4-21-3685 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Väärteoasja number Kohtunik Väärteoasi Kaebuse esitanud isik (menetlusalune isik) Kohtuväline menetleja Asja läbivaatamine

) § 227 lg 3 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega kuueks kuuks Z.B - isikukood XXX; xxxx kodanik; elukoht: xxxx; xxxx; e-post: xxxx; karistusregistri kohaselt üks kehtiv kriminaal- ja neli väärteokaristust Politsei- ja Piirivalveameti (registrikood: 70008747) Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskus, aadress: Pärnu mnt 139, Tallinn; e-post: ppa@politsei.ee kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 132 p-st 1 ja §-dest 133-135, maakohus otsustas: 1. Jätta menetlusaluse isiku Z.B kaebus rahuldamata ning Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 31.08.2021 otsus väärteoasjas nr 2315,21,003616 muutmata. 2. Mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest. 3. Z.B on

§-st 127 tulenevalt kohustatud viie tööpäeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Transpordiametile. 4. Otsuse koopia saata Z.B-le ning Politsei- ja Piirivalveametile. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule menetlusalune isik advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. 1 4-21-3685 VÄÄRTEOETTEHEIDE Z.B juhtis 09.08.2021 kell 16.47 s.o xxxx maja juures mootorsõidukit xxxx registreerimismärgiga xxxx asulasisesel teel kiirusega 102 +/- 4 kilomeetrit tunnis. Suurim lubatud sõidukiirus sellel teelõigul on 50 km/h. Seega ületas Z.B lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 48 kilomeetrit tunnis. Oma tegevusega rikkus Z.B

§ 15

lg 1 p 2 nõudeid ning väärtegu on kvalifitseeritud

§ 227lg 3 järgi.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 31.08.2021 otsusega nr 2315,21,003616 karistati Z.B

§ 227lg 3 järgi mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks.

1. Z.B esitas mainitud otsuse peale kaebuse, milles taotles talle määratud karistuse – juhtimisõiguse äravõtmine - tühistamist ning talle rahatrahvi määramist või alternatiivselt juhtimisõiguse äravõtmist kohtuvälise menetleja määratust lühemaks perioodiks. Kaebaja selgitas, et ta kahetseb juhtunut ning rohkem enam liiklusrikkumisi toime ei pane. Kaebaja on xxxx, tal on osaline xxxx. Tal on kaks alaealist last, kes käivad koolis Xxxx ja huvialaringides Xxxx. Kuna laste emal ei ole võimalik lapsi kooli ja huvialaringi sõidutada, siis lasuvad kõik sellealased kohustused laste isal ehk kaebuse esitajal. Oma sõnade kinnituseks esitas kaebaja Eesti Töötukassa otsuse, laste sünnitunnistused ning nende huvialaringide lepingud. Kaebaja taotles asja lahendamist kirjalikus menetluses.
2. Kohtuvälise menetleja hinnangul tuleb kaebus jätta rahuldamata. Menetleja arvates on karistuse määramisel järgitud KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise aluseid. Isikul on varasemalt kolm kehtivat karistust samalaadse rikkumise eest, mille eest määratud rahatrahvid on jäetud tasumata. Menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiirust mõõtis pädev politseiametnik nõuetekohase mõõteseadmega. Kiiruse ületamine oli niivõrd suur et see pidi olema isikule tajutav, st õigusrikkumine on toime pandud teadlikult ja tahtlikult. Isik on kahetsust avaldanud alles kohtule esitatud kaebuses, st pärast kohtuvälise menetleja otsusega tutvumist. Kaebajale on määratud töövõimetus ning puuet ei ole tuvastatud, mistõttu puudub ka KarS § 50 lg-st 2 tulenev alus juhtimisõigus alles jätta. Laste elukoht ja vanus on selline, mis võimaldab iseseisvalt liigelda nii koju ja kooli kui ka huviringidesse, samuti ei ole juhtimisõiguse olemasolu eeltingimuseks laste eest hoolitsemisele. Lõpetuseks märgib kohtuväline menetleja, et karistus peab mõjutama loobuma uute süütegude toimepanemisest. Käesoleval juhul on tuvastatud nii korduva samalaadse süüteo toimepanemine, lubatud sõidukiiruse oluline ületamine kui ka hoolimatu suhtumine oma tegudesse. Kui isik on valinud isikute turvalisust ohtu seadva käitumisviisi ja riskinud juhtimisõiguse ilmajäämisega, tuleb tal taluda ka negatiivseid mõjusid oma elukorraldusele. Kohtuväline menetleja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. KOHTU SEISUKOHT
3. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. 5.

§ 227

lg 3 koosseis näeb ette väärteokaristuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41–60 kilomeetrit tunnis.

§ 15lg 1 p 2 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel 50 km/h.

Kohus kontrollib esmalt Z.B tegevuse vastavust

§ 227lg 3 objektiivsetele tunnustele ning seejärel subjektiivsetele tunnustele.

1. Toimikus olevast videosalvestisest ja toimikusse lisatud salvestise andmetest on näha, et 09.08.2021 kella 16.47 ajal mõõtis Ida-Harju politseijaoskonna politseiametnik K. E.i xxxx 2 4-21-3685 kiirusmõõturiga LaserCam 4 nr LE0446 sõiduauto xxxx registreerimismärgiga xxxx sõidukiirust. Mootorsõiduki kiirust mõõdeti paigalseisva kiirusmõõturiga 23 sekundi vältel, kusjuures maksimaalseks kiiruseks tuvastati 102 km/h.
2. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) teatise järgi on kiirust mõõtnud politseiametnik K. E.i läbinud 17.05.2016 pädeva mõõtja koolituse. Taatlustunnistuse nr TTRS-21/00032 kohaselt oli kiirusmõõtur LaserCam 4 nr LE0446 09.03.2021 taadeldud.
3. Väärteoprotokollist ilmneb, et see on koostatud pärast mõõtmist sõidukit juhtinud Z.B-le , kes on isikutuvastuseks esitanud juhiloa nr xxxx, ta on õigustega tutvunud ning kinnitas omakäeliselt, et on protokolli kätte saanud.
4. Eeltoodud tõenditega loeb kohus tõendatuks, et Z.B juhtis 09.08.2021 kella 16.47 ajal xxxx maja juures mootorsõidukit kiirusega 102 km/h. Kiirust mõõtis pädev mõõtja taadeldud kiirusmõõturiga. Tegemist on asulas sees oleva teelõiguga, kus suurim lubatud sõidukiirus on 50 km/h.1 Kuivõrd lõplikuks mõõtetulemuseks loetakse kiirusmõõturi tulem, millest lahutatakse laiendmääramatus ning 102 km/h mõõdetud kiiruse puhul on see +/-4 km/h2, ületas Z.B lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 48 km/h (98 km/h – 50 km/h = 48 km/h). Seega rikkus menetlusalune isik Z.B

§ 15

lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime

§ 227lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo.

10.

§ 227

lg-s 3 sätestatud väärteo toimepanemine on võimalik tahtlikult või ettevaatamatusest. Praegusel juhul ilmneb toimikusse lisatud Transpordiameti liiklusregistri väljavõttest, et Z.B-le omistati mootorsõiduki juhtimisõigus

1. aastal ning see on tal neljal korral (kahel korral
2. aastal,
3. aastal ja
4. aastal) ära võetud. Karistusregistri andmetest nähtuvalt on Z.B aastatel 2019-2020 karistatud kiiruse ületamise (

§ 227lg 2) eest kolmel korral.

Seega on Z.B puhul tegemist sõidukit pikaajaliselt ja pidevalt kasutava juhiga, kellele ei saanud asulasisesel teel kiiruse pea kahekordne ületamine jääda märkamatuks. Toodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et isik teadis 09.08.2021 kiiruse ületamisest ja tahtis seda, st etteheidetud rikkumine on toime pandud vähemalt otsese tahtlusega. 11. Eelnevalt tuvastatud asjaolude pinnal leiab kohus, et menetlusaluse isiku tegu vastab

§ 227lg 3 koosseisule.

Z.B õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

1. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda KarS § 56 sätetest. Karistamise aluseks on isiku süü, arvestada tuleb kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning lähtuda tuleb õiguskorra kaitsmise huvidest. Riigikohus on selgitanud, et karistuse mõistmisel võetakse lähtepunktiks vastutust ettenägeva normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus, karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. (Viimati nt RKKKo 1-18-2232/179, p 71.)
2. Lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 41-60 kilomeetri tunnis on

§ 227

lg 3 järgi karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 200 trahviühikut, arest või juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuks. Lisakaristusena on

§ 227

lg 5 p 2 järgi võimalik sõiduki juhilt ära võtta juhtimisõigus kolmest kuust kuni kuue kuuni. Kohtuväline menetleja on Z.B-le toimepandu eest määranud põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmise sanktsiooni keskmises määras (kuueks kuuks). 14. Z.B süü suuruse juures arvestab kohus, et menetlusalune isik ületas sõidukiirust vähemalt 48 km/h (jääb

§ 227lg 3 esitatud kiirusvahemiku keskpaiga 1 Vt https://www.google.com/maps/.

2 Vt Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määruse nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ § 9 lg 5 ja lisa

1. 3 4-21-3685 lähedale) ning seda asulasisesel teel tööpäeva õhtupoolikul, mil videosalvestisest nähtuvalt oli liiklus tihe. Ülemäära suure kiirusega sõidukit juhtides ohustas ta mitte ainult enda, vaid ka teiste liiklejate elu, tervist ja vara. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Kaebaja kahetsust ei pea kohus siiraks, sest ta on oma kahetsust avaldanud alles kohtule kaebust esitades, st pärast kohtuvälise menetleja otsusega tutvumist. Avalikult kättesaadav liiklusstatistika Transpordiameti kodulehel näitab, et
2. aastal maanteedel toimunud 17-st ühesõidukiõnnetusest, milles hukkus inimene, oli üheksas õnnetuses üheks riskifaktoriks kiirus.3 Niisamuti
3. aastal läbi viidud ja avalikult kättesaadav Maanteeameti küsitlusuuring näitab, et 79% liiklejatest hindab piirkiiruse ületamist üle 10 km/h ohtlikuks.4 Järelikult on ühiskonnas ootus, et kiiruse ületamise rikkumisele ei reageeritaks karistuse mõistmisel leebelt. Toodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja karistamine sanktsiooni keskmises määras on õigustatud ning vastab Z.B süü suurusele.
4. Kaebaja soovib, et talle määratakse rahaline karistus või alternatiivselt vähendatakse juhtimisõiguse äravõtmise aega. Kohus ei pea sellist taotlust põhjendatuks. Nimelt nähtub karistusregistri andmetest, et kaebaja on korduvalt karistatud lubatud sõidukiiruse ületamise eest. Seega ei olnud arutatav mootorsõidukiga sõidukiiruse ületamine juhuslikku laadi rikkumine, vaid kaebajale omane käitumismuster. Seejuures on isiku käitumine muutunud ajas ohtlikumaks, kuna varasemalt on Z.B karistatud

§ 227

lg 2 järgi (lubatud sõidukiiruse ületamine 21-40 km/h), käesoleval juhul heidetakse talle juba ette

§ 227

lg-s 3 sätestatud süüteo toimepanemist (lubatud sõidukiiruse ületamine üle 41 km/h). Kohus leiab, kuna kaebaja ei ole teinud varasemast karistusest, mil talle määrati rahatrahv (need on ka karistusregistri järgi tasumata), vajalikke järeldusi ning praegusel juhul on väga suur kiiruse ületamine toimunud tipptunni ajal tiheda liiklusega teel, siis on sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine õigustatud. Kohtu hinnangul peab karistus olema piisavalt mõjus, et rikkuja tunnetaks liiklusseaduse nõuetest kinnipidamise kohustust. Kui kaebaja soovib edaspidigi mootorsõiduki juhina liikluses osaleda, tuleb tal oma käitumist oluliselt muuta.

1. Kaebaja on esitanud kohtule Eesti Töötukassa otsuse osalise töövõime tuvastamise kohta. Kohus leiab, et toodud tõend ei tähenda, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine oleks kaebaja suhtes välistatud. Z.B ei ole esitanud tõendit, mis kinnitaks, et tal oleks tuvastatud liikumispuue kooskõlas puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega. Kohtuvälise menetleja vastusest selgub, et telefonivestlusest Z.B-ga selgus, et isikule ei ole puuet määratud. Kohtu ei ole andmeid, mis kinnitaks, et mootorsõiduki juhtimise õiguse olemasolu on süüdlasel tema liikumisvaeguse tõttu hädavajalik. Isikul on töötukassa otsuse järgi küll mõõdukas tegutsemispiirang liikumise valdkonnas, samas ta ei tööta, st tal ei ole tööga seonduvaid kohustusi ning ta elab Xxxx, korterelamute piirkonnas, kus on tihe ja kogu piirkonda hõlmav bussiühendus. Seega on kaebajal võimalik kõik vajalikud toimingud teha linna ühistransporti kasutades.
2. Mis puudutab kaebaja väidet, et talle on juhtimisõigust oma laste sõidutamiseks, siis laste olemasolu oli kaebajale teada ka enne rikkumist. Laste eest on võimalik hoolitseda juhiluba omamata, st ka lapsed võivad kasutada ühistransporti. Kui kaebaja sellegipoolest leiab, et tema pereelu korraldamiseks on juhiloa olemasolu vajalik, siis pidanuks ta oma liiklusalasele käitumisele esitama kõrgemaid nõudmisi. Käesoleval juhul ei vähenda toodud asjaolud kuidagi kaebaja süü suurust ning ei ole ka piisavaks aluseks isiku karistuse muutmisele või vähendamisele. 3 Vt https://www.transpordiamet.ee/ulevaade-2020-aasta-surmaga-loppenud-liiklusonnetustest. 4 Vt https://www.transpordiamet.ee/2020-aasta-liikluses-kaitumise-ulevaade. 4 4-21-3685
3. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kohtuvälise menetleja otsuse muutmata ning Z.B kaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) Katrin Mikenberg kohtunik 5