Obsah (6)

§ 33§ 25§ 14§ 35§ 2§ 50

1-17-2375 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 7. mai 2018, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-17-2375 Kohtukoosseis Eesistuja Andr

§ 33lg 1, § 35 lg-te 1 ja 4, § 50 lg 3 p-de 1 ja 2 nõudeid.

Nimelt pidi U.F olema tähelepanelik teel liikuvate vähekaitstud liiklejate suhtes ning vältima nende ohustamist ja neile kahju tekitamist. Ta pidi sõitma piisavalt väikse kiirusega, et mitte ohustada ülekäigurada ületavat jalakäijat, kohandades oma sõiduki kiiruse selliseks, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning etteaimatava takistuse ees. Samuti pidi ta olema enne reguleerimata ülekäigurajale väljasõitmist tähelepanelikum ja ettevaatlikum.

1. Harju Maakohtu
2. jaanuari
3. a otsusega mõisteti U.F talle esitatud süüdistuses õigeks. Eesti Vabariigilt mõisteti tema kasuks välja õigusabi tasu 5418 eurot. Liiklustehnilise ekspertiisi kulu, isiku kohtuarstliku ekspertiisi kulu ja kannatanu esindaja tasu jäeti riigi kanda. Tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata. 2 1-17-2375
4. Maakohus märkis, et liiklusõnnetusega seotud kuritegude puhul tuleb uurida kõigi õnnetuses osalenud isikute käitumist ja anda sellele õiguslik hinnang. Kohus märkis, et õnnetuse toimumise hetkel oli nähtavus halb. Liiklustehnilise ekspertiisi aktiga luges maakohus tõendatuks selle, et U.F-i juhitud sõiduki liikumiskiirus kannatanule otsasõidu hetkel oli umbes 25 km/h. Jalakäija kiirus oli aga umbes 9 km/h, mis tähendab, et ta pidi sõidukiga kontakti hetkel jooksma. Jalakäija joostes liikumisel puudus juhil võimalus talle otsasõitu vältida. Kohus ei nõustunud kannatanu väitega, et õnnetus toimus ohutussaareta ülekäigurajal, sest sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub ohutussaare olemasolu. Samuti pidas kohus liiklustehnilise ekspertiisi aktiga kummutatuks kannatanu väidet, nagu oleks ta ülekäigurada ületanud rahulikus tempos.

§ 25

lg 7 kohaselt peab jalakäija reguleerimata ülekäigurajal enne sõidutee ületamist hindama läheneva sõiduki kiirust ja kaugust, andma juhile võimaluse kiirust sujuvalt vähendada või seisma jääda ja veenduma, et juht on teda märganud ning sõidutee ületamine on ohutu.

§ 14

lg 2 kohaselt peab iga liikleja, liikluse korraldaja ja muu isik järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. Viimati nimetatu puhul on tegemist vastastikuste kohustustega, s.o sõidukijuhil oli õigus tugineda usalduspõhimõttele ja eeldada, et jalakäija täidab liiklusseadusest tulenevaid kohustusi. Maakohtu arvates on liiklustehnilise ekspertiisi akti ja ekspert LT ütluste põhjal tõendatud, et sõidukijuhil puudus võimalus otsasõitu vältida, kui jalakäija liikus joostes. Seevastu süüdistatava puhul on tõendamist leidnud, et ta liikus kiirusega umbes 25 km/h ja võttis enne ülekäigurada veel hoogu maha, mistõttu on välistatud, et ta rikkunuks

§ 35lg 4 nõudeid.

R. enok arvestas kiiruse valikul nii teeolusid, sõiduki seisundit, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning ka seda, et sõidukit oleks võimalik peatada mistahes takistuse ees. Maakohus asus seisukohale, et U.F-i teo ja XX-le tekkinud tervisekahjustuse vahel on küll olemas põhjuslik seos ekvivalentsusteooria mõttes, kuid talle ei saa ette heita hoolsuskohustuse rikkumist, sest ta oli õigustatud lähtuma usalduspõhimõttest ning võis eeldada, et jalakäija täidab enda kohustusi. Maakohus tõlgendas tulenevalt KrMS § 7 lg-st 3 kõik kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kasuks ja asus seisukohale, et U.F-i puhul ei ole tõendamist leidnud asjaolu, et ta oleks jätnud oma sõiduki kiiruse piisavalt väikseks kohandamata ning et tal oleks võimalik reguleerimata ülekäiguraja ees seisma jääda seal oleva etteaimatava takistuse ees. Samuti pole tõendamist leidnud, et U.F oli piisavalt aega jalakäija märkamiseks ja talle tee andmiseks. MENETUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule ringkonnaprokurör Merike Tikk, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist U.F-i õigeksmõistmises. Prokurör taotleb U.F-i süüditunnistamist KarS § 423 lg 1 järgi ja tema karistamist ühe aasta ja nelja kuu pikkuse vangistusega, mis jätta KarS § 73 sätete alusel kaheksateistkümne kuu pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Lisakaristusena taotleb ta U.F-ilt mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist viieks kuuks. 3 1-17-2375 4.
2. Apellandi hinnangul koosneb vaidlustatud otsus peamiselt vaid kuriteo asjaolude kirjeldusest ja tõendite sisukokkuvõttest. Maakohus on tõendeid hinnanud valikuliselt ja ühekülgselt, eelistades ühtesid tõendeid teistele aprioorselt. Tõendeid ei ole nende kogumis hinnatud, mis on viinud kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtuotsuse põhjendused on ebaselged, mitteammendavad ja vastuolulised. See on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis on kaasa toonud põhjendamatu kohtuotsuse. Maakohtu järeldused ei tugine kohtus uuritud tõenditele. Asjas ei ole kõrvaldamata kahtlusi KrMS § 7 lg 3 tähenduses. 4.
3. Prokuröri arvates on maakohus hinnanud tõendeid valikuliselt ning jätnud põhjendamatult arvestamata lubatud ja usaldusväärsed tõendid. Nii ei ole maakohus põhjendanud, miks on kõrvale jäetud kannatanu XX ütlused helkuri ja ülekäigurajal liikumise kohta. 4.
4. Maakohus on otsust tehes tuginenud peamiselt vaid liiklustehnilise ekspertiisi aktis arvamuse p-le 6, mille kohaselt juhul kui jalakäija liikus alates ohutussaarelt kuni otsasõidu hetkeni joostes, siis polnud sõidukijuhil võimalust otsasõitu jalakäijale vältida. Samas nähtub ekspertiisiaktist ja eksperdi kohtus antud ütlustest, et tegelikult pole teada kustkohast jalakäija jooksma hakkas. Teada on vaid, et jalakäija kontakti hetkel autoga liikus liikumiskiirusega ligi 9 km/h, mis vastab erialase kirjanduse andmetel rahulikule jooksule. Kohtu arvamus, et jalakäija võis hakata jooksma juba ohutussaarest, on vaid oletuslik e ga tugine mitte ühelegi tõendile. Samas ei ole põhjust kahelda kannatanu ütlustes, mille kohaselt ta astus rahulikult ülekäigurajale ja ülekäigurajal liikudes kiirendas enda liikumist sellel hetkel, kui märkas, et auto ei kavatsegi seisma jääda ja talle teed anda. 4.
5. Ebaõige on ka maakohtu seisukoht, et kuna U.F-i sõiduki kiirus oli ülekäigurajale sõites vaid umbes 25 km/h, siis on välistatud

§ 35

lg 4 rikkumine.

§ 35

lg 4 kohaselt peab juht reguleerimata ülekäigurajale lähenedes sõitma sellise kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jalakäijat, kes on astunud või astumas ülekäigurajale. Vajaduse korral peab juht seisma jääma, et võimaldada jalakäijal sõiduteed ületada. Arvestades üsnagi halba nähtavust ja keerulisi ilmastikutingimusi, ei olnud. U.F-i valitud sõidukiirus ilmselgelt piisavalt väike selleks, et ta oleks märganud ülekäigurajal liikuvat jalakäijat ja talle teed andnud. Juhil oli ka võimalus seisma jääda, kuid seda ta ei teinud. 4.5. Samuti ei saa nõustuda kohtu järeldusega, nagu poleks tõendatud, et U.F oli piisavalt aega jalakäija märkamiseks ning talle tee andmiseks. Süüdistatav andis kohtus ütlusi, et kannatanu jäi talle ülekäigurajal nähtamatuks. Apellandi arvates ei takistanud U.F kannatanut märgata mitte liiga napp aeg, vaid pigem hämarus ja uduvihm, mis kattis sõiduki küljeaknad ning muutis nähtavuse halvaks. Prokuröri hinnangul pidanuks süüdistatav

§ 35

lg 4 nõuetest lähtuvalt veenduma, et ülekäigurajal ei ole jalakäijat, mitte lihtsalt eeldama, et jalakäijat seal ei ole, kui ta jalakäijat ei märka. 4 1-17-2375 4.

1. Veel märgib prokurör, et juht on ülekäigurajale lähenedes kiiruse vähendamise kohustust nõuetekohaselt täitnud üksnes siis, kui tal on reaalne võimalus sõiduk enne ülekäigurada ohutult peatada ning ootamatult käitunud jalakäijale otsasõitu vältida. Praegusel juhul valitud sõidukiirus ei võimaldanud vältida U.F otsasõitu teed ületavale kannatanule. Seejuures leiab prokurör, et XX ei rikkunud ülekäigurajal liiklusnõudeid. Ta ületas sõiduteed selleks ettenähtud kohas ja tal oli seal sõidukijuhi suhtes eesõigus. Tee ületamist alustas kannatanu rahulikus tempos. Nähes, et lähenev auto ei kavatsegi pidurdada ja talle teed anda, oli XX-l õigus sammu kiirendada, jooksma hakata või eest ära hüpata. Puuduvad tõendid selle kohta, nagu oleks kannatanu juba ohutussaarelt auto ette jooksnud, muutes nii U.F otsasõidu vältimise võimatuks. Samas ei oleks isegi sellisel juhul sõidukijuhi vastutus välistatud, sest ta oli kohustatud jalakäijale teed andma.
2. Apellatsiooni esitas ka kannatanu esindaja vandeadvokaadi abi Silver Reinsaar, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist osaliselt, s.o U.F-i süüditunnistamises KarS § 423 lg 1 järgi ja mittevaralise kahju nõude läbi vaatamata jätmises. Esindaja taotleb U.F-i süüditunnistamist KarS § 423 lg 1 järgi ja mittevaralise kahju nõude rahuldamist ning hüvitise väljamõistmist kohtu õiglasel äranägemisel. Alternatiivselt taotleb ta kriminaalasja mittevaralise kahju nõude osas maakohtule teises kohtukoosseisus lahendamiseks saatmist. 5.
3. Apellant nõustub prokuröri apellatsiooni seisukohtadega, mis puudutavad U.F-i ebaõiget õigeksmõistmist KarS § 423 g 1 järgi, kuid märgib täiendavalt, et maakohus on lisaks menetlusõiguslikele rikkumistele tõendite hindamisel ses osas ka materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud. Nimelt on maakohus asunud ebaõigele seisukohale, justkui võinuks U.F usalduspõhimõttest lähtudes eeldada, et vasakult lähenev jalakäija ei astu tee peale. Süüdistatavale on ette heidetav, et ta ei märganud märja vasakpoolse eesmise küljeklaasi tõttu kannatanut ajal, mil see ületas ülekäiguraja seda osa, mis eelnes ohutussaarele. Esindaja osutab veel sellelegi, et

§ 35

lg 7 kohaselt, kui vastassuunavööndi poolel on reguleerimata ülekäiguraja nähtavus piiratud seisva sõiduki või muu takistuse tõttu, peab juht sõidu jätkamisel olema eriti ettevaatlik, et mitte ohustada ülekäigurajal olevat jalakäijat. Seega oli U.F-i hoolsuskohustus õnnetuseni viinud olukorras eriti ulatuslik ja ta rikkus seda hoolsuskohustust, kui ta ei peatanud sõidukit ega puhastanud küljeklaasi, et tagada piisavat nähtavust. Samuti on talle ette heidetav, et hoolimata halvast nähtavusest ei peatunud ta ülekäiguraja ees, veendumaks selles, et ülekäigurajal ei ole teed ületavat jalakäijat. Sõltumata sellest, kas jalakäija teda märkas või mitte, on

§ 2

p 100 kohaselt ülekäigurajal eesõigus jalakäijal ning sellele vastab sõidukijuhi kohustus tagada jalakäija ohutus. Maakohus on ülekäigurada käsitlenud sisuliselt võrdväärsena

§ 2p 99 tähenduses ülekäigukohaga.

Eelkirjeldatud olukorras ei saa rääkida usalduspõhimõtte toimest, sest usalduspõhimõttele saab tugineda vaid isik, kes täidab hoolsuskohustust. 5.

1. Esindaja märgib, et kuna U.F tuleb süüdi tunnistada KarS § 423 lg 1 järgi, siis taotleb ta ka mittevaralise kahju nõude rahuldamist. Õiguslik alus nimetatud kahjuhüvitise saamiseks tuleneb lisaks delikti üldkoosseisule ka VÕS § 1057 lg-st 1, s.o riskivastutuse sätetest. Mootorsõiduki juht U.F suurema ohu allika valdajana vastutab riskivastutuse sätete järgi. Kuna tema tegevuse tõttu realiseerus mootorsõiduki kui suurema ohu allika 5 1-17-2375 iseloomust tulenev risk – juhtus liiklusõnnetus – ning sellest tekkis XX-le mittevaraline kahju, siis vastutab U.F solidaarselt P OÜ ja kindlustusandja S AS-iga. Tervisekahjustuse tekitamise korral eeldatakse mittevaralise kahju põhjustamist. Kohus peab selle suuruse määratlemisel arvesse võtma XX-le tekitatud tervisekahjustuse ulatust ja iseloomu. Nimelt on XX-le põhjustatud ilmselt kogu eluks liikumispuue, mille tulemusel ei saa ta kõndida ning tema käte liikuvus on äärmiselt madal. Kannatanul on pidevad fantoomvalud kätes ja jalgades ning ta ei ole võimeline elama ilma kõrvalise abita. Arvestades kui komplitseerituks on muutunud tema elu eeltoodu tõttu, ei saa seda ligilähedaseltki kompenseerida 3000 euro suurune hüvitis, mida enda arvates peaks tasuma tsiviilkostja S AS. Need asjaolu kummutavad arutataval juhul LKindlS § 32 lg-s 3 sätestatud eelduse, sest kahjusaaja oluliselt suurem kahju on tõendatud ning seda tuleb arvesse võtta ka mittevaralise kahju hüvitise suuruse määratlemisel. 5.
2. Esindaja märgib, et juhul kui ringkonnakohus leiab, et ta ei saa tsiviilhagi osas ise seisukohta võtta, tuleb U.F-i süüditunnistamise korral alternatiivselt mittevaralise kahju hüvitise nõude osas kriminaalasi saata maakohtule uueks arutamiseks. 5.
3. Koos apellatsiooniga on esindaja esitanud taotluse määrata kannatule riigi õigusabi osutamise eest talle kindlaks tasu üheksa pooltunni eest kokku koos käibemaksuga 270 euro ulatuses ja hüvitada õigusabi osutamisega seotud sõidukulusid kokku koos käibemaksuga 10,8 euro ulatuses.
4. Kaitsja esitas apellatsioonide peale vastuse, milles taotleb apellatsioonide rahuldamata jätmist. 6.
5. Kaitsja ei nõustu prokuröri kriitikaga, nagu ei oleks maakohtu vaidlustatud otsus nõuetekohaselt põhjendatud. Erinevalt prokuröri apellatsioonis märgitust leiab ta, et maakohtu otsusest on arusaadav kohtu kriitiline seisukoht kannatanu ütluste usaldusväärsuse suhtes ja tema hinnangul on see ka põhjendatud, sest kannatanu mälupilt sündmustest on ebatäpne. Kaitsja arvates on ebaõige prokuröri apellatsioonis väljendatud seisukoht, nagu oleks U.F rikkunud

§ 35lg-tes 1 ja 4 sätestatud kohustusi.

Ebaõige on ka hoiak, nagu oleks liikluses kohustused üksnes autojuhil. Arutataval juhul on hoopis kannatanu rikkunud enda

§ 25

lg-st 7 tulenevat kohustust hinnata ülekäiguraja ületamise eel sellele läheneva sõiduki kiirust ja kaugust, andmaks juhile võimaluse kiiruse sujuvaks vähendamiseks või seisma jäämiseks ja veenduma, et juht on teda märganud ning sõidutee ületamine on ohutu. Kui jalakäija seda nõuet rikub, astudes sõiduteele autost sellisel kaugusel, et füüsikaseaduste kohaselt ei ole sõiduki peatamine enam võimalik, siis ei saa autojuhile ette heita kiiruse vähendamata jätmist või võimalikuks peatumiseks valmistumata jätmist. Prokuröri mõttekäik, et autojuht mitte ei või piirduda pelgalt selle tuvastamisega, et ta ei näe ülekäigurajal jalakäijat, vaid ta peab veenduma jalakäija puudumises sealt, on ebatäpne, sest olukorras, kus juht jalakäijat ei näe, ongi ta tõenäoliselt veendunud selles, et jalakäijat ülekäigurajal pole. Arutatavas asjas on põhjendatud kahtlus, et kannatanu ilmus sõiduteele joostes, veendumata teeületuse ohutuses. Edasi märgib kaitsja, et isegi kui kannatanu liikus eelnevalt ohutussaarel ja süüdistatav tõesti ei märganud teda halbade tajumistingimuste tõttu, ei viinud see kannatanule otsasõiduni, sest sellest hoolsusnõuete rikkumisest tulenenud oht ei realiseerunud mitte süüdistatava tegevuse tõttu, 6 1-17-2375 vaid kannatanu enda õigusvastase käitumise tõttu. Kaitsja arvates ei ole millegagi tõendatud prokuröri arvamus, et kannatanu alustas tee ületamist rahulikus tempos. Vastupidi, eksperdiarvamusest nähtuvalt ületas ta teed joostes. Kannatanu väitesse rahuliku liikumistempo kohta tuleb aga suhtuda kriitiliselt. Prokuröri seisukoht, nagu pidanuks sõidukijuht teed andma ka ülekäigurajale jooksvale jalakäijale, on ebakorrektne, sest see seisukoht ei võta arvesse jalakäijale

§ 25lg-st 7 tulenevaid kohustusi.

6.2. Kannatanu esindaja apellatsioonile vastuväitena märgib kaitsja, et seisukoht, nagu seisnenuks U.F-i rikkumine selles, et ta ei näinud läbi sõiduki küljeklaasi kannatanut, on ebakorrektne. Nimelt asus sõiduk kannatanu suhtes sellises asendis, et kannatanu ei asunud üldse süüdistatava vaateväljas küljeklaasist, vaid läbi tuuleklaasi. Klaasi läbipaistvus ei oma arutataval juhul aga üldse tähtsust, sest kannatanu jooksis auto ette niivõrd lähedal, et otsasõit oli vältimatu. Asjakohane ei ole ka kannatanu esindaja etteheide selle kohta, et süüdistatav rikkus hoolsuskohustust, kui ta ei märganud kannatanut ületamas tee vastassuunavööndit. Nimelt nähtub süüdistatava ütlustest, et hetkel, mil ta võttis vastu otsuse liikuda üle ülekäiguaja, ei viibinud tema suunavööndis teel jalakäijaid, vaid nad olid kas ohutussaarel või kõnniteel. Ülekäiguraja poole suunduvaid inimesi ei olnud. See, kui kannatanu asuski vastassuunavööndis sõiduteel, ei loonud süüdistatavale veel mingeid kohustusi. isegi, kui süüdistatav ei märganud kannatanut eelnevalt vastassuunalisel sõiduteeosal, ei vabastanud see kannatanut kohustusest uue sõiduteeosa ületamisel järgima

§ 25

lg 7 nõudeid ja tegema ennast ja oma sõidutee ületamise kavatsust juhile nähtavaks ja arusaadavaks. Jalakäija võimalik jooksmine sõiduteele 6,9 m kauguselt läheneva auto ette, ei ole kuidagi vaadeldav ohutu käitumisena. Kannatanu esindaja seisukoht, nagu peaks juht ülekäigurajale lähenedes kiirust kuni seismajäämiseni vähendama ka siis, kui ta jalakäijat ei näe, tähendaks liiklusnormide absurdini tõlgendamist. Viimaks leiab kaitsja, et mittevaralise kahju nõue on põhjendatult läbi vaatamata jäetud ja vastav hagi on kannatanul võimalik esitada tsiviilkorras. 6.

1. Kaitsja märgib, et süüdistataval on seoses esitatud apellatsiooniga tekkinud kulusid kokku 960 eurot. Nimelt on kaitsja 0,75 tunni ulatuses tutvunud apellatsioonidega, pidanud 0,5 tunni ulatuses süüdistatavaga nõu ja koostanud 6,75 tunni ulatuses apellatsioonidele vastuse. Kaitsja tunnitasu on 100 eurot, millele lisandub käibemaks.
2. Tsiviilkostja esindaja esitas samuti apellatsioonidele vastuse, milles ta taotleb apellatsioonide rahuldamata jätmist. Vastuses ei nõustuta prokuröri apellatsioonis väljendatud seisukohaga, nagu ei oleks maakohtu vaidlustatud kohtuotsus nõuetekohaselt põhjendatud. Toimunud otsasõit oli kahetsusväärne liiklusõnnetus, mille toimumisel oli oluline roll kannatanu enda liiklusnõuete eiramisel

§ 25lg 7 mõttes.

Kostja leiab, et maakohus jättis põhjendamatult tsiviilhagi läbi vaatamata. Kostja on pärast kahjunõude saamist alustanud viivitamatult kannatanule liikluskahju hüvitamist, sõltumata kriminaalmenetluse tulemusest. Seejuures on kannatanule liikluskindlustuse seaduses ettenähtud ulatuses makstud ka hüvitist mittevaralise kahju eest. Kuigi kostja arvates tuleks apellatsioonid jätta rahuldamata ja sellest tulenevalt jätta ka hagi läbi vaatamata, märgib ta alternatiivselt, et juhul, kui ringkonnakohus tunnistab U.F-i süüdi ja vaeb mittevaralise kahju hüvitise nõuet, peaks kohus hüvitise suuruse määramisel arvesse võtma, et U.F ei põhjustanud kannatanule rasket tagajärge 7 1-17-2375 tahtlikult, vaid tegemist oli õnnetu juhusega. Süüdistatava sõiduki kiirus oli ülekäigurajale lähenedes väike, ta abistas kannatanut kohapeal ja on toimunu üle kahetsust avaldanud. Samuti tuleb hüvitise suuruse määratlemise arvesse võtta, et tagajärje tingis osaliselt kannatanu enda õigusvastane käitumine. Tulenevalt VÕS § 139 lg-test 1, 2 ja 4, peab seega väljamõistetavat kahjuhüvitist proportsionaalselt vähendama. Kannatanu esindaja taotlus mittevaralise kahju eest 3 500 000 euro suuruse hüvitise määramiseks on ebareaalselt suur.

2. aprillil 2018 esitas kannatanu esindaja seisukoha kaitsja apellatsioonivastuse kohta, leides, et kaitsja on enda apellatsioonivastuses keskendunud kannatanu tegevuse hindamisele, kuid jätnud tähelepanuta küsimuse sellest, kas süüdistatava tegevus põhjustas kannatanule raske tervisekahjustuse. Esindaja hinnangul ei ole mootorsõiduki juhi vastutuse seisukohast ei tähtsust, et õiguskord näeb tekkinud tagajärje vältimiseks teatavate sammude ettevõtmise kohustuse ka jalakäijale. Põhimõtteliselt on võimalik ka olukord, kus liiklusõnnetusega on põhjuslikus seoses nii jalakäija kui ka mootorsõidukijuhi tegevus. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Kohtukolleegium leiab, et Harju Maakohtu vaidlustatud kohtuotsus tuleb kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tühistada.
4. Maakohtu vaidlustatud otsuse põhjendused ei ole jälgitavad. Kohtu seisukohad on esitatud ilma eelneva arusaadava tõendite analüüsita. Kuigi kaitsja osutab apellatsioonivastuses, et maakohtu põhjendused algavad otsuse lk-l 6, ei täida otsuse mitmel leheküljel esitatu mingilgi määral nõudeid, mida on seaduses ja kohtupraktikas kohtuotsuse põhjendustele seatud. Maakohus oma põhjendustes peamiselt refereerib erinevaid kohtus uuritud tõendeid, kuid ei analüüsi neid, ei aseta tõendeid omavahelisse konteksti. Seega on asjakohane prokuröri apellatsioonis esitatud väide selle kohta, et maakohus ei ole hinnanud tõendeid nende kogumis. Samuti ei ole otsusest arusaadav, mis põhjusel ja millises ulatuses tuleb üht või teist tõendit ebausaldusväärseks lugeda. Lisaks sellele, et tõendite analüüs ei ole jälitav, on maakohtu käsitlus ka pealiskaudne ja vastuoluline. Maakohtu menetluslikud vead tõendite hindamisel on viinud omakorda ebaõigete materiaalõiguslike järeldusteni.
5. Konkreetselt on maakohus tõendeid hinnates jätnud arusaadavalt selgitamata, mis põhjusel tuleb kõrvale jätta kannatanu XX ütlused selle kohta, et ta kandis helkurit ning ülekäigurajal liikumise kohta. Ülekäigurajal liikumise kohta on maakohus märkinud üksnes seda, et „kannatanu ütlused rahulikus tempos ülekäiguraja ületamise kohta ei ühti ekspertiisiaktiga, mis kinnitab, et kontakti hetkel liikus jalakäija joostes“ (vt maakohtu otsuse lk 7). Maakohtu niisugune seisukoht on seda kummastavam, et maakohus on ka ise tõdenud, et ei ole teada, kuskohast kannatanu jooksma hakkas – kas alates ohutussaarelt või pärast seda (vt samas). 8 1-17-2375
6. Kaitsja on püüdnud apellatsioonile esitatud vastuses kannatanu ütluste usaldusväärsust diskrediteerida mh sellega, et kannatanu ei ole mäletanud ülekäiguraja täpset konstruktsiooni ja järeldanud sellest, et ilmselt seetõttu pole ta adekvaatselt mäletanud sedagi, mil viisil ta üldse teed ületas. Kolleegium leiab, et põhjust kannatanu ütluste üldises tõepäras kahelda ei ole. See, et kannatanu ei mäleta ohutussaare olemasolu, on tehniline nüanss, mis ei puuduta kuidagi sündmuste üldist käiku, mille kohta kannatanu on andnud vastuoludeta ütlusi.
7. Süüdistatav on andnud ütlusi, et ülekäigurada oli vaba, kui ta sellele ligines ning ei olnud isegi inimesi, kes sinna suundunuksid (
8. oktoobri
9. a istungi protokoll, lk 16). Ometi sõitis ta otsa juba üle tee keskpaiga jõudnud jalakäijale. Kolleegiumi jaoks on see selge märk sellest, et juht lihtsalt ei märganud jalakäijat. Süüdistatava ütlustes väljenduv on ilmselges vastuolus tehiolude kohta tuvastatuga, sest see tähendaks, et kannatanu pidanuks mitme sekundi vältel liikuma, jõudmaks esmalt kõnniteelt ülekäigurajale suunduda, siis ületada sõidutee parempoolse sõiduraja ja veel ka ohutussaare. Seega, arvestades jalakäija ja sõiduki erinevaid liikumiskiirusi, ei ole reaalne, et siis kui U.F oli juba ülekäiguraja vahetus läheduses, ei olnud kannatanu isegi veel ülekäigurajale suundumas. Ei kannatanu, süüdistatav ega tunnistaja RV ole andnud ütlusi kannatanu niisuguse liikumise kohta. Seda ei nähtu ka muudest tõenditest. Ainus loogiline järeldus, mida süüdistatava ütlustest teha saab, on see, et viletsa nähtavuse tõttu ei pannud ta ülekäigurajale lähenedes kannatanu ülekäigurajal paiknemist tähele.
10. Mis puutub U.F-i hoolsuskohustusse (

§ 33

lg-st 1 nähtuv juhi üldine kohustus vältida teel liikuva vähekaitstud liikleja ohustamist ja talle kahju tekitamist; § 35 lg-st tulenev juhi kohustus mitte ohustada jalakäijat; § 35 lg-st 4 tulenev kohustus reguleerimata ülekäigurajale lähenedes; ja § 50 lg 3 p-dest 1 ja 2 nähtuv kohustus kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks ning vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb), siis on kolleegiumi hinnangul U.F rikkunud oma hoolsuskohustust kõigis eeltoodud aspektides. 15. Süüdistatav ei ületanud küll lubatud suurimat sõidukiirust, liikudes hoopis tunduvalt aeglasemalt kui lubatud kiirus, kuid viletsa nähtavuse ning sõiduki küljeklaaside vihmapritsemete tõttu vähese läbipaistvuse tõttu ei omanud ta piisavat ülevaadet enda ümber olevast liiklussituatsioonist. Sellises olukorras pidanuks U.F sõidukiirust veelgi vähendama, vajadusel peatuma, et sõiduki küljeklaasid läbipaistvust neid puhastades parandada, samuti, et veenduda ülekäiguraja juures selles, et seal ei liigu jalakäijaid. U.F suhtus neisse oma kohustustesse aga pealiskaudselt – ehkki väljavaade autost ei olnud hea, sõitis ta ülekäigurajale peatumata. Selliselt rikkuski ta

§ 50

lg 3 p-dest 1 ja 2 tulenevat kohustust oma sõiduki kiirust kohandada mh ilmaoludele vastavaks ja halva nähtavuse korral vajaduse korral seisma jääda. Vajadus enne ülekäigurada seisma jääda tulenes konkreetsel juhul sellest, et U.F-i autost ei olnud tagatud piisav väljavaade külgsuundades. Sellise käitumisega omakorda eiras U.F juhi üldist kohustust käituda viisil, millega ta ei seaks ohtu ega kahjustaks teel liikuvat vähekaitstud liiklejat. Samuti, arvestades asjaolu, et kannatanu XX oli ületamas sõiduteed, rikkus U.F eelkirjeldatud käitumisega

§ 35lg 4 nõudeid.

9 1-17-2375

1. U.F on kohtuistungil ka ise selgitanud, et nähtavus oli väga halb ja küljeklaasile tibutanud uduvihm ning hästi segav valgustus (süüdistatava ütlused
2. oktoobri
3. a kohtuistungil, istungiprotokolli lk 17) muutis väljavaate sellest veelgi viletsamaks. Sellises olukorras pidanuks ta ülekäigurajale lähenedes üles näitama erilist ettevaatlikkust. Praegusel juhul on aga juht, kes adus, et tema väljavaade sõidukist on piiratud, tegutsenud pelgas lootuses, et kuigi ta sõidukist välja ei näe, siis äkki ikka kedagi n.ö pimedast nurgast sõiduki liikumisteele ei liigu.
4. Kaitsja hinnangul oli otsasõit kannatanule vältimatu, sest kannatanu jooksis vahetus läheduses olnud auto ette ning selles olukorras oli otsasõit juhi jaoks vältimatu. Sellise kaitsja seisukohaga ei saa nõustuda. See seisukoht tugineb ilmselgelt
5. novembri
6. a liiklustehnilise ekspertiisi aktile, kus ekspert on vastusena kuuendale küsimusele avaldanud arvamuse, et juhul kui jalakäija liikus alates ohutussaarelt sõidurajale astumisest kuni kontaktini autoga joostes, asus sõiduk jalakäijast tee pikisuunas arvutuslikult ca 6,9 m kaugusel. Jalakäija joostes puudus sõidukijuhil võimalus otsasõitu vältida. Kolleegium märgib, et nimetatud eksperdi arvamus on tingimuslik ja lähtub eeldustest, mis ei ole tuvastamist leidnud. Esmalt tuleb sellega seoses märkida, et teada on küll see, et kontakti hetkel XX oli enda liikumist kiirendanud, lootes otsasõitva auto eest pääseda. Puuduvad aga igasugused tõendid selle kohta, et XX olekski teed joostes ületanud või juba ohutussaarelt vahetus ligiduses olnud auto ette sööstnud. Vastupidi, XX on andnud ütlusi, et ta ületas sõiduteed rahulikus tempos, hinnates mh süüdistatava juhitava auto kaugust ja kiirust selliseks, et tal on võimalik tee ületada. Teiseks lähtub eksperdi arvamus kõnealuses küsimuses algolukorrast, kus sõidukijuht liigub kiirusega 25 km/h, olemata märganud mingitki takistust, ning jalakäija liigub alates ohutussaare servast autoga ristisuunas kiirusega 9 km/h (rahuliku jooksu tempo). Kolleegiumile jääb arusaamatuks, mille põhjal saaks sellist eeldust eksperdile analüüsiks esitada, sest niisugust algolukorda ei ole asjas tuvastatud, tegemist on pelgalt kaitsja paljasõnalise hüpoteesiga. Kolleegiumi hinnangul on selline hüpotees olemuslikult ebaloogiline. Ca 7 m kaugusel viibiva auto eest läbijooksmine viitaks enesetapjalikule käitumisele ega haaku mitte kuidagi kannatanu ega süüdistatava kirjeldusega toimunust.
7. Eelkäsitletud liiklusnõuete rikkumiste vahetu tagajärg oligi otsasõit jalakäijale. Sõltumata sellest, kas XX võis ka omalt poolt rikkuda jalakäijale esitatud liiklusnõudeid (mille osas kolleegium võtab seisukoha p-s 20), on U.F-i käitumise ja tekkinud tagajärje vahel olemas õigusvastasusseos, sest kui U.F oleks käitunud temalt liikluses eeldatud hoolsusega, ei oleks tekkinud tagajärg kindlusega külgneva tõenäosusega aset leidnud.
8. Maakohtu hinnangul võis U.F õnnetusega lõppenud liiklussituatsioonis tugineda usalduspõhimõttele ja eeldada, et enda kohustusi täitev XX ei jookse tema sõidukile ette. Kolleegium selgitab, et maakohus on usalduspõhimõtte instituuti kohaldanud ebaõigesti. Usalduspõhimõtte kohaselt võib enda hoolsuskohustust adekvaatselt täitev isik tööjaotuslikus või muus mitmete isikute osalusel toimivas olukorras eeldada, et ka kõik teised isikud täidavad enda hoolsuskohustust. Arutataval juhul on tuvastamist leidnud see, et U.F ei täitnud temalt liikluses nõutavat hoolsuskohustust. Juba pelgalt sel põhjusel on välistatud see, et tema vastutus võiks usalduspõhimõtte tõttu välistatud olla. 10 1-17-2375
9. Edasiselt leiab kolleegium aga sedagi, et praegusel juhul puudub alus väiteks, nagu rikkunuks ka XX omalt poolt liiklusnõudeid. RP poolne liiklusnõuete rikkumine saanuks arutatavas asjas seisneda eeskätt selles, et ta ei veendunud sõiduteed ületades selles, et juht on teda märganud ega ei andnud talle võimalust kiirust sujuvalt vähendada. U.F on andnud ütlusi, et ta vähendas ülekäigurajale lähenedes kiirust, sest nägi eemalt teed ületavaid inimesi (vt maakohtu
10. oktoobri
11. a istungi protokoll, lk 16). Ka tunnistaja RV on andnud ütlusi, et sõites süüdistatava järel, tajus ta, et liiguti lubatust oluliselt aeglasemalt ja enne ülekäigurada võeti veel hoogu maha (maakohtu
12. oktoobri
13. a istungi protokoll, lk 14). Sellest nähtub, et RP-l oli aeglaselt lähenevat ja veelgi hoogu maha võtvat sõidukit nähes igati alust arvata, et juht on teda märganud ja võimaldab tal tee takistamatult ületada. See, et juht siiski peatuda ei kavatsenud selgus kannatanu jaoks ootamatult alles siis, kui ta oli juba sõiduteele astunud: „auto pidi mind nägema ja mulle andma teed ma eeldasin. Ma astusin enne ülekäigurajale kui auto tuli. Ma mõtlesin, et jõuan ilusasti eest ära minna. Tuligi pauk ja ei jõudnud. “ (vt kannatanu ütlusi, maakohtu
14. oktoobri istungi protokoll, lk 7).
15. Veel märgib kolleegium seda, et kriminaalasja arutatakse süüdistusakti piires ja kriminaalmenetluse esemeks arutataval juhul on U.F-i käitumine jalakäijale otsasõiduni viinud liiklussituatsioonis. Maakohtu otsuses märgitakse, et õnnetusega päädinud olukorras oli tegemist sõidukijuhi ja jalakäija vastastikuste kohustustega, s.o sõidukijuht on õigus

§ 14

lg 2 tulenevast usalduspõhimõttest eeldada, et ka jalakäija täidab liiklusseadusest tulenevaid kohustusi (vt maakohtu otsuse lk 8). See seisukoht on kahtlemata õige, kuid ebaõige on maakohtu kogu järgnev käsitlus, kus liiklejate vastastikustest kohustustest on järgi jäänud üksnes ühe liikleja – jalakäija kohustused. Käsitledes ebaõigesti usalduspõhimõtte instituuti, ei ole maakohus tegelikult analüüsinud mõlema liikleja käitumist, vaid üksnes eeldanud, et U.F sõidukijuhina võis loota sellele, et XX täidab oma kohustusi. Paraku on maakohus sellise käsitlusviisiga jätnud tegelikkuses analüüsimata selle, kas lisaks XX väidetavale liiklusnõuete rikkumisele rikkus ka U.F liiklusseaduse nõudeid, mille rikkumist talle ette heidetakse. Liiklussituatsioonis kõigi selle osaliste käitumise arvestamise nõue aga tähendab just nimelt seda. Nii on seda selgitatud ka Riigikohtu varasemas praktikas, kus on asutud seisukohale, et liiklusõnnetuse puhul pole iseenesest ka välistatud, et mitte ainult ühe, vaid mõlema õnnetuses osalenud juhi käitumises esinevad liiklusnõuete rikkumised, mis on üheaegselt ka saabunud tagajärjega kausaalseoses. Sellisel juhul võib olla tegemist situatsiooniga, kus tagajärje suhtes osutub põhjuslikuks mitme isiku käitumine korraga (nn kumulatiivne põhjuslikkus), tingides seeläbi olukorra, kus mitmest teost ei saa ühtegi ära mõelda, ilma et tagajärg ära langeks. Samas tuleb reeglina iga liiklusõnnetuses osalenud isiku vastutuse küsimus kõigi deliktistruktuuri elementide osas lahendada iseseisvalt, sõltumata teiste õnnetuses osalejate vastutusest (vt RKKKo asjas 3-1-1-95-11, p 9). Seega, arutades U.F-ile esitatud süüdistust, tulnuks maakohtul eeskätt keskenduda sellele, kas tema käitumises esinevad rikkumised, mida talle süüdistusaktis ette heidetakse, kas tema käitumine täidab süüteokoosseisu, on õigusvastane ja süüline. Seda elementaarset nõuet on maakohus eiranud.

1. Kuna U.F-ile etteheidetavad rikkumised on KarS § 423 lg 1 objektiivse koosseisu mõttes koosseisupärased, siis tuleb hinnata, kas ta täitis ka kuriteo subjektiivse koosseisu. 11 1-17-2375 Kolleegiumi hinnangul on vastus sellele küsimusele jaatav. U.F adus, et nähtavus on sündmuskohal väga halb, kuid sellest hoolimata astus ta üksnes selgelt ebapiisavaid samme selleks, et hoida ära võimalikke tagajärgi ja viia enda käitumine kooskõlla temalt kõnealuses liiklusolukorras eeldatava hoolsusega. Selline käitumisviis viitab subjektiivses plaanis kergemeelsusele, s.o teadvustatud ettevaatamatusele. U.F sai ohuolukorrast ja vajadusest reageerida aru, kuid ta lootis juba pelgalt pealiskaudsete sammude astumisega – kiiruse vähendamine – ohtu vältida. Selline lootus ohu vältimiseks ei põhinenud tema ära tuntud konkreetsetel asjaoludel, vaid üksnes temast sõltumata juhusel. U.F-i teo õigusvastasust või tema süüd välistavaid asjaolusid kolleegium tuvastanud ei ole. Seega tuleb teda KarS § 423 lg 1 järgi süüdi tunnistada.
2. Toime pandud kuriteo eest tuleb U.F vastavalt seadusele karistada. Prokurör on apellatsioonis taotlenud tema karistamist ühe aasta ja nelja kuu pikkuse vangistusega, mis jätta KarS § 73 sätete alusel kaheksateistkümne kuu pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Lisakaristusena taotleb ta U.F-ilt mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist viieks kuuks. Sellist karistust ei pea kolleegium põhjendatuks ja selgitab enda seisukohta karistuse osas alljärgnevalt.
3. U.F-ile karistust mõistes hindab kolleegium tema süüd alla keskmise suuruse jäävaks. Süüdistatav on käitunud liikluses nõutavat hoolsuskohustust rikkudes, jättes reguleerimata ülekäigurajale sõites veendumata, et ülekäigurajal ei viibi sõiduteed ületavaid jalakäijaid ning sõites sellise kiirusega, mis ei võimaldanud tal jalakäijale otsasõitu vältida. Samas on siiski tuvastatud, et süüdistatav ei olnud liikluses täiesti tähelepanematu ega viletsate ilmaolude suhtes ükskõikne. Tema sõiduki kiirus oli tunduvalt väiksem lubatud suurimast piirkiirusest ja ülekäigurajale lähenedes kiirust vähendades püüdis ta veelgi tagada, et ta ei kujutaks endast teistele liiklejatele ohtu, kuid ta ei teinud selleks piisavalt. Kuna U.F-i süü jääb alla keskmise, siis tuleb teda karistada ka alla sanktsiooni keskmise määra jääva karistusega.
4. KarS § 423 lg 1 puhul on seadusandja näinud karistusena ette rahalise karistuse või vangistuse. KarS § 56 lg 2 kohaselt võib isikule karistuseks vangistuse mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui vangistuse kõrval on eriosa koosseisu kohaselt võimalik mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Viidatud normidest lähtuvalt asub kolleegium seisukohale, et arvestades U.F-i süü suurust, samuti teda iseloomustavaid eripreventiivseid asjaolusid, tuleb süüdistatavat karistada rahalise karistusega. Kolleegium annab seejuures endale aru üldpreventiivse kaalutluse olulisusest saata raskete tagajärgedega liiklussüütegude korral ühiskonnale signaal, et selliseid tegusid ei tolereerita ning riik võtab nende suhtes otsustavalt hukkamõistva seisukoha, kuid mõistetav karistus ei saa rajaneda pelgalt üldpreventiivsel kaalutlusel ega lämmatada isiku süü suurust kui karistuse mõistmise esmast alust, samuti eripreventiivseid kaalutlusi, mis puudutavad konkreetset süüdistatavat. Arutataval juhul räägivad nii isiku süü suurus KarS § 423 lg 1 sätestatud kuriteokoosseisu kontekstis kui ka eripreventiivsed kaalutlused selgelt vangistusliku karistuse mõistmise vastu. 12 1-17-2375
5. Süüdistatava süüd raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. U.F-i süüd kergendava asjaoluna võtab kolleegium arvesse tema puhtsüdamlikku kahetsust, mille siiruses ei ole kohtul mingitki põhjust kahelda. U.F ei ole varasemaid karistusi liiklusalaste süütegude eest. Samuti ei ole teda karistatud pärast süüdistuse sisuks oleva teo toimepanemist. Seega ei ole tegemist isikuga, keda eripreventiivses mõttes peaks karistama raske karistusega. Üldpreventiivsetel kaalutlustel, mida eelmises punktis välja toodi, ei saa mõistetav karistus siiski olla miinimumile lähedane.
6. Eeltoodust lähtudes karistab kolleegium U.F rahalise karistusega 150 päevamäära. U.F on tuvastatud kuriteo toimepanemisele eelnenud aasta keskmise päevasissetulekuna, millest on tehtud seaduses ette nähtud mahaarvamised, 25,24 eurot. Seega tuleb talle karistuseks mõista rahaline karistus 3 786 eurot.
7. KarS § 73 lg 1 kohaselt võib kohus, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut, määrata, et süüdlase suhtes jäetakse karistus täielikult või osaliselt tingimisi kohaldamata, kui mõistetud rahalise karistuse tasumine süüdlase poolt ei ole otstarbekas. Arvestades U.F-i senist õiguskuulekat elu, seda, et ta püüdis pärast õnnetust kannatanule abi anda, samuti arvestades teo tehiolusid üldiselt (U.F-i – ehkki küll ebapiisav – püüd enda hoolsuskohustust liikluses järgida, rasked ilmastikuolud), ei ole kolleeguimi arvates otstarbekas mõistetud karistust täitmisele pöörata. Lisaks eeltoodule arvestab kolleegium aga veel sellega, et U.F tuleb tasuda menetluskulud ja hüvitada kannatanule ulatuslik kahju. Perspektiiv välja mõistetava kahjuhüvitise mõistliku aja jooksul tasumiseks on kahtlemata suurem, kui süüdistataval ei lasu samaaegselt paralleelset kohustust tasuda riigile ka rahalist karistust. Mõistetud karistus tuleb jätta täies ulatuses täitmisele pööramata tingimusel, et U.F ei pane kahe aasta pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu.
8. Prokurör on taotlenud U.F-ile ka lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamist viieks kuuks. Kolleegiumi hinnangul ei ole lisakaristus põhjendatud. Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 lg 1 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse kohaldamine aktualiseerub eelkõige juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Seega, kuigi lisakaristuse üldpreventiivseid eesmärke ei saa ka lisakaristuse mõistmisel kõrvale jätta, ei ole lisakaristuse mõistmine ainuüksi üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt põhjendatud. U.F-i süü suurust ja teda puudutavaid eripreventiivseid kaalutlusi on juba eelpool käsitletud ning neist ei nähtu mingitki põhjendust selleks, et süüdistatavale lisaks põhikaristusele ka lisakaristust kohaldada. Kuna juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt on selline oht tuvastatud. U.F-i puhul ei ole tuvastatud ühtki asjaolu, mis niisugusele ohule viitaks. Kaalu omab ka asjaolu, et U.F-i
9. detsembril 2015 toime pandud liiklusnõuete rikkumised, mille tagajärjel tekitati kannatanule raske tervisekahjustus, on toime pandud ettevaatamatusest. Seega, kuigi süüdistatav ei olnud liikluses piisavalt tähelepanelik, hoolikas 13 1-17-2375 ja ettevaatlik, ei olnud tema poolt toime pandud süütegu tahtlik. Samuti arvestades varasemate ja ka hilisemate süütegude puudumist, võib järeldada, et tegu ei olnud mitte harjumus-, vaid juhusüüteoga. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada ka asjaolusid, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub. Mootorsõiduki juhtimine on süüdistatavale vajalik, et säilitada enda sissetuleku allikas. Sissetulekut omades on süüdistataval kahtlemata suuremad võimalused hüvitada kannatanule tekitatud kahju. Arvestades asjaolu, et U.F ei ole varem karistatud, ta on ka pikka aega kestnud kriminaalmenetluse kestel käitunud õiguskuulekalt, samuti arvestades mõistetud põhikaristust ja kestvat katseaega, ei ole talle lisakaristuse mõistmine ei ole vajalik ega põhjendatud.
10. Kriminaalasjas on esitatud tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes. VÕS § 128 lg 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. VÕS § 128 lg 5 kohaselt mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Kannatanu oli pärast õnnetust koomas, ta on jätkuvalt liikumisvõimetu (jalad on halvatud ja käte liikuvus on vaid osaline) ning tema prognoos tema jalgade liikuvuse taastumiseks on negatiivne. Kannatanu vajab pidevat abi igapäevaeluga toimetulekuks. Tema elukvaliteet on väga olulisel määral langenud, tema seisund on suureks koormaks tema lähedastele ning ta sõltub teiste inimeste abist. Varasema kohtupraktika kohaselt tuleb kannatanule alati välja maksta mõistlik rahaline hüvitis mittevaralise kahju hüvitamiseks, kui kannatanule on tekitatud kehavigastusi või on kahjustatud tema tervist ning deliktiõiguse järgi vastutab tekitatud kahju eest kostja. Arutataval juhul on tuvastatud, et XX-le tekitas enda liiklusnõuete vastase käitumisega raskeid tervisekahjustusi U.F. Seega on tema vastutav ka mittevaralise kahju eest. Kuna U.F täitis kahju põhjustamise ajal P OÜ juhatuse liikmena oma töökohustusi, siis vastutab kahju eest solidaarselt ka P OÜ. See tuleneb VÕS § 1054 lg-s 1, mille kohaselt siis, kui isik kasutab teist isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses, vastutab ta selle isiku poolt õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamine oli seotud selle majandus- või kutsetegevusega. Samuti tuleb kahju hüvitis solidaarselt välja mõista AS-lt S, sest kindlustuspoliisi alusel oli U.F-i kasutuses olnud mootorsõidukiga tekitatud kahju kindlustatud AS-is S.
11. Kriminaalasjas on tuvastatud, et XX-le on tekitatud rasked ja püsivad tervisekahjustused ja talle tekitatud mittevaraline kahju on põhjuslikus seoses U.F-i käitumisega. XX elukvaliteet on põhjustatud raske tagajärje tõttu pöördumatult ja väga ulatuslikult halvenenud. Seda arvestades peab kolleegium õiglaseks hüvitiseks XX-le tekitatud mittevaralise kahju eest 30 000 eurot. Sellest summast tuleb maha arvata 3 000 eurot, mille tsiviilkostja AS S on kannatanule mittevaralise kahju hüvitamiseks juba välja maksnud, sest tulenevalt VÕS § 67 lgst 1 kui keegi solidaarvõlgnikest on kohustuse täitnud, ei pea ülejäänud võlgnikud kohustust täitma.
12. Kolleegium ei nõustu tsiviilkostja AS-i S esindaja apellatsioonivastuses märgituga, mille kohaselt tuleks mittevaralise kahju hüvitist vähendada põhjusel, et osaliselt on selle tekkimise põhjustanud XX enda hooletu käitumine –

§ 25lg 7 nõuete rikkumine sõidutee ületamisel.

VÕS § 139 lg 3 kohaselt võib isiku surma põhjustamise või tema tervise kahjustamise korral kahjuhüvitist lõikes 1 nimetatud alusel vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas 14 1-17-2375 kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. Nagu eelpool käsitletud, siis XX ei rikkunud kolleegiumi hinnangul

§ 25

lg-s 7 sätestatud kohustust üldse, rääkimata sellest, et ta oleks seda teinud tahtlikult või raske hooletusega. Täiendavalt osutab kolleegium siiski ka veel sellele, et varasema praktika kohaselt ei ole loetud nõuetekohaselt ülekäigurajal tee ületamise korral liiklusnõuete rikkumist sedavõrd oluliselt tavalise hoolsuse määra rikkuvaks, et selline käitumine oleks kolmandale isikule mõistlikult vastuvõetamatu. Tegemist võib olla lihtsalt hooletusega (vt TlRgk otsus asjas 1-15-7843, p 12.1). Kannatanul oli sõiduteed ületades põhjendatud ootus sellele, et U.F laseks tal takistamatult tee ületada. U.F-i käitumine, kus ta jalakäija ülekäigu rajal olles siiski sõiduki kiirust piisavalt ei vähendanud või sõidukit ei peatanud, et lasta jalakäijal tee ohutult ületada, tuli kannatanu jaoks ootamatult ega olnud seotud temapoolse liiklusnõuete rikkumisega.

1. Seega tuleb kokkuvõttes U.F-ilt, P OÜ-lt ja AS-lt S solidaarselt mõista XX kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 27 000 eurot.
2. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 1, 2 ja 3, § 339 lg-st 2 tühistab kolleegium Harju Maakohtu
3. jaanuari
4. a otsuse osaliselt, s.o U.F-i õigeksmõistmises KarS § 423 lg 1 järgi, tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise osas ja menetluskulude suhtes tehtud otsustuse osas. Kolleegium teeb uue otsuse, millega tunnistab U.F-i KarS § 423 lg 1 järgi süüdi, karistades teda 150 päevamäära suuruse rahalise karistusega (päevamäära suurusega 25,24 eurot, kokku 3786 eurot), mis jätta KarS § 73 alusel täies ulatuses täitmisele pööramata, kui U.F ei pane kahe aasta pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. U.F-ilt tuleb kohtuotsusega kannatanu kasuks välja mõista hüvitis tekitatud mittevaralise kahju eest 30 000 eurot. Samuti tuleb U.F-ilt välja mõista kohtumenetluse kulud. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kannatanu esindaja apellatsioon tuleb rahuldada. Prokuröri apellatsioon tuleb osaliselt rahuldada.
5. Koos apellatsiooniga on esindaja esitanud taotluse määrata kannatule riigi õigusabi osutamise eest talle kindlaks tasu üheksa pooltunni eest kokku koos käibemaksuga 270 euro ulatuses ja hüvitada õigusabi osutamisega seotud sõidukulusid kokku koos käibemaksuga 10,8 euro ulatuses. Taotluse kohaselt on esindajal kulunud 4 pooltundi nõupidamisele kannatanuga, viis pooltundi apellatsiooni koostamisele ja lisaks taotleb ta sõidukulude hüvitamist marsruudil Tallinn-Jüri-Tallinn. Kokku taotleb kaitsja õigusabitasu kindlaks määramist 270 eurot ja sõidukulu hüvitist 10,8 eurot (koos käibemaksuga). Taotlus on kolleegiumi hinnangul nõuetekohane ja põhjendatud, ning tuleb rahuldada täies ulatuses. Kuna kolleegium teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 märgitud lahendi, jääb see menetluskulu riigi kanda.
6. Kuna U.F tunnistatakse talle esitatud süüdistuses süüdi, tuleb maakohtu otsus tühistada ka kriminaalmenetluse kulude suhtes tehtud otsustuste osas. Maakohtu otsusega on jäetud riigi kanda liiklustehnilise ekspertiisi kulu 457 eurot (ekspertiisiakt nr 17E-LL0070), isiku kohtuarstliku ekspertiisi kulud 84 eurot (ekspertiisiakt nr 16E-PõI0015) ja kannatanu esindaja tasu 1176 eurot. Kolleegium leiab, et need kulud tuleb süüdistatavalt välja mõista. 15 1-17-2375
7. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt kaasneb süüdimõistmisega teie astme kuriteos sundraha 1,5 kuupalga alammäära. Seega tuleb U.F-ilt sundrahana välja mõista 750 eurot.
8. Kolleegium leiab, et arvestades menetluskulude suurust, on põhjendatud anda süüdistatavale KrMS § 180 lg 3 alusel võimalus tasuda neid ositi kaheteist kuu jooksul. 16