KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Siiri Malmberg Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 04. aprill 2023, Pärnu kohtumaja Tsiviilasja number 2-22-163

§-s 4034 sätestatud kohustuste täitmist.

1. 06.01.2023 määrusega võttis kohus hageja hagi kostja vastu menetlusse ja kohustas kostjat esitama kirjalik vastus 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest alates. Sama määrusega hoiatas kohus, et kohus võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult või elektroonselt. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks (TsMS § 407 lg 1). Samuti selgitas kohus määruses hagejale, et kuna hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte kohta andmeid ei esitanud, siis kohus ei pruugi hagi täies ulatuses rahuldada.
2. 17.02.2023 ja 07.03.2023 tegi kohus hagejale kohtunõude vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas. Hageja esitas oma vastused 06.03.2023 ja 03.04.
3. Kohtuotsuse põhjendused
4. TsMS § 407 lg 1 sätestab, et kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Vastavalt TsMS § 407 lg-le 2 eeldatakse TsMS § 407 lg-s 1 sätestatud hageja nõusolekut, kui hageja ei ole kohtule teatanud, et ta ei soovi tagaseljaotsuse tegemist. Kohus toimetas dokumendid kostjale kätte KÄPO kaudu, s.o hagiavalduse menetlusse võtmise määruse 06.01.2023 ja hagimaterjalid 09.01.
5. Seega möödus kostjal hagivastuse esitamiseks antud tähtaeg 14 päeva 23.01.
6. Kostja hagile vastust esitanud ei ole. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et tagaseljaotsuse tegemise eeldused on täidetud.
7. Kohus on seisukohal, et hagiavaldus on selles märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud. 7.

§ 402

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

§ 1

lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid Bigbank AS ja kostja 13.08.2019 tarbijakrediidileping nr SL19-01-1611157, mille alusel sai kostja krediiti summas 9120 eurot. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega. Kuna lepingust nähtub, et Bigbank AS, kes on tegutsenud oma majandus- ja kutsetegevuses, on andnud kostjale kui füüsilisele isikule laenu, siis on kohus seisukohal, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga. 8. Vastavalt

§ 4034

lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Hageja on 06.03.2023 ja 3

§ 4034lg-s 6 sätestatud kohustust veenduda kostja krediidivõimelisuses.

9.

§ 4062

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta

1. jaanuariks ja
2. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Eesti Panga veebilehe andmetel oli lepingu sõlmimise ajal kehtinud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 19,37%. Seega kolmekordne määr oli 58,11%. Hagiavalduses on esitatud asjaolu, mille kohaselt oli laenu intressimäär 29,90% aastas ja lepingu põhitingimustes on kokkulepitud krediidikulukuse määr 34,69% aastas. Seega ei ole tarbijakrediidileping eeltoodud alusel tühine. Kohtule ei ole teada asjaolusid selle kohta, et krediidikulukuse määr oleks lepingus märgitud ebaõigesti. 10.

§ 100

sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Kostja tegi pärast laenusumma väljamaksmist 6 graafikujärgset makset summas 429,37 eurot, mis arvestati põhivõla katteks. Kostja ei täitnud oma lepingust tulenevat kohustust kohaselt ning Bigbank AS ütles lepingu üles 23.07.2020 ja loovutas nõude hagejale 29.09.2021. Kostja ei ole põhinõude suurust ega arvestust vaidlustanud. Kohus rahuldab nõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 13.08.2019 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr SL19-01-1611157 tuleneva põhivõla summas 8690,62 eurot. 11.

§ 397lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Bigbank AS ja kostja on 13.08.2019 lepingu sõlmimisel kokku leppinud intressi maksmises. Poolte kokkuleppe kohaselt oli intressi määraks 29,90% aastas. Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata intress kokku summas 903,02 eurot. Hageja on intressi arvestanud alates 15.04.2020 kuni 23.07.2020 summas 854,38 eurot ning alates 16.07.2020 kuni 23.07.2020 summas 48,64 eurot. Kohus rahuldab hageja nõude intressi summas 903,02 euro väljamõistmiseks kostjalt. 12.

§ 101

lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

§ 101

lg 2 esimene lause sätestab, et võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.

§ 415

lg 1 esimese lause kohaselt tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada 4

§ 1132

lg 1 kui ka

§ 1132lg 2 p-i 3 alusel. Kohus märgib, et vastavalt Ts

MS § 5 lg-le 1 menetleb kohus hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Vastavalt TsMS § 407 lg-le 1 võib kohus tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. S.t kohus ei saa hagi rahuldada ulatuses, mis ei ole hagiavalduses märgitud asjaoludega õiguslikult põhjendatud. Tagaseljaotsust tehes saab kohus hagi õigusliku põhjendatuse hindamisel lähtuda üksnes kostjale kättetoimetatud hagiavalduses toodud asjaoludest, mis loetakse TsMS § 407 lg 1 teise lause kohaselt kostja poolt omaks võetuks. Kohus ei saa tagaseljaotsust tehes hinnata ega arvestada võimalikke hagile lisatud tõendeid. Hagi õiguslikult põhjendatus peab nähtuma hagist endast. Kui hageja on hagisse asjaolud kirjutanud puudulikult või on rikkunud seaduses sätestatud piiranguid, siis ei saa sissenõudmiskulude hüvitise nõuet pidada vastavas ulatuses õiguslikult põhjendatuks. Õiguslikult põhjendamatus ulatuses peab kohus nõude jätma rahuldamata. 14. Hageja palub kostjalt välja mõista vastavalt

§ 1132

lg 2 alusel võla sissenõudmiskulu summas 50 eurot.

§ 1132

lg 2 p-i 3 alusel, mis sätestab, et majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda pärast lepingu lõppemist tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni üle 1000 euro. Kohus märgib, et

§ 1132

seab piirangud tarbijast võlgnikult nõutavatele sissenõudmiskuludele ning seab neile konkreetsed ülempiirid ning tarbija kahjuks kõrvalekalduvad kokkulepped on tühised (

§ 1132

lg 6).

§ 1132

alusel on võlausaldajal õigus nõuda sissenõudmiskulude hüvitist vaid siis, kui ta on need kulud reaalselt kandnud ning võlausaldaja peab olema võimeline neid ka tõendama. Tegemist ei ole seadustatud hinnakirjaga. Tarbijalt on õigus nõuda tasu konkreetsete meeldetuletuskirjade eest ning lisaks sissenõudmiseks tehtud muude toimingute kulud (nt telefonikõned, võimalikud registripäringud, võlgnikuga kohtumine jne) piirmäära ulatuses. Samuti tuleb lähtuda ka sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud piirangust, s.o lepingu lõppemisest või eelmise tasulise meeldetuletuskirja saatmisest on möödunud vähemalt 7 päeva, mida tuleb nõude hindamisel arvestada. Teave meeldetuletuskirjade saatmise, sisu, aja ja viisi kohta ning muude toimingute tegemise aeg, sisu ja kulud peavad nähtuma hagist. Hagiavaldusest ei nähtu milliseid toiminguid ja millal võlausaldaja on teinud võla sissenõudmiseks. Samuti ei ole välja toodud iga toimingu maksumust. Hageja nimetab, et on teinud pingutusi, et kostjaga ühendust saada, edastanud temale meeldetuletuskirju, teinud kõnesid ja täitnud muid ülesandeid asja kohtuväliseks lahendamiseks, kuid nimetatud kulude kandmist esitatud materjalidest ei nähtu. Lähtuda ei saa ainuüksi eeldusest, et kuna tarbija on jäänud laenu tasumisega võlgnevusse, siis ilmselt on hagejal tekkinud kulusid, mille saaks tarbijalt ilma kulusid täpsemalt põhjendamata ja sisustamata sisse nõuda. Seadusandja ongi kehtestanud esimese meeldetuletuskirja eest suurema ülempiiri, et osaliselt hüvitada ka võlausaldaja üldkulusid. Hagist ei nähtu võimalike toimingute tegemise täpsemad asjaolud, s.o nende sisu ja kulu. Kohus leiab, et hageja 5

§ 1132regulatsioon seob suures osas hüvitise meeldetuletuskirjade saatmisega.

Meeldetuletuskirju tuleb mõista kitsendavalt arvestades

§ 1132tarbijakaitselist iseloomu.

Meeldetuletuskiri on tarbijale kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis saadetud teade, mille ainuke eesmärk

-i regulatsiooni kontekstis on võlgnikule meelde tuletada oma kohustust eelnev võlg ära maksta (vt Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaanne I, § 1132 kommentaarid, lk 580). Hagi materjalide pinnalt peab olema võimalik tuvastada

§ 1132eelduseid, sh sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud piiranguid.

Käesolevalt ei ole see võimalik, sest hagi ei sisaldanud vastavat teavet. Seega ei ole hageja sissenõudmiskulude hüvitise nõue 50 euro osas õiguslikult põhjendatud ja see tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud

1. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1).
2. Menetluskulud jäävad kostja kanda (TsMS § 163 lg 1). Kuigi kohus rahuldab hagi osaliselt, arvestab kohus asjaolu, et hagiavaldus rahuldatakse 99,67% ulatuses ja väljamõistetava riigilõivu suurus on nii hagiga taotletu kui väljamõistetuga võrreldes sama (riigilõivuseaduse (RLS) lisa 1 kohaselt on riigilõivu suurus hagi esitamisel hinnaga vahemikus 12 501 – 15 000 eurot summas 910 eurot). Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 910 eurot. Kohus rahuldab hageja menetluskulude taotluse. Riigilõiv on kohtu arvates vajalik ja põhjendatud menetluskulu. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele hagiavalduselt kokku tasutud riigilõiv 910 eurot. Riigilõiv on kohtute infosüsteemist nähtuvalt tasutud.
3. Vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on esitanud kohtule Ts

MS § 177 lg 4 kohase taotluse, et kohus märgiks menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) Siiri Malmberg kohtunik 6