4-22-4382/30

4-22-4382 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2023, Tallinn, kirjalik menetlus Väärteoasja number 4-22-4382 Kohtukoosseis Janika Kallin, Pavel Gontšarov, Julia Katškovskaja Väärteoasi X väärteoasi NPALS § 151 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu
2. veebruari
3. a otsus Apellant X (ik: XXXXXXXXXXX) Aasmaa, apellatsioon kaitsja Gerda-Johanna RESOLUTSIOON
4. Pärnu Maakohtu
5. veebruari
6. a otsus X väärteoasjas nr 4-22-4382 jätta muutmata.
7. X kaitsja Gerda-Johann Aasmaa apellatsioon jätta rahuldamata.
8. Määrata Advokaadibüroole Pallo & Partnerid vandeadvokaadi abi Gerda-Johanna Aasmaa poolt X-le väärteomenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 338,40 eurot (s.h käibemaks 56,40 eurot). Väärteomenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu 338,40 eurot jätta menetlusaluse isiku X kanda. X-l tuleb menetluskulud tasuda 1 aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Andmed menetluskulude tasumiseks edastatakse eraldi dokumendiga. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Maakohtu otsus
9. Pärnu Maakohtu
10. veebruari
11. a otsusega väärteoasjas nr 4-22-4382 tunnistati X süüdi NPALS § 151 lg 1 järgi (THC tarvitamise süüdistuses), mille eest mõisteti talle karistuseks arest 7 päeva. AMP ja MDA süüdistuse osas menetlus lõpetati VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. X kohustus ilmuma kohtuotsuse jõustumisel
12. veebruaril
13. a aresti kandmisele. Kaitsjatasu jäeti riigi kanda. 1.
14. Maakohus, uurinud väärteoasja materjale, kuulanud üle tunnistaja ning menetlusaluse isiku, asus seisukohale, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärteo toimepanemine THC 1 tarvitamises on kohtuistungil uuritud tõenditega kahtlusteta tõendamist leidnud ja tema poolt toimepandud tegu on süüdistuses selles osas õigesti kvalifitseeritud. X on väärteo toime pannud kavatsetusega, kuivõrd tema ütlustest nähtuvalt on kanepi tarvitamine pikaajaline ja süstemaatiline. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Samas ei olnud tõendatud X-le väärteosüüdistuses ette heidetud ainete AMP (amfetamiin) ja MDA (tenamfetamiin) tarvitamine, mistõttu selles süüdistuses väärteomenetlus X suhtes VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetati. 1.
15. X-le karistuse mõistmisel märkis maakohus, et kuivõrd X on alaealine, tuleb esmajärjekorras kaaluda KarS § 87 lg-s 2 sätestatud mõjutusvahendeid karistuse asemel. Võttes arvesse X poolt toime pandud väärteo iseloomu, tuleks mõjutusvahendite osas kõne alla hoiatus, sotsiaalprogramm, sõltuvus- või muu ravi, üldkasulik töö, liikumisvabaduse piirang või muu asjakohane kohustus. Kuivõrd KarS § 87 lg 3 kohaselt võib sõltuvusravi, üldkasulikku tööd või muud asjakohast isiku poolt vabatahtlikult võetavat kohustust kohaldada üksnes menetlusaluse isiku eelneval nõusolekul, on ka viidatud variandid välistatud, kuivõrd X avaldas kohtuistungil vastumeelsust nii (sõltuvus)ravi kui ka üldkasuliku töö suhtes, kuivõrd tasuta ei ole nõus ta tööd tegema, samuti ei näe ta endal sõltuvusprobleeme ja ravimeid ta nõus võtma pole hakkama. Seega puudub viidatud mõjutusvahendite kohaldamiseks menetlusaluse isiku nõusolek. Asjakohane ei ole ka muu menetlusaluse isiku poolt võetav asjakohane kohustus, kuivõrd X-l puudub igasugune koostöövalmidus. Samuti ei omaks eripreventiivset mõju üksnes hoiatamine. Kohus ei pidanud asjakohaseks liikumisvabaduse piiramist, kuivõrd X-l tekib ärrituvus ning ta hakkab asju lõhkuma eeskätt just kodus, mistõttu oleks nimetatud mõjutusvahendi kohaldamine niigi keeruliste koduste suhete valguses pigem olukorda veelgi enam pingestav. Sotsiaalprogramm ei ole sobilik, kuivõrd X avaldas kohtuistungil vastumeelsust koostööks ka muude spetsialistidega ja ta ei usalda arstide nõuannet. KarS § 87 lg-s 2 ette nähtud mõjutusvahendite kohaldamine ei ole X puhul kas tema nõusoleku puudumise tõttu üldse võimalik või ei ole mõjutusvahendid teo iseloomu ja X suhtumist arvesse võttes asjakohased. Mõjutusvahendite kohaldamise välistatus oli ka põhjuseks, miks kohtuväline menetleja asja kohtusse saatis ja seda põhjusel, et X keeldus nii psühholoogi vastuvõtust kui ka sõltuvusravist ning oli ükskõikne iga mõjutusvahendi ja karistuse suhtes. 1.
16. Ainsa vastuvõetava karistusena nägi X ise rahatrahvi, mis aga karistusliigina ei olnud maakohtu hinnangul asjakohane, kuivõrd X avaldas kohtuistungil, et teda peavad ülal vanemad. Sellises olukorras jääb rahatrahvi kandmise koormus suure tõenäosusega X vanemate õlule, mis tähendab, et X jaoks igasugune karistuslik ja preventiivne mõju selle karistusliigi puhul puuduks. Isegi kui X-l oleks endal antud raha olemas, ei ole usutav, et ta seda trahvi tasumiseks kasutaks või see kuidagi ta suhtumist muudaks õiguskuulekamaks. 1.
17. Seega tuli karistusliigina peatselt 18-aastakseks saavale X-le kohaldada ultima ratio aresti. Arest ei lahenda küll sõltuvusprobleemi, kuid võib suunata probleemidele abi otsima, et edaspidi mitte kinnipidamisasutusse sattuda. Samuti võimaldab see kontrollitud režiimiga keskkonnas elu üle järele mõelda. Muud karistused peale aresti ei täida karistuse eesmärke. X ei soovi midagi endas muuta seoses kanepi tarvitamisega. X ei tööta ega õpi. 1.
18. Arvestades X isikut ja suhtumist on tema karistamine arestiga seitse päeva põhjendatud ja proportsionaalne ka üksnes kanepi tarvitamise süüdistuses. Seejuures tuleb arest kanda järjestikku, kuivõrd sellisel viisil on X terve nädal eemal meelistegevusest (jalgpallist). Karistusel on eripreventiivne toime veel ka võimalikult pikka aega narkootilise aine tarvitamisest eemal olles. Lähtudes X suhtumisest ja hinnangust oma teole, on tema süü suur ja sellele vastab seetõttu ka natuke sanktsiooni keskmisest suurem sanktsioon - arest 7 ööpäeva. 2 1.
19. Kohus oli seisukohal, et X määratud kaitsjale riigi õigusabi korras makstud tasu ja kulu kogusummas 330 eurot tuleb jätta Eesti Vabariigi kanda, võttes arvesse menetlusaluse isiku alaealisust ja asjaolu, et talle käiks menetluskulude hüvitamine üle jõu. Apellatsioon
20. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni X kaitsja, kes palub võtta apellatsioonkaebus menetlusse; tühistada Pärnu Maakohtu 01.02.
21. a otsuse punkt 1 osas, milles kohus mõistis X-le karistuseks 7 ööpäeva aresti; teha asjas uus otsus, millega mõista Xle NPALS § 151 lg 1 järgi THC tarvitamise eest karistuseks rahatrahv. 2.
22. Apellant leiab, et maakohus on karistuse määramisel rikkunud materiaalõiguse norme - on teinud karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide (sh nt KarS § 56 lg 1 ls 1) kohaldamisel kaalutlusvea. Nimelt, kohus ei arvestanud karistuse määramisel eripreventiivseid kaalutlusi. Arvestades X isikut, siis arest ei mõjuta teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, vaid võib muuta hoopis vägivaldsemaks ja närvilisemaks ning põhjustada muid negatiivseid terviseprobleeme. Apellant ei nõustu kohtuga, et rahatrahv käesoleval juhul karistusliigina asjakohane ei ole. Tegelikult mõjutab see rohkem kui 7 päeva aresti. Seda eriti olukorras, kus X puhul on tegemist närvilise ja agressiivse inimesega, mistõttu arestikambrisse paigutamine võib nimetatud probleeme süvendada. Kinnipidamisega võivad kaasneda alaealistele negatiivsed mõjud. 2.
23. Alaealiste puhul peab olema esmatähtis eripreventiivne eesmärk ja ennetus, mistõttu on spetsiifiliselt alaealistele mõeldud mõjutusvahendite kasutamine eriti oluline. Alaealiste puhul tuleb vältida vabaduse piiramist ja vabaduse võtmisel tuleb seda teha võimalikult lühikeseks ajaks. Alaealiste puhul kohaldatavad meetmed peavad kandma eelkõige eripreventiivseid ning kasvatuslikke eesmärke. Aresti kandmise tingimustes selliseid eesmärke saavutada pole võimalik. Mida pikemaajaline on määratud arest, seda enam suurenevad karistuse negatiivsed mõjud noorele ning seda vähem on võimalik saavutada positiivseid muutusi noore käitumises. Aresti kasutamine peab olema äärmuslik meede ning seda tuleks kohaldada võimalikult alaealise huve ning laste õigusi arvestavalt. 2.
24. Kohus on otsuses ka ise tõdenud, et aresti määramine ei lahenda X sõltuvusprobleeme. Arvestades X isikut ja tema suhtumist, on ilmne, et arestil puudub igasugune eripreventiivne eesmärk ja meede ei taga ka kasvatuslikku eesmärki. Kohus on seega ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning määranud X-le põhjendamatult karistuseks 7 ööpäeva aresti. Ainuõige karistus on rahatrahv. 2.
25. Kaebuses märgitakse ka, et apellant on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtumenetluse poolte seisukohad
26. Kuivõrd kohtuvälise menetleja esindaja nõustus kirjaliku menetlusega (21.03.2023 vastus), siis määras ringkonnakohus 21.03.
27. a määrusega vaadata kaebus läbi kirjalikus menetluses ning andis sama määrusega kohtumenetluse pooltele õiguse esitada seisukohti ja taotlusi kuni 28.03.
28. a. 3.
29. 28.03.
30. a esitas kohtuvälise menetleja esindaja KK seisukoha kaebusele, milles märgib, et ta ei nõustu apellatsiooniga ning palub jätta apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Seisukohas märgitakse, et maakohus on kirjeldanud, miks ei ole võimalik mõjutusvahendit kohaldada ja seda on tehtud kaalutlusveata. Sõltuvusprobleemidega noored 3 suunatakse valdavalt vastavatesse programmidesse, kuid X on avaldanud vastumeelsust sõltuvusravisse, millest on ka kohus lähtunud. Erikooli saatmine mõjutusvahendina on aga veelgi raskem kui arest, sest on pikaajaline ja eeldab lisaks tavapäraselt samuti sõltuvusprogrammis osalemist, millega isik nõus ei ole. Vähetähtis ei ole ka see, et menetlusalune isik on tänaseks saanud täisealiseks. Kohus on kirjeldanud, miks kergema rahatrahvi kohaldamine ei ole mõjus. Apellatsioonis esitatuga ei ole otsuses nimetatud kahtlust ümber lükatud. Apellatsioonis ei ole toodud ühtki vastuargumenti sellele, et menetlusalune isik ise oma käitumise- ja suhtumisega on välistanud mõjutusvahendite ja muu karistusliigi kohaldamise. Apellatsioonis taotletakse vaid selle karistuse kohaldamist, mis on menetlusalusele isikule sobiv. Kuid karistus, mida menetlusalune isik ise valib, on karistuse mõistmise eesmärgist kaugel. Karistus ei saa olla sobiv, vaid peab olema mõjus. Kaebuses tuuakse välja, et kohus on ise tõdenud, et aresti kohaldamine ei lahenda sõltuvusprobleemi. Mõjutusvahendite eesmärk on suuresti sõltuvusprobleemi lahendamine, kuid maakohus on veenvalt selgitanud, miks mõjutusvahendite kohaldamine ja rahatrahvi mõistmine on välistatud. Kohus on öelnud, et karistusena täidaks arest oma eesmärki, mis ei ole samaväärne sõltuvusravi eesmärgiga. Ka rahatrahv ei ravi sõltuvust, kuid kui perspektiiv on rahatrahvi tasumine vanemate, mitte menetlusaluse isiku enda poolt, ei ole see kindlasti kooskõlas karistuse preventiivse eesmärgiga. Arest on tõepoolest äärmusmeede, kuid kohus on veenvalt otsuses kirjeldanud, miks käesoleval juhul ongi see äärmuslik vajadus olemas. Kohus on põhjalikult motiveerinud ka, miks arest tuleb koheselt täies ulatuses ära kanda. Apellatsioonis ei ole märgitud millele tuginedes leitakse, et arest võib muuta apellandi vägivaldsemaks ja närvilisemaks. Samas maakohus on välja toonud, et närvilisus, unetus jne on seotud narkootiliste ainete tarvitamise kõrvalmõjudega. Vägivaldsus ja närvilisus ei ole aresti kandmist välistavad asjaolud. Samas jälgitakse isiku terviseseisundit ka kinnipidamisasutuses. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
31. X kaitsja vaidlustab apellatsioonis maakohtu otsust karistuse osas, leides, et alaealise suhtes tuleb alati kaaluda eripreventiivseid ja kasvatuslikke eesmärke kandvaid meetmeid, mida arest ei ole, küll aga on seda mõjutusvahendid. Samas leiab kaitsja, et X suhtes on ainuke kohane karistus rahatrahv.
32. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Maakohus on äärmiselt põhjalikult põhjendanud X-le mõistetud karistust, seda, miks tuleb teda siiski karistada ja seda just arestiga ning et mõistetud määras karistus võib antud juhul mõjutada isiku edaspidist käitumist - süütegusid mitte toime panema. Maakohus on sarnaselt kaitsja kaebuses tooduga rõhutanud asjaolu, et alaealise suhtes tuleb alati esmaselt kaaluda just mõjutusvahendite kohaldamist karistuse asemel. X puhul on paraku mõjutusvahendite kohaldamine välistatud. Nimelt on X kas keeldunud või väljendanud igasuguse koostöövalmiduse puudumist sellisteks mõjutusvahenditeks, mis võiks tema süüteo iseloomu arvestades olla kohaseimad ja mõjutada teda enim edaspidi süütegudest hoiduma, kuid mis eeldavad menetlusaluse isiku nõusolekut. Seega, tulenevalt kaitsja poolt kaebuses toodust, kuidas kohus peaks alati eelkõige eelistama just mõjutusvahendite kohaldamist alaealiste suhtes, siis maakohus ongi kõnealusel juhul esmasena kaalunud just mõjutusvahendite kohaldamise võimalust. Tulenevalt aga alaealise nõusoleku või koostöövalmiduse puudumisest mõjutusvahendi kohaldamise eeldusena ei olnud maakohtul võimalik mõjutusvahendit kohaldada. Tegelikult on kaitsja seda isegi möönnud, kinnitades kohtuistungil maakohtus (01.02.
33. a kohtuistungi protokoll, lk 8), et pärast X selgituste kuulamist langes ära mõte 4 proovida teda hoiatusmeetoditega mõjutada, kuna isik ei olnud ise mitte millegagi nõus. Sellele viitab lisaks asjaolu, et ka esitatud kaebuses ei taotle kaitsja mitte mõjutusvahendite kohaldamist, vaid karistusena mõistetud aresti asemel rahatrahvi. Seega sisuliselt puudub vaidlus kasvatuslikku ja eripreventiivset eesmärki toetavate meetmetena mõjutusvahendite kohaldamise võimalikkuse üle ning vaidlus taandub eelkõige sellele, kas karistusena kohaldatud arest on kohane (ja seda mõistetud määras) või on põhjendatud isikule siiski rahatrahvi määramine.
34. Maakohus on samuti põhjalikult kaalunud rahatrahvi kohaldamise võimalust ja esitanud ammendavad põhjendused selle kohta, miks ei ole see menetlusalust isikut iseloomustavate asjaolude valguses kohane karistus. Kaitsja rõhutab esitatud kaebuses küll, et rahatrahv on ainuvõimalik karistus (seda ilmselt eelkõige tulenevalt asjaolust, et X on ise just sellist karistust soovinud), kuid ei ole kaebuses esitanud mitte mingeid selgitusi selle kohta, millistest rahalistest vahenditest veel maakohtus alaealine olnud ja hetkel mitte õppiv ja -töötav X rahatrahvi tasuks ning mil moel see preventiivset eesmärki kannaks ning mõjutaks isikut edaspidi süütegudest hoiduma. Maakohus on õigesti viidanud sellele, et kuivõrd tegemist on vanemate ülalpidamisel oleva alaealisega, tasuks rahatrahvi ilmselt X vanemad ning X ise ei tunneks üldsegi karistuse mõju. Ringkonnakohus lisab, et ilmselt just seetõttu on X soovinud rahatrahvi määramist ning mõjutusvahenditega nõus ei ole olnud, et ei peaks ise oma teo eest tegelikult mingit karistust reaalselt kandma. Ringkonnakohtule ei ole veenev X poolt kaitsjale maakohtus väidetu, et rahatrahvi tasuks ta ise kõrvale pandud raha eest varasemalt saadud töötasust. X on ise kinnitanud, et ta ei tööta ja seega ei saa tal olla sissetulekut. Ei ole eluliselt usutav, et kui ta varasemalt ongi saanud juhutööde eest tasu, siis oleks ta seda suutnud säästa ja sooviks selle eest tõepoolest rahatrahvi tasuda olukorras, kus ta on samas hoopis kinnitanud, et teda peavad ülal vanemad. Lisaks on X kinnitanud maakohtus sedagi, et ta tarvitab narkootilisi aineid juba 2-3 aastat, mis viitab tegelikult sellele, et tema võimalikud eelnevad sissetulekud on selle peale ammugi ära kulunud. Seega leidis maakohus põhjendatult, et rahatrahv ei omaks piisavat preventiivset mõju ning ainuvõimalik on aresti määramine. Nõustuda ei saa seetõttu kaitsjaga kuidagi selles justkui oleks maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja teinud kaalutlusvea aresti mõistmisel. Kaitsja ei ole kaebuses välja toonud sedagi, kuidas rahatrahv ikkagi isikut rohkem mõjutab kui arest.
35. Seega esines maakohtul alusel karistusena aresti mõistmiseks ja seda sõltumata asjaolust, et X oli alaealine. Maakohus on põhjendatult viidanud sellele, et arest omab kõige enam eripreventiivset toimet, sest mõne aja vältel ei võimalda see X-l tegeleda oma lemmiktegevusega ja lisaks hoiab teda eemal narkootiliste ainete tarvitamisest, milles isik ise probleemi ei näe, ravivajadust ei tunnista ning millest ei soovigi hoiduda. Seega arest ainsana võib takistada süütegude jätkamist ja võimaldab mõjutada isiku hoiakuid edaspidi mitte süütegusid toime panema. Maakohus on otsuses põhjendanud sedagi, et X süü on suur, sest sisuliselt isik süüteo toimepanemises probleemi ei näe ning ei soovi selles osas midagi edaspidiselt ka muuta, mistõttu mõistis maakohus põhjendatult aresti sanktsiooni keskmisest määrast mõnevõrra suuremas määras (alaealisel kuni 10 päeva aresti) – 7 päeva. Sellises määras arestil on loodetavasti X-le piisav mõju ning see täidab karistuse eesmärki. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu poolt mõistetud karistus vastavuses väärteo raskuse ja menetlusaluse isikuga ning kaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja teiseliigilise karistuse mõistmiseks.
36. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus esitatud apellatsiooni rahuldamata ja Pärnu Maakohtu
37. veebruari
38. a otsuse muutmata. 5
39. X kaitsja Gerda-Johanna Aasmaa esitas taotluse menetluskulude hüvitamiseks seoses kaebuse koostamisega seonduva eest kokku 4h ulatuses summas 282 eurot, millele lisandub käibemaks summas 56,40 eurot, kokku summas 338,40 eurot. Kolleegium leiab, et taotluses märgitud kulu on põhjendatud. Juhindudes RÕS § 21 lg-st 3, VTMS § 38 lg-st 1, KrMS § 175 lg 1 p-st 4 ja § 185 lg-st 2 ning RÕS § 21 lg 3 alusel kehtestatud Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra §-st 9 tuleb Advokaadibüroole Pallo & Partnerid välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvel 338,40 eurot. KrMS § 185 lg 2 alusel jäävad menetluskulud summas 338,40 eurot X kanda. Menetluskulu tuleb tasuda 1 aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ 6