1-22-7918 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht 18. aprill 2023, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-22-7918 Kohtukoosseis Janika Ka

§ 50871mõttes.

3.2. Maakohus märkis, et rahalise karistuse tunnustamise ja täitmise lubatavuse otsustamiseks on vajalik tuvastada, kas MTÜ Kultuur.ee poolt sooritatud teo eest mõistetud rahalise karistuse tunnustamine ja täitmine on lubatav

§ 50870p 1-8 alusel.

Kuivõrd asja materjalidest nähtuvalt on kõnealusel juhul tegemist liiklussüüteoga, mis on loetletud

§ 50870p-s 2, siis on rahalise karistuse täitmine lubatav.

3.3. Eesti Vabariigis kehtiva õiguse kohaselt kvalifitseeritakse vastav tegu liiklusseaduse § 227 lg 3 järgi, mille eest on karistusena ette nähtud rahatrahvi kuni 200 trahviühikut (s.o kuni 800 eurot), arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kaheteistkümne kuuni. Kuna Läti Vabariigis mõistetud rahaline karistus (240 eurot) ei ületa siseriiklikus õiguses sama liiki teo eest ettenähtud rahalise iseloomuga sanktsiooni piirmäära, ei kuulu tunnustatav rahaline karistus

§ 50872lg 1 p 4 kohaselt vähendamisele.

3.4.

§ 50871

p 7 kohaselt on keelatud tunnustada ja täita kohtuotsust, mis tehti tagaselja, v.a

§-s 4897 ette nähtud juhtudel. Arvestades menetlusalune isiku seisukohta, et teda ei ole varasemalt rikkumisest teavitatud ning talle tuli Läti Vabariigi rahatrahvi määramise otsus 2

§-s 436 sätestatud rahvusvahelise kriminaalmenetlusalase koostöö lubamatuse aluseid ning ka lahendi tunnustamist ja täitmist piiravaid asjaolusid

§ 50871mõttes.

3.6.

§ 50874

kohaselt pööratakse rahatrahvina välja mõistetud summa Eesti riigi tuludesse, sest Eesti Vabariik ja Läti Vabariik ei ole kokku leppinud teisiti. Seega tuleb

§ 50874

alusel MTÜ-lt Kultuur.ee välja mõistetud ja tasumata rahaline karistus summas 240 eurot kanda Eesti riigi tuludesse. Määruskaebus

1. Harju Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse MTÜ Kultuur.ee seaduslik esindaja DKV, kes palub vaadata läbi Läti tehtud haldusõiguserikkumise otsus ja kohaldada minimaalseid karistusi; muuta kriminaalmenetlus administratiivmenetluseks. Kaebuse esitaja palub saata talle kiiruseületamise aruannete koopiad, et ta saaks nendega tutvuda. 4.
2. Kaebuse esitaja märgib, et esitab kaebuse asjaolu kohta, et Eesti on tunnustanud Läti liiklustrahvi Eesti kriminaalmenetluse seadustiku ja karistusseadustiku alusel. Lätis on süütegu haldusõiguserikkumine, mitte kriminaalkuritegu. Seetõttu ei olnud Eesti kohtul õigust rahatrahvi Eesti kriminaalmenetluse seadustiku järgi läbi vaadata, kuna rahatrahvi läbivaatamise kriminaalmenetlus piirdub süütegudega, mille eest on ette nähtud kriminaalvastutus. 4.
3. Kaebaja hinnangul oli Läti poolel kiiruseületamise kohta võimalik saata e-postiga teavet, kuid Läti saatis kirjad ettevõtte registrijärgsesse asukohta, teades, et kiri ei pruugi adressaadini jõuda. Kui seda ei saadeta tähitud kirjaga, siis ei saa väita, et adressaat oleks kirja kätte saanud. Oletuslik on maakohtu arvamus, et kirjad kätte saadi, tõestust selle kohta pole. Kaebajal on kahtlus, et Läti ei teavitanud neid teadlikult, kuigi neil olid olemas nii e-posti aadressid kui ka telefoninumbrid, mille kaudu ühendust võtta, kui nad soovisid probleemi otse lahendada. Kaebuse esitaja heidab ette, et Läti ei võtnud ühendust e-posti teel, mis oleks võimaldanud edaspidiseid vaidlusi vältida. Sellega võeti temalt võimalus
4. a ettevõtet kaitsta. Eraisikuna ta autot ei juhtinud, kuid autot juhtinud isikul puudus
5. a võimalus end kaitsta. 4.
6. Kaebuse esitaja väidab, et praegu kehtiva seaduse järgi oleksid Läti liiklusseaduse § 55 „Kiiruse, vahemaa ja intervalli mittejärgimine“ järgi trahvid järgmised: 3

§ 10

tulenevalt on kriminaalmenetluse keel eesti keel ja kõik dokumendid, mille lisamist kriminaal- või kohtutoimikusse taotletakse, peavad olema eestikeelsed või tõlgitud eesti keelde. Seega puudub eeltoodust tulenevalt alus seisukoha võtmiseks

1. aprilli
2. a kaebuse täienduse osas.
3. Teiseks peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et kuigi liiklussüütegusid menetletakse Eestis valdavalt väärteomenetluse sätete alusel (v.a KarS-i
4. ptk-s ettenähtud erisused) ja kõnealuste rikkumiste puhul polegi tegemist kuritegude, vaid väärtegudega, näeb väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 2 ette, et kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi.

1. ptk
2. jaotis (

§-d 50869-50877) reguleerib EL liikmesriigi rahalise karistuse ja rahatrahvi tunnustamist ja täitmist. Seega sõltumata asjaolust, et tegemist on kõnealuste tegude puhul väärtegudega, toimub rahatrahvi tunnustamine ja täitmine kriminaalmenetluse seadustiku (

) järgi ning maakohtul esines seaduslik alus rahatrahvi tunnustamist lahendada eelviidatud

-i sätete alusel.

1. Kolmandaks, mis puudutab kaebuse esitaja taotlust saata talle rikkumistega seotud menetlusdokumente, siis kohtule on edastatud tunnistus ja otsuse tõlge. Muu dokumentatsiooni saamiseks tuleb pöörduda menetleja – otsuse tegija – poole.
2. Kaebuse esitaja väidab jätkuvalt, et puudub tõestus selle kohta, et ta oleks kirja (trahviotsuse kohta) kätte saanud, heidab ette, et seda ei saadetud e-posti teel ning leiab, et kui kirja pole tähitult üle antud, siis ei saa eeldada, et see kätte saadi. Isik esitas sellise väite, et ta pole trahviotsust kätte saanud aga juba maakohtule, kes võttis seda arvesse otsustuse tegemisel, küsis täiendavat teavet Läti pädevalt ametiasutuselt ning sellest lähtuvalt esitas jälgitavad põhjendused selle kohta, miks 4

§ 4897lg 1 p-st 2 tulenevalt.

Märkida tuleb sedagi, et menetlusalune isik ei saa otsustada, mil viisil otsus talle kätte toimetatakse, kui seda on tehtud seaduses sätestatud viisil. Seega ainuüksi asjaolu, et seda ei edastatud talle e-posti teel, ei saa olla etteheidetav Läti poolele, kui seadus võimaldab saata ka posti teel. Seda enam, et tegemist on äriühinguga, kelle registrijärgne aadress ja sellel teel toimiv kontakt omab olulist kaalu. Nii nähtub mittetulundusühingute seaduse § 10 lg 1 p-st 2, et registrisse (mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse) kantakse mittetulundusühingu asukoht ja aadress ning § 75 lg-st 1, et registri eesmärk on m.h avalikustada teavet Eestis asuvate mittetulundusühingute kohta. Seega on registrisse kantud MTÜ asukoht ja aadress kontaktandmed, mille õigsust eeldatakse ja nende kaudu on MTÜ-ga seotud info edastamine ootuspärane ja lubatav ning sellisel viisil edastatud info tuleb lugeda kättetoimetatuks MTÜ-le. Puudulike või valeandmete korral registris vastutavad MTÜ asutajad ja juhatuse liikmed valeandmete esitamise eest. Seega ei ole posti teel saadetud kirja kättesaamine vaid Läti politsei, vaid äriühingu enda huvides. Teadlikult postkasti mitte kontrollides võtab aga seaduslik esindaja ise äriühingult võimaluse enda kaitsmiseks ning vajaliku info saamiseks. 11. Kohtupraktikas on leitud (Riigikohtu lahend nr 1-22-2024), et mitte ainult tähitud kirja allkirja vastu üle andmine ei anna ainuüksi alust kõnelda otsuse isikule kätte toimetamisest, vaid ka muul moel edastatud. Nii nähtub viidatud Riigikohtu lahendist, et rahatrahvi tunnustamisest ja täitmisest saab keelduda siis, kui täitmiseks edastatud tunnistusest ilmneb, et isikut ei teavitatud kirjaliku menetluse korral (s.h tagaseljaotsuse puhul) otsuse teinud riigi õigusaktide kohaselt isiklikult tema õigusest otsus vaidlustada ja sellise õiguskaitsevahendi tähtaegadest. Kui rahalise karistuse või rahatrahvi määramise aluseks olev otsus toimetati otsuse teinud liikmesriigi õiguse kohaselt isikule kätte koos teabega selle kohta, missuguse tähtaja jooksul ta saab otsust edasi kaevata, ei või täitva liikmesriigi pädev asutus keelduda otsuse tunnustamisest ja täitmisest. Trahviteate saatmine lihtkirjaga ja sel moel trahviteate kättetoimetatuks lugemine ei tähenda, et isikut pole raamotsuse ega kriminaalmenetluse seadustiku mõttes nõuetekohaselt teavitatud. Kättetoimetamise mõiste võib hõlmata erinevaid saadetise kohaletoimetamise viise ning menetluse eripära arvestades võib seadusandja mõnel juhul pidada küllaldaseks nt seda, et menetleja saadab trahviteate lihtkirjaga ning selle saab lugeda isikule kättetoimetatuks kindla ajavahemiku möödumisel. Lihtsustatud kättetoimetamist võib õigustada muu hulgas see, et samalaadseid rikkumisi pannakse toime palju ning nende eest kohaldatav rahatrahv pole suur, samuti võib arvesse võtta vajadust vältida riigil tekkivaid ülemääraseid kulutusi. Ka Eesti seadusandja on näinud ette, et teises EL liikmesriigis registreeritud mootorsõidukiga toimepandud liiklusväärteo korral võib kirjalikus hoiatamismenetluses saata mootorsõiduki eest vastutava isiku elu- või asukoha aadressil trahviteate lihtkirjaga, lugedes trahviteate kättetoimetatuks, kui on möödunud 30 päeva selle saatmisest (VTMS § 547 lg 5). Järelikult ei eelda trahviteate kättetoimetatuks lugemine tingimata seda, et teade tuleb saata nt tähtkirjaga ning anda see vahetult üle adressaadile või mõnele tema pereliikmele. Väärteomenetluse seadustiku viidatud säte näitab, et niisugune kättetoimetatuks lugemise viis pole Eesti õiguse üldpõhimõtetega vastuolus ning sellele toetudes välisriigi otsuse 5

§ 436lg 1 p 2).

Samuti ei kujuta see endast üldjuhul ülemäärast kaitseõiguse riivet.

1. Kuigi harvadel juhtudel võib ka postiteenuse osutajal esineda tõrkeid ja kirjad mitte jõuda adressaadini, siis juhtub seda äärmiselt harva ning eeldada seda iseenesest ei saa. Pealegi ei ole kaebaja käesoleval juhul suutnud tõstatada tõsiselt võetavat kahtlust, et ta pole tegelikult trahviteadet kätte saanud. Kohtupraktikas (vt Riigikohtu lahend nr 1-22-2024) omaksvõetud seisukoha järgi peab põhjendatud kahtluse tekkeks esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Põhjendatud või kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega, et kohtul tuleks aluseks võtta isiku jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad vähimadki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Kaitsetees peab seega olema usutav ja haakuma olemuslikult asjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu kõneleda ka põhjendatud kahtlusest. Kaitsepool pole kordagi väljendanud mittenõustumist trahvi määramise aluseks olevate asjaoludega. Sellisel moel toimimine oleks aga loogiline, kui isik peab rahatrahvi ka tegelikult ebaõigeks. Kaebuse esitaja ei väida otseselt kaebuses üldsegi seda, et ta ka tegelikult otsust kätte ei saanud, kinnitab vaid, et selline arvamus, et ta sai otsuse kätte, on oletuslik ja pole tõendatud. Kaebuse sisust nähtuvalt ei sea ta kahtluse alla sedagi, et otsuses toodud sõiduk kuulus MTÜ-le rikkumise toimepanemise ajal, et ta MTÜ seadusliku esindajana Lätis otsuses märgitud sündmuse toimumise ajal viibis, sõidukit juhtis ja võis seega ka kiirust ületada, kuid rõhutab vaid otsuse kättetoimetamisega seotud asjaolusid. Kaebuse esitaja ei too välja ka selliseid asjaolusid, mis annaksid tõsiseltvõetava aluse uskuda, et saadetis ei jõudnud tõepoolest adressaadini, st et posti kättesaamisel oleks esinenud ka varem probleeme: saadetised ei jõua kohale, neid varastatakse jne. Seega sellised asjaolud ei toeta kuidagi arvamust, et Läti trahviotsus ei saabunud ka tegelikult MTÜ registrijärgsele aadressile. Just sellisteks puhkudeks ongi loodud võimalus lugeda seadusega kooskõlas olevalt toimetatud dokument kättetoimetatuks isegi siis, kui isik ei ole allkirja vastu kinnitanud selle kättesaamist. Täiendavas seisukohas on MTÜ seaduslik esindaja viidanud koguni sellele, et ta pole väidetavalt MTÜ registreeritud aadressi juba pikalt külastanud, sest tal puudub selleks igasugune vajadus, kuna äriühingu asjaajamine toimub valdavalt just telefoni ja e-posti teel. Sellega isik sisuliselt möönab ka ise võimalust, et trahviotsus võib tegelikult siiski postkastis olla ja see on talle nõutaval viisil kätte toimetatud, kuid ta ei ole vaevunud seda lihtsalt kontrollima. Kui menetlusdokument on nõutaval viisil edastatud, tuleb see lugeda kättetoimetatuks.
2. Tulenevalt taotlusest kohaldada minimaalseid karistusi, puudub ringkonnakohtul alus rahatrahvi tunnustamise menetluses asuda ümber hindama Läti kohtuvälise menetleja otsust rahatrahvi määramise kohta. Kaebuse esitaja poolt välja toodud asjaoludest tulenevalt ei ole alust arvata, et mõistetud rahatrahv ei vastaks
3. a kehtinud trahvimääradele. Kaebuse esitaja ei ole täpsustanud, kuidas väidetavalt
4. a muutunud seadus mõjutab temale
5. a mõistetud karistusi ja ei ole välja toonud ka seda, et karistuse määrad oleksid muutunud kergemaks. Kaebuse esitaja ei ole tegelikult eitanud seda, et kui talle mõisteti karistused tõepoolest
6. a, siis võisid mõistetud trahvid olla kooskõlas tollaste trahvimääradega. Kaebaja seab kahtluse alla vaid selle, kas otsused olid tehtud ikka
7. a, mil eelduslikult sellised trahvimäärad tõepoolest kehtisid. Ringkonnakohus kinnitab, et nii tunnistusest kui kohtuvälise menetleja otsusest rahatrahvi määramise kohta nähtub üheselt, et otsus on tehtud
8. detsembril
9. a. Olukorras, kus otsuse tegemise ajas kahtlust ei ole, kaotavad oma tähenduse väited võimaliku
10. a toimunud seaduse muudatuse kohta.
11. Kaebuse esitaja poolt välja toodud väidetavad trahvimäärad eurodes on aga eksitavad, sest ei kattu otsustes ja tunnistuses (originaalis ja inglise keelses tõlkes) toodud trahvimääradega. Kuigi tunnistuse eesti keelses tõlkes on ilmselge ebatäpsus trahvimäära kohta justkui oleks karistatava teo eest karistusena ettenähtud rahatrahv 16 trahviühikut (millega seoses esitas maakohus juba 6

§-dest 337 lg 1 p 1 ja 390 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 7