Obsah (8)

§ 115§ 128§ 1038§ 305§ 113§ 306§ 1037§ 307

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke, Vahur-Peeter Liin Otsuse tegemise aeg ja koht 31. jaanuar 2023, Tartu Tsiviilasja number 2-

) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja

1. märtsil 2019 Estla Houses OÜ-ga videovalve lepingu nr VD-19/0335, mille kohaselt oli hageja kohustatud
2. maist 2019 osutama Estla Houses OÜle videovalveteenust aadressil Puumaja, Õru alevik, Valga vald. Estla Houses OÜ-l oli kohustus tasuda igas kuus koos käibemaksuga 1452 eurot. Hageja ostis ja paigaldas objektile valveteenuse osutamiseks seadmed, mille eest ta tasus 18 778 eurot 44 senti. Seadmete paigaldamine objektile maksis 5168 eurot 76 senti, mille eest Estla Houses OÜ hagejale ei tasunud. Hagejale jäi seadmete omand ning Estla Houses OÜ-l oli õigus seadmeid lepingu kehtivuse ajal ajutiselt vallata, kuid lepingu lõppedes oli Estla Houses OÜ-l kohustus seadmed hagejale tagastada. Hageja sõlmis
3. aprillil 2019 Elisa Eesti AS-iga andmesidelepingu ja vara üürilepingu, millega hageja üüris Elisa Eesti AS-ilt ruuteri ja paigaldas selle objektile. Vara üürilepingu lõppemisel oli hagejal kohustus ruuter Elisa Eesti AS-ile tagastada. Ruuteri tagastamata jätmise korral oli hagejal kohustus hüvitada Elisa Eesti AS-ile ruuteri maksumus 1170 eurot.
4. märtsil 2021 kinnitas Elisa Eesti AS, et neile ei ole ruuterit tagastatud. Estla Houses OÜ jäi teenuse eest tasumisega võlgu ning viimane pretensioon saadeti Estla Houses OÜ-le
5. juulil
6. Estla Houses OÜ võlga ei tasunud, misjärel leping lõpetati ja
7. juulil 2019 ühendati objekt hageja süsteemist lahti. Hageja pöördus korduvalt Estla Houses OÜ poole sooviga seadmed objektilt eemaldada. Hageja saatis
8. juulil 2019 kostjale kaks pakkumust kehtivusega
9. oktoober
10. Pakkumuses oli kirjas, et lepingu lõpetamisel kuuluvad seadmed tagastamisele. Kostja pakkumustele ei vastanud. Hageja on pöördunud korduvalt kostja poole sooviga seadmed objektilt demonteerida ja enda omandisse tagasi saada. Kostja ei ole seadmeid tagastanud. Hageja on asjaõigusseaduse (AÕS) §-de 68 ja 92 kohaselt seadmete omanik. Seadmed asuvad kostjale kuuluval kinnisasjal olevas hoones. Kostja valdus on AÕS § 34 järgi ebaseaduslik. Hagejal on õigus nõuda kahju hüvitamist. Kuna kostja on selgesõnaliselt keeldunud seadmete valduse tagastamisest, siis ei ole täiendavate tähtaegade andmine vajalik. Hageja on kaotanud huvi seadmete tagastamise vastu, sest hagejal ei ole mingit teadmist, mis seisukorras on 2 seadmed, kas nad töötavad ja kas neid on nõuetekohaselt käsitletud ja hooldatud. Hageja on seadmete eest tasunud 18 778 eurot 44 senti, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hagejal on õigus nõuda ruuteri valduse tagastamise asemel kahju hüvitamist. Kostja on keeldunud hagejale üle andmast ruuteri valdust. Hageja ei ole saanud täita Elisa Eesti AS-iga sõlmitud lepingust tulenevat kohustust tagastada ruuter.

§ 115

lg 2 koosmõjus

§ 128lg-ga 3 tuleb kostjal hüvitada hagejale ruuteri väärtus 1170 eurot.

Kostja pidi olema teadlik sellest, et seadmed kuuluvad hagejale või hageja valdusesse ja nende kasutamise eest tuleb tasuda, hiljemalt

1. aprillil 2020, kui hageja nõudis seadmete valdust tagasi, kuid kostja sellest alusetult keeldus. Arvestades, et kostja on vähemalt perioodil
2. aprill 2020 kuni hagi esitamiseni ehk
3. aprill 2021 seadmeid omavoliliselt kasutanud (või vähemalt saanud kasutada), on kostja saanud kasutuseeliseid vähemalt 14 520 eurot (12x1210). Hagejal on õigus nõuda kostjalt seadmete kasutamisest saadud kasu hüvitamist. Riigikohus on tsiviilasja nr 2-16-6563 otsuse punktis 41 märkinud, et pahauskne valduse rikkuja peab

§ 1038esimese lause järgi hüvitist maksma sõltumata sellest, kas ta asju kasutas.

Hagejal on õigus nõuda seadmete paigaldamise tasu hüvitamist. Kostjal sai kasutuseelis tekkida seeläbi, et hageja paigaldas seadmed objektile ehk kostja kasu seisnes juba selles, et objektil olid vastavad seadmed, mille kaudu sai kostja objekti valvata ilma selle eest tasu maksmata. Seadmete paigaldamise hind on 5168 eurot 76 senti ning see on endiselt hagejale tasumata. Hagejal on õigus nõuda kostjalt õigusabiteenuse kulude hüvitamist. Kuivõrd kostja keeldus põhjendamatult seadmete valduse tagastamisest hagejale, oli hageja sunnitud oma õiguste kaitseks pöörduma advokaadibüroo poole olukorra lahendamise osas nõu saamiseks. Selle tulemusena saadeti

1. novembril 2020 kostjale nõudekiri ning hageja tegi 504 euro suuruse kulutuse. Alternatiivselt on hagejal õigus nõuda kostjalt saamata jäänud tulu AÕS § 85 lg 2 alusel. Estla Houses OÜ-ga sõlmitud lepingu kohaselt oli kuutasu 1210 eurot (+ käibemaks). Seega alates
2. aprillist 2020 kuni hagi esitamiseni oleks hageja saanud seadmete kaudu teenida tulu vähemalt 14 520 eurot. Seega, kui kohus mingil põhjusel leiab, et seadmete kasutamisest saadud kasu hüvitamise nõue ei kuulu rahuldamisele, palus hageja välja mõista kostjalt saamata jäänud tulu summas 14 520 eurot. Kostjal ei olnud õiguslikku alust seadmeid vallata ega kasutada, sh ei olnud kostjal õigust teostada seadmete suhtes üürileandja pandiõigust. Kostja oli teadlik, et seadmed ei kuulu Estla Houses OÜ-le kui üürnikule pea koheselt pärast seadmete objektile paigaldamist, sest seadmed olid selgelt identifitseeritavad kui hageja omand. Kostja sai hiljemalt
3. a septembris teada, et seadmed ei kuulu Estla Houses OÜ-le, kuid ei öelnud esimesel võimalusel üürilepingut üles, mis tähendab, et võimalik kostja pandiõigus seadmetele lõppes. Üürileping lõppes
4. oktoobril 2019 Estla Houses OÜ tegevuse lõppemise tõttu. Samuti on kostja oluliselt kuritarvitanud üürileandja pandiõigust, sest kostja ei ole pandiõigust teostanud mõistliku aja jooksul ehk pandiesemeid nõude katteks realiseerinud vaid seadmed lihtsalt endale võtnud. Seega tuleb kostja kui üürileandja pandiõigusest tulenevatest õigustest ilma jätta.
5. Kostja hagi ei tunnistanud. Lepingulise kahju hüvitamise nõue tuleb esitada Estla Houses OÜ kui lepingupartneri vastu. Kui hageja leiab, et Estla Houses OÜ valdusesse jäid tema seadmed või on tal lepingust tulenev nõue, siis tulnuks sellised nõuded esitada Estla Houses OÜ pankrotimenetluses. Kostjal on tekkinud üürniku Estla Houses OÜ suhtes üürileandja pandiõigus. Seadusjärgne pandiõigus tekib

§ 305

regulatsiooni kohaselt üürilepingu sõlmimisel ja ulatub kõigile üürniku valduses olevatele asjadele. Hageja on kinnitanud, et valveseadmed on viidud 3 kinnistule

1. a aprillis, järelikult on kostja pandiõigus nendele valveseadmetele samuti tekkinud
2. a aprillis, seadmete paigaldamise hetkest. Hageja pidanuks

§ 305

lg 3 rakendamiseks juba seadmete paigaldamisel teavitama kostjat, et hageja jääb seadmete omanikuks. Riigikohtu seisukoha järgi ei kohaldu

§ 305

lg 3 juhul, kui üürileandja sai alles pärast üürilepingu ülesütlemist teada, et asjad ei kuulu üürnikule. Pankrotimäärusest nähtuvalt oli Estla Houses OÜ-l kostjale tasumata üüriarved juuli 2018 – august 2019 eest kokku 6388 eurot 20 senti. See annabki kostjale seadusliku aluse asjade kinnipidamiseks ja nende valdamiseks, samuti soovi korral pandiõiguse realiseerimiseks. Kui ka hageja omandiõigus seadmetele eelneks kostja kui üürileandja pandiõigusele, ei kaotaks see pandiõigust ja sellest tulenevat asjade valdamise õigust ära. Kui hagejal õnnestub tõendada

§ 305

lg 3 eeldused (üürileandja teadmine või teadma pidamine), siis ta peab oma (omandi)õiguse ka realiseerima ehk oma õiguse maksma panema, mis tähendab seda, et hageja peab oma asjad välja nõudma. Hageja ei ole asunud realiseerima asjade omandist tulenevaid õigusi ehk ei ole esitanud vindikatsioonihagi. Hageja kohtueelsed nõudekirjad asjade väljanõudmiseks ei ole samastatavad oma õiguse maksmapanekuks asjade väljanõudmiseks. Kostja käitumine ei ole õigusvastane, kuid kahju hüvitamise nõue eeldab loomulikult kostja seadusevastast käitumist. Samuti on tõendamata kasutuseeliste hüvitamise nõue ja väide, et kostja on saanud valveseadmeid kasutada. MAAKOHTU LAHEND 3. Tartu Maakohus rahuldas 5. septembri 2022. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 40 141 eurot 20 senti ja viivise põhinõudelt alates 16. aprillist 2021 kuni põhinõude täitmiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Maakohus leidis, et seadusjärgne pandiõigus tekib üürilepingu sõlmimisel vallasasjale ja annab pandipidajale mh õiguse asja vallata ja seega ka õiguse keelduda pandieseme väljaandmisest omanikule AÕS § 83 lg 1 järgi (vt Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-808, p 18; 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p-d 34, 55, 64). Hageja on aga seisukohal, et kohaldub

§ 305

lg 3, mis näeb ette, et üürileandja pandiõigusele eelnevad kolmanda isiku õigused asjadele, mille kohta üürileandja teadis või pidi teadma, et need asjad ei kuulu üürnikule, samuti üürniku valduses olevatele asjadele, mis on omanikult või eelmiselt valdajalt varastatud, kadunud või muul viisil omaniku või eelmise valdaja tahte vastaselt valdusest välja läinud. Hageja arvates teadis kostja juba Estla Houses OÜ-ga sõlmitud üürilepingu kehtivuse ajal, et seadmed kuuluvad hagejale. Kohus nõustus siinkohal hagejaga ning hageja on kohtu hinnangul vastavat seisukohta selgitanud ja tõendanud. Hageja oli seisukohal, et vaidlusalused seadmed on selgelt identifitseeritavad kui hageja omand. Kohus nõustus hageja käsitlusega. Kohtu hinnangul on üldtuntud asjaolu, mille kohta saab usaldusväärset teavet menetlusvälistest allikatest, et hageja on Eesti üks suurimaid ja tuntumaid valveteenuse pakkujaid ning nende logo on unikaalne ja tuntud. Kostja ei ole vaidlustanud seda, et seadmete peal oli hageja logo. Seega on hageja tõendanud, et seadmed olid lihtsalt identifitseeritavad neil oleva logo tõttu, mistõttu ei ole eluliselt usutav, et kostja ei teadnud, et seadmed kuuluvad hagejale. Samuti lükkab kostja väited ümber Estla Houses OÜ ja kostja vaheline üürileping, mis viitas selgelt, et valvesüsteemi leping sõlmitakse kolmanda isikuga (lepingu p 3.2.2, tl 154). Kohus oli seisukohal, et kui kostja üürileandjana võimaldas Estla Houses OÜ-l kui üürnikul sõlmida objekti valvamiseks lepingu, ei olnud kostjal põhjust eeldada, et objektil asuvad valvesüsteemi 4 seadmed kuuluvad Estla Houses OÜ-le ning nende suhtes on võimalik rakendada üürileandja pandiõigust. Samuti on kohtu hinnangul hageja õigesti osundanud, et Estla Houses OÜ pankrotiavalduse menetluses esitatud nõuded ja puuduvad viited pandiõigusele kinnitavad, et kostja oli teadlik seadmete kuuluvusest hagejale ning et ta pole teostanud üürileandja pandiõigust. Kohus leidis, et kui kostjal olekski olnud üürileandja pandiõigus seadmetele, siis oleks kostja andnud teada pankrotimenetluses, et Estla Houses OÜ-le kuuluvad väärtuslikud valvesüsteemi seadmed, mille osas on kostjal üürileandja pandiõigus. Estla Houses OÜ pankrotimääruse kohaselt lõpetati üürileping 31. oktoobril 2019 poolte kokkuleppel ja Estla Houses OÜ tegevuse lõppemise tõttu objektil. Seega ei lõppenud üürileping kostja poolt üürilepingu ülesütlemisega vaid poolte kokkuleppega. Seega oli kostja kõige hiljemalt 2019. aasta septembris, st enne üürilepingu lõppemist teadlik, et seadmed kuuluvad hagejale, kuid ei öelnud viivitamatult üürilepingut üles, mis tähendab, et üürileandja pandiõigus seadmetele lõppes enne kui üürileping kostja ja Estla Houses OÜ vahel ehk enne väidetavat pandiõiguse teostamist (

§ 306lg 4).

Vastuoluline on kohu hinnangul kostja tuginemine sellele, et ta enda väitel teostas vaidlusaluste seadmete suhtes pandiõigust, kuid ta ei ole pandiõiguse tekkimisest alates seadmeid võõrandanud ehk seadmete arvelt enda nõuet Estla Houses OÜ vastu rahuldanud. Kohus nõustus hageja käsitlusega, et kostja ei ole omandiõigust teostanud, vaid on seadmed lihtsalt endale võtnud. AÕS § 292 lg-st 1 ja 3 ning kohtupraktikast tuleneb, et ühelgi juhul ei olnud kostjal õigus seadmeid endale jätta. Kui kostja väidab, et ta kasutas üürileandja pandiõigust, oleks ta pidanud seadmed maha müüma mõistliku aja jooksul ning ainult võlgnetava summa ulatuses. Kostja tugineb sellele, et tema nõue Estla Houses OÜ vastu oli 6388 eurot 20 senti, seadmete maksumus 18 778 eurot ehk ligi kolm korda rohkem. Üürileandja ei tohi oma pandiõigust kuritarvitada ega rikkuda panditud asjade omanike õigusi, st võtta oma valdusse rohkem asju, kui on vajalik tema nõuete rahuldamiseks. AÕS § 295 lg 2 kohaselt pärast müügikulude tasumist ja pandipidaja nõude rahuldamist ülejäänud raha tagastatakse pantijale. Nõustuda tuleb kostjaga selles, et seaduses ei ole otsesõnu reguleeritud aega, mil vallaspant tuleb realiseerida. Küll oli aga kohus seisukohal, et kostja ei ole vallaspanti müünud mõistliku aja jooksul. Arvestades, et kostja oli teadlik juba Estla Houses OÜ-ga sõlmitud üürilepingu sõlmimisel, et Estla Houses OÜ-l on õigus kolmandalt isikuga sõlmida valveteenuse osutamise leping ning hageja valveseadmetel on peal identifitseerivad kleebised, oli kohtu hinnangul kostja minetanud pandiõiguse teostamiseks mõistliku aja juba hagiavalduse esitamise ajaks. Samuti leidis kohus, et isegi kui kostjal oleks olnud seadmetele üürileandja pandiõigus, lõppes see pandiõigus

§ 306lg 4 alusel.

Kohus leidis, et hagejal on õigus esitada kostja vastu kahju hüvitamise nõue. Hageja on tõendanud, et ta on kostjalt korduvalt nõudnud seamete valdust (hagiavalduse lisad 18 ja 19 ). Vastavates nõudekirjades on hageja kostjale andnud ka täiendavaid tähtaegasid, neist viimane oli

1. november
2. Kostja keeldus seadmete valduse tagasiandmisest
3. novembril 2020 (tl 159). Kohus selgitab, et kui kostja on selgesõnaliselt keeldunud seadmete valduse tagastamisest, ei ole Riigikohtu praktika järgi täiendavate tähtaegade andmine enam vajalik. Ka on hageja esile toonud, et ta on kaotanud huvi seadmete tagastamise vastu, sest tal ei ole mingit teadmist, mis seisukorras on seadmed, kas nad töötavad ja kas neid on nõuetekohaselt käsitletud ja hooldatud. Kostja ei ole väitnud, et seadmed on plaaniliselt hooldatud, mistõttu nõustus kohus hagejaga, et seadmed võivad tõenäoliselt olla pea kolm aastat hooldamata. Sellises olukorras on hageja põhjendatult kaotanud huvi esemete 5 tagastamise vastu ja vastava olukorra on tekitanud kostja põhjendamatu viivitus seadmete valduse tagastamisel. Hagejal on õigus nõuda seadmete tagastamise asemel kahju hüvitamist. Kui võlgnik on omandiõiguse kostja valduses olevatele asjadele kaotanud, annab see aluse nõuda asjade asemel kahju hüvitamist nende väärtuse hüvitamise näol. Kostja keeldumine seadmete valduse üleandmisest hagejale kui seadmete omanikule rikub selgelt hageja omandiõigust seadmeid vallata, kasutada ja käsutada. Hageja on seadmete eest tasunud
4. a 18 778 eurot 44 senti ning arvestades seadmete ostust möödunud lühikest aega ei ole eelduslikult nimetatud seadmeid võimalik lahendi tegemise hetkel soetada märgitust odavamalt. Eelnevast tulenevalt tuleb kostjal hüvitada hagejale kahju 18 778 eurot 44 senti. Kostja keeldumine ruuteri valduse üleandmisest rikub hageja Elisa Eesti AS-iga sõlmitud lepingust tulenevat õigust ruuterit vallata ning on otseses põhjuslikus seoses sellega, et hagejal ei olnud võimalik täita Elisa Eesti AS-i ees kohustust tagastada ruuter, mille tulemusel on Elisa Eesti AS-il õigus nõuda hagejalt ruuteri väärtuse hüvitamist. Vara (ruuteri) üürilepingust tulenes hagejale kohustus tagastada ruuter lepingu lõppedes ning seda sellises seisukorras nagu see hagejale üle anti. Kui hageja ei tagasta ruuterit, tuleb tal hüvitada ruuteri väärtus 1170 eurot. Eelnevast tulenevalt ja

§ 115

lg 2 koosmõjus

§ 128lg-ga 3 tuleb kostjal hüvitada hagejale ruuteri väärtus 1170 eurot.

Kuivõrd kostja keeldus põhjendamatult seadmete valduse tagastamisest hagejale, oli hageja sunnitud oma õiguste kaitseks pöörduma advokaadibüroo poole olukorra lahendamiseks nõu saamiseks. Sellega seoses tegi hageja kulutusi summas 504 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kostjal on olnud võimalus kasutada seadmeid omavoliliselt objekti valvamiseks ja jälgimiseks ehk sisuliselt tarbida teenust, mis on üks hageja äritegevuse põhilisi teenuseid, ilma selle eest tasu maksmata. Selliselt on kostja saanud TsÜS § 62 lg 1 mõttes seadmetest kasu kasutuseelisena, seal hulgas hoidnud kokku kulusid, mis ta oleks kandnud, kui oleks seadmeid kasutanud õiguspäraselt kehtiva lepingu alusel. Hageja on selgitanud, et seadmeid on valveteenuse eesmärgi võimalik kasutada ka üle võrgu, läbi mille on võimalik valvekaamerate kaudu näha objektil toimuvat. Lisaks on objektil videosüsteemi salvestusseade, mis salvestab objekti videopilti hoolimata sellest, kas üle võrgu vaadatakse objektil toimuvat või mitte. Seadmete kasutamise teenuse kuutasu oli 1210 eurot (+käibemaks). Riigikohus on märkinud, et pahauskne valduse rikkuja peab

§ 1038esimese lause järgi hüvitist maksma sõltumata sellest, kas ta asju kasutas.

Hageja nõuab perioodi

1. aprill 2020 (hageja hinnangul päev, mil kostja pidi teadlik olema, et seadmed kuuluvad hagejale) kuni hagi esitamiseni
2. aprill 2021 saanud seadmete ebaseaduslikust valdusest kasu 14 520 eurot (12 x 1210). Seetõttu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista seadmete ebaseaduslikust valdusest saadud kasu 14 520 eurot. Hagejal on õigus nõuda seadmete paigaldamise tasu hüvitamist. Kasutuseelis sai kostjal üleüldse tekkida seeläbi, et hageja paigaldas seadmed objektile ehk kostja kasu seisnes juba selles, et objektil olid vastavad seadmed mille kaudu sai kostja teostada valvet objektil ilma selle eest tasu maksmata. Selle kulu on kostja hoidnud kokku, kui kasutas alusetult hageja seadmeid ning peab selle hüvitama

§ 1037alusel.

Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista seadmete paigaldamise tasu 5168 eurot 76 senti. Kohus rahuldas hageja põhinõuded, mistõttu kostjal tuleb tasuda hagejale viivist põhinõudelt

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras. 6 Maakohus jättis menetluskulud Ts

MS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks TsMS § 177 lg 2 alusel mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjal tekkis seadmetele üürileandja pandiõigus

§ 305järgi, mis annab kostjale õigusliku aluse asjade valdamiseks ja kinnipidamiseks.

Seda, et üürileandja pandiõigus laieneb seaduses sätestatud tingimustele vastavatele asjadele sõltumata sellest, kas asjad kuuluvad üürnikule või kolmandale isikule, on sõnaselgelt väljendanud ka Riigikohus (tsiviilasi nr 3-2-1-8-08 p 12). Kostja pandiõigus on valveseadmetele tekkinud

1. a aprillis. Kostja hinnangul ei vaielnud hageja vastu väitele, et üürileandja pandiõigus on tekkinud, seda kinnitab
2. juuni
3. a kohtuistungi protokoll. Hageja ei ole tõendanud, et kostja teadis või pidi teadma, et seadmed kuuluvad hagejale. Üürileandja teadmist või teadma pidamist saab hinnata üürileandja pandiõiguse tekkimise seisuga. Kui üürileandja saab kolmanda isiku õigusest teada hiljem, siis see üürileandja pandiõiguse ja kolmanda isiku õiguste vahekorda enam ei mõjuta. Hageja ei ole esitanud
4. a aprilli kohta, mil seadmed paigaldati, mitte ühtegi tõendit, et kostja on sellest midagi teadnud või et kostja oleks midagi teadnud seadmete omanikust. Hageja ei teavitanud seadmete paigaldamisel kostjat (üürileandjat) enda omandiõigusest valveseadmetele. Seega on hageja jätnud ise oma huvid kaitsmata. Riigikohtu seisukoha järgi ei kohaldu

§ 305

lg 3 juhul, kui üürileandja sai alles pärast üürilepingu ülesütlemist teada, et asjad ei kuulu üürnikule. Hageja viitab kirjavahetustele, nõudekirjadele ja muudele tõenditele, mis on tekkinud alles peale üürilepingu ülesütlemist 2019. a juulis. Need tõendid ei oma tähendust

§ 305lg 3 kohaldamisel.

Kostja on arvamusel, et kleepsust ei saa teha järeldusi seadmete kuuluvuse kohta. Hageja müüb seadmeid, samuti rendib neid. Hageja hakkas osutama ka valveteenust ja kleeps „G4S“ viitab eelkõige just sellele, et siin objektil valvab hageja. Sellised turvafirma kleepsud on preventiivsed ja annavad võimalikule sissetungijale signaali, et objekt on valve all. Estla Houses OÜ ja kostja vaheline üürileping on sõlmitud 2015. a ehk 4 aastat enne seadmete paigaldamist objektile. Selline 4 aastat varem sõlmitud üürileping ei näita kuidagi kostja teadlikkust seadmete omaniku kohta 2019. a aprillis. Samuti ütleb

, et üürileandja pandiõigust on võimalik teostada nii üürniku enda varale kui ka kolmanda isiku varale. Estla Houses OÜ pankrotimenetlust ei toimunud nagu kohus valesti viitab. Estla Houses OÜ pankrotti ei kuulutatud välja, vaid pankrotiavalduse menetlemine lõppes raugemisega. Võlausaldajad ei pea ajutisele haldurile oma nõuetest teatamata, samuti pandiõigustest. Üürileandja pandiõigus on spetsiifiline õigus, mis tekib seaduse alusel ja seetõttu on mõistetav, et kostja juhatuse liige Jon Morten Johansen, kes on Norra kodanik ega valda eesti keelt sõnas ega kirjas, ei osanud ehk ajutise haldurile ega hagejale (kohtueelses kirjavahetuses) põhjendada, et tal on

§-ist 305 tulenev pandiõigus. Kui hagejal õnnestub tõendada

§ 305

lg 3 eeldused (üürileandja teadmine või teadma pidamine), siis ta peab oma (omandi)õiguse ka realiseerima ehk oma õiguse maksma panema, mis tähendab antud kaasuse kontekstis seda, et hageja peab oma asjad välja nõudma. Alles asjade väljanõudmise hetkest alates võib öelda, et üürileandja kaotab oma õiguse pandiõigust teostada. Hageja ei ole asju välja nõudnud ehk esitanud vindikatsioonihagi. Seega ei ole kostja oma üürilendja pandiõigust kaotanud. 7 Kohtuotsus on üllatav. Maakohus on kohaldanud

§ 306

lg 4 ilma, et kohus oleks pooltega arutanud

§ 306lg 4 kohaldamise eelduseid.

Hageja on asunud tuginema

§ 306lg-le 4 alles 15. augusti 2022. a lõplikes seisukohtades. Kuna hageja ei saanud Ts

MS § 330 ja § 331 järgi esitada uus asjaolusid lõplikes seisukohtades, siis ei saanud ka kohus uutele asjaoludele oma otsust rajada. Kohtuotsus on vastuoluline osas, et

§ 306

lg 4 kohaldamine eeldab selgesõnaliselt üürileandja pandiõiguse tuvastamist, kuid kohus ei ole seda teinud. Maakohus on

§ 306lg 4 ebaõigesti kohaldanud.

Üürilepingu lõpetamise kohta ei eksisteeri kokkulepet. Kostja on öelnud üürnikuga üürilepingu üles

1. juuli
2. a avalduse alusel erakorraliselt ja tulenevalt asjaolust, et Estla Houses OÜ-l oli tekkinud üürivõlg enam kui kolme kuu eest. Kostja
3. juuli
4. a avalduse kohaselt on üürilepingu viimaseks päevaks määratud
5. august
6. Kui kostja oleks teadnud, et kohus hakkab lepingu lõpetamise aluseks pidama poolte kokkulepet ja järeldab, et mõlemad pooled on teatise allkirjastanud
7. oktoobri 2019 seisuga, siis oleks kostja saanud esitada oma väidete kohta täiendavaid tõendeid (taotlenud Estla Houses OÜ juhatuse liiget A. Umblejat tunnistama jmt), aga see võimalus on kostjalt õigustamatult ära võetud. Isegi, kui ringkonnakohus peaks nõustuma, et üürileping oli
8. septembri 2019 seisuga kehtiv ja et kostja oli teadlik, et seadmed kuuluvad hagejale, ja et üürileping lõpetati
9. oktoobri 2019 seisuga, siis võib ikkagi öelda, et üürilepingu lõpetamine on olnud viivitamatu. Kohtu järeldused, et kostja ei ole pandieset realiseerinud mõistliku aja jooksul, ei ole põhjendatud. Kostja on oodanud pandieseme realiseerimisega, kuna hageja asus kohtuväliselt asja välja nõudma ja esitas seejärel hagiavalduse. Kostja ei ole kuidagi pandiõigust kuritarvitanud, ei ole võtnud pandieset endale vms. Kahjude hüvitamise nõue on põhjendamatu. Hageja väited seadmete kasutamise kohta kostja poolt on tõendamata. Hagiavalduse kohaselt ühendati objekt hageja süsteemist lahti. Valveseadmed on selliselt olnud kasutud. Hageja nõuab kasutuseelisena sama summat kuus, mis oli Estla Houses OÜ-ga sõlmitud lepingus (1210 eurot kuus). Kostja ei ole saanud seadmetega kellelegi analoogilist teenust osutada. Kostjale jääb mõistetamatuks, miks peaks kostja maksma kinni seadmete paigalduse, kolmandale isikule Elisa Eesti AS-ile makstud ruuteri üüritasu, millest kostjal mingit teavet pole olnud, ruuteri maksumuse, mille tellis Estla Houses OÜ jne.
10. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude kostja kanda jätmist. Kohus on selgelt analüüsinud, kas kostjal tekkis pandiõigus.

§ 305

lg 3 ja § 306 lg 4 on asjakohased üksnes siis, kui on järeldatud, et üürileandjal võis olla pandiõigus. Kohus leidis õigesti, et kostja pidi olema teadlik, et asjad ei kuulu üürnikule. Vaidlusalused seadmed olid selgelt identifitseeritavad kui hageja omand. Valveseadmete kleebised ning objektile paigaldatud plakat, millel on suurelt logo „G4S“, annavad selge signaali seadmete kuuluvuse kohta. Ei ole eluliselt usutav, et kostja ei teadnud, et seadmed kuuluvad hagejale. Kostja vastuväited on esitatud hilinenult ning põhjendamata. Kostja on alles nüüd, apellatsioonimenetluses esitanud esmakordselt väite, et see, et hageja seadmetel oli selgelt identifitseerimist võimaldavad kleepsud ei võimalda järeldada, et seadmed kuuluvad hagejale. Kostja väidab ilma ühegi põhjenduseta, et logod ja kleepsud viitavad pigem sellele, et objektil valvab hageja ning et kleepsud on preventiivsed. Tegemist on uue asjaoluga, mida kostja ei toonud esile maakohtu menetluses. Kostja ei ole uue asjaolu esitamise lubatavust põhjendanud. Seetõttu tuleb jätta need kostja väited arvestamata TsMS § 652 lg-te 1, 3 ja 4 alusel. Kohus järeldas õigesti kostja teadma pidamist ka kostja ja üürniku vahel sõlmitud üürilepingu kokkuleppest. Maakohus on õigesti leidnud, et kui kostja üürileandjana võimaldas Estla Houses 8 OÜ-l kui üürnikul sõlmida objekti valvamiseks lepingu, ei olnud kostjal põhjust eeldada, et objektil asuvad valvesüsteemi seadmed kuuluvad Estla Houses OÜ-le ning nende suhtes on võimalik rakendada üürileandja pandiõigust. Ka üürilepingu kokkuleppe osas on kostja esitanud oma vastuväite alles apellatsioonimenetluses ja seega hilinenult. Kohus järeldas õigesti, et Estla Houses OÜ pankrotiavalduse menetluses esitatud nõuded ja puuduvad viited pandiõigusele kinnitavad, et kostja oli teadlik seadmete kuuluvusest hagejale. Kostja esmakordne väide, et kostja juhatuse liige on välismaalane, kes ei valda eesti keelt ega pea teadma üürileandja pandiõigusest, ei kummuta eeltoodut. Hageja omandiõigus valveseadmetele eelnes kostja pandiõigusele ning hageja on nõudnud korduvalt asjade valdust välja nii üürnikult kui ka kostjalt. Hageja nõudis asju välja ammu enne seda, kui kostja asus väitma, et ta teostab üürileandja pandiõigust. Vindikatsioonihagi esitamine ei ole kohustuslik eeldus olukorras, kus kostja keeldus korduvalt asjade tagastamisest. Vindikatsioonihagi esitamata jätmine ei välista hageja õigust tugineda

§ 305lg-le 3.

Hageja on tõendanud, et kostja keeldus enne hagi esitamist ca 1,5 aasta jooksul korduvalt asjade tagastamisest. Hageja on ka põhjalikult selgitanud, et hagi esitamise ajaks oli tal kadunud igasugune huvi seadmete tagastamise vastu. Kohus on õigesti tuvastanud, et kostja üürileandja pandiõigus lõppes

§ 306lg 4 alusel.

Kohtu seisukoht ei saanud olla kostjale üllatav. Kohus kohaldas õigust vastavalt poolte toodud asjaoludele. Isegi juhul kui ringkonnakohus nõustub kostjaga, et

§ 306

lg 4 kohaldamine oli kostja jaoks üllatav, ei ole asjakohane kostja viide, et ta ei saanud esitada seisukohti ja tõendeid

§ 306lg 4 kohaldamise kohta. Ts

MS § 652 lõike 3 alusel oleks kostjal olnud õigus esitada apellatsioonkaebusega uusi asjaolusid või tõendeid seonduvalt

§ 306lg 4 kohaldamisega, kuid kostja ei teinud seda.

Üürileping lõppes 31. oktoobril 2019 ning sõltumata

§ 305

lg 3 kohaldumisest, oleks üürileandja pandiõigus lõppenud

§ 306lg 4 alusel.

Üürileping ei lõppenud erakorralise ülesütlemisega, vaid poolte kokkuleppel ja seoses sellega, et üürnik lõpetas tegevuse. Isegi juhul, kui see poleks lõppenud poolte kokkuleppel, ei öelnud kostja lepingut üles esimesel võimalusel

§ 306lg 4 mõttes.

Kohus leidis õigesti, et kostja on kuritarvitanud üürileandja pandiõigust ning minetanud pandiõiguse teostamise õiguse. Olenemata asjaolust, et seadus ei sätesta konkreetset tähtaega pandiõiguse realiseerimiseks, tuleb arvestada mõistlikku tähtaega. Eelduslikult tuleb nõue rahuldada peale nõude sissenõutavaks muutumist. Kostja on seadmeid omavoliliselt vallanud tänaseks üle kolme aasta. Hagejale teadaolevalt ei ole kostja vaidlusaluseid seadmeid tänaseni realiseerinud. Pandieseme endale võtmine ega selle kasutamine ei ole pandiõiguse regulatsiooni kohaselt lubatud. Kostja õiguste kuritarvitamist kinnitab ka asjaolu, et kostja on võtnud enda valdussese kordades rohkem asju, kui oli vajalik nõude rahuldamiseks. Hageja on õigustatud nõudma kahju ning seadmete kasutamisest saadud kasutuseeliste hüvitamist. Hagejal on õigus nõuda valveseadmete väärtuse hüvitamist. Kostja on seadmeid omavoliliselt vallanud enam kui kolm aastat, maksmata sealjuures mingitki tasu nende kasutamise eest. Seadmeid on valveteenuse eesmärgil võimalik kasutada ka üle võrgu ja vaadata läbi valvekaamerate objektil toimuvat. Praegusel juhul valdas kostja seadmeid ilma õigusliku aluseta ja oli sellest teadlik ehk pahauskne valdaja. Riigikohus on märkinud, et pahauskne valduse rikkuja peab

§ 1038esimese lause järgi hüvitist maksma sõltumata sellest, kas ta asju kasutas.

Hagejal on õigus nõuda kostjalt õigusabiteenuse kulude hüvitamist. Hagejal on õigus nõuda seadmete paigaldamise tasu hüvitamist. Selle kulu on kostja hoidnud kokku, kui kasutas alusetult hageja seadmeid ning peab selle hüvitama

§ 1037alusel.

9 Alternatiivselt on hagejal õigus nõuda kostjalt saamata jäänud tulu. Kostja omavoliline valdus on otseses põhjuslikus seoses sellega, et hageja on kaotanud võimaluse seadmete rentimisega teenida kasu ehk tegeleda oma igapäevase majandustegevusega. Arvestades, et eelmainitud tulu teenimine oli võimatu, sest kostja keeldus põhjendamatult seadmete valduse tagastamisest on hagejal saamata jäänud tulu 14 520 eurot. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse.
2. Hageja on esitanud kostja vastu kahju hüvitamise nõude seoses hageja omandiõiguse ja valduse rikkumisega tekkinud kahjuga ning kostjalt hageja asjade kasutamisega saadud kasutuseelise hüvitamise nõude. Pooled vaidlevad peamiselt selle üle, kas kostjal on õigus hageja asju vallata tulenevalt üürileandja pandiõigusest.
3. Maakohus tuvastas, et vaidlusalused valveseadmed on hageja omandis, hageja paigaldas need seadmed Estla Houses OÜ-ga sõlmitud lepingu alusel kostjale kuulunud kinnisasjale, mida Estla Houses OÜ kasutas kostjaga sõlmitud üürilepingu alusel, ning pärast hageja ja Estla Houses OÜ lepingu lõppemist jäid seadmed kostja valdusesse ning kostja ei ole neid hagejale tagastanud. Kostja ei ole neid maakohtu tuvastatud asjaolusid vaidlustanud, kuid leiab, et tal oli õigus seadmeid vallata, kuna Estla Houses OÜ oli talle üürilepingu alusel võlgu. Maakohus tuvastas üürivõla suurusena 6388 eurot 20 senti. 9.

§ 305

lg 1 kohaselt on kinnisasja üürileandjal üürilepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus üüritud kinnisasjal asuvatele ja ruumi üürimisel selle sisustusse või kasutamise juurde kuuluvatele vallasasjadele ka siis, kui need ei ole üürileandja valduses. Üürileandja pandiõigus tekib seaduse jõul üürilepingu sõlmimisega üüritud ruumidesse vallasasjade toomise tõttu ning seaduse kohaselt ulatub pandiõigus eelduslikult kõigile üüritud ruumides asuvatele (sh kolmandate isikute) vallasasjadele (vt nt Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-11, p-d 10 ja 12;
3. märtsi
4. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-8-08, p-d 11 ja 12). Iseenesest saab valveseadmeid pidada üüritud ruumi kasutamise juurde kuuluvateks vallasasjadeks, millele üürileandja pandiõigus laieneb. Seejuures ei välista üürileandja pandiõigust iseenesest ka asjaolu, et seadmete omandiõigus ei kuulunud üürnikule.
5. Keskne vaidlusküsimus on selles, kas hageja omandiõigus eelnes

§ 305lg 3 kohaselt üürileandja pandiõigusele.

Sel juhul pidanuks kostja saades hagejalt nõude asjade valduse väljaandmiseks need hagejale AÕS § 80 lg 1 järgi välja andma. Kui aga hageja omandiõigus ei eelnenud üürileandja pandiõigusele, on üürileandja pandiõigus kostja valduse õiguslikuks aluseks, mis välistab hageja vindikatsiooninõude.

§ 305

lg 3 kohaselt on selle küsimuse lahendamisel määrav asjaolu, kas kostja teadis või pidi teadma, et need asjad ei kuulu üürnikule. Seejuures on määrav ajahetk, mil asjad kostja kinnisasjale toodi. Tõendamiskoormis on selles osas hagejal (vt Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p d 12 ja 13).
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ekslikult tuvastanud, et kostja teadis, et seadmed ei kuulu üürnikule. Esiteks ei nõustu ringkonnakohus maakohtuga selles, et valveseadmete puhul ei saanud kostja lähtuda AÕS § 90 lg 1 järgi valdaja omandiõiguse eeldusest. Valveseadmete puhul ei ole tegemist analoogse olukorraga Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08 toodud näitega, kus Riigikohus leidis, et valdaja omandiõigust ei saa eeldada asjade puhul, mille kliendid on toonud ajutiselt üürniku valduses olevasse ruumi remondiks. Sellises olukorras saab tõepoolest lähtuda sellest, et üürileandja peab teadma, et remonditöökotta remondiks toodud asjad ei kuulu remonditeenust osutavale üürnikule, vaid selle klientidele, kuivõrd üürniku majandustegevus seisnebki võõraste asjade remontimises. Valveseadmete puhul ei saa aga eeldada seda, et need 10 kuuluvad valveteenuse osutajale. Nimelt on hageja ise esitanud kohtule kaks enda kostjale esitatud valveteenuse osutamise pakkumust (I kd, tl 27-30), millest ühe puhul pakkus hageja võimalust seadmed välja osta ja teise puhul mitte. Seega nähtub hageja enda esitatud tõenditest, et ta osutab teenust ka sel viisil, et valveseadmete omandiõigus ei kuulu talle, vaid kliendile. Seejuures sisaldas ka pakkumine, milles seadmete omandiõigus kuulunuks kliendile, hageja logoga välissireeni (I kd, tl 27 pöördel). Seega on õige kostja seisukoht, et hageja logodest seadmetel ei saa järeldada hageja omandiõigust seadmetele, vaid üksnes asjaolu, et hageja osutab objektil valveteenust. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga ka selles, et kostja pidanuks sellest, et valveseadmed kuuluvad hagejale aru saama üürnikuga sõlmitud üürilepingust. Hageja ja maakohus on tuginenud seejuures üürilepingu p-le 3.2.2, mis paikneb peatükis pealkirjaga „üür ja kõrvalkulud“ (I kd, tl 154 pöördel) ning mis on sõnastatud järgmiselt: „Internetiühenduse, kaabeltelevisiooni, telefoniteenuste ja valvesüsteemi eest vastavalt teenuse pakkujaga sõlmitud lepingutele“ ning tegelikule tarbimisele. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, kuidas sellest lepingupunktist, mille sisuks on üürniku kohustus maksta kõrvalkulude eest, saab järeldada, et kostja pidi teadma, et objektil asuvad valveseadmed ei kuulu üürnikule. Samuti ei saa järeldada, et kostja teadis valveseadmete kinnisasjale viimise ajal, et nende omand ei kuulu üürnikule, sellest, et kostja ei tuginenud pandiõigusele üürniku pankrotimenetluses. Esiteks toimus üürniku pankrotimenetlus pärast seda, kui üürileping oli juba lõppenud (I kd, tl 141-143), mistõttu ei saa seal avaldatust teha järeldusi kostja teadmise kohta valveseadmete paigaldamise ajal. Teiseks rauges üürniku pankrotiavaldus enne pankroti välja kuulutamist, mistõttu pankrotimenetlus ei jõudnudki sellesse faasi, kus kostja oleks pidanud esitama pankrotimenetluses oma nõude ja seda tagava pandiõiguse. Muid tõendeid ei ole hageja esitanud, mis tõendaksid, et kostja teadis või pidi teadma seadmete paigaldamise ajal, et need ei kuulu üürnikule. Seega ei ole hageja enda väidet tõendanud ning

§ 305lg 3 kohaselt ei välista hageja omandiõigus seadmetele kostja pandiõigust.

12. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohus on üllatuslikult leidnud, et pandiõigus on

§ 306lg 4 alusel lõppenud.

Seda küsimust pooltega ei arutatud. Esmakordselt viitas hageja selle sätte kohaldamisele pärast maakohtu istungit esitatud seisukohtades, s.o sisuliselt kohtukõne teesides. TsMS § 402 lg 2 kohaselt ei või kohtukõne teesides tugineda uutele asjaoludele. Seega oleks maakohus pidanud jätma hageja väited tähelepanuta (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p-d 64 ja 65). Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et hageja oli

§ 306

lg 4 kohaldamise aluseks olevad asjaolud juba varem maakohtu menetluses välja toonud ning hiljem esitas ta uudsena vaid viite õigusnormile. Ringkonnakohus märgib esiteks, et asjaolu väljatoomisena ei saa lugeda tõendi (pankroti raugemise määrus) esitamist, milles asjaolu on kirjas. Pool peab TsMS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt asjaolud, millele ta tugineb, ise välja tooma ning kohus ei saa ega tohigi esitatud tõenditest otsida asjaolusid, millele pooled ei ole tuginenud. Maakohtus ei ole kumbki pool õigeaegselt tuginenud sellele, et kostja ütles üürilepingu üürnikuga üles alles

1. oktoobril
2. Nii on hageja ise enda
3. veebruari 2022 menetlusdokumendis (I kd, tl 138) toonud välja, et kostja esitas üürilepingu ülesütlemisavalduse
4. juulil
5. Ka kostja ei ole väitnud, et ütles üürilepingu hiljem üles. Ringkonnakohus selgitab, et üürilepingu ülesütlemine on ühepoolne kujundusõigus, mistõttu ei ole õiguslikult relevantne, millal üürnik ülesütlemisavalduse allkirjastas. Seega ei olnud maakohtus esitatud asjaolusid, mille alusel oleks maakohus pidanud kaaluma

§ 306lg 4 kohaldamist.

Kuna hageja ei ole põhjendanud, miks ta ei saanud

§ 306

lg 4 kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid maakohtu menetluses õigeaegselt esitada, tuleb need jätta tähelepanuta. 11 13.

§ 307

lg 1 kohaselt võib üürileandja pandiõiguse alusel asju kinni pidada ulatuses, mis on vajalik tema nõuete täitmise tagamiseks. Praegu on maakohtu tuvastatud asjaoludel seadmete väärtus 18 778 eurot 44 senti, millele lisandub ruuteri väärtus 1170 eurot. Kostja üürilepingust tuleneva nõue üürniku vastu on 6388 eurot 20 senti. Pooled ei ole nende asjaolude tuvastamist vaidlustanud. Kuigi lisaks üürinõudele tagab pandiõigus ka kostja kulude katmist asjade hoidmiseks, säilitamiseks ja müügiks (vt Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 16), on praegu kostja pidanud kinni asju suuremas väärtuses kui tema nõue. Samas ei välista

§ 307

lg 1 üürileandja pandiõiguse teostamist olukorras, kus üürniku vara on küll suurema väärtusega kui üürileandja nõue, kuid vara ei ole osadeks jaotatav (vt ka Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-16, p 13). Kuigi iseenesest võivad valveseadmed ilmselt koosneda üksikutest asjadest, on pooled menetluse vältel käsitlenud valveseadmeid tervikuna. Hageja väitis küll ringkonnakohtu istungil kohtukõnes, et seadmeid oleks võinud müüa osade kaupa, kuid varasemas menetluses maakohtus ei ole hageja sellele tuginenud. Ringkonnakohtu hinnangul on see, et seadmeid oleks võimalik osade kaupa müüa, asjaolu, mille hageja oleks pidanud esitama õigeaegselt maakohtu menetluses. Olukorras, kus nii hageja kui ka kostja on rääkinud seadmetest üksnes kui tervikvarast, pidi ka kohus sellest lähtuma. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et seadusest ei tulene tähtaega pandieseme realiseerimiseks. Arvestades praeguse asja asjaolusid, kus hageja on nõudnud kostjalt esmalt asjade valduse üleandmist ning pöördunud seejärel kohtusse, ei ole ringkonnakohtu hinnangul vaidluse ajal asjade müümata jätmine ka hea usu põhimõtte vastane. Hageja õigused ei ole selles olukorras kaitseta, kuna tal on võimalik tasuda kostjale üürniku üürivõlg, misläbi kostja pandiõigus lõppeks ning kostjal kaoks alus keelduda asjade hagejale väljaandmisest. Hageja ei ole seda võimalust kostjale ei kohtueelselt ega kohtumenetluse raames pakkunud. Arvestades eeltoodut, on kostjal hageja asjade väljaandmist välistav pandiõigus. Sellest tulenevalt ei ole hagejal kostja vastu ka

§ 115lg 2 järgset kahju hüvitamise nõuet.

14. Iseenesest ei välista üürileandja pandiõiguse kehtiv teostamine hageja kasutuseelise hüvitamise nõuet. Nimelt ei anna pandiõigus õigust asja kasutada. Küll aga eeldab kasutuseelise nõue

§ 1037

alusel seda, et kostja oleks alusetult rikastunud, st et ta oleks ilma õigusliku aluseta hageja asju kasutanud, hoides sellega kokku kulutusi või saades tulu. Tegemist on hageja nõude aluseks oleva asjaoluga, mida TsMS § 230 lg 1 järgi peab tõendama hageja. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kostja oleks tema asju kasutanud, mistõttu tuleb ka see hageja nõue jätta rahuldamata. Ainuüksi hageja paljasõnalised väited selle kohta, et kostjal oli võimalik valveseadmeid kasutada, ei ole nõude rahuldamiseks piisav. Kuivõrd kostjal oli üürileandja pandiõigusest tulenevalt õiguslik alus asju vallata, ei ole ta hageja omandit ega valdust õigusvastaselt rikkunud. Seega ei saa hagejal olla kostja vastu ka deliktiõigusest tulenevat kahju hüvitamise, sh saamata jäänud tulu nõuet. 15. Kuivõrd hageja kahju hüvitamise ja alusetu rikastumise nõuded on põhjendamatud, ei ole hagejal alust ka kostjalt nõuda nende nõuete esitamiseks kohtueelselt kasutatud õigusabi kulude hüvitamist. 16. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMs § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Menetluskulude suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja Triin Uusen-Nacke Vahur-Peeter Liin 12