) § 173 lg 1 p 1; 175 lg 1 p 4,9; § 179 lg 1 p 2; § 180 lg 3; 238 lg 1 p 4 ja lg 2, § 306, § 309 lg 3; § 311; § 313; KarS § 68 lg 1 kohus o t s u s t a s: 1. Jätta rahuldamata prokuröri taotlus U.D suhtes kriminaalmenetluse lõpetamiseks
S § 121 järgi ja karistada vangistusega 5 (viis) kuud. 3.
U.D jääb kanda 3 (kolme) kuu ja 10 (kümne) päeva pikkune vangistus.
Arvi Ojal jääb kanda 1 (ühe) aasta pikkune vangistus.
K.H jääb kanda 4 (nelja) kuu pikkune vangistus.
Kriminaalasjas puudub iseenesest vaidlus selles, et süüdistatavad U.D , K.H ja A. Oja kasutasid A. R suhtes ning A. Oja kasutas K. K suhtes süüdistuses märgitud ajal ja kohas füüsilist vägivalda. Kohtu hinnangul on kannatanu A. R seadusliku esindaja P. R (tlk 32-37) ja K. K seadusliku esindaja S. K (tlk 25-27) ütlustega tõendatud, et 21.05.2018 nägid nad A. R ilmseid, väliseid kehavigastusi, mis viitasid kannatanu peksmisele. S. K sõnul tuli tema poeg K. K peale 22.00 koos sõbra A. R koju. A. R oli nägu üleni verine, nina paistes ja silm rullis. Tunnistaja üritas esmalt ise A. R ninaverejooksu peatada, kuid see ei õnnestunud ja ta sai aru, et A. R on ninaluud puruks. S. K palus A. R isale helistada ning A. R tegi seda. P. R viis poja lastehaiglasse. P. R ütlustest nähtub, et 21.05.2018 kell 23.03 helistas talle poeg A. R , kes palus endale K. K juurde järgi tulla ja traumapunkti viia, sest nägu on lömmis. P. R nägi kohale jõudes, et poega on pekstud: poja ninast jooksis ohtralt verd, nina oli paistes ja palja silmaga oli näha, et on ninaluude murd. Samuti oli poja parem silm paistes ja verevalumis. Tunnistaja viis A. R lastehaiglasse. SA Tallinna Lastehaigla tervisekaardi ja väljavõttega A. R haigusloost (tlk 15-19) on tõendatud, et 21.05.2018 kell 23.39 pöördus A. R Tallinna Lastehaigla traumapunkti, kus tal tuvastati arstliku läbivaatuse käigus ajuvapustus, ninaluude murd ja kaela muude piirkondade pindmine vigastus. Kohtu hinnangul on kannatanute A. R (tlk 28-31) ja K. K (tlk 20-24), tunnistajate A-A. S (tlk 4144), H. R (tlk 53-56), T. T (tlk 57-60) ja süüdistatavate U.D (tlk 61-64), K.H (tlk 69-72) ning A. Oja (tlk 85-89) ütlustega tõendatud, et A. R lõid ja löömise käigus kannatanul hiljem tuvastatud tervisekahjustused tekitasid süüdistatavad. Kohus nõustub süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaoludega ning nendib, et isikuliste tõendiallikate ütluste pinnalt on võrdlemisi selgelt tuvastatav, kes süüdistatavatest kuhu ja millise intensiivsusega kannatanut lõi. Samuti nähtub isikuliste tõendiallikate ütlustest põhjus, mis tingis kannatanute füüsilise nuhtlemise. Kriminaalasjas on kannatanud, tunnistajad ja süüdistatavad riimuvalt selgitanud, et 21.05.2018 KeilaJoa korvpalliplatsil toimunud sündmused vallandas kannatanute poolt filmitud videoklipp alasti tunnistajast A-A. S . Tunnistaja A-A. S ütlustega on tõendatud, et ta käis 27.04.2018 ühe sõbra sünnipäeval, kus ta oli ühe poisiga lähedastes suhetes. A-A. S sõnul tulid ühel hetkel tuppa poisid, kelle hulgas oli A. R ning viimane hakkas teda filmima ajal, mil ta oli palja ülakehaga. A-A. S selgitas, et ta sai sellest teada sõbranna kaudu – K. K oli sõbrannale seda videot näidanud. Kohtu hinnangul nähtub A-A. S ütlustest, et tunnistaja sai videost teada alles 21.05.2018: A-A. S selgitas 5 ülekuulamisel, et ta kirjutas K. K ja A. R ja palus video kustutada. Tunnistaja küll ei täpsusta, mis ajal ta seda tegi, kuid kohtu arvates on loogiline, et tunnistaja astus kirjeldatud sammud koheselt pärast videost teada saamist. Tunnistaja A-A. S andis ütlusi selle kohta, et ta palus K. K video kustutada 21.05.2018. Kannatanud K. K ja A. R tunnistaja A-A. S filmimist ei eitanud. Kannatanu K. K sõnul oli tegemist kättemaksuga, mis oli tingitud sellest, et A-A. S levitas tema ja A. R kohta valeväiteid öeldes, et nad A. R varastavad. K. K ütluste kohaselt said nad peol viibides teada, et A-A. S on ühe poisiga vahekorras. Nad läksid sinna tuppa, kus A-A. S oli ja filmisid magavat, alasti A-A. S . Kannatanu K. K selgitas, et toas oli kokku 8 poissi ja nad näitasid videot ka teistele. K. K ütluste kohaselt kustutas ta video kohe, kui A-A. S seda palus. Kannatanu A. R selgitas samuti, et oli üks pidu kus tema ja K. K said teada, et A-A. S seksib ühe poisiga. Nad läksid kõik sinna tuppa kus see pidi toimuma, kuid toas keegi ei seksinud. Toas oli alasti A-A. S kes oli purjus ja nad hakkasid telefonidega A-A. S nalja pärast filmima. A. R ütluste järgi kustutas K. K oma video A-A. S palvel ära, kuid tema jättis video alles, sest A-A. S temalt video kustutamist ei palunud. Kannatanu selgitas, et tema videot teistele ei näidanud ja internetti ei pannud, video saatis ta hiljem K. K . Kohus suhtub kriitiliselt A. R ütlustesse selle kohta, et ta filmis A-A. S nalja pärast. K. K on oma ütlustes detailselt selgitanud, miks nad A. R nii käitusid ning kohtul puudub alus arvata, et K. K on selle versiooni välja mõelnud. Jättes kõrvale ülejäänud isikuliste tõendiallikate ütluste võimaliku kahjustumise - nö suust-suhu edastatud info tõttu on osaliselt tõde ilmselgelt moondunud (vt siinkohal nt tunnistaja T. T ütlused, kellele teadaolevalt kujutas video alasti tüdrukut, keda seksuaalselt väärkoheldi) tuleb nentida, et isikuliste tõendiallikate ütlustega on üheselt tõendatud fakt, et kannatanud filmisid A-A. S viimase teadmata ning ajal, mil tunnistaja oli alasti. Samuti nähtub isikuliste tõendiallikate ütlustest tõsiasi, et tunnistajast filmitud video levis. Tunnistaja A-A. S sai videost teada sõbranna kaudu, süüdistatava U.D teada video levis. Kohtu hinnangul on usutav, et tunnistaja A-A. S peale pahased kannatanud ei filminud videot nö endale taskusse. Arvestades seda, et filmimise ja A-A. S teadasaamise vahele jäi märkimisväärne ajavahemik (sünnipäevapidu toimus A-A. S ütluste kohaselt 27.04.2018 ja video palus tunnistaja kustutada 21.05.2018) on kohtu arvates igati usutav, et videot näidati sellel ajavahemikul kolmandatele isikutele. Siinjuures tuleb tähelepanu pöörata K. K ütlustele, mille järgi oli tegemist kättemaksuvideoga selle eest, et tunnistaja teda ja A. R laimab. Kohtu arvates on usutav, et isikud, keda alusetult laimati, kompenseerivad oma võimalikku frustratsiooni laimajat kompromiteerides. Tunnistaja A-A. ja süüdistatava U.D ütlustega on tõendatud, et pärast seda, kui A-A. S palus K. K video kustutada, rääkis tunnistaja toimunust oma sõbrale U.D-le , keda see info häiris sedavõrd, et ta otsustas filmijatega rääkida. U.D selgitas, et ta rääkis esialgu viisakalt, kuid siis hakati toru otsas ülbitsema ja ta otsustas Keila-Joale kohale minna. A-A. S ja K. K ütlustega on tõendatud, et U.D sai tunnistajalt K. K telefoninumbri ning seega toimus esmane kontakt K. K ja U.D vahel. K. K ei eitanud, et ta oli telefonis ülbe ja üleolev põhjusel, et helistaja tundus talle omavanune. K. K ja A. R sõnul viibis telefonivestluse ajal korvpalliplatsil ka H. R , kes U.D ja A. R ütluste kohaselt mingil hetkel vestluse U.D-ga üle võttis. H. R selgitas, et U.D oli ülbe ja ta ütles viimasele, et tulgu Keila-Joale ning rääkigu asjad selgeks. Kriminaalasjas on süüdistatavate U.D, K.H, A. Oja, kannatanute K. K, A. R ja tunnistajate H. R , A-A. S ja T. T ütlustega tõendatud, et pärast telefonivestlust otsustas U.D Keilas nö pundi kokku panna ja Keila-Joale situatsiooni selgitama minna. Kriminaalasjas üle kuulatud isikuliste tõendiallikate ütlustega on tõendatud, et jõudude vahekord oli selgelt süüdistatavate kasuks. Tunnistajate ja süüdistatavate sõnutsi mindi Keilast kahe autoga, mõlemas sõidukis olid kõik kohad hõivatud. Kriminaalasjas üle kuulatud isikute ütlustest saab järeldada, et Keila-Joa korvpalliplatsil olid üksnes alaealised kannatanud ja tunnistajad T. T ja H. R . Viimane üritas kohtu arvates kannatanutest järgnevate sündmuste vältel mõnevõrra ka distantseerida, võttes endale vahendaja ja 6 vahekohtuniku rolli. Seega on eeltoodu valguses igati usutavad kannatanute ütlused selle kohta, et neile nö keilakate poolt tehtud ettepanekud olid sellised, millest oli neil võimatu keelduda. Süüdistatavad olid kannatanutest vanemad ning jõulises ja arvulises ülekaalus. Täisealisest H. R , kes kohtu arvates võinuks üritada õhus olevat konflikti verbaalselt tasandada ja vajadusel abi kutsuda, ei olnud kannatanutel mittemingisugust tuge. Kohus suhtub kriitiliselt süüdistatavate ütlustesse selles, et nad ei teadnud kannatanute alaealisusest. Esmalt pidid nad kohtu arvates tegema teatud loogilisi järeldusi kannatanute seotusest A-A. S, kes oli kannatanutega peaaegu samaealine. Teiseks on ilmselge, et kannatanud ei näe oma vanuse tõttu välja täisealised. Kolmandaks on mõlemad kannatanud väitnud, et vanusest tuli enne süüdistuses märgitud sündmusi avalikult juttu. Kannatanute, tunnistajate ja süüdistatavate ütlustega on tõendatud, et süüdistatavad jõudsid Keila-Joa korvpalliplatsile 21.05.2018 kella 22.00 paiku, esmalt vesteldi omavahel ning seejärel käivitusid süüdistuses kirjeldatud sündmused. Kannatanute K. K, A. R, süüdistatavate U.D, K.H, A. Oja ja tunnistaja T. T ütlustega on tõendatud, et kõige esimesena lõi A. R oma peaga vastu kannatanu pead U.D . Viimane tunnistas, et ta küsis A. R käest kas kannatanu filmis A -A. S video. A. R vastas jaatavalt ning siis küsis U.D oma sõnul kannatanult kas ta võib A. R ühe korra peaga vastu pead lüüa. Kannatanu vastas jaatavalt ning seega lõi ta A. R ühe korra oma peaga vastu A. R otsmikku. Süüdistatavale sarnaselt kirjeldavad sündmust seda pealt näinud inimesed. K. K väitis küll oma ütlustes, et lööjaks oli A. Oja, kuid vaadates kannatanu kirjeldatud sündmuste ajalist järjekorda on ilmne, et kannatanu eksis lööja nimes. Samamoodi väitis tunnistaja T. T ekslikult, et tema arvates lõi U.D K. K, mitte A. R. Kohus märgib, et kõik ülejäänud sündmust näinud isikud, sh kannatanu A. R ja süüdistatav U.D, kinnitasid, et U.D lõi A. R . Seega on ilmne, et K. K ja T. T kirjeldavad oma ütlustes seda, kuidas U.D poolt A. R löömist. Kõik ülejäänud isikulised tõendiallikad on sündmused järjestanud samamoodi nagu kannatanu K. K ja tunnistaja T. T : esmalt lõi U.D oma peaga A. R vastu pead, seejärel kaklesid 1:1 K.H ja A. R ning viimaks lõi A. Oja A. R rusikaga näkku. U.D löögi intensiivsust kirjeldas oma ütlustes ilmekalt K. K, kelle sõnul oli U.D löök nii tugev, et A. R silmad läksid suureks, tasakaal kadus ja A. R muutus uimaseks. A. R kirjeldas K. K riimuvalt, kuidas löök tundus tugev, tal oli valus ja löögi tagajärjel hägustus korraks ta nägemine ja ta hakkas kõikuma. Tunnistaja A-A. S märkis oma ütlustes samuti, et A. R kõikus veidi U.D löögi tagajärjel. Tunnistaja T. T on kirjeldanud, et ta nägi, kuidas käis. Eeltoodu alusel on kohtu hinnangul täielikult tõendatud süüdistuses esitatud väide selles, et U.D lõi 21.05.2018 kella 22.30 paiku Keila-Joa korvpalliplatsil oma peaga ühe korra vastu A. R otsmikupiirkonda, mille tagajärjel tundis A. R füüsilist valu, tema nägemine hägustus ning tasakaal hakkas kõikuma. U.D-le esitatud süüdistus on kohtu arvates õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 1 järgi. Norm näeb ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitanud kehalise väärkohtlemise eest. Kannatanu A. R ütlustega on tõendatud, et ta tundis U.D löögist valu ning ta kaotas löögi tagajärjel korraks tasakaalu. Teised lööki näinud kohalviibijad kirjeldavad samuti, kuidas kannatanu kõikus ning seega ei ole kannatanu löögi tugevuse ja tagajärgede osas liialdanud. Kohus nendib, et isikuliste tõendiallikate ütlustest nähtub, et löök oli intensiivne, kannatanu tundis oma sõnul löögist valu ning kohtul puudub alus selles kahelda. Kohtu hinnangul ei oma kannatanu nõustumine löögiga mittemingisugust tähendust. Esiteks on selge, et A. R puudus võimalus keeldumiseks, teiseks ei õigusta kannatanu nõusolek vägivallaks selle rakendamist. Arvestades U.D ütlusi selle kohta, et tegemist oli karistuslöögiga, õpetamaks kohtu arusaamise järgi A. R edaspidi naiste suhtes lugupidavam olema, on selge, et U.D pani teo toime vähemalt otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes. Vaatamata sellele, et U.D ja ülejäänud süüdistatavad eitasid seda nagu olnuks neil sõitma hakates kavatsus kannatanuid tehtu eest füüsiliselt nuhelda, ei saa seda kohtu arvates väljakujunenud situatsiooni pinnalt lõpuni välistada. 7 Prokurör taotles kohtuvaidluses U.D suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist
järgi ja palus U.D-le panna kohustus teha 6 kuu jooksul 60 tundi üldkasulikku tööd. Esmalt ei saa kohus jätta märkimata seda, et prokurör esitas taotluse menetluse lõpetamiseks alles kohtuvaidluses. Kriminaalmenetluse lõpetamine
alusel eeldab süüdistatava nõusolekut talle pandavate kohustustega ja informeeritust menetluse lõpetamisega kaasnevatest tagajärgedest. Käesoleval juhul tuli prokuröri ettepanek kohtule arusaadavalt üllatuslikult nii U.D-le kui ka tema kaitsjale. Viimane ei suutnudki ennast koguda ning palus kohtul oma kaitsealune ikkagi kriminaalkorras süüdi mõista, vaatamata prokuröri taotlusele menetlus lõpetada. Kaitsja argumentatsioon, mille järgi on U.D-le menetluse lõpetamisega pandav kohustus teha 60 tundi üldkasulikku tööd märksa raskem karistus kui U.D kaassüüdistatavatele taotletav tingimisi vangistus, jääb kohtule sügavalt arusaamatuks. Kohtule jääb samuti täielikult arusaamatuks, miks prokurör, pidades võimalikuks U.D suhtes menetluse lõpetamist, ei teinud seda ise kohtueelses menetluses
Kohus märgib, et ka juhul kui kohus peaks prokuröri taotlust põhjendatuks, tekiks küsimus menetlusressursi mõistlikust kasutamisest. Kannatanu esitatud tsiviilhagi asja lõpetamist kohtueelses menetluses poleks takistanud, U.D saanuks menetlusse kaasata tsiviilkostjana. Kohus ei saa märkimata jätta, et prokuratuuri poolt on üpris tavapärane praktika taotleda kriminaalmenetluse lõpetamist kohtus
alusel olukorras, kus seaduse järgi saaks kohtueelses menetluses menetlust lõpetada prokurör ise. Käesoleval juhul võinuks kohus iseenesest peale prokuröri kohtuvaidluses avaldatud seisukohta kohtuliku uurimise uuendada, kuid menetlusökonoomilistel kaalutlustel ei pidanud kohus seda vajalikuks. Kohtu hinnangul on kriminaalmenetluse lõpetamine
alusel U.D suhtes kategooriliselt välistatud.
lg 1 järgi võib menetluse lõpetada, kui tegemist on II astme kuriteoga, milles süüdistatava süü ei ole suur ja ta on heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju, tasunud kriminaalmenetluse kulud või võtnud endale kohustuse tasuda kulud ja Kohtu hinnangul on antud juhul täidetud üksnes üks eeldus – tegemist on II astme kuriteoga. U.D süü ei ole kohtu arvates selline, mille puhul saaks rääkida menetluse lõpetamisest, süü suurust puudutab kohus detailsemalt otsuse osas, mis käsitleb U.D-le karistuse mõistmist. Täitmata on ka eeldus, mille järgi on süüdistatav heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju. U.D möönis, et kannatanu A. R on iseenesest õigustatult nõudmas moraalse kahju hüvitamist, kuid konkreetseid samme kahju hüvitamiseks süüdistatav ei ole astunud. Kohus märgib, et nõude suurusele vastu vaidlemine ei välista hagi osalist õigeksvõttu ja õigeksvõetud osas vabatahtlikku hüvitamist. Kohus möönab, et tingimusele, mille järgi peaks isik, kelle suhtes taotletakse menetluse lõpetamist, olema hüvitanud või hüvitamas kahju, vaadatakse kohtupraktikas läbi sõrmede ning ainult see ei oleks takistuseks prokuröri taotluse rahuldamata jätmisele. Kõige suuremaks komistuskiviks on antud juhul kohtu arvates seadusest tulenev nõue, mille kohaselt peab kriminaalmenetluse jätkamiseks puuduma avalik menetlushuvi. Käesoleval juhul on tegemist kaasusega, mis seisneb lihtsustatult selles, et kamp täisealisi noori läks alaealistele kannatanutele õpetust andma nii video filmimise kui telefonis ülbitsemise eest ning kannatanute harimiseks kasutati füüsilist vägivalda mis päädis ühe kannatanu ninaluude murruga. Kohus nendib, et selliste omaalgatuslike karistusoperatsioonide puhul ei saa mitte mingil juhul rääkida avaliku menetlushuvi puudumisest. Eeltoodu alusel jätab kohus rahuldamata prokuröri taotluse U.D suhtes kriminaalmenetluse lõpetamiseks
Edasiste sündmuste osas märkisid kannatanud, et A. R tehti ettepanek 1:1 võitluseks. Vaatamata sellele, et A. R oma sõnul kakelda ei soovinud ja sellest kohalviibijaid ka teavitas, pidi kannatanu kaklema. Kõik nö võitlust näinud ja ka selles osalenud kannatanu A. R ja K.H kinnitasid riimuvalt, et A. R vastaseks oli K.H. Kannatanu A. R ütluste kohaselt võis ta raundide käigus saada kuni 20 lööki nii näkku, pea- ja kehapiirkonda, samuti võis K.H teda lüüa kaelapiirkonda. 8 Kannatanu ei eitanud, et ta lõi kakluse käigus mõned korrad K.H. Süüdistatav K.H märkis, et lõi kakluse käigus tõepoolest A. R erinevatesse kehapiirkondadesse, ta ei tea kas lööke oli 20, kuid lööke oli mitu. K.H selgitas, et ta lõi A. R ühe korra põlvega näkku ja vähemalt ühe korra jalaga kõhu piirkonda ning kõige lõpus tegi ta A. R heite üle oma õla. Kannatanu K. K kirjeldas oma ütlustes, kuidas A. R sai K.H-lt mitu hoopi näo piirkonda, K.H lõi A. R ka rusikaga vastu nina. Kohtu hinnangul on tõenäoline, et K.H lõigi võitluse käigus A. R 20 korda. Kohus leiab, et löökide arvukust saab järeldada kakluse iseloomust ja kestusest: seda pealt näinute kirjelduste järgi oli tegemist rusikavõitlusega, mõlemad osapooled märkisid, et kaklus oli väsitav - järelikult oli tegemist intensiivse võitlusega mille käigus ollakse eelduslikult füüsiliselt aktiivsemad. K.H, T. T ja A. Oja andsid ütlusi selle kohta, et kaklus kestis 15-30 minutit. Kohus nendib, et isikuliste tõendiallikate poolt märgitud minimaalne ajavahemik 15 minutit on piisav aeg selleks, et jõulises ülekaalus ja märksa vilunum (vt siinkohal K.H ütlused selle kohta, et ta on oma elu jooksul õppinud kaklema ja T. T ütlused selle kohta, et K.H-st oli näha, et tal on rusikavõitluses kogemusi) süüdistatav jõuaks kannatanut 20 korda süüdistuses märgitud kehapiirkondadesse lüüa. Löökide intensiivsuse osas märkis kannatanu K. K, et K.H rusikalöögist hakkas A. R ninast verd jooksma. Kannatanu A. R selgitas, et ta sai K.H-ga kakeldes kehavigastusi ja tundis löökidest valu. Tunnistaja T. T ütluste kohaselt oli peale K.H ja A. R võitlust näha, et kannatanu ninast tuleb natuke verd. Süüdistatav A. Oja nägi, et pärast kaklust oli A. R verine ja kannatanu silm oli paistes. Eeltoodu alusel on kohtu hinnangul täielikult tõendatud süüdistuses esitatud väide selles, et K.H lõi 21.05.2018 kella 22.30 paiku Keila-Joa korvpalliplatsil rusikaga kokku 20 lööki A. R pea-, näoja kehapiirkonda, mille tagajärjel tundis A. R füüsilist valu. K.H-le esitatud süüdistus on kohtu arvates õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 1 järgi. Süüdistatav lõi kannatanut küll mitu korda ja nö erinevate raundide jooksul, kuid tegemist oli ühe kakluse raames antud korduvate löökidega, mis olid kantud ühisest tahtlusest. Kannatanu A. R sõnul tundis ta löökidest valu, sündmust pealt näinud isikulised tõendiallikad kirjeldasid kannatanul tekkinud väliseid vigastusi – paistes silm ja verine nina. Kohtu hinnangul on ilmne, et märgatavaid muudatusi kannatanu välimuses põhjustanud löögid tekitasid A. R valu. Kuivõrd kakluse eesmärgiks oli kannatanu nö õpetamine ja nuhtlemine video filmimise ning levitamise eest, pani K.H kohtu hinnangul teo toime otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes. Kohus jääb siinkohal varasemalt väljendatu juurde selles, et iseenesest ei ole välistatud ka tahtluse raskeim vorm: K.H selgitas, et kakluse mõte oli kannatanule õppetunni andmine. Samas on K.H puhul kannatanud riimuvalt selgitanud, et süüdistatav sattus kaklusesse A. R valiku läbi, samuti ei initsieerinud K.H karistusoperatsiooni – seda tegi U.D ning erinevalt A. Ojast ei ilmutanud K.H järjekindlat soovi kannatanuid füüsiliselt noomida. Kannatanute A. R, K. K, tunnistajate A-A. S, H. R, T. T, süüdistatavate U.D ja A. Oja ütlustega on tõendatud, et peale rusikavõitlust K.H-ga lõi A. Oja A. R rusikaga näkku. Enamus isikulisi tõendiallikaid kirjeldab ühte intensiivset lööki, kuid kannatanud K. K, A. R ja süüdistatav A. Oja selgitasid riimuvalt, et A. Oja soovis ja kakleski A. R juba mõnevõrra varem. Kannatanu K. K kirjeldab oma ütlustes kahte A. Oja lööki, mis tabasid A. R nina. Kannatanu A. R ütluste järgi ütles A. Oja talle, et ta paneks ennast valmis 3 raundiks ning A. Oja purustas ta ninaluud 2 raundi ajal. Kannatanu K. K andis ütlusi selle kohta, et A. Oja tahtis A. R kakelda ja esimene A. Oja löök vastu A. R nina oli suhteliselt kohe peale kakluse algust. Süüdistatav A. Oja sõnul mahitas teda kannatanuga kaklema H. R . Kohtu hinnangul on süüdistatava ütlus H. R puudutavas osas ennastõigustav: kannatanute sõnul tuli initsiatiiv kakluseks A. Ojalt, sama kinnitas tunnistaja A-A. S , kes märkis, et peale kaklust olid K.H ja A. R väsinud ning ei tahtnud enam jätkata. Tunnistaja märkis, et seejärel sekkus A. Oja, kes ütles, et tema tahab ka lüüa ning A. R peab temaga kaklema. Löökide võimaliku arvu osas andis kannatanu A. R ütlusi, et ta tajus 2 raundi kestel ca 10 rusikalööki. Kannatanu K. K sõnul oli lööke vastu A. R nina kaks: esmalt lõi A . Oja rusikaga A. R vastu nägu ning viimane kukkus, seejärel tõmbas A. Oja A. R üles, sõimas kusikuks ja nõudis kakluse jätkamist. Järgmiseks tegi A. Oja kannatanu sõnul A. R kaks suunapetet ja lõi A. R rusikaga tugeva hoobi 9 vastu nina. Kohus nendib, et tõenäoliselt jälgis kannatanu K. K A. Oja ja A. R omavahelist kaklust kõige pingsamalt. Süüdistatavad U.D ja K.H ütlustest saab välja lugeda, et nemad olid teema enda jaoks lõppenuks lugenud, tunnistajad A-A. S ja T. T ütlustest võib järeldada, et nad suhtlesid paralleelselt kolmandate isikutega. Tunnistaja H. R viibis kakluse juures ja pidi seda nö kohtunikuna jälgima, kuid tunnistaja ütlused A. Oja ja A. R omavahelise kakluse osas ei riimu teiste isikuliste tõendiallikate ütlustega. Tunnistaja H. R ütlusi iseloomustab kohtu arvates soov sündmusi kirjeldada võimalikult üldsõnaliselt ja detailidesse laskumata, ilmselgelt peab tunnistaja teadmine kannatanute ja süüdistatavate ütlusi silmas pidades sündmustest olema ulatuslikum kui tema ütlustest nähtub. Kohtu hinnangul on tõendatud, et A. R ninaluud purunesid A. Oja teise, kannatanu nina pihta tehtud rusikalöögi tagajärjel. Vaatamata sellele, et K. K kirjeldatud esimest lööki vastu A. R nina ülejäänud sündmuskohal viibinud isikud ei näinud, oskas enamus neist kirjeldada teist ja esimesest märksa intensiivsemat lööki. K. K sõnul kuulis ta, kuidas A. Oja teise, peale kaht suunapetet antud löögi tagajärjel A. R ninaluud purunesid ja A. R ninast hakkas tohutult verd jooksma. Kannatanu A. R arvates purustas A. Oja tema ninaluud teise raundi ajal ja tal hakkas ninast verd jooksma. Tunnistaja A-A. S kirjeldas, kuidas A. Oja tegi löögi A. R näkku, kannatanu kukkus ja tema ninast hakkas jooksma verd. Tunnistaja H. R sõnul tegi A. Oja A. R nina piirkonda vähemalt ühe löögi, mille tagajärel hakkas A. R ninast verd jooksma ja ta lõpetas võitluse ära. Tunnistaja T. T kirjeldas, kuidas A. Oja tuli hooga ja lõi tohutu jõuga A. R näkku, mille peale A. R kukkus maha. Löök oli tunnistaja hinnangul tugev – löögist hakkas A. R ninast verd purskama ja kannatanu oli ca 30-40 sekundit maas. T. T selgitas, et pärast seda A. R enam ei löödud. U.D nägi momenti, kui A. R oli istuli ja A. Oja lõi kannatanut rusikaga näkku. U.D kirjeldas, et A. R kukkus löögist pikali ja kannatanu ninast hakkas verd jooksma. U.D arvates purustas A. Oja löök kannatanu ninaluu. Süüdistatav A. Oja märkis, et lõi kannatanut rusikaga põse piirkonda, kuid süüdistatava ütlus on kohtu arvates eelpool tsiteeritud isikuliste tõendiallikate ütlusi silmas pidades selgelt ennastõigustav. Eeltoodu alusel on kohtu hinnangul täielikult tõendatud süüdistuses esitatud väide selles, et A. Oja lõi 21.05.2018 kella 22.30 paiku Keila-Joa korvpalliplatsil A. R vähemalt kaks korda rusikaga näkku nina piirkonda, mille tagajärjel purunesid A. R ninaluud. Kohtu hinnangul on lisaks eeltoodule tõendatud, et A. Oja lõi 21.05.2018 kella 22.30 paiku Keila-Joa korvpalliplatsil K. K ühe korra rusikaga kõhtu, mille tagajärjel tundis K. K füüsilist valu. Kannatanu K. K selgitas, et pärast tema sõbralikku kaklust U.D-ga sekkus A. Oja, kes tahtis veel lüüa. A. Oja andis talle valida kas lööb peaga vastu pead või maksaka. Kannatanu selgitas, et ta valis viimase. Kannatanu küll põhjendab oma ütlustes valikut sellega, et ta nägi kuidas A. Oja lõi A. R peaga vastu pead ning see oli tema hinnangul kole löök, kuid kohus tuvastas eelnevalt, et kannatanu eksis A. R peaga löönud isikus. K. K selgitas, et pingutas oma kõhulihased kõvemaks ja A. Oja lõi teda rusikaga ühe korra vastu kõhtu. Kannatanu ema S. K andis ütlusi selle kohta, et poeg rääkis talle kõhtu löömisest hiljem. Tunnistaja A-A. S ütluste järgi sai K. K A. Ojalt rusikaga ühe korra kõhtu. Süüdistatav A. Oja ei eitanud, et ta K. K lõi, süüdistatava ütluste kohaselt nõustus K. K maksakaga. Süüdistatav kirjeldas, kuidas K. K tõstis särgi üles ja otsis õiget asendit, et maksaka löök vastu võtta. Löögi intensiivuse osas märkis kannatanu, et tal jäi hing kinni, ta läks toolile istuma, tundis kuidas toit üles tuleb ja ta hakkas oksendama. Pärast oksendamist kannatanu ütluste järgi hingamine taastus, kuid A. Oja löögi jäljed olid näha veel kaks päeva, seal olid sinikad. Tunnistaja A -A. S märkis, et ei oska tugevust hinnata – kindlasti saab kõvemini lüüa. Tunnistaja kirjeldas, kuidas K. K läks pärast lööki pingi peale oksendama, kuid täpsustas seejärel, et info selle kohta pärines K. K. Kohtu arvates on selge, et löök mis tingib kannatanul oksendamise ja jätab jäljed veel mitmeks päevaks, põhjustab kannatanule valu. Kohtu hinnangul ei ole A. Ojale esitatud süüdistus õigesti kvalifitseeritud. Kohus leiab, et A. Oja tegevus tuleb kvalifitseerida KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, norm näeb ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest kui see on toime pandud 10 korduvalt. Üksnes fakt, et süüdistatavad soovisid anda kannatanutele õppetunni ning tegemist oli omaalgatusliku karistusoperatsiooniga ning isikuliste tõendiallikate poolt märgitu, et A. Oja tahtis mõlemal juhul kakelda, ei too endaga kaasa A. Oja tegevuse kvalifitseerimist KarS § 121 lg 1 järgi. Käesoleval juhul on kohtu arvates K. K ja A. R füüsiline väärkohtlemine objektiivse vaataja jaoks ajalis-ruumiliselt selgelt piiritletud ja mõlemal juhul saab rääkida eraldiseisvast tahtlusest. K. K lõi A. Oja rusikaga kõhtu peale seda, kui kannatanu oli U.D-ga enda sõnul sõbraliku kakluse lõpetanud. Seejärel toimus K.H ja A. R kaklus ning alles siis nõudis A. Oja kaklust A. R. Kohus ei näe, et K. K ja A. R löömist saaks kuidagigi paigutada ühise nimetaja alla. Kohtu hinnangul on antud juhul erinevad peksmisteod objektiivse vaatleja jaoks üksteisest ajalis-ruumiliselt selgelt piiritletud, A. R peksmise puhul saab kohtu arvates rääkida uuest tahtlusest. Kohtu hinnangul pani A. Oja teod toime otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes. Sündmusi pealt näinud isikud on kirjeldanud, kuidas A. Oja sekkus selge sooviga kannatanuid lüüa. Kohus jääb tahtluse osas siinkohal oma varasemalt väljendatud seisukoha juurde, mille järgi ei saa asjas lõpuni välistada ka kavatsetust. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et U.D tuleb süüdi mõista KarS § 121 lg 1 järgi, K.H KarS § 121 lg 1 järgi ja A. Oja KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. Järgnevalt lahendab kohus küsimuse süüdistatavatele mõistetavate karistuste osas, lahendab kannatanu A. R seadusliku esindaja esitatud tsiviilhagi ning võtab seisukoha menetluskulude jaotuse osas. Karistus: KarS § 56 järgi on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest on ette nähtud rahaline karistus või kuni 1 aasta pikkune vangistus. U.D on varem karistamata ja töötab, kuid kohtu hinnangul ei ole U.D võimalik karistada kergemaliigilise karistusega süüdistatava süü suuruse tõttu. Kohus märgib, et initsiatiiv Keila-Joale nö asju klaarima minna tuli U.D-lt . Iseenesest ei ole midagi halba selles, et süüdistatav otsustas peale vestlust A-A. S K. K helistada ja situatsiooni selgitada. Arvestades seda, et kannatanud ilmselgelt ei mõistnud oma teo ebaõigust ja selle võimalikke tagajärgi, on kohtu arvates (viisakas) vestlus igati tervitatav ja omal kohal. U.D kahetsusväärselt ärritus praaliva ja ülbitseva kõneviisi peale, komplekteeris autod inimesi täis ja läks Keila-Joale kannatanutega situatsiooni lahendama. Kohus nendib, et U.D aktiivsete sammudeta ei oleks edasisi sündmusi (vähemalt sel päeval ja süüdistuses kirjeldatud võtmes) toimunud. U.D oli samuti see, kellest lähtus esimesena füüsiline vägivald. Kohus on juba varem võtnud seisukoha selles, et süüdistatava käitumist ei õigusta kuidagi fakt, et vägivallaks oli olemas kannatanu nõusolek. U.D löök oli tugev ning kannatanul tekkisid selle tagajärjel nii nägemis- kui tasakaaluhäired. Süüdistatavast lähtunud vägivalda ei saa seega lugeda väheseks. U.D kahetses toimunut nii kohtueelses menetluses kui kohtus ning süüdistatava kahetsus on kohtu hinnangul ka siiras. Viimane on karistust kergendavaks asjaoluks KarS § 57 p 3 mõttes. Kohtu hinnangul saab U.D-le mõista sanktsiooni keskmisest veidi allapoole jääva karistuse – süüdistatava kahetsus oli sedavõrd siiras ja südamest tulev. Eeltoodu alusel tuleb U.D süüdi tunnistada KarS § 121 lg 1 järgi ja teda tuleb karistada 5 kuu pikkuse vangistusega. Kriminaalasi lahendati lühimenetluses ja seega tuleb
U.D jääb kanda 3 kuu ja 10 päeva pikkune vangistus. J. 11 U.D on varem kriminaal- ja väärteokorras karistamata, sündmusest on peagi möödunud aasta ja süüdistatav ei ole uusi rikkumisi toime pannud. Seega on alust eeldada, et tegemist oli juhusliku episoodiga U.D elus ning talle mõistetava karistuse võib KarS § 73 lg 1, 3 järgi jätta täielikult tingimisi kohaldamata. Kohtu hinnangul piisab 1 aasta pikkusest katseajast. K.H on varem karistamata ja töötab, kuid kohtu hinnangul ei ole K.H samuti võimalik karistada kergemaliigilise karistusega süüdistatava süü suuruse tõttu. Kohus märgib, et kuigi K.H puudus omapoolne initsiatiiv kaklemiseks ja nö 1:1 võitluseks langetas valiku tema kasuks kannatanu, oli erinevalt kannatanust K.H võimalik kaklusest keelduda. Kohus nendib, et K.H oli kannatanust üle nii vanuse kui oskuste poolest ning isikuliste tõendiallikate ütluste järgi oli tegemist võrdlemisi ühepoolse nn võitlusega. K.H küll selgitas, et ta lasi kaitse alla, kuid vaatamata sellele pidi kannatanu vähemalt 15 jooksul taluma K.H-st lähtuvat füüsilist vägivalda. Kannatanul olid peale võitlust silmaga nähtavad vigastused, tema nina jooksis verd. K.H ei olnud kindel, kas kannatanu ninaluu purustas tema või A. Oja löök, so süüdistatav ise hindas oma lööke selliselt, et need võisid seda põhjustada. K.H kahetses ja kohtu hinnangul oli kahetsus siiras. Viimane on K.H karistust kergendavaks asjaoluks KarS § 57 p 3 järgi. Vaatamata siirale kahetsusele tuleb kohtu arvates K.H karistada sanktsiooni keskmises määras. Eeltoodu alusel tuleb K.H süüdi mõista ja karistada vangistusega 6 kuud.
K.H jääb kanda 4 kuu pikkune vangistus. K.H on varem kriminaal- ja väärteokorras karistamata, sündmusest on peagi möödunud aasta ja süüdistatav ei ole uusi rikkumisi toime pannud. Seega on alust eeldada, et tegemist oli juhusliku episoodiga K.H elus ning talle mõistetava karistuse võib KarS § 73 lg 1, 3 järgi jätta täielikult tingimisi kohaldamata. Kohtu hinnangul piisab 1 aasta pikkusest katseajast. KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava karistuse eest on ette nähtud rahaline karistus või kuni 5aastane vangistus. A.Oja on varem kriminaalkorras karistamata, süüdistataval on 5 kehtivat väärteokaristust. Süüdistatav töötab, kuid kohtu arvates ei ole A. Ojat võimalik karistada rahalise karistusega tema süü suuruse tõttu. A. Oja tarvitas vägivalda kahe kannatanu suhtes. K. K puhul piirdus A. Oja küll ühe löögiga, kuid löök oli intensiivne määral, mis tingis kannatanu organismi kohese vastureaktsiooni (hinge kinnijäämine ja oksendamine) ning jättis jäljed. A. R puhul oli vägivald intensiivne, A. Oja asus kannatanuga kaklema siis, kui kannatanu oli kaklusest K.H-ga kurnatud. Kriminaalasjas on tuvastatud, et ninaluumurru põhjustas A. R just A. Oja löök. Mõlemal juhul avaldas A. Oja aktiivselt soovi kannatanuid füüsiliselt väärkohelda. Süüdistatava A. Oja puhul tuvastas kohus korduvalt, et ta on andnud ennastõigustavaid ütlusi. A. Oja kahetses toimunut, kuid kohtu hinnangul oli tema kahetsus küll siiras, kuid kaugeltki mitte võrreldav U.D ja K.H kahetsusega. Kohus leiab, et A. Oja tuleb süüdi tunnistada KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ja karistada vangistusega 1 aasta ja 6 kuud.
Ojal kanda 1 aasta pikkune vangistus. Kohtu hinnangul võib varem kriminaalkorras karistamata A. Oja suhtes jätta karistuse samuti KarS § 73 lg 1, 3 alusel täielikult tingimisi kohaldamata. Katseaja pikkuseks tuleb määrata 1 aasta ja 7 kuud - kehtiva kohtupraktika järgi peab katseaeg olema põhikaristusest pikem. Tsiviilhagi: Kriminaalasjas esitas kannatanu A. R oma seadusliku esindaja P. R kaudu tsiviilhagi 7500 euro moraalse kahju nõudes. Nõue on esitatud solidaarselt U.D, K.H ja A. Oja vastu. Kohus 12 märgib, et esitatud süüdistuse loogikat silmas pidades võib kannatanu loogika solidaarvastutusest tunduda mitte just kõige korrektsem. Süüdistus ja esitatud tõendid eristavad selgelt süüdistatavate teopanused, tegemist ei ole grupis toime pandud süüteoga. VÕS § 65 lg 2 ja 3 järgi tekib solidaarkohustus, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel; solidaarkohustus tekib samuti siis, kui kohustus on jagamatu. Käesoleval juhul panid kõik süüdistatavad A. R suhtes toime füüsilise väärkohtlemise mis on karistusõiguslikult küll neile ette heidetav eraldiseisvalt, kuid vaatamata sellele oli vägivald kantud ühest eesmärgist – anda A. R õppetund ning samuti ei olnud kannatanu jaoks sisulist vahet kes mis järjekorras teda lööb. Kohus nendib kõrvaltvaatajana, et kannatanu jaoks oli tegemist ühe ja sama katkematu sündmusega, kus lööjad vahetusid. U.D initsieeris Keila-Joale mineku ja alustas füüsilise vägivallaga, seejärel andis A. R nn õppetunni 1:1 võitluses K.H, sealjuures oli K.H poolt rakendatud vägivalla kestus oli ajaliselt kõige pikem ja kannatanut enim kurnavam. Kannatanu nö kasvatamise lõpetas A. Oja intensiivne löök. Kohus nendib, et kannatanu pidi ilmselt kogu selle aja jooksul tundma hirmu ja teadmatust ning taluma valu. Kohtu hinnangul vastutavad kõik nö karistusoperatsioonis osalenud süüdistatavad ning kannatanu on õigustatud nõudma kõigilt süüdistatavatelt ühiselt talle põhjustatud moraalse kahju hüvitamist. VÕS § 128 lg 5 järgi hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kannatanu füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kannatanu tundis kõikide süüdistatavate löökide tagajärjel valu. Samuti on mõistlik eeldada, et kannatanu paranemine võttis teatava aja ning sündmuse järgselt võib kannatanul olla teatav hirmutunne. Seega on kohtu arvates täidetud mittevaralise kahju hüvitamise esmane eeldus. Süüdistatavad avaldasid kõik, et nad on kannatanule moraalset kahju põhjustanud ning kannatanu nõuab õigustatult hüvitist. Süüdistatavad ja nende kaitsjad vaidlesid vastu hüvitise suurusele. Kohus nõustub süüdistatavate ja kaitsjatega selles, et kannatanu poolt taotletav summa ei ole mõistlik ning see ei vasta kehtivale kohtupraktikale. Käesoleval juhul õigustas kannatanu seaduslik esindaja kohtupraktikast selgelt hälbiva summa suurust järgmiste asjaoludega: 1) summa on arvestatud Eesti inimese keskmist sissetulekut silmas pidades, so mida keskmine inimene võiks ühes kuus saada ja aasta jooksul ka tasuda; 2) kannatanu alaealisus ja süüdistatavate täisealisus; 3) süüdistatavad olid kolmekesi; 4) vägivald oli intensiivne, peksti jalgade, kätega jne. VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb isiku tervise kahjustamise korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta mõistlik rahasumma. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Kohtupraktikas (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-85-08) omaksvõetud arusaama järgi peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. VÕS § 130 lg 2 puhul tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust". 13 VÕS § 139 lg 3 ja § 140 reguleerivad üksnes varalise kahju eest mõistetava hüvitise vähendamist. VÕS § 130 lg 2 rakendamisel tuleb järgida põhimõtet, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Riigikohtu koduleheküljel on avaldatud analüüs esimese ja teise astme kohtutes välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitiste kohta aastatel 2014-2016 (https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/analyysid/2017/Tabel_Mittevaralise%20kahju %20h%C3%BCvitised%20esimese%20ja%20teise%20astme%20kohtutes%20aastatel%2020142016.pdf). Isegi kui arvestada teatud elukalliduse tõusuga, on ilmne, et kannatanu poolt taotletav summa ületab kordades sarnastel asjaoludel kohtute poolt välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitisi. Kohtu hinnangul on kahtlemata mittevaralise kahju suuruse arvestamisel asjakohased kannatanu seisukohad, mis puudutavad süüdistatavate paljusust ja vägivalla intensiivsust. Iseenesest vastas kannatanu istungil üpris selgelt küsimusele, kuidas summa saadi: kannatanu rehkendas kui suure summa suudaks Eesti keskmist sissetulekut saav inimene aasta jooksul tasuda ja korrutas selle summa kolmega. Kohtu hinnangul ei ole kannatanu loogika kehtivat kohtupraktikat silmas pidades õige. Mittevaralise kahju hüvitise kindlaksmääramisel tuleb lähtuda eespool esitatud kriteeriumitest. Kohus nõustub kaitsjatega selles, et antud juhul ei saa mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramisel täielikult mööda vaadata A. R enda käitumisest. Sündmused hakkasid hargnema seetõttu, et alaealised kannatanud filmisid alasti, abitus seisukorras olevat tütarlast ja näitasid filmitut teistele. Kohtu hinnangul on kannatanute käitumine üdini vale ning nende poolt filmitud video võinuks tunnistajast märksa nõrgema närvikavaga tütarlapse puhul olla raskete tagajärgedega. Fakt, et A. R oma käitumise ebaõigust ei mõista, nähtub kannatanu ütlustest, mille järgi ei kustutanud tema videot, sest tunnistaja A-A. S seda ei palunud. Samuti oli kannatanu seisukohal, et see video ei olnud nii hull. Kohtu hinnangul on alaealisest alasti tüdrukust tutvusringkonnale näidatav video piisavalt hull ja tütarlast kompromiteeriv. Valedesse kätesse sattunud video võib põhjustada sellel kujutatud isikule kahjulikke tagajärgi ka aastate pärast. Kohtu hinnangul on kahetsusväärne, et kannatanu seaduslik esindaja ei pidanud oma poja käitumist kohtus avaldatu kohaselt valeks, selgitades, et ta ei saa aru milles seisnes poja panus kui videod olid kustutatud. Kohus tuvastas, et video tegemise ja selle kustutamise vahele jäi ca 1 kuu pikkune periood, mille vältel videot isikuliste tõendiallikate väitel näidati kolmandatele isikutele. Samas ei ole eeltoodu aluseks moraalse kahju hüvitise märkimisväärsele vähendamisele, kuivõrd antud juhul võinuks kohtu arvates küsimused lahendada verbaalselt, vägivalda tarvitamata. Käesoleval juhul põhjustati kannatanule siiski kehavigastused, millest paranemine võttis aega. Asjakohane on kannatanu esindaja seisukoht selles, et lööjaid oli 3, kes kõik tarvitasid kannatanu suhtes erineva kestuse ja intensiivsusega vägivalda, kannatanu tundis ja talus järjepidevat valu. Kannatanule põhjustati ninaluumurd. Süüdistatava A. Oja soovi kurnatud ja räsitud kannatanu suhtes veel vägivalda tarvitada ükski varasemalt kannatanu suhtes vägivalda tarvitanud ja sündmuse initsieerinud isikutest ei pärssinud. Kohtu hinnangul on käesoleval juhul mõistlik ja põhjendatud 1000 euro suurune mittevaralise kahju hüvitis. Vaadates Riigikohtu kodulehel avaldatud analüüsi, tuleb nentida, et ninaluumurru puhul on hüvitised jäänud 400-500 euro piiridesse. Samas tuleb antud juhul arvestada elukalliduse tõusuga (analüüs ja lahendid pärinevad aastatest 2014-2016) ning sellega, et käesoleval juhul ei piirdunud kannatanu suhtes rakendatud vägivald ühe hoobiga, see oli kestuselt pikem ja ulatuslikum. Kaitsjate väited selle kohta, et kannatanu õpib ning õpilasel puudub sissetulek ja seega õigustaks see automaatselt väiksema hüvitise välja mõistmist, jätab kohus tähelepanuta. Kohus märgib, et tegemist 14 on alaealisega ning võrdsuspõhimõttest lähtuvalt tuleb sarnastel asjaoludel välja mõista samasse suurusjärku jäävad summad. Kannatanu alaealisus ja sellest tingitud varatus ei ole argument, mis õigustaks märkimisväärselt madalama hüvitise kindlaksmääramist. Süüdistatavad töötavad ning neile (sh kõige väiksemat sissetulekut teenivale U.D-le ) on kahju hüvitamine kohtu arvates jõukohane. Eeltoodu alusel tuleb kannatanu hagi mittevaralise kahju nõudes hüvitada osaliselt. Süüdistatavatelt U.D-lt , K.H-lt ja A. Ojalt tuleb solidaarselt kannatanu A. R kasuks välja mõista mittevaralise kahju hüvitis 1000,00 eurot. Menetluskulud: Süüdimõistva kohtuotsuse korral tuleb
Antud asjas on menetluskuluks
lg 1 p 9 alusel süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis teise astme kuriteos süüdimõistmise korral on
Vabariigi Valitsuse 13.12.2018 määruse nr 117 Töötasu alammäära kehtestamine § 1 järgi kehtestati alates
lg 1 p 1 järgi on erikuluks menetlusosalise ilmumata jäämise tõttu kohtuistungi edasilükkamisest tingitud kulud.
Vabariigi Valitsuse 22.07.2004 määruse Kriminaalmenetluse erikulude suurus ja arvestamise kord § 3 lg 2 järgi on
lõike 1 punktide 1 ja 4 kohaselt kaitsjale või esindajale makstav mõistliku suurusega tasu ja sama seaduse sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud muud kaitsekulu. Kriminaalasjas määrati kohtuistung 03.04.2018. Süüdistatav A. Oja sai kutse kohtuistungile kätte, kuid istungile süüdistatav ei ilmunud. Oma mitteilmumist selgitas A. Oja eksimisega istungi kuupäevades. Süüdistatava mitteilmumise tõttu lükati istung edasi. A. Oja ja tema kaassüüdistatavate kaitsjad esitasid riigi õigusabi tasu taotlused, mille kohus U.D kaitsja ja A. Oja kaitsja puhul rahuldas osaliselt – istung kestis protokolli järgi 09.00 – 09.18 ning seega pidanuks kaitsjad esitama tasutaotlused 0,5h eest. U.D kaitsja esitas tasutaotluse 1,5h eest ning A. Oja kaitsja 1h eest. K.H kaitsja tasu arvestus vastas istungi protokollis märgitud istungi kestusele. Kaitsjatele hüvitati 03.04.2019 A. Oja süül toimumata jäänud istungi eest kokku riigi õigusabi tasu 75 eurot, koos käibemaksuga on summa 90 eurot.
Seega tuleb A. Ojalt välja mõista 03.04.2019 istungi kulud 90,00 eurot. A. Oja kaassüüdistatavate poolt tasumisele kuuluvat riigi õigusabi tasu tuleb selle võrra vähendada. U.D-le oli riigi õigusabi korras määratud kaitsja, kes on esitanud taotlusi kokku 420,00 euro riigi õigusabi tasu hüvitamises. Kaitsja taotlused on rahuldatud osaliselt, summas 420,00 eurot Lisaks eksimusele 03.04.2019 istungi eest makstava tasu arvestuses eksis U.D kaitsja ka 05.04.2019 istungi eest tasu taotlemisel, arvestades 05.04.2019 istungi kestuseks 2h, kuid istung kestis protokolli 15 järgi 2h ja 50 min. Tegemist on menetluskuluga
Menetluskulu U.D puhul on seega kokku 1230,00 eurot. U.D poolt tasumisele kuuluvat summat tuleb vähendada 03.04.2018 A. Oja süül edasi lükatud istungi eest esitatud kaitsjatasu võrra summas 30 eurot. U.D peab seega tasuma menetluskulu kokku 1200,00 eurot. K.H-le oli riigi õigusabi korras määratud kaitsja, kes on esitanud taotlusi kokku 420,00 euro riigi õigusabi tasu hüvitamises. Kaitsja taotlused on rahuldatud, tegemist on menetluskuluga
Menetluskulu (so sundraha ja kaitsjatasu) K.H puhul on kokku seega 1230,00 eurot. K.H poolt tasumisele kuuluvat summat tuleb vähendada 03.04.2018 A. Oja süül edasi lükatud istungi eest esitatud kaitsjatasu võrra summas 30 eurot. K.H peab seega tasuma menetluskulu kokku 1200,00 eurot. A.Ojale oli riigi õigusabi korras määratud kaitsja, kes on esitanud taotlusi kokku 420,00 euro riigi õigusabi tasu hüvitamises. Kaitsja taotlused on rahuldatud osaliselt, so summas 390,00 eurot. Tegemist on menetluskuluga
Menetluskulu (so sundraha ja kaitsjatasu) A. Oja puhul on kokku seega 1200,00 eurot. Lisaks peab A. Oja tasuma erikulud 60,00 eurot. A. Oja peab seega tasuma menetluskulu kokku 1260,00 euurot.
Kohtu hinnangul on antud asjas põhjendatud menetluskulude ajatamine. Vaatamata sellele, et süüdistatavad kõik töötavad, on menetluskulude kogusumma võrdlemisi suur. Lisaks menetluskulude tasumisele peavad süüdistatavad hüvitama ka kannatanu kasuks välja mõistetud hüvitise moraalse kahju tekitamise eest. Kohus leiab, et süüdistatavad võivad menetluskulud tasuda kohtuotsuse jõustumisest arvates 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul. U.D ja K.H puhul on seega igakuise makse suurus 100,00 eurot ning A. Oja puhul on igakuise makse suuruseks 105,00 eurot. Väljamõistetud menetluskulud tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB pangas, EE502200221014193355 Swedbankis või EE401700017002872300 Nordea pangas. Maksekorralduse selgitusse tuleb süüdistatavatel märkida oma ees- ja perekonnanimi, kriminaalasja number ja märge, et tegemist on menetluskuluga. Menetluskulu tasumiseks vajaminev viitenumber edastatakse makseinfona süüdimõistetu postiaadressile. Samuti on makseinfo koos kohtuotsusega kättesaadav e-toimiku süsteemi kaudu. Kui rahaline nõue ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud. /allkirjastatud digitaalselt/
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.