← Eesti

2-17-12240/162

Obsah (6)§ 367§ 29§ 89§ 23§ 220§ 197

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 17. veebruar 2023, Tallinn Kohtuasja

) § 367 lg-st 3 tulenevalt oluline eseme väärtus selle tagastamise hetkel. Kuigi seaduses on peetud silmas eelkõige olukordi, kus liisingueseme väärtus on väiksem liisinguvõtja kohustustest, ei ole välistatud olukord, kus liisingueseme väärtus on liisinguvõtja kohustustest suurem. Õiguskirjanduses ja kohtupraktikas on leitud, et sel juhul on liisinguandjal kohustus oma nõudeid ületavas osas jääkväärtus liisinguvõtjale hüvitada, kuna liisinguandja ei tohi ülesütlemise abil rikastuda. Eeltoodu kohaldub ka tagatisomandi realiseerimisel. TOL p 2.7 kohaselt leidis „tagastamine“ aset sellega, et võlgnik kaotas õiguse tagatiskaupa käsutada ja kostjal tekkis õigus seda omal äranägemisel käsutada. Seejärel oli kostjal võimalus tagatiskaup maha müüa või seda muul viisil kasutama hakata. Võlgnik tegi kostjale ettepaneku, et võib kostjat tagatiskauba müümisel aidata. Kostja keeldus sellest abist. 1.12. Võlgnikul oli laenulepingust tulenev võlgnevus 14 810 152,73 USA dollarit ja raamlepingust tulenev võlgnevus 2 141 679 USA dollarit, kokku 16 951 831,73 USA dollarit. Võlgnik täitis oma kohustused kostja ees sellega, et kostjale läks pärast krediidilepingute ülesütlemist üle täielik tagatiskauba käsutamise õigus. Tagatiskauba väärtus 15. augustil 2014 (19 293 094,08 USA dollarit) oli 2 341 262,35 USA dollari, s.o 1 748 776,78 euro võrra suurem kui kostja nõue võlgniku vastu ja kostja pidi nimetatud väärtuses tagatiskaupa võlgnikule 3

(36)2-17-12240 tagastama. Isegi, kui kohus asub seisukohale, et tagatiskauba väärtust ei saa hinnata sama päeva seisuga, vaid tuleb lähtuda mõistlikust müügiajast, ületas tagatiskauba väärtus ka ca poolteist kuud hiljem ehk
  1. oktoobril 2014 (17 762 818,75 USA dollarit) oluliselt kostja nõudeid võlgniku vastu. 1.
  2. Eelnevale tuginedes nõuab võlgnik kostjalt TOL p 2.7 ja

§ 367lg 3 alusel tagatiskauba väärtuse hüvitisena 1 748 776,78 euro tasumist.

Alternatiivselt, kui kohus leiab, et tagatiskauba väärtust tuleb hinnata mõistliku müügiaja seisuga, on hagejal õigus kostjalt nõuda 643 487,28 euro hüvitamist. 1.

  1. Võlgnik esitas oma nõude kostja vastu hiljemalt
  2. novembril 2014 protsessuaalse tasaarvestusavaldusega. Seadusjärgses määras viivis ajavahemiku
  3. november 2014 kuni
  4. august 2017 eest on 385 685,54 eurot. Kostja vastuväited hagiavaldusele
  5. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 2.
  6. Kostja väitel ei teki võlgnikul kostja vastu TOL p 2.7 alusel mingeid nõudeid enne tagatiseks oleva kauba realiseerimist ja selle tulemusena saadud raha arvel kostja nõuete rahuldamist. Seega ei tekitanud laenulepingu ülesütlemine alates
  7. augustist 2014 ega hageja ühepoolselt määratud kuupäeva
  8. oktoobri 2014 saabumine võlgnikule ühtki rahalist või muud nõuet kostja vastu ega lõpetanud kostja tagatud nõudeõigusi võlgniku vastu. Võlgnikul tekkis TOL alusel üksnes tingimuslik nõue kostja vastu, mille suurus ja sissenõutavaks muutumise aeg sõltuvad kauba võõrandamisest kostja poolt. 2.
  9. Lisaks ei teki võlgnikul TOL p 2.7 alusel kostja vastu rahalisi nõudeid, vaid kui tagatise saaja nõue on väiksem kui tagatiskauba väärtus, tuleb tagatise saajal anda tagatise andjale üle see osa tagatiskaubast, mida ei ole tagatise saaja nõude rahuldamiseks vaja. 2.
  10. Selleks, et nõude rahuldamine toimuks tagatiseks oleva kauba jätmisega tagatise saaja omandisse, tuleb selles eelnevalt kokku leppida või tagatise saajal sellekohane ettepanek teha. Kostjal ja võlgnikul puudub kokkuleppe, et võlgniku kohustuste täitmine toimub tagatiseks antud kauba kostja omandisse jätmisega. TOL p 2.7 sätestab kostja õiguse rahuldada tagatud nõudeid tagatise realiseerimisest saadava tulu arvel, kuid ei määra kindlaks tagatisvõõrandatud kauba hinda ega sätesta kostja kohustust kaup osta ja selle arvelt oma nõudeid rahuldada. Kostja ei ole kordagi teinud ettepanekut jätta tagatiseks olev kaup nõude rahuldamiseks enda omandisse ning kostja ja võlgnik pole kokku leppinud tagatise väärtuses. Seega ei ole võlgnikul tekkinud kostja vastu rahalisi või muid nõudeid. 2.
  11. Tagatisomandamisele kohaldatakse analoogia korras käsipandi sätteid. Tagatise saaja nõude rahuldamine toimub tagatiseks oleva kauba realiseerimise teel ning enne seda ei saa võlgnikul olla tagatiseks oleva kaubaga seoses kostja vastu mingeid nõudeid. Ebaõige on hageja väide, et tagatisomandamisele kohaldatakse analoogia korras liisingulepingu regulatsiooni. Isegi kui liisingulepingu regulatsioon kohalduks, siis praegusel juhul ei ole tegemist olukorraga, kus tagatise esemeks olev kaup jääb kostja omandisse ning kauba väärtuse arvelt rahuldatakse kostja nõuet. Kostja soovib kauba realiseerida ning rahuldada oma nõuet kauba müügist saadud raha arvelt. Juba sel põhjusel ei ole võimalik kohaldada analoogia korras

§ 367lg-t 3.

2.5. Hageja ja võlgniku varasem käitumine ning tegevus kinnitavad, et nii hageja kui ka võlgnik said aru, et tagatiskauba arvelt ei ole toimunud ega toimu kostja nõude rahuldamist enne 4

(36)2-17-12240 tagatiskauba realiseerimist. Kumbki ei esitanud kostja nõudele võlgniku nõuete kaitsmise koosolekul vastuväidet. Võlgnik tegi
  1. novembril 2014, s.o ca 3 kuud pärast laenulepingu ülesütlemist, ettepaneku tagatiskaup ise omandada. 2.
  2. Kostjal ei olnud võimalik tagatiskaupa võõrandada Venemaal kauba omandiõiguse üle toimunud kohtuvaidluse tõttu. Kostjale tagatisena üle antud kauba omandas võlgnik Kanada äriühingult Cantec Systems Ltd (edaspidi Cantec), kes omakorda omandas selle Vene äriühingult OOO Buruktalskii Nikelivõj Zavod (edaspidi BNZ). TOL kohaselt pidi võlgnik andma kauba kostjale üle vabana mistahes kolmandate isikute õigustest. Tegelikkuses oli aastaid Vene kohtu menetluses BNZ hagi Cantec, võlgniku jt vastu, mille esemeks oli omandiõiguse tunnustamine kõnealuse kauba suhtes (tsiviilasi nr А56-42353/2014). Kostja oli kohtumenetlusse kaasatud kolmanda isikuna. Venemaa esimese astme kohus jättis BNZ hagi rahuldamata ja tunnustas kostja omandiõigust kauba suhtes. BNZ apellatsioonkaebus sellele lahendile jäeti Vene ringkonnakohtu
  3. jaanuari
  4. a määrusega rahuldamata. BNZ kassatsioonkaebus ringkonnakohtu lahendile jäeti rahuldamata
  5. mail 2016, kuid BNZ kaebas otsuse edasi neljanda astme kohtusse. Venemaa ülemkohus ei võetud BNZ kaebust menetlusse. Alles
  6. septembril 2016 jõustus otsus, mille kohaselt kuulub kaup kostjale. Kohtumenetluse ajal ei olnud laopidaja C.Steinweg – Handelsveem B.V. (Steinweg, laopidaja) nõus kaupa väljastama ja teostas pandiõigust, kuna võlgnikul oli tekkinud laopidaja ees võlgnevus. 2.
  7. Pärast Venemaal kauba omandiõiguse üle toimunud kohtuvaidluse jõustunud lahendiga lõppemist üritas kostja leida tagatiseks olevale kaubale ostjat ja seda müüa. Kaup viidi Venemaalt Hollandisse Rotterdami. Kaupa ei õnnestunud realiseerida, kuna see osutus väheväärtuslikuks. Kauba kohta aastatel 2016–2018 tehtud uuringud ja muud asjas esitatud tõendid kinnitavad, et kauba tegelik koostis ei vastanud juba OÜ Alex Stewart Inspection Estonia
  8. a raportite koostamise ajal sellele, mille võlgnik kostjale väidetavalt üle andis ja mis nähtus raportitest. Kauba ümbervahetamine on kõiki asjaolusid, sh kauba mahtu ja ümbervahetamise keerukust arvestades äärmiselt ebatõenäoline, lisaks ei kinnita seda tõendid. Kauba tegelik väärtus oli ca 0,5 miljonit eurot. Kostja esitas võlgniku pankrotimenetluses nõude 27 161 947,41 eurot. Kostja nõue võlgniku vastu ületab oluliselt tagatiskauba väärtust, mistõttu võlgnikul ei saa olla kostja vastu mistahes nõudeid. 2.
  9. Kauba väärtusel laenulepingu ülesütlemise seisuga ega
  10. oktoobri
  11. a seisuga ei ole asjas tähtsust. Tagatiskaupa ei olnud võimalik võõrandada enne Venemaal toimunud kohtuvaidluse lõppu, s.o enne
  12. septembrit
  13. Kauba väärtust tuleb hinnata selle realiseerimise aja seisuga. Hageja väited tagatiskauba väärtuse kohta on tõendamata. Maailmaturuhindade põhjal koostatud kalkulatsioonid ei ütle midagi konkreetse kauba väärtuse kohta. Kostja
  14. augusti
  15. a e-kiri ei tõenda kauba turuväärtust. Hageja pole kauba väärtuse juures arvestanud ka ladustamis- ja müügikuludega, mis kauba võõrandamise korral tuleb hüvitada enne kostja nõuete rahuldamist. Lisaks on tõendamata hageja väide, et tagatiskauba väärtus on ajas langenud. 2.
  16. Võlgniku
  17. novembri
  18. a tasaarvestusavaldusel ei olnud toimet, kuna sel ajal ei esinenud tasaarvestuse olukorda. Lisaks on kostja nõuet hiljem võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud. Kostja esitas
  19. juulil 2019 tasaarvestusavalduse kogu haginõude ulatuses. Menetluse edasine käik
  20. Hageja esitas avalduse kaasata menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel OÜ Alex Stewart Inspection Estonia. 5
(36)2-17-12240
  1. Maakohus jättis
  2. augusti
  3. a määrusega hageja taotluse rahuldamata.
  4. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse.
  5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
  6. detsembri
  7. a määrusega määruskaebuse, tühistas maakohtu
  8. augusti
  9. a määruse ning kaasas menetlusse kolmanda isikuna hageja poolel OÜ Alex Stewart Inspection Estonia (edaspidi kolmas isik). Kolmanda isiku seisukoht
  10. Kolmas isik tõi kohtule esitatud seisukohas välja, et ta koostas
  11. augustil 2014 neli raportit, mille aluseks oli kaupade ülevaatus
  12. augustist 2014 kuni
  13. augustini 2014 Seinwegi laos Janinos, mis asub Sankt-Peterburi lähedal. Raportite lõpus on
  14. augusti
  15. a sertifikaadid, milles on kindlaks määratud ladustatud kauba koostisosad. Sertifikaatidest tuleneb, et kostja tegi eksperdi abil kindlaks, mis koguses ja millise kaubaga on tegemist. Samas ei kontrollinud kostja tagatiskauba kogust ja koostist piisava hoolsusega. Kolmas isik tegi inspekteerimise pisteliselt tulenevalt kostja tellimusest. Kolmas isik selgitas kostjale, et inspekteerida oleks vaja kogu kaupa, kuid kostja loobus sellest. Kostja loobus kokkuhoiu eesmärgil ka kogu kauba liikumise kontrollist. Kauba liikumise kontroll oleks välistanud kauba ümbervahetamise, mis hiljem toimus. Kolmas isik tuvastas
  16. a augustis kauba inspekteerimisel massiivse kauba sisse- ja väljaliikumise laos, s.o kauba vahetumise. Kostja kulude kokkuhoid ja hooletu käitumine viisid selleni, et kostja kaup vahetati enne Rotterdami jõudmist ümber.
  17. Kostja esitas järgmised valeväited: - ekspertiisi käigus selgus, et tegemist oli laiaulatusliku ning põhjalikult ettekavandatud petuskeemiga; - kostjale tagatiseks antud kaup oli väheväärtuslik algusest peale ning kolmanda isiku
  18. a raportid ja sertifikaadid kauba väidetava koosseisu kohta olid teadlikult ja tahtlikult ebaõiged; - ekspert FW
  19. märtsi
  20. a esialgsest raportist saab üheselt järeldada, et kostjale tagatiseks antud kaup oli algusest peale väheväärtuslik ning kolmas isik väljastas kauba väidetava koosseisu kohta teadlikult ja tahtlikult ebaõiged sertifikaadid ja raportid, kuna juba metallisulamite välimusest ja lõhnast pidi kogenud inspektoritel olema võimalik järeldada, et tegu ei ole kolmanda isiku raportites ja sertifikaatides kirjeldatud kaubaga. Võlgnik on algusest peale kostjale kauba väärtuse kohta valetanud, tehes sealjuures koostööd kolmanda isikuga, kes väljastas
  21. a-l ebaõiged sertifikaadid ja raportid.
  22. Tagatiskaupa inspekteeriti täiendavalt
  23. a septembris Rotterdamis. Inspekteerimise käigus koostatud raportitest selgub, et Venemaalt Rotterdami
  24. a-l saabunud kauba pakend ja sisu ei vastanud sellele, mida kolmas isik oli Peterburis
  25. a-l inspekteerinud. 9.
  26. Kolmanda isiku Hollandi partner Stockpile surveying and protection B.V (edaspidi SSP) edastas
  27. detsembril 2016 kostja eksperdile FW-le 4 raportit. Raportist 1018675-A Inspection Report - Moly Conc, Steinweg – Rotterdam tuleneb, et
  28. septembril 2016 toimus Rotterdamis 80 koti kaaluga 79,004 kg inspekteerimine. Kotid olid väga halvas seisukorras, värvimuutustega (määrdunud ja korrosioonilaikudega). Osad suured kotid olid ümber pakitud. Suured kotid olid algselt suletud plastiksidemega, millest enamik oli purunenud või olid kotid rikutud. Märgistus oli tehtud paberkleebistega. 6
(36)2-17-12240 9.
  1. Raportist 1018675-B Inspection Report - Fe Mo, Steinweg – Rotterdam tuleneb, et
  2. septembril 2016 ja
  3. septembril 2016 toimus Roterdamis 260 suure koti kaaluga 266,006 kg inspekteerimine. Enamik suuri kotte oli ümber pakitud uutesse valgetesse kottidesse ja tagurpidi. Suured kotid olid ülalt avatud ja asetsesid tagurpidi teise suure koti sees. Märgistus oli erinevates vene tähtedes ja numbrites, samuti paberkleebistega vene- ja inglisekeelsete tähtedega. 9.
  4. Raportist 1018675-C Inspection Report - Ferro Nickel Granules, Steinweg – Rotterdam tuleb, et
  5. septembril 2016 ja
  6. septembril 2016 toimus Rotterdamis 766 suure koti kaaluga 763,106 kg inspekteerimine. Suured kotid olid väga halvas seisukorras. Enamik suuri kotte oli ümber pakitud, kinnitusi polnud näha ja osad kotid olid avatud. Märgistus oli tehtud erinevate numbritega suurtel kottidel ja lisatud papil. 9.
  7. Raportist 1018675-D Inspection Report - Ferro Tungsten, Steinweg – Rotterdam tuleneb, et
  8. septembril 2016 ja
  9. septembril 2016 toimus Rotterdamis 320 suure koti kaaluga 327,415 kg inspekteerimine. Enamik suuri kotte oli ümber pakitud. Märgistus oli esitatud erinevates vene tähtedes ja numbrites, samuti paberkleebistega vene- ja inglisekeelsete tähtedega. 9.
  10. Kui võrrelda
  11. a septembris Rotterdamis tehtud raporteid
  12. augusti
  13. a raportitega, on ilmne, et tegemist pole sama kaubaga – pakend, pakendi märgistus ja pakendi sisu ei ole vastavuses. See on tuvastatav ka värvifotodelt. Seega on kostja kaup eelduslikult Peterburi laos ümber vahetatud. Kauba ümbervahetamine Peterburis on kostjast sõltuv asjaolu.
  14. Täiendavalt leppisid kolmas isik ja kostja
  15. a-l kokku, et poolte suhetele kohalduvad teenuse osutaja nn üldtingimused, mille kohaselt võimalikud vaidlused poolte vahel lahendatakse Inglise seaduse alusel Inglise kohtus ning pretensioonide esitamise tähtaeg on kuus kuud. Vaieldamatult on kuus kuud möödunud. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
  16. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Kohus jättis kostja menetluskulud hageja kanda ja kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda. Kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 94 373,76 eurot ja seaduses sätestatud määras viivise välja mõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni. 11.
  17. Kohus tuvastas, et vaidlust pole järgmistes faktilistes asjaoludes: • kostja ja võlgnik sõlmisid
  18. juulil 2011 laenulimiidilepingu nr 11-045198-JL (laenuleping); • kostja ja võlgnik sõlmisid
  19. märtsil 2010 finantstehingute raamlepingu nr 9848/2010 (raamleping); • kostja ja võlgnik sõlmisid
  20. juulil 2011 lepingu võlgniku kohustuste täitmise tagamiseks (tagatisomandamise leping, TOL); • kostja esitas
  21. augustil 2014 võlgnikule e-postiga laenulepingu ülesütlemise teatise nr A09.10-200-02/12636, milles märgitakse, et kui võlgnik ei tasu kostjale võlgnevust 1 153 316,62 USA dollarit hiljemalt
  22. augustil 2014, loeb kostja laenulepingu üles öelduks alates
  23. augustist 2014; 7
(36)2-17-12240 • kostja esitas
  1. augustil 2014 võlgnikule pankrotihoiatuse ning
  2. septembril 2014 pankrotiavalduse (tsiviilasi nr 2-14-57098); • võlgnik esitas
  3. novembril 2014 tsiviilasjas nr 2-14-57048 protsessuaalse tasaarvestusavalduse, paludes tasaarvestada laenulepingust tulenev nõue tagatisomandi väärtusest tuleneva nõudega; • võlgnik esitas
  4. novembril 2014 tuvastushagi (tsiviilasi nr 2-14-61399), milles palus tuvastada, et kostja nõuded tema vastu on tasaarvestatud ulatuses lõppenud. Harju Maakohus jättis hagi
  5. märtsi
  6. a määrusega läbi vaatamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  7. mail 2017 maakohtu määruse muutmata. Riigikohus ei võtnud
  8. septembril 2017 menetlusse kaebust ringkonnakohtu määruse peale; • Harju Maakohus kuulutas tsiviilasjas nr 2-14-57098
  9. septembril 2015 kell 16.00 välja võlgniku pankroti ja pankrotihalduriks nimetati Andrias Palmits; • kostja esitas võlgniku pankrotimenetluses nõude 27 161 947,41 eurot. Kostja nõudele ei esitanud
  10. veebruari
  11. a nõuete kaitsmise koosolekul vastuväidet ei hageja ega ka võlgnik. 11.
  12. Maakohus leidis, et TOL-st ei tulene kostjale kohustusi seoses kauba müügiga. TOL sõnastusest nähtuvalt on kostjal õigus kaupu müüa, kui võlgnik jätab oma kohustused täitmata; kostja ei tohi kaupu käsutada ega koormata, kuni võlgnik ei ole kohustusi rikkunud; kui võlgnik oma kohustused täidab, siis tagastab pank kaupade omandiõiguse; kui kohustused saavad täidetud osa kaupade müügist, siis tagastab pank ülejäänud kaubad võlgnikule. Seega saaks hageja lepingu järgi nõuda eelkõige nende kaupade tagastamist, mis jäid üle pärast kohustuste täitmist. Võib möönda ka võimalust, et lepingu alusel saaks esitada rahalise nõude juhul, kui kaupade müügist laekuks rohkem raha, kui kohustuse täitmiseks vajalik, kuid antud juhul ei ole tegu sellise olukorraga. 11.
  13. Üks-ühele ei vasta TOL-s kokkulepitu ei liisingule ega ka käsipandile. Pooled võivad suhteid reguleerida ka selliste lepingutega, mida ei ole seaduses reguleeritud. Selliseks lepinguks on ka TOL. Esmajoones tuleb lähtuda lepingus endas kokkulepitust. TOL p 2.7 kohaselt tekib hagejal nõudeõigus siis, kui vara müügi järgselt on tasutud kõik kohustused ning selle järel jääb vara (või selle müügist saadud raha) üle – sellisel juhul saab hageja nõuda ülejäänu tagastamist. Lepingus ei ole kokku lepitud, millal, kuidas ja mis hinnaga peaks kostja vara võõrandama, kuid see ei mõjuta p-s 2.7 sätestatut. Vaidlust ei ole selles, et kauba võõrandamisest saadud summa ei ületanud kostja nõudeid võlgniku vastu, sh ka ainult põhinõuet. Seega ei ole hagejal kostja vastu nõuet. 11.
  14. Kohus ei nõustunud hagejaga, et võlgniku kohustused loeti täidetuks kauba üleandmisega. TOL-st seda ei tulene. Võlgnik ja kostja ei ole ka hiljem kokku leppinud, et võlgnevus loetakse kaupadega tasutuks, samuti pole tehtud sellist ettepanekut. Pole reguleeritud ka seda, millises summas loetakse kohustus kaupade arvel tasutuks, s.o mis on kauba kokkuleppeline väärtus. 11.
  15. Hageja võrdles lepingut sale and lease back lepinguga. Ka kohtupraktikas ollakse seisukohal, et tagatisomandamine sarnaneb olemuselt rohkem liisingule kui käsipandile.

§ 367

lg 3, millele hageja tugineb, ei anna hagejale nõudeõigust, vaid õiguse esitada vastuväide kostja nõudele, kui kostja ei arvesta oma nõude esitamisel tagatise väärtusega. 11.6. Kuna hageja võttis aluseks kaupade väärtuse laenulepingu ülesütlemise aja seisuga, lähtus ka maakohus sellest, et kõige varasem aeg, mil kauba väärtust hinnata, on ülesütlemise aeg. 8

(36)2-17-12240 Kohus ei pidanud põhjendatuks lähtuda kauba väärtuse hindamisel poolte märgitud kuupäevadest, s.o hageja pakutud
  1. oktoober 2014 ja kostja pakutud
  2. oktoober 2016, mis on arvestatud mõistliku müügiaja järgi. Need kuupäevad ei seondu kauba üleandmisega. Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas hageja positsioon, et kostja oleks saanud kaubad võõrandada igal ajal. Esiteks puudub vaidlus selles, et
  3. juunil 2014 algatas BNZ Venemaa kohtus vaidluse hageja poolt TOL alusel kostjale tagatiseks antud kauba omandiõiguse üle.
  4. septembril 2016 jõustus otsus, mille kohaselt kuulub kaup kostjale. Kuigi Venemaa kohtutes ei rakendatud hagi tagamise abinõusid, siis avaldas laopidaja
  5. septembri
  6. a seisukohas, et ta ei väljasta kaupa enne võlgniku võla tasumist. Ehkki pandiõiguse teostamine iseenesest ei oleks takistanud kostjal kauba kättesaamist, ei saa kostjale ette heita, et ta ei tasunud laopidajale võlgnevust Venemaal toimunud menetluse ajal, kuna ei olnud teada, milline on kohtumenetluse tulemus. Lisaks oli hageja positsioon vastuoluline. Pankrotihaldur soovis ühelt poolt tagada kaupade säilimise kuni menetluse lõpuni, kuid teisalt väitis, et kostja oleks võinud kaubad igal ajal võõrandada. Hageja palve tagada kaupade säilimine on esitatud
  7. a-l, kuid hagis oli hageja seisukohal, et kostja oleks pidanud kaubad müüma juba
  8. a augustis–oktoobris, s.o pärast BNZ poolt Vene kohtusse hagi esitamist. Isegi kui kaupade võõrandamiseks ei olnud juriidilisi takistusi, oleks see olnud majanduslikult põhjendamatu. Kaupa, mille omandiõiguse üle käib vaidlus, ei ole tõenäoliselt võimalik müüa turuhinnaga või kallimalt, vaid hind jääks märgatavalt alla turuhinna. Ostja peaks arvestama võimalusega, et mingil hetkel peab ta kauba omanikule tagastama või selle väärtuse hüvitama. Sellises olukorras ei pruugi isegi ostjat leida, kuna ka kaubaga seonduvad kulud on nt kauba mahu tõttu suured. Samuti riskinuks kostja võimalusega, et kui Venemaa menetluses tehakse otsus BNZ kasuks, peab ta müügist saadud raha tagastama ning võivad lisanduda täiendavad vaidlused ja kulud. Sellise riski võtmata jätmist ei saa kostjale ette heita. Seega ei olnud kostjal tegelikult võimalik kaupa käsutada enne, kui jõustus lahend omandiõiguse vaidluses. Järelikult tuleb kauba väärtus teha kindlaks
  9. septembri
  10. a seisuga. Hageja tõi esile, et
  11. septembril 2016 oli kauba väärtus 11 614 101,14 USA dollarit. Samas kostja laenu- ja raamlepingutest tulenev põhinõue hageja vastu oli 16 951 831,73 USA dollarit. Seega ületas juba kostja põhinõue vara väärtust ning hagejal puudub ka seetõttu kostja vastu nõue. 11.
  12. Kohus käsitles ka võlgniku
  13. a tasaarvestusavaldust. Kohtu hinnangul ei esinenud võlgniku tasaarvestusavalduse tegemise ajal tasaarvestuse olukorda. TOL-st tulenevalt tekkinuks võlgnikul nõudeõigus siis, kui pärast nõuete täitmist oleks jäänud kaupa või selle müügist saadud raha üle. Avalduse tegemise ajaks ei olnud sellist olukorda tekkinud. Seega oli
  14. a tasaarvestusavaldus tagajärjetu. Lisaks on võlgniku
  15. a tasaarvestusavaldus tagajärjetu ka põhjusel, et kostja nõue on mh
  16. a tasaarvestusavaldusega hõlmatud ulatuses võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud pärast tasaarvestusavalduse tegemist. Hageja ja võlgnik ei esitanud nõudele vastuväiteid. Teised võlausaldajad esitasid vastuväited, kuid need langesid hiljem ära. Seega ei saa pankrotimenetluses kostja nõude puhul tugineda tasaarvestusele ja kostjale tuleb teha väljamakseid vastavalt tema kogu nõude alusel määratud jaotisele. Pankrotimenetlust lõpetav määrus on kostja nõude osas täitedokument. 11.
  17. Seoses kauba kvaliteediga nõustus kohus hageja seisukohaga, et
  18. a või hilisemad uuringud ei tõenda kauba omadusi
  19. a-l. Küll aga võimaldavad tõendid kogumis kujundada seisukoha, kas analüüsiti sama kaupa kui
  20. a-l. 9
(36)2-17-12240 11.8.
  1. Kostja esitas EA selgitused valvemeetmete kohta Janino logistikapargis. Seletusest nähtub, et Janino hoov on ümbritsetud aiaga, on üks sisse- ja väljapääs mille juures on väravavahi valveruum, ning turvatöötaja peab avama tõkkepuu. Janino töötajad kontrollivad valduseid 24/7, kohapeal on töödejuhataja. Iga külastaja peab enne külastust ennast registreerima ja enda saabumisest turvatöötajale teatama, samuti tõendama oma isiku. Valdustes on valvekaamerad ja alarmsüsteem. Janino valdustes kohapeal olevad Venemaa tollivõimud kontrollivad kaupade sissetulekut ja väljaminekut. Veose liigutamine toimub ainult Steinwegi juhiste kohaselt ja kui kolmas isik palub Janinol veost liigutada, kontrollib Janino selle Steinwegist üle. Kohtu hinnangul saab sellest järeldada, et kauba vahetamine laos on põhimõtteliselt välistatud. Sellises koguses kauba ümbervahetamine ilma, et seda märgataks, on eluliselt ebausutav. 11.8.
  2. Kohus ei nõustunud hagejaga, et kauba puudused oleksid pidanud ilmnema enne kauba äraviimist. Tollitöötajad ei ole eelduslikult metallieksperdid ega tee kaubale ka ekspertiise. See, et deklareeriti samas kaalus kaup ja eelduslikult kontrolliti ka kaalu vastavust deklaratsioonidele, näitab samuti, et kaupa ei olnud vahetatud Janino laos. Ei ole välistatud, et kaup vahetati ümber pärast selle äraviimist Janino laost, kuid ka see on eluliselt ebausutav. Kaup oli kogu aja laopidaja valve all, kui viidi Steinwegi Janino laost Hollandi lattu. 11.8.
  3. Ei ole välistatud, kuid ei saa ka kindla veendumusega väita, et fotode järgi on võimalik teha kindlaks, kas metall on see, milleks seda nimetatakse. Visuaalselt näevad kohtu mitteprofessionaalse arvamuse kohaselt
  4. a kolmanda isiku ja
  5. a SSP / kolmanda isiku aruannete piltidel olevad metallikamakad välja sarnased (sama värvus, sooniline struktuur), sarnased on ka väidetav ferrovolfram ja väidetav ferromolübdeen omavahel.
  6. a ja
  7. a aruannetes nimetatud materjalide kohta on märgitud ka sama kogus – ferromolübdeeni 260 kotti ja ferrovolframi 320 kotti. Ferromolübdeeni ja -volframi suurused on aruannetes samad (10– 100 mm). Samuti näeb
  8. a ja
  9. a aruannetes visuaalselt samasugune välja ferronikkel (mõlemal juhul oligi tegu ferronikliga, aruanded annavad erineva tulemuse kvaliteedi osas) ning molübdeenikontsentraat. Molübdeenikontsentraadi kogus on mõlemas aruandes sama (80 kotti) ja mõlemas aruandes on materjali kirjeldatud kahvaturohelise / pruuni pulbrina (fotodelt nähtuvalt on materjal mõlemas aruandes puruna, mis sisaldab ka suuremaid tükke). Kottide välimuse erinevused on põhjendatavad sellega, et osa kaubast pandi teiste kottide sisse koos vana kotiga. 11.8.
  10. Kostja esitatud asjaolud ja tõendid viitavad kogumis sellele, et
  11. a-l ja
  12. a-l analüüsiti sama kaupa, st kaup oli algusest peale väheväärtuslik. 11.
  13. Kaup võõrandati lõpuks ca 0,5 miljoni euro eest. Kuigi ei ole teada, mis oli kauba väärtus maailmaturuhindade järgi
  14. septembril 2016 (või mõne muu kuupäeva seisuga), siis võib eeldada, et igal juhul ei ületanud kauba väärtus ka sel ajal kostja nõuet hageja vastu. Ka sel põhjusel on hagi rahuldamine välistatud. Kauba täpse väärtuse kindlakstegemine ei ole asja lahendamise seisukohalt vajalik. 11.
  15. Kuna hagi jäi rahuldamata, siis jättis kohus kostja menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 kohaselt hageja kanda ning kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda. Kohus määras kindlaks kostja menetluskulude rahalise suuruse. Apellatsioonkaebus
  16. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. 10
(36)2-17-12240 12.
  1. Kohtu järeldus, et TOL-st ei tulene hageja nõuet kostja vastu, on materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tulemus. 12.1.
  2. Kohus on ebaõigesti tuvastanud, et TOL järgi tekib võlgnikul kostja vastu nõue vaid juhul, kui tagatiskauba müügi järgselt on tasutud kõik kohustused ning selle järel jääb vara üle. 12.1.
  3. Kohus jättis arvestamata, et TOL-le kohalduvad liisingulepingu normid. Kohus on õigesti tuvastanud, et tagatisomandamine sarnaneb oma olemuselt liisingulepingule (sale and lease back tüüpi liisinguleping). Kuigi kohus möönis liisingulepingu normide kohalduvust, jättis ta põhjendamatult arvestamata

§ 367lg-e 3.

Kui liisinguleping öeldakse üles, tuleb liisinguandjal hüvitada liisinguvõtjale jääkväärtus tema nõudeid ületavas osas. Asjaolu, et TOL-s endas ei ole kokku lepitud, millal, kuidas ja mis hinnaga kostja peaks vara võõrandama, ongi põhjus, miks tuleb kohaldada

§ 367lg-t 3.

Selle sätte eesmärk on vältida liisinguandja rikastumist, s.o olukorda, kus liisinguandja saab vara ja samas nõuab kõigi tasumata võlgnevuste täitmist. Praegu on just selline olukord. Kostja ei ole käitunud vastavalt TOL-le ning ei ole hinnanud, millises ulatuses on hageja võlgnevus tasutud tagatiskaubaga ning kas ja kui suur osa tagatiskaubast tuleb hagejale tagastada. Kostja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega, arvestades eriti seda, et võlgnik tegi 2014. a-l kostjale ettepaneku, et võib kostjat tagatiskauba müümisel aidata. Kostja keeldus võlgniku abist ning asus pankrotimenetluses nõudma võlgnikult kogu laenulepingutest tuleneva kohustuse tasumist, arvestamata TOL olemasoluga. Kohus oleks pidanud

§ 367

lg-t 3 ja selle praktikat arvestades jõudma järelduseni, et võlgnikul on kostja vastu nõue juhul, kui tagatiskauba väärtus ületas selle tagastamisel kostja nõudeid. 12.

  1. Kohus arvestas tagatiskauba väärtust ebaõige hetke seisuga. 12.2.
  2. Tagatiskauba väärtust tuleb hinnata laenulepingu ülesütlemise seisuga, s.o
  3. august
  4. Sellest hetkest oli tagatiskaup täielikult kostja mõjusfääris. Kostjal oli TOL p-st 2.7 tulenevalt õigus tagatiskaup võõrandada, kuid ta ei teinud seda. Ainuüksi hea usu põhimõttest tulenevalt ei saa olla vastuvõetav tagatiskauba väärtuse vähenemise riisiko võlgniku kanda jätmine olukorras, kus kostja ei võõrandanud tagatiskaupa aastate jooksul ega võtnud vastu võlgniku ettepanekut aidata tagatiskaupa realiseerida. Võlgniku laenulepingust tulenev võlgnevus oli
  5. augusti
  6. a seisuga 14 810 152,73 USA dollarit ja raamlepingust tulenev võlgnevus 2 141 679 USA dollarit, kokku 16 951 831,73 USA dollarit. Tagatiskauba väärtus oli
  7. augusti
  8. a seisuga 19 293 094,08 USA dollarit. Seega oli tagatiskauba väärtus 2 341 262,35 USA dollari võrra suurem kui kostja nõue hageja vastu. Kostja pidi
  9. augusti
  10. a seisuga TOL p-st 2.7 tulenevalt võlgnikule tagastama tagatiskaupa 2 341 262,35 USA dollari ehk 1 748 776,78 euro väärtuses. 12.2.
  11. Venemaal toimunud omandiõiguse vaidlus ei mõjuta hageja nõudeid. See vaidlus ei puutu asjasse ega takistanud tagatiskauba müüki. Tagatiskauba omand kuulus kogu Venemaal toimunud vaidluse aja kostjale. Kohtuvaidluse raames ei rakendatud hagi tagamise meetmeid, mistõttu tagatiskauba müük ei olnud takistatud. Tollideklaratsioonidest nähtub, et kostja asus kaupa Venemaalt välja viima juba
  12. juulil 2016, s.o ca 2 kuud enne Venemaa kohtuvaidluse lõpplahendi jõustumist. Deklaratsioonidelt nähtuvalt deklareeris kostja täpselt sama kauba, mille võlgnik kostjale
  13. a-l üle andis. Deklaratsioonidel esitatud kauba kaal 1 405 121 kg vastab vastuvõtuaktides kajastatud kaalule 1 405 121 kg. Kohus jättis tollideklaratsioonid tähelepanuta. Asjassepuutumatud on kohtu viited laopidaja väitele, et tagatiskaupa ei väljastata enne võlgniku võla tasumist. Võlgniku võlgnevus laopidaja ees ei takistanud tagatiskauba müüki. Kaupade füüsilise valduse üleandmise asemel andis võlgnik kostjale üle kehtivad ja tulevikus tekkivad väljanõudeõigused ekspediitori vastu (TOL p 2.1). Kostja ei esitanud 11

(36)2-17-12240 kordagi nõuet kauba väljaandmiseks. Kostja tasus
  1. a-l laopidajale võlgnevuse ja sai viia kauba Venemaalt välja Rotterdami. Puuduvad mistahes põhjused, miks kostja ei saanud seda teha varem. 12.2.
  2. Kohus leidis meelevaldselt, et kuna BNZ, võlgnik ja Cantec olid seotud isikud, ei saa välistada, et BNZ poolt Venemaa menetluse algatamise eesmärk oli koos hagejaga välistada kostja omandiõigus kaubale. Asjaolust, et VG ja NG olid BNZ väikeaktsionärid, ei saa teha selliseid järeldusi. Võlgnik ega temaga seotud isikud ei ole korraldanud kohtuvaidlust Venemaal. Kohus on ilma igasuguste tõenditeta teinud meelevaldse järelduse. 12.2.
  3. Kohus leidis, et ka juhul, kui juriidilisi takistusi kaupade võõrandamiseks ei olnud, siis oleks majanduslikult olnud põhjendamatu müüa kaupa, mille osas käib vaidlus omandiõiguse üle. Kohtu väide on ebaõige ja vastuoluline. Kohus arvestas tagatiskauba väärtust selle hetke seisuga, mil tagatiskauba võõrandamine oli võimalik, s.t mil ei esinenud takistusi selle käsutamiseks. Majanduslik põhjendatus ei mõjuta seda, kas tagatiskauba võõrandamine oli võimalik.

§ 367

lg 3 sõnastusest ega eesmärgist ei tulene, et liisingueseme väärtust peaks arvestama selle hetke järgi, mil liisingueseme müük on liisinguandjale majanduslikult soodsaim.

§ 367lg 3 järgi tuleb lähtuda hetkest, mil tagatiskaup kostjale tagastati.

Kostjale tekkis tagatiskauba täielik käsutusõigus alates hetkest, mil laenuleping üles öeldi. 12.2.

  1. Kohus seadis alusetult kostja majanduslikud huvid hageja omadest kõrgemale. Tagatiskauba müügihind ei puuduta poolte õigussuhet. Müügihinna langus sai tuleneda vaid kostja ja laopidaja õigussuhtest. Kui laopidaja on kostjale kahju tekitanud, saab kostja esitada nõude kahju tekitanud isiku vastu. 12.
  2. Kohus tuvastas ebaõigesti, et hageja nõue on välistatud, kuna tagatiskaup oli juba üleandmise hetkel väheväärtuslik. 12.3.
  3. Kohus jättis arvestamata järgmised olulised väited ja tõendid, mis kinnitavad kogumis, et tagatiskaup ei olnud üleandmise hetkel väheväärtuslik: 1) hageja
  4. märtsi
  5. a menetlusdokumendi „Tõendite esitamine“ lisad 1–35 ja vastuvõtuaktid 27–
  6. Hagiavaldusega esitas hageja
  7. veebruari
  8. a vastuvõtuakti, mille alusel läks kostjale üle 20,848 t kauba omandiõigus. Hageja esitas
  9. märtsil 2018 ülejäänud kaupade omandiõiguse üleminekut tõendavad vastuvõtuaktid. Vaidlust ei saa olla, et võlgnik andis kostjale üle vähemalt 1 405 121 kg kauba omandiõiguse; 2) hageja
  10. märtsi
  11. a menetlusdokumendi „Seisukoht kostja 28.02.2018 taotlustele“ lisad 1–
  12. Lisades on kolmanda isiku
  13. a juuni ja augusti raportid ja sertifikaadid Venemaal analüüsitud kauba koostise kohta, milles on kirjeldatud kauba seisundit
  14. a seisuga. Raportite tõlked on esitatud
  15. märtsil
  16. Raportite lõpus on toodud
  17. augustil 2014 välja antud sertifikaadid, milles on täpselt kindlaks määratud ladustatud kaupade koostisosad. Raportid kinnitavad kauba vastavust vastuvõtuaktides toodule; 3) hageja
  18. märtsi
  19. a menetlusdokumendi „Seisukoht kostja 28.02.2018 taotlustele“ lisad 36 ja
  20. Lisas 36 on kostja
  21. detsembri
  22. a taotlus kohtuasja materjalidesse täiendavate dokumentide lisamiseks, kus kostja ise kinnitab, et kaup on korralikult pakendatud ja heas seisukorras. Lisas 37 on laoseisu raport koos laopidaja Steinwegi kinnitusega, millest nähtub kaupade nimekiri, mis vastab vastuvõtuaktides toodud kaubale; 4) kostja
  23. oktoobri
  24. a menetlusdokumendi lisa
  25. Lisas sisaldub võlgniku ettepanek tagatiskauba müümiseks. Ettepanek näitab, et võlgnik oli lattu paigutanud vastuvõtuaktides nimetatud, mitte väheväärtusliku kauba. Võlgnik ei oleks teinud sellist ettepanekut 12

(36)2-17-12240 olukorras, kus ta on pettusega müünud kostjale tagatiskaubana väheväärtusliku kauba. Sellistel asjaoludel oleks kuriteo tunnused ja need täidaks kelmuse koosseisu. Kuriteo toimepanija ei algataks ise kauba müüki. Asjaolu, et võlgnik soovis aidata kaasa kauba müügile ja ühingu pankroti vältimisele, välistab selle, et võlgnik oli ise müünud väheväärtusliku kauba; 5)
  1. mai
  2. a kohtuistungi protokoll RM ja MT´i ütlustega. Tegemist on isikutega, kes tegid esialgse inspekteerimise ja andsid ütluseid kauba pakendi, pakendi märgistuse ja sisu kohta. Ütlustest nähtub, et
  3. a-l hoiatati, et on toimunud kauba liikumine laost sisse ja välja.
  4. a-l Hollandisse jõudnud kotid näevad välja uued. Hollandisse jõudnud kaup ei tundu olevat sama, mida
  5. a-l kontrolliti. Tunnistajate hinnangul vahetati kaup ära; 6) kolmanda isiku
  6. jaanuari
  7. a menetlusdokumendi lisad 1–
  8. Lisades on esitatud kauba raportid, mis koostati kauba inspekteerimise tulemusel
  9. a septembris Rotterdamis. Raportitest selgub, et Venemaalt
  10. a-l Rotterdami saabunud kauba pakend ja sisu ei vasta sellele, mida inspekteeriti
  11. a-l Peterburis. Kotid olid väga halvas seisukorras ja värvimuutustega. Suured kotid olid esialgu suletud plastiksidemega, millest enamik oli purunenud või olid suured kotid rikutud. Enamik suuri kotte olid ümber pakitud uutesse kottidesse ja tagurpidi. Osad suured kotid olid pealt avatud; 7) kostja
  12. juuni
  13. a menetlusdokumendi lisa
  14. Lisas on kostja
  15. detsembril 2017 Hollandis esitatud hagi Steinwegi vastu, milles kostja ise väidab hulgalistele tõenditele tuginedes järgmist: „
  16. a analüüsi tulemuste võrdlemine
  17. a analüüsi tulemustega näitab selgelt, et metallide koostis on
  18. ja
  19. aastal erinev. /…/ Peale metallide sisalduse erinevad metallid
  20. ja
  21. a võrdluses ka oma välimuse poolest. /…/ Kostja andis
  22. a-l kaubad Steinwegile hoiustamiseks ja
  23. a-l tuvastati, et Steinwegi laos hoiustatud kaubad ei ole enam needsamad, mis hoiule anti. Kaubad peavad olema välja vahetatud ajal, mil need olid Steinwegi vastutusel. Kostja andis hoiustada väärismetallid, mis on nüüd asendatud palju vähem väärt olevate metallide vastu.“ 12.3.
  24. Tagatiskaup ei olnud kostjale üleandmise hetkel väheväärtuslik. Tõendeid kogumis hinnates on meelevaldne kohtu järeldus, et
  25. a-l ja
  26. a-l analüüsiti sama kaupa. Kauba kvaliteet ja väärtus langesid pärast selle omandiõiguse üleminekut kostjale. Selle eest ei vastuta võlgnik. Võlgnikul puudus mistahes kontroll kauba üle pärast selle üleandmist kostjale laoteenust osutanud isikule. 12.3.
  27. Igal juhul on kostja kaotanud õiguse tugineda tagatiskauba puudustele. Kostja pole kauba omandiõiguse üleminekust ega laenulepingu ülesütlemisest alates esitanud mistahes pretensioone seoses kauba puudustega. Kohus jättis analüüsimata hageja väite, et kauba üleandmisest ja laenulepingu ülesütlemisest oli möödunud enam kui kolm aastat, kui kostja hakkas tuginema asjaolule, et kaup ei vasta kvaliteedinõuetele. Kostja viitas tagatiskauba puudustele esimest korda
  28. oktoobri
  29. a menetlusdokumendis. Eluliselt ei ole usutav, et kostja kogu selle aja kestel ei tuvastanud, et tegemist oli hoopis muu ja väheväärtusliku kaubaga. Eriti olukorras, kus kostja asjatundjad on väitnud, et pelgalt fotode vaatluse ja lõhna kaudu on tuvastatav, et tegemist ei ole tagatisomandiks oleva kaubaga. Nii pika aja möödumisel kauba puudustest teavitamine võtab hagejalt mõistliku võimaluse esitada kohtumenetluses kauba kvaliteedi kohta tõendeid. Samuti on arusaamatu, miks kaubal nii olulise puuduse tuvastamisel ei esitatud neid andmeid võlgnikule ega võimaldatud osaleda kauba ülevaatamisel. Kuna kostja ei teatanud kauba puudustest mõistliku aja jooksul ja ei kaasanud võlgnikku kauba ülevaatamisele, on ta minetanud õiguse esitada kauba kvaliteediga seotud vastuväiteid. 13
(36)2-17-12240 12.3.
  1. Hageja esitatud tõendite pinnalt tuleb järeldada, et võlgnik tarnis nõuetekohase kauba nõuetekohases koguses. Hageja on tõendanud, mis kaup hoiustati Venemaal Janinos asuvas laos. Tagatiskauba liikumine pärast laenulepingu ülesütlemist on olnud täielikult hageja mõjusfäärist väljas. Kaupa on hoitud esmalt aastaid laopidaja poolt, seejärel on täpselt sama kaup deklareeritud Venemaalt välja ja transporditud laevaga Rotterdami. Ei saa välistada, et tagatiskaupa sisaldavaid kotte ja nende kinnitusplomme on asendatud. Tunnistajad RM ja MT kinnitasid, et plomme on võimalik taaskasutada ja asendada ning et selline pettus on tavapärane. Ka kostja kutsutud tunnistaja FW kinnitas, et plommid ei olnud unikaalsed. Kolmas isik, kes on valdkonnas aastakümneid tegutsenud, selgitas, et analoogseid plomme saab reprodutseerida iga vastavas valdkonnas tegutsev isik. Hageja ei tea, millisel hetkel ja kelle tegevuse tõttu tagatiskauba väärtus vähenes. Pärast laenulepingu ülesütlemist jäi tagatiskaup Steinwegi Janino lattu Peterburis. Võlgnik kaotas võimaluse tagatiskaupa vallata ja kasutada; see oli täielikult kostja mõjusfääris, sh oli kostjal selle käsutusõigus. Tagatiskauba väärtuse vähenemine ei saa olla hageja riisiko. Hageja nõuet ei saa mõjutada see, kui kolmandate isikute tõttu on kauba väärtus vähenenud. Vastustaja ja kolmanda isiku seisukohad
  2. Kostja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
  3. Kolmas isik toetab apellatsioonkaebust, palub see rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  4. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus jaotab apellatsioonimenetluse menetluskulud ja määrab hüvitatavad menetluskulud rahaliselt kindlaks.
  5. Pooled ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustanud praeguse otsuse p-s 11.1 märgitud maakohtu tuvastatud asjaolusid, mistõttu ringkonnakohus võtab need TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks.
  6. Hageja nõue põhineb sellel, et tagatiskauba väärtus ületas laenulepingu ülesütlemise hetke seisuga kostja nõuet, mistõttu tuleb kostjal hüvitada hagejale (võlgnikule) tagatiskauba jääkväärtus (vt apellatsioonkaebuse p 2). Kolleegium mõistab hageja seisukohti praeguses menetluses selliselt, et hageja arvates on võlgnik oma kohustused kostja ees täitnud sellega, et kostja jättis laenulepingu ülesütlemise järgselt tagatiskauba enda omandisse, ning hagejal on õigus nõuda TOL või alternatiivselt seaduse (

§ 367

lg 3) alusel tagatiskauba selle osa väärtuse hüvitamist, mis ületas kostja nõudeid. Selline nõue oleks kvalifitseeritav lepingu täitmise nõudena. Alternatiivselt leiab hageja seda, et kostjal oli kohustus tagatiskaup võõrandada ning kuna kostja seda õigeaegselt ei teinud, on hagejal õigus nõuda tagatiskauba väärtuse ja võlgniku kohustuste vahe hüvitamist laenulepingu ülesütlemise seisuga. Sel juhul võiks tegemist olla lepingu (TOL) rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudega. 18. Kolleegium käsitleb kõigepealt apellatsioonkaebuse väiteid hagejale TOL-st või

§ 367

lg-st 3 tuleneva nõudeõiguse kohta ning kostja kohustuste kohta seoses tagatise realiseerimisega (I). Selle käigus hindab kolleegium, kas hagejal võib olla kostja vastu lepingu täitmise nõue või seadusest tulenev nõue osa kauba või selle väärtuse üleandmiseks. Pärast seda hindab 14

(36)2-17-12240 kolleegium, kas kostja on rikkunud TOL-st tulenevaid kohustusi, viivitades tagatise realiseerimisega, mis võiks anda hagejale õiguse nõuda rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist (II). Seejärel hindab kolleegium apellatsioonkaebuse väiteid tagatiskauba koosseisu ja väärtuse kohta (III) ning maakohtu järeldusi seoses võlgniku ja kostja tasaarvestusavaldustega (IV). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramisega seotud otsustused. I 19. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses TOL tõlgendamise üle: esiteks selle üle, kas hagejale saab TOL-st koosmõjus

§ 367

lg-ga 3 tuleneda rahalisi nõudeid kostja vastu; teiseks selle üle, millised olid kostja õigused ja kohustused tagatise realiseerimisel, sh kas kostjal oli kohustus tagatiskaup võõrandada ja millise aja jooksul ning kas võlgniku kohustused kostja ees saab lugeda täidetuks tagatiskauba kostja omandisse jäämise arvel.

  1. Maakohus tuvastas TOL-ga seoses järgneva, mille üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle: • võlgniku ja kostja
  2. juulil 2011 sõlmitud laenulepingu kohaselt oli laenulimiit 18 000 000 USD (p 1.1) ja selle peamine otstarve oli rahastada kauplemist mitteraudmetallidega, osaliselt kasutati limiiti ka laenusaajaga sõlmitud laenulepingute refinantseerimiseks (p 1.2). Laenulimiit võeti kasutusse
  3. detsembril 2011 (p 1.3). Iga laen tagati mh terminalis/ekspediitori juures ladustatava kauba omandiõiguse loovutamisega pangale (p 1.9.1); • võlgniku ja kostja
  4. juuli
  5. a TOL sõlmiti põhjusel, et võlgnik (lepingus „äriühing“) ja C.Steinweg Handelsveem b.V.-Rotterdam (lepingus „ekspediitor“) sõlmisid
  6. jaanuaril 2011 ekspedeerimis- ja laoteenuse lepingu; äriühing tarnib ekspediitorile aeg-ajalt edasisaatmiseks ja hoiustamiseks kaupu (FeNiCr-valuplokke ja FeNi-graanuleid), pank (s.o kostja) ja äriühing sõlmisid laenulepingu (lepingus „rahastamisleping“) ja nimetatud lepingust tulenevad äriühingu kohustused tagatakse kaupade omandi üleandmisega pangale; • TOL p-st 2.1 tuleneb, et „[o]ma kohustuste täitmise tagamiseks annab äriühing kaupade omandiõiguse üle pangale, kes võib juhul, kui äriühing jätab kõik kohustused või ükskõik millise kohustuse täitmata, kaubad müüa või omal äranägemisel muul viisil realiseerida, ning kes tagastab kaubad äriühingule pärast seda, kui äriühing on oma kohustused täielikult täitnud. Äriühing on kohustatud andma kaubad üle pangale nii, et need ei ole koormatud kolmandate isikute õigustega. Kaupade füüsilise valduse üleandmise asemel annab äriühing pangale üle oma kehtivad ja tulevikus tekkivad väljanõudeõigused ekspediitori suhtes. Üleandmise kinnituseks väljastab ekspediitor dokumendi või dokumentide komplekti, mis tõendab, et ekspediitor on panga nõudmisel teatud koguse kaupu edasi saatnud ja/või hoiustanud.“ • TOL p-st 2.2 tuleneb, et äriühing ja pank allkirjastavad kaupade omandiõiguse üleandmist kinnitava vastuvõtuakti; p-st 2.3 tulenevalt lisab äriühing aktidele kaupade kvaliteeditõendite koopiad; p 2.4 kohaselt läheb kaupade omandiõigus pangale üle vastuvõtuakti allkirjastamisega; p 2.5 kohaselt ei tohi pank kaupade omandiõigust käsutada ega koormata, kuni äriühing ei ole rikkunud rahastamislepingus sätestatud kohustusi või muid kohustusi; • TOL p 2.7 sätestab, et kui äriühing jätab kohustused täitmata või ei täida neid nõuetekohaselt, kaotab ta õiguse nõuda kaupade tagastamist. Sel juhul on pangal kaupade käsutusõigus, sh õigus müüa / kui kohustused on täitmata osaliselt, siis on 15

(36)2-17-12240 pangal õigus müüa osa kaupadest, mis on kogu võla tasumiseks piisav. Kui pank on saanud tagasi võlad, tagastab ta lepingu alusel pangale üleantud ülejäänud kaubad äriühingule. 21. Kolleegium nõustub maakohtuga, et TOL sisustamisel tuleb lähtuda esmajoones lepingus endas kokkulepitust. Seejuures tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda

§ 29lg 1 järgi lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest.

Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut

§ 29

lg 4 järgi nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.

§ 29

lg 5 p-de 3 ja 4 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada mh lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist ning lepingu olemust ja eesmärki. Lisaks lepingule endale võivad poolte lepingust tulenevad kohustused tuleneda seadusest. Arvestades, et tagatisomandamise lepingut ei ole seaduses eraldi reguleeritud, nõustub kolleegium maakohtuga selles, et osas, milles see leping sarnaneb käsipandi seadmisele või liisingulepingule, võib olla põhjendatud kohaldada nende õigussuhete kohta seaduses sätestatud reegleid (käsipandi realiseerimise ja osade liisingulepingu põhimõtete kohaldamist on peetud võimalikuks ka õiguskirjanduses, vt Varul, P. jt. Asjaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2014 (AÕS kommentaar). § 281, p 4.4).

  1. Kuna praegusel juhul on poolte vahel vaidlus selles, milline oli võlgniku ja kostja ühine tegelik tahe TOL sõlmimisel, ja seda tahet ei ole võimalik lepingu sõnastuse põhjal üheselt tuvastada, tuleb lepingut tõlgendada lepingupooltega sarnase mõistliku isiku vaatest. Kolleegium nõustub maakohtuga, et TOL järgi saaks hageja nõuda kostjalt eelkõige nende kaupade tagastamist, mis jäid üle pärast (osa) tagatiskauba müügi arvelt võlgniku kohustuste täitmist. Selliselt mõistaks lepingupooltega sarnane mõistlik isik TOL p-i 2.
  2. Võttes arvesse mh lepingu olemust ja eesmärki, nõustub kolleegium maakohtuga ka selles, et kui kostja tagatiskauba realiseeriks ja saaks selle eest rohkem raha kui võlgniku kohustuste täitmiseks on vaja, võiks võlgnik (või hageja) nõuda ülejääva rahasumma väljaandmist (s.t kauba asemel), esitades rahalise nõude. Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et kostja ei ole saanud tagatiskauba müügist sellist summat, mis kataks võlgniku kohustused kostja ees. Seega ei ole võlgnikul (ega hagejal) tekkinud TOL alusel õigust nõuda kostjalt mingi osa tagatiskaubast tagastamist või võlgniku kohustuste täitmisest ülejääva rahasumma väljaandmist. Eelnevast tulenevalt ei ole hagejal kostja vastu sooritusnõuet lepingu täitmiseks.
  3. Kolleegium ei nõustu hagejaga selles, et võlgniku kohustused kostja ees sai lugeda täidetuks sellega, et tagatiskaup jäi kostja omandisse. 23.
  4. Asja üleandmisel tagatise andmise eesmärgil on pooltel võimalik leppida kokku tagatise realiseerimise eri viisides (vt ka Riigikohtu
  5. mai
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-14, p 17). Kaupade jätmine tagatise saaja omandisse tagatud kohustuse katteks on üks võimalik viis tagatise realiseerimiseks lisaks selle müümisele ja tagatud kohustuse täitmisele müügist saadud raha arvel. See eristab tagatisomandamist käsipandist, mille puhul enne müügiõiguse tekkimist sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt pandipidaja omandab panditud asja pandiga tagatud nõude rahuldamiseks, on tühine (vt AÕS § 292 lg 3). Ka Riigikohus on märkinud, et kui pandi korral toimub nõude rahuldamine müügist saadud summa arvel, siis tagatisomandamise korral ei ole eeldust, et võlausaldaja nõude rahuldamine toimub tagatise eseme võõrandamise teel (vt eespool viidatud otsus asjas nr 3-2-1-19-14, p 15). Lisaks sellele, et pooled võivad tagatise realiseerimises selle tagatise saaja omandisse jätmisega kokku leppida juba tagatisomandamise lepingus, ei ole välistatud sellise kokkuleppe sõlmimine ka pärast seda, kui tagatav nõue on muutunud sissenõutavaks. 16

(36)2-17-12240 23.
  1. Praegusel juhul leidis maakohus põhjendatult, et võlgnik ja kostja ei ole TOL-s ega ka hiljem kokku leppinud, et võlgniku võlgnevus loetakse täidetuks sellega, et tagatiskaup jääb kostja omandisse. 23.2.
  2. Ehkki nii hageja kui ka kostja on ühel meelel selles, et kostjal oli TOL järgi õigus otsustada, millisel viisil ta tagatise realiseerib, sh kas enda omandisse jätmisega või võõrandamisega (vt ringkonnakohtu
  3. jaanuari
  4. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:20:12 ja 00:23:20), ei saa TOL-i kolleegiumi hinnangul tõlgendada selliselt, et ilma lepingupoolte sellekohase eraldi kokkuleppeta või vähemalt kostja vastavasisulise tahteavalduseta oleks saanud lugeda võlgniku kohustused kostja ees täidetuks tagatiskauba jätmisega kostja omandisse. Esiteks läheks selline tõlgendus vastuollu tagatisomandamise eesmärgiga, milleks ei ole tagatiseks antud kauba omandamine tagatise saaja poolt, vaid tagatise andja kohustuste (praegusel juhul rahaliste) täitmise tagamine. Seega peaks selleks, et tagatiseks antud kauba omandi üleandmisega saaks lugeda tagatud kohustuse täidetuks (s.o sisuliselt kohustuse täitmise asendamine

§ 89mõttes), olema selgelt tuvastatav võlausaldaja nõusolek.

Teiseks on võlgniku ja võlausaldaja kokkulepet selle kohta, et võlgnetav kohustus loetaks täidetuks tagatiskauba jätmisega võlausaldaja omandisse, vaja ka selle jaoks, et fikseerida selles mh tagatiskauba väärtus ja summa, mille ulatuses loetakse võlgnetav rahaline kohustus tagatiskauba arvel täidetuks. Sellele, et tagatise jäämine tagatise saaja omandisse ja selle väärtuse kindlakstegemise viis peab olema tagatislepingu poolte vahel kokku lepitud, on viidanud ka Riigikohus eespool viidatud otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-19-14 p-s

  1. Ka õiguskirjanduses on märgitud, et tagatisüleandmise vormis antud tagatise realiseerimine toimub tagatiskokkuleppes määratud korras, kusjuures tagatise saaja võib tagatise andjaga kokku leppida, et tagatise realiseerimiseks võib tagatise saaja tagatise eseme endale jätta (AÕS kommentaar. § 281, p-d 4.1 ja 4.4). 23.2.
  2. TOL-s kokkulepitut tervikuna hinnates nähtub, et lepingupooled pidasid lepingut sõlmides silmas eelkõige seda, et tagatise realiseerimine toimub selle võõrandamise teel. TOLi lepingupooltega sarnase mõistliku isiku perspektiivist hinnates ei ole võlgnik ja kostja selles kokku leppinud, et tagatise realiseerimine toimuks kauba jätmisega kostja omandisse. Sellise kokkuleppe sõlmimine etteulatuvalt, s.o enne tagatava kohustuse sissenõutavaks muutumist, oleks olnud kostja jaoks ka selgelt ebamõistlik, kuna see oleks jätnud tagatiskauba hinnariski täielikult kostja kanda, kes on finantsasutus ja ei tegele igapäevaselt metallikaubandusega. Kostjal ei olnud huvi metalli omandada, vaid tema jaoks oli tegemist rahaliselt hinnatava tagatisega, mille realiseerimise teel oleks olnud võimalik täita võlgniku rahalised kohustused. Seda, et TOL-s ei olnud kokku lepitud, et tagatise realiseerimine toimub selle jätmisega kostja omandisse, kinnitab ka lepingupoolte hilisem käitumine. Hageja on ise esile toonud, et võlgnik tegi kostjale
  3. novembril 2014 ettepaneku aidata kostjat kauba müümisel (vt apellatsioonkaebuse p 14; I kd, tl 115 pöördel). Lisaks ei esitanud võlgnik vastuväiteid kostja esitatud nõudele pankrotimenetluses (I kd, tl 107). Seega ei arvanud ka võlgnik ise, et kaup oleks pidanud jääma laenulepingu ülesütlemise järgselt kostja omandisse ja võlgniku laenulepingust tulenevad kohustused oleks tulnud lugeda sellega täidetuks. 23.2.
  4. Samuti ei ole võlgnik ja kostja pärast tagatava kohustuse sissenõutavaks muutumist leppinud kokku selles, et võlgniku kohustuse täitmine asendatakse tagatiskauba kostja omandisse jätmisega. Hageja möönab ka ise, et kostja ei ole teinud võlgnikule tahteavaldusi, millest nähtuks soov tagatiskaup enda omandisse jätta (vt ringkonnakohtu
  5. jaanuari
  6. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:22:08). Kolleegium ei nõustu hagejaga selles, et kostja on sellekohast tahet väljendanud konkludentselt sellega, et ta tagatiskaupa aastaid ei müünud. Asjas esitatud tõenditest nähtuvalt on kostja alates laenulepingu ülesütlemisest
  7. augustist 2014 astunud samme selleks, et realiseerida tagatis selle müümise teel, ning kostja käitumist ei 17

(36)2-17-12240 saa hinnata konkludentse tahteavaldusena jätta kaubad enda omandisse. Lisaks eelnevale ei ole võlgnik (ega hageja) ja kostja leppinud kokku selles, millises ulatuses saab võlgniku kohustused kostja ees lugeda tagatiskauba arvel täidetuks. 24. Põhjendatud on maakohtu järeldus, et ka

§ 367lg-st 3 ei tulene hagejale praegusel juhul rahalist nõuet kostja vastu.

Kolleegium möönab, et tagatisomandamisel on ühiseid jooni liisingulepinguga, sh sale and lease back tüüpi lepinguga, nii nagu tagatisomandamisel on ühiseid jooni ka käsipandiga.

§ 367

lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Paragrahvi 1. lõike kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Kolleegium nõustub maakohtuga, et isegi kui

§ 367

lg-t 3 saaks praegusel juhul (analoogia korras) kohaldada, ei annaks see norm hagejale nõudeõigust, vaid õiguse esitada vastuväide kostja nõudele, kui kostja ei arvestaks võlgniku kohustuste täitmise nõudmisel tagatise väärtusega (vt maakohtu otsuse p 36). Lisaks välistab

§ 367

lg 3 kohaldamise hageja soovitud viisil see, et nagu kolleegium eespool tuvastas, ei pidanud tagatiskaup jääma kostja omandisse, vaid tagatis pidi realiseeritama eelduslikult selle müümise teel (vt praeguse otsuse p-d 23–23.2.3). Seega ei ole oluline, milline oli tagatiskauba teoreetiline väärtus laenulepingu ülesütlemise ajal või ka mõnel hilisemal ajal, vaid isegi, kui

§ 367

lg-st 3 tulenevaid põhimõtteid saab analoogia korras kohaldada, tuleks nende kohaldamisel käsitada tagatiskauba väärtusena seda summat, mille kostja kauba realiseerimisel selle müügi eest sai. Eelnevat arvestades jätab kolleegium maakohtu otsusest välja selle põhjendused p-des 38–38.6 osas, milles maakohus käsitles küsimusi, millistel tingimustel ja millise kuupäeva seisuga saab lugeda tagatiskauba

§ 367

lg 3 tähenduses kostjale (kui liisinguandjale) „tagastatuks“ ning kas selle kuupäeva seisuga ületas tagatiskauba hageja väidetud väärtus kostja nõuet.

  1. Kolleegium ei nõustu maakohtuga selles, et kostjale ei tulene TOL-st kauba müügiga seoses kohustusi (vt maakohtu otsuse p 32), ja muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. 25.
  2. Ehkki TOL sõnastus selliseid kohustusi otsesõnu ette ei näe, võivad lepingupoolte kohustused

§ 23

lg 1 järgi lisaks lepingus või seaduses sätestatule tuleneda mh lepingu olemusest ja eesmärgist (p 1), aga ka hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest (p 4). Võimalust sisustada tagatisomandamiseks sõlmitavat tagatislepingut ja tuletada lepingupoolte kohustusi lähtuvalt lepingu tagamiseesmärgist on jaatatud ka õiguskirjanduses (vt AÕS kommentaar. § 281, p 4.3.3.3.b). Lähtudes TOL (ja laiemalt tagatiskokkulepete) eesmärgist, milleks on tagada võlgniku kohustuste täitmist tagatise saaja ees, ja võttes arvesse, et pärast seda, kui võlgnik jättis oma kohustused täitmata, kaotas ta õiguse nõuda kaupade tagastamist ja kostja sai täieliku õiguse neid käsutada (vt TOL p-d 2.5 ja 2.7), leiab kolleegium, et kostjal oli TOL alusel mitte ainult õigus, vaid ka kohustus tagatis realiseerida või juhul, kui kostja seda teha ei soovinud, tagatiseks antud kaup võlgnikule tagastada. Tagatiskokkuleppe olemuse ja eesmärgiga, aga ka hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega, ei oleks kooskõlas see, kui tagatise saaja saaks pärast võlgnevuse tekkimist üksnes õiguse tagatis realiseerida, aga sellega ei kaasneks kohustust tagatist eesmärgipäraselt kasutada, mh kuna võlgnik võib soovida täita oma kohustust tagatise müügist saadava raha arvel. Seejuures on õiguskirjanduses leitud, et kui asja realiseerimise kohta kokkulepped puuduvad, tuleks vastavalt

§ 23

lg 1 p-le 1 asuda seisukohale, et tagatisomandamise eesmärgist tulenevalt on tagatise saaja kohustatud tagatiseks oleva asja realiseerima viisil, mis võtab arvesse tagatise andja ja tema muude võlausaldajate huve võimalikult suure müügitulemi saamiseks, st tagatiseks olev ese tuleks ka ilma eraldi 18

(36)2-17-12240 kokkuleppeta realiseerida parimal võimalikul viisil selliselt, et tagatiseseme eest saaks suurima rahalise tulemi (AÕS kommentaar. § 281, p 4.4). 25.
  1. Arvestades, et TOL-s endas ei olnud ette nähtud, millise aja jooksul tagatis tuleks realiseerida, leiab kolleegium, et seda oleks tulnud teha mõistliku aja jooksul, mille pikkus sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest, sh tagatiskauba olemusest. Pooled ei vaidle selle üle, et praegusel juhul ei olnud tegemist rikneva kaubaga (vt ringkonnakohtu
  2. jaanuari
  3. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:37:05), mistõttu ei olnud vaja seda kiiresti müüa. See, et metalli maailmaturuhinnad muutuvad, ei ole iseenesest asjaolu, mille tõttu oleks kauba müügiga tulnud kiirustada, kuna maailmaturuhinnad oleksid võinud langemise asemel ka tõusta. Tagatise realiseerimisega ei tuleks põhjendamatult venitada, kui sellega kaasneks võlgniku kohustuste suurenemine, nt viiviste näol, kuid praegusel juhul oli viivise arvestamine võlgniku vastu suunatud nõuetelt lõpetatud seoses võlgniku pankroti väljakuulutamisega. Kolleegium nõustub kostjaga, et parima hinna saamiseks võib olla põhjendatud transportida metall teise kohta (praegusel juhul Peterburist Rotterdami; vt samas, ajamärk 00:40:53). Pooled ei vaidle selle üle, et enne metalli müüki on põhjendatud korraldada ekspertiis selle koostise ja kvaliteedi väljaselgitamiseks. Ringkonnakohtu istungil leidis hageja, et selleks oleks pidanud piisama kolmanda isiku
  4. a-l tehtud pistelisest kontrollist (vt samas, ajamärk 00:39:26). Samas on kolmas isik ise menetluses kostjale ette heitnud, et juba
  5. a-l oleks tulnud pistelise kontrolli asemel inspekteerida kogu kaupa (vt kolmanda isiku
  6. jaanuari
  7. a menetlusdokumendi p 9). Kolleegiumi hinnangul on kauba olemust ja väärtust arvestades õigustatud kostja seisukoht, et enne kauba müümist oleks tulnud teha uuring kogu kauba kohta (samas, ajamärk 00:40:53). Lisaks võtab aega ka ostjate leidmine, kes oleks huvitatud just sellise koostise ja kogusega kaubast. Eelnevat arvestades ei ole hageja väidetud 1,5 kuud kolleegiumi hinnangul piisav aeg vaidluse esemeks oleva kauba müügi ettevalmistamiseks ja müümiseks. Pigem kulub sellise metalli võõrandamiseks isiku poolt, kes on selle saanud tagatisena, mõistlikult tegutsedes 3–4 kuud, kuid sõltuvalt konkreetse juhtumi asjaoludest võib mõistlik müügiaeg olla ka pikem. 25.
  8. Eelnevast tuleneb, et ehkki hagejal ei ole kostja vastu lepingu täitmise nõuet, tuleb asja lahendamisel kontrollida ka seda, ega hagejal ei või olla kostja vastu TOL-st tulenevate kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet. Selline nõue võiks hagejal olla juhul, kui kostja oleks tagatise realiseerimata jätmise või selle realiseerimisega viivitamisega rikkunud oma kohustusi ja tekitanud sellega võlgnikule kahju. II
  9. Seoses kostja võimalusega tagatiskaupa pärast laenulepingu ülesütlemist võõrandada tuvastas maakohus järgmised asjaolud (vt maakohtu otsuse p-d 38.5.1–38.5.3), mille üle pooled apellatsiooniastmes ei vaidle: •
  10. juunil 2014 algatas BNZ Venemaa kohtus vaidluse võlgniku poolt TOL alusel kostjale tagatiseks antud kauba omandiõiguse üle (tsiviilasi nr A56-42353/2014). Kostja oli kaasatud menetlusse kolmanda isikuna; • esimese astme kohus jättis Venemaal BNZ hagi rahuldamata ja tunnustas kostja omandiõigust kauba suhtes. BNZ apellatsioonkaebus sellele lahendile jäeti Venemaa ringkonnakohtu
  11. jaanuari
  12. a määrusega rahuldamata. BNZ kassatsioonkaebus ringkonnakohtu lahendile jäeti
  13. mail 2016 rahuldamata. Venemaa ülemkohtu
  14. septembri
  15. a otsusega ei võetud BNZ kaebust menetlusse ja jõustus otsus, mille kohaselt kaup kuulub kostjale; 19
(36)2-17-12240 • oma
  1. septembri
  2. a seisukohas teavitas laopidaja, et ta ei väljasta kaupa enne, kui võlgnik tasub oma võla (laopidaja ees); • oma
  3. novembri
  4. a seisukohas avaldas laopidaja, et „kuni vaidlusaluse kauba (veose) omandiõiguse vaidluse lõppemiseni Sankt-Peterburgi ja Leningradi oblasti arbitraažikohtus ei välju veos laoterminalist Janinos, kuna see on vastuolus nii hoiuleandja kui hoidja laohoiulepingu järgsete seaduslike õiguste ja majandushuvidega.“; •
  5. veebruaril 2015 saatis hageja laopidajale kirja, milles palus võtta kasutusele kõik vajalikud abinõud tagamaks, et kaupu säilitataks Janinos, kuni omandiõiguse küsimuses jõustub lõplik lahend, ja et Steinweg Russia ei võtaks kaupade suhtes mis tahes meetmeid ega lubaks lao käitajal mis tahes selliseid meetmeid võtta seni, kuni ei teatata teisiti.
  6. Maakohtu otsusest tuleb jätta välja põhjendused selle kohta, kas BNZ ja Cantec on võlgniku lähikondsed ning kas nimetatud kolm äriühingut võisid teha koostööd selleks, et välistada kostja omandiõigus kauba suhtes (maakohtu otsuse p 38.5.1, alates
  7. lõigust). Nendel asjaoludel ja nende põhjal tehtud järeldustel ei ole asja lahendamisel tähtsust.
  8. Kolleegium nõustub tuvastatud asjaolude põhjal maakohtu järeldusega, et kostjal ei olnud tegelikult võimalik tagatiskaupa realiseerida enne, kui jõustus kohtulahend kauba omandiõiguse üle Venemaal toimunud vaidluses. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega (esitatud maakohtu otsuse p-des 38.5.2–38.5.4) ja TsMS § 654 lg 6 järgi neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. 28.
  9. Hageja leiab, et Venemaal toimunud kohtuvaidlus ei takistanud tagatiskauba müüki, kuna tagatiskauba omand kuulus sel ajal kostjale ja kohtumenetluses ei rakendatud hagi tagamise meetmeid. Hageja neid väiteid on maakohus vaidlustatud otsuses juba käsitlenud ja kolleegium nõustub maakohtu järeldustega. Isegi kui juriidiliselt oli kostja kauba omanik ka Venemaa kohtuvaidluse ajal, ei saanud kostjalt mõistlikult eeldada kauba müümist enne selle omandiõiguse üle peetava kohtuvaidluse lõppu. Nimelt ei olnud välistatud, et vaidlus laheneb kostja kahjuks ning selgub, et ta ei olegi kauba tegelik omanik. Sel juhul oleks kostja riskinud vajadusega tagastada kauba müügist saadud raha ostjale ning võimalike täiendavate vaidluste ja kuludega. Kuna kostja ei oleks saanud võimalikule ostjale täie kindlusega garanteerida kauba omandiõiguse üleminekut ega ka valduse saamist, oleks ostja leidmine olnud raskendatud ning tõenäoliselt ei oleks kauba eest saadud selle tegelikku turuhinda. Seega ei oleks tagatise võõrandamine Venemaa kohtuvaidluse ajal eelduslikult vastanud ka võlgniku huvidele. 28.
  10. Lisaks eelnevale arvestas maakohus asjaoluga, et laopidaja
  11. septembri
  12. a ja
  13. novembri
  14. a seisukohtade kohaselt keeldus ta kaupade väljastamisest enne võlgniku võla tasumist ja kauba omandiõiguse üle toimunud kohtuvaidluse lõppemist. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et kostja oleks pidanud tasuma võlgniku võlgnevuse laopidaja ees juba varem ja nõudma laopidajalt kauba väljaandmist. Maakohus leidis põhjendatult, et olukorras, kus kostja ei teadnud Venemaa kohtumenetluse tulemust ja seega seda, kas ta on üldse kauba omanik, ei saanud talt eeldada võlgniku võlgnevuse tasumist. Olukorras, kus kauba omanik oli ebaselge ja laopidaja oli selgelt väljendanud, et ta ei väljasta kaupa Janino laost enne omandiõiguse vaidluse lõppemist, ei saa kostjale ette heita ka seda, et ta ei nõudnud laopidajalt kauba väljastamist. 28.
  15. Hageja märgib apellatsioonkaebuses, et tollideklaratsioonidest nähtuvalt asus kostja kaupa Venemaalt välja viima juba
  16. juulist 2016, s.o ca 2 kuud enne Venemaa kohtuvaidluse 20
(36)2-17-12240 lõpplahendi jõustumist, mis näitab, et kaubad väljastati talle juba enne kohtumenetluse lõppemist. Kolleegium nõustub hagejaga, et maakohus on jätnud tollideklaratsioonid põhjendamatult käsitlemata, ja täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Hageja on esitanud menetluses
  1. juuli –
  2. augusti
  3. a tollideklaratsioonid (VII kd, tl-d 60–72), mille alusel viis kostja vaidlusaluse kauba Venemaalt välja. Kostja ei ole ka eitanud seda, et kauba Hollandisse viimiseks tehti ettevalmistusi juba enne
  4. septembrit
  5. Kostja väitel aga ei väljastatud talle sel ajal kaupa, vaid kaup viidi laopidaja Steinwegi kontrolli all Steinwegi ühest laost teise. Arvestades, et juuliks 2016 oli BNZ hagi Venemaal jäetud rahuldamata juba kolmes kohtuastmes ja oodati veel vaid Venemaa ülemkohtu seisukohta, võis kostja olla menetluse tulemuses piisavalt kindel, et teha tagatise realiseerimiseks ettevalmistusi, tasudes
  6. juulil 2016 ja
  7. septembril 2016 võlgniku võla laopidaja ees (VIII kd, tl-d 46 – 48 pöördel) ja asudes korraldama kauba transporti kohta, kus seda oleks parem müüa. Seda, et kostja asus tagatise realiseerimist ette valmistama esimesel mõistlikul võimalusel, ei saa kostjale ette heita, kuna see oleks olnud eelduslikult ka võlgniku huvides. Kõiki asjaolusid arvestades ei oleks aga saanud kostjalt eeldada seda, et ta oleks neid samme võtnud juba enne
  8. a suve. 28.
  9. Kolleegium ei nõustu hagejaga selles, et kostjale on etteheidetav see, et ta ei võtnud vastu võlgniku
  10. a-l tehtud ettepanekut aidata kostjal tagatiskaupa realiseerida (vt apellatsioonkaebuse p-d 14 ja 19). Kostja on välja toonud, et ettepaneku tegemise ajal oli võlgnikule määratud juba ajutine pankrotihaldur ning peagi kuulutati välja võlgniku pankrot; juba
  11. veebruaril 2015 saatis hageja laopidajale kirja (IV kd, tl-d 103 – 103 pöördel), milles palus tagada kaupade säilitamine Janino laos kuni Venemaa kohtuvaidluses lõpliku otsuse jõustumiseni (vt apellatsioonkaebuse vastuse p 2.6.c; ringkonnakohtu
  12. jaanuari
  13. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:05:17). Sellises olukorras on mõistetav, miks kostja ettepanekuga kaasa ei läinud. Lisaks olid võlgniku ettepaneku tegemise motiivid ebaselged ja ettepanekus oli olulisi sisulisi vastuolusid (vt selle kohta praeguse otsuse p 35.3.5). Ka see võis põhjendatult vähendada ettepaneku tõsiseltvõetavust kostja silmis.
  14. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja tagatiskauba müügiga ebamõistlikult viivitanud. Esitatud tõenditest nähtuvalt on kostja alustanud mõistlikul ajal ettevalmistusi kauba viimiseks Peterburist Rotterdami ning kaup on jõudnud Rotterdami juba
  15. septembril 2016, s.o nädal pärast Venemaal toimunud kohtuvaidluse jõustunud lahendiga lõppemist. Juba 27.–
  16. septembril 2016 on toimunud kauba ülevaatus SSP inspektorite poolt (kolmanda isiku alltöövõtja; III kd, tl-d 26–55) ning sellele on järgnenud põhjalikumad inspektsioonid, kuna selgus, et kaup ei vasta võlgnikuga kokkulepitule ja kolmanda isiku
  17. a raportitest nähtuvale. Seejuures on põhjalike uuringute tegemiseks, selgitamaks välja kauba koosseis ja turuhind, arusaadavalt kulunud aega. Asja materjalide põhjal ei ole alust heita kostjale ette ebamõistlikke viivitusi kauba müügi ettevalmistamisel ja korraldamisel.
  18. Eelnevat arvestades ei ole praegusel juhul alust heita kostjale ette ka TOL-st tulenevate kohustuste rikkumist. Kostjalt ei saanud igal juhul eeldada tagatiskauba realiseerimist selle võõrandamise teel enne septembrit
  19. Kostja esitatud andmetel oleks tagatiskauba väärtus juhul, kui tegemist oleks olnud kolmanda isiku
  20. a raportites kajastatud kaubaga, olnud
  21. septembri
  22. a seisuga 11 614 101,14 USD ning poolteist kuud hiljem 11 186 323,76 USD (kostja
  23. aprilli
  24. a menetlusdokumendi p 2.59 ja lisad 30 – 31 (V kd, tl-d 179 ja 180)). Kostja laenu- ja raamlepingutest tulenev põhinõue võlgniku vastu oli
  25. septembri
  26. a seisuga 16 951 831,73 USA dollarit (vt maakohtu otsuse p 38.6). Hageja ei ole väitnud, et septembris 2016 või ka hiljem oleks tagatiskauba väärtus kostja nõuet ületanud. Seega ei saa hagejal olla kostja vastu ka lepingu rikkumisest tulenevaid rahalisi nõudeid, sh kahju hüvitamise nõuet. 21
(36)2-17-12240 III
  1. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et hageja võimaliku nõude, mis seisneb tagatiskauba väidetava väärtuse ja kostja nõude vahes, välistab ka asjaolu, et tagatiseks antud kauba tegelik väärtus ei ületanud kostja nõuet ei laenulepingu ülesütlemise ajal
  2. augustil 2014 ega ka ühelgi hilisemal ajahetkel. Maakohus leidis esile toodud asjaolude ja esitatud tõendite põhjal põhjendatult, et kostjale tagatiseks antud kaup ei vastanud tagatiskokkuleppes kokku lepitule, vaid tegemist oli väheväärtuslike metallidega.
  3. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt tugines maakohus tagatiskauba koostist ja kvaliteeti hinnates järgmistele tõenditele (vt maakohtu otsuse p 42.3): • kolmanda isiku
  4. augusti
  5. a raportid nr M2177-1, M2177-2, M2177-3, M21774 koos
  6. augusti
  7. a sertifikaatidega; • Steinwegi
  8. augusti
  9. a kinnitus; • Stockpile Surveying and Protection B.V. (SSP)
  10. a septembri raportid nr 1018675A, 1018675-B, 1018675-C ja 1018675-D ning kolmanda isiku
  11. a oktoobri raportid ja sertifikaadid nr M2254-1, M2254-2, M2254-3, M2254-3; • FW
  12. märtsi
  13. a esialgne raport ja
  14. mai 2018 lõplik raport uuringuaruanne S16/10-0418; • FW
  15. aprilli
  16. a lisa uuringu aruandele S16/10-04180; • PB
  17. aprilli
  18. a eksperdiarvamus, milles on analüüsitud kolmanda isiku protokollides sisalduvaid pilte materjalist; • fotod, mis on tehtud FW
  19. a raporti koostamise käigus, Steinwegi poolt
  20. a-l ja SSP poolt
  21. a septembris; • säilinud plommide nimekiri ja
  22. märtsi
  23. a fotod plommist.
  24. Maakohtu tuvastatust nähtub, et
  25. a septembris Rotterdami jõudnud kaup, mida on analüüsitud SSP ja kolmanda isiku
  26. a septembri-oktoobri raportites ja FW uuringuaruannetes, on koostise poolest erinev sellest, mille võlgnik kostjale tagatiskaubana väidetavalt üle andis ja mida kirjeldavad kolmanda isiku
  27. a raportid. Kaup, mis tegelikult Rotterdami jõudis, on kokkulepitud tagatiskaubast oluliselt vähem väärtuslik, olles FW
  28. aprilli
  29. a lisa kohaselt
  30. mai
  31. a uuringu aruandele väärt 531 793,30 eurot (arvestades ka hävitamist vajava materjali hävitamiskulu; IV kd, tl 137 pöördel). Eelnevat ei ole hageja menetluses ka vaidlustanud. Hageja tugineb menetluses sellele, et Rotterdamis uuritud kaup ei ole sama, mille võlgnik kostjale
  32. a-l üle andis ja mida kajastasid kolmanda isiku
  33. a raportid, vaid kaup võidi pärast selle kostjale üleandmist ümber vahetada.
  34. Kolleegium ei nõustu maakohtuga selles, et
  35. a-l või hiljem tehtud uuringud ei tõenda kauba omadusi
  36. a-l (vt maakohtu otsuse p 42.4). Juhul, kui uuritud on sama kaupa, mis tuleb tõendite põhjal tuvastada, võivad hiljem tehtud uuringud anda vähemalt kaudselt teavet selle kohta, millised olid kauba omadused ajaliselt varem. Seda eriti praegusel juhul, kus tegemist on kaubaga, mille omadused ajas kiiresti ei muutu.
  37. Maakohus leidis põhjendatult, et asjas esile toodud asjaolud ja tõendid kogumis võimaldavad järeldada, et
  38. a-l ja
  39. a-l analüüsiti sama kaupa ning kaup oli juba kolmanda isiku
  40. a raportite tegemise ajal, s.o augustis 2014 väheväärtuslik. 22
(36)2-17-12240 35.
  1. Maakohus tuvastas, et kolmanda isiku
  2. a raportitest ning SSP ja kolmanda isiku
  3. a raportitest nähtuva kauba välimus on sarnane (väidetava ferrovolframi ja ferromolübdeeni värvus, sooniline struktuur; samuti väidetava ferronikli ja molübdeenikontsentraat välimus; molübdeenikontsentraati on mõlemas aruandes kirjeldatud kahvaturohelise või pruuni pulbrina), materjalide kogus on sama (nt ferromolübdeeni 260 kotti, ferrovolframi 320 kotti, molübdeenikontsentraati 80 kotti) ning väidetava ferromolümbdeeni ja ferrovolframi suurused on aruannete kohaselt samad (10–100 mm). 35.
  4. Lisaks toetavad kolleegiumi hinnangul järeldust, et Rotterdamis uuritud kaup oli sama, mida uuris
  5. a-l kolmas isik, muu hulgas FW
  6. mai
  7. a uuringuaruanne ja selle
  8. aprilli
  9. a lisa ning asjatundja PB
  10. aprilli
  11. a arvamus. 35.2.
  12. FW
  13. mai
  14. a uuringuaruande (III kd, tl-d 103–119, tõlge tl-d 86–102) kohaselt analüüsiti Rotterdamis asuvat kaupa, võttes proove ka nendest kottidest, mis olid kinnitatud kolmanda isiku plommidega, mida oli kasutatud kottide sulgemiseks
  15. a inspektsiooni käigus. Uuringu tulemusel järeldati mh järgmist: - uuritud ferronikli keskmine niklisisaldus (Ni) 7,66% oli oluliselt väiksem, võrreldes kolmanda isiku esitatud analüüsitulemustes (16,97%) ja müüa/tarnija poolt kostjale esitatud sertifikaatidel (16,95%) märgitud sisaldusega. Kolmanda isiku plommidega suured kotid ei sisaldanud sellises ulatuses niklit kui kolmas isik oma metalliproovide aruandes kajastas, kusjuures kottide sisu ei erinenud ilma kolmanda isiku plommideta kottide sisust. Kotid, sh kolmanda isiku plommidega kotid, olid nõuetekohaselt plommitud (III kd, tl 98); - uuritud ferrovolframi volframisisaldus (W) (keskmiselt 0,05%) puudus või oli vaid veidi üle minimaalselt tuvastatava määra, võrreldes kolmanda isiku esitatud analüüsitulemustes (keskmiselt 77,62%) ja müüa/tarnija poolt kostjale esitatud sertifikaatidel (76,68%) märgitud sisaldusega; tegemist oli ferrovolframi asemel ferrosiliitsiumiga. Kolmanda isiku plommiga suurte kottide ferrovolframisisaldus ei vastanud kolmanda isiku analüüsiproovide aruandele ning nende sisu ei erinenud ilma kolmanda isiku plommideta kottide sisust. Kotid, sh kolmanda isiku plommidega kotid, olid nõuetekohaselt plommitud (III kd, tl 99); - uuritud ferromolübdeeni molübdeenisisaldus (Mo) (keskmiselt 0,03%) ei olnud tuvastatav või oli vaid veidi üle minimaalselt tuvastatava määra, võrreldes kolmanda isiku analüüsitulemustes (keskmiselt 66,91%) ja müüa/tarnija poolt kostjale esitatud sertifikaatidel (66,84%) märgitud sisaldusega; tegemist oli hoopis ferrosiliitsiumiga. Kolmanda isiku plommidega suurte kottide ferromolübdeenisisaldus ei vastanud kolmanda isiku analüüsiproovide aruandele ning nende kottide sisu ei erinenud ilma kolmanda isiku plommideta kottide sisust. Kotid, sh kolmanda isiku plommidega kotid, olid nõuetekohaselt plommitud (III kd, tl 99 pöördel); - uuritud molübdeenikontsentraadi molübdeenisisaldus (Mo) (keskmiselt 0,015%) ei olnud tuvastatav või oli vaid veidi üle minimaalse tuvastamistaseme, võrreldes kolmanda isiku esitatud analüüsitulemustes (keskmiselt 61,0%) märgitud sisaldusega. Kottides, kust võeti proove, olev sulam sisaldas suures koguses väävlit ja rauda, viidates sellele, et tegu on rauasulatamise kõrvalsaaduse või jäätmetega. Molübdeeni ei leitud (III kd, tl 100 pöördel). Seega kinnitavad uuringu tulemused, et nendes kottides, mis olid
  16. a-l suletud kolmanda isiku plommidega ja kust kolmas isik järelikult
  17. a-l proove võttis, sisaldus samasugune 23
(36)2-17-12240 väheväärtuslik kaup nagu teistes kottides, mitte aga sellise koostisega kaup, nagu nähtus kolmanda isiku
  1. a-l koostatud raportitest. Lisaks märkisid uuringu läbiviijad aruandes, et kolmanda isiku aruannetes esitatud fotode põhjal ei sisalda suured kotid ferrovolframi ja ferromolübdeeni tükke, vaid nendelt fotodelt on ilmne, et suured kotid sisaldasid ferrosiliitsiumi tükke juba siis, kui neid ladustati Janinos Peterburis alates
  2. a juunist (III kd, tl 101 – 101 pöördel). Järelikult toetas ka kolmanda isiku
  3. a raportites sisalduvate fotode analüüs järeldust, et juba toona oli tegemist väheväärtusliku kaubaga. 35.2.
  4. F. Wjinbergeni
  5. aprilli
  6. a lisa
  7. mai
  8. a uuringu aruandele (IV kd, tl-d 113– 125, tõlge tl.d 126–138) käsitleb plomme, mida on näha kolmanda isiku
  9. a protokollides ja mis leiti Rotterdamis asuvate partiide erinevate uuringute ja kontrollide käigus aastatel 2016–
  10. Tõendist nähtub, et kaupa sisaldavate Big Bag kottide kontrollimise käigus leiti mitmeid kolmanda isiku plomme, mida oli kasutatud kauba kottide sulgemiseks
  11. a inspektsiooni käigus, seda nii väidetava ferromolübdeeni, ferrovolframi kui ka ferronikli osas (väidetav ferromolübdeeni kontsentraat oli aruande kuupäeva seisuga laos hoiustamisel, see loeti ohtlikuks jäätmeks). Kontrollides nendes kottides sisalduvat kaupa, mis olid suletud kolmanda isiku plommidega, selgus, et väidetav ferromolübdeen sisaldas rauda (Fe) 69,05–68,90%, molübdeeni (Mo) 0,02% ja siliitsiumi (Si) 29,96–30,01% (IV kd, tl 131), samas kui kolmanda isiku
  12. a augusti raporti kohaselt oleks ferromolübdeeni molübdeenisisaldus pidanud olema 66,89%. Väidetava ferrovolframi ja ferronikli osas viidati
  13. mai
  14. a aruande tulemustele (IV kd, tl-d 131 pöördel ja 132).
  15. aprilli
  16. a lisa kohaselt jäid selle koostajad täiendava fotode ja dokumentide läbivaatuse ning säilitatud plommide inventuuri alusel oma
  17. mai
  18. a uuringu aruandes märgitud seisukohtadele (IV kd, tl 136 pöördel). Seega kinnitab see tõend täiendavalt seda, et juba kolmanda isiku poolt
  19. a-l uuritud kottides sisaldus erinev kaup kui see, mis oli kajastatud
  20. a raportites. 35.2.
  21. Tunnistaja FW avaldas ka maakohtus ütlusi andes, et tuginedes tema inspektsioonidele ja dokumentidele, oli metall, mille nad Rotterdamis leidsid, kottides juba siis, kui toimus kolmanda isiku inspektsioon. Võrreldes saadetise informatsiooni, vaadates partii ja plommide numbreid, pakkimisnimekirju ja piltidelt nähtuvaid plomme, oleks tunnistaja väitel pidanud toimuma 100% asendamine, et viia Big Bag kottide kaal, dokumentide numbrid ja plommide numbrid vastavusse (vt maakohtu
  22. augusti
  23. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 03:42:24). 35.2.
  24. Asjatundja PB on oma
  25. aprilli
  26. a arvamuses (IV kd, tl-d 170–181, tõlge tl-d 182 – 182 pöördel) analüüsinud kolmanda isiku proovivõtu protokollides sisalduvaid fotosid juunist ja augustist
  27. Nende põhjal järeldas asjatundja, et ferrovolframi ja ferromolübdeeni kohta käivates
  28. juuni
  29. a ja
  30. augusti
  31. a proovivõtu protokollides sisalduvatelt piltidelt näha oleva materjali väljanägemine on väga erinev ferrovolframi ja ferromolübdeeni väljanägemisest. Lisaks, arvestades ferrovolframi väga suurt suhtelist tihedust, oleks piltidel olevad Big Bag kotid, mille kandevõime on 1500 kg, pidanud kaaluma palju rohkem, kui on nende kandevõime või kui suur oli pildilt nähtuv koti netokaal. Ka see tõend kinnitab, et juba ajal, mil kolmas isik
  32. a-l kaupa inspekteeris, oli tegemist väheväärtusliku kaubaga (s.o sellisega, nagu jõudis
  33. a Rotterdami), mitte sellise koostisega kaubaga, nagu on kajastatud
  34. a raportites. 35.
  35. Hageja arvates on maakohus jätnud arvestamata mitmed tõendid, mis kogumis kinnitavad, et tagatiskaup ei olnud üleandmise hetkel väheväärtuslik. Kolleegiumi hinnangul ei 24
(36)2-17-12240 võimalda need tõendid teha maakohtust erinevat järeldust. Vastuseks hageja väidetele konkreetsete tõendite kohta märgib kolleegium järgmist. 35.3.
  1. Vastuvõtuaktid (II kd, tl-d 4–185 ja III kd, tl-d 18–22, osalised tõlked IV kd, tl-d 12– 54) tõendavad hageja väitel seda, et võlgnik andis kostjale üle vähemalt 1 405 121 kg kauba omandiõiguse. Kolleegium märgib, et praeguses asjas ei ole vaidlust selle üle, et võlgnik andis kostjale tagatisena üle nimetatud koguse kaupa. Vaidlus on selles, milline oli kauba kostjale üleandmise ajal selle tegelik koostis ja kvaliteet. Aktidel on märgitud ka kauba kirjeldus (nt aktil nr 29 ferronikli graanulid (IV kd, tl 12), aktil nr 31 ferromolübdeen (IV kd, tl 32), aktil nr 37 molübdeeni kontsentraat (IV kd, tl 42)). Samuti on täpsustatud kauba kvaliteeti: nt aktil nr 29 on märgitud „[v]astavalt veokite tootja sertifikaadile […] on nikli üldkogus 48 429,00 kg (16,80% Ni)“ (IV kd, tl 12), aktil nr 31 on märgitud „Kamyshinskiy valu- ja ferrosulamitehase […] 25.02.2014 sõltumatu sertifikaadi alusel on Mo sisaldus 68,49% (13 698 kg Mo)“ (IV kd, tl 32) ning aktil nr 37 on märgitud „[r]egionaalse analüütilise keskuse Mekhanobr Inzhiniring Analit […] 27.02.2014 väljastatud sõltumatu sertifikaadi alusel on Mo sisaldus 64,11% Mo“ (IV kd, tl 42). Seega lähtuvad aktid kauba koostise osas sertifikaatidest, mida endid ei ole asjas esitatud (seda möönis ka hageja ringkonnakohtu
  2. jaanuari
  3. a istungil, vt protokoll, ajamärk 01:28:17). Eelnevat arvestades saab vastuvõtuakte käsitada küll kaudsete tõenditena kostjale üle antud kauba koosseisu ja kvaliteedi kohta, kuid neid tõendeid tuleb arvestada koos teiste asjas esitatud tõenditega. Pole välistatud ka see, et aktidelt endilt või nende aluseks olevatelt sertifikaatidelt nähtuvad andmed on valed. Vaidlust ei ole selles, et vastuvõtuaktide allkirjastamisel kauba tegelikku koostist ja kvaliteeti ei kontrollitud. 35.3.
  4. Kolmanda isiku
  5. a raportid ja sertifikaadid Venemaal analüüsitud kauba koostise ja seisundi kohta
  6. a-l (I kd, tl-d 179–202, tõlked III kd, tl 3–14) tõendavad hageja väitel kauba vastavust vastuvõtuaktides toodud kaubale. Põhjendatud ei ole hageja etteheide, et maakohus ei ole neid tõendeid arvestanud. Maakohus on vaidlustatud otsuse p-s 42.3
(1)tõendit hinnanud ja tuvastanud, et sertifikaatide kohaselt sisaldas ferrovolfram volframi 77,14%, ferromolübdeen molübdeeni 66,89%, ferronikli graanulid niklit 16,97% ja rauda 77,05% ja molübdeenikontsentraat molübdeeni 63,09%. Kolleegium märgib, et praeguses asjas ei ole vaidlust selles, et kolmanda isiku
  1. a raportid olid laos oleva kauba koostise osas kooskõlas vastuvõtuaktidelt nähtuvaga. Ka neid raporteid ja sertifikaate tuleb aga hinnata koos teiste asjas esitatud tõenditega. Praegusel juhul leidis maakohus tõendeid kogumis hinnates põhjendatult, et
  2. a-l analüüsiti sama kaupa mida
  3. a-l, mis tähendab, et kauba koostis ei olnud
  4. a-l tegelikult selline, nagu kolmanda isiku raportitest nähtus. 35.3.
  5. Kostja
  6. detsembri
  7. a taotluses Venemaal toimunud kohtuasja materjalidesse dokumentide lisamiseks (II kd, tl-d 186–187 pöördel, tõlge tl-d 188–190) kinnitab kostja hageja väitel ise, et kaup on korralikult pakendatud ja heas seisukorras. Selles dokumendis, mille kostja Venemaal toimunud kohtumenetluses esitas, tugineb kostja kauba koosseisu ja kvaliteedi osas kauba vastuvõtuaktidele, laopidaja antud hoiundamiskinnitustele ja kolmanda isiku
  8. a raportitest nähtuvale. Seega ei tõenda see dokument iseseisvalt kauba koostist
  9. a-l. Lisaks on dokument koostatud enne seda, kui kostjal tekkisid kahtlused kauba tegelikus kvaliteedis ja seda täiendavalt uuriti. Kostja märgib apellatsioonkaebuse vastuses põhjendatult, et hageja viidatud dokumendis ei ole viiteid kauba pakendile ja seisukorrale. 25
(36)2-17-12240 35.3.
  1. Laoseisu raportist koos laopidaja Steinwegi kinnitusega (II kd, tl-d 191–192, tõlge III kd, tl-d 15–17) nähtub hageja väitel kaupade nimekiri, mis vastab vastuvõtuaktides toodud kaubale. Nimetatud tõendist nähtub laopidaja kinnitus selle kohta, millist liiki kaupa (Fe-Tungsten, FeNi, Fe-Mo ja Molybdenium concentrate) ja millises koguses laopidaja
  2. augusti
  3. a seisuga kostja tellimusel ja võlgniku arvel hoiustas. Laopidaja esitatud tabelist nähtuvad ka kauba ladustamise kuupäevad ning sõidukite ja saatelehtede numbrid. Eelnevast saab järeldada, et laopidaja kinnitus on koostatud kauba saatelehtede põhjal ning kajastab seda, millist liiki ja millises koguses kaup oleks pidanud sel hetkel laos olema. See tõend ei võimalda iseseisvalt teha järeldusi selle kohta, kas laos oleva kauba näol oli ka tegelikult tegemist dokumendis märgitud liiki kaubaga. Samuti ei sisalda tõend andmeid kauba koostise kohta. 35.3.
  4. Võlgniku ettepanek tagatiskauba müümiseks (I kd, tl-d 115 pöördel – 116) näitab hageja väitel, et võlgnik oli paigutanud lattu vastuvõtuaktides nimetatud kauba, mitte väheväärtusliku. Hageja leiab, et võlgnik ei oleks sellist ettepanekut teinud, kui ta oleks pettusega andnud kostjale tagatiseks väheväärtusliku kauba. Viidatud tõendist nähtuvalt tegi võlgnik
  5. novembril 2014 kostjale ettepaneku lahendada poolte laenulepingust tulenev vaidlus sellega, et võlgnik omandab kostja omandis oleva tagatiskauba ja võõrandab selle kolmandatele isikutele. Esimeses osas tegi võlgnik ettepaneku omandada tagatiskaupa 200 t ulatuses partiide kaupa, kusjuures iga partii oleks 60–70 t, järgmiste hindadega: 1) nikli (Ni) eest 80% LLME/t; 2) kroomi (Cr) eest 1650 USD/t; 3) raua (Fe) eest 300 USD/t. Kolleegium leiab, et sellise ettepaneku tegemisest võlgniku poolt ei saa teha hageja väidetud järeldust, et laos oli vastuvõtuaktides märgitud kaup, mitte väheväärtuslik kaup. Võlgnik ei pruukinud ka ise teada, et laos olev kaup ei vasta vastuvõtuaktidelt (ja nende aluseks olevatelt dokumentidelt) nähtuvale. Juhul kui ta seda teadis, võis kirjeldatud ettepaneku tegemine olla tingitud ka soovist pettust varjata. Lisaks ei ole võlgnik teinud konkreetset ja siduvat ettepanekut kogu tagatiskauba omandamiseks, mida oli kokku ca 1400 t, vaid on esimeses osas soovinud omandada vaid 200 t, mis on võrdlemisi väike osa. Seejuures ei ole võlgnik soovinud omandada ferrovolframit ja ferromolübdeeni, mis kostja väitel oleksid pidanud olema tagatiseks antud metallide seas väärtuslikumad (vt ringkonnakohtu
  6. jaanuari
  7. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:03:11), samuti molübdeenikontsentraati. Seega on ettepaneku tegemise tegelikud motiivid ebaselged. Ettepaneku sisus on ka vastuolusid, kuna seal viidatud kroomi ei olekski pidanud tagatiskauba seas olema. 35.3.
  8. Raportitest, mis koostati kauba inspekteerimise tulemusel
  9. a-l Rotterdamis (III kd, tl-d 170–189 (alltöövõtja SSP raportid); III kd, tl-d 26–55 (kolmanda isiku raportid koos tõlgetega)) selgub hageja väitel, et Venemaalt
  10. a-l Rotterdami saabunud kauba pakend ja sisu ei vasta sellele, mida inspekteeriti
  11. a-l Peterburis. Põhjendatud ei ole hageja etteheide, et maakohus ei ole neid tõendeid arvestanud. Maakohus on vaidlustatud otsuse p-des 42.3
(3)ja 42.6
  1. a raporteid hinnanud. Maakohus on kolmanda isiku
  2. a ja
  3. a raportite, sh neis sisalduvate fotode võrdlemisel leidnud, et raportites kajastatud metalli välimus (sh värv, struktuur, tükkide suurused) on sarnane, mis viitab sellele, et analüüsitud on sama kaupa. Kottide, st kauba pakendi välimuse erinevus on põhjendatav sellega, et osa kaubast pandi teiste kottide sisse koos vana kotiga. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu hinnanguga. Ka
  4. a raportitest endist nähtub, et suur osa suuri kotte oli ümber pakitud uutesse valgetesse kottidesse (III kd, tl-d 171, 176, 180, 184 pöördel). Kottide 26
(36)2-17-12240 kehvem seisukord ja värvimuutused võisid tuleneda sellest, et kaup oli vahepeal seisnud kaks aastat välitingimustes. 35.3.
  1. Kostja
  2. detsembri
  3. a Hollandis esitatud hagis Steinwegi vastu (IX kd, tl-d 84– 88, tõlge tl-d 89–92 pöördel) väidab kostja hageja väitel ka ise tõenditele tuginedes, et
  4. al ja
  5. a-l analüüsitud metallid erinevad nii koostise kui ka välimuse poolest ning
  6. a-l Steinwegi laos hoiustatud kaubad ei ole enam need samad, mis hoiule anti, mistõttu kaubad peavad olema välja vahetatud. Kolleegiumi hinnangul ei saa sellest tõendist teha järeldust, et kaubad on pärast kolmanda isiku
  7. a raportite koostamist ümber vahetatud. Tegemist on kostja tolleaegse hinnanguga selle kohta, mis võis olla kolmanda isiku
  8. a ja
  9. a raportite tulemuste erinevuse põhjuseks. Kuna kostja kahtlustas kaupade ümbervahetamist, esitas ta Steinwegi vastu hagi, põhjendades seda praeguses kohtumenetluses sellega, et vastasel juhul oleks võimalik nõue võinud aeguda (vt ka apellatsioonkaebuse vastuse p 2.6.f). Kostja on aga menetluses välja toonud, et pärast FW
  10. mai
  11. a raporti valmimist pandi Hollandi menetlus
  12. mail 2018 pausile ja lõpetati
  13. augustil 2018 (vt samas). Menetluse lõpetamist põhjendas kostja sellega, et tõendid kogumis viitasid, et kaup ei ole ümber vahetatud, vaid oli algusest peale vale. Kostja selgitused on eluliselt usutavad.
  14. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et kauba väljavahetamine Janino laos pärast kolmanda isiku
  15. a raportite koostamist on tõendamata ja eluliselt ebausutav. See kinnitab täiendavalt järeldust, et
  16. a-l analüüsitud kaup pidi olema see sama, mis jõudis septembris 2016 Rotterdami lattu. 36.
  17. Maakohus on põhjendatult järeldanud EA selgitustest Janino logistikapargi valvemeetmete kohta, et sellises koguses kauba (ca 1400 t) vahetamine laos on põhimõtteliselt välistatud ning selle toimumine, ilma et seda märgataks, on eluliselt ebausutav (vt maakohtu otsuse p 42.5). 36.
  18. Lisaks tuvastas maakohus, et
  19. juuli –
  20. augusti
  21. a tollideklaratsioonidelt nähtuva kauba kaal vastab
  22. a vastuvõtuaktidelt nähtuvale ning ka kauba kottide arv oli sama. Arvestades ka sarnasusi
  23. a-l analüüsitud kauba ja Rotterdamis uuritud kauba välimuses, oleks kauba ümbervahetamine eeldanud seda, et kaup oleks vahetatud välja sarnase välimusega kauba vastu, mis on ligikaudu samas kaalus ja samas arvus kottides. FW uuringuaruande koostajate hinnangul on väga ebatõenäoline või isegi võimatu, et suurte kottide sisu asendati nende Janinos ladustamise ajal, sest tuvastatud nummerdatud plommid vastavad olemasolevatele pakkelehtedele ja tarnija/müüja esitatud dokumentidele (III kd, tl 101 – 101 pöördel). Samuti vastasid
  24. a-l analüüsitud kauba kottide välimus ja märgistused ning kottidel olevad sildid
  25. a raportites sisalduvatelt fotodelt nähtuvale (vt kostja
  26. aprilli
  27. a menetlusdokumendi p-des 2.21 ja 2.22 toodud piltide võrdlus). Kaup oli ka
  28. a-l algses pakendis, ehkki osaliselt teiste kottide sisse tõstetud, ja algsete plommidega, kusjuures kottide ja plommide välimus oli selline, mis viitas nende pikaajalisele viibimisele välitingimustes (vt nt tunnistaja FW ütlused, maakohtu
  29. augusti
  30. a istungi protokoll, lk 11). Ehkki teoreetiliselt on kauba ümbervahetamine ja ka kaupa sisaldavate kottide kinnitusplommide asendamine võimalik, mh kuna kolmanda isiku kasutatud plommid ei olnud unikaalsed, on kolleegiumi hinnangul asjas esitatud tõendeid kogumis hinnates ning Janinos ja Rotterdamis uuritud kauba ja selle pakendite sarnasusi arvestades sisuliselt välistatud see, et kaup oleks pärast kolmanda isiku
  31. a raportite koostamist ümber vahetatud. 27
(36)2-17-12240 36.
  1. Kolmas isik on toonud menetluses esile, et ta tuvastas
  2. a-l kauba sisse ja välja liikumise laos ning teavitas sellest kostjat, pakkudes ühtlasi laoliikumise jälgimise teenust. Selle tõendamiseks esitas kolmas isik kirjavahetuse, mis toimus
  3. a lõpus ja
  4. a esimeses pooles (III kd, tl 188 – 189 pöördel; VII kd, tl-d 31–33). Kolleegiumi hinnangul ei saa sellest, et kolmas isik pakkus kostjale kauba lattu vastuvõtmise ja laost väljastamise jälgimise teenust, järeldada seda, et laos oleks tuvastatud lubamatu kauba liikumine ja kostjat oleks sellest teavitatud. Esitatud kirjavahetus ei võimalda sellist järeldust teha. Lisaks nõustub kolleegium maakohtuga, et sellel ajal toimunud kauba liikumisest ei saaks järeldada tagatiskauba ümbervahetamist. Esiteks ei vaidle pooled selle üle, et vaidlusalune tagatiskaup toodi Janino lattu ajavahemikul
  5. veebruar kuni
  6. mai 2014 (vt ringkonnakohtu
  7. jaanuari
  8. a istungi protokoll, ajamärk 01:00:01), millega kaasnes järelikult kauba liikumine laos. Kostja esitatud tõenditest nähtub, et võlgnikule ka tagastati
  9. a esimeses pooles osaliselt kaupa (
  10. jaanuaril 2014,
  11. jaanuaril 2014 ja
  12. mail 2014 (VII kd, tl-d 38 – 43 pöördel)). Seega toimuski laos kauba liikumist ning sellest ei saaks järeldada, et tegemist oleks olnud lubamatu liikumisega. Lisaks, kuna kirjavahetuse ajavahemik puudutab laenulepingu ülesütlemisele eelnevat aega ja laoteenuse leping oli
  13. a-l sõlmitud võlgniku ja Steinwegi vahel (IV kd, tld 108 – 112 pöördel, osaline tõlge tl 139), ei kannaks kostja võimaliku sellel ajal toimunud kauba liikumise riski. Kolmanda isiku esitatud kirjavahetus ei tõenda kauba lubamatut liikumist laos augustis
  14. 36.
  15. Apellatsioonkaebuses leiab hageja, et maakohus on kauba võimaliku ümbervahetamise hindamisel jätnud arvestamata tunnistajate RM ja MT´i ütlustega
  16. mai
  17. a kohtuistungil (IIV kd, tl-d 79–84), millest hageja väitel nähtub, et
  18. a-l hoiatati, et on toimunud kauba liikumine laost sisse ja välja;
  19. a-l Hollandisse jõudnud kotid näevad välja uued ning Hollandisse jõudnud kaup ei tundu olevat sama, mida
  20. a-l kontrolliti; tunnistajate hinnangul vahetati kaup ära. Kolleegium märgib selle kohta järgmist. 36.4.
  21. RM osales kolmanda isiku
  22. a raporti koostamisel ja MT osales
  23. a raporti koostamisel (vt ka ringkonnakohtu
  24. jaanuari
  25. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:39:24). Seega sai
  26. a-l toimunud kauba liikumise kohta ütlusi anda üksnes RM. Kohtuistungil täpsustatu põhjal tugineb hageja eelkõige RM järgmistele ütlustele: „mind 2014 hoiatati terminalis sellest, et on toimunud kauba liikumine sisse ja välja ja me hoiatasime ka panka. Võtsime kõigepealt ühendust Alex Stewart Estonia’ga ja nemad informeerisid panka. Siis me saime teada, et selle liikumise jaoks ei olnud pank luba andnud“ (maakohtu
  27. mai
  28. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:07:20) ning „me saime vihjeid rohkem kui ühel juhul, mõned olid kergemat laadi, teised väga tõsised. Meil ei olnud alati võimalik tuvastada kaupa, mis oli kohale toodud konkreetse veoautoga. Saime info selle inspektsiooni käigus ja pärast“ (samas, ajamärk 01:57:31). Tunnistaja ütluste kohaselt ei mäleta ta täpset kuupäeva, mil saadi info kahtlase kauba liikumise kohta, aga see oli
  29. a-l (samas, ajamärk 01:56:58); selle kohta ei tehtud raportisse märkust (samas, 01:59:09); info põhjal edastati suuline hoiatus Alex Stewart Estoniale RS-le (samas, 01:59:17) ja probleem ei ole kuskil kirjalikult fikseeritud, mh kuna tunnistaja arvuti läks
  30. a-l kaduma (samas, 00:59:44). Tunnistaja RM ei täpsusta, mis ajal kauba väidetav liikumine toimus, mistõttu on võimalik, et ta peab silmas veel kuni
  31. a keskpaigani toimunud kauba väljastamist võlgnikule kostja loal (vt VII kd, tl-d 38 – 43 pöördel). Sel ajal ei kandnud kostja ka kauba võimaliku ümbervahetamise riisikot, sest kostjal tekkis õigus kaupa käsutada alles laenulepingu ülesütlemisega
  32. augustist 2014; TOL-st ei tulene, et ainuüksi kauba kostjale tagatiseks üleandmisega (vastuvõtuaktide alusel) oleks talle läinud üle ka selle säilimise riisiko. Isegi kui mõista RM ütluseid selliselt, et kauba liikumine toimus ka
  33. a augustis kolmanda isiku raportite aluseks oleva inspektsiooni toimumise ajal, ei ole see tõend kolleegiumi hinnangul 28
(36)2-17-12240 piisav selleks, et teha järeldust, et kaup vahetati Janino laos ümber. Esiteks on RM ütlused ebamäärased; teiseks on eluliselt ebausutav, et sellise tähtsusega asjaolu kohta ei ole kirjalikke jälgi ei raportis endas ega ka nt kirjavahetuse näol; kolmandaks on kostja menetluses eitanud seda, et teda oleks kauba liikumisest laos teavitatud. Ka tunnistaja SA sõnul ei teavitatud kostjat kauba valimatust liikumisest (maakohtu
  1. augusti
  2. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:29:40–00:31:23, 00:37:02). Arvestades asjas esitatud tõendeid selle kohta, millised olid Janino laos kasutatud turvameetmed, samuti selle kohta, millise ulatuse ja keerukusega oleks kogu kauba (s.o ca 1400 t) ümbervahetamine pidanud olema, ning võttes arvesse asjaolu, et peale RM ütluste ei ole asjas esitatud tõendeid, mis viitaks sellele, et kaup oleks võidud Janino laos ümber vahetada, ei mõjuta RM ütlused maakohtu järelduste põhjendatust. 36.4.
  3. Tunnistaja MT andis maakohtus ütlusi selle kohta, et Hollandisse jõudnud kotid olid küllaltki puhtad ja neid ei saanud olla hoitud kaks aastat vabas õhus (maakohtu
  4. mai
  5. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 03:24:15). Seda seletab kolleegiumi hinnangul asjaolu, et Janino laos pakendati kaup ümber. Eelnevat kinnitavad Janino logistikapargi kommertsdirektori
  6. märtsi
  7. a kiri ja Steinwegi esindaja
  8. mai
  9. a kiri (VII kd, tld 56 – 59 pöördel). Tunnistaja FW avaldas, et ta nägi
  10. a-l palju Big Bag kotte, mis olid pandud suuremate sisse (maakohtu
  11. augusti
  12. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 03:00:04). Ka tunnistaja MT ise kinnitas, et Rotterdamis olid kaubal topeltkotid, st mõned kotid olid tagurpidi pandud teiste kottide sisse (samas, ajamärk 03:40:09). Seejuures mõjutab tunnistaja ütluste asjakohasust see, et tunnistaja enda sõnul ei käinudki ta Rotterdami laos kohapeal, vaid tema ütlused tuginesid fotodele ja inspektoritega räägitule (samas, ajamärk 03:36:22). Seega ei tajunud tunnistaja vahetult neid asjaolusid, mille kohta ta ütlusi andis. Igal juhul ei võimalda ka MT´i ütlused teha järeldust, et kaup vahetati pärast kolmanda isiku
  13. a raportite koostamist ära. 36.
  14. Eluliselt usutav ei ole ka see, et kaup oleks vahetatud ära ajal, mil see viidi Janino laost Hollandi lattu, arvestades et kaup oli laopidaja valve all. Menetluses ei ole ka esile toodud asjaolusid, mis viitaks sellele, et kaup oleks võidud pärast Janino laost väljaviimist ümber vahetada.
  15. Kokkuvõttes leidis maakohus kolleegiumi hinnangul põhjendatult, et asjas esile toodud asjaolud ja tõendid kogumis viitavad sellele, et
  16. a-l ja
  17. a-l analüüsiti sama kaupa ning see oli juba kolmanda isiku
  18. a raportite tegemise ajal, s.o augustis 2014 väheväärtuslik. Kostja on menetluses FW hinnangule tuginedes väitnud, et kauba tegelik väärtus oli 531 793,30 eurot (vt ka apellatsioonkaebuse vastuse p 1.3). Ringkonnakohtu istungil kinnitas kostja, et nüüdseks on kaup täielikult müüdud või utiliseeritud ning kostja ei saanud kauba müügist sellest suuremat tulu (vt
  19. jaanuari
  20. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:49:25 ja 00:49:39). Hageja ei ole kostja väiteid Rotterdami jõudnud ja kostja poolt müüdud kauba väärtuse ja selle eest saadud hinna kohta vaidlustanud, märkides viimase kohta ringkonnakohtu istungil, et hagejal ei ole selle kohta andmeid (vt samas, ajamärk 00:50:18; apellatsioonkaebuse p-s 28 märkis hageja, et kostja võõrandas tagatiskauba ca 0,5 miljoni euro eest). Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et kauba väärtus ei saanud ka
  21. a ega
  22. a seisuga igal juhul ületada kostja nõuet võlgniku vastu. Tõenäoliselt ei ületanud kauba väärtus ka põhjendatud kulude suurust, mida kostja on kauba hoiustamise, transpordi ja müümisega seoses kandnud ning mis tuleks tagatise võõrandamisest saadavast tulust enne võlgniku nõude rahuldamist maha arvata (vt TOL p 2.8, AÕS § 295 lg 1). Kostja väitel olid ainuüksi tema kulud kauba ladustamisele Venemaal ja Rotterdamis ning kauba transpordile Rotterdami, sh laopidaja inspektsioonile,
  23. aprilli
  24. a seisuga 743 686,84 eurot (vt sama kuupäeva menetlusdokumendi p 2.5.2.b ja seal viidatud lisad). Eelnevat arvestades leidis maakohus põhjendatult, et kauba täpse väärtuse kindlakstegemine ühegi konkreetse ajahetke seisuga ei ole praeguse asja lahendamiseks oluline. 29
(36)2-17-12240 38. Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, et kostja on

§ 220

lg-te 1 ja 3 järgi kaotanud õiguse kauba kvaliteediga seotud puudustele tugineda, kuna ta ei teavitanud võlgnikku või hagejat puudustest mõistliku aja jooksul (vt apellatsioonkaebuse p 3.2). Praegusel juhul oli kauba omandiõiguse kostjale üleandmise aluseks võlgniku ja kostja vahel sõlmitud tagatiskokkulepe, s.o võlaõiguslik tagatisleping. Tegemist ei olnud müügilepinguga, mistõttu ei kohaldu asjas müügilepingut reguleerivad normid mh müügilepingu eseme lepingutingimustele vastavuse ja puudustest teavitamise kohta. Tagatislepingu olemus ja eesmärk erinevad müügilepingust, mis on suunatud asja omandamisele ostja poolt. Seega ei ole praegusel juhul alust kohaldada

§ 220lg-d 1 ja 3 ka analoogia korras.

Ka asjaolu, et kostja ei kaasanud võlgnikku kauba ülevaatusele, ei võta kostjalt õigust tugineda sellele, et talle tagatisena üleantud kaup ei vastanud kokkulepitule. Lisaks nähtub asja materjalidest, et kostja on teinud menetluses hagejale ettepaneku vaadata üle Rotterdamis hoiustatav molübdeeni kontsentraat ja ferrosiliitsium (kostja

  1. aprilli
  2. a menetlusdokumendi p-d 2.42-2.43). IV
  3. Hageja viitas apellatsioonkaebuses, et võlgnik on kostja nõude
  4. novembril 2014 tsiviilasjas nr 2-14-57048 esitatud protsessuaalse tasaarvestusavaldusega tasaarvestanud (vt apellatsioonkaebuse p 1

(6)) ning jäi ringkonnakohtu menetluses selle juurde, et asjas on oluline hinnata võlgniku
  1. novembri
  2. a tasaarvestusavaldust, selle kehtivust ja tagajärgi, kuna tasaarvestuse kehtivuse korral ei ole kostjal võlgniku vastu nõuet (vt ringkonnakohtu
  3. jaanuari
  4. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:49:56). 39.
  5. Seoses võlgniku tasaarvestusavaldusega tuvastas maakohus järgmised asjaolud (maakohtu otsuse p 39), mille üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle: •
  6. novembril 2014 esitas võlgnik tsiviilasjas nr 2-14-57048 protsessuaalse tasaarvestuse avalduse vastusena kostja pankrotiavaldusele. Avalduse p 2.2.6 kohaselt „Käesolevaga tasaarvestab Võlgnik oma 15 164 422,30 EUR suuruse nõude Võlausaldaja nõudega Võlgniku vastu summas 13 340 850,19 EUR. Pärast tasaarvestuse teostamist võlgneb Võlausaldaja (Swedbank AS) Võlgnikule (Alberta Trade OÜ) 1 823 572,11 EUR.“ Punktis 2.2.4 on avaldust põhjendatud järgmiselt: „Tagatisomandamise lepingu olemusest ja eesmärgist tuleneb, et juhul, kui Võlausaldaja esitab nõude Võlgniku vastu ja ei kasuta õigust rahuldada nõuet tagatiskaupade realiseerimisega, on Võlgnikul õigus nõuda tagatiskauba omandiõiguse üleandmist. Kui Võlausaldaja on tagatiskauba realiseerinud, on Võlgnikul rahaline nõue tagatiskauba väärtuse ulatuses, mis Võlausaldaja enda hinnangul on 15 164 422,30 EUR. Sellest tulenevalt on Võlausaldajal ning Võlgnikul teineteise suhtes vastastikused kohustused. Järelikult tuleneb tagatislepingu olemusest ja eesmärgist, et kui Võlausaldaja nõuab Võlgnikult nõude rahuldamist, vaatamata oma õigusele tagatiskaup realiseerida, on Võlgnikul rahaline nõue Võlausaldaja vastu tagatiskauba väärtuse ulatuses 15 164 422,30 EUR.“: •
  7. novembril 2014 esitas võlgnik tuvastushagi (tsiviilasi nr 2-14-61399), milles palus tuvastada, et kostja nõuded tema vastu on tasaarvestatud ulatuses lõppenud.
  8. märtsil 2017 jättis maakohus hagi läbi vaatamata;
  9. mai
  10. a määrusega jättis ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata;
  11. septembri
  12. a määrusega jättis Riigikohus võlgniku määruskaebuse menetlusse võtmata; •
  13. veebruari
  14. a nõuete kaitsmise koosolekul ei esitanud kostja nõudele vastuväiteid ei hageja ega ka võlgnik. Kostja nõue on võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud. 30
(36)2-17-12240 39.
  1. Arvestades eespool toodud põhjendusi, nõustub kolleegium maakohtuga, et võlgniku tasaarvestusavalduse tegemise ajal, s.o
  2. novembril 2014, ei olnud võlgnikul kostja vastu rahalist nõuet, mida tasaarvestada, mistõttu tasaarvestuse eeldused

§ 197lg 1 järgi ei olnud täidetud.

Lisaks viitas maakohus põhjendatult, et kostja nõue on mh võlgniku

  1. novembri
  2. a tasaarvestusavaldusega hõlmatud ulatuses hiljem võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud. Selles olukorras tuleb võlgniku pankrotimenetluses lähtuda kostja tunnustatud nõudest. Kui võlgnik või hageja oleks leidnud, et kostja nõue on tasaarvestuse tõttu osaliselt lõppenud, oleks tulnud esitada nõudele pankrotimenetluses vastuväide. 39.
  3. Kolleegium märgib lisaks, et see, kas võlgniku
  4. novembri
  5. a tasaarvestusavaldusel olid tagajärjed või mitte, ei pruugiks mõjutada praeguse asja lahendust. Kehtiva tasaarvestuse tegemine mõjutab üldjuhul vaid tasaarvestuse poolte neid nõudeid teineteise vastu, mis tasaarvestatakse ja mis selle tagajärjel kattuvas ulatuses lõppevad (

§ 197lg 2).

Praeguses asjas esitatud hagis nõuab hageja kostjalt kohustuse täitmist osas, mida tasaarvestus ei mõjutanud, st hageja on esitanud hagis rahalise nõude, mis võlgnikul pärast

  1. novembri
  2. a tasaarvestuse tegemist kostja vastu väidetavalt alles jäi.
  3. Praeguse menetluse käigus esitas kostja
  4. juulil 2019 tasaarvestusavalduse, mis kolleegiumi hinnangul vastab protsessuaalse tasaarvestusavalduse tunnustele. Kuna aga võlgnikul ei ole kostja vastu nõuet, mida kostjal oleks võimalik tasaarvestada, ei ole vaja kostja tasaarvestusavaldust ja selle toimet asjas hinnata. Kolleegium jätab sellekohased põhjendused maakohtu otsusest välja (maakohtu otsuse p-d 40–41). Ehkki maakohus on käsitlenud kostja tasaarvestust vaidlustatud otsuses sisuliselt alternatiivse põhjendusena, leides, et ka kostja tasaarvestusavalduse tõttu jääks hageja nõue rahuldamata, ei ole selline lähenemine kolleegiumi hinnangul õigustatud. Arvestades, et kehtiva tasaarvestuse tagajärjel tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses lõpevad, on pooltel vaja selgust, kas tasaarvestus on toimunud või mitte. Olukord, kus maakohus tugineb otsuses tasaarvestusele alternatiivse põhjendusena, sellist selgust ei taga.
  5. Eelnevat arvestades on maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmise osas lõppjärelduses põhjendatud. Kuna otsus jääb hagi lahendamise osas muutmata, ei ole vajalik seda muuta ka menetluskulude jaotuse osas (TsMS § 173 lg 3 esimene lause). Hageja ei ole apellatsioonkaebuses ka väitnud, et maakohus oleks eksinud menetluskulude jaotamisel sõltumata sellest, et hagi jäi rahuldamata. Samuti ei ole hageja eraldi vaidlustanud kostja maakohtus kantud menetluskulude kindlaksmääramist. Eelnevast tulenevalt jääb maakohtu otsuse resolutsioon muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  6. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad hageja ja kostja apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 esimese lause järgi hageja kanda. Kolmanda isiku menetluskulud jäävad TsMS § 167 lg 2 esimese lause järgi tema enda kanda.
  7. Kooskõlas TsMS § 174 lg-ga 3 määrab kolleegium kindlaks ka kostja ringkonnakohtus kantud hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. 43.
  8. Kostja
  9. jaanuaril 2023 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskulud apellatsiooniastmes koos käibemaksuga 6235,20 eurot, millele lisanduvad kohtuistungiga seotud menetluskulud. Hageja jättis kostja menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse kohtu hinnata (ringkonnakohtu
  10. jaanuari
  11. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 02:29:23). TsMS § 175 lg 1 esimesest lausest tuleneb, et kui menetlusosaline peab 31

(36)2-17-12240 menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. 43.
  1. Arvestamata ringkonnakohtu istungil osalemisega seotud kulusid, on kostja lepingulistel esindajatel kulunud apellatsiooniastmes 37,3 töötundi järgmistele toimingutele: -
  2. märtsil 2022 otsuse analüüs, ülevaade kliendile – 0,7 t hinnaga 140 eurot/t; -
  3. mail 2022 kohtumääruste analüüs, ülevaade kliendile (apellatsioonid) – 0,4 t hinnaga 140 eurot/t; -
  4. mail 2022 apellatsiooni analüüs, vastuse koostamine – 2 t hinnaga 140 eurot/t; -
  5. mail 2022 apellatsioonile vastuse koostamine – 7 t hinnaga 140 eurot/t; -
  6. mail 2022 apellatsioonile vastuse täiendamine – 1 t hinnaga 160 eurot/t; -
  7. mail 2022 apellatsiooni täiendamine ja esitamine, ülevaade kliendile – 0,6 t hinnaga 140 eurot/t; -
  8. mail 2022 Alex Stewarti määruskaebuse ülevaatamine – 0,4 t hinnaga 140 eurot/t; -
  9. septembril 2022 kohtumääruse analüüs, ülevaade kliendile – 0,2 t hinnaga 140 eurot/t; -
  10. novembril 2022 võimaliku pankrotimenetluse raugemise mõju kohtumenetlusele, õiguslik analüüs – 0,5 t hinnaga 140 eurot/t; -
  11. novembril 2022 pankrotimenetluse analüüs ja büroosisesed nõupidamised; kohtupraktika analüüs – 2,2 t hinnaga 120 eurot/t; -
  12. novembril 2022 õiguslik analüüs (pankrotimenetluse kohtumenetlusele), suhtlus kliendiga – 0,8 t hinnaga 140 eurot/t; -
  13. novembril 2022 kirja projekt haldurile (deposiidi küsimine, pankrotimenetluse ja kohtumenetluse edasine käik, kulude kandmine) – 0,7 t hinnaga 140 eurot/t; -
  14. detsembril 2022 kiri haldurile, ülevaade kliendile – 0,3 t hinnaga 140 eurot/t; -
  15. detsembril 2022 suhtlus kliendiga, võimalik menetluse lõpetamine – 0,3 t hinnaga 140 eurot/t; -
  16. detsembril 2022 halduri kirja analüüs, võimaliku kompromissi analüüs – 0,4 t hinnaga 140 eurot/t; -
  17. detsembril 2022 materjalide analüüs, menetluskulude väljamõistmise õiguslik analüüs – 0,3 t hinnaga 120 eurot/t; -
  18. detsembril 2022 nõupidamine kliendiga, võimaliku kompromissi analüüs, menetluskulude väljamõistmise võimalikkuse analüüs – 0,5 t hinnaga 140 eurot/t; -
  19. detsembril 2022 istungi aja kooskõlastamine, võimaliku kompromissi analüüs (pankrotihalduri vastutus menetluskulude eest) – 0,5 t hinnaga 140 eurot/t; -
  20. detsembril 2022 halduri võimaliku vastutuse analüüs – 1,7 t hinnaga 120 eurot/t; -
  21. detsembril 2022 kompromissi võimaluste analüüs, halduri võimaliku vastutuse analüüs – 0,5 t hinnaga 140 eurot/t; -
  22. detsembril 2022 võimaliku vastutuse analüüs – 0,6 t hinnaga 120 eurot/t; raugemise mõju 32
(36)2-17-12240 -
  1. detsembril 2022 võimaliku kompromissi analüüs, tegevuskava paikapanemine – 0,5 t hinnaga 140 eurot/t; -
  2. detsembril 2022 kompromissi analüüs, edasise menetlusstrateegia paikapanek – 0,5 t hinnaga 140 eurot/t; -
  3. detsembril 2022 suhtlus kliendiga (istung ja kompromiss) – 0,2 t hinnaga 140 eurot/t; -
  4. detsembril 2022 kompromissi arutamine, kohtumine pankrotihalduriga, ettepaneku ettevalmistamine – 1 t hinnaga 140 eurot/t; -
  5. detsembril 2022 kirja projekt haldurile, kompromissi põhitingimuste koostamine – 0,8 t hinnaga 140 eurot/t; -
  6. jaanuaril 2023 suhtlus halduri ja kliendiga (üldkoosolek) – 0,2 t hinnaga 140 eurot/t; -
  7. jaanuaril 2023 koosolekuks ettevalmistumine, suhtlus halduriga – 0,3 t hinnaga 140 eurot/t; -
  8. jaanuaril 2023 võlausaldajate koosolekul osalemine, ülevaade kliendile – 2 t hinnaga 140 eurot/t; -
  9. jaanuaril 2023 võlausaldajate koosoleku protokolli analüüs (0,2 h), taotluse koostamine ja esitamine kohtule (tagatis), ülevaade kliendile – 1,2 t hinnaga 140 eurot/t; -
  10. jaanuaril 2023 istungiks ettevalmistumine – 2,5 t hinnaga 160 eurot/t; -
  11. jaanuaril 2023 hageja vastuse ja kohtu kirja ülevaatamine, suhtlus kliendiga, kohtukõne ettevalmistamine, istungiks ettevalmistamine, menetluskulude nimekirja koostamine – 6,5 t hinnaga 140 eurot/t. 43.
  12. Kostja menetluskulude nimekirjas loetletud toimingud ja nende ajakulu on kolleegiumi hinnangul põhjendatud osaliselt. 43.3.
  13. Kostja lepinguliste esindajate ajakulu ajavahemikul
  14. märtsist 2022 kuni
  15. maini 2022 kokku 11,7 t (0,7+0,4+2+7+1+0,6) seondub apellatsioonkaebusele vastamisega (maakohtu otsuse analüüs, kohtumääruste analüüs ja ülevaade kliendile, apellatsiooni analüüs ning sellele vastuse koostamine, täiendamine ja esitamine). Seejuures on analüüsitud kohtumääruste all eelduslikult silmas peetud ringkonnakohtu
  16. mai
  17. a määrust, millega võeti hageja apellatsioonkaebus menetlusse ja anti kostjale tähtaeg sellele vastamiseks, ning
  18. mai
  19. a määrust, millega keelduti kolmanda isiku apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist määrustega, mida kostjal oleks olnud tarvis analüüsida, küll aga on põhjendatud nende määrustega tutvumine. Võttes arvesse maakohtu otsuse mahtu, vaidluse ulatust apellatsiooniastmes ning kostja esitatud vastuse apellatsioonkaebusele mahtu ja sisu, on kostja lepinguliste esindajate ajakulu kokku 11,7 t kolleegiumi hinnangul põhjendatud. Seejuures võtab kolleegium arvesse ka seda, et hageja lepingulisel esindajal on tema esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt kulunud maakohtu otsuse analüüsimisele ja kliendiga nõupidamisele 6,7 t ning apellatsioonkaebuse koostamisele täiendavalt 31,7 t. Ka selle valguses ei saa kostja esindajate ajakulu pidada ülemääraseks. 43.3.
  20. Kostja lepinguliste esindajate ajakulu
  21. mail 2022 kolmanda isiku määruskaebuse ülevaatamiseks ja
  22. septembril 2022 Riigikohtu määrusega tutvumiseks, millega jäeti see määruskaebus menetlusse võtmata, ning kliendile ülevaate andmiseks on kolleegiumi hinnangul põhjendatud kokku kuni 20 min ulatuses, s.o 0,3 t (0,6 t asemel). Kostjalt ei küsitud määruskaebuse kohta seisukohta, mistõttu kostjal oli vaja sellega tutvuda üksnes menetluse käiguga kursis olemiseks. Määruskaebuse sisuline osa oli u 3,5 lk-l, millest põhjendusi 2,5 lk, 33
(36)2-17-12240 ning Riigikohtu määrus üksnes mõne rea pikkune. Seega tuleb kulu vähendada 0,3 t võrra hi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.