittenõustumine kohtuotsusega ei muuda automaatselt kohtuotsust ebaseaduslikuks. Eeltoodu alusel ja juhindudes
lg-st 11 palub prokurör jätta Harju Maakohtu 14.09.2022 otsus muutmata ning apellatsioonid rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium peab esmalt vajalikuks märkida, et ilmselgelt on apellatsioonide (kaitsja, süüdistatav, kannatanu) sisu ja vormi arvestades need koostatud ühe ja sama isiku poolt ning iseenesest fakt, et muuhulgas on süüdistatava kaitseversiooni toetama asunud ka kannatanu (viibib vanglas), kohtu seisukohta kindlasti ei mõjuta. Kaitsja on oma apellatsioonis loetlenud rikkumised, milliseid maakohus on tema arvates tema kaitsealuse suhtes otsust tehes teinud ja see loetelu on muljetavaldav. Kaitsja leiab nimelt, et maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust; ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust kohtuliku uurimise käigus tuvastatud asjaolude hindamisel ja see on tinginud põhjendamatu ning ebaseadusliku süüdimõistva kohtuotsuse; on teinud elulise usutavuse kriteeriumiga vastuolulisi järeldusi tuvastatud asjaolude pinnalt; on ebaõigesti hinnanud Stanislav Gavrilov ütlused ebausaldusväärseteks: on ebaõigesti jätnud arvestamata Asen Yurganchin ütlused osas, milles ei esinenud vasturääkivusi ;põhjendanud süüdimõistvat otsust vaidlustatavas osas peamiselt arvamustele tuginedes; Gavrilovit süüdi mõistes KarS § 118 lg 1 p 1 järgi on maakohus rikkunud tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhistamise nõudeid, samuti Põhiseaduses § 22 ja
sätestatud süütuse presumptsiooni, millega on kohtud 6 rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust
Iga väiksemgi kahtlus isiku süüküsimuse lahendamisel tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks ning In dubio pro reo printsiibi rikkumine toob endaga kaasa ebaseadusliku kohtulahendi; Kohtupraktika kohaselt on eluline usutavus on üks tõendi või asjaolude hindamise kriteeriume, kuid ei ole see arvestatav iseseisva tõendina
Kohtuotsus saab
lg 1 kohaselt tugineda siiski asjaoludele, mille kohus on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Maakohus nõustus süüdistusversiooniga, mis ei ole aga eluliselt usutav. Lugedes seda kohtuotsuste tühistamise aluste jada võib julgelt öelda, et kergem ja lühem olnuks ringkonnakohtule välja öelda, mida on maakohus üldse õigesti teinud. Tegelikult lubab kriminaalmenetluslik kogemus väita, et selliste rikkumiste paljusus esineb apellatsioonides, kus midagi tõsiseltvõetavat ja asjassepuutuvat apellandil öelda ei ole. Sisuliselt leiab kaitsja, et maakohus pidanuks ja ringkonnakohus peaks kohtuotsuse rajama kaitsja poolt usaldusväärseks loetud tõenditele e süüdistatava Stanislav Gavrilovi, kannatanu X kohtus antu ütlustele ning arvestama ka tema poolt apellatsioonis loetletud tunnistajate ütlusi. Kaitsja võib apellatsioonis endale lubada sellist omapoolset tõendite hindamist, kuid arvestada tuleb sellega, et tõendite vaba hindamise põhimõte ei ole mitte ainult kohtu kohustus vaid see on ka kohtu privileeg.
lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, see tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Siseveendumus tähendab kohtuniku isiklikku seisukohta tõendamiseseme asjaolude suhtes, mis peab rajanema kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud tõenditel (
). Seejuures ei tule mõista
lg-s 2 ja § 61 lg-s 2 kasutatud sõna veendumus selliselt, et kohtu poolt usutavaks loetud sündmuste käik oleks ainumõeldav ning väljaspool kõikvõimalikke alternatiive ehk ümberlükkamatu. Kohtu otsus ei tohi küll tugineda oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega, kuid otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist. Põhimõtteliselt ei saa eitada apellantide õigust omapoolselt ja vägagi ühekülgselt hinnata tõendeid, kuid kohus sellega kaasa minema ei pea. Kohtu mõjutamine süüstavate tõendite nö likvideerimisega e kannatanu mõjutamisega ütlusi muuta, kaugele ei vii ning kohtu siseveendumust selline tegevus mõjutab aga mitte selles suunas, mida sellega saavutada püütakse. Süüdistatava kaitsja on leidnud, et kohtuotsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks peab kaitsja kohtuotsuses põhjenduste puudumist (viitega
lg 1 p 7), samuti süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumist (
Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga selles, et maakohtu otsus on põhjendamata ning tegemist on
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis asus kokkuvõtvalt seisukohale, et kohtuotsuse põhistamise kohustuse rikkumine on üldjuhul – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena
lg 2 mõttes (3-1-1-14-14 p 699).
lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad
Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib põhjenduse kui terviku, mitte üksikute põhjenduste puudumisest. Kohtuotsuse põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta 7 kohtuotsuse põhiosa (
Ühtlasi tuleb arvestada asjaoluga, et kohtu põhistuste ekslikkus ei ole samastatav nende puudumisega. Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Kohtukolleegium rõhutab ka seda, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine kujutab endast kohtu eksimist KarS-i üldosa sätete kohaldamisel. Arutataval juhul seda tuvastatud ei ole, sest maakohtu poolt süüdistatava käitumisele antud karistusõiguslik hinnang on vastavuses nende tehioludega, mis maakohtu otsusega tuvastatud on. Ka ei saa vaidlustatud kohtuotsuse puhul rääkida sellest, et materiaalõigust on rikutud süüdistatavale karistuse mõistmisel. Nagu apellatsiooni sisust järeldada võib, heidetakse maakohtule tegelikult ette seda, et maakohus on olemasolevast tõendite kogumist ja tõendite hindamisprotsessi tulemil tulnud apellantidest erinevale järeldusele süüdistatava süü osas ning sestap ei peeta kohtu järeldusi veenvateks. Apellatsioonides hinnatakse taaskord tõendeid omapoolselt ja nii nagu seda tehti kohtuvaidlustes e maakohtu tõendite hindamisprotsess tunnistataks ebasobivaks ja pakutakse omapoolne, mis igale apellandile ka loomulikult ainuõigena näib. Kohtukolleegium on seisukohal, et praeguses apellatsioonimenetluses on vaidlusesemeks see, kas olukorras, kus S.Gavrilov ei viinud täide nö omakäeliselt KarS § 118 lg 1 ettenähtud tegu, saab tuvastatud tehiolude pinnalt olla kuriteo kaastäideviija e kas kannatanule on raske tervisekahjustus tekitatud grupi poolt või ainult A. Yurganchini poolt. Kõik apellatsioonid on ühemõtteliselt suunatud sellele, et nö päästa S.Gavrilov raske tervisekahjustamise tekitamise kaastäideviija rollist. Esmalt rõhutab kohtukolleegium seda, et maakohus on küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning selgelt ja arusaadavalt põhjendanud oma järeldusi ja seisukohti. Vaidlustatud kohtuotsuses on kõiki tõendeid põhjalikult analüüsitud ja põhjendatud, millistele tõenditele süüdimõistmise aluseks olevad järeldused rajati ning kuidas need tõendid ja järeldused kinnitavad kuriteo toimepanemist süüdistatava S.Gavrilovi poolt. Selgelt ja arusaadavalt on põhjendatud ka tõendite eelistust usaldusväärsuse aspektist. Ringkonnakohus nõustub täielikult selle arutluskäiguga. Selleks, et teha süüdistatava osas maakohtu otsusega võrreldes vastupidine kohtuotsus, peab ringkonnakohus tuvastama maakohtu otsuses tõendite hindamisel tehtud vead ning esitama omapoolse, maakohtu lõppjäreldusega võrreldes vastupidise järelduseni viinud tõendite analüüsi. Selliseid vigu kohtukolleegium tuvastanud ei ole. Maakohtu otsusega on leidnud tõendamist asjaolu, et süüdistatavatel oli juba varasemalt teoplaan olemas. Veel enam, nagu nähtub maakohtu otsuses tõendina analüüsitud sõnumivestlusest S.Gavrilovi ja X vahel, siis kannatanu rünne oli just S.Gavrilovi tahe ja oma soovi kannatanut rünnata ja seda elu või tervise kahjustamise eesmärgil, on ta välja öelnud sõnumivahetuses. See on sõnumitest üheselt väljaloetav. Nii on näiteks 17.09.2021 kell 4:35:20 e loetud päevad enne kuriteosündmust, kontaktilt STS laekunud X-le sõnum, et kus sa oled ning kell 4:36:22 sõnum, et see puudutab sinu turvalisust!. Samal kuupäeval kell 4:38:32 vastas kannatanu, et Stas, ma ei taha rohkem sinuga suhelda. Mul on suva nendest ähvardustest. Samal kuupäeval kell 15:48:35 saab kannatanu kontaktilt Z sõnumi sisuga: Sa 8 oled ühesõnaga otsustanud peitust mängida??? No davai, edu sulle, ainult vot kui sa mulle ette satud, siis on sinuga perses!!!! Ja anna oma sõbrale Bulgaarlasele edasi!!!!. 21.09.2021 kell 10:28:42 on kontaktilt nimega Gena laekunud kannatanule sõnum, et Stas otsib sind väga taga. Asitõendi vaatlusprotokollis on vaadeldud ka Stanislav Gavrilovi poolt kannatanule saadetud MMSe. Näiteks 16.09.2021 kell 22:59:40 kirjutab S. Gavrilov, et kuradi rott raisk, ütle kähku oma aadress. 17.09.2021 kell 4:39:38 kirjutab, et Tule minu juurde kuradi elukas….praegu sa, bljäd, lihtsalt nüüd oled sa tagaotsitav, ma saan su kätte, pederaisk, ma karistan sind/hukkan su. 21.09.2021 kell 20:53:53 kirjutab, et sa olekdi kits, sa oledki kõige suurem kits üldse…ma leian su üles. Kuivõrd antud asjas ei ole vaidlust, et S. Gavrilovi kutsutakse ka Stasiks, näitavad eelviidatud sõnumid ilmekalt, et S. Gavrilovi ja kannatanu suhted enne 21.09.2021 aset leidnud sündmust ei olnud sõbralikud ning et S. Gavrilov otsis kannatanut. Kohtukolleegiumi hinnangul on need kaitseväited, mis sõnumivahetuse osas esitatud e see, et selline sõnakasutus on nende vahel igapäevane, normipärane ja harjumuspärane, absurdsed ning ei veena kohut neid väiteid uskuma. Maakohus luges tuvastatuks, et mõlemad süüdistatavad läksid sündmuskohale kindla eesmärgiga kannatanuga kohtuda ning kohtumise eesmärki ei saanud pidada sõbralikuks. Oma sellekohast seisukohta on maakohus ka põhjendanud e välja toonud need faktorid, mis annavad põhjendatud aluse väita, et põhjus kannatanu ründamiseks oli mõlemal süüdistataval. A.Yurganchinit oli kannatanu peksnud. S.Gavrilovi ja X vahel oli riid tekkinud sellest, et kumbki soovis A.Yurganchinit kasutada narkootikumide edasimüüjana ja et A.Yurganchini oli pärast seda, kui oli kannatanut noaga löönud endast väljas, millest tekkis ka maakohtu otsuses kirjeldatud nö auto stseen, kus S.Gavrilov karjus A.Yurganchini peale ja tunnistaja W ütluste kohaselt oli see tingitud sellest, et autos istunud „suur ja karvane ja mustuse järgi haisev“ mees hakkas imelikku juttu rääkima, häälitsema. Selle mehe jutu peale läks endast välja S.Gavrilov. Kui nüüd hinnata kõiki neid tuvastatud asjaolusid kogumis, siis kohtukolleegiumi arvates on põhjendatud järeldada järgmist. Nimelt, kohtukolleegium on veendunud, et kogu kuriteoplaani mõtles algselt välja just S.Gavrilov. Vaieldamatult on tõendatud ka see, et kuriteoplaani oli juba kuriteo ettevalmistavas staadiumis kaasatud ka A.Yurganchini, kuid viimane oli pigem S.Gavrilovile vajalik ja sobiv isik. Teda sai ässitada kannatanut ründama seoses kannatanu poolse varasema ründega tema vastu. lmselgelt oli tema psüühiline taust selline, et teda sai kergelt mõjutada. A.Yurganchini käitumine pärast toimunut - häälitsemine, seosetu jutt – ka see viitab pigem hirmust tekkinud ärevusele. A.Yurganchini on rääkinud sedagi, et ta kartis väga S.Gavrilovit. Tunnistaja W poolne A.Yuganchini kirjeldus viitab ka pigem sellele, et tegemist ei ole ühiskonnas eriti adopteerunud isikuga. Seega, S.Gavrilov, tegutsedes soovist X-le korralikult koht ette näidata ning olles vaenulikult tema vastu meelestatud, otsustas korraldada X vastu rünnaku ja korraliku relvadega rünnaku. Nagu S.Gavrilovi käitumisest sündmuskohal aga ka hilisemast nö kaitsetaktikast nähtub, siis teoplaani kohaselt pidi just A.Yurganchini olema see isik, kes noaga kannatanut lööb ning tema enda rolliks jääb pigem kannatanu hirmutamine ja tähelepanu kõrvale juhtimine. Sellist kohtu seisukohta kinnitavad maakohtu otsusega vastuvaidlematult tuvastatud kuriteo tehiolud. Nimelt, vaidlust ei ole selles, et sündmuskohale mindi koos (S.Gavrilov ja A.Yurganchin). Mõlemal oli kaasas nuga. Oodati kuni ilmub välja kannatanu ja seejärel läks esimesena kannatanu juurde S.Gavrilov. Seda, et A.Yurganichin pidigi jääma varju ja et tema etteaste oli S.Gavrilovile üllatuslik, see kohut ei veena. Elulise usutavuse faktorit arvestades, oleks sellisel juhul, kui A.Yurganichin ei pidanudki stsenaariumi kohaselt sündmuskohale saabuma, olnud ta pigem autos ja tal poleks pidanud ka nuga olema. See, et A.Yurganichin tuli esmalt koos S.Gavriloviga nö nurga taha kannatanut varitsema ja seejärel tuli kannatanule märkamatult kannatanu selja taha nuga käes ja lõi kannatanut selja tagant noaga pärast seda, kui S.Gavrilov oli alustanud no konflikti kannatanuga hoides käes nuga ja lüües kannatanut näkku ning löögiga tõuganud kannatanut, see kohtukolleegiumi hinnangul kinnitab teoplaani olemasolu. Ja kohtukolleegium on veendunud selleski, et selja tagant kannatanu löömine A.Yurganichini poolt ajal, mil kannatanu 9 tähelepanu oli suunatud S.Gavrilovile, on ka S.Gavrilovi poolt väljapakutud stsenaarium A.Yurganichini rahustamiseks, et sel juhul kannatanu ei näegi, kes teda selja tagant ründab. Seega, kohtukolleegium kordab, et kuriteo ettevalmistavas staadiumis oli S.Gavrilovi poolt välja töötatud teoplaan ja selle teoplaani alusel leppisid S.Gavrilov ja A.Yurganichin kokku selles, milline roll kummalegi kuriteo toimepanemisel jääb. Eelnev kokkulepe hõlmas ka kummalgi noa olemasolu. Seda kinnitab järgnevalt toimunu. Teoplaani kuulus ka kokkulepe selles, et just A.Yurganichin lööb noaga kannatanut. Kohtukolleegium rõhutab, et sellega on täidetud ka S.Gavrilovi poolt Kar § 118 lg 1 p 1 kuriteo kaastäideviimine. Teovalitsemise teooriast tulenevalt ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt süüteo objektiivse koosseisu. Objektiivsest küljest on oluline, et iga kaastäideviija lisaks tagajärje saabumisse teoühtsust silmas pidades olulise teopanuse. Subjektiivses mõttes eeldab kaastäideviimine kõnealusest teooriast lähtuvalt ühist teootsust. Kuna teovalitsemise teooria tähenduses ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik paneks toime süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva teo, vaid hoiaks ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all, siis võib süüteo kaastäideviija olla ka teoplaani väljatöötaja, samuti ühise teopaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja. (Vt RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21 ja nr 3-1-1-108-06, p 8). Teopanuse olulisus ei seisne automaatselt mingi objektiivsesse koosseisu kuuluva tunnuse realiseerimises. Individuaalse teopanuse kaalukus võib tuleneda ka süüteo ettevalmistavas staadiumis osutatud teopanustest. Teovalitsemise teooriast lähtuvalt tuleb isiku käitumise kvalifitseerimisel kas täideviimise või osavõtuna esmajoones tuvastada tema roll toimuvas (vt RKKKo nr 3-1-1-23-01), mis annab omakorda aluse karistuste individualiseerimiseks täideviijate grupi raames (3-1-1-43-06). Ehk siis, kaastäideviimisena on kvalifitseeritav ka selline süüteo toimepanemine mitme isiku poolt, mille puhul süüteo koosseisule vastava teo pani toime üks täideviija, kuid süüteo ettevalmistamisest võtsid osa veel teised isikud. Ettevalmistamise staadiumis peavad olema ka nende isikute teopanused keda lugeda kaastäideviijateks olulised. Ettevalmistamise staadiumis osutatud ebaolulised süüteopanused kaastäideviimist ei moodusta. Praegusel juhul hindas kohtukolleegium juba eelnevalt F teopanust ettevalmistavas staadiumis ja pidas seda oluliseks. S.Gavrilovi tegevus kuriteo ettevalmistavas staadiumis lubab üheselt väita, et tema teopanus kuriteo ettevalmistamisse oli kaalukas. Ka kuriteo täideviimise käigus valitses ta tegu esmalt juba oma kohalolekuga, teiseks sellega, et oma vägivaldse käitumisega – nii füüsilise kui psüühilise – juhtis ta kannatanu tähelepanu eemale tegelikult planeeritud noarünnaku eest, et kannatanul puuduks võimalus ennast kaitsta ja rünnak oleks ootamatum, kiirem ja ka tagajärg oleks raskem. Teoplaan, mis nägi ette noarünnakut ja see ka realiseeriti ühe kaastäideviija poolt, annab juba piisava aluse väiteks, et tegemist on grupis toime pandud raske e antud juhul eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisega. Praegusel juhul on S.Gavrilovi tegevus kuriteo ettevalmistavas staadiumis abistavaks faktoriks tahtluse tuvastamisel. S.Gavrilovi käitumine, mida kohtukolleegium eelneval kirjeldas annab põhjendatud aluse väiteks, et tal oli kavatsus tekitada kannatanule minimaalselt noahaav e tagajärg, mis vastab KarS § 121 lg 1 alt 1 -le. Seda ei välista ka asjaolu, et neil võis olla veel teinegi (võib-olla suisa peamine) eesmärk: maksta X-le kätte, „panna ta paika“ vms. Oluline on siinkohal märkida ja seda on oma otsuses selgitanud ka maakohus, et isegi kui ründajatel ei olnud tahtlust raske ehk KarS § 118 lg 1 p 1 pärase tervisekahjustuse osas, ei tähenda see seda, et süüdistatavaid ei saa KarS § 118 järgi karistada. Seda võimaldavad kaks üldisi karistusõiguslikke omistamisreegleid leevendavat normi: KarS § 19 ja § 21 lg 2. KarS § 19 (mille märgib õigesti ära ka maakohus) sätestab, et isik vastutab seaduses sätestatud enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas selle vähemalt ettevaatamatusest. Rasket tervisekahjustust KarS § 118 lg 1 mõttes tuleb pidada KarS § 121 lg 1 alt 1 pärase n-ö hariliku tervisekahjustuse enamohtlikuks tagajärjeks 10 KarS § 19 tähenduses (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-46-15, p 10.1). Riigikohtu viimaste aastate praktika siiski ei võimalda hariliku tervisekahjustuse tekitamise tahtlusega tegutsevale isikule omistada tema poolt kannatanule tahtmatult põhjustatud rasket tervisekahjustust automaatselt. Seetõttu peab toime pandud teo ja tekkinud raske tagajärje vahel olema mingi spetsiifiline seos. Riigikohtu hinnangul on vaja see seos tuletada teo toimepanija subjektiivsest suhtumisest oma teosse ja raskesse tagajärge: teo toimepanijal ei pea küll olema tahtlust KarS § 118 lg 1 pärase tagajärje osas, ent tal peab olema tahtlus sellise vigastuse tekitamise osas, mis päädib mõne KarS § 118 lg-s 1 sätestatud tagajärjega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendid nr 1-17-105, 1-16-6512 või 1-175883). Nt on selline tahtlus baaritüli käigus teist inimest tahtlikult rusikaga näkku tahtmatult surnuks lööval poksijal: vt asi nr 1-19-3763. Praegusel juhul tuleb jaatada teo toimepanijate vähemalt kaudset tahtlust tekitada kannatanule noaga mingid tõsist laadi vigastused. See on aga eeltoodust tulenevalt KarS § 118 lg 1 jaatamiseks piisav. Kaitsja ei ole rahul ka karistusmääraga ja leiab, et ei ole põhjendatud karistuse mõistmine selliselt, et A.Yurganchinile, kes vahetult noaga rasked tervisekahjustused tekitas mõistetakse võrdne karistus S.Gavriloviga. Kaitsja rõhutab seejuures, et ei vaidlusta Yurganchinile määratud õiglast karistust, vaid palub vähendada Gavrilovile mõistetud karistust. Kohtukolleegium sellega ei nõustu. Esmalt selgitab kohtukolleegium, et kaitsja arusaam nagu tema üldse saaks vaidlustada kaassüüdistatavale maakohtu poolt mõistetud karistust, on väär. Seadus seda ei võimalda. NImelt,
sätestab lõigete kaupa, millise apellatsiooni alusel, millised volitused ringkonnakohtul on ning raskendada saab isiku olukorda vaid siis kui selle ringkonnakohtul on sellesisulsie taotlusega kannatanu või prokuröri apellatsioon. Teiseks, süüdistatavatele on mõistetud karistused, mis on ligilähedased sanktsiooni alammäärale. Sanktsiooni alammäär on 4 aastat ja ülemmäär 12 aastat, siis olukorras, kus kuriteo tehioludest lähtuvalt mõjutavad isiku süü suurust ja seda süü suurenemise suunas, sellised faktorid nagu kuriteo toimepanemise vahendina noa kasutamine ja kuriteo toimepanemine avalikus kohas, ei saa mõistetud alammäärale ligilähedase ja tunduvalt alla sanktsioni keskmäära jääva karistuse puhul ei saa kohe kindlasti väita, et see karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdlase isikule (
Asjakohane on siinkohal viidata Riigikohtu otsuses 1-19-4150 rõhutatule ja nimelt. Riigikohus on oma otsuses rõhutanud, et kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui nimetatud küsimuse lahendamisel on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. Karistuse kohaldamine ei ole täiel määral taandatav õigusküsimuse lahendamiseks ning õiguslikke piire arvestav konkreetse karistusmäära valik on siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus (viimati Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes
lg 1 p-st 1 , § 344-345 lg-test 1, 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse S.Gavrilovi suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.