← Eesti

2-15-2787/118

Obsah (13)§ 208§ 423§ 351§ 442§ 667§ 371§ 659§ 465§ 174§ 178§ 696§ 427§ 133

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Kaija Kaijanen ja Ulvi Loonurm Määruse kuupäev 5. mai 2023, Tallinn Tsiviilasja number 2-15-2787 Tsiviilasi X ja Y hagi VKI Invest

) § 423 lg 2 p 2 alusel järgmiselt: - - - - kostja I jagunemisel läks vaidlusaluse mõttelise osa omandiõigus üle ABC-le. Hagejad ei ole esitanud hagi ABC vastu, mistõttu tuleb hagi jätta selles osas läbi vaatamata. Kui hagi on esitatud vale kostja vastu, siis on hagejal võimalus esitada kohtule taotlus

§ 208lg 1 alusel kostja asendamiseks.

Kohus saab kostja asendada ainult hageja taotlusel. Kui hageja vastavat taotlust ei esita, puudub kohtul võimalus vale kostja vastu esitatud hagi menetleda; äriühingu jagunemisel ei toimu ühe isiku (sh kui lepingupoole) tehinguline asendamine, vaid õigused ja kohustused lähevad teisele isikule üle seaduse jõul. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 64¹ kohaselt on kinnisomandi üleandmiseks nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. Seega on võimalik ka olukord, mil kinnisomand läheb seaduse kohaselt üle ilma asjaõiguslepinguta ja sellekohase kandeta, st kinnistusraamatuväliselt. Äriseadustiku (ÄS) § 446 lg 1 esimese lause kohaselt läheb jagunemise kandmisega jaguneva ühingu asukoha äriregistrisse jaguneva ühingu kogu vara, eraldumise korral eraldatud vara, vastavalt jagunemislepingus ettenähtud jaotusele üle omandavatele ühingutele. Nii seab ÄS § 446 lg 1 kinnisomandi ülemineku sõltuvusse mitte kinnistusraamatu kandest, vaid äriregistrisse tehtavast äriühingu jagunemise kandest. See kehtib kogu üleantava vara suhtes, sh kinnisasjade suhtes, mille üleandmiseks ei ole tarvis eraldi kokkuleppeid; põhjendatud ei ole hagejate arusaam, nagu võimaldaks ostueesõigusega koormatud kinnistu omandi üleminek juriidiliste isikute jagunemise teel heausksel isikul kinnistut omandada, sest ka õigusjärglaseks oleva eraldunud juriidilise isiku omandis oleva kinnistu suhtes jääks asjaõigusliku ostueesõiguse korral kehtima AÕS § 257 lg-st 3 ja § 63 lg-st 3 tulenev eelmärke toime samane õiguslik tagajärg. See tähendab, et pärast ostueesõiguse teostamist ei saa ostueesõigusega õigustatud isiku suhtes olla kehtiv ka ostueesõiguse teostamise aegse kinnistu omaniku õigusjärglase tehtud käsutus, mis on tehtud ostueesõigust rikkuval viisil; kuigi hagejad on hagiavalduse resolutsiooni p 4 kohaselt soovinud esmalt tuvastada vaidlusalusele mõttelisele osale kostja III kasuks seatud hüpoteegiga tagatud nõuete puudumine, siis ei ole ainult selle nõude rahuldamisel ilma järgnevaid nõudeid rahuldamata võimalik saavutada hagejate soovitud eesmärki – omandada kaasomanike ostueesõigusega koormatud kinnisasja mõtteline osa, mistõttu tuleb kõik nõuded jätta

§ 423lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. 4

(6)KAEBUS JA SELLE MENETLUS
  1. Hagejad esitasid
  2. jaanuaril 2023 ringkonnakohtule kaebuse, mille pealkirjastasid apellatsioonkaebusena ja milles käsitlesid maakohtu lahendit otsusena. Hagejad palusid tühistada maakohtu lahendi resolutsiooni p-d 1–3 ja 7, saata asi hagejate hagi uueks läbivaatamiseks maakohtule ning muuta ABC-lt hagejate kasuks välja mõistetud viivise punkti sõnastust nii, et viidatakse õigele punktile. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: - - esiteks ei nõustu hagejad nende hagi läbi vaatamata jätmisega. Maakohus jättis ekslikult kohaldamata AÕS § 257 lg 3 ja § 63 lg 3, mis välistavad kostja I ja ABC vahelise
  3. septembri 2013 jagunemislepingu alusel ABC-l vaidlusaluse mõttelise osa omandiõiguse tekkimise. ABC ei ole saanud kinnisasja omanikuks ja teda ei olnud hagi esitamise ajal ka kinnistusraamatusse omanikuna kantud. Seetõttu ei pidanud hagejad hagi esitama ABC vastu. Samuti rikkus maakohus

§ 351

lg 1 ja § 392 lg 4; teiseks rikkus maakohus

§ 442

lg 5 sellega, et vaidlustatud määruse resolutsiooni p 7 pole täidetav – selles viidatakse olematule p-le

  2. Ringkonnakohus võttis kaebuse
  3. märtsi 2023 määrusega menetlusse, käsitledes maakohtu lahendit määrusena ja kaebust määruskaebusena. Sama määrusega rahuldas kohus hagejate taotluse kaebuselt tasutud riigilõivu osaliseks tagastamiseks.
  4. Kostjad I–III vaidlesid kaebusele vastu, ABC kaebuse kohta seisukohta ei esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  5. Ringkonnakohus tühistab maakohtu lahendi osas, milles hagejate hagi jäi läbi vaatamata ja hagejate kasuks välja mõistetud menetluskuludelt tasutava viivise osas tehti viide maakohtu lahendi resolutsiooni olematule punktile. Hagejate nõude peab maakohus uuesti läbi vaatama (

§ 667

lg 2 teine lause), aga viivise osas saab ringkonnakohus ise teha lõpplahendi (

§ 667lg 2 esimene lause).

Kaebus rahuldatakse.

  1. Maakohus jättis hagejate hagi läbi vaatamata sisuliselt põhjendusega, et kostja I jagunemise tulemusel on vaidlusaluse mõttelise osaga seotud
  2. novembri 2011 lepingust tulenevad õigused ja kohustused üle läinud ABC-le. Mõneti lihtsustatult käsitles maakohus seda vaidlusaluse mõttelise osa omandiõiguse üleminekuna. Seetõttu polevat hagejatel enam võimalik saavutada oma hagiga taotletavat tulemust. Ringkonnakohus selle järeldusega ei nõustu. Hagejate esmane nõue on kostja III kasuks seatud hüpoteegiga tagatud nõuete puudumise tuvastamine. Nimetatud nõude lahendamine ei olene sellest, kas hagi ülejäänud nõuetes on esitatud õigete kostjate vastu. Seega oli kogu hagi läbi vaatamata jätmine ennatlik.
  3. Riigikohtu läbiva praktika järgi pole hagi esitamine vale kostja vastu hagi menetlusse võtmisest keeldumise (
  4. oktoobri 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-19-16249, p 11 teine lõik) ega seega vähemalt üldjuhul ka läbi vaatamata jätmise kohane alus. Hageja saab ise valida, kelle vastu ta hagi esitab (
  5. juuni 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-18-2243, p 20) ja vale isiku vastu esitatud hagi peaks pigem jääma rahuldamata (
  6. veebruari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14610, p 10 teine lõik).
  7. Samuti tuleneb Riigikohtu praktikast, et kostja „õigsuse“ hindamine eeldab asjaolude tuvastamist (
  8. oktoobri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-10, p 21 esimene lõik), mida ei saa teha hagi läbi vaatamata jätmise otsustamisel. Ka käesoleval juhul asus maakohus vaidlustatud määruses tuvastama kostja I jagunemise asjaolusid. Sarnaselt

§ 371

lg 2 p-s 2 sätestatule annab § 423 lg 2 p 2 kohtule õiguse jätta läbi vaatamata hagi, mille esitamine on õiguslikult võimatu. Kohus ei saa

§ 423lg 2 p 2 kohaldamisel hinnata tõendeid (18. novembri 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-13, p 12 teine lõik). Vaidlustatud määrusest ei järeldu ja poolte 5

(6)väidetest ei saagi järeldada, et eespool p 1 esimeses lõigus refereeritud kõigi nõuete rahuldamine oleks õiguslikult võimatu.
  1. Neil kaalutlustel tuleb maakohtu lahend hagejate hagi osas tühistada ja kaebuse vastavaid väiteid pole vaja eraldi käsitleda. Arvestades vaidluse ulatust, menetluse senist kestust ja poolte väiteid ka kaebemenetluses, on maakohtul otstarbekam teha asjas sisuline lahend.
  2. ABC-lt hagejate kasuks välja mõistetud menetluskuludelt arvutatava viivise osas tegi maakohus eksliku viite resolutsiooni p-le 9, mida tegelikult vaidlustatud lahendis ei ole. Nii rikkus maakohus

§ 442

lg 5 teist lauset, mille kohaselt peab kohtulahendi resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu tekstita. Nimetatud vea saab ringkonnakohus kõrvaldada. ABC ei esitanud kaebusele vastuväiteid. Kohane on märkida resolutsioonis summa, millelt tuleb viivist arvutada. Hagejate ja ABC vahelise vaidluse menetluskulude rahalise kindlaksmääramise kohta koostab ringkonnakohus määruse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse (

§ 659ja § 654 lg 2²).

Resolutsiooni saab kõnealuses osas sõnastada nii, et selles pole vaja kasutada poolte tähistusena nende menetluslikke rolle, sest see on poolte ja nõuete paljusust arvestades pigem eksitav. Juhindudes

§ 465

lg 4 esimesest lausest ei märgi ringkonnakohus määruse sissejuhatuses menetlusosaliste isiku- ja registrikoode, aga lisab need vajalikus ulatuses tervikresolutsiooni, mis moodustab määruse ainsa sundtäidetava osa.

  1. Hagejad lisasid kaebusele kinnistusraamatu väljavõtte. Eespool p-des 9–12 märgitu põhjal ei oma see tähtsust praeguse kaebuse lahendamisel. Maakohtul tuleb hagejate taotlus lahendada asja uuel läbivaatamisel, kui hagejad soovivad jätkuvalt sama tõendi vastuvõtmist.
  2. Hagejate hagi osas ei saa kaebusega seonduvaid menetluskulusid jaotada, vaid seda tuleb

§ 174lg 6 järgi teha asja uuel läbivaatamisel.

Hagejate ja ABC vahelises vaidluses menetluskuludelt arvutatava viivise üle ei saa menetluskulusid

§ 178lg 4 tõttu hüvitada.

Seetõttu ei otsusta ringkonnakohus käesolevas määruses menetluskulude jaotust. 16.

§ 696

lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. Käesoleva määruse peale ei saa kaevata.

§ 427

esimese lause kohaselt võib hagi läbi vaatamata jätmise määruse peale esitada määruskaebuse. Kuna ringkonnakohus saadab asja hagejate hagi osas menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule, siis ei saa selle otsustuse peale kaevata. Menetluskuludelt arvutatava viivise osas välistab kaebeõiguse

§ 178

lg 2, sest summalt 2656 eurot arvutatav viivis ei ületa 280 eurot kaebetähtaja, maakohtu lahendi tegemisest praeguseks möödunud aja ega ka aasta jooksul (

§ 133lg 2). (allkirjastatud digitaalselt) 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.