RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 335 lg 1 kohaselt järgitakse kohtulikul uurimisel ringkonnakohtus

§-des 286–298 sätestatut. Kuigi viidatud normidega on hõlmatud ka ristküsitluse korraldamine, ei lubanud ringkonnakohus menetlusosalistel küsimusi esitada, vaid küsitles kannatanuid ja süüdistatavat ise. Nii rikkus kohus oluliselt kaitseõigust. Ristküsitluse keelamist põhjendas kohtukolleegium sellega, et üldjuhul ringkonnakohtus ristküsitlust ei toimu. Ometi tühistas Riigikohus ringkonnakohtu eelmise otsuse põhjusel, et apellatsioonimenetluses jäeti menetlusosaliste ütlused suulisel istungil kontrollimata.

§ 335

lg 1 kohaselt oleks tulnud korraldada uus ristküsitlus või saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule. Kuivõrd menetlusosalistel ei olnud võimalust esitada teistele menetlusosalistele küsimusi, siis jäi kohtulik uurimine ringkonnakohtus ühekülgseks ja erapoolikuks ning see viis ebaõige kohtulahendi tegemiseni.

1. Ringkonnakohtul oli võimalik
2. mai
3. a teo osas kriminaalmenetlus mõistliku menetlusaja möödumise tõttu lõpetada ja kergendada süüdistatavale teiste tegude eest mõistetud karistust. Apellatsioonikohtu istungi ajaks oli esimesest kuriteost möödunud üle seitsme aasta ning see aeg ületab mõistliku menetlusaja piiri.
4. Menetluskulu hüvitise tasumine käib süüdistatavale ilmselgelt üle jõu. Kannatanute esindaja menetluskulu tulnuks jätta riigi kanda. Kassatsioonivastus
5. Prokuratuur leiab, et kassatsioon tuleb jätta rahuldamata. Keegi pole kahtluse alla seadnud maakohtus toimunud ristküsitluse seaduslikkust. Seetõttu puudus alus täiendava ristküsitluse korraldamiseks. Ringkonnakohus toetus

§ 288lg-le 6, mis annab kohtule võimaluse küsitleda tunnistajat pärast ristküsitlust.

See lahendus on seaduslik: nii sai ringkonnakohus vahetult küsitleda kannatanuid ja süüdistatavat ning hinnata nende ütluste usaldusväärsust. Küsimusi esitas vaid kohtukoosseis, kuid see ei muutnud menetlust ühekülgseks ega menetlusosaliste õigusi mittearvestavaks.

1. aastal toime pandud teo puhul pole mõistlik menetlusaeg möödunud. A. Aslanyani mõjutab selle teo menetlemine alles
2. novembrist 2018, mil ta kahtlustatavana üle kuulati. Ka menetluskulusid ei saa jätta riigi kanda, sest pole tuvastatud, et nende tasumine käiks süüdistatavale üle jõu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT (I) Mõistliku menetlusaja ületamine ja selle tagajärjed
3. Ehkki kassaator loeb kriminaalmenetluse kestust vääralt ühe arvatava kuriteo toimepanemise ajast, on tal õigus, et kriminaalasja on menetletud ebamõistlikult kaua. Siiski on alusetu kaitsja taotlus kriminaalmenetlus

§ 2742lg 1 alusel (osaliselt) lõpetada.

1. Menetlusaja kulgu tuleb arvestada esimesest kriminaalmenetluse toimingust, mis isikut oluliselt mõjutab (vt lähemalt RKKK 30.06.2014, 3-1-1-14-14, p-d 586–588). Käsilolevas asjas oli selleks A. Aslanyani kahtlustatavana ülekuulamine
2. novembril
3. Järelikult on menetlus väldanud 2

§ 306lg 1 p 61 alusel.

Seejuures ei ole kriminaalmenetluse lõpetamine, karistuse kergendamine ja süüdistatavale rahalise hüvitise maksmine võrdväärsed alternatiivid, reageerimaks mõistliku menetlusaja ületamisele. Kriminaalmenetluse lõpetamine on erandlik abinõu, kusjuures kohus peab veenvalt põhjendama, miks ei saa rikkumist heastada muul seaduses nimetatud viisil. (Vt nt RKKK 22.02.2016, 3-1-1-109-15, p-d 133 ja 169; 07.12.2020, 1-17-3371/311, p-d 58–59 ja 119; 20.06.2022, 1-20-9006/90, p 16.)

1. Kuidas ja millises ulatuses liiga pika menetlusajaga süüdistatavale tekitatud kahju hüvitada, tuleb otsustada kriminaalasja uuel arutamisel, võttes seejuures arvesse, kui kaua on menetlus selleks ajaks väldanud. Kui kohus tunnistab kriminaalasja uuel arutamisel A. Aslanyani süüdi ja otsustab mõistliku menetlusaja ületamise tõttu kergendada karistust, peab kohtuotsusest selgelt nähtuma, millises ulatuses ta seda teeb (vt viidatud otsus nr 1-17-3371/311, p 62). (II) Isikuliste tõendiallikate uurimine apellatsioonimenetluses
2. Kolleegiumi hinnangul rikkus ringkonnakohus

§ 339

lg 1 p 12 mõttes oluliselt kriminaalmenetlusõigust, sest ei järginud kannatanute ja süüdistatava ülekuulamisel

§ 335lg-t 1.

1. Riigikohus saatis vaidlusaluse kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks, kuna asja esimest korda lahendades tunnistas apellatsioonikohus A. Aslanyani kirjalikus menetluses süüdi tegudes, milles maakohus oli ta õigeks mõistnud. Seda olukorras, kus vaidluse raskuspunkt lasus kannatanute ja süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamisel ja samas polnud ka kaalukat põhjust lahendada apellatsioone kirjalikus menetluses. (Vt lähemalt RKKK 21.06.2022, 1-20-2143/118, p-d 25–29.)
2. Uuesti vaatas ringkonnakohus kriminaalasja läbi suulises menetluses, küsitledes kohtuistungil nii kannatanuid kui ka süüdistatavat. Kohtuistungi protokollist nähtub aga, et apellatsioonikohus juhindus kannatanuid ja süüdistatavat üle kuulates üksnes

§ 288lg-st 6 ja küsimusi said esitada vaid kohtukoosseisu liikmed.

Apellatsioonimenetluse pooltele selleks võimalust ei antud, kuigi kaitsja avaldas korduvalt soovi küsimusi esitada. Kolleegium jagab kassaatori arvamust, et nii toimides ringkonnakohus eksis. Samas on väär ka kaitsja seisukoht, et apellatsioonimenetluses tulnuks ristküsitlust täies mahus korrata. 16.

§ 15

lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda nii tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (p 1), kui ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud (p 2). 3

§ 335

lg 2, et ringkonnakohus võib kohtulikul uurimisel avaldada esimese astme kohtu istungi protokolli. Riigikohus on korduvalt märkinud, et kriminaalasja arutamine apellatsioonimenetluses ei ole esimese astme kohtu menetluse kordamine samasuguses mahus ja üldjuhul apellatsioonikohtus tõendite vahetut uurimist ei toimu. Teatud juhtudel võib see aga õiglase õigusemõistmise huvides vajalikuks osutuda. Milline olukord tingib tõendite vahetu uurimise ja missuguseid tõendeid vahetult uurida, selle määrab menetletava kohtuasja eripära. (RKKK 28.05.2014, 3-1-1-131-13, p 10.1; 21.12.2015, 3-1-1-100-15, p 10.2; 23.11.2016, 3-1-1-76-16, p 8)

1. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 6 lg 1 kohaldamispraktika järgi muutub kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtte järgimine apellatsioonimenetluses iseäranis oluliseks siis, kui selles menetluses tuleb otsustada tõenditele antava hinnangu muutmise üle ja see võib päädida madalama astme kohtu õigeksmõistva otsuse tühistamise ning süüdistatava süüditunnistamisega. Käsitledes olukorda, kus apellatsioonikohus teeb kriminaalasjas esimest korda süüdimõistva otsuse, on Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) leidnud, et see kohtukoosseis, kes otsustab süüdistatava süü või süütuse üle, peab üldjuhul kannatanud, süüdistatava ja tunnistajad isiklikult üle kuulama ja nende usaldusväärsust hindama. Selline usaldusväärsuse hindamine ei ole tavaliselt võimalik üksnes isiku ütlusi protokollist lugedes. Seega kui apellatsioonimenetluse tulemusena võidakse anda kellegi ütluste usaldusväärsusele oluliselt erinev hinnang ja just sellest lähtuvalt asendada õigeksmõistev otsus süüdimõistvaga, on isikulise tõendiallika vahetu küsitlemine apellatsioonimenetluses üldjuhul vajalik. Erandiks on juhtumid, kus tunnistajat ei ole võimalik kohtuistungil vahetult üle kuulata, kuna ta on näiteks surnud või tugineb õigusele ennast mitte süüstada. (EIK 05.07.2011, Dan vs. Moldova, p-d 32–33; 05.07.2016, Lazu vs. Moldova, p 40 ja 28.02.2017, Manoli vs. Moldova, p 32; 25.03.2021, Di Martino ja Molinari vs. Itaalia, p 28.)
2. Lisaks eelmises punktis toodud erandile ei ole apellatsioonimenetluses tingimata tarvis üle kuulata tunnistajaid, kelle ütlused pole süüdistatava süüditunnistamise seisukohalt otsustava tähtsusega (EIK 11.06.2020, Zirnīte vs. Läti, p-d 53–54). Sellise olukorraga on tegemist ka siis, kui õigeksmõistva otsuse asendamine süüdimõistvaga ei ole tingitud mitte kohtute erinevast hinnangust isikuliste tõendiallikate usaldusväärsusele, vaid sellest, et kõrgema astme kohus käsitleb teistmoodi ütluste tähendust ja olulisust tõendikogumis võrreldes muud liiki (n-ö mitteisikuliste) tõenditega (EIK 09.11.2021, Ignat vs. Rumeenia, p-d 51 ja 53–57). Apellatsioonikohus võib teha süüdimõistva otsuse ilma õigeksmõistmise aluseks olnud isikulisi tõendiallikaid vahetult üle kuulamata ka siis, kui ta ei muuda madalama astme kohtu tuvastatud fakte, vaid üksnes nendele antavat õiguslikku hinnangut (EIK 16.07.2019, Júlíus Þór Sigurþórsson vs. Island, p-d 36–37; 08.07.2021, Maestri jt vs. Itaalia, p-d 40–41 ja viidatud otsus Ignat, p 46).
3. Kolleegium selgitab järgnevalt, kuidas EIK osutatud seisukohtade valguses tõlgendada kriminaalmenetluse seadustiku sätteid, mis reguleerivad isikulise tõendiallika ülekuulamise ulatust ja korda apellatsioonimenetluses. Edasises käsitluses on silmas peetud üksnes olukorda, kus apellant taotleb ütluste usaldusväärsuse ümberhindamist eesmärgiga saavutada maakohtus õigeks mõistetud süüdistatava süüditunnistamine või isiku süüditunnistamine raskemas kuriteos, kui maakohus tuvastas. Kolleegium ei kujunda praegu arvamust isikulise tõendiallika ülekuulamise kohta sellises apellatsioonimenetluses, milles vaidlustatakse ütluste usaldusväärsusele antud hinnangut selleks, et teise astme kohus mõistaks maakohtus süüdi tunnistatud isiku õigeks või kergendaks muul viisil tema olukorda.
4. Vajadus kontrollida apellatsioonimenetluses isikuliste tõendiallikate usaldusväärsust vahetult ei tähenda seda, et kõik maakohtus juba üle kuulatud tunnistajad, kannatanud ja süüdistatavad oleks tarvis kõigi asjaolude osas ringkonnakohtus uuesti üle kuulata. Ringkonnakohtus toimuva ülekuulamise piirid tulenevad ennekõike

§ 331lg-st 2 ja § 15 lg-st 2 koos § 335 lg-ga 2. 4

§ 331lg 2, et ringkonnakohus arutab kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires.

Seega määravad just apellatsioonis esitatud põhjendused ja taotlused ära selle, keda ja millises ulatuses tuleb ringkonnakohtus (uuesti) üle kuulata (vt ka viidatud otsus asjas nr 3-1-1-76-16, p 8).

§ 14lg-s 1 ette nähtud võistlevuse põhimõte laieneb ka apellatsioonimenetlusele.

Järelikult on kohtumenetluse poolte ülesanne ilmutada initsiatiivi küsimuses, milliseid tõendeid ja millises ulatuses on tarvis ringkonnakohtus vahetult uurida. Niisiis kui apellant taotleb õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ja süüdistatava süüditunnistamist, tuginedes väitele, et maakohus käsitles isikuliste tõendiallikate ütluste usaldusväärsust valesti, tuleb tal apellatsiooni põhjendustes (

§ 321

lg 2 p 4) esile tuua, keda ja millistel teemadel on tarvis usaldusväärsuse ümberhindamiseks ringkonnakohtus uuesti küsitleda. Selleks peab apellant

§ 321

lg 2 p-de 5 ja 51 kohaselt juba apellatsioonis taotlema asja arutamist suulises menetluses ning nende isikute uut ülekuulamist, kelle ütluste usaldusväärsusele antud hinnangu muutmist ta soovib. Kui ta seda ei tee, jääb tema taotlus isikuliste tõendiallikate usaldusväärsuse ümberhindamiseks üldjuhul tagajärjetuks. 22. Teiseks piirab ülekuulamise ulatust apellatsioonimenetluses

§ 15

lg 2 p-st 2 ja § 335 lg-st 2 tulenev ringkonnakohtu võimalus tugineda otsuse tegemisel ka maakohtus vahetult uuritud ja apellatsioonimenetluses avaldatud tõenditele, sh esimese astme kohtus antud ütlustele. Seetõttu ei ole ringkonnakohtus tavaliselt vaja uuesti üle kuulata neid isikuid, kelle ütluste usaldusväärsuse üle ei vaielda. Samas ka juhul, kui keegi siiski on tarvis apellatsioonimenetluses uuesti üle kuulata, ei tule teda üldjuhul küsitleda samas mahus nagu maakohtus. Asjakohane on keskenduda vaid ütluste sellele osale, mille usaldusväärsuse üle apellatsioonimenetluses vaieldakse, ja asjaoludele, mis on ütluste usaldusväärsuse hindamise seisukohalt olulised. Kuna võimalik on ka olukord, kus isiku ütlused loetakse osaliselt usaldusväärseks (vt nt viidatud otsus asjas nr 3-1-1-131-13, p-d 12–14), ei pruugi konkreetse apellatsioonimenetluse eset silmas pidades olla alati tarvilik käsitleda isiku ütluste usaldusväärsust tervikuna. Ütluste usaldusväärsuse hindamise seisukohalt tähtsad aspektid, millele apellatsioonimenetluses keskenduda, joonistuvad sageli välja juba maakohtu argumentidest ühe või teise inimese ütluste usaldusväärseks või ebausaldusväärseks lugemise kohta. Üksnes erandina võib apellatsioonimenetluses osutuda vajalikuks maakohtus üle kuulatud isiku täiemahuline uus ristküsitlus. See on nii ennekõike siis, kui isiku ülekuulamisel esimese astme kohtus rikuti ristküsitluse reegleid või muid kriminaalmenetluse norme ulatuses, mis välistab tema ütluste lubatavuse tõendina (vt ka

§ 2862lg 3).

23. Järgnevalt peatub kolleegium sellel, millises korras tuleb isikuline tõendiallikas apellatsioonimenetluses üle kuulata. 24.

§ 335

lg 1 sätestab, et kohtulikul uurimisel ringkonnakohtus järgitakse sama seadustiku §-de 286–298 sätteid, sh ristküsitluse norme (

§ 288jj).

Seega, ehkki ülekuulatavate ja/või neile esitatavate küsimuste ring on eespool käsitletud põhjustel apellatsioonimenetluses eelduslikult väiksem kui esimese astme kohtus, tuleb ristküsitluse reegleid

§ 335lg 1 kohaselt järgida ka ringkonnakohtus.

25. See tähendab muu hulgas, et tunnistajat (

§ 37

lg 3 järgi ka kannatanut) küsitleb

§ 288

lg 1 kohaselt reegeljuhtumil esimesena see kohtumenetluse pool (apellant), kelle taotlusel on isik ringkonnakohtusse kutsutud. Järgmisena saab küsitlemisõiguse vastaspool (

§ 288lg 2 ls 2).

Süüdistatavat küsitleb esimesena kaitsja, kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud (

§ 293lg 3 ls 1).

Ringkonnakohtul on õigus küsitleda tunnistajat või süüdistatavat pärast ristküsitlust (

§ 288lg 6).

26. Tunnistaja, kannatanu või süüdistatava ütluste usaldusväärsuse või ebausaldusväärsuse demonstreerimiseks kohaste küsimuste formuleerimine on võistlevas menetluses esmaselt sellele argumendile tugineva kohtumenetluse poole, mitte kohtu ülesanne. Samas on ringkonnakohus

§ 288

lg 5 kohaselt õigustatud ja kohustatud jätma kohtumenetluse poole taotlusel kõrvale mh sellised küsimused, mis on asjakohatud. Apellatsioonimenetluses tähendab see ka küsimusi, mis väljuvad apellatsiooni või selle põhjenduste (

§ 321lg 2 p 4) piiridest. Kui on ilmne, et 5

§ 266lg 1 p 3).

1. Apellatsioonimenetluses antud ütlused on kriminaalasjas tõendiks samamoodi nagu maakohtus toimunud ristküsitlusel saadud ütlused. Esimese ja teise astme kohtus antud ütluste omavahelise vastuoluga peab ringkonnakohus arvestama tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel, ent aprioorselt ei saa ühes kohtuastmes antud ütlusi teistele eelistada. Samuti ei tähenda igasugune vastuolu maa- ja ringkonnakohtus antud ütluste vahel seda, et isiku ütlused tuleks tingimata tervikuna tõendikogumist välja jätta (vrd vastuoluga kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütluste vahel: RKKK 21.12.2015, 3-1-1-101-15, p-d 24–31).
2. Niisiis on väär ringkonnakohtu poolt menetletavas asjas aluseks võetud käsitlus, mille kohaselt küsitletakse maakohtus üle kuulatud tunnistajaid, kannatanuid ja süüdistatavaid apellatsioonimenetluses üksnes

§ 288lg-s 6 sätestatud korras, kus küsimusi esitab vaid kohus.

Lisaks vastuolule

§ 335

lg-ga 1 ei ole selline lahendus ühitatav ka EIÕK art 6 lg 3 punkti d kohaldamispraktikaga. Viimase järgi on õiglase kriminaalmenetluse oluline element see, et süüdistatavale oleks tagatud konfrontatsiooniõigus (õigus küsitleda teda süüstavaid tunnistajaid) just selle kohtukoosseisu juuresolekul, kes asja lõplikult otsustab. Tõendite uurimise vahetuse põhimõtet võidakse rikkuda ka siis, kui apellatsioonikohus asendab maakohtu õigeksmõistva kohtuotsuse süüdimõistvaga ilma tõendeid uuesti uurimata, sh ilma selleta, et kaitsepool saaks tunnistajaid küsitleda. (EIK 10.11.2020, Dan vs. Moldova (nr 2), p-d 51–52 ja 55–56) Seega eeldab isikulise tõendiallika usaldusväärsusele apellatsioonimenetluses varasemast erineva hinnangu andmine ja selle tulemusel süüdimõistva otsuse langetamine vähemalt üldjuhul seda, et ka kaitsja on saanud ütluste andjat vaidlusaluste asjaolude osas ringkonnakohtus täiendavalt küsitleda. 29. Neil põhjustel asubki kolleegium seisukohale, et ringkonnakohus rikkus kannatanuid ja süüdistatavat üksnes

§ 288

lg 6 alusel küsitledes ja kohtumenetluse poolte küsitlemisõigust välistades

§ 335lg-t 1.

Tegemist oli kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339

lg 1 p 12 mõttes.

§ 361

lg 2 ja § 341 lg 3 kohaselt tingib see ringkonnakohtu otsuse asjassepuutuva osa tühistamise ja kriminaalasja teise astme kohtule uueks arutamiseks saatmise, sest kõnesolev viga pole kassatsioonimenetluses kõrvaldatav. 30. Kolleegium tõdeb, et seni puudus selge kohtupraktika küsimuses, kuidas peab apellatsioonimenetluses kontrollima maakohtus üle kuulatud isikuliste tõendiallikate ütluste usaldusväärsust. Seetõttu tuleb ausa ja õiglase menetluse tagamiseks nii praeguses kriminaalasjas kui ka teistes kohtuasjades, kus on apellatsioonimenetlus käimas või apellatsioonitähtaeg kulgemas, anda kohtumenetluse pooltele mõistlik võimalus arvestada käesoleva otsuse seisukohtadega (vrd ka RKKK 15.12.2021, 1-19-10054/101, p 15). See tähendab muu hulgas seda, et kui mõnes sellises kohtuasjas on isikulise tõendiallika usaldusväärsuse kontrollimiseks tarvilik tema vahetu ülekuulamine ringkonnakohtus, peab kohus andma apellandile võimaluse taotleda suulist menetlust, isiku kohtuistungile kutsumist ja ülekuulamist, isegi kui apellatsioonis pole seda

§ 321lg 2 p-de 5–51 kohaselt tehtud.

Juhul, kui pooleliolevas apellatsioonimenetluses on ülekuulamine juba toimunud, kuid see ei vasta eespool kirjeldatud nõuetele, tuleb ringkonnakohtul kohtulik uurimine

§ 331lg 1 ja § 302 lg 1 või § 307 lg 1 p 3 alusel uuendada.

(III) Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse tühistamine

1. Sõltumata eespool märgitust eksis ringkonnakohus kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuses. Nimelt mõistis kohus süüdistatavalt alusetult välja ka selle osa menetluskulust, mis on seotud tsiviilhagiga, mille lahendamist puudutavas osas saatis ringkonnakohus kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtule.
2. Ringkonnakohus mõistis A. Aslanyanilt riigi kasuks menetluskulu hüvitisena välja 7941 eurot 16 senti. Osutatud summa hõlmab lisaks sundrahale (981 eurot) ka määratud kaitsjale kohtueelses 6

§ 182, mitte § 180 lg 1 alusel.

(RKKK 11.06.2021, 1-18-5732/226, p 105) 34.

§ 182

kohaselt oleneb tsiviilhagi menetlemisest tingitud menetluskulu hüvitamine tsiviilhagi lahendamise tulemusest. Ringkonnakohus tsiviilhagi kohta sisulist otsustust ei teinud, vaid saatis kriminaalasja selles küsimuses uueks arutamiseks maakohtule. Järelikult polnud tal ka seaduslikku alust mõista süüdistatavalt välja seda osa kaitsjale ja kannatanute esindajale makstud riigi õigusabi tasust ja kuluhüvitisest, mis on seotud tsiviilhagi menetlemisega.

1. Lisaks jääb kohtutoimikus olevate kannatanute esindaja tasutaotluste põhjal arusaamatuks, miks mõisteti süüdistatavalt selle kulu katteks välja 4815 eurot, kuigi kannatanu esindaja tasutaotluste kogumaht on vaid 3087 eurot.
2. Kuna otsuse II osas toodud põhjustel tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse A. Aslanyani süüditunnistamises, tuleb ringkonnakohtu kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustus tühistada tervikuna, välja arvatud apellatsioonimenetluse kulu puudutavas osas. (IV) Kokkuvõte ja kassatsioonimenetluse kulu
3. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 361lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 2, tühistab kolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 23.

novembri

1. a otsuse, välja arvatud osas, millega ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata, määras kindlaks kaitsjale ja kannatanute esindajale apellatsioonimenetluses makstava riigi õigusabi tasu, jättis apellatsioonimenetluse kulu riigi kanda ja piiras kohtuotsuse avalikustamist (s.o muutmata jäävad ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni punktid 3 ja 5–8). Tühistatud osas tuleb kriminaalasi saata uueks arutamiseks sama ringkonnakohtu teisele kohtukoosseisule. Kaitsja kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt.
2. Riigikohtu
3. märtsi
4. a määrusega A. Aslanyani kaitsjale kassatsioonimenetluses määratud riigi õigusabi tasu 260 eurot 40 senti jääb

§ 186lg 1 kohaselt riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 7