Obsah (7)

§ 657§ 633§ 230§ 199§ 392§ 340§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 27.2.2023, Tallinn Kohtuasja number 2-21-6276

§ 657

lg 1 p 3 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada ning asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on vaidlusaluse õigussuhte ebaõigesti kvalifitseerinud, jätnud vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud valdavas osas välja selgitamata ning ei võimaldanud pooltel esitada tõendeid. Seetõttu ei saa ringkonnakohus teha asjas ise uut otsust ning saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Kuna ringkonnakohus ei tee otsustust hagi rahuldamise kohta, rahuldatakse apellatsioonkaebus osaliselt. 8. Apellatsioonkaebuses tuleb

§ 633

lg 1 p 2 kohaselt märkida apellandi selgelt väljendatud taotlus, märkides ära, millises ulatuses apellant esimese astme kohtu otsust vaidlustab ning missugust ringkonnakohtu lahendit apellant taotleb. Kuigi hageja ei ole apellatsioonkaebuses esile toonud, milline on tema taotlus vaidluse eseme kohta (

§ 633

lg 2 p 2), on hageja selgelt taotlenud maakohtu otsuse tühistamist (II kd, tl 28, p 2). Apellatsioonkaebusest nähtub, et hageja soovib hagi rahuldamist. Seda, mis viisil tuleb menetlust pärast vaidlustatud otsuse tühistamist jätkata, otsustab

§ 657

lg 1 kohaselt kohus, sõltumata hageja taotlusest (vt ka Riigikohtu 22.2.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15716, p 11). Ringkonnakohus saab apellatsioonkaebuse täies ulatuses rahuldada, kui ringkonnakohus rahuldab hagi apellatsioonkaebuses taotletud ulatuses.

1. Hageja esitas kostja vastu ühise tegutsemise lepingust tuleneva vara jaotamise nõude. Maakohus tuvastas, et pooled elasid koos alates 25.6.1996 (II kd, tl 26 pöördel, neljas lõik). Hagis esiletoodud asjaoludel võis ühise tegutsemise lepingu sõlmimine toimuda tsiviilkoodeksi kehtimise ajal. Ühise tegutsemise lepingule saab kohaldada selle sõlmimise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) §-s 438 sätestatut. Alates võlaõigusseaduse jõustumisest 1.7.2002 tuli varem sõlmitud ühise tegutsemise lepingutele kui kestvuslepingutele kohaldada võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 18 järgi võlaõigusseaduses seltsingu kohta sätestatut, kuid see ei välistanud ega piiranud ühise tegutsemise lepingu poolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne 1.7.2002, ning ühise tegutsemise lepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 1.7.2002, tuli kohaldada seni kehtinud seadust. Seega võisid pooled sõlmida
2. aastal ühise tegutsemise lepingu, millele tuli alates 1.7.2002 kohaldada võlaõigusseaduses seltsingulepingu kohta sätestatut.
3. VÕS § 580 lg 1 sätestab, et seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. VÕS § 581 lg 1 kohaselt võib seltsinglase panuseks olla igasugune ühise eesmärgi edendamine, sealhulgas vara võõrandamine seltsingule, vara seltsingu kasutusse andmine või seltsingule teenuse osutamine. Seltsinglaste tehtavad panused, samuti seltsingu jaoks omandatud vara lähevad VÕS § 589 lg 1 järgi seltsinglaste ühisomandisse (seltsinguvara). 6 2-21-6276
4. Ühise tegutsemise lepingu sõlmimine ja TsK § 438 lg 1 järgse ühise tegutsemise lepingu regulatsiooni kohaldamine on võimalik ka abieluvälise kooselu poolte vahel (nt Riigikohtu 20.12.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-05, p 13). Ühise tegutsemise lepingu järgi kohustuvad pooled TsK § 438 lg 1 kohaselt ühiselt tegutsema ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks. Sellisel juhul tasuvad lepinguosalised TsK-s 438 märgitud eesmärgi saavutamiseks osamaksu rahas või muus varas või töise osavõtu teel. Lepinguosaliste rahalised või muud varalised osamaksud, samuti nende ühise tegutsemise tulemusena loodud või omandatud vara on TsK § 440 lg 2 kohaselt nende kaasomandis (vt Riigikohtu 3.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 16 kolmas lõik). Tsiviilkoodeks ühise tegutsemise lepingule kohustuslikku vormi ette ei näinud ning pooled võisid sõlmida lepingu üldjuhul mis tahes vormis (Riigikohtu 20.12.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-05, p 14 esimene lõik). Üksnes kinnisasja omandamise korral pidanuks selline tahe olema vormistatud notariaalselt tõestatud lepingus (asjaõigusseaduse § 119 lg 1).
5. Maakohus märkis iseenesest õigesti, et mehe ja naise püsivat ühise majapidamisega abieluvälist kooselu (vabaabielu) ei saa lugeda seltsinguks (ühiseks tegutsemiseks – ringkonnakohtu märkus) – ühise tegutsemise leping peab olema eelkõige orienteeritud ühisele majanduslikule eesmärgile. Ühine eesmärk võib seisneda nii teatud konkreetse tulemuse saavutamises kui ka kestva või korduva iseloomuga toimingutes. Kinnisasjale elamu ehitamine ja selle kasutamine võib olla käsitatav eesmärgina saavutada konkreetne tulemus. Seega võib hageja ja kostja vahel olla ühise tegutsemise leping. Lepingu täpsem eesmärk tuleb maakohtul tuvastada.
6. Seltsinguvara moodustumine ei ole seltsingu vältimatu tunnus, nagu hageja on õigesti märkinud. Kuna VÕS § 589 lg 1 on dispositiivne norm, võivad seltsinglased seltsinguvara moodustumise kokkuleppel välistada. Seltsingulepingu sätete kohaldamist ei välista see, kui ese kuulub asjaõiguslikult seltsinglaste kaasomandisse või ühe poole ainuomandisse. Seltsingulepingu sisu võib olla ka eseme kasutamine seltsingu tarbeks ehk üksnes n-ö majanduslikus mõttes ühisvarana (vt nt Riigikohtu 3.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1109-14, p 17; 14.12.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-11, p 20 ja 29.4.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-18-255, p 13).
7. Seltsingu likvideerimissätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele, kui mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused ning pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (Riigikohtu 3.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 19). Seltsingu likvideerimise sätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele, seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest, kui: 1) mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (VÕS § 581 mõttes); 2) pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (vt Riigikohtu 3.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10914, p 19; Riigikohtu 21.12.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 22; ja Riigikohtu 24.9.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-12328, p 12).
8. Rahaliselt hinnatavaks panuseks abieluvälises kooselus sõlmitud seltsingulepingus saab lugeda näiteks olulisi kulutusi korteri säilitamiseks ja majandamiseks. Majandamiskulusid saab panuseks lugeda siiski üksnes juhul, kui nende tegija on teinud ühtlasi olulisi kulutusi eluaseme 7 2-21-6276 omandamiseks, säilitamiseks või parendamiseks. Ainuüksi eluasemega seotud jooksvate kulude katmine ei õigusta seltsingu likvideerimise sätete kohaldamist (Riigikohtu 21.12.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 23).
9. Kuigi kinnisasjad on omandatud kostja ainuomandisse, ei ole välistatud, et pooltel oli omavahel kokkulepe ühise varalise väärtuse loomiseks elamu ehitamisel, selle sisustamisel ja kinnisasjade kasutamisel. Seetõttu võib olla alust kohaldada seltsingu likvideerimise sätteid ja hagejal olla õigus nõuda kostjalt VÕS § 600 lg 2 alusel oma panuste tagastamist. Selleks peab hageja

§ 230

lg 1 järgi tõendama, et pooltel oli kostja ainuomandisse kuuluvatele kinnisasjadele kulutusi ja parendusi tehes ühine tahe majanduslikult ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks ja nii hageja kui ka kostja tegid selleks olulisi majanduslikke panuseid. Ühise majapidamise edendamise kaudu võis pooltel olla ka ühine tahe majanduslikult ühise väärtuse kestvaks loomiseks. Hinnates hageja ja kostja tegevust tervikuna, ei saa vara omandamisest kostja omandisse järeldada, et poolte tahe ei olnud suunatud ühise tegutsemise lepingu sõlmimisele.

1. Ühisele majanduslikule eesmärgile orienteeritud suhe abieluvälise kooselu osaliste vahel ei tähenda seda, nagu tuleks ühise tegutsemise lepingu sõlmimist hinnata eraldi iga kinnisasja puhul, mis suhte ajal omandatakse. Maakohtu vastupidine käsitlus eeldanuks, et iga kinnisasja omandamisel sõlmiti uus ühise tegutsemise või seltsingusuhe. Hagi aluseks olevad asjaolud sellele aga ei viita. Hageja tõi esile, et pooled ostsid esmalt AAA, seejärel MMM kinnisasja ja viimasena XXX kinnisasja. Poolte sellise suhte sisu ja panused ühisesse tegutsemisesse tuleb hageja nõude lahendamiseks kindlaks teha. Raha, mis oli emma-kumma poole kontol, võis olla ühise tegutsemise tulemusena loodud vara, mida kasutades omandati iga järgnev, poolte ühiseks elukohaks olnud kinnisasi (sh XXX kinnisasi). Perekondlike usalduslike suhete olukorras ei ole ebaharilik, et kinnisasjad kanti kostja nimele.
2. Eelnevast tulenevalt leidis maakohus ekslikult, et poolte vahel ei saanud ühise tegutsemise lepingut olla. Maakohtu selgitused eelmenetluses olid vastuolulised ja õiguslikult ebaõiged. Maakohus on pooltele 1.11.2021 kirjas selgitanud, et hagejal tuleb tõendada, et poolte vahel oli seltsing (hageja ja kostja saanuks sõlmida ühise tegutsemise lepingu, mitte seltsingulepingu), mille eesmärgiks oli kinnisvara soetamine ja enda panuseid seltsingusse (I kd, tl 118 pöördel, teine lõik). Samas ei võimaldanud maakohus hagejal asjaomaseid tõendeid esitada (I kd, tl 106 ja 118 pöördel–119). Asja uuel läbivaatamisel tuleb hinnata, kas poolte vahel oli ühise tegutsemise leping ja mis oli selle sisu. Samuti tuleb tuvastada poolte panused kõikide hagis esiletoodud kinnisasjade omandamisel, elamu ehitamisel ja parendamisel ning võimaldada pooltel tuua esile või täpsustada asjaomaseid asjaolud ja neid ka tõendada (

§ 199lg 1 p 5 ja § 230 lg 1).

Hageja on põhjendatult märkinud, et XXX kinnisasja ostuhinda on võimalik tõendada igat liiki tõendiga (

§ 230

lg 1) – hageja väitel ei kajastanud müügileping kinnisasja ostuhinda õigesti, millele tuleb anda õiguslik hinnang. 19. Kokkuvõtvalt jättis maakohus eelmenetluse ülesanded nõuetekohaselt täitmata (

§ 392lg 1 p-d 1–4).

1. Asja uuel läbivaatamisel tuleb pöörata tähelepanu ka sellele, et hageja oli võimaliku ühise tegutsemise lepingu sõlmimise ajal abielus (II kd, tl 26 pöördel, kuues lõik). Hageja on menetluses esile toonud, et soovis vältida poolte ühiseks elukohaks olnud kinnisasjade suhtes ühisomandi tekkimist oma abikaasaga (samas). Seega võis hageja ja tema abikaasa vahel olla ühisvara varasuhe. Enne 25.6.1996 kehtinud PKS § 14 lg 1 järgi oli abielu kestel abikaasade omandatud vara seaduse jõul nende ühisvara. Ühisomanikud võivad olla ühisvõlausaldajad võlaõiguslike nõuete suhtes (VÕS § 72) (vt ka Riigikohtu 31.10.2018 otsus tsiviilasjas 8 2-21-6276 nr 2-16-9519, p-d 24–26). Hageja on taotlenud hüvitise väljamaksmist ainult endale (I kd, tl 5 pöördel, p 8).
2. Maakohtu eksimine materiaalõiguse normide kohaldamisel ja menetlusõiguse normide vastu ei väljenda maakohtu erapoolikust. Kohtuasja materjalid ei viita sellele, et maakohus oleks tegutsenud erapoolikult või kostjat hagejale eelistades.
3. Kuna ringkonnakohus saadab asja maakohtule uueks lahendamiseks, ei ole ülejäänud apellatsioonkaebuse väited asjakohased – need ei mõjuta apellatsioonimenetluse tulemust.
4. Viimasena juhib ringkonnakohus tähelepanu sellele, et hageja esitas menetluses ka alternatiivse nõude liisingukohustuse täitmiseks tehtud maksete hüvitamiseks (I kd, tl 144, p 7). Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel otsustada alternatiivse nõude menetlusse võtmise üle. Maakohtu 15.11.2021 istungil märgitu, et tegemist ei ole alternatiivse nõudega (I kd, tl 160– 160 pöördel, ajamärk 00:01:02), ei tähenda, et nõude võiks jätta tähelepanuta. Kui nõudes esinevad puudused, tuleb anda hagejale tähtaeg selle kõrvaldamiseks (

§ 340¹ lg 1).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 24.

§ 173

lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel läbivaatamisel. (allkirjastatud digitaalselt) 9